Ludwig Berger -- Species Loneliness (2024)

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Conceptual 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Sound art 
• New Age 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Sound poetry

Eelmisel aastal ilmus sakslaselt Ludwig Berger'ilt kaks EP-d -- maikuus "Garden of Ediacara" -- mis koosnes esmapilgul lõbusatest dešifreerimatutest häälitsustest ämbientse muusika foonil. Kaks kuud varem ilmus kõlaliselt kurvem "Species Loneliness", mille narratiiviks olid 70ndate ökoõudusfilmid, kus kujutati teiste liikide loomupäratut liigagressiivsust, kuna inimene oli surunud oma ekspansiivsusega teised liigid talumatuseni. Ludwig Berger suunab nonde linateoste kõhedusttekitava ja ootusäreva hirmu kaasaegsesse leinalaulu kaotatu pärast ja otsingusse selle järele, mida võiks veel taastada. 6-loolisel kõlavad summutatud kompositsioonid, mida kummitavad eelmise sajandi ökoõudus- ja ökogooti filmide kajad, samas kui põimunud välisalvestused tekitavad hingamisruumi. Lood keskenduvad mõistele „liikide üksindus“ -- ökoloogilisele isolatsiooni ja üksinduse vormile. See väljendab koduigatsuse paradoksi, eemalolekutunnet, mis ilmneb meid ümbritsevates maastikes ja keskkondades ning tuleneb looduslike elupaikade kadumisest ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest. Muteerunud sämplitele on loodud ökonostalgia, igatsus tähendusrikaste suhete järele, mis on varjatud antropotseeni varjudesse. Kahtlemata on EP meisterlikult ja intrigeerivalt produtseeritud -- irriteerivus täpsemalt seisneb selles, et on kasutatud helisid, mille puhul ei ole kindel, kas siin üldse ongi kasutatud arvuteid ja süntesaatoreid. Meenutab pigem Bebe ja Louis Barron'i heliriba filmile "Keelatud planeet" (1956) kui kaasaegset ämbientmuusikat. Läbivast vulinast ja värsketest õhusõõmudest rikastatud heli tõi mälupilti Nõukogude filmi "Amfiibinimene" (1962). Märksõnaks üksindus ja eskapism, et olla iseendaga ja iseendale siin maailmas; mida võimendab ja võimestab tehnoloogiline (ja muu) areng. 8.5 (7.5-9.0)

Saguzar -- Total Necro D-Beat Desecration (2024)

Bandcamp 

• Crust punk 
• Black'n'roll 
• Black metal 
• D-Beat 
• Blackened crust 
• Speed metal

Hispaania piiridesse jäävalt Baskimaalt (sealsest päälinnast Bilbao'st) pärit punt kütab kuuma, toetudes äärmuslikuima metallmuusika ja mootorrattakultuuri tegelikkusele ja müüdile. Siin tuleb energia nii Motörhead'ist kui varasest mustmetallist (bändi kirjatüüp vihjab Burzum'ile) ning hardcore'ist -- energiat ammutataksegi mainitet pungi ja metalli vahealalt. Aga on ka tavapärasest kaks korda kiiremini mängitud rokenrolli (Elvis on metalli esiisa?). Ehk isegi Alan Vega't ja Suicide'i on siin kuulda -- vokaali võimendatakse ja pannakse kajama ekstaasis; tõsi, antud juhul raevus (korisevas ja kiristavas vokaalis ei ole tüütut ja piinlikku manerismi!). Seesuguse muusika veenvus pannakse tavaliselt küsimärgi alla siis, kui energiaga välja ei vea; kui ainult, siis aneemiline võib olla nende tüüpide välimus; ent tuleb ka tunnustada Saguzar'i tüüpide oskust idee asjaks vormistada -- igati huvitavat segmenti eritub tohutust energiavoost: introd on ägedad, isegi kidrarifid muutuvad seesuguse surve all millekski irriteerivaks; rääkimata trummidest, mis kaiguvad nagu homset päeva ei tulekski. Võimas kompromissitu muusika, ent sobib mitte ainult metallistidele ja punkaritele. 8.5 (8.0-9.5)

Neuronphase -- Doing What We Love EP (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance 
• Electronic music 
• House 
• Chilltronica 
• Deconstructed club

