ION -- Columnas de Tierra (2021)

Pueblo Nuevo

• Experimentalism 
• Sound collage 
• EAI 
• Ambient 
• Avant-garde 
• Post-industrial 
• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Electronic 
• Organic electronica 
• Electro-acoustic 
• Post-chamber 
• Musique concrète 
• Avant-electronica

Sellal kui võrguplaadifirmad panevad asju kotti või enamus neist on juba seda teinud (või muutunud tasuliseks -- mis on mõiste vastane elik taganenud traditsioonilisest liikumisest) on õnneks mõned kompromissitud neist ammusest ajast (st nullindate keskpaigast või varem) tegevust samamoodi jätkanud. Kõigepealt meenuvad Portugali leibel Enoughrecords, USA Zenapolæ, Jaapani Lost Frog Productions, Šveitsi MonoKraK ning Tšiili Pueblo Nuevo. Viimase all välja antud 4-loolise projekti taga on kaks eksperimentaalse spektri elektroonikut Seiten Wall ning Phronima. Ütlen kohe, et ei ole artistide loominguga lähemalt tuttav, mistõttu jääb ära heietus teemal, et kes on rohkem panustanud (niikuinii see on mõttetu konstruktsioon -- juhul muidugi, kui kahest liikmest koosnevad kombod nagu näiteks Neu! või Spacemen 3 -- oma viimastel albumitel -- pöördumatult tülli ei ole pööranud ning muusikategemise plaadi pooltega-splitina ära jaganud oleksid). "Maa sambad" on esmapilgul niivõrd laialivalguv üllitis, et pigem on küsimus selles, et kuidas leida ühisosi lugude vahel või isegi nende sees (elektroakustilises-postkammerlikus foonis on kuulda lõike ooperist, keskaegset muusikat, koguni kerglasi burlesklikke klaveriklimberdusi, inimese sammumist albumi alguses, sõna otseses mõttes oigavat elektroonilist manipulatsiooni). Mõnes mõttes on see negatiivne, et meelde jäävad vaid need pelgad momendid, mille roll tahes-tahtmata ei saa olla kandev. Teisalt võib taiest mõista helisündmuste ahelana, isegi kui aistingud eelpoolmainitud kildude näol jäävad enamasti nõrgaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et eelpoolmainitud oigav veetlus jääbki meeldejäävaimaks hetkeks, ning helikollaažist ja elektroakustilisest improvisatsioonist kokku traageldatud album on keskmisest etem.

Orca, Attack! – C.M.S.O. (Learning by Listening Vol. 1) (2021)

Strategic Tape Reserve

Avant-garde Doo wop Ambient Electronic music Experimentalism

See üllitis tekitas huvitavaid mõtteid seoses Brian Eno kuulsa kommentaariga ämbientmuusikast. Mainitet muusika funktsionalistlikku rolli mööbli ja muu säherduse keskel; käesolev üllitis kõlab mööbli kokkumonteerimise muusikana. Siin on informatsiooni voog, mis kommenteerib mingisuguseid protsesse; mille tähendus jääb aeg-ajalt arusaamatuks (robotlikud hääled-moonutused) nagu ka üldisemalt aeg-ajalt instruktsioonide lugemine. Elik instruktsioonidega võiks kaasneda muusikaline saade, mis oleks siis õige nimetusena ämbiendi-järgne muusika. Tõsi, arusaamise muudab keerulisemaks asjaolu, et käesolev kõlab ämbiendi-eelsena -- nimelt alguslugu ja hilisemad killud meenutavad väga avangardansamblit The United States of America't ning nende heledahäälset solisti Dorothy Moskowitz'i, kes tegutsesid 60ndatel. Doo wop, panoraamne Amerikaana, sardooniline elektroonika, akadeemiliste ringkondade muusika segatuna millekski imetabaseks. Helesinine American Dream, mis haihtub haardeulatusest -- see oli juba valemis --, ning asendub reaalse tapjavaalade rünnakuga jõuka elu sümbolitele -- nagu on viimastel aegadel juhtunud jahtidega Vahemerel.

