Zwarte Dood -- Demo Compilation (2023)

Bandcamp

• Blackened death metal 
• Crust punk 
• Raw black metal 
• Occult black metal 
• Dungeon synth 
• Covers

Ühes hiljutises Muusikanõunike saates lugupeetud saatejuht kurtis, et kuulas viimati (kehva) Egiptuse (must)metalli; mistõttu soovitan pöörduda aja kokkuhoiu mõttes Strugatsky metal 2024-leheküljele RYM-s. Eelfiltreeritud jamast, põrgulik laks nii vaimule, kehale kui suure vaevaga kokku korjatud tühisele maailmavaatele ja egole. Ühte sellist hetkel kuulan -- Musta Surma Flandriamaalt, kelle muusikas on kõik olulised mustmetalli spektrid esindatud, külgnedes ka surmametalli ning koorikpungiga. Mõne loo introteks on tumeämbientlikud ja keldrisündised siud. See 13-looline kõlab kui skeptikud-küünikud hakkaksid muusikat viljelema -- eeldades tõsikindla teadmise võimatust hakkaksid kõike sihilikult uuristama, kaasa arvatud iseenda metoodilist veendumust kahtlemises. Nõnda see kupatus kõigub iseenda mürgihammaste ilast tekkinud peapöörituse ajel. Olles kütt ja kütitav üheaegselt. Kokkuvõtvalt -- tänapäeva muusikamaailmas on raske midagi heale mustmetallile vastu panna -- tugev identiteet, mida loomuldasa õõnestatakse -- mis paradoksaalselt tsementeerib seda veelgi.

Medicine -- Home Everywhere (2014)

Bandcamp

• Avant-rock 
• Noise pop 
• Indie dance 
• Shoegaze 
• Neo-psychedelia 
• Indie pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Indietronica 
• Alternative dance 
• Ethereal wave 
• Dream pop 
• Doo wop 
• Experimental rock 
• Post-rock

Ütlen keerutamata, et Brad Laner'i juhitud pundist Medicine on isiklikult kujunenud My Bloody Valentine'i, Slowdive'i ning The Boo Radleys'e (esimesed kaks albumit) kõrval kõige olulisem shoegaze-punt. Hindan nende transgressiivset lähenemist muusikale (samas tegemata kvaliteedis järeleandmisi), mistõttu teised muidu hästi kõlavad ent konventsionaalsust väärtustanud kingapõrnitsejad jäävad tahapoole (nt Ride, Lush). Eelpoolmainitud suurused otsisid väljapääsu ebakonventsionaalsete lahenduste ning põigetega teistesse stiilidesse -- olles õiges rokivaimus mässulised, samas kohati vormiliselt olemata enam nii väga rokkmuusika (just tol hetkel, kui nad piire nihutasid -- hiljem lisandus auditooriumi mõistmise ja integreerimise kaanon). Kui mõelda, missugust täpset heli tuli kinnisideeliselt destilleerida, mis muutus peaasjalikult produktsiooni teemaks, siis seesugusel lähenemisel oli juba rohkem ühist elektroonilise muusikaga, samas mõjutades ka hilisemat elektroonikat (nt Morr Music alla koondunud artiste). Kui MBV tuli tagasi uue muusikaga 2013. aastal, siis sama tegi ka nende USA vasteks peetav Medicine (tõsi, nende paus oli kestnud kümme aastat). Medicine ei ole kaotanud sellel tagasituleku teisel (9-loolisel) taiesel midagi võrreldes varasemaga, ent on lisanud uut. Peened elektroonilised hoovused - mida võib omistada Brad Laner'i vahepealse sooloprojekti Electric Company arvele (elektroonilisest indist ja digitaalsest mürapopist kuni autsaidertehno, IDM, mikromüra, veaelektroonika jpm välja) - tulevad siin rohkem või vähem varjatud kujul esile (mida võis tajuda ka varasematel taiestel), ent isegi huvitavam ja isikupära määravam on üks teine tendents -- hõrk doo wop-vokaalkoor, kompides popi ja avangardi piiridel (a la The United States Of America). Väga juurtega punt, on ju? Nimilugu ja ühtlasi lõpulugu langeb ruumilisse kaosesse, toetudes kordustele, et iseloodud korratus üle võtta ning see hüpnoosiks vormida. "Don't Be Slow" on MBV uue ilme ja The Avalanches'i kohtumine kusagil India pagoodis. "It's All About You" otsib tumedamat pidepunkti sarnaselt Lycia, Autumn Grey Solace'i, This Ascension'i ning Black Tape for a Blue Girl'i-suguste sama (lõuna)kandi USA puntidega. See on maagiline realism muusikas. Ühes loos on hea näide sellest, et ka torupill võib olla vägagi indiinstrument, kui seda osata õigesti kasutada. Lummav meistriteos igatahes.

