Nac/Hut Report -- Blue Afternoon (2025)

Enjoy Life

• Dream pop 
• Alternative pop 
• Experimental rock 
• Hauntology 
• Indietronica 
• Indie pop 
• Electronic 
• Ethereal wave 
• Shoegazing
• Avant-rock 

Poola duo Nac/Hut Report'i kummituslik elektroonilise unenäopopirännak jätkub. Indimaailm on 80ndate keskpaigast alates Cocteau Twins'iga eesotsas - mida sildistati konkreetsemalt ethereal wave'ina - otsinud teed, et siseneda minevikku sünkjaid gootilikke maneere omaks võttes, sedasi põgenedes kunatisest kaasajast. Ilmselt minevikku pöördumine on paratamatu, kui tahta olevikust pageda; kuivõrd tulevikku ei saa ju teada. Dead Can Dance keeras vinti veelgi enam peale, nii et läks pigem vanamuusika ja neoklassika radadele seiklema. Kingapõrnitsemine korjas sealt midagi üles (kõige ilmekamalt on seda kuulda Slowdive'i debüütalbumil). Ilmselt Tempe'st (Arizona osariigist) pärit Lycia segas kõige oskuslikumalt unenäolisust gootilike kummitustega 80ndate lõpust (kuni siiamaani). Nullindatel asjad muutusid tänu James Leyland Kirby'ile, kelle kaugest minevikust üles korjatud sämplid või tollele ajastule omaste helide simuleerimised pakkusid uusi ideid ka teistele žanritele. Kui ma kuulan seda albumit, siis: a) kujutan end ette istumas vähemalt sada aastat tagasi massiivses nahktugitoolis, ümbritsetuna raskest puitmööblist kõrgete võlvidega tares. Valgus kumab läbi akna, pakkudes varjudemängu ning valgustades õhus lendlevaid tolmuvihke; grammofon mängib krigisedes üht saladuslikku kirjadeta plaati, pakkudes võimalust tulevikku kiigata. Võib-olla ma võõristaksin seda kummitust kaugest tulevikust; b) võib-olla ma põgeneksin selle muusikaga, mis ei ole kunagi kohane ja ajaline -- millesse on rahutus ja näivus sisse kodeeritud. Surematu Vana-Kreeka maadleja Platon'i arvates sünnime siia ilma, et mäletada. See on inimese teadmiste alus, mis on meile juba sünniga kaasa antud. Täpselt samavõrd kui tahame minevikust lahti murda, tahame seda juba unustama hakates taas kinni püüda -- või vähemalt hoida rada sinna alles -- kuivõrd tegu on loomupärase tungiga, mida kipume aeg-ajalt hülgama. Seetõttu väärtustatakse koha- ja ajavaimu. Nagu Tõnu Trubetsky ühes oma parimas loos laulab:

 /Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind/

/Lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin/

/Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest/Kõik oli hoopis teisiti kuid soojaks tõmbus seest/. Sellel 11-loolisel üllitisel see ajalisus krudiseb moodsate mustrite kohal; või on see kaasaegsete heliliste tegumoodide lagunemine ajalise taaga raskuse all. See tekitab melanhooliat, võib-olla isegi depressiooni -- kui inimene ei ole leppinud surelikkusega. See on näivuse ja tõe ideede, varjulisuse ja tõe valendiku ilmnemise vaheline paratamatu (?) kahekõne. Äkki see ongi kaasaegne surmatants -- danse macabre? Selle aasta üks väljapaistvamaid asju. 9.5 (9.0-10.0)

Disorder of the Sleep - Questions to the Central Brain (2025)

Enoughrecords

• Psycho-acoustic 
• Deconstructed music 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Ritual ambient 
• Post-dubstep 
• Experimentalism

Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i alt välja lastud 16-looline ei tundugi väga pikk (mistahes tüüpi muusika albumi kohta võiks ju seda eeldada!), mistõttu võib järeldada, et tulemus on varieeruv, lõpule viidud ning meeldejääv. Tõepoolest, tegu on industriaalmuusikaga - või siis selle järelmiga -, aga selle pehmema variandiga. Tõsi, kirjeldus "pehme" on suhteline, kuna siin toimub seesugune katsetuslik risttolmlemine et anna olla! Teisalt helifoon on valdavalt suhteliselt pehme ning mahlane -- vastandina tolmunud pindadele, kõledale betoonile, metalli kolksumisele. Eks kõike sedagi ole siin, aga kõik see ainult osaliselt turritab välja lopsakamast helinarratiivist. Muidugi on sellel ka tektoonilisi basse ning hulpivaid dubstep'i madalsagedusi. Sellele vastukaaluks mängitakse aeg-ajalt vaiksemate momentidega keskse loo "Form Currents" esimeses kolmandikus). See ei tähenda mitte vaikuse esitlemist, vaid abstraktsiooni rõhutamist ehk kõik heliosised on tähtsad. Abstraheerides millestki saad sellest midagi. Seda võib mõista ka kontakti hajumisese või kommunikatsioonirikkena. Ega loojad trotslikult ei vastandugi popmuusikale -- pigem selle tavapärasele tööstuslikule lähenemisviisile (väheke paradoksaalne on, et industriaalmuusika algne määratlemine tulenes konveiermeetodil loomise-väljaandmise põhimõttest). Pöörane hullus saab olla manipulatiivne - olles oskuslikult kavandatud ja meisterlikult ellu viidud -, mis võimaldab hoida uudishimu, dünaamikat ning pinget ülal. Siin on see igati õnnestunud. 8.5 (8.0-9.0)

D-Fried -- Images sur la mer (2024)

Phonocake/Bandcamp 

• Progressive electronic 
• Conceptual 
• Electronic music 
• Kosmische Musik 
• New Age 
• Dubtronica 
• Post-classical

Õnnestus hiljuti hankida Vangelis'e (kassett)album "Oceanic" (1996) teise ringi poest, mida võiks kirjeldada helitribuudina Vahemerele (kuivõrd Vangelis hellenina on seal üles kasvanud ning sellest igati läbi imbunud). Imetabane, mõtteid ärgitav, puhastav. Ka isiklikult sai kaheksa kuud tagasi Itaalia põhjaosas Aadria mere ääres viibitud -- tõepoolest, isegi seal, Vahemere väikseimas osas, mere maagia vallutas meeled ning osutas, missugune võiks inimese elurütm ja tunnetus olla (aeglasem tempo pluss elu vahetu teadvustamine). Uue Maailma tsivilisatsiooni häll, mis virgutas mõtteid ning andis aimu imetabasusest. Katalaan Jordi Saludes uurib ka mere/ookeani loomust, lähtudes mõttest, et ookeanid ühendavad kõiki mandreid. Album koosneb kahest pikast loost, millede kogupikkus ulatub pea 49 minutini. Algus on hästi päikeseküllane ja sädelev, mis esimese loo keskpaigas hakkab omandama isegi dub'ilikku rütmivarjundit ning tasapisi hakkavad lisanduma tumedamad toonid -- justkui võrdpilt batüskaafi reisist, mis rohesiniselt pinnalt laskub sügavamatesse kihtidesse. Kaldalt kogetuna magus tegevusetus segunemas mere eepilisusega annab helikoele lisataaga, mis antud juhul on kaemuslik -- korrapärane süvitsiminek ja avaruse ihalemine samaaegselt. Kui helipilt hakkab tumedamaks muutuma, siis sugenevad sinna tasakaalustava elemendina atmosfäärilised triibud ja valgust kandvad sünapsid. Tegu on kosmilise üllitisega, ent Jordi Saludes'i universumiks on rohekassinine meri. 8.5 (8.0-8.5)