The Courier -- Contact Free Delivery (2021)

Upitup

Drum and bass/Jungle/Electronic music/Breakbeat

See pea 21-minutiline 5 looga üllitis tabab täpselt, mis trummi ja bassi/jungle-muusika juures on ühtaegu tugevus ja nõrkus. Kuulata antud žanrit ligi pool tundi ongi optimaalne, kuulata seda kauem muutub ilmselgelt tüütuks (vastavasisulisi saateid kuulata tund aega järjest on tüütu; veelgi kauem on juba paras piin). Isiklikult tundub, et nimetet stiilil oli juba algusaegadel alternatiivkultuuris väike jõmmistaatus man (vihased mehed, tõestamaks erilist staatust. Karmil ja üleoleval toonil esitatud küsimus: "mida sa arvad trummist ja bassist?"). Käesolev on mõnus kuulamine, piisavalt kramplik ning teisalt atmosfääriline. Rütmid pekslevad-lõgisevad, et luua kontrasti samuti vilgastele ülakihtidele. Õnneks tundub, et albumi loojad ei oska mõelda kuigi ortodoksselt, st stiilikitsalt; teisalt on samuti tervitatav selle breikbiidilik portaal, mis lisab veelgi metsikut linnapadriku alatooni.

8.0 (7.5-8.0)

Celeste Betancur – Secretos del viento (2021)

 

Pueblo Nuevo

Archive.org

 

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Live coding 
• Ambient 
• Microtonal 
• Sound poetry 
• Sound art 
• Cosmic synth 
• Ambient

 

Eeldades, et elektroonilise kui pealtnäha võõra ja irratsionaalse fenomeni kasutamise mõte seisneb ellu ja mõtetesse sugeneva absurdi tõrjumises, siis jah, teguviisile antakse nägu ja tegu. Elik mõte. Irratsionaalsst saab ratsionaalne. Celeste Betancur'i 7-loolise albumi helikude vibreerib ja tuksleb, pakkudes minimalistlikku kodeerimist viisil, mis võiks ehk kirjeldada seismoloogilist aktiivsust tegutsema hakanud vulkaani ümbruses. Ka vulkaan on midagi võõrast, mis ei allu ei inimese tahtele ega soovile. Ei jäta valikuvabadust – kas jooksed, või ei jookse enam kunagi. Yellowstone ja teised supervulkaanid vaenulike võõrastena ootavad aktiveerumise aega. Käesolev helind võib olla võõras juba seetõttu, et kõiksugu koormav last on kõrvale heidetud. Helimustrite sagedus loob ehk mingisugustki tuttavlikkust, mille rustikaalne mulksumine saab aeg-ajalt täiendatud inimhääle ebahariliku väljendusviisiga (ohked, sosinad, häälutused). Isegi kitarriga püütakse ühes loos dialoogi alustada, ent see ei ole antud kontekstis kuigi oluline. Hoopis loo "Sortilegio III" kosmiliselt pulseeriv süntesaator tundub valge laevana päästvat kaduvaid hingi keset mürgipilvi ja ebastabiilset maastikku. See album näikse avarduvat iga järgmise kuulamisega, ent sulgen hetkel ukse. 

 

8.5 (7.5-9.0)

Jazz One Beats – The MPC Files (2021)

Dusted Wax Kingdom

Bandcamp

 

• Hip-hop 
• Rap 
• Breaks 
• Urban music 
• Sampledelic

 

24 lugu mahutatud 60 minutisse. Kui üht kaasaegset hiphopi mudelit aluseks võtta, siis nii see on. Just seda mudelit, mida populariseeris Flying Lotus. Kus rõhk ei ole niivõrd suulisel osal kuivõrd biitidel, meeleoluloomel, kulgemisel. Dekonstrueeritud räppmuusika, milles kõnelevad jätkuvalt vanad elemendid, ent need on toimetatud teistsuguses järjekorras, olles teistmoodi kokku klapitatud ning aktsentidega vürtsitatud. Ka siin on olemas agressiivne gängstaräppi iseloomustav sõnaline pool, ent kussutava heli taustal omandab see vähemolulisema tähenduse. Vokaal on üles sätitud puhttehnilise instrumendina, mitte niivõrd maailmavaadet väljendava portaalina. Lihtsalt üks funktsionaalne element teiste võrdsete seas, Iuues nii tasakaalu- kui vastupunkti. See dekonstruktsionistlik, autoriteeti tõrjuv aspekt on võimaldanud räppmuusikal levida veelgi enam globaalselt, mille üheks koondpunktiks näiteks on saanud Bulgaariast kureeritav plaadifirma Dusted Wax Kingdom. 

