Eko_Fisk -- Distances (2026)

Zenapolæ

• Ambient 
• Shoegazing 
• Synth-rock 
• Art rock 
• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Synth-wave 
• Electronic music

Mõeldes artisti diskograafiale - mille ajaline ulatus küündib eelmise kümnendi algusesse -, siis tuleb möönda, et artist on olnud truu ühele plaadifirmale aastaid; kõigepealt oli ta seotud Manchesteri BFW Recordingsiga, seejärel Silent Flowˋga ning seejärel kuni tänase päevani Ühendriikide leibeliga Zenapolæ. Mainitud plaadifirmade suhtes üles näidatud lojaalsuse taga olev loogika ilmneb ka selle 5-loolise taiese helimustrites. Siin on elektroonika ja rokkmuusika kohtumist erinevatest vaatenurkadest -- nii indi- kui progressiivrokist välja kasvanud kunstilise roki rõhuasetustega; nii elektroonilistes eeldustes sobramise mängulisust kui kitarride piiritletumaid mängupiire tunnistades; taandudes popmuusika äärealadele, ometi olles teadlik peavoolumuusikalistest kaalutlustest ning manipulatsioonist. See mürgiste aurude sissehingamine piiridel, kus toimub hingedega hangeldamine, st aadete mahamüümine maise mammona ihalemise nimel. Seega kasutagu seal TI-d palju vaja! Selle valelikkusest on tehisaru juba algoritmiliselt osa saanud -- koodid on pehmed, pruunikarva ja haisvad. Teel olemise eesmärgiks ei ole mitte kirgastuda, vaid lepinguliste ja rahaliste suhete alusel rada täis lagastada ehk ideid moonutada. Artist teab piire, mistõttu ta oskab seiskuda, et teha seda, mis võib küll talle kusagil Soundcloudis tagada 43 inimese jälgimise, ent tsementeerib plaadifirmade au ja kuulsust ning artisti kompromissitust oma esteetilist pärandit kinnistada. 26-minuti vältel toimub erinevate tahkude orgaaniline sulandumine ning sujuvate üleminekute pühitsemine, millest oli nii artistil rõõmu kui siseneb kuulajasse õnnetunnet. Kusagilt sealt vahelt võib leida ka portsu huumorit, mis seda küll rikastab, samas selle olemasolu vaid hetkiti ilmneb. Vahemaa puhul eeldatakse teadlikkust neist, mis seda konstitueerivad, st piiritlemisega tekitavad; osates silmas pidada kahte punkti, mille vahele see saab tekkida. Nagu juba eelpool sai mainitud, siis (enese)teadlikkus ning mõõdukus lasevad maagial toimida. Me lihtsalt tahame olla vabad, vabad lollide, parasiitide ja võimuahnete taagast! 8.5 (8.5-9.0)

______________________________________________________________________________________________________

 

Considering the artist’s discography - which spans back to the beginning of the last decade - it must be noted that they have remained loyal to a single record label for years: first Manchester’s BFW Recordings, then Silent Flow, and, to this day, the US-based label Zenapolæ. The logic behind this loyalty is also evident in the sonic patterns of this 5-track work. Here, electronic and rock music converge from various angles —incorporating elements of art rock that evolved from both indie and progressive rock. It embraces the playfulness of exploring electronic foundations while acknowledging the more defined, constrained boundaries of guitar-based playing; it retreats to the fringes of pop music, yet remains fully aware of mainstream considerations and the mechanics of manipulation. It is like inhaling toxic fumes at the very threshold where souls are bartered —where ideals are sold off in pursuit of earthly mammon. So, let them use as much AI as they please! Artificial intelligence has already become algorithmically complicit in this deceit — its code is soft, brownish, and reeks. The goal of this journey is not enlightenment, but rather to litter the path - to distort ideas - driven by contractual and financial imperatives. The artist understands boundaries, knowing when to pause — a choice that might only garner 43 followers on Soundcloud, yet one that cements the prestige of record labels and underscores the artist’s uncompromising commitment to solidifying their own aesthetic legacy. Over the course of 26 minutes, various facets merge organically, celebrated by seamless transitions that bring joy to the artist and a sense of happiness to the listener. Somewhere in between, one can also find a touch of humor — it enriches the work, though it surfaces only fleetingly. The very concept of "distance" implies an awareness of the elements that constitute it - that is, the boundaries that bring it into being -requiring one to keep in mind the two distinct points between which such a distance can emerge. As previously mentioned, (self-)awareness and moderation allow the magic to take hold. We just want to be free — free from the burden of fools, parasites, and pretenders! 8.5 (8.5–9.0)