Teeme seda, mis meile mokkamööda on...see on ju õige vastus -- isegi kui alati ei saa teha (kõike), mis meeldib. Meeldimine on seotud positiivsete tundmustega, ning lemmikmuusika kahtlemata loob sümpaatseid seoseid. Haussmuusika on seda alati teinud ning Anti Aaveri aka Neuronphase'i muusika samuti. Hauss on ajatu muss, kätkedes eri ajastute mõjusid, mistõttu käesoleva 4-loolise puhul ei mõtle sellest kui ainult 21. sajandi muusikast. See, mis oli sügav 80ndatel ja 90ndatel, on seda ka käesoleval taiesel. Kõik see tüünus ja lopsakus, heledam ja tumedam segment (ning kõik sinna vahele jäävad varjundid), mida võib tajuda esimesel kuulamisel, on alles ka hilisematel kordadel. Hauss stiilina on eneseküllane, mistõttu ka osaliselt end lunastav (eeldusel, et on täidetud stiili põhikriteeriumid). Dionüüsoslik võnge ühtib intellektuaalse näljaga. Teisalt jälle -- see ei tähenda, et haussmuusika sees omakorda ei võiks olla ideaale. Väärtustades enim mikrohaussi stiili eksperimentaalsema väljundina (nagu näiteks tegi seda Theodor Zox nullindate algul), oodanuks dünaamika ülalhoidjana rohkem dekonstrueeritud rütme ja elemente. Kuivõrd igal artistil on oma käekiri, siis ilmselt mu ootused ei olegi õigustatud. Ilmselt ei olnud õigustatud kuulata Autechre'i matemaatilliselt visandatud biite vahetult enne selle kuulamist ("Anti EP", "Gantz Graf" EP). Tõsi, EP nimiloos on toda kruttivat ekstaatilist hullust, mis tükeldatud vokaalidest ja kramplikust rütmivõnkest ning nende omavahelisest sünergiast välja kasvab. Jepp, lugu eristub siinses kontekstis kui kassi nahka pistnud kanaarilind. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku suutäiega. Indimehe puude on igati tunda. 8.5 (7.5-9.0)

Dallas -- Sleeper's Entertainer (1998)

Dallas/Seksound

• Indie pop/rock 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Breaks 
• Remixes 
• Art pop

Dallas Tallinnast (kõlab hästi!) oli kahtlemata üks olulisemaid indipop/rokkansambleid üheksakümnendate lõpus ning nullindate algul. Koos Bizarre'i, Borax'i, Röövel Ööbiku ning Dreamphish'iga määratlesid nad nimetatud skeene tugevuse. Muidugi oli seal ka teisi projekte, ent põhilöögijõud- ja suund olid vaieldamatud. Lugu "Your New Girlfriend" oli ilmselt ainus (vähemalt muud küll ei meenu) peavoolulöögilaul tollest skeenest -- suuresti tänu saate Vibratsioon esimesele kogumikule. Nad ise üllitasid selle muusika kassettil, millest õnneliku eksemplari omanikuks just sain. Ühelt poolt nostalgiline ning teisalt ajastutruu dokument; naasmine aega, kui arusaam alternatiivmuusikast oli hoopis teistsugune kui praegu -- kui konkreetsete entusiastide mõju trendidele nii siin kui seal oli ilmselt suurem. Ühelt poolt innnovaatilised britpopparid Blur ja Pulp ning teisalt paralleelselt kulgev põrandaalusem eksperimentaalpopiskeene eesotsas Stereolab'i, Broadcast'i ning Tortoise'iga kahtlemata avaldasid mõju, ent teisalt Tallinna kombo sünteesis ise oma raja, sillutades seda jaheda filmimuusika, sulni meeleolujätsu ning kruviva (kerg)elektroonikaga. Liikumine, mis oli võrreldav Stereolab'iga -- kingapõrnitsemise ja mürapopi juurest keerukama (dekonstrueeritud eklektitsismi?) loomingu manu. Kui kuulata seda praegu, siis meenub tollal aasta varem ilmunud Primal Scream'i taies "Vanishing Point" -- mitte niivõrd muusikaliselt kui lähenemiselt, liikudes kidrarokist elektroonilistele äärealadele. Viimasesse panustavad remiksidega ise Eesti elektroonilise muusika äärealadele kuulunud muusikaliselt raskesti määratletavad Out-Or ning Lobsand Dorje. Muusika on siin veenev, õhutades korraliku lookirjutamise ning hooga. Kahtlemata klassika. 8.0 (7.5-8.5)

Low lands -- Other Spaces (2022)

Bandcamp

 

• Indietronica 
• DIY 
• Organic electronica 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Drone pop 
• Shoegazing 
• Dream pop 
• Post-classical 
• EAI 
• Cinematic 
• Electronic 
• Musique concrète

See 15-looline taies Šotimaalt võib-olla ei ole päris see, mis ta esmapilgul näib. Kui esmakuulamisel võib kuulajale näida, et ümberringi valitseb korratus ja minnalaskmine, siis võib ette möönda, et ilu peitub detailides. Ühelt poolt moositakse kaunikõlalise indipopiga -- mis lähemal kuulamisel on siiski tervitatavalt nurgeline ja tõrges, olles tee-seda-ise esteetikast kantud (His Name Is Alive'i, Sparklehorse'i, Ultra Vivid Scene'i lähenemisega on nii mõndagi ühist; aga ka The Pastels'it ja Vaselines'i on siin kuulda) --, ent teisalt sisaldab kummastavaid helieksperimente -- raskesti kätteandvad abstraktsioonid keerduvad ja väänduvad ajukurdudes; kompositsioonid on kohati kipra tõmbunud enda raskusjõu ja tihedast esteetilisest võsast läbitungimise taaga all -- kuidas lahti mõtestada üht või teist teelahet (konkreetmuusika, drooniv pop, elektroonilised eksperimendid, elektroakustiline impro); kõige lõppu on lisatud imekaunis filmilinalik nimilugu, mis viib kuulaja hoopis teistsugusesse dimensiooni. Isegi kui otsad on jäetud kokku sidumata, on tulemus jäänud intrigeerivaks. 8.0 (7.0-8.5)