 

8.0 (7.5-9.0)

Lhas Fawn – Numb Terra (2021)

 

Vulpiano

Bandcamp

 

• Drone 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Minimalism 
• Avant-rock 
• Krautrock 
• Psychedelic 
• Motorik 
• Art rock

 

Soomlase Jetro Kaikkose 3-looline teos äigab ja kussutab samaaegselt. Algab motoorse droon- ja basstrummi hüpnodialoogina (millel omakorda rullub sünteetiline analoogstiihia), mis on allutatud minimalistliku kontseptsiooni saladusele. See saladus on küll tajutav, ent sõnadesse raskesti pandav. Kui selles pikalt kestvas loos (ka ülejäänud kaks kompositsiooni kestavad vähemalt 16 minutit) on kidrad tasalülitatud (Suppurate), siis järgmistes lugudes muutub pilt hajusamaks, lõdvemaks ja lõtke sisaldavaks. Motoorne pinge ja läige taanduvad, alles jäävad korduvad tsüklid elegantselt loiu trummeldamise ja sordiini alt kostuva kidratööga, mis pikapeale hakkab välja venima, elektroonilisemat ja kriipivamat kuju omandama ja üleüldse pööraseid pöördeid omandama – vist meenus loojale avaloo ind ja kompromissitus. Nimilugu-lõpulugu algab taas sulnilt ja aeglaselt, tagurpidi käänduvate kitarride ja ümberringi pühkivate elektroonilise uhtmetega, mis osutavad temporaalsele suhtelisusele – kõik sõltub taustsüsteemist ja horisondist. Kui see taustsüsteem koosneb huvitavatest eeldushelidest ja kontseptsioonidest, siis kuulajal ei teki mõtet asja tüütust venivusest ja kiusatus sellest loobuda. Nõnda see lugu elliptilisi mustreid esile lohistades lõpule jõuab. Väga korralik teos kokkuvõtvalt. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Nicolas Tourney – Music for Piano (2021)

 

Eg0cide Productions

Archive.org 

 

• Drone 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Microtonal 
• Psychedelic 
• Sound art 
• Abstract 
• Ambient drone

 

Täna on rahvusvaheline droon(muusika)päev. Mõeldakse ikka muusikat, mitte neid õhus surisevaid ja vajadusel tapvad asju pähe kukutavaid lennumasinaid (tõepoolest, mis viimase poolteise aasta jooksul on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse). Nii et hoolimata selle 12-loolise üllitise nimest on tegu nimetet žanrisse kuuluva taiesega. Tõepoolest Prantsuse eksperimentaator kasutab ühte suurt Saksa tiibklaverit selleks, et objektidega prepareeritult võluda instrumendist välja mitte akorde, vaid resonantse – sageli nende tekkimiseks ja salvestamiseks pikki päevi kulutades. Need 56 minutit peegeldavad arenguid ja muutusi, sageli pelgalt vibreerides ja faase vahetades. Kord on tämber soojem ja emotiivsem, ehk isegi psühhedeelne; kord muutub taas abstraktsemaks ja pelgaks mõtte objektiks. Aeg-ajalt prepareeritud piaanole iseloomulik tämber tuleb esile, ent see helitsükli pulseerimise intensiivsus on tavalisest teistsugusem. Eks see ole seesmise tunnetuse küsimus, ent siinkirjutajale on see droonalbum keskmisest huvitavam ja kandvam. Väga meisterlik teostus viimase päeva lõpuks. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Rog – Ambient Box (2021)

 

Bump Foot

Bandcamp 

 

• Ethnotronica 
• Ambient 
• Minimal synth 
• Deep house 
• Progressive electronic

 

Olen täheldanud, et albumid, milles osutatakse otse mingile žanrile, on tegelikult sellega kaudses ja keerulisemas suhtes. Rog on maininud 6-loolise albumi ajendina linna mürareostust, mille keskel tuleb meditatsiooniga leida tüüne meeleolu. Ämbient stiilina on esindatud paljudes žanrites, ning artist pakub laialdast kandepinda – alustades tablatrummide ja bassimüdina diskreetse dialoogiga, mis hilisemates lugudes asendatakse süvahausi, progressiivelektroonika ja suicide'iliku minimaalsündiga. Ning õhutatakse kuulajaid poolsosina saatel ise valikuid langetama. Nõnda see tasakaal leitakse, luues oskuslikult korrastatust, genereerides erinevate helide süsteeme ning takistades ebameeldiva (linna)müra sissetungi. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Lezet – Misadventures (2021)