Scatterbaux -- Dissociate (2025)

Abstrakt Reflections

• Electro 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Tracker music 
• Jungle 
• Electronic music 
• Tech-electro 
• Alternative dance 
• IDM

Kui mõnikord palutakse mõelda, et mis see elu mõte on, siis mõtlen hoopis, et võiks ju (tagasi vaatavalt) mõelda, et sai head muusikat kuulatud. The Smiths'i, My Bloody Valentine'i, krautrokki, Autechre'it, Stereolab'i, Röövel Ööbikut, The Fall'i, nullindate Vaiko Eplikku, Pulp'i, Soft Machine'i, varast industriaalmuusikat, varast Tim Hecker'it, Cocteau Twins'i, The Stranglers'it, Ariel Pink'i, Stereolab'i, Ennio Morricone't, Lycia't, Daniel Maze'i ning Hanetration'it. Võib olla, et mõnel on koguni Prince lemmikartist. Mõnd head filmi ja näitust sai ka nähtud ning paar head raamatut loetud pluss sai isiklikult ka midagi loodud. Teisalt inimene esteetilise olendina on ette ära lunastatud, kuna loodus on Looja nägu -- ning sellest suuremat kunstiteost Maal ei ole ju olemas (ning miski muu ei saa ligilähedalegi). Rääkimata makrokosmosest, mis jääb väljapoole, olles hoomamatu. Sama võib väita ka mikrokosmose kohta, ainult et suund on vastupidine. Mäletan, et 1997. aastal oli vist Tõnis Kahu saade Vikerraadios Briti industriaalmuusikast, siis Cabaret Voltaire'i lugu "Do the Snake" tabas mind arusaam, et paar aastat varem üht kaheksabitist mängu nimega "Bomberman" mänginuna olin seda asja juba ette kuulnud (ning sedalaadi muusika kohta öeldi mulle, et see ei ole ju muusika!). Mõtlen, et kas see lüheldane, 24-minutiline album võib mõnd noort esmakuulajat pöördumatult mõjutada -- see on hästi produtseeritud, vana kooli jungle ristumas elektro ning kohati ka arvutimängumuusikaga. Kaheksaloolise taiese pealkirja võib tõlkida "lahti ütlemise" ning "lahus hoidmisena". See osutub ilmselt võimalikuks siis, kui alustada puhtalt lehelt, kuivõrd eripära ja kompromissitusega siin just ei hiilata. Aga on siiski väärt kuulamisega tegu. 7.5 (7.0-8.0)

Qorb'an -- Heimkehr (2024)

Rat Covenant

• Black metal 
• Raw black metal 
• Dungeon synth 
• Depressive black metal 
• Drone metal

See 8-looline album sisaldab elemente ja kombinatsioone, mis tekitavad vaimustust ja soovi naasta selle manu ikka ja jälle. Korrata korrapäraselt selle korda selle kordumatuses. "Heimkehr" on seestunud teekond mustmetalli süngesse tuuma, aeg-ajalt ukerdades koopasüntesaatorite mustavates voogudes. Kontrastid-kontrastid -- kohati kurblikud mõtisklused vaheldumas subliimse tooruse ning meeleheitliku raevu puhangutega. Kahtlemata koopasüntesaatorite osadest, mis toimivad küll atmosfääriliste vahepaladena, on raske midagi uudset leida. Tõsi, proloog on meditatiivne, kuid teised toimivad suures osas üleminekupaladena, pakkudes hingamisruumi raskemate lugude vahel. Tõsi, keldrisündist eraldunud droonhelid ristuvad metalliga, ning tulemus on lummav. Muusika vundamendiks on depressiivsed metall-destilleerimised. Need pole lihvitud või tehniliselt keerukad lood - ning see ei olegi taotlus (pigem vastupidi!). Heli on toores ja rafineerimata, mis kostub kui raevukas ja meeleheitlik möll keldrist korteri ülemistele korrustele. Kitarrid lõrisevad lõikava agooniaga, halastamatu trummeldamine ja häälepaelu sandistav vokaal edastavad meeleheidet. See on  nende nektar. Juba eelpoolmainitud pikkadest nootidest moodustunud orelifoon on tõstetud ülejäänust natuke ettepoole domineerima helipilti, lisades müstikat ning äraspidises pühaduses (ehk isegi õrna funeral doom'i aktsendiga) tasakaalustades agressiooni. Justnimelt autsaiderlik lo-fi produktsioon muudab möllu reaalseks ja vahetuks. Taaskord tõestus, et Rat Covenant-nimeline Saksa plaadifirma ei lase niisama lihtsalt jama läbi. 8.0 (7.5-8.5)