Hanetration -- Instance EP (2025)

Bandcamp

• Dark ambient
• Experimental electronica
• Organic electronica 
• Ambient techno
• New Age
• Organic electronica
• Drone
• Improvised music
• Folktronica
• Ambient
• Drone pop

Sõna/pealkirja "Instance" võib eesti keelde tõlkida "juhtumina", "näitena" , "kohtuinstantsina". Millise kohtu poole me peaksime apelleerima, saamaks selgust, mis juhtumi või näitega tegemist on? Ütleme siis nii, et tegu on järjekordse juhtumiga ühelt konkreetselt artistilt Uduselt Albionilt. Nagu targale ja andekale artistile omane, on Briti produtsent taas saanud maha viieloolise EPga. Ei jää siis ruumi augutäidetele ega enesekordustele. Ei anta nii võimalust tähenärijatele küüniliseks tagasisideks. Teisalt jälle -- kas neist lugudest kasvab välja tervik? Mis on tervik? Elujõuline tervik on kogum, mis on eriilmeline niivõrd kuivõrd hoiab dünaamiliselt ülal helidest tulenevat kirge. Ilma ambitsioonita ei ole võimalik midagi alustada ning ilma vaeva nägemata ei saavuta ka midagi. Hanetration näitab eriilmelisust -- loos "Foe" teeb ta vigade paranduse ja vabandab Enya eest (missugust veekalkvel alaealisust too meile kolm kümnendit tagasi pakkus!) ning järgmises loos "Mob" liigutakse süvaämbiendi kriivast tehnotümakani; et seejärel loos "Rig" (loogiliselt) muteeruda läbi keldrilae kostuvate summutatud tumeämbiendilike biitideni. Hüpnagoogiline postindustriaalne viirastus viirgab eikuhugi -- mis ongi ju lõppjaam. Ning muidugi "Cry" -- kuigi avalugu võib seda kordusrežiimil kuulates tajuda lõpuloona, kuna: lopsakas droon võsub orkestratsioonilaadseks aju loputuseks. Kulus igati ära -- täna öösel nägin märkimisväärset und, et olin Trubetsky sünnipäeval ning mingil hetkel Raul Saaremets intervjueeris laua taga Trubat, endal Robert Smith'i soeng peas! Tõeliselt kussutav ja veenev on see "Cry"! Folkt(d)rooniline "Kin" kusagil keskel ei ole üldse paha lugu, ent jääb eelpoolmainitute varju. Ometi varjulisus on transparentsuse eeldus -- juhul muidugi siis, kui loos on potentsiaali endast välja kasvada. Eks aeg näitab. 8.5 (7.5-9.0)

Makunouchi Bento -- Saloane SCRUM (2025)

Bandcamp

• Ambient pop 
• Art pop 
• Electronic 
• Post-classical 
• Avant-pop 
• Fourth world 
• Experimental pop 
• Post-pop 
• Deconstructed pop

Teenekad Rumeenia helikatsetajad ja vilunud otsijad Felix Petrescu ja Valentin Toma on tagasi järjekordse üllitisega -- see 5-looline taies kõlab kui üks pikem lugu, mis on huvitavalt sopistatud ja liigendatud. Kui avalugu annab ehk aimu kelmikast psühhedeelse popi taotlusest, siis järgmistes lugudes liigutakse kunstilise popi sügavate kihtide taha peitu. Rumeenia tandemit iseloomustav elegantne antirealistlik (st konkreetsetest stiilidest möödahiiliv kui neile viitav) tendents, milles sulanduvad kunstilise elektronmuusika trillerdus, postklassikaline atmosfäär ja ämbiendi ebamäärane ruumilisus, otsides teed teistest eemale ja eraldi. Sõltumata sellest, et kas seda määratleda kunstilise eneseotsingu või esteetilise dekonstruktsiooni viljana, eirab see konventsioone, esitledes muusikalisi vorme, mis eksisteerivad kuskil äratuntava ja võõra (uue?) vahepeal. Helifragmendid näikse justkui kuuluvat mingisse harjumuspärasesse kategooriasse, kuid selle tajumist muudetakse läbi kummastust tekitava ruumilisuse, venitatud ajalise taju, mida siiski näikse ühtlustavat intuitiivselt tajutav narratiiv selle taga. See näikse olevat ideaalpopi teoreetiliselt võimatumaid vorme -- kui abstraktne pop lagunemas koost iseenda tekitatud hüperreaalsuses. 9.0 (8.5-9.5)

Geraldine Snell -- Overlove (2025)

Bandcamp

• Singer-songwriter 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Alternative pop
• Electronic 
• Experimental pop 
• Chamber pop 
• Dream pop