Boban Ristevski -- Tracks from the comps 7 (2024)

Bandcamp

• Experimentalism
• Drone 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music 
• Sound art 
• Microsound 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Post-industrial 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Abstract
• Minimalism

Muusika, mida kuuleme käesoleval kuueloolisel, on täpne, lakooniline ning kontrollitud. Tänu viimasele tegevusele tuleb taiese iseloom ja mõte reljeefselt esile. Isegi taandatud fraktaalides kuuldav mikromüra on kontrollitud nii sageduses kui resonantsis. Ekstaasi jõudmine on kontrollitud tegevus. Makedoonlase Boban Ristevski muusikasse on kätketud industriaal- ja müramuusikaga seotud eksperimentaalmuusikale iseloomulik kriipiva ja kütkestava ning pingestatud ja ülendava vastandusest tulenev kunstiline ülenemine. Helinivoo kord tõuseb (tõsi, ei tõuse kordagi väga kõrgele), kord langeb, ent seesmine toores energia valgub haaravalt väljapoole, et kutsuda kuulajat kaasa mõtlema (vahetu mõistmine ei ole antud juhul iseenesestmõistetav) -- eeldades avatud vaimu ja kannatlikkust. Kuivõrd Boban Ristevski on raamatukoguhoidja, siis on ta maininud ka kirjandust olulise mõjutajana -- näituseks lugu "Dreaming Ahead Of Time" on piisavalt redutseeritud, et anda pealkirjale eriline tähendus. Mõistmine aitab ära tunda ning positiivne (ära)tundmine on südame ja armastuse eelduseks. Ka seesugust helilist abstraktsiooni saab väga armastada, kuivõrd sellest kiirgab soojust kui ahjust kusagil majakeses keset lumevälja. Kohati meenub lapsepõlvest kuuldu, kui rongirataste hüpnootiline motoorsus 5-6 kilomeetri kauguselt kõrva kostis. Üks ilusamaid helisid, mis siiani kummitab.

Ainus miinus käesoleva taiese juures on - nagu pealkirigi vihjab -, et tegu ei ole albumiga -- koosnedes lugudest, mis on (tagasi) kogutud kogumikelt (Argali, Midnightradio, Attenuation Circuit, Internet Daemon). Teisalt jälle on lood esteetiliselt sidusad, moodustades nauditava terviku. Ühesõnaga, kontrollitud kaosest sünnib intellektuaalne ilu ja ekstaas.

Rat Covenant -- RAT-153 - 18.98 Occultus Penetration (2024)

Bandcamp

• Black metal 
• Ethereal wave 
• Dungeon synth
• Raw black metal 
• Avant-metal 
• Black noise 
• Blackgaze

Jätkan postmodernistliku muusika arvustamisega, tõsi, selle agressiivsema ja tumedama poolega -- mustmetalliga. Saksa projekti 8-looline üllitis kõlab kui veganid harrastamas kannibalismi või rohepöörajad üksteist bioküttena ohverdamas helge tuleviku nimel. Inimvihkajalik udjamine, mille eesmärk on iseenda loodud kaosesse ära uppuda või endast tükke lahti raputada ja vundamenti mõrasid tekitada -- kui võimsatest magnetgradientidest ehitatud hoone, mis magnetväljade toimimisel ennast põrmu paiskab. See on taies, millel ristuvad ekstreemmetall ning absorbeeriv müra. Müra on siin erinevat laadi -- mikroskoopilisest hämust kuni kingapõrnitsejate perifeersete määratlematute helideni. Üks erandlik lugu on "18.98", mis kõlab kui austusavaldus USA darkgaze/ethereal wave/dark wave-legendile Lycia'le, millest kasvab välja lõrisev laulusaade paremas kanalis. Teised erandid on lühikesed vahepalad, mis hälbivad rohkem või vähem tervikust -- nt "Nilson High", mis koosneb rongirataste klõbinast ja flöödi improst (nn train tunnel synth). Edaspidistes lugudes on jõuramist juba suurte hulkadena ja vihisevatel kiirustel, milles on nii raevu, ängi, hullumist kui piina(mist). Lõpphinne sõltub tunnetusest -- ütleme nii, et vähemalt 4/5 (ideaal)plaanist on ellu viidud. Väärt asi, aga kuulake ka teisi üllitisi sellelt väga viljakalt projektilt.

