7F7F7F -- Opus manuum humanarum (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Drone 
• Experimentalism 
• Death industrial 
• Rhythmic noise 
• Power electronics 
• Freeformfreakout

Kui räägime müramuusikast, siis reeglina mõtleme liialdustest -- ülevõimendatud helitugevusest, žanrilistest ja teemavalikulistest perverssustest, soovist alandada ja moonutada autoriteetseks muutunud peavoolumuusikat. Ehk midagi veel. Eks see paratamatult tähendab ka piiride seadmist, kuivõrd millegi olemise eelduseks on piiritletus -- tänu piiridele ollakse olemas. Müra ideaal siiski oleks piiritlematus olesklemine -- olles ilmselt ebamäärane, ebameeldiv, eemalepeletav, segadust tekitav, valulik. Kuigi on usutav, et müramuusikud püüdlevad ka samas suunas, siis informatsioonihulga haaramatuse tõttu tuleb teha valik, mistõttu vastav muusikaline idee hälbib päris-müra mõistest. Piirata narratiivi ja teatud valikute tegemisega -- ei ole võimalik 45 minuti ja 45 sekundi vältel katta kõiki teemasid - lihtsalt nii see on. Käesoleva narratiiviks on arusaam, et nälg, hirm, külm ja valu on olnud inimarengu katalüsaatoriteks. Sellega tuleb nõustuda möönduseni -- kuni teaduslik progress ideologiseeriti. Nagu kirjutab tabavalt Hasso Krull ajalehe Sirp viimases numbris, siis praeguse hüpnokraatia ja hüpnosfääri - mille keskmesse on tõusnud suurtele keelemudelitele toetuv tehisintellekt - vundament peitub progressihüpnoosis. Selgelt kombatavad ideoloogilised juured võib viia tagasi Prantsuse positivisti August Comte'ini, kelle loosungiks teatavasti oli kord ja progress. Hüpnoosi mõte ei ole midagi saavutada peale hüpnoosi jätkumise. Progressihüpnoos tähendab pimedat usku, et areng on iseenesest hea ja ülim väärtus -- isegi kui seda näha ei suudeta ning isegi kui see näikse kahjulik. 7F7F7F seda ei eitagi, kuivõrd ta möönab - vähemalt vihjab -, et säherduse tsükliga kaasnevad - vähemalt madalamates fraktaalides - kannatused. Ei suudeta õppida oma vigadest, varasemate ohvrite järglastest saavad kurjategijad, vanadele haudadele maetakse millalgi peale. Artist möönab vastandite vajalikkust, sest sellest tekib dünaamika, mis vastandlikel fenomenidel põhinevatel tsüklitel võimaldab edasi rulluda, edasi kesta. Asjassepuutuv küsimus on, et kas fenomenid igaveste masinatena veerevad lõputult edasi või on tegu vähetootlikega, mis põletavad piiratud ressurssi. Pigem näikse, et progressikütus lõpeb paraku kunagi, koos sellega ka hüpnoos. Kunagi Lõuna-Eestis ühelt mehelt küsiti lihase ema matustel -- ütle ka midagi ema mälestuseks! Poeg ohkas vastu, et mida siin ikka enam öelda: munn ja lõpp! Käesolevat taiest lükkab edasi kõrge oktaanarvuga kütus, mistõttu selle intensiivsus vajutab kuulaja hinge tuntava jälje. Aga jälg talletub sinna siis, kui helipurse on lõppenud ning on settinud arusaamist võimaldavad piirid subjekti teadvuses. 8.5 (8.5-9.0)

Charles Premier -- Les éclats rebondissent (2018)

Alter Sonic/Archive/Bandcamp

• Microtonal 
• Glitchtronica 
• Avant-garde 
• EAI 
• Reductionism 
• Electro-acoustic 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Drone 
• Psycho-acoustic 
• Abstract

Vaadates käesolevat plaadiümbrist tuleb paratamatult rääkida öisest unenäost. Unenägu oli märkimisväärne seetõttu, et jäi eredalt meelde ning teiseks seetõttu, et nõnda õõvastavat ei ole vist kunagi näinud. Seisin kõrval, kui haiglasse klaasvitriini juurde tuli kümmekond seitsme-kaheksa-aastast last, kes rääkisid üksteisele, et näed, selles kaunis urnis on minu ema; aga selles urnis puhkab minu ema. Sellega seoses mõtlesin, et ei ole tänapäeval kerge noor olla; eriti siis, kui sind tabavad säherdused saatuselöögid. Katrin Lust oma viimases saates rääkis noorte Emexi-gängist, kes terroriseerivad teisi. Juhtum ennekõike indikeerib täiskasvanute tegematajätmisi ja väärkäitumist ning ühiskondlikku pingeseisundit; samas absoluutselt õigustamata isikuvastast vägivalda nii eakaaslaste või täiskasvanute vastu. Mida politsei seal väga teha saab -- politsei lähtub etteantud seadustest; nende ülesandeks ei ole kasvatamine, õpetamine ega karistamine. Rohujuuretasandi kujundamise vastutus on teiste õlul. Mingisugused (väär)teod paratamatult on osa juba kasvueaga seotud sotsiaalsest ja psüühilisest riitusest, et sealt juba normaalselt võiks edasi astuda. Muidugi on ka vastupidiseid näiteid, aga lõviosas kulgeb asi õiges suunas. Parem säherdust arengujoont pidi kui vastukarva. Muusikas ja kunstis õnneks võimalik vägivald ei pääse maksvusele -- õieti esteetiline vägivald ei oma ühisosa füüsilise vägivallaga, kuigi psüühilise vägivallaga ilmselt esineb kattuvust. Ainuüksi seetõttu, et mittemeeldiv muusika avalikus ruumis - sõltumata žanrist - mõjutab negatiivselt konkreetse subjekti ajukeemiat ja mõttestruktuuri. Ligi 100-minutilist taiest kuulates tuleb nentida, et siin on hillitsetust ning vagadust - seesmiste pingete maha surumist -, mis vägivaldselt ei lahvatagi (erandiks ainult "Vers la source'i" keskmine osa ja teine pool). Tõsi, on küll tajuda, kuidas entroopilistes kihtides aeg-ajalt kaosekihid kipuvad paisuma ning isegi õrnalt lahvatama, aga kokkuvõtvalt sinna granulaar-digitaalsesse monokroomitud klaaspärlimängu asi kipubki jääma. Mikroskoopilise müra, redutseeritud elektroakustilise improvisatsiooni ning abstraktse helikunsti ühisosaline ja eraldi harudena jooksev tulem enam-vähem võrdsetesse proportsioonidesse jaotatuna ilmneb 13-loolisel üllitisel. 7.5 (7.0-8.5)

The Jesus Fish Experience -- Magnitudes Of Infinity (2011)

Argali/Bandcamp

• Psych-rock 
• Ambient noise 
• Avant-rock 
• Drone rock
• Space rock 
• Ambient rock 
• Trance rock