17 Sons Of Abraxas -- Dual Face 204 (2011)

17 Sons/Bandcamp 

• Avant-electronica 
• Drone 
• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Improvised music 
• Musique concrète 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Micronoise 
• Sound art 
• Microtonal 
• Experimental electronica 

Käesolev album koosneb kahest pikast loost, millede kogupikkus ületab paarikümne minuti piiri. Ma ei teagi, kas seda tõlgendada improviseeritud leebe mürafoonina, mille vahel ja ümber kulgevad kiirendatud droonhelid ning abstraktsed krõbinad; või teisalt konkreetmuusikataiesena, mis seisneb heli painutamises, väänamises ja ümbermõtestamises millekski uueks. Siin tahutakse helimaastikke, mis paneb kuulajaid küsima, et mis asi see muusika ja heli on (ning mis vahekorda need omavahel asetuvad). Tõepoolest, see on heliskulptuur kui kunstiteos -- siin puuduvad meloodiad ja harmooniad, ent tulemus on sellele vaatamata sugestiivne ja emotiivne. See põhineb atmosfääril, tekstuuril ning heli puhtal mateerial. Kohati tundub, et mikrofonid pelgalt salvestavad toorest vibratsiooni õrna tagasisidestuse kajaga, ning kuulaja taasesitab seda enda helisüsteemides. Kõik, kes seda kuulavad, avardavad ruumi enda ümber, end jäädes lõppkokkuvõttes isoleerituks. Justkui kasutataks ostsillaatori sagedusi ja muudetaks valjust, et tekitada rikkalikult sagedusnihkeid, keskmest väljapoole vibreerivaid sagedusi, pikki akorde, pool- ja veerandtoone ja muud helilist kraami. Näiteks taies avaloo teises pooles paisub krõbinatest-kahinatest-sahinatest koosnevaks helimereks, mille panoraamiline mõõde on eepiline. Teisisõnu -- eelduslikult tehnitsistlik moolok ilmutab siin-seal eluvaimu, et kuulajal oleks võimalik ikkagi suhestuda. 8.0 (7.0-8.5)

Linckoln -- Dew (2020)

Ailanthus

• Shoegazing 
• Experimental rock 
• Alternative rock 
• Glo-fi 
• Vaporware 
• Easy listening 
• DIY 
• Organic electronica 
• Electronic 
• Chillwave 
• Post-rock 
• Ambient 
• Fuzz pop 
• Lo-fi 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Hypnagogic pop 
• Experimentalism