 

Murmure Intemporel

 

• Ambient 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Minimalism
• Cinematic
  
• Avant-garde 
• Abstract 
• Improvised music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Electro-acoustic

 

See kolmelooline on kui heliline võrdpilt jänese ja kilpkonna võidujooksu apooriale. Justkui toimub liikumine (näiliselt) staatilise fenomeni suunas, ent selleni ei jõuta. Ei suudeta seda üle võtta, ei suudeta üheks saada. Nõnda see relatsioon tekib ja muutub, tekitades kummastavaid tundmusi. Lezet on serblane Igor Jovanovic, kes on viljakas ja erinevaid eksperimentaal(elektroonilisi) žanre viljelev artist. Ka nende paarikümne minuti vältel on esiplaanil nii ämbient kui droonmuusika (või on see tõlgendatav abstraktse aegluupelektroonikana) ning klassikalise muusika varemetele rajatud improviseeritud elektroakustika. Aga jah, avalugu on tapvalt kaunis ämbientmuusika. Panoraamne ja maagiline – visuaalselt etem ükstaspuha millisest Hollywood'i filmist. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Cut A Lonely Figure – ribcage / davidsongs (2021)

 

Bandcamp

 

• Modern classical 
• Art music 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Drone 
• Experimentalism 
• Contemporary classical 

 

Briti saartelt pärit David McNamee on aktiivne mees, olles osaline mitmes projektis (nii ühemehe- kui mitmikprojektides). Käesolev kahest pikast kompositsioonist (üle kahekümne minuti!) koosnev teos peegeldab briti kiindumust minimalistlikusse muusikasse – esimene lugu koosneb prepareeritud klaverist, milles klaveriakordid laovad tuima järjekindlusega kasinaid mustreid, mis võimendunult ujuvad ruumis. Lühikese intervalli vältel luuakse pinget, millele järgneb mõningane lõdvenemine akordijadas. Pikaldane kogemuse vormimine ilmneb poolletargilise, poolenisti transtsendentaalsena. Kuhugi vahele see kinni jääb, mis on igati hüva. Teises loos võetakse klaverile seltsi pikki noote susistav orel, mis vabalt võiks olla esindatud mõnel kunstilist indirokki viljeleva kollektiivi albumil (nt Spiritualized, Mercury Rev). Teisalt kuuldu viib paratamatult mõtte kaugemasse minevikku La Monte Young'i ja tema kaasteeliste manu. Oreli osa loo arenedes taandub; kiiskav klaver hakkab taas tooni andma, ning esi- ja päramine ots suubuvad teineteisse. Ring sai täis. Täiuslik, kas pole?

 

7.5 (7.0-8.0)

Visions of Yōkai – Isle of The Immortals (2021)

Bandcamp

Dim Light Candelabrum

American Decline

 

• Funeral doom 
• Black metal 
• Dungeon synth 
• Psychedelic 
• Progressive 
• Experimental metal 
• Post-metal 
• Dark ambient 
• Atmospheric black metal

 

Ei tea kuidas, aga postmodernistlikus ilmas näikse olevat klišee väita, et kõige huvitavam muusika on see, mis ei püsi ühes või teises žanris. Nagu džinn pudelis, mis tahab välja. Teisalt juba antiikajast pärineb tõdemus, et olemise eelduseks on piiride olemasolu – piirid võimaldavad millelgi-kellelgi nähtavale tulla. Piiritus on negatiivse alatooniga – mistõttu eesti keeles on väga tabavalt tähendust laiendatud ka alkoholile - piiritus toob kaasa soovimatud tagajärjed. Või oleks õigem täpsustada – piiri-tuse liigtarbimine toob kaasa negatiivsed tagajärjed, ent sellega mõõdukas ja mõistlik flirt võib häid tulemusi anda. Sama võib väita käesoleva viieloolise teose kohta – see on veenev black metal-muusika, mis võtab žanri põhitõed; ent eputamata nendega lükkab energiaheebli ülesse, ammutades leegi ülalhoidmiseks hapnikku psühhedeeliast ja progerokist (suurepärane töö orelitel – kinnisideeline, kiire ja omamoodi lõbus, ent igati ülendav). Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub hooti kurbuse ja meeleheitega (ent ülendav meeleliigutus jääb) – funeral doom-motiivid sisenevad, mille pühadusesegusest tundmusest kütkestatuna mõtlen Ennio Morricone mõjule metal-muusikas. Eks tema mõju on kõikjal muusikas – siinkirjutaja lemmikblogija Johnny Zchivago mainis maestro lahkumise järel, et on aja küsimus, millal ta tõstetakse muusikapanteoni suurimate sekka. USA artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti väga veenvad – sügavad ja pahaendelised. Ruum avardub ja vibreerib, ei ole teada, kas universum püsib koos või mis ootab kedagi järgmise (vahe)kihi taga. Suurepärane tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud hereetiliste kuvaldadega. Justkui mõni varakeskaegne ketserlik vool, mis omab küll kristlusega midagi ühist, ent olles siiski märksa vabam ja müstilisem. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis tõuseb Visions of Yōkai ülemisele (laiale) astmele. 