Wings Of An Angel -- Find Your Voice In The Crowd (2024)

Bandcamp

• Psybient 
• EDM 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Raga music 
• World music 
• Klezmer 
• Psytrance

See on huvitav üllitis ainuüksi seetõttu, et ei saagi päris aru, et kas tegu on iroonilise kommentaari või tõsiseltvõetava taiesega. Ühelt poolt võiks ju seda võtta David Guetta paroodiana, milles elektroonilise tantsumuusika klišeed õitsevad täiega; teisalt on siin kuulda ka psühhedeelset ämbienti orientaalse (Lähis-Ida rahvamuusika ja India klassikaline muusika/ragad) maailmamuusika elementidega. Vuugivahedest immitseb haaravat müstikat (kütkestavate heliefektide ja häälutustega on seda oskuslikult võimendatud), mis tasakaalustab mehaanilist rütmi. Tuleb nentida, et tegu on korraliku sulamiga, mida lükkab edasi mõnus tümm. Olles kuulanud Felix Kaplan'i varasemaid katsetusi ämbiendi, progressiivelektroonika ning kaasaegse klassika/klassika-järgse muusikaga, siis ei ole kahtlust, et segades hõllandust helikatlasse on tulemus meisterlik ja sujuv. Võib vabalt seda nimetada ka artisti rokkalbumiks. 

Hanetration -- Pincer (2024)

Bandcamp 

• Indietronica 
• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Art pop 
• IDM 
• Ambient pop

Sõna/pealkirja "pincer" võiks eesti keelde tõlkida kui "pintsett", mis on igati kohane artistile, kes on üllitanud palju muusikat. Iga järgmine üllitis tähendab tükk-tükkhaaval kokku panemist, iseasi, kas artist ise või auditoorium sellega rahule jääb (ilmselt ka killukestest koosnev kohati puudulikule lahendusele osutav plaadiümbris vihjab irooniliselt sellele). Aga see 7-looline taies (kogupikkusega 16 minutit) Briti muusikult on taas midagi suurepärast, otsides ja saavutades tasakaalu prõmpivate rütmide ja vahemerelike ämbienthelide vahel. Tüüne sinirohekas toon kergelt mäsleva (ja salaliku) lainetusega pakub enamat kui suva kergmuusika pärastlõunaks. See on kui itaallaslik positiivne ent sügav elutunnetus, mis hoolimata teatud ühiskondlikest puudujääkidest (millest ollakse teadlikud -- elu ei saagi olla täiuslik) liigub aina edasi ja läheb paremaks, kukkumata kriisi (nagu mõnes põhja pool asuvas riigis võib juhtuda). Selles on kergust, selles on küünarnukitunnetust, selles on ajalooliste kihtide kohalolu ja immanentset toetust, mis kui merest aeglaselt kerkiva kaljuna hoiab ja tõstab praegu eksisteerivat edasi. See lühike taies on näide valikutest, mille taga on peen kultuursus, õige vaist ning eluterve tung midagi väärtuslikku olemasolevale juurde lisada.

Field Ohio -- Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire (2023)

Bandcamp

 

• Trip-hop
• Indietronica
• Neo-psychedelia 
• Ethnotronica
• Downbeat
• Big Beat
• Electronic
• Alternative dance
• Fourth World

Jack Kerouac olla öelnud, et ainus tõde on muusika. Ehk tõesti, kuigi näituseks üks ja sama album erinevatel ajahetkel kuulatuna võib vabalt omada erinevat väärtust. Minnes veelgi keerulisemaks -- kuidas hinnata artisti, kes kuulajat on viieteistkümne aasta vältel hellitanud sama suure arvu plaatidega? Kas uue albumi hindamisse peaks kaasama ka varasemad (ning erinevate projektide muusika) taiesed? Ilmselt see küsimus on suurel määral retooriline, kuivõrd seda lahutust on pea võimatu. Käesoleva 11-loolise taiese kontekstis käib jutt njuujorklasest Eddie Palmer'ist, kes on osalenud duodes (ennekõike The Fucked Up Beat ning CLOUDWARMER koos Brett Zehner'iga; ka ajanud sooloasja oma nime all). Fields Ohio on koostöö Christine Annarino'ga, mis kõlab ennekõike sarnaselt CLOUDWARMER'iga. Erinevuseks sulni õhulise etnomuusika elik nn neljanda maailma elementide suurem kohalolu. Biidid on mõnusalt laisad, kuigi elavnemine toimub noil hetkeil, kui funk-käru hakkab veerema. Ei tea, kas trip-hop'i ja big beat'i valimine on teadlik, ent valik on hea -- nõnda on emotiivne ja kehaline pool positiivsete impulssidega varustatud (eeldusel muidugi, et artist on hea). Muidugi, The Fucked Up Beat'i kummituslikud sagedused lipsavad siin-seal läbi. Ahsoo, sarnaselt Portishead'iga kasutab duo palju kitarre ja keelpille, mistõttu uuspsühhedeelia ning inditantsumuss lisanduvad kirjeldustesse. Jah, kuigi pärit Suurest Õunast, kumab lugudest läbi Eddie Palmer'i armastus acid house'i ja acid techno vastu (mis samas oli mõjutatud Chicago, New York'i ning Detroit'i klubimuusikast). Hea üllitise tunnuseks on ka hitipotentsiaaliga lugude olemasolu. Siin on neid suisa paar tükki -- "Palisade Fog Show Me The Way Home" ja "Never Been Lost At Sea"). Suurepärane aines.