Kaks lugu, ajaliselt ei rohkem ega vähem kui täpselt 34 minutit. 34 minutit eksperimentaalset helikunsti, nii müralähedases seisundis kui rokkmuusikalises fluidumis. Muusika, mis klopib helilained vahtu soovis resoneeruda ilmaruumi lõpmatu vibratsiooniga. Võimsale kitarri ja bassi amplituudile lisandub ka dešifreerimatu mitmehäälse vokaali amplituud, mille palves väljenduv meeleheide peegeldab nii igatsust isakuju järele kui arusaamist paratamatust hukkumisest. Isa on kusagil, isa mängib peitust, isa ei lase lapsi enda lähedale. Tohutud distantsid eraldavad ilmaruumis taevakehi, seal kusagil on veel mustad augud, tugev radiatsioon väljaspool Maad kisub lahti liigestest. See on valus, see on hirmutav, see lunastamatuse tundmus ripub Demosthenese mõõgana inimese kõigi tegemiste kohal. Paneb pead vastu seina peksma, juukseid välja kitkuma, näppe murdma. Kuidas sellest muidu saakski vabaneda kui mitte kõiki negatiivseid tundmusi helikeele vahendusel välja paisata! Igati veenev eneseunustusse nuudeldamine elik varjatud enesepiitsutamine leiab siin aset. Hetkel on tehisintellektile pandud suured lootused; näib nõnda, et messias on küll kohal, aga ta on veel eeldatavalt lapseeas. Kas juhtub sama, mis juhtus Naatsaretlasega, et lüüakse lõpus risti? Mida muud see peegeldab kui seda, et inimkond on kriisis, mänginud end majandusest ja masinast koosneva mooloki altarile. Meeleheite suurt ja pahaendelist määra peegeldab teadvustatud tõik, et tehisintellekti areng võib viia viimase singulaarsuseni, mis omakorda võib tähendada vaenulikkust oma looja(te) suhtes. (Tuletaks taas meelde Naatsaretlase saatust). Tundub, et taolistes kriisisituatsioonides tõuseb reljeefselt esile tugev - et mitte öelda - maniakaalne usk. Äkki piisab varasematest usu objektidest õiges kontekstis? Siis asi ei paistagi nõnda karmina. 8.5 (8.0-9.0)

TÝM ALSIPI -- Elektroakustické skladby (2026)

CS Industrial 1982-2010

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Ambient noise 
• Post-psychedelic 
• Freeformfreakout
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• EAI 
• Acousmatic music 
• Sound poetry 
• Noise music 
• Abstract 
• Musique concrète

Kui hiljuti sai ette võetud Ton de Leeuwi taies "The Electronic Works", mis koondas Hollandi helilooja (elektroonilisi) kompositsioone ajavahemikus 1956-1982, siis TÝM ALSIPI on tema eakaaslase Tšehhi helilooja Alois Piňosi (AP) (1925–2008) anagrammist varjunime all üllitatud muusika, olles ühtlasi Tšehhi elektroakustilise ja akusmaatilise muusika pioneeriks (teiseks selliseks on Milan Knížák). Käesolev 13-looline üllitis on ajavahemikku 1970–1984 puudutav eksperimentaalsete elektroakustiliste teoste retrospektiivne kogumik. AP kasutas anagrammi, kuna oli Praha kevade mahasurumise järel diskrimineeritud ja pidi kasutama varjunime teoste salaja levitamiseks. Kogumiku sisu kohta võib öelda seda, et selle koostas autor ise, koondades eelpoolmainitud aastatel komponeeritud elektroakustilisi teoseid, mis on segu orkestri ja magnetofonilindi ja muude tehniliste vahendite kombineerimisest ning helide uurimisest, olles varajaseks konkreetmuusika eksperimendiks. Samas on siin ka esindatud löökpillid, trompet ja klaver. Ka on erilise fookuse pälvinud kontrapunktid. Kuigi see on eksperimentaalne, peetakse seda ülimalt oluliseks: kriitikud on nimetanud seda 72-minutilit üllitist tumedaks konkreetmuusika vaakumiks, milles ilmneb ainulaadne ajalooline ja kuulamisväärtus. Täpsemalt, siin on kõike seda, mida paljud eksperimentaatorid hiljem lintidega tegid -- siin on seda jõnkslemist nii ette- kui tahapoole, lintidel eri kiirustega mängimine loob psühhedeelse efekti. Inimhääli on siin armutult kasutatud viisil, tõsi, mis ei väsita, vaid toob igapäevatundmustesse hoopis värskust ja mängulisust. Siin on kuulda nii (provokatiivset) primitivismi, milles elektromehaaniliste loomesüsteemidega antakse kuuma. Eelpool väljatoodud hollandlasega on siin küllalt sarnasust, et klassifitseerida neid ühe fenomeni osaks; kuigi isiklikult tundub, et kui hollandlane püüdis rohkem hoida akadeemilist joont, siis AP muusika ennustab näiteks industriaalmuusikat ette, muutudes kohati täitsa hullumeelseks, mille apoteoosiks kahtlemata on kompositsioon "Kontrapunkty přírody: ZOO". Hillitsetumatel hetkil meenub Velvet Undergroundi asutajaliikmest puhashing Angus MacLise, kes valas säherdusi katsetusi vormi Nepaalis viibides 70ndatel. (Nt kompositsioonis "Kontrapunkty přírody: Živly" algus otsa klaaspärlimäng areneb ruumi raputavaks õilmitsevaks müraks). Õnnestav on, et enamik avaldamata taieseid kaugest minevikust - mida igal aastal avaldatakse ikka mõned üleilmselt - suudavad pakkuda mingit erilist fluidumit. Isegi kui mitte tehes seda üksiku üllitise lõikes, siis igatahes eelpoolmainitud fenomeni killukesena. Kokkuvõtvalt kahtlusekübemeta kohustuslik. 10 (9.5-10)

Bove -- Computerissima (2025)

Pyteca

• Electronic music 
• EDM
• Ambient techno 
• Tech-electro 
• Experimental techno 
• Italo disco
• Detroit techno
• Progressive electronic 
• IDM 
• Post-disco

Käesolev 11-looline taies on inspireeritud tulevikunägemustest, kus inimene on muutunud poolmasinaks (aga ilmselt enamakski). Ei ole üldse kindel, kas säherdused nägemused peaks üldse mulle korda minema. Esiteks juba seetõttu, et mu eluea pikkus on suure tõenäosusega juba jõudnud keskpunkti või üle selle; teiseks seeläbi, kuivõrd ma säherduse olendiga üleüldse suhestuda tahan. Ühelt poolt võib tõesti nentida, et kõik mis puudutab humanoidi kestust - sh haigustele vastupanu -, siis tulemused on ilmselt paremad. Teisalt jälle -- ma ei tahaks kindlsti omada võimast tulevikuaju, kuivõrd see moonutab mu esteetilisi valikuid ning teisalt viib kvalitatiivselt loomingu - kui seda üleüldse saab enam nimetada loominguks - mingile teisele tasandile. Eelduslikult tähendab see entroopia minimeerimist, tõlgendamiste lõpetamist, täppisteaduslikku optimeerimist nii subjekti kui objekti perspektiivis. Näiteks hetkel näikse see 53-minutiline elektrontaies veetlev, veenev ning sedasi tagasikutsuv. Hüpoteetilises tulevikuolukorras seevastu võin leida itaallaste reliisi man sedavõrd palju vigu - ning võimalik, et palju enamates ning säherdustes kategooriates -, milles ma praegu isegi mõelda ei oska. Kasvõi taiest iseloomustav mängulisus on liialdus, ning ilmselt käesoleva taiese kavatsuslikkus ja eesmärgipüstitus lihtsalt põrmustatakse ja naeruvääristatakse. Ilmselt see taandub pelgaks informatsiooniga täidetud prügiühikuks. Võib-olla pannakse isegi häbiposti. Aga näiteks kuulates lugu nimega "Sudo" võin just praegu väita, et see itaallaslik kompositsioon on välja kasvanud Giorgio Moroderi vibreerivast sünteesist, jõudnud Detroiti põrandaalustesse ööklubidesse ning sealt mõningate lisamõjudega ringiga tagasi Apenniinidele. Teisisõnu -- düstoopia on sillutatud helgete unistustega. Mida tulevikus võiks tähendada - või üleüldse midagi tähendada - psühhedeelne tehnoelektrolik gruuv, aga kuulates kompositsiooni "Virtuale Volere" on see hetkel siililegi selge. 9.0 (8.0-10)