 

9.0 (8.5-9.5)

Per Scelstak – Tentativas Frustradas (2021)

Mahorka

Bandcamp

Archive.org

 

• Improvised music
  
• Experimental electronica
  
• Art music 
  
• Progressive electronic

 

Kui vaadata albumi visuaaliat, siis tuleb möönda, et arvatavasti artist püüdis end alasti võtta. Kujutades graafiliselt lõiku muusikast on tulemus kirju ja abstraktne ühtaegu – mõnele ei ütle see midagi, samas muusikaga tegelenutele avaneb selles enamat – näiteks mingid segmendid peaksid olema valjemad kui teised, ent see on pelk kvantitatiivne nentimine. Või sisaldab seesugust kvaliteeti, mida kuulaja eeldab niikuinii. Küsimus taandub lõppude lõpuks sellele – mida artist ise tahab sellega öelda? Midagi lisada? Muusikaliselt on see 6-looline üks lobe elektrooniline nuudeldamine – hoogu on, vaibi on, ka efekte on – peaks eelduste kohaselt tekitama kombatavat frustratsiooni elik ebaõnnestunud proovimisi. Muusika on igati voolav ja sujuv, et millegi taha mitte kinni jääda. See ongi käesoleva teose õnnistus ja puudus ühtaegu. Siin on nii improvisatoorsele muusikale omast pealiskaudsust kui põnevust. Teisalt on selles kalkuleeritud kunstilisust, meenutades ameeriklase Dave Keifer'i aka Cagey House'i ratsionaliseeritud art house-esteetikat. Vaatamata sellele, et trummid aeg-ajalt taovad kõvasti ja kaootiliselt, elektroonilised helid libisevad trajektoorilt välja ning üleüldse süntesaatorid kannatavad füüsilise vägivalla all. 

 

7.5 (7.0-8.0)

Projekt Luty – Czucie (2021)

 

Bandcamp

• Experimental rock 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Noise rock 
• Psychedelic 
• Fuzz pop 
• DIY 
• Shitgaze

 

See on üks lõbus rokenroll, mis koosneb pigem lõikudest kui lõpetatud lugudest, mis on ajendatud emotsioonide puhangust ja vahetust salvestamisrõõmust. Kidrad kiunuvad ja paiskavad elektrit kuulaja kuulmekäikudesse – lugu võib alata ja lõppeda läbilõigatult, teha žanriliselt haake siia-sinna; ent parajal määral, kuulajat üle koormamata. Sekka juttu ja lõkerdamist – igati õigel hetkel. Meenub ühelt poolt Röövel Ööbiku esikalbum "Ilu" ekspressiivsuses, mille toores vorm ja pulbitsev energia vormusid ajatuks; eksperimentaalsema kidrakäsitlusega meenuvad isegi Norra kidraterroristi Tore Elgarøy tööd. Minnes tagasi arvustuse avalause juurde tuleb tõdeda veel kord – lõbus rokenroll, st milles mässuline ja mänguline tahk tekitavad elektrilisi keeristorme. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Ketsa – As Above So Below (2021)

 

Free Music Archive

 

• Easy listening 
• Folktronica 
• Hip-hop 
• Electronic 
• Breaks 
• Ork-pop 
• Latin music 
• Sampledelic

 

Briti produtsent Ketsa teeb kaasaegset meeleolumuusikat, milles lisaks paarikümne aasta tagustele elementidele on ka tänapäevane elektroonika ja peenelt murtud rütmid; vaevalt et žanriliselt hip-hop ja folktroonika olid varem kompotis. Ilmselt emotiivse muusika raamistiku moodustavad elementide sentimentaalsus ja suhted nende vahel. Millal sentimentaalsus ületab hea maitse piiri peitub ilmselt igas konkreetses vastuvõtjas ehk kuulajas. Teisalt on selge, et meeleolumuusika eesmärk peabki olema mängida madala ja üleva piiril, olla vaheldumisi sihikindel ja haavatav. Olla üleval, samas jäädes ikkagi alla – nagu pealkirigi osutab. Ja nii need klotsid loksuvad paika ja rappuvad paigast ära. Kohati väga subliimsed orkestreeringud ja päikeseküllased latiinopeod jäävad seda taldrikut meenutama. 