v/▲\v - s o m b r e EP (2010)

Archive.org

Witch house/Drag house/Electronic music/ Dark electro/Alternative r'n'b

See 5-looline veerandtunnine üllitis tuleb aastast 2010, mis oli witch house-nimelise stiili ōitsenguaeg. Väga mõnus nostalgiline naasmine moonutatud kurjaendeliste häälte ja teemantteravate biitide manu. Võib ju küsida, et mille poolest käesolev võiks eristuda stiili massist? Eks eristumine on vähemärgatav, ent naisvokaalis esineb kontrasti loov igati tervitatav soulilik pehmus, mis ennustab ette ka lähitulevikus juhtuma hakkavat eksperimentaalset souli/r'n'b-d. Loos "sorry" (mis tegelikkuses on pea peale pööratud nimekujuga) makstakse tribuuti Tricky tumedale hip-hop-albumile "Pre-Millenium Tension" (1996), mis kindlasti mõjutas nii artisti kui kõiki teisi nõiamaja-tegijaid. Kokkuvõtvalt tuleb nentida üllitise hüva kvaliteeti.

------------------------------------------------------------------------

This 5-song, quarter-hour album comes from 2010, which was the heyday of the witch house style. A very nice nostalgic return to distorted sinister voices and diamond-sharp beats. One might ask, how could this one stand out from the mass of style? The distinction is less striking, but the female vocals have a very welcome soulish softness that creates a contrast, which foreshadows the experimental soul/r'n'b that will happen in the near future. The song "sorry" (the name is actually turned upside down) pays tribute to Tricky's dark hip-hop album "Pre-Millenium Tension" (1996), which certainly influenced the artist and all other witch house artists. In summary, the quality of the overall good must be recognized.

LFC - Xurinsoppo (2024)

Bandcamp

Psychedelic Avant-blues Improvised music Experimental rock

Pöörase brasiillase Lucas Pastina järjekordne album mängib jätkuvalt alatutel võtetel -- võtnud aluseks bluusmuusika ning seda võimendanud elektrikitarril ja salvestanud nutitelefoniga -- tõsi, varasema ajaga võrreldes on lisanud ka mingisuguseid efekte; kuigi jah, üldises plaanis see tema kuvandit ei muuda, ning ongi hea -- kaheksa lugu kõlavad ühe tervikuna, kui üks terviklugu kokkuvõtvalt -- üks lugu lõpeb, teine algab; nende vahel on sekund pausi -- niimoodi igati võiduka lõpuni. Miks ka mitte kasutada bluusi rappimist, kui seda mitte teha Led Zeppelin'i moodi, kes ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt tagasihoidlikult kaasajastas (ja moonutas) stiili (et teha enda omaks). Lucas Pastina on veelgi konkreetsem, veelgi kinnisideelisem, veelgi trotslikum -- võttes ilmselt mingi tagasisidestusmürast kantud alateadvusse kinnistunud elemendi ning sellele kogu panuse teinud. Mulle meeldib brasiillase lähenemine seetõttu, et ühelt poolt on selles muusikas ülevus, kuid teisalt kumab läbi ka grotesksus -- seesama eelpoolmainitud ühele elemendile panustamine -- see ei ole mitte niivõrd irve bluusi, kuivõrd sapine kommentaar popmuusika kui omaette mooloki pihta. Lucas Pastina kohta võib väita sama kui John Peel väitis The Fall'i kohta -- alati ühesugune, alati erinev; ütlus ilmestab artisti mõtet ja kavatsust -- oluline ei ole mitte niivõrd tagantjärgi analüüs kui artisti kunati kuulamine, tema muusikast osasaamine, selle kuulamishetkes viibimine. Bluusmuusika traditsioon ulatub veel tagasi sellesse aega, kui muusikat veel ei salvestatud, aga esitati erilistel juhtudel. Või õigupoolest -- muusika esitamine oligi sündmus, oligi erilisus, oligi pühitsemine teatud mõttes -- Lucas Pastina esitabki muusikat publikule -- ta eesmärk ei ole ju müüa seda tuhandetele fännidele, vaid pakkuda oma vaeva, verd ja higi allalaadimiseks ning puhuti kuulamiseks. See siin on bluusi psühhedeelne seniit, mis kestab ja püsib, püsib ja kestab. Kidrariffi potentsi demonstreerimine ja teisalt selle küünlapäev. Miks mitte osa saada sellest mikrouniversumist, olla lendlev kübeke selle seestunud energias.