Ton de Leeuw -- The Electronic Works (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• EAI 
• Cinematic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Drone 
• Spoken word 
• Avant-electronica 
• Modern creative 
• Radiophonic art
• Tape music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Art music 
• Film noir 
• Sound poetry

Hollandi helilooja Antonius Wilhelmus Adrianus de Leeuw (1926-1996) on öelnud, et pärast nädalast mõtiskelu selle üle, milline võiks olla ta kreedo, pidi taas tõdema, et tal seda ei ole. Kreedod eeldavad konkreetseid veendumusi; veendumused aga ähvardavad aheldada loovat vaimu, ehitada müüre ja viia monoloogideni; täita ülejäänud ruum tühjusega. Käeolev kogumik hõlmab ta kompositsioone ajavahemikust 1956-1982. Kuivõrd siin on esindatud kaheksa kompositsiooni kahe tunni ja kahekümne kolme minuti vältel, siis võib nentida, et on küll võetud aega ideede väljakujundamiseks ning elluvimiseks. Lisaks tuleb möönda, et igav siin igatahes ei hakka nii ideede väljakäimise kui nende realiseerimise mõttes. Teiseks tuleb möönda loomingu tegemise ajastut, mille loomise iseloomu on vaid vähesed kogenud. (Isegi kui sellest on siin-seal räägitud, ei anna see subjektile korralikku ülevaadet fenomenist). Igal juhul on selle muusika tämbriline osa huvitav ning võrreldes tänapäevase loominguga teistsugusem. See on n-ö vana kooli muusika, vana kooli eksperimentaalne muusika, mille nimetamine elektrooniliseks võib-olla veidi tinglik. Pigem on see elektromehaaniline ning lindimanipulatiivne taies, mille tonaalsus omandab kohati müstilise mõõtme; nt loos "Job" on inimhäälele tehtud mööndus, ent helid seal taustal kõlavad kui Bernard Herrmanni heliread Hitchcocki psühhotrilleritele või Albert Glasseri omad õudusfilmidele -- ühtaegu õõvatekitavalt mõjusad ning ebamaiselt müstilised. Konkreetses kompositsioonis apoteoos ilmneb hulluse manamisena: emotiivse liialdamisena, manipulatiivse eriilmelisusena, milles sildamine ilmneb jõnkslemise ning üleelusuuruses pingutusena. Mida muud see on, kui obstsöönse surematuse manifesteerimine, püüd tungida kahevalentselt väljapoole surma ja elu binaarsust. Esiteks loomingulisuse ning teiseks liialdava, veiderdava loomingulisusega. Üheks settekihiks oligi (justkui) raadiotes esitatav kuuldemängulik heliriba, mis laiemale auditooriumile esitledes võinuks liiga arusaamatuna paista. Kompositsioonis "Mountains" põimuvad lahutamatult läbi jäts ning uusklassikaline muusika -- mitte osava läbipõimumise nimel, vaid luua loomuldasa dünaamilist ja viljakat; midagi sellist, mida hiljem määratleti uuskreatiivsusena ning võis peaasjalikult kuulda ECM-i alt. "Syntaxis I" kasutab ka inimhääli, ent need on teineteisest nõnda läbipõimunud, et liigse infotulva all jääb sõnum dešifreerimatuks. Arusaamatusest tingitud intensiivsust võimendavad veelgi enam delikaatsed-teravad elektronhelindid, millede puhul võib aimata, kas kavatsuslikkus ei väljendu mitte segaduse summutamise taotluses. Kuidas iganes, aga see ning "The Birth Of Music II" on igal juhul helilooja näited elektroonilisest muusika loomest. Vahetu ning veenev. Kokkuvõtvalt võib möönda, et selle väljaandmise aeg saabus millalgi tulevikus. Tung üllitada kvaliteeti (kauges) tulevikus, siis, kui seda kvaliteeti osataks tõeliselt hinnata, sai teostatud. 9.5 (8.5-10)

Lucrecia Dalt -- ¡Ay! (2022)

RVNG Intl.

• Art pop 
• Electronic 
• Latin music 
• Cinematic 
• Folktronica 
• Avant-pop
• Film noir 
• Cool jazz 
• Experimental pop 
• Singer-songwriter 
• Electro-acoustic

Käesolev 10-looline taies kajastab maagilisust ühe Saksamaal elava Kolumbia naise muusikas, mida tema päritoluriik kajastab. Piiridest ja piiritusest, seaduslikkusest ja seadusetusest tulenevat dünaamikat, mis kahtlemata lisab elule vürtsi. Kolumbia on riik, milles on mitu riiki riigis. Seda nii võimu poolest, majanduslikult kui rassiliselt. Lucrecia Dalt (LD) on muusikat produtseerinud 15 aastat, mis iseenesest ei olegi väga pikk aeg olnud. Üks tema esimesi muusikalisi taieseid - mäletan - oli "Cuatro Covers" koostöös F.S.Blummiga La Bèl-nimelise Itaalia netiplaadifirma all 2011. aastal; sealt 11 aastat edasi ning käesolev 34-minutiline taies valiti juhtiva eksperimentaalmuusikaajakirja The Wire'i aasta albumiks. Suur tunnustus igatahes, milles eksperimentaalne helikude - elektroonika, vaba- ja jahejäts, improvisatoorne muusika ning elektroakustiline segment on rakendatud latiinomuusika teenistusse. Või siis -- cha-cha-cha, bolero, mambo, meringue, salsa sulanduvad loomuldasa eelpoolmainitud söaka muusika elementidega, samas laskmata ladinalikul emotsioonil väga paisuda; pigem seda kammitsedes või andes sellele hillitsetud, isegi tumefilmiliku varjundi. Kõige selle keskmes opereerib LD oma hääle ning hispaaniakeelse lüürikaga. Nagu eelnevast jutust võib aimata, on selles nii filmilinalikku sujuvust kui ka jõnkslikku närvilisust, mis üksnes pühitsevad kolumblanna muusikat. Kohati üllitis näikse olevat allutatud õhurõhule ning teistele klimaatilistele teguritele, muutes helivoo elegantselt ebastabiilseks ning vabisevaks. 8.0 (7.0-9.0)

Junga -- River Valley EP/Coloration EP (2025/2026)

Bandcamp/Bandcamp/Trash Can Dance

• Jungle 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Electronic music 
• Dream and bass 
• Organic electronica

