- Alternative pop
- Experimental pop
- Leftfield
- Experimental indie
- Indietronica
- Sunshine pop
- Lo-fi
- Easy listening
- Post-rock
- Baroque pop
- Chamber pop
- Alternative
- Neokrautrock
- Poptronica
Kuvatud on postitused sildiga Scribble Kite. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Scribble Kite. Kuva kõik postitused
1/18/2013
Oh No Nuno! - Got Soul Go Fight (2010)
4/27/2010
1/13/2010
[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)
Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.
Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.
Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.
Kuula albumit siit
1/26/2009
The Procedure Club The Procedure Club (SK005)
Mu jaoks on The Procedure Club´i omanimeline vaieldamatult eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid. Väljaandjaks (veri)noor netileibel Scribble Kite, mille diskograafia piirdubki ainult aastaga 2008. Ka teised varjualused on tasemel, ning žanriliselt on spekter lai – on shoegaze`i, art-pop`i, lo-fi`t, bedroom pop`i ja isegi neofolk`i. Igatahes ootan SK uusi üllitisi suure õhinaga.
Nii veider kui see ka esmapilgul ei tundu, määrab tänapäeval mingi artisti kvaliteedi ümbritsev keskkond. Ma ei pea silmas seda, kui head muusikalist maitset keegi omab või kui hästi keegi oskab mingist asjast järeldusi teha. Ma mõtlen konkreetselt mingi žanri hetkeseisu – kuidas see seestpoolt väljapoole paistab? Ma pean konkreetselt silmas newgaze`i elik tänapäeva shoegaze`i. Mis on esimesed märksõnad, mis mulle selle stiiliga meenuvad? Korralik produtseering, mis reeglina tähendab ilusaks poleeritut helipilti. Ühelt poolt tehakse võimsa produktsiooniga (pop)saundi, teisalt on selle läheduses lo-fi ja/või selle ristandite hingust tunda. Newgaze on istunud pigem esimesse paati. Teine mulje on esimese jätk – seda muusikat kuulates tekib mõte, et taevast püütakse maa peale tuua. Isegi, kui see on tõepoolest taevalike sfääride muusika, jääb see heli kuulaja jaoks neutraalseks, elutuks, võõraks. Inimene võib ju taevasse vahtida, aga perse on ikka pori sees ning lähemal. Tahaks saundi, kus on sees higi, verd ja pisaraid, sest selline saund elab. Elu on see, mis tähendab liikumist, muutumist, hävimist, kui veab, siis ka uuestiloomist. Samamoodi nagu 20 aastat tagasi elas My Bloody Valentine`i ja Slowdive`i muusika. Miks – sellepärast, et need pundid olid kogu aeg liikumises ja muutumises. Shoegaze ei olnud nende jaoks iseenesestmõistetav tee – MBV jõudis sinna, samas Slowdive eemaldus sellest. Pärast Loveless`i tõmbas MBV 17 aastaks pidurit, Slowdive lakkas pärast Pygmalion`i olemast, õieti - Pygmalion tähendas ühe ajastu lõppu. Vihjas lõpus sellele, missugune võiks shoegaze`i tulevik olla. Mõned on seda mõistnud, paljud mitte. Vanas vormis shoegaze´i institutsionaliseerimine on pigem nullindate teema, kus neid eeskujusid on lihtsalt järele aimatud või makstud neile viisakalt tribuuti. Kui rääkida selles valdkonnas meelde jäänud sündmustest, siis meenuvad üksnes The Ravoenettes`i suur tulemine 2002. aastal– jalust nõrgaksvõttev ülevõllimürasaund, siis Dykehouse albumiga Midrange (2004) – tõeliselt hea tantsuline shoegaze ning psühhedeelse ning transsiviiva pilguga Norra ansambel Serena Maneesh (2005). Nüüd on eredalt seniidis The Procedure Club – ansambel New Haven`ist Connecticut`i osariigist. Mees ja naine – kohalikes undergroundringkondades juba eelnevalt teada-tuntud Adam Malec koos kaaslanna Andrea Belair`i ning kidrade, trummimasina ning süntekatega. 9 lugu ning 23 minutit! Pöördvõrdeline newgaze (või nagu üks tundmatu netitegelane on tabavalt märkinud – shitgaze!) võrdluses näiteks Astrobrite`i, Asobi Seksu, Airiel`i või hiljuti jälle kokku tulnud Secret Shine`iga. Kaks korda lühem, sirgjooneline, samas stiiliselt ja elemendirohkuselt ületamatu. Iga träkk pretendeerib väikeseks universumiks. Neid seob üheks inertsi rullumine eelnevatest lugudest järgmistesse ja sealt omakorda järgmistesse. Seda inertsi loovad ülevõllimüra ning endasse mässiv tantsumuss, aga seal on piisavalt ruumi ka teistsugustele helimustritele. Nagu ka tunnetele ning masinlikkusele. Tulemus on totaalne kõikehõlmatavuse tõttu - samas on see vabadustunde tunnetamise põhjuslik eeldus. Last but not least, aga küllap te isegi juba aimasite - hullult seksikas on see album! Ja on seda ka pärast 13ndat kuulamiskorda.