Makunouchi Bento – Povestea mea (Original Music by Makunouchi Bento) (2022)

Bandcamp

Ambient pop IDM Organic electronica Experimental pop Avant-pop Conceptual Electronic music Cinematic

Kuidas kirjeldada teenekate Rumeenia helieksperimentaatorite Felix Petrescu ja Valentin Toma 11-loolist taiest, mis koosneb väga lühikestest kompositsioonidest? Kas nad jõuavad 17 minuti jooksul piisavalt lausuda? Või jääb selle tähendus kitsalt igasse loosse? Nad kirjeldavad omi helimammusid taustahelina, mis on loodud illustreerima Reniform-nimelise virtuaalreaalsusprojekti 3D-animatsioone. Ei ole vahet, kuidas neid iganes nimetada, kuivõrd Timişoara duo kvaliteet ning käekiri kumavad äratuntavalt ka siit läbi. Ühelt poolt hõrgult õhuline, pärishelidega palistatud ja justkui laiale ekraanile kirjutatud, teisalt justkui seesmiste deemonitega võitluse pidamise tanner. Arusaamatud häälutused, kriuksuvad tšellod on kui seestunud isiku mana isiklike pingete vallalaskmisel. Kui õõvastava pinge väljutamine kolmandate isikute varjatud juuresolekul. Eelpoolmainitud elemendid ja kavatsused loovad eluterve pinge ja kontrapunkti sellesse taiesesse.

Elvii Marten – Mini (2024)

Bandcamp

House Chilltronica Balearic house Electronic music Alternative dance

Tundub tõepoolest nii, et tantsumuusika albumiga lõpetamine on mingis mõttes lootus ja ootus -- üks selgitus on see, et tavapäraselt alustanud rokkbändid peaksid jõudma tantsumuusikasse; näiteks nagu Primal Scream, The Field Mice, Röövel Ööbik, The Arcade Fire jpt on teinud. Teisest otsast tundub, et need kõige paadumad eksperimentaalmuusikud, kes katsetavad müra, industriaalmuusika, krõbeda elektroonikaga, ka lõpuks väsivad -- lasevad püksirihma lõdvaks ning maanduvad näiteks haussmuusika laisalt loksuvatele kallastele. Leeduka Martinas Rakshtinas'e aka Martin Rach'i aka Elvii Marten'i seesamune konkreetne kolmelooline üllitis on hea näide, kuidas tuntud karmide helidega opereerija mängib õrnade, pehmete ja südaöiste haussrütmide- ja vaibidega. Põhimõtteliselt on tegu ühe looga, kuivõrd kõige pikem lugu on kõigest kaks minutit ja üheksa sekundit kestev. Nagu näha, ei ole vahet, millises spektris eksperimentalist mängib -- tulemus on kogu aeg vahe.

nula.cc – mayrau (2024)

nula.cc

Field recording Ambient Musique concrète Avant-garde Experimentalism

Selle 16-minutilise kompositsiooni algus algab (mängivat faili iseloomustava) plaadiümbrisega (mis on erinev ametlikust ümbrisest), kuivõrd eelduslikult kõik välisalvestustega seotud taiesed on tingitud mingist konkreetsest objektist, keskkonnast või välisündmusest. Mida see kaanepilt siis kujutab? Paistab mingi torn -- ilmselt vaatlustorn --, mille taamal päike paistab pilvede vahelt. Aga see paistmine ei ole siramine -- vastupidi, ilmselt hakkab varsti jälle padukat sadama. Aga mitte käesoleva 16 minuti jooksul. Lloyd Dunn annab salvestades pärishelidele metalse industriaalse kõla, justkui kusagil prügitöötlemiskonteineri, kaevandusšahtide või tootmisliini undamine oleks üles võetud. Midagi kriiskab-undab siin-seal, elusloodusest on kuulda inimhääli ja koera niutsumist. Kas üleüldse on eetiline salvestada midagi "pärist" ning seda paratamatult moonutatult edasi anda-sisse sööta? Sel viisil nagu serveerib seda Lloyd Dunn on see igati maitsev -- algallikale on külge poogitud autori nägemus, kaevanduse masinlikud kajad ja rütmid rulluvad valla, resoneeruvad, omandades uusi varjundeid ja rakursse. Teos ei ole ood masinlikkusele, see peegeldab metalli väsimist, väändumist ja kulumist. See on määrdunud päikesevalgus, mis sirab hooratta ja nukkvõlli õlisest kestast väljapoole. See on masina hingeelu, mis jäljendab eluslooduse pulsse ja tsükleid, püüeldes singulaarsusesse (rikutud ja hirmunud inimmõtlemises).