Enne uue taiese kallale asumist kuulasin veel soojenduseks tema varasema, kaks aastat tagasi ilmunud üllitist nimega "Portaal". Kassett sai sisestatud ning neiu ütleb (mehele) resigneerunult: "give me a break". Ning helisöömaaeg sai alata. Nagu asjassepühendunud hästi teavad, siis projekt nimega Junga on Tondi ehk Siim Kuusemäe teine, võib vist küll öelda, et kõrvalprojekt. Samas need projektid on ajapikku üha enam üksteisele lähenenud, kuigi jah, Junga on üsna vihane täristamine-prõmmimine vaatamata troopilisele unelusele ülemistes kihtides. Kuulates "Portaali" tuleb tõdeda, et asi ei ole kliiniline ning sisendusjõuliselt stiili eelkäijate - kiireloomuliste murtud biitide ja jungle'i suunas kummargil. See on see, mis evib ohtralt nii orgaanilisust kui elu- ja vaimujõudu -- justkui mõnd küpset troopilist puuvilja kahe suupoolega mahla pritsides mugides. Ütleks siis nõndamoodi -- see on väikeste möönduste ning kõrvalepõigetega Tont. Vaadates seda kahest EP-st koosneva kasseti ümbrist ning sisekülge tuleb lisaks möönda projektide teineteisele lähenemist ka visuaalias. Kahtlemata lõbusalt meeleolukas on see kuulamine -- tõsi, artist toob sisse elemente - ja igati õnnestunult! - näiteks varieerides rütmistikku sünkopeerimata biitidega "River Valley" EP-l (algselt üllitatud 2025. aasta augustis). Aga nagu Tondigi puhul jäävad lõppude lõpuks meelde äkitsi esilekerkivad ja sama kiiresti hääbuvad inimhõiked ning troopilistele sügavustele ja kihistustele vihjavad poolkummituslikud helid, lunastades nii kuulajat kui artisti ennast. Need kaks EP-d kõlavad retrofuturistlikult -- ehk koguni apokalüptiliselt, ennustades hetke, kui inimesele ei ole enam jäetud aega ehitada ei kosmoselaeva ega muud võimsat venet, vaid ülesandeks on tehtud siit Siniselt Keralt uttu tõmmata. Sõna otseses tähenduses. Ning Sinikera on hakanud välja köhima kahjulikku elementi. "Colorationi" - mille SK üllitas kolm kuud hiljem - instinktid siiski erinevad eelnevast, hakates just mürgist magmat eritama, millest kahjustub hingav kude ning rõõmuküllane vaim. Rütmid on lakoonilised ja veidi muserdatult hajali, isegi kui aeg-ajalt ujub tippu mõni sfäärilisem pilv või vokaalne hõllandus, on tulemus pöördumatult liigestest lahti kistud; pusle on liialt killustunud, et seda oleks võimalik loomuldasa kokku panna. Need vihjed ilmnevad kaude, need ei rakendu vägivaldselt. Kuidagi on kokku lapitud, ent asjaga on ühel pool. Lõpetavate minutite päralt on pelk heli, mille loomus ja intervall saavad tunnusmärgistada üksnes nulli ja tühjust. Ning kõige selle taga hoomamatut lõpmatust ja teadmatust. Isegi kui artist kirjeldab konkreetset looduslikku protsessi aastaaja vaheldumise tähenduses, näikse selle alatoon olevat märksa sügavam ja süngem. 8.5/7.5

Pulsar + Demetrio Cecchitelli -- Fade In Brighter Age (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Space rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Jazz rock 
• Improvised music
• Ambient rock

Tabasin kõigepealt end mõttelt, et kuulan muuseas artisti nimega Pulsar. Kasutan muusikaamängimisrakendust, mis kannab samuti nime Pulsar. Pulsarilt Pulsarile. Leonardo Puccilt Pulsarile. Ning vastupidi. Nähtamatu vahesein nende vahelt on ära tõmmatud. Demetrio Cecchitelli muusikaga olen varasemalt küll kokku puutunud, kuna arvustasin viis aastat tagasi tema üllitist "Spontaneous Alea" Singing Birdsi all. Seal ta katsetas elektroakustiliste mustrite ja rütmikobaratega, mille taamal kangastus mikrotonaalne helisfäär -- delikaatne atmosfäärilisus ning peenmüra. Aga tal on tekkinud oma ajalugu Bulgaaria netiplaadifirmaga Mahorka. Käesoleval 29-minutilisel üllitisel tegeletakse samuti peenetundeliste helide esitlemisega, ent seekord teevad ilma kitarrid. Nagu ikka ilmaga kipub olema, siis ka siinsed kitarrimassiivid ja -tsüklonid on muutlikud, liiguvad üha edasi. Piir reaalse ja imaginaarse vahel kipub ähmastuma, kuivõrd mängu (ilu huvides) sekkub ka kosmos. Näituseks üks lugu kannabki pealkirja "Cosmic Dream", mille veidi moduleeritud saksakeelseks vasteks olev "Kosmische Musik" on paljutähenduslikum, osutades Teutooni eksperimentaalsele (rokk)muusikale ehk krautrokile, mis sai alguse 60ndate lõpus-70ndate hakul. Tegu oli eksperimentaal-transgressiivse stiiliga, mis liikus erinevates suundades -- nii roki, elektroonilise muusika, improvisatoorse muusika, elektroakustika, konkreetmuusika, minimalismi, ämbiendi jms sekka --sageli võis säherdusi arenguid täheldada ühe bändi liikumise piires. Inglise muusikule Julian Cope'ile, kelle suur armastus nimetatud stiili vastu kulmineerus raamatuna "Krautrocksampler", olid näituseks Tangerine Dream ja Popol Vuh (kraut)rokkansamblid, kuigi viimaste muusika suuresti rajanes elektroonilistel klahvpillidel. ((Millele vastandus tooni andev angloameerikalik suhtumine, et kitarr on rokkmuusika põhi(sugu)elund)). Käesoleval 3-loolisel taiesel ongi liminaalsus kitarride ja elektroonika, rokkmuusika ja ämbiendi vahel ähmastunud. See eristus kultuurilooliselt on oluline, kuivõrd sellel on narratiivne väärtus; kehastumaks uksepiidaks, üle mille astudes astutakse kauge külalise tarre. Kompositsioonides muutub pilt veelgi segasemaks, kui kitarrimaastikule ilmub soleerima jahejätsulik trompet Jacopo Buda esitluses, jättes helitaevasse kaunikõlalisi maalinguid. (Samas sümpatiseerib tema mängus fraseerimise äkitselt graduaalne lõpetamine siin-seal. Paganama vaimukas ja efektiivne!). Nõnda dekonstrueeritakse mõistet jazz rock", rõhutades pigem tüünust ja pilvitust kui leitsakulist intensiivsust. Nimilugu süstib sügavust nii tugevate strukturaalsete arengute kui tämbriliste muutustega, kehtestades end nüüd ja praegu. Sugulushingedest soovitan kuulata ka Cousin Silast, Gaetano Fontanazzat, Stephen Briggsi, Bryn Colemani ehk Bing Satellites'i ning Drew Millerit ehk Brother Saturni. 9.0 (8.5-9.5)

Apparatus & Apparata -- Miss Apparata (2024)

Bandcamp

• Ethereal wave 
• Neoclassical 
• Art music 
• Dark ambient 
• Art pop/rock 
• Ambient pop/rock 
• Spoken word 
• Ambient 
• Industrial electro 
• Minimal synth 
• Electronic