See album kõlab sosinal esitatud appikarjena -- kunstniku meeleheitlik, ent samas kalkuleeritud katse tungida unistuste katedraali, kus eksistentsiaalne ja kultuuriline äng ning teisalt ihaldatav materiaalne glamuur ja tunnustus põimuvad millekski vastuokslikuks ja keerukaks. Tõepoolest, see 11-looline album on tajutavalt valulik katse ehitada silda üle loomingu ja turunduse vahelise kuristiku -- ilmselgelt on see üks põhjustest, miks album on üsna otsinguline ja eklektiline; evides nii Kate Bush'i ja Jane Siberry edvistavat kunstilise popi tundlikkust, samas flirtides ka ämbientpopiga, milles peegelduvad unenäopopi ja kingapõrnitsemise kauged kajad. Üllitise alguses lajatatakse eksperimentaalelektroonilise taiesega ("Recline Me"), mis kontekstuaalses plaanis paneb lihtsalt õlgu kehitama. Võtame teadmiseks, et artist oskab helisid abstraheerida. Iseenesest hea lugu, ning selles suunas võikski artist edasi liikuda. Kokkuvõtvalt laseb Geraldine Snell paista ülepakutult omaenda agoonial ja estetismil, mistõttu kompositsioonides on natuke liiga palju (läppunud) õhku ja surve puudumist -- tulemuseks on segu, mis on korraga kassikullana veetlev ja lämmatav. Siit ongi britil hea edasi minna -- banaalsused ja lapsused kõrvale jätta, et süvitsi kunsti sukelduda. Seda enam, et tegu on mitmekülgse kultuuritegelase (lisaks filmitegija, kirjanik) kolmanda albumiga. No ei ole mõtet ennast edasi korrata! 6.5 (6.0-8.0)

Okmiracle -- New Old Loops (2024)

Bandcamp

• Post-rock 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Experimental rock 
• Clicks'n'cuts
• Cinematic 
• Electronic 
• Ambient 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Experimental electronica

Mida võib eeldada muusikast, mille eesmärgiks on kõnelda läbi kunagi valminu ja liikuda seeläbi uutele tasanditele. Kas need on ikka uued tasandid? Need on tautoloogilised küsimused, kuivõrd inimesele kui lennuvõimetule loomale tähendab kuhugi jõudmine eelnevalt loodu najal edasi liikumist. Eelnevaid treppe ja teid on külluses, mida mööda liikuda. Ka kultuur on treppide ja astmete ning püramiidide skeem, tõsi, mille tippu jõuavad vaid geeniused. Konkreetsel juhul vanad klaverimuusika klotsid, mille sagedusi on siia-sinna sikutatud viisil, et tulemuseks ei ole mitte ainult uus kaasaegne klassikaline muusika, vaid sellest kasvavad välja stiihiline ämbient, atmosfääriline rokkmuusika ning hetktõrgetest laetud tehnomuusika/intelligentne tantsumuusika. Rokk- ja klassikalise muusika struktuurid on lammutatud, manipuleeritud ja uuesti kokku pandud viisil, et uuendatud tekstuuri pragude ja avauste kaudu siseneda elektroonilise muusika lõpmatusse (ehkki see lõpmatus ja liikumine võivad olla näilised, kuivõrd jääb valitsema tunne apoorilisest kulgemisest -- sirutatakse tiibu, luuakse mulje liikumisest, kuigi lõppude lõpuks jäädakse ühte kohta pidama). Ja see on hästi õnnestunud! 8.0/10

Other Eyes -- Double Cut (2024)

Bandcamp

• Noise rock 
• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Alternative dance 
• Rock'n'roll

Eesti müraroki (äkki ka rokenrolli) tituleerimata kuningate kolmelooline taies pettumust ei valmista. Vastupidi -- ilmselt parim kidrakeskne üllitis Maarjamaalt aastal 2024. Siin on seda õiget rokimehe suhtumist ja intelligentsi -- visatakse letti põlvesügavuse psühhedeelia, trotsliku kidramüra ja kingapõrnitsemise ning haaravate tantsurütmide segu, mida siis teisalt timmitakse ja kräbuliseks säetakse. Siinkirjutaja tajub eklektilise tunde ja selle ületamise vajadusest tulenevat pinget, mis ongi käesoleva teose küte ja leek. Settinud idee rokis ei ole enam rokiideaal (sellel on õige rokiga vähe pistmist!) -- see on vajalik vaid selleks, et sellelt platvormilt seda purustades õhku tõusta. Rokk peab olema konstruktiivselt destruktiivne. Keskne lugu on eksperimentaalne "Ghosts in the Attic" tektoonilise bassiliini ja aeglustatud tempoga; mismoodi võiks kõlada My Bloody Valentine, kui nende lähenemine oleks vendade Reid'ide kaaperdatud. Sealt vahelt võib aimata röövelööbiklikku ninakat provokatiivsust, mis tõmbab lõõrid korralikult lõkendama. On küll üks pagana kihvt rokenroll! 8.5/10

Narkhiil -- Bloodlust (2024)

Bandcamp

• Dungeon synth 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Fantasy music 
• Dark ambient 
• Martial industrial 
• Drone
• Dark synth
• Black metal 