Hanetration – Resonator EP (2024)

Bandcamp

Minimalism Cool jazz Chamber music Drone Experimentalism Indietronica Avant-garde Electronic Post-psychedelic Art music Tribal ambient

Pärast pikka seitset aastat vaikimist on saladuslik Briti produtsent tagasi, tuues melomaanidele meelierutavat metafüüsikat. Lainepikkusi füüsikaliste fenomenidena ning metat inimkogemuse põhise interdistsiplinaarse vorminguna nende peal. Muidugi, kirjeldades tema muusikat tahaks Hanetration'it suruda kuhugi tuttavlikku skeemi, ent keeruline on seda teha. Ka ebaõiglane oleks seda teha, kuivõrd Cornwall'i eksperimentalisti pagas on kogu aeg olnud piire hülgav. Hiilgavalt hülgav. Võib-olla oleks parim viis tema loomingu edasiandmiseks võrrelda seda 90ndate elektroonilise muusika gigantide Antechre'i ja Boards Of Canada'ga. Kui esimene on kompromissitult säilitanud abstraktse (rütmi)keele, siis BOA seevastu on liikunud orgaanilisema et mitte öelda indi- ja folkmuusika perifeeriasse. Konkreetselt inditroonika/folktroonika serva pääle. Hanetration erinevalt BOA-vennakestest on alati hoidnud kõiki võimalikkusi alal, mistõttu üllitistel on need ikka ja jälle teoks saanud. Varasem ja käesolev traditsioon ja meetodid hüppavad hunnitult nähtamatutesse tappidesse, olles kord näiliselt improvisatoorne ja aleatooriline, ent teisalt kohati minimalistlik ja eelnevalt paika pandud. BOA tasa-hägune elektronvool ja Arvo Pärdi kammerlikkus saavad üheks 60ndate Miles'i ja 19.sajandi rataslaevade udupasunad vahetavad vastastikku viisakusi, millele lisandub masinliku afrofuturismi kõla -- justkui sämpler või rütmimasin hoiaksid külaelu biiti üleval. Loos" Human" resoneerub elektrisahin/pinge abstraktse kellatiksumisega. Veidi kurjakuulutav on see kõik. Kui 5-loolist taiest alustas teos "Breathe" -- väreleva droonheli, jahejätsu virdamiste ning kajaefektidega rütmist toituv meistriteos --, siis lõpulooks on sümboolse pealkirjaga "Winter". Veelgi sümboolsemaks ja üheselt mõistetavamaks muutub asi konkreetset helikeelt kuulates. See on katedraaliorelil põhinev droon-oratoorium, mis ei püüagi eksperimentaalse helikeele, võtete ja kujunditega meelesensatsiooni esile manada, kuivõrd päeva ja elu lõpuks leida settimist ning hingerahu. Rahu tegemist enda, maailma ja Jumalaga. Kirikuorel on tõesti ilmekas -- algul üürgab, et järk-järgult sumbuda. Sumbume ka meie kõik. Parim asi sellest aastast. Seni.

JDisk – Corrupted Files of Myself (2023)

Bandcamp

Flashcore Breakcore Electronic music Ambient Drill and bass Glitchtronica Deep house Digital hardcore Jungle Digitalgaze

Parafraseerides kõigi aegade parimat laulusõnade kirjutajat -- kuidas saab nii noor mõelda nii (enese)kriitilisi mõtteid. Tõepoolest, 20-aastane argentiinlane on jõudnud nii mõnegi inemise kuulmekäiku oma üllitistega, olles nostalgiline, eufooriline, intensiivne ning impulsiivne. Olles allutatud välistele signaalidele, sünteesides end kriitiliselt selle koorma all. Tagasi 11-loolise üllitise pealkirja manu -- mis asi õieti on rikutus digitaalses helikeeles? Digitaalses kultuuris? Digitaalsel ajastul? Lähtudes JDisk'i varasemast ja hilisemast loomingust ning digitaalse asja ühe ja nulli vahel pendeldamisena tulebki pealkirja mõista iroonilise tõdemusena -- rikutus on süsteemi osa. Biite kiirendatakse ja aeglustatakse, nurgelisus heidetakse ühte meloodiate ja hõllanduslike harmooniatega (kuigi neid tuleb harvem ette. Või kas ikka tuleb?). On mis on, ent nullidel ja ühtedel kogusummana on suurem väärtus kui üksikpulkadena -- teguviis, mida juhib meistri Florencio Varela käsi, kingib asjale jume ja temperamendi. Näiteks "Ventana" -- see on ju digiajastu sümfoonia, see on digiajastu Wagner (mitte Kurt, vaid Richard). Või sellele vahetult järgnev "Crash" -- algab deep house'ina, ent käändub sõgedasse jungle'i labürinti. "]]]]]" on vaimukas kingapõrnitsemise ja inditroonika paroodia. Ühe lausega -- see on terviklik, lakooniline, ent sellele vaatamata emotsioone kuumutav taies. Kuradi täiuslik egolaks.