Siin 12-loolisel üllitisel ei ole ohtu, et transgressiivse loomuga muusika läheks laadamuusikaks kätte. Siin on intelligentset meelelahutust, isegi kui see näib kergekaalulisena -- näiteks lood "Fortuna" ja "Chicago" kõlavad kui Caravelli sulest kirjutatuna (või Paul Mauriat' esitatuna), ent arusaadav, et seesugune vahemerelik kerglane heietamine ei häiri -- pigem loob tervitatavat kontrasti valdavalt sügavama ja tumedama sisuga. Ülejäänud lugudes segatakse kingapõrnitsemist, ämbienti, unenäopoppi, panoraamilisi loodushelisid, sündimuusikat, madala resolutsiooniga esteetikat ning internetiajastu ulma. Enamasti komponeeritakse eksperimentaalses võtmes --katsetuslikud raamid võivad lugusid algusest lõpuni rõhuma jääda (nt "Sequoia" ja "Pacific Rim") -- kuigi emotiivne efekt ilmneb lugudes seetõttu, et ruumilisus seguneb abstraheeritusega -- fragmentaarne dünaamika ilmestab muusikat justkui valgus tahaks tumedatest hoovustest välja murda, tekitades ebamääraseid ent mõjusaid varje, toone ning kujutelmi. Mustav sügavus ja sisutihedus iseloomustab neid vooge. Samamoodi ka teistes lugudes, ehkki veidi lihtsamas väljenduses. Peab igatahes au andma, et artist on suutnud neist erinevatest tahkudest kokku panna sedavõrd tervikliku ja veenva taiese. Selle mikromudel ilmneb avangus "Pan Am", mis on imetabane kolmest üksteisele järgnevast osast koosnev metamorfoos, mis jääb kauaks kummitama! 8.5 (7.5-9.5)

Pole -- Fading (2020)

Mute/Bandcamp

• Tech-dub 
• Electronic music 
• Micro-techno 
• Dub techno 
• Micro-dub 
• Ambient techno

Kuulates Stefan Betke elik Pole'i järjekorras kaheksandat (kirjutamise hetkel eelviimast stuudioalbumit) tuleb möönda Saksa legendi kvaliteeti heli produtseerimisel. Arusaadav ju, kui ollakse plaadifirma omanik, siis kriteeriumid eelduslikult on kõrged. Helipedenduse tahk on süvenenud veelgi tänu sellele, et artist tegeleb ka teiste loomingu masterdamisega. Nii et helinivoo ning "loogilised" sagedused tõstetakse esile, roogitakse välja "ebaloogilisi" sagedusi, et kõikides mängijates oleks heli kvalitatiivselt-kvantitatiivselt kontrollitud. Olenevalt kuulaja väärtushinnangutest võivad just viimatimainitud helide kategooria olla kõige huvitavam. Nagu ütles viimases Müürilehes Mihkel Kleis elik Ratkiller, et kui pidada halvaks muusikaks kohmakat esitust, asju, mis on üle tegija võimete, ebaprofessionaalset produktsiooni; kõike, mis ei vasta mingisugustele kinnistunud kaanonitele, siis need on just väga kütkestavad. SB professionaalsust, suurt oskuste- ja kogemustepagasit ning ilmset püüdlust produtseerida "head" muusikat võiks eeldada artisti moraalset kohustust seada kõrgemaid sihte, mitte pelgalt manipuleerida kaugeks jäävate narratiividega mälust ja selle hääbumisest. Viimane jääb mittemidagiütlevaks just tänu lahjemapoolsele helikombinatoorikale. Oodanuks mikroskoopia vallas võimsamat eskaleerimist (mitte skaleerimist!), ehk helimanipulatsiooni perifeeriasse suunamist, et tuttavlik muutunuks rohkem tundmatuks (või täpsustatuna -- selle pärisolemine tulnuks esile; seeläbi loomuldasa ka vastassuunaline liikumine). Kui võtta aluseks üks õnnelikkuse määratlus -- võtta teostamiseks seesuguseid eesmärke, et suudaksid neid võimalikult hästi ja suurel hulgal teostada. Ilmselt SB oli õnnelik pärast selle teostamist, kuigi mulle kuulajana tundub, et vähe rahulolematusest tulenevat pingeseisundit hinges ning mõrasid helipildis ei teinuks paha. Liiga tasapaks, liiga mugavdunud, liiga vaimuvaene. Võib-olla pidanuks kuulama ilma kõrvaklappideta, et mitte otsida seda, mida siin 8-loolisel algusest saati ei olnudki. 6.5 (6.0-7.5).

