Niclas Tamas -- The Shrunmas Plains (2024)

Zenapolæ

• Modern classical 
• Post-classical 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Art music 
• Contemporary classical 
• Cinematic

USA netiplaadifirma Zenapolæ all üllitatud kahelooline taies (51- ja 45-minutilised kompositsioonid) on kui pikale rännakule minek, mille eel valitseb suur põnevus, ent kilomeetrite möödudes hakkab tüdimus järk-järgult kasvama; ent tark rändaja kohaneb oludega, leides siit-sealt huvitavaid ilminguid, üldistades teatud mustrite kordudes enesele pidepunkte, mis hoiavad teelolija toonust üleval. On isegi paratamatu, et pikal reisil see, kes otsib, see ka leiab. Me vajame kordust; eelduslikult erisus/erinevus on paratamatus, mis omakorda eeldab mõtestamiseks kordust, st mingi asja või fenomeni identiteedi rohkem või vähem korrastatud esinemine aktualiseerib eksistentsi. Näituseks krautroki motoorne rütm on keskselt erinevuse tõrjumisele üles ehitatud. Ungarlase Niclas Tamas'i muusikat võib nimetada kaasaegseks klassikaks, mis pöörleb voolava lopsaka klaverimuusika ümber, mida kunati kaunistavad orkestratsioonid või selle lühikesed vahelelõiked, õõnsad klaasharmoonika akordid, elektroonilised efektid ja kajad ning helistruktuure läbivad raputused. See kõik voolab, see kordub mingil määral jälle, muutub, ning kordub mingil määral jälle. Muljetavaldav muusika ning huvitav reis. Kuivõrd tegu on artisti ühe triloogia viimase osaga, siis soovituslik oleks kuulata ka kaht varasemat osa (kehtib ka siinkirjutajale). Album läheb aasta lõpus kindlasti loosi.

Whalt Thisney – Thisconaut (2019)

Zenapolæ

 

• Modern classical 
• Avant-garde 
• Art music 
• Post-classical
• Dark ambient
  
• Electronic 
• Piano music 
• Glitchtronica
• Contemporary classical
  
• Ambient 
• Experimentalism

 

Portugali artisti albumit (kogupikkus 43 minutit ja 3 sekundit) olen kuulanud palju, aga paari kuu jooksul ei ole suutnud sellest arvamust kujundada – ilmselt ei ole kõrvust tõstnud. Eks seesugust muusikat ole viimastel kümnenditel loodud küll ja küll, millele andis tõuke Max Richter'i "Memoryhouse" (2002) – voolavad klaveri akordide järgnevused nii lineaarselt kui vertikaalselt, mida on vürtsitatud prügistatud elektrooniliste helide, elektroakustiliste ruumimoonutuste ja sügavate ämbientsete ookeanitega. Täiesti normaalne kuulamine – ei tekita ei dissonantsi ega ühti. Täiesti normaalne kuulamine – muuseas veidra muusika eelduseks ongi kõigepealt niinimetatud normaalsusesse sobitumine. Pakkuda midagi tuttavlikku, et sellelt hälbida, sellelt lahti tõukuda. Näiteks on toodud Moondog'i. Tõepoolest, nagu artisti nimemängki vihjab, on kogupilti nihked sisse kodeeritud. Eelduslikult täiesti normaalne kuulamine, ent järelduslikult natuke veider kuulamine. Kui kohtuvad normaalne ja veider, siis tulemus peab olema kummastav. Ja see on tõesti hea.

 

8.5 (8.0-9.0)