Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Zenapolæ. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Zenapolæ. Kuva kõik postitused

11/06/2025

Nurse With Knives -- Dissociative Fuge: The Collected Works (2025)



Zenapolæ

  • Death industrial 
  • Avant-garde 
  • Post-industrial 
  • Ethnotronica 
  • Dark ambient 
  • Spoken word 
  • Neoclassical 
  • Experimentalism 
  • Improvised noise 
  • Jazz noir
  • Noise music 
  • Psycho-acoustic 
  • Sampledelic

Kuulates seda 17-loolist tuleb nentida ,et sellel elatakse väga huvitavat elu; kuigi enamus seesugusest elust jääb meie radaritelt välja -- mitte seetõttu, et me pimedad oleksime, vaid igaüks peaks ise leidma tee seesuguse muusika manu. Kahtlemata heliobjekt ei ole lihtsate killast -- valdavat tendentsi arvestades võib taolist muusikat stiililiselt lahterdada surmaindustriaaliks; algusaegade industriaalmuusikaga on emotiivne suund muutunud künistlikust (ja seesmiselt irvitavast) teravate, ja kohati suisa näkkukarjuvate emotsioonide manu; heli instrumendina (vähemalt ses aspektis) on keeratud puhtamaks ja teravamaks: analoogsignaal on teisenenud digitaalseks; kuigi jah, pruuni ning roosa müra pahvakuid on valge müra tasakaalustamiseks juurde lisatud. Juhuslikud tavaliselt ise seesuguse muusika otsa ei satu; isegi kui satutakse, siis ilmselt sägerduselt miiniväljalt lidutakse tuulisjalu. Ühendriikide katsetuslik netiplaadifirma Zenapolæ hoiab muideks sarnaselt üsna varjulist positsiooni -- ei näe ei nende promotööd ega uudiskirju; lihtsalt aeg-ajalt turgatab pähe, et jessas, seesugune on olemas -- mida kõike head ja paremat nad on jõudnud üllitada! Aga jah, nende 50 minuti jooksul - lood on keskmiselt alla kolme minuti pikad - tekib lisaks eelpoolmainitule palju huvitavaid esteetilisi pöördeid ja käänulisi trajektoore. Näiteks lugu "Kenopsia II" läheb laiekraan-jazz noir'i saatel kuhugi Scorsese-Hermann'i "Taxi Driver'i", Prantsuse uue laine kinomuusika ning nonde ajastute psühhotrillerite ja õudusfilmide manu. Siin valitseb - nagu ennist juba öeldud - labiilne emotsionaalne lainetamine ja krambitav emotiivne intensiivsus, mis sööstab ettejuhtuvast läbi. Loos "She" üks naine sõna otseses mõttes karjub hüsteeriliselt. Tuleb aru saada, et seesugust asja ei saa genereerida emotsionaalselt tasakaalukas seisundis -- seesugune tunnete ja tundmuste laviin vallandub piirsituatsioonides, mille eest tänapäeva ühiskonnas - milles tahetakse naeratamist ning õnnelikkuse teesklemist - sordiini alla pista; seesugune reaktsioon näitab millegi tõsise paigast nihkumise kompenseerimiseks rakendatava vaimse ja füüsilise jõu ilmnemist. Kõige selle taga on subjekti seisundid ja konditsioonid -- äng, depressioon, valu; võib olla on isegi talletatud toimikutes kusagil psühhoneuroloogiahaiglas. Meenub üks industriaal(müra)muusik, kes vaimuhaiglasse sattununa pidi iga päev ühe loo komponeerima raviarsti nõudel (äge on mõelda, et äkki ta hiljem ilmutas neist kompositsioonidest albumi. Kas ta raviarsti pani kirja kaasautorina?). NWK teeb vihjeid rokkmuusika suunas -- näiteks loos "The End" kordab artist The Doors'i samanimelise loo kandvat fraasi; loos "Father Cannot Yell" osutab Saksa avantrokilegendite CAN'i debüütalbumi "Monster Movie" ühele loole -- albumil, millel CAN muuseas viljeles seinu väristavat garaaž-rokki (sealhulgas sellesama looga). Ka "Collateral Damage" on erandlik tänu Lähis-Ida rahvamuusika motiividele. Vaimusilmas loojuvas päikeses kaikuvad helid mošeede ja minarettide ümber toovad meelde kaasaegsete Ali Phi, Cosmic Analog Ensemble'i ja Golpesar'i muusika, aga veel rohkem legendaarse Muslimgauze'i ragisevad-logisevad tolmukorda mattunud biidid. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tegu on meisterliku teosega, missugune kannab enda ambitsiooni ja taotluse kenasti välja; midagi ei jää millegi taha kinni; vastupidi -- toimub helielementide ja -kombinatsioonide vastastikune mõjutamine ja võimendamine, tuues esile uusi välju, nurki ning sünergiat. On selge, et siin ei ole popmuusikale omast luksuslikku liialdamist; siin on konkreetsed elemendid, mis ei võimalda pealiskaudset laiutamist, vaid iga pisidetaili relvaks muutmist. 9.0 (8.0-9.5)