.../Ja tema sünnihaavad armistuvad sellel jääkülmal tuleriidal, mida kutsutakse eluks/... .Maailm, kus leiab aset elu, on ruum inimeste vahel, mis inimesi nii seob kui üksteisest lahutab. Elu jah, olles ühelt poolt nõnda kutsuv ning teisalt rõlgelt pelutav. Reti Pauklin, Taavi Eelmaa ning Jürgen Reismaa (kelledele sekundeerivad kitarridega mõnes loos Valter Nõmm ja Lauri-Dag Tüür) püüavad seda immanentset lõhet muusikas lappida, et millalgi nähtud vaeva taas rappida saaks. .../Avame magusa haava kahekesi pimedas/... . Loomuldasa rikutus ilmneb topelt -- tulemuse ebaõnnestumine on juba subjektidele teada ning teiseks on lõhenemise ja lõhkumise hirmutav kattumine subjekti irratsionaalsete teguviiside ajendiks. Ilmselt inimene on niivõrd kartlik, et püüab ennetavalt teha seda, mida ta niikuinii kontrollida ei suuda. Vähemalt saab hingerahu destruktiivse akti sooritamisega tagasi. Valetada endale kontrolli omava (masina)na - mida juhivad impulsid, mille valikuid tingivad ümbritsevad keskkonnad (füüsiline, psüühilis-vaimne) - on samm eikuhugi. Väikeste sammukeste haaval eikuhugi. Gesamtnichtswerk on inemise elu. See on sisendusjõuline muusika, kuigi algab jaheda, inertse ning kummituslikuna. Ilma kuju ja näota. Ruum hakkab kasvama, (mini)kosmos hakkab laienema ja korrapärastuma, ent selle südamik alles protsessi käigus kujuneb (õieti hakkab kuulajale näima). Ning edu aluse eelduseks on see, kuidas need osised omavahel suhestuma hakkavad. Kunstlik-kunstiline, meelevaldne nagu võimukandjatest aparatšikute teguviis ja viljad, mida võiks nimetada aparatšninaks. Päästab see, et säherdune mürgiselt ilus düstoopia on kõrgustes mängitav, (mõtte)sfäärides teostatav. .../Sa meeldid mulle, sest sa oled loll ja ilus. Mulle sellised meeldivad/... . Võib-olla alateadlikult hoidsin plaati lahti pakkimata kolm kuud endast eemal... . Selles on vägagi midagi, kuivõrd raske on selle kütkeist end lahti harutada. 8.5 (8.0-9.0)  

Knife Feelings -- Knife Feelings (2024)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Art punk 
• Indie rock
• Psychedelic 
• Post-punk 
• Noise rock 
• No wave 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Punk funk

Nimetatud pundi arvustsmisega sai alustatud tagurpidi ses mõttes, et nende teist albumit "Desperate for Living" sai retsenseeritud esimesena ning alles nüüd jõudsin tandemi debüütalbumini. Mõlemad albumid üllitati Tuulise Linna eksperimentaalnetiplaadifirma pan y rosas discose all, mis sarnaselt Chicago kuulsusrikkale improvisatoorse muusika ja eksperimentaalrokiskeenele esindab lõviosas nimetatud stiile kogukas - 337 ühikulises - diskograafias. 10-loolisel taiesel on seda nn cool rocki ajastu puudet -- vägivalla ja äärmuslike psühholoogiliste seisunditega flirtimist. Siin nad ei ole veel sattunud piirsituatsiooni, kus ego ja Ise toimivad suhteliselt harmooniliselt, mistõttu kunstilisi riske esmapilgul siin eriti ei võeta. Pundi hoiak ilmneb esimeste duuride ning esteetiliste valikute amplituud esimeste lugudega. Raske on mööda vaadata Sonic Youthist - nende eripärasest kitarritämbrist, nende aastatuhandele lähenemisest tingitud ängist ning naislaulja ehk Kim Gordoni agiteerivast, kohati röökivast laulustiilist. Kui no wave oli esteetiliselt kompromissitu - kuhu lisandusid nii vabajäts, industriaalne essents ja kaja kui ka elektrooniline segment (mis tihti ilmselgelt muutus tantsumuusikaks) -, ent mis hoidis alal algse pungi toorust (ilmselt saades vaimujõudu ka John Cage'i muusika kui fenomeni tõlgendamisest). Tegelikult see jõhkrus tuli veelgi ilmsemalt kontrastsuste rõhutamisega esile. Thurston Moore ja Lee Ranaldo ekstraheerisid ühe osa Glenn Branca totalismist, hakates seda kitarriavangardistlikku tahku rohkem laiemale, popmuusikasuunalisele pinnale laiali laotama. Ka Knife Feelings'i muusikas kõlavad need prepareeritud, kriipivad, tsellofaani mähitud vägivaldselt kaikuvad kitarrid, sõnumit edastava naiskarjumise ((mõjutatuna nii lydialynchilikust ja pattismithilikust poeesia ja (rokk)muusika ristamisest kui mäslevast riot grrrl-liikumisest!)) ning ägeda trummeldamise taamal tekitavad nauditavalt pingelise mänguvälja. Võrreldes järjega näikse need 28 minutit tooremad kokkumängu suurema hälbimise tõttu -- näiteks tundub, et lauljatarile ei jõua kohati "saatebänd" järele, mis loobki pineva efekti. Kerge segu kannatamatusest, kohmakusest ning agooniast. Ei huvita ju produkt, vaid "valede" seoste tekitatud närvikõdi nii traditsiooni malli vajunud stiilis nagu on seda rokenroll. Siin loeb, kas muusikust saab isiksus -- kas ta suudab traditsiooniga samastudes sellele midagi juurde lisada, sellele hetkekski n-ö koti pähe tõmmata. Seda taotlust nad ei eitagi; kui võtta lugu "Self-titled", siis see liigub kuhugi sinna, kuhu ka soonikutel meeldis aeg-ajalt liikuda ennekõike kõrvalprojektidel. Konkreetsemalt ruumi uurivate, ruumi kompivate kitarriabstraktsioonide manu. Seevastu "Go Choke On It" ning "Man's Search for Meaning" - samuti eristuvad kompositsioonid - leiavad mõtte funk-muusikast. Päeva lõpuks tundub, et ikkagi võeti esteetilisi riske, mis ka ennast õigustasid. 8.5 (7.5-9.5)

Professor Yaffle -- Everyone Wants to Dream (2025)

Violette/Bandcamp

• Indie folk 
• Smooth jazz 
• Easy listening 
• Folk indie 
• Ork-pop 
• Alternative pop 
• Cinematic 
• Chamber pop