Fog – Thirty Three, Recurring (2023)

Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.

Kukan Effect -- Fluctuate (2023)

Bandcamp

Folktronica Ambient Reductionism Post-classical Electronic Shoegaze Musique concrète Acousmatic music Minimalism

Jaapani ühemeheprojekti 8-looline taies on üks säherdune, milles näikse olevat palju elemente, ning mille kokku võtmine ei olegi nii kerge ja üheselt mõistetav. Olulisem on selles muusikas peituv sisemine põlemine ja pinge, mis sõna otseses mõttes hõõgub ning mingil hetkel lööb lõõmama. Saab hapnikku juurde ning hakkab leegitsema, ning seejärel taas osaliselt kustub, et hakata taas tasapisi jõudu koguma. Võib võrrelda ka tõusu ja mõõna näitena, mis kohati justkui pärineks rooste läinud planeedilt, mis tahaks õlitamist. Teisalt saab kuulaja osa naturaalse ja töödeldu käändumisest väljapoole ja üksteisest eraldi (kunstiteoses jäävad nad ometi loomuldasa kokku). See on alandlik hümn inimlikkusele ja teisalt austusavaldus inimesi teenivatele masinatele. Me ei mõtle ju sageli, kui oluline roll on masinatel ühe või teise kunstiteose valmimisel. Kas mitte seda albumit läbiv ulg justnimelt ei osuta tunnustusest ilmajätmisele? Kukan Effect'i taies on nn taandatud muusika, mis surub alla nii kingapõrnitsemise pöörase temperamendi kui annab folgile ja uusklassikale salakanali uut moodi välja immitseda. Sõna otseses mõttes.

Ataque Escampe – Cabalgata (2023)

Bandcamp

Synth-rock Funk rock Dance rock Indie rock Alternative dance New Wave Psychedelic Pop rock Disco rock Art rock

Nagu näha ülal välja toodud žanrimääratluste rohkusest, siis Portugali piiri äärsest Galiitsia (Hispaania) piirkonnast pärit ansambel on kaugenenud algsest indifolgi/folkpopi pärandist. Kuigi jah, käesolev 10-looline taies on liikumine popi keskplatsi poole võrreldes eksperimentaal(popi) albumiga "A Alma". Teisalt kostub ka siit aeg-ajalt läbi põgusaid pöördeid katsetuslikku valdkonda -- meeliülendavat ruumilist müra, kriuksuvat elektroonikat, filtritesse-kanalitesse summutatud vokaale ja helisid. "Cabalgata" tugevuseks kahtlemata on tugev laulukirjutamisoskus. Meloodiad, mis kutsuvad taasesitamisele; harmooniad, milledes on nii jõudu kui lendlevust, nii raskust kui teisele poole langemist. Tohutut helide, stiilide ja emotsioonide vaheldust ja virvarri, mis suisa kutsub tagasi saamaks aru selle popdžungli loogikast. On ka sutikene popiga loomuldasa kaasas käivat pompöösset banaalsust, ent maitsete ja emotsioonide intrigeerivus kahtlemata on korraliku popalbumi eelduseks. Ühes loos võivad kohtuda nii Italo disco sünteetiline lopsakus kui eelpoolmainitud katsed ruumiga. Iga lugu siin on suurem või väiksem galaktika, mida saaks pikalt kirjeldada. See eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid kinnitab hüpoteesi, et (pop)eksperimentaatorid on võimelised kirjutama parimaid popalbumeid.

Bendle – Mossy Pond (2023)