Eesti artisti Narkhiili 10-looline üllitis viitab aeg-ajalt keldrisündi algallikale -- teise laine black metal'i atmosfäärilistele elektronulmadele. Sellega loomuldasa kaasnevad Tolkien'i loodud fantaasiad, keskaja nostalgia, sõjaindustriaalmuusika varjud, eksistentsialistlik gooti hääbumisesteetika (mis kohati võib muutuda nartsissistlikuks liialduseks). Kui parafraseerida Rumeenia mõtlejat Emil Mihai Cioran'it, siis ainsad, kelledel siin ilmas on põhjendus kohe suremiseks, on optimistid. Pessimistidel ei ole milleski pettuda, rääkimata küünikutest. Kõik jäljed tsivilisatsioonide hävimisest kaovad vähem kui 10 000 aastaga, olles vaid üks tuim akord paleontoloogia prügikastis. Teisalt jälle -- mida muud see reinkarnatsiooni idee ongi kui intellektuaalne seletus energia jäävuse seadusele. Dungeon synth on säherdune muusikastiil, mis 90ndatel kogus märgatavat populaarsust, ent nullindatel jäi üksikute entusiastide vedada; et kümnendatel taas elustuda. Narkhiil kasutab mõnes loos maitsekalt trummeldamist ("Blood Wine"), et veelgi ilmekamalt osutada algallikatele. Saatan peitub pisiasjades -- sellel taiesel on kõik paigas. Näiteks hobuse hirmutamised või kujutab see põrgulise hirnatamist, lisaks kurvameelsusest läbiimbunud droonhelid (funeral doom'i mõjud) ja kellamäng; või siis vastupidise emotiivse intensiooniga elektroonilised mürinad ja teravad efektid. Korralik ja sünnis taies, mille mängimist keskajal äkki ei oleks mõistetud teotusena. Sellises koguses verejanu kostub siit üllitiselt, mis on normaalne elus edasi minemiseks. 7.5/10

Zwarte Dood -- Demo Compilation (2023)

Bandcamp

• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Raw black metal 
• Occult black metal 
• Dungeon synth 
• Covers

Ühes hiljutises Muusikanõunike saates lugupeetud saatejuht kurtis, et kuulas viimati (kehva) Egiptuse (must)metalli; mistõttu soovitan pöörduda aja kokkuhoiu mõttes Strugatsky metal 2024-leheküljele RYM-s. Eelfiltreeritud jamast, põrgulik laks nii vaimule, kehale kui suure vaevaga kokku korjatud tühisele maailmavaatele ja egole. Ühte sellist hetkel kuulan -- Musta Surma Flandriamaalt, kelle muusikas on kõik olulised mustmetalli spektrid esindatud, külgnedes ka surmametalli ning koorikpungiga. Mõne loo introteks on tumeämbientlikud ja keldrisündised siud. See 13-looline kõlab kui skeptikud-küünikud hakkaksid muusikat viljelema -- eeldades tõsikindla teadmise võimatust hakkaksid kõike sihilikult uuristama, kaasa arvatud iseenda metoodilist veendumust kahtlemises. Nõnda see kupatus kõigub iseenda mürgihammaste ilast tekkinud peapöörituse ajel. Olles kütt ja kütitav üheaegselt. Kokkuvõtvalt -- tänapäeva muusikamaailmas on raske midagi heale mustmetallile vastu panna -- tugev identiteet, mida loomuldasa õõnestatakse -- mis paradoksaalselt tsementeerib seda veelgi.

Medicine -- Home Everywhere (2014)

Bandcamp

• Avant-rock 
• Noise pop 
• Indie dance 
• Shoegaze 
• Neo-psychedelia 
• Indie pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Indietronica 
• Alternative dance 
• Ethereal wave 
• Dream pop 
• Doo wop 
• Experimental rock 
• Post-rock

Ütlen keerutamata, et Brad Laner'i juhitud pundist Medicine on isiklikult kujunenud My Bloody Valentine'i, Slowdive'i ning The Boo Radleys'e (esimesed kaks albumit) kõrval kõige olulisem shoegaze-punt. Hindan nende transgressiivset lähenemist muusikale (samas tegemata kvaliteedis järeleandmisi), mistõttu teised muidu hästi kõlavad ent konventsionaalsust väärtustanud kingapõrnitsejad jäävad tahapoole (nt Ride, Lush). Eelpoolmainitud suurused otsisid väljapääsu ebakonventsionaalsete lahenduste ning põigetega teistesse stiilidesse -- olles õiges rokivaimus mässulised, samas kohati vormiliselt olemata enam nii väga rokkmuusika (just tol hetkel, kui nad piire nihutasid -- hiljem lisandus auditooriumi mõistmise ja integreerimise kaanon). Kui mõelda, missugust täpset heli tuli kinnisideeliselt destilleerida, mis muutus peaasjalikult produktsiooni teemaks, siis seesugusel lähenemisel oli juba rohkem ühist elektroonilise muusikaga, samas mõjutades ka hilisemat elektroonikat (nt Morr Music alla koondunud artiste). Kui MBV tuli tagasi uue muusikaga 2013. aastal, siis sama tegi ka nende USA vasteks peetav Medicine (tõsi, nende paus oli kestnud kümme aastat). Medicine ei ole kaotanud sellel tagasituleku teisel (9-loolisel) taiesel midagi võrreldes varasemaga, ent on lisanud uut. Peened elektroonilised hoovused - mida võib omistada Brad Laner'i vahepealse sooloprojekti Electric Company arvele (elektroonilisest indist ja digitaalsest mürapopist kuni autsaidertehno, IDM, mikromüra, veaelektroonika jpm välja) - tulevad siin rohkem või vähem varjatud kujul esile (mida võis tajuda ka varasematel taiestel), ent isegi huvitavam ja isikupära määravam on üks teine tendents -- hõrk doo wop-vokaalkoor, kompides popi ja avangardi piiridel (a la The United States Of America). Väga juurtega punt, on ju? Nimilugu ja ühtlasi lõpulugu langeb ruumilisse kaosesse, toetudes kordustele, et iseloodud korratus üle võtta ning see hüpnoosiks vormida. "Don't Be Slow" on MBV uue ilme ja The Avalanches'i kohtumine kusagil India pagoodis. "It's All About You" otsib tumedamat pidepunkti sarnaselt Lycia, Autumn Grey Solace'i, This Ascension'i ning Black Tape for a Blue Girl'i-suguste sama (lõuna)kandi USA puntidega. See on maagiline realism muusikas. Ühes loos on hea näide sellest, et ka torupill võib olla vägagi indiinstrument, kui seda osata õigesti kasutada. Lummav meistriteos igatahes.