Accasari -- Delaying an Action (2026)

Zenapolæ/Bandcamp

• Ambient 
• Shoegazing 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Post-rock 
• Ambient rock
• Ethereal wave
• Psychedelic
• Art rock

Venemaa projekt Accasari on produtseerinud muusikat juba ammusest ajast, mistõttu nende õhulisus ja sfäärilisus - millele nad on jäänud jäägitult truuks - kannab neid ikka jälle edasi. Siin on ja ei ole ka (palju) kitarri -- ühelt poolt kidrasaundid (elektri- ja basskitarr) on kaheloolisele taiesele lülisambaks, teisalt pillid pihustuvad (aeg)ruumis, olemata lisatud massiivsust taha. Kahtlemata on selle 36 ja poole minutilise üllitise vaimseks isaks "Pygmalioni"-nimeline album Slowdive'ilt, kui Neil Halstead mängis kitarre läbi efektiplokkide arvutisse, töötles neid seal; sedasi andes kriitikutele ajendi teritada hammast ning nimetada seda pigem kitarristi egotripiks. Simon Reynolds oma viimases raamatus mainis, et kingapõrnitsemisega seostub talle atmosfäärilisus; nõnda see on, kuivõrd nii Cocteau Twins kui ka Spacemen 3 olid mõjutatud nii kosmosest kui nende propageerijatest (nt Sun Rast, Joe Meekist, elektroonilise muusika pioneeridest). Nii Vini Reilly kui Robin Guthrie juba kümmekond aastat ja rohkem muundasid kidrahelid imetabaseks fluidumiks. Kahtlemata ka Robert Frippi flippertronics tehnikana näitas, mis suunas peab näo suunama. Ka pärast 90ndate Slowdive'i on suurepäraseid näiteid esile kerkinud (austraallane Skye Klein sooloprojektiga A Beautiful Machine), ning Moskva projekt kahtlemata on üheks selliseks. Kohati sugeneb helimaastikku melanhoolset kurbust ja süngust, mistõttu ei saa üle ega ümber võrdlusest Arizonast pärit legendaarse eeterlainepundi Lyciaga. Kitarrid lainetavad, ning nende mustrid taanduvad selgepiirilisest ähmaseks. Kuni taanduvad, et uuesti tsüklit alustada -- aga juba natuke teistsugusel viisil, erineva tundmuse ja puutega. Kohati kitarrid omandavad sünteetilise kuju, justkui sünteetilised klahvpillid võtnuks rolli üle. Aga kosmilises ruumis ei olegi vahet -- siin on kõik koos, ning veel enamatki. (Jah, vaatasin täna Ellen Niidu meistriteosest "Suur Maalritöö" tehtud joonisfilmi - mida ikka ja jälle suvatsen vaadata selles imbelitseeruvas maailmas -, kus Vaiko Epliku helindatud meistritöö kitarridel hõlmas samuti aeg-ajalt atmosfäärilisi helindeid. Üks noodifragment-kidramuster käesoleval kusjuures langeb Vaiko omaga ühte). Õhulisus mängib välja vaid siis, kui lummus selle taga suudab kuulaja ära tinistada. Nagu pealkirigi osutab -- tegevus(ed) on pausile pandud, ilu ei kõlba patta panna. Kui kuulaja leiab selle kuulamiseks aja, siis isevärki aegruum isevärki koostöös muusikutega ongi tekitatud. 9.0 (9.0-9.5)

Smiltzo -- Speech (2025)

Zenapolæ 

• Art rock
• Ork-pop 
• Spoken word 
• Experimental rock 
• Ambient techno 
• Post-rock 
• Chamber pop 
• Electronic 
• Conceptual 
• Baroque pop 
• Avant-rock 
• Electronic 