 

7.0 (6.0-8.5)

die nicht maskierte irrtum! – Don't Listen To That! (2021)

Elektrische Lasagne

Bandcamp

 

• Electro pop 
• ElectrocIash 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Electronic music 
• Cyberpunk 
• Chiptune 
• Comedy 
• Breakcore 
• Digital hardcore 
• Music hall 
• Industrial metal 
• Robot pop 
• Synth-pop

 

Massiivne 29-looline kogumikalbum, mis hõlmab peaaegu kahe dekaadi vältel loodud muusikat; on žanriliselt kirju, kuigi põhijoonte tuvastamine ei valmista raskusi. Sämpledeelne kergemeelsus ja naljakatele hetkedele rajatud heliline kontiinium. Kramplikkusele rajatud terviklikkus, mis žanriliselt sageli kulgeb eri radu pidi. Olgu selleks kas atmosfääriline elektropop, raskema jalaga digitaalne müttamine nii pungi, metalli kui pagan-seda-teab-mis võtmes. On ka umpalikku laadapulli, kuigi jah, (saksakeelse) huumoriga ülepunnitamine ajab mingist hetkest kõrvad umbe. Kõrgkultuur rohkem või vähem segatuna tavakultuuriga. Kes varasemalt on kuul(a)nud Felix Kubin'it, People Like Us'i ja Messer Chups'i, peaksid aimama, mida siit oodata. Selle vahega, et karussell pöörleb kiiremini ja istmed hõõruvad. Õnnestunud on Kraftwerk'i paroodia, mis kõlab väga. Muusikaliselt kindlasti etem kui Autobahn'i "Nagelbett". Äkki peaks varasemad bändid tühistama, et uued saaksid asemele tulla ja aujärjele tõusta? Kas kultuurikiht ei ole mitte liiga paksuks läinud? Valgetest isastest autoriteetidest rääkimata. Sellise massiivi puhul on oluline, kui suurtes kogustes seda doseerida. Mistõttu ei ole ka ime, et lemmiklooks kujunes lõpuossa jääv trippiv instrumentaal "On the road 1976" (mis iseenesest on ka väga hea lugu). 

 

7.5 (6.0-8.5)

Tasos Stamou – Monoliths (2021)

 

Moving Furniture 

 

• Drone 
• Avant-garde 
• Post-folk 
• Electro-acoustic 
• New Weird Greece 
• Abstract 
• Minimalism 
• Electronic music 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Improvised music 
• Free folk

 

Kui naasta Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records'i manu, siis tähendab see tõenäolist kohtumist artisti(de)ga, kelle(de) üllitisi oled juba kuulnud. Ühelt poolt järjepidev ja ratsionaalne – võimalik jälgida artisti uusi tegemisi ja võimalikku liikumist-arengut; eriti kui tegu on eksperimentaalmuusikutega. Kreeka juurtega Tasos Stamou loomingut on juba varasemalt siin käsitletud ("Caveman" aastast 2018). Stamou on huvitav artist ka seetõttu, et ehitab ise elektroonilisi instrumente, müües ja sel viisil end finantseerides. "Monoliths" sarnaselt eelpoolmainitet albumile on korralik ja huvitav teos, milles pealtnäha vastandid on üheks seotud. Ühelt poolt mitmekihiline-mitmeharuline ja teisalt terviklik, vasakult poolt vahetult lõikav ja paremalt jälle distantsi hoidev. Ühelt poolt determineeritud, ent teisalt improviseeritud ja hingav. Stamou muusika ei taandu efemeerseks hallitooniseks üles-alla pendeldamiseks või verevaeseks binaarseks helide järgnevuseks, vaid oskuslikuks kihistuse loomeks. Võib-olla žanrilise eelistamatuse eeldus tagab helide sügavustesse käändumise – sellesse on kätketud nii elektroakustiline kõlaruum kui abstraktse folgi võbelused ja elektrooniline manipuleerimine nii pikkade nootide kui (kiriku)kellade ja suvaliste kolksatustega. Kuigi ta varasemalt on teinud koostööd vaprate metsafolgiamatsoonide Kuupuu ja Lau Nau'ga, siis esmajoones selle albumi helikeele ja lähenemise sugulust võiks võrrelda Kemialliset Ystävät'i ja Charalambides'ega. Kompromissitu, ent imetabane klaaspärlimäng.