Boban Ristevski -- Tracks from the comps 7 (2024)

Bandcamp

• Experimentalism
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music 
• Sound art 
• Microsound 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Post-industrial 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Abstract
• Minimalism

Muusika, mida kuuleme käesoleval kuueloolisel, on täpne, lakooniline ning kontrollitud. Tänu viimasele tegevusele tuleb taiese iseloom ja mõte reljeefselt esile. Isegi taandatud fraktaalides kuuldav mikromüra on kontrollitud nii sageduses kui resonantsis. Ekstaasi jõudmine on kontrollitud tegevus. Makedoonlase Boban Ristevski muusikasse on kätketud industriaal- ja müramuusikaga seotud eksperimentaalmuusikale iseloomulik kriipiva ja kütkestava ning pingestatud ja ülendava vastandusest tulenev kunstiline ülenemine. Helinivoo kord tõuseb (tõsi, ei tõuse kordagi väga kõrgele), kord langeb, ent seesmine toores energia valgub haaravalt väljapoole, et kutsuda kuulajat kaasa mõtlema (vahetu mõistmine ei ole antud juhul iseenesestmõistetav) -- eeldades avatud vaimu ja kannatlikkust. Kuivõrd Boban Ristevski on raamatukoguhoidja, siis on ta maininud ka kirjandust olulise mõjutajana -- näituseks lugu "Dreaming Ahead Of Time" on piisavalt redutseeritud, et anda pealkirjale eriline tähendus. Mõistmine aitab ära tunda ning positiivne (ära)tundmine on südame ja armastuse eelduseks. Ka seesugust helilist abstraktsiooni saab väga armastada, kuivõrd sellest kiirgab soojust kui ahjust kusagil majakeses keset lumevälja. Kohati meenub lapsepõlvest kuuldu, kui rongirataste hüpnootiline motoorsus 5-6 kilomeetri kauguselt kõrva kostis. Üks ilusamaid helisid, mis siiani kummitab.

Ainus miinus käesoleva taiese juures on - nagu pealkirigi vihjab -, et tegu ei ole albumiga -- koosnedes lugudest, mis on (tagasi) kogutud kogumikelt (Argali, Midnightradio, Attenuation Circuit, Internet Daemon). Teisalt jälle on lood esteetiliselt sidusad, moodustades nauditava terviku. Ühesõnaga, kontrollitud kaosest sünnib intellektuaalne ilu ja ekstaas.

Rat Covenant -- RAT-153 - 18.98 Occultus Penetration (2024)

Bandcamp

• Black metal 
• Ethereal wave 
• Dungeon synth
• Raw black metal 
• Avant-metal 
• Black noise 
• Blackgaze

Jätkan postmodernistliku muusika arvustamisega, tõsi, selle agressiivsema ja tumedama poolega -- mustmetalliga. Saksa projekti 8-looline üllitis kõlab kui veganid harrastamas kannibalismi või rohepöörajad üksteist bioküttena ohverdamas helge tuleviku nimel. Inimvihkajalik udjamine, mille eesmärk on iseenda loodud kaosesse ära uppuda või endast tükke lahti raputada ja vundamenti mõrasid tekitada -- kui võimsatest magnetgradientidest ehitatud hoone, mis magnetväljade toimimisel ennast põrmu paiskab. See on taies, millel ristuvad ekstreemmetall ning absorbeeriv müra. Müra on siin erinevat laadi -- mikroskoopilisest hämust kuni kingapõrnitsejate perifeersete määratlematute helideni. Üks erandlik lugu on "18.98", mis kõlab kui austusavaldus USA darkgaze/ethereal wave/dark wave-legendile Lycia'le, millest kasvab välja lõrisev laulusaade paremas kanalis. Teised erandid on lühikesed vahepalad, mis hälbivad rohkem või vähem tervikust -- nt "Nilson High", mis koosneb rongirataste klõbinast ja flöödi improst (nn train tunnel synth). Edaspidistes lugudes on jõuramist juba suurte hulkadena ja vihisevatel kiirustel, milles on nii raevu, ängi, hullumist kui piina(mist). Lõpphinne sõltub tunnetusest -- ütleme nii, et vähemalt 4/5 (ideaal)plaanist on ellu viidud. Väärt asi, aga kuulake ka teisi üllitisi sellelt väga viljakalt projektilt.