Oo jaa, ma mäletan Smiltzo`t veel sellest ajast, kui ta alustas Itaalia netiplaadifirma In Your Ears all selle kümnendi algul. Igatahes Francesco Monaci album "The Loneliness Of The Chess Players" (Enoughrecords) oli üks eelmise aasta väljapaistavamaid (rokk)üllitisi. Albumil kohtus eepilisus esteetilise nutikuse ning tehnoloogilise lõpuleviidusega, milles hõrk muutus isikupäraseks puudutuseks. Progresiivne rokk 21. sajandil, ma ütlen. Eks sama võib tegelikult väita ka käesoleva 10-loolise kohta, kuigi võrreldes eelmise aasta taiesega on muusika ehitatud ühiskonnategelaste, mõtlejate ning vabadusvõitlejate kõnede ümber (De Beauvoir, Mahatma ja Indira Gandhi, Luther King, Einstein jt). Imponeerib see sügavus, mis helipildi kulgemisel mööda lineaarseid kaldaid tungib lõppude lõpuks laugetelt platoodelt voogude sügavustesse. Kõige eepilisemad momendid põhjustavad hingeliigutust -- midagi Lambchop'i, Sufjan Stevens'i, Jens Lekman'i ning Penguin Cafe Orchestra kategooriast (iseäranis loos "Etre Femme"). Temaatiliselt ringlevad kõned vabaduse, võrdsuse ning demokraatia ihaluse ümber (eriti seal, kus seda ei ole -- konkreetselt Myanmar`is). Kahtlemata on demokraatias omad nõrkused, ent selles poliitilises formatsioonis on luba ja võimalus küsida iseeenda põhiolemuse (ja kehtivuse) järele -- ning sellest johtuvalt saada aru, et kus (kontroll)punktis konkreetsel ajahetkel viibitakse. Kõik nurjatud, kes püüavad poliitilist võimu kahmata, usurpeerida või sellest kinni hoida, muutuvad ruttu naeruväärseteks ja -alusteks. Olgu see riigi- või erakonna tasandil. Tuleb hinnata seda, mis meil on. Kõikide plussidega ja miinustega. Iseäranis plussidega. 9.0 (8.5-10)

Substak -- The Corroded Self (2025)

Zenapolæ

• Avant-garde 
• Micronoise 
• Reductionism 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Lowercase 
• Found sound 
• Sound art

Kreeklase Kostas Staikos'e (KS) ehk Substak'i kahest pikast kompositsioonist (11- ja 14-minutiline) koosnev taies USA netiplaadifirma Zenapolæ all esindab toorete, industriaalsete tekstuuride töötlemist vaikseteks - et mitte öelda - peaaegu hääletuteks helideks. Kuivõrd absoluutset vaikust ei ole võimalik planeedil Maa kogeda, siis võibki rääkida (suhtelisest) vaikusest. Seda kõike tuleb vaadelda materiaalse reaalsuse ja psühholoogilise taju kokkupuutepunktist. Viimane tahk peegeldab üleminekut karmilt, füüsiliselt helilt minimalistlikule -- kujutab endast nihet sisemisele peegeldusele. Seesmised hingeliigutused omakorda on muudetud helialkeemiaks -- kuivõrd "pärismasinate" helid (rongid, masinad) on töödeldud hääletuteks pulseerimisteks ja signaalideks, siis "sulatab" KS sisuliselt füüsilist maailma. Intrigeerivus tuleneb sellest, et muusika ei esinda siin enam objekti, millest see pärineb, vaid selle asemel esitletakse selle objekti mälestust või viirastust. Eks siin kehtib ka järgmine põhimõte: muusika jääb samaks, aga kuulaja muutub. Kui heli surutakse vaikuse äärele, siis lakkab muusika olemast see, mis kõlaritest kostub, muutudes rohkemal või vähemal määral kuulaja pingutuseks seda kuulda, seda haarata, seda mõista, seda tõlgendada. Lisaks hea asi seesuguse redutseeritud heli puhul on, et selles puudub maitsetusest võrsuv vulgaarsus, mis vänge virtsana lämmatab kõik tärkava (see võrdlus pädeb suurepäraselt taimekultuuride kasvatajate soovitatuga -- puudele ei soovitata kunagi lahjendamata läga juurtele valada -- kõrvetab ning meelitab kahjureid ligi). Liikumine vaikusesse on ühtlasi nihkumine surma - ajalisuse kui pühholoogilise fenomeni selja taha jätmise - poole. Mark Hollis Talk Talk'i ning sooloalbumiga näitlikustas seda popsfääris suurepäraselt (protsess päädis alles tema surmaga 2019. aastal). 8.5 (8.0-8.5)