11/02/2024

Niclas Tamas -- The Shrunmas Plains (2024)



Zenapolæ

  • Modern classical 
  • Post-classical 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism 
  • Art music 
  • Contemporary classical 
  • Cinematic

USA netiplaadifirma Zenapolæ all üllitatud kahelooline taies (51- ja 45-minutilised kompositsioonid) on kui pikale rännakule minek, mille eel valitseb suur põnevus, ent kilomeetrite möödudes hakkab tüdimus järk-järgult kasvama; ent tark rändaja kohaneb oludega, leides siit-sealt huvitavaid ilminguid, üldistades teatud mustrite kordudes enesele pidepunkte, mis hoiavad teelolija toonust üleval. On isegi paratamatu, et pikal reisil see, kes otsib, see ka leiab. Me vajame kordust; eelduslikult erisus/erinevus on paratamatus, mis omakorda eeldab mõtestamiseks kordust, st mingi asja või fenomeni identiteedi rohkem või vähem korrastatud esinemine aktualiseerib eksistentsi. Näituseks krautroki motoorne rütm on keskselt erinevuse tõrjumisele üles ehitatud. Ungarlase Niclas Tamas'i muusikat võib nimetada kaasaegseks klassikaks, mis pöörleb voolava lopsaka klaverimuusika ümber, mida kunati kaunistavad orkestratsioonid või selle lühikesed vahelelõiked, õõnsad klaasharmoonika akordid, elektroonilised efektid ja kajad ning helistruktuure läbivad raputused. See kõik voolab, see kordub mingil määral jälle, muutub, ning kordub mingil määral jälle. Muljetavaldav muusika ning huvitav reis. Kuivõrd tegu on artisti ühe triloogia viimase osaga, siis soovituslik oleks kuulata ka kaht varasemat osa (kehtib ka siinkirjutajale). Album läheb aasta lõpus kindlasti loosi.

1/26/2023

Whalt Thisney – Thisconaut (2019)

 

  • Modern classical 
  • Avant-garde 
  • Art music 
  • Post-classical
  • Dark ambient
  • Electronic 
  • Piano music 
  • Glitchtronica
  • Contemporary classical
  • Ambient 
  • Experimentalism
 
Portugali artisti albumit (kogupikkus 43 minutit ja 3 sekundit) olen kuulanud palju, aga paari kuu jooksul ei ole suutnud sellest arvamust kujundada – ilmselt ei ole kõrvust tõstnud. Eks seesugust muusikat ole viimastel kümnenditel loodud küll ja küll, millele andis tõuke Max Richter'i "Memoryhouse" (2002) – voolavad klaveri akordide järgnevused nii lineaarselt kui vertikaalselt, mida on vürtsitatud prügistatud elektrooniliste helide, elektroakustiliste ruumimoonutuste ja sügavate ämbientsete ookeanitega. Täiesti normaalne kuulamine – ei tekita ei dissonantsi ega ühti. Täiesti normaalne kuulamine – muuseas veidra muusika eelduseks ongi kõigepealt niinimetatud normaalsusesse sobitumine. Pakkuda midagi tuttavlikku, et sellelt hälbida, sellelt lahti tõukuda. Näiteks on toodud Moondog'i. Tõepoolest, nagu artisti nimemängki vihjab, on kogupilti nihked sisse kodeeritud. Eelduslikult täiesti normaalne kuulamine, ent järelduslikult natuke veider kuulamine. Kui kohtuvad normaalne ja veider, siis tulemus peab olema kummastav. Ja see on tõesti hea.
 
8.5 (8.0-9.0)