 

9.0 (8.5-9.5)

Makunouchi Bento – Short Sounds: Zi de zi OST (2021)

 

Bandcamp

 

• Electronic music 
• Psychedelic
• Electro-acoustic
• Organic electronica 
• Improvised music 
• Hauntology
• Conceptual
  
• Avant-electronica 
• Turntablism 
• Musique concréte 
• Ambient 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Music hall

 

Kas eksisteerivatele filmidele kirjutatud muusika on parem mitteeksisteerivatele filmidele kirjutatud muusikast? Erinevalt mitteeksisteerivate bändide muusikast oleme eksisteerivate olemasolust teadlikud. Üle-eelmiseI kümnendil korraldas Kiwa olematute bändide festivali. Kuigi ta jäi festaritega kõvasti miinusesse – nagu ta ise kord tollal mainis –, tõi ta osad neist olemisse; vähemalt mõneks tunniks-päevaks. Maailmas on tohutult bände, kes küll füüsiliselt eksisteerivad või on eksisteerinud, ent ühele või teisele ei pruugi neid olemas olla. Enamikule ei pruugi neid olemas olla. Need küllap ongi olematud bändid. Kuulaja jõudes nendeni ansamblid aktualiseeruvad, muutuvad päriselt olevaks. Kui helikandja aktualiseerub, siis sellega saab kuulaja rohkem kaasa kui pelga hunniku lugusid-helisid. Saab kaasa hulgi kujutluspilte ja fantaasiaid, uusi maailmu ja universumeid. Erinevalt pärisfilmidest ei pruugi mitteeksisteerivate filmide helindid alluda reeglitele – kui seal ongi reeglid, siis needki on välja mõeldud. Milleks? Distsipliiniks? Terviku piiritIemiseks? (Kõva)tuuma näitamiseks? Kuulates seda 12-loolist teost Rumeenia helivõlurite Felix Petrescu ja Valentin Toma esitluses, millega helindatakse Rumeenia tummdokumentaale ja ringvaatefilme aastatest 1897-1940 (elik vägagi pärisfilme), tuleb nentida duo oskust mängida helidega teose dünaamikat võimendades ja terviklikkust silmas pidades. Otsi lahti jättes ning neid õigel hetkel kokku sõlmides. Determineerides ja teisalt improviseerides. Emotiivselt puid alla pannes ning teisalt kussutades ja auruvälja lastes. Tulemuseks on väga elav tervik, milles harras ämbient ja süvitsi lõikav eksperimentaalelektroonika vahelduvad kummituslike vanahelide ja veiderdava umpajandiga kusagil viirastuslikus vodevillilossis. Tänapäeval kõlaks seesugune vanaaegne muusika ilma kajaefektide ja plaadimängija manipulatsioonidetagi justkui teisest galaktikast. Justkui esmapilgul vastuolulised ilmingud oleks ühte aegruumi kokku toodud. Küll kokku toodud, ent mitte kokku löödud. Tekitatud erimärgililiste helindite vahele orgaaniline tõmbeväli. Muljetavaldav igatepidi. Kohustuslik.

9.0 (8.5-9.5)

Andrew Haines – Wayward Sketches of a Manual Labourer (2021/2022)