Nurse With Knives -- Dissociative Fuge: The Collected Works (2025)

Zenapolæ

• Death industrial 
• Avant-garde 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Dark ambient 
• Spoken word 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Jazz noir
• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Sampledelic

Kuulates seda 17-loolist tuleb nentida ,et sellel elatakse väga huvitavat elu; kuigi enamus seesugusest elust jääb meie radaritelt välja -- mitte seetõttu, et me pimedad oleksime, vaid igaüks peaks ise leidma tee seesuguse muusika manu. Kahtlemata heliobjekt ei ole lihtsate killast -- valdavat tendentsi arvestades võib taolist muusikat stiililiselt lahterdada surmaindustriaaliks; algusaegade industriaalmuusikaga on emotiivne suund muutunud künistlikust (ja seesmiselt irvitavast) teravate, ja kohati suisa näkkukarjuvate emotsioonide manu; heli instrumendina (vähemalt ses aspektis) on keeratud puhtamaks ja teravamaks: analoogsignaal on teisenenud digitaalseks; kuigi jah, pruuni ning roosa müra pahvakuid on valge müra tasakaalustamiseks juurde lisatud. Juhuslikud tavaliselt ise seesuguse muusika otsa ei satu; isegi kui satutakse, siis ilmselt sägerduselt miiniväljalt lidutakse tuulisjalu. Ühendriikide katsetuslik netiplaadifirma Zenapolæ hoiab muideks sarnaselt üsna varjulist positsiooni -- ei näe ei nende promotööd ega uudiskirju; lihtsalt aeg-ajalt turgatab pähe, et jessas, seesugune on olemas -- mida kõike head ja paremat nad on jõudnud üllitada! Aga jah, nende 50 minuti jooksul - lood on keskmiselt alla kolme minuti pikad - tekib lisaks eelpoolmainitule palju huvitavaid esteetilisi pöördeid ja käänulisi trajektoore. Näiteks lugu "Kenopsia II" läheb laiekraan-jazz noir'i saatel kuhugi Scorsese-Hermann'i "Taxi Driver'i", Prantsuse uue laine kinomuusika ning nonde ajastute psühhotrillerite ja õudusfilmide manu. Siin valitseb - nagu ennist juba öeldud - labiilne emotsionaalne lainetamine ja krambitav emotiivne intensiivsus, mis sööstab ettejuhtuvast läbi. Loos "She" üks naine sõna otseses mõttes karjub hüsteeriliselt. Tuleb aru saada, et seesugust asja ei saa genereerida emotsionaalselt tasakaalukas seisundis -- seesugune tunnete ja tundmuste laviin vallandub piirsituatsioonides, mille eest tänapäeva ühiskonnas - milles tahetakse naeratamist ning õnnelikkuse teesklemist - sordiini alla pista; seesugune reaktsioon näitab millegi tõsise paigast nihkumise kompenseerimiseks rakendatava vaimse ja füüsilise jõu ilmnemist. Kõige selle taga on subjekti seisundid ja konditsioonid -- äng, depressioon, valu; võib olla on isegi talletatud toimikutes kusagil psühhoneuroloogiahaiglas. Meenub üks industriaal(müra)muusik, kes vaimuhaiglasse sattununa pidi iga päev ühe loo komponeerima raviarsti nõudel (äge on mõelda, et äkki ta hiljem ilmutas neist kompositsioonidest albumi. Kas ta raviarsti pani kirja kaasautorina?). NWK teeb vihjeid rokkmuusika suunas -- näiteks loos "The End" kordab artist The Doors'i samanimelise loo kandvat fraasi; loos "Father Cannot Yell" osutab Saksa avantrokilegendite CAN'i debüütalbumi "Monster Movie" ühele loole -- albumil, millel CAN muuseas viljeles seinu väristavat garaaž-rokki (sealhulgas sellesama looga). Ka "Collateral Damage" on erandlik tänu Lähis-Ida rahvamuusika motiividele. Vaimusilmas loojuvas päikeses kaikuvad helid mošeede ja minarettide ümber toovad meelde kaasaegsete Ali Phi, Cosmic Analog Ensemble'i ja Golpesar'i muusika, aga veel rohkem legendaarse Muslimgauze'i ragisevad-logisevad tolmukorda mattunud biidid. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tegu on meisterliku teosega, missugune kannab enda ambitsiooni ja taotluse kenasti välja; midagi ei jää millegi taha kinni; vastupidi -- toimub helielementide ja -kombinatsioonide vastastikune mõjutamine ja võimendamine, tuues esile uusi välju, nurki ning sünergiat. On selge, et siin ei ole popmuusikale omast luksuslikku liialdamist; siin on konkreetsed elemendid, mis ei võimalda pealiskaudset laiutamist, vaid iga pisidetaili relvaks muutmist. 9.0 (8.0-9.5)