Käesolev taies on inspireeritud vananemisega seotud rahunemisest, kui tunded ja suguhormoonide tase on alanenud. Keskendumine perioodile, kui lapsed kasvavad ning pigem hakatakse mõtlema elukaare alumisele otsale. Vananemisega paratamatult hakatakse samastuma ning seeläbi istma neid, kelle vastu on mässatud. Sedalaadi revisjonism ei ole midagi laiduväärt, kuivõrd paljud õpivad eelkäijate vigadest, et oma elu elamisväärsemaks muuta. Ka muusikaga ja selle ajalooga on samamoodi -- pungiajastul ei kiidetud heaks rokisauruste kuulamist, ent hiljem näiteks rollingud ja zepid imbusid tagasi roki panteonile nii, et sinna jääda. See ei tähenda, et neid oleks ilmtingimata jäljendatud. Võeti nii ühte kui teist, et ajastuvaimuga kooskõlastada; samas jäeti ka mõndagi välja, mis kas ei sobinud, oli klišeelik või muidu mittemidagiütlev. Liverpoolist pärit pundi 8-loolist taiest iseloomustavad laia poognaga tõmmatud orkestratsioonid, aeg-ajalt tolmuste orelitega happe nõristamine ning lõbusad saksofonisoolod vaikelulistel smuutijätsuhetkedel. Orkestratsioonid tõepoolest on kesksel kohal, luues nii laiekraanmomente kui viies jahiga Atlandile seilama. Samas tehes seda piisavalt kontrollitult ja alalhoidlikult - nagu eelpool juba sai osutatud -, et rannajoon vähemalt kiikriga vaadelduna kätte paistaks. Tõepoolest -- unistamine ei ole kahjulik; suisa kasulik, kui see ka lihaks saab. 8.0 (7.5-8.5)

Mutestare -- A Violet Wind (2018)

Vulpiano/Bandcamp

• Ambient 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• Post-classical 
• Experimental electronica
• Abstract 
• Drone 
• Progressive electronic 
• Cinematic 
• Art music
• Micronoise 
• Neoclassical 
• Modern classical

Käesolev 14-looline taies ilmus Vulpiano Recordsi all kaheksa aastat tagasi. Marilyn Roxie - muusik ja muusikaajakirjanik, tegev muusikasnoobide portaalis Rate Your Music - kureeritava netiplaadifirma all on ilmunud Prantsuse tandemi Natural Snow Buildingsi taiesed "The Centauri Agent" (2010), "The Night Country" (2014) ning "Aldebaran" (2016), mis ei ole kitsamalt võttes ainult netiplaadimuusika väljapaistvad teetähised, vaid on seda kõiksugu skaalal. Portugali artisti taies on ligi kaks tundi kestev rännak ämbiendi, uusklassika, kosmilise muusika, eksperimentaalelektroonika ja müramaastike piirialadel. Palade eristuseks on pidevalt muutuv atmosfäär, mille aluseks omakorda on eelpoolmainitud stiilidele omistatud erinevad rõhuasetused. Siin ei panustata mitte niivõrd meloodilis-harmoonilistele tipphetkedele, vaid aeglasele heli kuhjumisele. Justkui rüsijää, mis surub lakkamatult mürisedes peale. Ometi selle kõige käigus hakkavad kohati esile immitsema ka huvitavad harmooniad ja meloodiajupid. Sünteetilised droonid, kiiskava läikega liustikest pärinevad ämbientvood, pulseerivad sekventsid, peenmürast läbi imbunud tekstuurid ja argihelid loovad maailma, mis mõjuvad ühtaegu tuttavliku ja võõrana. Muusika üheks mõtteks ongi genereerida omavahel teadvustatut ja teadvustamatut, et olla ühtaegu kohal ning siit eemal. Mõnikord muusika üleneb aeglaselt kosmiliseks heliväljaks või põimitakse elektrooniline rahutus välisalvestustega üheks, muutes öise linnaruumi füüsiliselt aistitavaks. Kibemagusad orkestreeringud nii melanhoolsete kurdude kui füüsiliste torgetena lainetavad sageli üle välja. Üle välja väljapoole ehk kõikjale. Kohati helistiihia seesmiselt vastandlike impulsside võistlusena kasvab kuulajal üle pea, mis siis peale apoteoosi saavutamist võib märgatavalt tagasi tõmbuda, et varsti taas hakata kasvama ja paisuma. Mutestare liigub ilu ja ebamugavuse piiril: meditatiivsete hetkede all tuksleb midagi ähvardavat. Just see pingestatus imetabase atmosfääri ja rahutu pinnase vahel teeb need 111 minutit intrigeerivaks. 9.0 (8.0-10)

未明 -- Kaerimichi (2026)

Elementperspective

• J-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Shibuya-kei 
• Experimental pop

Jaapani muusikal on lääne kuulajale alati olnud eriline kuma — justkui läbi kultuuri- ja tajuudu kuulatud helid, mille tähendus libiseb käest. 未明i 6-looline minialbum "Kaerimichi" ei püüa seda udu hajutada, vaid pigem sisendab teistsugust tunnet. Ühelt poolt ei oska jaapani keelt - semantiline osutus jääb teadmata - ning teisalt see viis, kuidas lausuja sõnu kuulaja ette asetab, on piisavalt intrigeeriv. Keelebarjäär muutub siin mitte takistuseks, vaid instrumendiks. (Jaapani) keele rütmiline struktuur, silpide kaalutletud asetus ning lausuja diktsioon ja sõnade ladus letti ladumine loovad tähenduse, mis ei vaja semantilist lahtimuukimist. Kuulaja ei pea mõistma sõnu -- piisab nende kaalu, kõla ja emotsionaalse laengu tunnetamisest. Artist ületab keelepiirid nendega mängides. Aga pill ei tule pika ilu peale, kuivõrd nende 22 minuti vältel edastatav tagasihoidlikest klaveri ja elektroonilistest kuubikutest ehitatud helikeel on ilmekas, mille taamal nähtamatu jõuna annab endast tunda ümbritsev ruum - mis mõnikord muutub laetuks --, kuhu sugenevad näiteks loodushelid ühel hetkel. Isegi haussmuusika lennukad akordid on esindatud, ent see ei arene klubimuusikaks -- aga meeleolu saab igatahes ülendatud. Vaiksed kohad on olulised ka seetõttu, kus kuulaja enda mõtted kajada saavad. Ilu ei ole siin vahetult antud -- see tuleb leida, nagu leiab kuulaja teekonnal kauni vaate, millele eelnes pikk rada. Justnimelt selle raja läbimine - sõna "kaerimichi" tähendabki koduteed - ongi tegelik väärtus, kui seda rada korduvalt tallata. Juba esmamulje on meeldiv, ent alles kolmandal või neljandal kuulamisel hakkavad nüansid lahti rulluma -- varjud, peidus valendikud, peened dünaamikamuutused. Iga avastamiskorraga kasvab plaadi sisendusjõud. Kuulajana hakkan huvituma ja samas kahtlema, kas ma ikka saan aru Nipponimaa asukate emotsionaalsetest rõhuasetustest. Äkki läänlasena on emotsioonide väljendamise viis ning ühele või teisele konkreetsete tähenduste omistamine muutunud (vägagi) erinevaks Kagu-Aasia inimestest. 8.5 (8.0-9.0)

SPTW -- Euthymia (2026)

Mahorka/Bandcamp

• Sampledelic 
• Lo-fi 
• DIY
• Sound collage 
• Hip-hop 
• Cloud rap 
• Cinematic 
• Plunderphonics 
• Microsound
• Soul 
• Library Music 
• Deconstructed music