Phonocake

• Acid techno 
• Acid house
• Ambient pop 
• Ambient techno 
• Psychedelic 

Kõmri Andrew Haines'i album tuletab meelde aegu, kui põrandaalune tantsumuusika oli teelahkmel. Laohoonetest suunduti edasi ristteedele. Teelahkmel mitte seetõttu, et olnuks mingi välise sunduse tõttu vaja liikuda siia või sinna, vaid valikuid oli palju. Ning valikute paljusus sai ka ka reaalsuseks. Rütmiline subliimsus ja haudjas tämbrilisus lahknes mitmeks haruks. Üks osa liikus (et mitte öelda eemaldus) abstraktse eksperimentaalmasinliku maastikutele või laskus süvikutesse (Aphex Twin, Autechre), teine haru püüdles sisekosmosesse unelevate rütmide ja unustust võimaldavate sünteetilistesse pilvedesse viskumisega. Asja ajasid veelgi keerulisemaks hulk kidrabände, kes armastasid murtud rütme, ent jagunesid samuti nimetet tendentsidesse. See teine haru arenes peaasjalikult trummi ja bassi ning hausi suunas. Hauss (millel oli juba varasemast tugev põhi all) õigustas end, ent trumm ja bass mõne aasta arenedes kujunes tüütuse võrdkujuks. Andrew Haines'i muusika otsib ühelt poolt kokkupõrget vana hea 80ndate lõpu reivimuusikaga, ent leiab õige sügavuse detroitiliku süvahausi ja orbiliku ämbientvibratsiooni praktiseerimisel. Tõesti resoneerub – ja veel kuidas!

8.5 (8.0-9.0)

Panda Bear – Swallow at the Hollow (2015/2021)

Bandcamp

• Neo-psychedelia
• Electronic 
• Indietronica 
• Alternative dance 
• House 
• Cinematic 
• Ambient pop 

Panda Bear'i "Vikatimehe" albumi salvestamise sessiooni ülejääkidest valminud miksteip (kuigi tajun seda albumina) on asjalik lisand põhialbumile. Ehk oleks õigem möönda, et tegu on täiendusega, mis näitab ja täidab teisigi võimalikkusi. Põhialbumi õhuline kunstpop muutub siin tunduvalt risustatumaks ja sopistatumaks, kuuldes helisid, mida ei ole kuuldud ei Animal Collective'i ega Lissabonis resideeruva ameeriklase soololoomingus. Näiteks sildamised-üleminekud pea 27-minutilises miksis, mis kinemaatilisuses meenutavad The Fantastic Plastic Machine'i. Teiseks haussrütmid, mis on seestunud ekstaatilise vaibiga. Ekstaas ei ole uus – see on alati tähtsal kohal olnud (helide võimendamise ja ebaprofessionaalsuse varjamiseks) –, hauss on seda. Nende minutite jooksul samas säilib koherentne side Sonic Boom'i produtseeritud albumiga. Helilised vihjed ja ideelisus on püsivalt helistikus. Ka Vikatimees ei ole lahkunud plaadi visuaaliast – kolinud vahelehelt plaadiümbrisele, nähes ahvatlev välja (pigem muutunud Vikatinaiseks). Väga hea kuulamine ja tegelikult suurepärane mõte, et iga albumiga võiks kaasneda selline miksteip.   

8.5 (8.0-9.0)

Inaequalis – Terrarium (2021)

Free Music Archive

• Krautrock 
• Kosmische Musik 
• Electronic 
• Avant-rock 
• Space rock 
• Art rock 
• Minimalism 
• Psychedelic 
• Progressive 
• Experimental rock 
• Musique concréte 

Inaequalis on üks taltsutamatu projekt, kes viskleb suundades, mis talle meelepärased näivad. Need suunad on erinäolised, ent siiski ajalooliselt ja kavatsuslikkuselt tihedalt põimunud. Seda ka näikse identiteeti kiivalt varjav artist rõhutavat, luues tiirlevaid elliptilisi helisüsteeme, mille ümber omakorda pöörlevad väikesed heliasteroidid. Objektid pöörlevad ennastunustavalt ühesuunalistesse kosmilistesse tunnelitesse, tundes mõnu nartsissistlikust enesehävituslikust graatsiast. See on paljude muutujatega minimalistlik muusika. Loos "Clandestine" ei suuda artist suruda alla armastust ansamblite Neu! ja Kraftwerk'i vastu, tuues sisse nende surematud wagnerlikud meloodiad. Ood ilule ja ülevusele, saades samas aru, et ilu ei ole midagi staatilist, vaid midagi, mis tuleb pinnale dünaamilises vastasmängus. Antud juhul eksperimentaalses interaktsioonis. Teisalt kompositsioon "Damn Protocol" on kõige eristuvam hoogsas jahtrokilikus minekus äkiliselt murduvate rütmide loksudes. Inaequalis'e kvaliteet on teada, ent ikkagi on meeldiv, kui suudetakse taaskord üllatada. 

8.5 (7.5-9.0)