Niclas Tamas -- The Shrunmas Plains (2024)

Zenapolæ

• Modern classical 
• Post-classical 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Art music 
• Contemporary classical 
• Cinematic

USA netiplaadifirma Zenapolæ all üllitatud kahelooline taies (51- ja 45-minutilised kompositsioonid) on kui pikale rännakule minek, mille eel valitseb suur põnevus, ent kilomeetrite möödudes hakkab tüdimus järk-järgult kasvama; ent tark rändaja kohaneb oludega, leides siit-sealt huvitavaid ilminguid, üldistades teatud mustrite kordudes enesele pidepunkte, mis hoiavad teelolija toonust üleval. On isegi paratamatu, et pikal reisil see, kes otsib, see ka leiab. Me vajame kordust; eelduslikult erisus/erinevus on paratamatus, mis omakorda eeldab mõtestamiseks kordust, st mingi asja või fenomeni identiteedi rohkem või vähem korrastatud esinemine aktualiseerib eksistentsi. Näituseks krautroki motoorne rütm on keskselt erinevuse tõrjumisele üles ehitatud. Ungarlase Niclas Tamas'i muusikat võib nimetada kaasaegseks klassikaks, mis pöörleb voolava lopsaka klaverimuusika ümber, mida kunati kaunistavad orkestratsioonid või selle lühikesed vahelelõiked, õõnsad klaasharmoonika akordid, elektroonilised efektid ja kajad ning helistruktuure läbivad raputused. See kõik voolab, see kordub mingil määral jälle, muutub, ning kordub mingil määral jälle. Muljetavaldav muusika ning huvitav reis. Kuivõrd tegu on artisti ühe triloogia viimase osaga, siis soovituslik oleks kuulata ka kaht varasemat osa (kehtib ka siinkirjutajale). Album läheb aasta lõpus kindlasti loosi.

Whalt Thisney – Thisconaut (2019)

Zenapolæ

 

• Modern classical 
• Avant-garde 
• Art music 
• Post-classical
• Dark ambient
  
• Electronic 
• Piano music 
• Glitchtronica
• Contemporary classical
  
• Ambient 
• Experimentalism

 

Portugali artisti albumit (kogupikkus 43 minutit ja 3 sekundit) olen kuulanud palju, aga paari kuu jooksul ei ole suutnud sellest arvamust kujundada – ilmselt ei ole kõrvust tõstnud. Eks seesugust muusikat ole viimastel kümnenditel loodud küll ja küll, millele andis tõuke Max Richter'i "Memoryhouse" (2002) – voolavad klaveri akordide järgnevused nii lineaarselt kui vertikaalselt, mida on vürtsitatud prügistatud elektrooniliste helide, elektroakustiliste ruumimoonutuste ja sügavate ämbientsete ookeanitega. Täiesti normaalne kuulamine – ei tekita ei dissonantsi ega ühti. Täiesti normaalne kuulamine – muuseas veidra muusika eelduseks ongi kõigepealt niinimetatud normaalsusesse sobitumine. Pakkuda midagi tuttavlikku, et sellelt hälbida, sellelt lahti tõukuda. Näiteks on toodud Moondog'i. Tõepoolest, nagu artisti nimemängki vihjab, on kogupilti nihked sisse kodeeritud. Eelduslikult täiesti normaalne kuulamine, ent järelduslikult natuke veider kuulamine. Kui kohtuvad normaalne ja veider, siis tulemus peab olema kummastav. Ja see on tõesti hea.

 

8.5 (8.0-9.0)