Nii veider kui see ka esmapilgul ei tundu, määrab tänapäeval mingi artisti kvaliteedi ümbritsev keskkond. Ma ei pea silmas seda, kui head muusikalist maitset keegi omab või kui hästi keegi oskab mingist asjast järeldusi teha. Ma mõtlen konkreetselt mingi žanri hetkeseisu – kuidas see seestpoolt väljapoole paistab? Ma pean konkreetselt silmas newgaze`i elik tänapäeva shoegaze`i. Mis on esimesed märksõnad, mis mulle selle stiiliga meenuvad? Korralik produtseering, mis reeglina tähendab ilusaks poleeritut helipilti. Ühelt poolt tehakse võimsa produktsiooniga (pop)saundi, teisalt on selle läheduses lo-fi ja/või selle ristandite hingust tunda. Newgaze on istunud pigem esimesse paati. Teine mulje on esimese jätk – seda muusikat kuulates tekib mõte, et taevast püütakse maa peale tuua. Isegi, kui see on tõepoolest taevalike sfääride muusika, jääb see heli kuulaja jaoks neutraalseks, elutuks, võõraks. Inimene võib ju taevasse vahtida, aga perse on ikka pori sees ning lähemal. Tahaks saundi, kus on sees higi, verd ja pisaraid, sest selline saund elab. Elu on see, mis tähendab liikumist, muutumist, hävimist, kui veab, siis ka uuestiloomist. Samamoodi nagu 20 aastat tagasi elas My Bloody Valentine`i ja Slowdive`i muusika. Miks – sellepärast, et need pundid olid kogu aeg liikumises ja muutumises. Shoegaze ei olnud nende jaoks iseenesestmõistetav tee – MBV jõudis sinna, samas Slowdive eemaldus sellest. Pärast Loveless`i tõmbas MBV 17 aastaks pidurit, Slowdive lakkas pärast Pygmalion`i olemast, õieti - Pygmalion tähendas ühe ajastu lõppu. Vihjas lõpus sellele, missugune võiks shoegaze`i tulevik olla. Mõned on seda mõistnud, paljud mitte. Vanas vormis shoegaze´i institutsionaliseerimine on pigem nullindate teema, kus neid eeskujusid on lihtsalt järele aimatud või makstud neile viisakalt tribuuti. Kui rääkida selles valdkonnas meelde jäänud sündmustest, siis meenuvad üksnes The Ravoenettes`i suur tulemine 2002. aastal– jalust nõrgaksvõttev ülevõllimürasaund, siis Dykehouse albumiga Midrange (2004) – tõeliselt hea tantsuline shoegaze ning psühhedeelse ning transsiviiva pilguga Norra ansambel Serena Maneesh (2005). Nüüd on eredalt seniidis The Procedure Club – ansambel New Haven`ist Connecticut`i osariigist. Mees ja naine – kohalikes undergroundringkondades juba eelnevalt teada-tuntud Adam Malec koos kaaslanna Andrea Belair`i ning kidrade, trummimasina ning süntekatega. 9 lugu ning 23 minutit! Pöördvõrdeline newgaze (või nagu üks tundmatu netitegelane on tabavalt märkinud – shitgaze!) võrdluses näiteks Astrobrite`i, Asobi Seksu, Airiel`i või hiljuti jälle kokku tulnud Secret Shine`iga. Kaks korda lühem, sirgjooneline, samas stiiliselt ja elemendirohkuselt ületamatu. Iga träkk pretendeerib väikeseks universumiks. Neid seob üheks inertsi rullumine eelnevatest lugudest järgmistesse ja sealt omakorda järgmistesse. Seda inertsi loovad ülevõllimüra ning endasse mässiv tantsumuss, aga seal on piisavalt ruumi ka teistsugustele helimustritele. Nagu ka tunnetele ning masinlikkusele. Tulemus on totaalne kõikehõlmatavuse tõttu - samas on see vabadustunde tunnetamise põhjuslik eeldus. Last but not least, aga küllap te isegi juba aimasite - hullult seksikas on see album! Ja on seda ka pärast 13ndat kuulamiskorda.
9.4
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)