Wings Of An Angel -- Find Your Voice In The Crowd (2024)

Bandcamp

• Psybient 
• EDM 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Raga music 
• World music 
• Klezmer 
• Psytrance

See on huvitav üllitis ainuüksi seetõttu, et ei saagi päris aru, et kas tegu on iroonilise kommentaari või tõsiseltvõetava taiesega. Ühelt poolt võiks ju seda võtta David Guetta paroodiana, milles elektroonilise tantsumuusika klišeed õitsevad täiega; teisalt on siin kuulda ka psühhedeelset ämbienti orientaalse (Lähis-Ida rahvamuusika ja India klassikaline muusika/ragad) maailmamuusika elementidega. Vuugivahedest immitseb haaravat müstikat (kütkestavate heliefektide ja häälutustega on seda oskuslikult võimendatud), mis tasakaalustab mehaanilist rütmi. Tuleb nentida, et tegu on korraliku sulamiga, mida lükkab edasi mõnus tümm. Olles kuulanud Felix Kaplan'i varasemaid katsetusi ämbiendi, progressiivelektroonika ning kaasaegse klassika/klassika-järgse muusikaga, siis ei ole kahtlust, et segades hõllandust helikatlasse on tulemus meisterlik ja sujuv. Võib vabalt seda nimetada ka artisti rokkalbumiks. 

Hanetration -- Pincer (2024)

Bandcamp 

• Indietronica 
• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Art pop 
• IDM 
• Ambient pop

Sõna/pealkirja "pincer" võiks eesti keelde tõlkida kui "pintsett", mis on igati kohane artistile, kes on üllitanud palju muusikat. Iga järgmine üllitis tähendab tükk-tükkhaaval kokku panemist, iseasi, kas artist ise või auditoorium sellega rahule jääb (ilmselt ka killukestest koosnev kohati puudulikule lahendusele osutav plaadiümbris vihjab irooniliselt sellele). Aga see 7-looline taies (kogupikkusega 16 minutit) Briti muusikult on taas midagi suurepärast, otsides ja saavutades tasakaalu prõmpivate rütmide ja vahemerelike ämbienthelide vahel. Tüüne sinirohekas toon kergelt mäsleva (ja salaliku) lainetusega pakub enamat kui suva kergmuusika pärastlõunaks. See on kui itaallaslik positiivne ent sügav elutunnetus, mis hoolimata teatud ühiskondlikest puudujääkidest (millest ollakse teadlikud -- elu ei saagi olla täiuslik) liigub aina edasi ja läheb paremaks, kukkumata kriisi (nagu mõnes põhja pool asuvas riigis võib juhtuda). Selles on kergust, selles on küünarnukitunnetust, selles on ajalooliste kihtide kohalolu ja immanentset toetust, mis kui merest aeglaselt kerkiva kaljuna hoiab ja tõstab praegu eksisteerivat edasi. See lühike taies on näide valikutest, mille taga on peen kultuursus, õige vaist ning eluterve tung midagi väärtuslikku olemasolevale juurde lisada.

Field Ohio -- Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire (2023)

Bandcamp

 

• Trip-hop
• Indietronica
• Neo-psychedelia 
• Ethnotronica
• Downbeat
• Big Beat
• Electronic
• Alternative dance
• Fourth World

Jack Kerouac olla öelnud, et ainus tõde on muusika. Ehk tõesti, kuigi näituseks üks ja sama album erinevatel ajahetkel kuulatuna võib vabalt omada erinevat väärtust. Minnes veelgi keerulisemaks -- kuidas hinnata artisti, kes kuulajat on viieteistkümne aasta vältel hellitanud sama suure arvu plaatidega? Kas uue albumi hindamisse peaks kaasama ka varasemad (ning erinevate projektide muusika) taiesed? Ilmselt see küsimus on suurel määral retooriline, kuivõrd seda lahutust on pea võimatu. Käesoleva 11-loolise taiese kontekstis käib jutt njuujorklasest Eddie Palmer'ist, kes on osalenud duodes (ennekõike The Fucked Up Beat ning CLOUDWARMER koos Brett Zehner'iga; ka ajanud sooloasja oma nime all). Fields Ohio on koostöö Christine Annarino'ga, mis kõlab ennekõike sarnaselt CLOUDWARMER'iga. Erinevuseks sulni õhulise etnomuusika elik nn neljanda maailma elementide suurem kohalolu. Biidid on mõnusalt laisad, kuigi elavnemine toimub noil hetkeil, kui funk-käru hakkab veerema. Ei tea, kas trip-hop'i ja big beat'i valimine on teadlik, ent valik on hea -- nõnda on emotiivne ja kehaline pool positiivsete impulssidega varustatud (eeldusel muidugi, et artist on hea). Muidugi, The Fucked Up Beat'i kummituslikud sagedused lipsavad siin-seal läbi. Ahsoo, sarnaselt Portishead'iga kasutab duo palju kitarre ja keelpille, mistõttu uuspsühhedeelia ning inditantsumuss lisanduvad kirjeldustesse. Jah, kuigi pärit Suurest Õunast, kumab lugudest läbi Eddie Palmer'i armastus acid house'i ja acid techno vastu (mis samas oli mõjutatud Chicago, New York'i ning Detroit'i klubimuusikast). Hea üllitise tunnuseks on ka hitipotentsiaaliga lugude olemasolu. Siin on neid suisa paar tükki -- "Palisade Fog Show Me The Way Home" ja "Never Been Lost At Sea"). Suurepärane aines.