Rootsi filmiklassik Ingmar Bergman ütles kord, et ta tegi kõik otsused intuitsiooni põhjal. Ent teinud otsuse, pidi ta mõistma, miks tegi ta just säherduse otsuse. Ta heitis oda pimedusse. See on intuitsioon. Seejärel saatis ta armee heidetud oda pimedusest üles leidma. See on tarkus. SPTW heidab 12-loolisel taiesel paljut pimedusse, ent leiab heidetu intuitiivselt üles; ent pärast seda leitu on ja ei ole ka enam seesamune, mis varem. Ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kahte korda astuda nagu väitis kaks ja pool tuhat aastat tagasi üks tark mees Vana-Kreekas. SPTW ehk Some Pretend to Whisperi taga seisvad Perkin Warbek ning Stakha nähtavasti ei tahagi seda teha; pigem nad seisavad sarnaselt eelpoolosutatud Herakleitosega teelahkmel. Ometi kõik need valikud, mida nad siin on teinud, on eeldanud neilt intuitiivset tarkust. Ei ole võimalik seista teelahkmel, kui (parima) valiku tulemus on a priori teada. Ühelt poolt mõistus piiratud jõudlust võimaldava protsessorina töötleb läbi paratamatult piiratud hulka informatsiooni -- puudujäävat osa kompenseerib tunnetus. Tunnetus eksleb voogudes, mis on uduloori mähkunud ning vastandliku info ja tundmustega risustatud. Avitab intuitsioon ehk hüpertunnetus. Tarkade valikute tõttu on siin nii mõndagi põimunud üksteisega, mille modus operandiks on - tõepoolest - sujuvate üle- ja edasiminekute lõputu vormistamine ja edastamine. Tulemuseks on haaravad, natuke ebamaised ja üleelusuuruses miniatuurid, mis ujuvad korduvate sisendusjõuliste unenägude ning taassündivate motiividena; isegi kui kompositsioonid kohati võivad hüpelda, siis sellest kiirguv elegants võtab taas jalust nõrgaks. Ühelt poolt - olen kindel - allutatakse tuttavlikud meloodiad ja rütmid brutaalsele ning kestvale deformatsioonile, tõsi, mida kuulaja võib vaid aimata; ent teisalt säilitades algse naudingu- ja unistamistõotuse. Kuulaja on naudingutsoonis, saades osa digitaalheli plastilisusest, meelepetetest ja immanentsest reprodutseeritavusest. Selles, kuidas Perkin Warbek ning Stakha saastunud voogude riimvetes pladistavad ning sogast vett segavad, on kahtlemata midagi vastupandamatut. Igatahes üks võrratumaid meistriteoseid Anno Domini 2026. 9.5 (9.0-10)

Manufacturer -- Thunderflower (2026)

 

Noise Margin 

• Post-minimalism 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Field recording 
• Experimentalism 
• Sound poetry 
• Acousmatic music 

Kui kuulan käesolevat 26 minutilist ning 17 sekundi pikkust monoliitset taiest, siis kerkivad minus mõtted minimalismi ja müramuusika, minimalismi ja minimalismijärgse muusika erisuse kohta. Kas näiteks minimalismi ja postminimalismi vaheline erisus on väiksem võrreldes industriaalmuusika ja postindustriaalse vahel? See kompositsioon koosneb algusest lõpuni luupivatest ühtedest ja samadest integreeritud (?) elementidest, mis siis tasahilju selle pika aja jooksul muudavad suti konfiguratsiooni. Või siis on see kõigest meelepete? Äkki on täpipealt üks ja seesama heli, mis tegelikult moonutab kuulaja teadvust? Kes teab? Igal juhul on selles elliptilises korduses sees mingisugune pöörane - kui tal oleks vaid pale! - energia ning moondunud karakter, mis uut iseloomu tasapisi kasvatab. Samuti selles mustris - nii lühike ka kui see ei oleks - on energia erinevalt jaotunud, mistõttu võib kuulda kassikräunumist meenutavat helilist agressiivsust, mis kohe taandub, et lasta välja uued häälutused -- et see kõik murdosa sekundi vältel kordama panna! Juba see siin transkribeeritud kirjeldus on hullumeelne, andes tunnistust algallika hullusest. Kuivõrd tegu on hullusega -- milles korrapära kordub seni, kuni hakkab seda juba sürreaalsuses tühistama; hullus, mille geomeetria on joonistatud sirkli ja joonlauaga. Ehk siis manipuleeritakse helitugevuse mikrodünaamika, filtri resonantssageduste ning stereo kahe kanali viivitustega. Projekti taga on Tšehhi eksperimentaalmuusik Michael Borůvka, kes produtseerib muusikat väga paljude pseudonüümide all. 8.0 (8.0-8.5)

Hana Haruna -- The Gospel According To Hana Haruna (2025)

Basement Corner Emissions

• Noise music 
• Psycho-acoustic
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Glitchtronica

Käesolevat 3-loolist taiest võiks lisaks esteetilisele keelele võrrelda ka füüsilis-klimaatilistes mõistetes. Avalugu "New Covenant" on kui maruiilide räsitud looduslik keskkond, milles puud on vägivaldselt surutud vastu maad palveasendisse, meri on sunnitud väljapoole oma tavalist asendit ning merelained hosiannatavad aukartust. "Revelation" seevastu kõlab keskkonnana, milles loodusseadused hakkavad taanduma ning nende asemele on sugenenud pahaendeline jõud. Sõna "gospel" teatavasti tähendab evangeeliumit ehk Jeesuse elulugu ning tema õpetust. Muusikažanrina tuntud gospel teatavasti on afroameerika vaimulikes kogukondades - peaasjalikult kirikutes esitatavad - ekstaatilised Jumalat ülistavad laulud. Sealt edasi on see mõneti levinud popmuusikasse, ka indimuusikasse, mille eredaimaks näiteks on Jason Pierce oma Spiritualized'iga. Ka meenub üks Lambchopi lugu albumilt "Nixon", mis on väga helge näide. Aga Hana Haruna - kes on väga viljakas autor, kelle diskograafia läheneb paarisajale ühikule - muusika ei ole valgemüralikult rabe, vaid selles kaigub pruunile mürale omane täidlus ja kandvus annab taiesele dünaamilise lähtekoha. Kolmandas loos "Old Covenant" on kõik mainitud elemendid sees, ent lisaks kõigele iseloomustab seda ka teravasakiliste, hetktõrgetest laetud rütmide pulseerimine. Kõlades justkui varem kirjeldatud torm, ent sinna sekka on haaratud erisuunaliste jõudude poolt teravat metallprügi, millele mitte keegi ette jääda ei tahaks. Aga rääkides evangeeliumitest - millest peavooluvääriliseks peeti nelja -, siis mitteametlikke ehk apokrüüfe oli märksa enam (ning see väga loov, pöörane lugemine. Eesti keelte on tõlgitud Caroline Nixey ülevaatlik raamat "Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised jumala pojad"). Mis andis tunnistust sellest, et paari sajandi vältel pärast Jeesuse surma oli kristlus vaid üks paljude käibeideede seas Rooma keisririigis. Ning pärast seda, kui konkureerivad õpetused ära keelati, siis kirikukogude järel jäid nii mõnedki gnostilised voolud ja teised ketserlikud arusaamad rahvahulkades veel ligi tuhandeks aastaks käibele (nt Lõuna-Prantsusmaa oli viimastest kantsidest, mida paavst armeega käis maha surumas veel 13. sajandil). Nii et Hana Haruna asja võib vaadata isevärki apokrüüfina, mis räägib konkreetselt sunduslikus helide keeles. Eks see popmuusika keele suhtes ning selle subjektidele ole kindlasti hereesia. Aga keda see peale nende peaks huvitama, kui tegu on eneseküllase süsteemiga, mis teeb kuulajale uued uksed ja aknad valla. 8.5 (8.5-9.0)