Bandcamp

Modern classical Ambient pop New Age Art music Minimalism Dream pop

Kuulates 5-loolist albumit ning silmitsedes selle pealkirja lähevad vägisi mõtted David Bowie loo "Moss Garden" manu. Jäädes Kiitsaka Valge Krahvi sellesse perioodi, mis isiklikult on enim talutav -- ning mainitet kompositsioon eriti. Siinkirjutajal oli algul Bendle'i üllitisega probleeme, kuna tundus liialt gravitatsiooni hülgav, läbipaistev kui meduus ja eksklusiivselt klaaspärlimänguline -- justkui ei saaks sellest kuidagi kinni haarata. Tõsi, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tegu ongi pärliga, mis on mänguline ning milles erinevad tahud algosakestena peegeldavad tervikut. Selle immanentne impulss kasvab nii loomuldasa tervikuks välja, et on raske sellele mõistmist rakendada. Artist on maininud, et käesolevad lood justkui ise mängisid ennast -- tekkisid iseenesest tema tagasihoidlikul kaasabil; osutades siiski isiklikule tagasisidestusele minimalismi, elektroonilisse muusikasse, krempli peal trummeldamisse, lasteklaveri peal klimberdamisse. Kes kontrollib minevikku, see suunab olevikku -- nii loomuldasa sulnis ja mahe on see kõik. Naljatamisi võib albumit kategoriseerida maailmamuusikana, kuna siin on sellele rohkem või vähem implitsiitseid osutusi. Samamoodi osutatakse ka kingapõrnitsemisele ja unenäopopile. Näiteks lugu "Tiny Feet, Surface Tension" meenutab Tartu indi-ime Bizarre'i imetabast lugu "Ebeanol". Imetabane imab endasse -- kuulaja vaid avanegu!

Fields Ohio – Valkyrie (2023)

Bandcamp

Hauntology Sampledelic Breaks Easy listening Psychedelic Experimental pop Trip-hop Electronic Avant-pop Art pop Chilltronica Exotica pop Ambient pop Alternative dance

USA duo Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) viimane album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire" oli pigem pettumus -- tõepoolest, mõnikord suured lemmikud ajavad lati kolksuga maha, ent võib-olla see veelgi enam tekitab kiindumust meeldimise-jälestamise dünaamika põhjal. Põhi, mis on rajatud vastuoludele. Tekivad ootused. Ootused uueks albumiks kasvavad märkimisväärselt -- lootuses, et tehtaks taas midagi erilist, ning ületataks see vana madal ja ropp. Tegelikult on Fields Ohio projektina osa suuremast heli- ja maailmanägemissüsteemist, kuhu varasemalt on kuulunud -- selle rajanud -- The Fucked Up Beat ja CLOUDWARMER. Ning Eddie Palmer'i sooloprojektid. Tõepoolest, viimane ongi selle helikonstellatsiooni demiurg, kes loob ja sütitab; võtab, et anda rohkem; trikitab ja jahutab. "Valkyrie" on album, mis mahtus selle aasta parimate nimistusse sellessinatses blogis. Erinevalt pettumust valmistanud viimasest albumist ei ole käesolev ei vaimuvaene ega kohitsetud -- siin kõik õõtsub, õilmitseb ja kasvab. Teelahkmed siin on värvikirevad kohad, et läkitada lokaalseid helirisoome eri suundades, loomaks uusi sillapäid. Ajapikku on Eddie Palmer'i kummitusliku elektroonika, näppamisesteetika ja trip-hop'i fookus laienenud eksootikasse, alternatiivsesse tantsumussi, Amerikaanasse, indisse; isegi sophisti-pop, uuspsühhedeelia ja mürarohked helikompositsioonid kuuluvad valemisse. Kuulake seda vägagi elavat albumit, mis vabalt võiks liigutada miljoneid kuulajaid. Küsimus taandub sellele, et kuidas muusika nendeni jõuaks.

Crash City Saints – Glow In The Dark Music (2010)

Bandcamp

Shoegaze Indie rock Alternative dance Neo-psychedelia Noise pop Dream pop Indie dance Alternative rock Fuzz pop

USA bändi 14-looline võtab ilmekalt kokku ühe (indi)muusika meeleolukama haru arengu ja kulminatsiooni. See, kuidas The Jesus And Mary Chain'i musklis mürarohke rokenroll arenes My Bloody Valentine'i juhtimisel keeruka(ma)ks jõu, seksi ja unenägude-unistuste apoteoosiks. See, kuidas maskuliinne ja feminiinne sulandusid eristamatult üheks nagu budistlik põhikujund yin-yang. Nagu lõputu jooks suletud ringis, mis muutub paranoiliseks heliliste kombinatsioonide lõpuleviimise kohaks -- psühhedeelia, mürapop, tantsumuusika ülemiste ja alumiste kihtide keerises. Pädeb ka võrdlus karusselliga, mis pöörlemisel pillutab istekohti vaheldumisi kaugemale-lähemale; milles on korrapära, ent sellest lummast tinistatud subjekt peapöörituse ajel mingist hetkest korrapära minetab. Kohati lihtsustatud, et anda kuulajale otselitakas; kohati keerulisem mitmepoognalisega alateadvuses udjamine. MBV'i "Loveless" ja sellele eelnenud EP'd jätsid tuleviku tarbeks palju võimalikkusi tallele. Kevin Shields osutus indimuusika-Hegeliks. Käesolev on suurepärane näide meisterlikust shieldiaaniast. Sõõr, millelt ei tahagi maha sammuda.