v/▲\v - s o m b r e EP (2010)

Archive.org

Witch house/Drag house/Electronic music/ Dark electro/Alternative r'n'b

See 5-looline veerandtunnine üllitis tuleb aastast 2010, mis oli witch house-nimelise stiili ōitsenguaeg. Väga mõnus nostalgiline naasmine moonutatud kurjaendeliste häälte ja teemantteravate biitide manu. Võib ju küsida, et mille poolest käesolev võiks eristuda stiili massist? Eks eristumine on vähemärgatav, ent naisvokaalis esineb kontrasti loov igati tervitatav soulilik pehmus, mis ennustab ette ka lähitulevikus juhtuma hakkavat eksperimentaalset souli/r'n'b-d. Loos "sorry" (mis tegelikkuses on pea peale pööratud nimekujuga) makstakse tribuuti Tricky tumedale hip-hop-albumile "Pre-Millenium Tension" (1996), mis kindlasti mõjutas nii artisti kui kõiki teisi nõiamaja-tegijaid. Kokkuvõtvalt tuleb nentida üllitise hüva kvaliteeti.

------------------------------------------------------------------------

This 5-song, quarter-hour album comes from 2010, which was the heyday of the witch house style. A very nice nostalgic return to distorted sinister voices and diamond-sharp beats. One might ask, how could this one stand out from the mass of style? The distinction is less striking, but the female vocals have a very welcome soulish softness that creates a contrast, which foreshadows the experimental soul/r'n'b that will happen in the near future. The song "sorry" (the name is actually turned upside down) pays tribute to Tricky's dark hip-hop album "Pre-Millenium Tension" (1996), which certainly influenced the artist and all other witch house artists. In summary, the quality of the overall good must be recognized.

LFC - Xurinsoppo (2024)

Bandcamp

Psychedelic Avant-blues Improvised music Experimental rock

Pöörase brasiillase Lucas Pastina järjekordne album mängib jätkuvalt alatutel võtetel -- võtnud aluseks bluusmuusika ning seda võimendanud elektrikitarril ja salvestanud nutitelefoniga -- tõsi, varasema ajaga võrreldes on lisanud ka mingisuguseid efekte; kuigi jah, üldises plaanis see tema kuvandit ei muuda, ning ongi hea -- kaheksa lugu kõlavad ühe tervikuna, kui üks terviklugu kokkuvõtvalt -- üks lugu lõpeb, teine algab; nende vahel on sekund pausi -- niimoodi igati võiduka lõpuni. Miks ka mitte kasutada bluusi rappimist, kui seda mitte teha Led Zeppelin'i moodi, kes ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt tagasihoidlikult kaasajastas (ja moonutas) stiili (et teha enda omaks). Lucas Pastina on veelgi konkreetsem, veelgi kinnisideelisem, veelgi trotslikum -- võttes ilmselt mingi tagasisidestusmürast kantud alateadvusse kinnistunud elemendi ning sellele kogu panuse teinud. Mulle meeldib brasiillase lähenemine seetõttu, et ühelt poolt on selles muusikas ülevus, kuid teisalt kumab läbi ka grotesksus -- seesama eelpoolmainitud ühele elemendile panustamine -- see ei ole mitte niivõrd irve bluusi, kuivõrd sapine kommentaar popmuusika kui omaette mooloki pihta. Lucas Pastina kohta võib väita sama kui John Peel väitis The Fall'i kohta -- alati ühesugune, alati erinev; ütlus ilmestab artisti mõtet ja kavatsust -- oluline ei ole mitte niivõrd tagantjärgi analüüs kui artisti kunati kuulamine, tema muusikast osasaamine, selle kuulamishetkes viibimine. Bluusmuusika traditsioon ulatub veel tagasi sellesse aega, kui muusikat veel ei salvestatud, aga esitati erilistel juhtudel. Või õigupoolest -- muusika esitamine oligi sündmus, oligi erilisus, oligi pühitsemine teatud mõttes -- Lucas Pastina esitabki muusikat publikule -- ta eesmärk ei ole ju müüa seda tuhandetele fännidele, vaid pakkuda oma vaeva, verd ja higi allalaadimiseks ning puhuti kuulamiseks. See siin on bluusi psühhedeelne seniit, mis kestab ja püsib, püsib ja kestab. Kidrariffi potentsi demonstreerimine ja teisalt selle küünlapäev. Miks mitte osa saada sellest mikrouniversumist, olla lendlev kübeke selle seestunud energias.