Leonardo Pinto -- Olha, também sabes acompanhar a Amália (2026)

MiMi

• Noise rock 
• Psychedelic 
• Field recording 
• Spoken word 
• Sampledelic 
• Radiophonic art 
• Oompah-oompah 
• Avant-rock 
• Experimental rock

Käesoleval 8-loolisel taiesel kõlab portugali keel, kuigi siin ei kuule ei troopilisi sambarütme ega muretut bossanovavaibi. Amazonas jääb sellest reeglina kaugele. (Tõsi, loos "Amália" tõstavad ekstaatilised rütmid artisti viivuks sinna kohale). Leonardo Pinto (LP) 28-minutiline teos on paras häppening, mis kerkib esile tänavahelide keskelt, uurib elektroakustika faase (kõiksugu metallikolkseid ja -kriipeid taustal, kajasid ja heliefekte, mis roomavad nii horisontaalselt kui vertikaalselt; erinevalt kihistatud heliobjektid). Pakkudes ka (sub)liminaalset toorest bluusmuusikat, milles on ka Ameerika primitiivkitarri ning autsaiderfolgi elemente, mis kohati paisuvad jõuliseks ning elegantseks mürarokiks. Mis konkreetsemalt tähendab seestunud kitarride vingumist ning lahtikeeratud trummitaldrike kumisevat kõlinat. LP ei paku mugavust. Tema käsitlus on kompromissitu, ent samas ei ole see kunstlikult raskepärane mürakunst sellel on struktuur, isegi elegants. Isegi siis, kui struktuur hääbub, siis elegants jääb ikkagi alles. Need elemendid ei ole lihtsalt stiililised viited; see on materjal, mida Portugali artist venitab, lõhub ja paneb uuesti kokku. Eelpoolmainitu läheduses lisanduvad helipaletti ka stiihiast virgunud elektroonika ning ka umpa-umpa helid -- justkui maalt-ja-hobusega saaksid osa millestki ekstravagantsest. LP loomest koorub välja põnev ning kompromissitu audiopäevik, mis kahtlemata eeldab süvenemist, kuid pakub vastutasuks rikkalikku helitekstuuri. 8.5 (8.0-9.5)

Orca, Attack! -- Grass In The Moonlight (2026)

Mortality Tables

• Americana 
• Alt-country
• Tex-Mex
• Experimentalism
• Avant-rock 
• New Weird America 
• Twang 
• Dream pop

Kolme ja poole minutilise loo produtseerimiseks on Elisabeth Joan Kelly (EJK) ning David Rodriguez kasutanud nii kitarre, välisalvestusi, kallutatud tooni ja kiirusega rütmistikku ning mitmest kanalist väljutatud vokaali. Tõepoolest, viimast elementi lähemalt vaadeldes võib täheldada ekstaatilist meeshäält - mida toetab varju jääv naishääl - tungimas põiki üle helivälja. EJK hääl seevastu heliseb öise kastena tribalistlike trummide ning kosmilise Americana (ja Mexicana-puutega) kitarride kihtide all, peal ja ümber. Siin on kombitavat meelelisust - kuulajale reserveeritud ruumi on füüsiliselt laiendatud kui ka fantaasiateks ning unelemiseks (ja unenägudeks, kuivõrd kuuvalgus on keskmeks). New Orleans'i tandem leiab nende 209 sekundi vältel mahti nii vokaali kui teiste eelpoolmainitud elementide najal intensiivistuda, andmaks aimu, kuivõrd rikkaliku sisemaailma omavate artistidega tegu on. Nende taotlus - luua dünaamilist muusikat, kasutades selleks pillide ennustamatut struktuuri, peegeldamaks mikrokosmose püsimatust - on igati täidetud. Tõepoolest, muru kihab nii mutukatest kui nende helidest ülekantud tähenduses. Need mutukad kosmilises rohus ehk konkreetsemalt biosfääris on inimloomad, kes ei suuda ilma teisteta eksisteerida. Muru ja suuremad kooslused (mets) on heaks näiteks sellest, et teised eksisteerivad ja jälgivad meid ilma, et me ise neid pruugiksime märgata. Ega's midagi, selle imetabasuse pealt tuleb ainult suure huviga oodata tandemi järgmist teost. 9.0

Smooth Genestar -- As if music would not be a message (2025)

Cyan Music/Bandcamp

• Nu jazz 
• Ambient pop 
• Easy listening 
• Electronic music
• Ambient dub
• Balearic Beat 
• Downtempo 
• Chilltronica 
• Downtempo

Kui muusika ei kannaks sõnumit, ei kõneleks see keelena. Aga ei ole ka muusikat, mis ei kannaks mitte mingisugust sõnumit. Kuid see plaat - nagu nimigi vihjab - on täis varjusid, mälestusi ja õige hetke tabamist. Saksamaalt Wormsist pärit projekt pakub 22 lugu kogupikkusega 4 tundi ja 2 minutit (sic!). Albumi tuum peitub autarkilises iseloomus, millele midagi väljastpoolt peale immitseb. Ühelt poolt on siin olulisel kohal baleaarne (klubi)võnge, ent teisalt on siin ruumi välja venitamist nii ämbiendi kui dubilike kajadega. Tehniliselt on see elav dialoog analoogse ja digitaalse vahel, kasutades muuhulgas legendaarseid sämplereid (Akai S-2000 ja EMU ESI-4000). Tulemuseks on helimaastik, mis kõlab hoolikalt komponeeritult. Avalugu seab kohe tooni -- sügavalt pulseeriv bass, tolmused põhjad ja kerged jätsulikud akordid. Samas paljastab see esimese hooga peaaegu kõik muusikalised klotsid ja koostisosad. Hilisemates kompositsioonides toimub eelkõige nende samade elementide uuesti konfigureerimine: aeg-ajalt on kuulda kergeid orkestreeringuid, kellamängu või skrätsimist, ent see tekitab vaid põgusat pärislainetust. Vahelduseks võinuks olla ka külmemat, kramplikumat ja robotlikumat tunnetust ja elementi. Mahtu ja aega selleks ju oli. Teose autarkilisusega kaasneb oma hind. Kuivõrd kulminatsioonivõimalused ruttu ära kasutatakse, taandub neli tundi üldjoontes peenhäälestamisele ehk üldjoontes tiksumisele. Selline hermeetiline, plommitud helisüsteem - olgu see kuitahes suur ja lai - tekitab pikapeale lämbumistunde ning ressursside ja energia puudujäägi. Marco Rockstroh püüab süsteemi ülal hoida, st parameetreid - soliidseid rütme, kõrgsageduslikke helibaite - demonstreerides tervikut toita, kuid esteetiliste valikute tegematusest tulenev dünaamilise pinge läbilõikamine viib teose nullpunkti tagasi -- õigupoolest ei lasegi sealt eriti kaugele liikuda. Nii tekib oht verevaesuseks ja hääbumiseks: kogu see helipilt on vaieldamatult ilus, ent ilu säilitamiseks saanuks hakkama ka märksa kompaktsema vormiga (piisanuks ilmselt vaid poolest tunnist). 7.5 (7.0-8.0)