Mandy Mozart feat Jiin Ko -- Art Of Anatomy (2013)

Upitup/Bandcamp

• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Deconstructed pop 
• Art pop
• Post-classical 

Need üheksa lugu 32 minuti jooksul kehastavad aktiivset eksistentsi, mis on tulvil tõmblusi, pingeid ja irratsionaalseid tahtmisi. Kui popmuusikat võiks mõista millegi sellisena, mis on siin ja praegu, mis on kohe antuna olemas -- kuulajale kohe vastuvõtmiseks valmis, siis selle pealtnäha popiliku glasuuri all peituva sisu ammendamideks on vaja mõistmise kõrvalteid kasutada, kuivõrd Mozart'i Mandy eelistab popi varjulisi tahke pealiskaudsuse tõrjumiseks. Tavaliselt raadioaparaati sisse keerates muutub sealt kostev muusika tarbeesemeks -- täiesti võrreldav nii tabureti, pekitüki kui apelsiniviiluga. Kuulata üksikut singlit selles formaadis on hoopis midagi muud võrreldes albumi kontekstis ning järjest kuulatuna. Siinkirjutajale näib, et Mandy oma muusikaga tahab väita, et need asjad tegelikkuses ei ole nii lihtlabaselt taandatavad. Mandy ei taha jääda passiivseks, Mandy ihaleb kuulaja kudedesse pugeda -- selleks ta kasutabki kõrvalteid, et kuulajat ootamatult üllatada. Jäädes passiivseks, ei ole heliteosest esteetilises mõttes sisuliselt mitte mingit kasu. Muusikaline taies peab sisaldama tõususümboolikat, kutsudes niiviisi esile ekstaasi, mis tähendab endast välja astumist, st trip'pi. Artist klõbistab klaveril tuttavlikult, ent jäädes kummituslikuks -- näojooned on taandunud, ilme on asendunud mustavate kontuuridega. Väärt asi igatahes. 8.0 (7.5-8.5)

Moki Mcfly -- Divin(e)tion: Music in the key of zero (2025)

Mahorka

• Hip-hop 
• Rap 
• Chopped and screwed 
• Jazz-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Urban music 
• Breaks 
• Avant-hop 
• Cloud rap 
• Nu jazz 
• Chilltronica

Jah, pakkuda 26 lugu on riskantne ettevõtmine, ent teisalt jälle -- kui kogupikkus jääb alla 50 minuti, siis hirme võib sellega maandada. Ometi -- kas keskmiselt alla kahe minuti jäävad lood ei jää pelkadeks sketšideks, kui just ei ole esitletud siin hulgi ühest loost teisse kasvavaid interlüüde. Kaasaegne maailm niikuinii kannatab räpparite ülekülluse all, ning palju neid on, kes mingilgi määral uudsena tunduvad. Kui keegi väidab, et tema muusika on harukordne, siis see väide ei ole põrmugi erakordne. Reeglina on see vale. Nii palju kui olen kuulnud Playboi Carti uue albumi lugusid, siis radikaalsemal tiival on see kõigest Death Grips'i ja Kanye pöörasemate hetkede ülessoojendamine. Hardast austusest on asi kaugel. Sama saab ka väita Moki Mcfly muusika kohta, ent Moki rändab ringkondades, kus teda teab ehk paarsada inimest. Teisalt kui ta oleks eelpoolmainitud räpistaari asemel, siis ei oleks see üldse teenimatu või kohatu. Situatsiooni võib võrrelda paari tuhande aasta taguse ajaga, kui käis ringi sadu messiaseid, kes kuulutasid oma tõde; ent vaid üks tõusis teistest esile, ning kristluse järgijad hakkasid seejärel teisi õpetusi välja juurima. Tõsi, kui tähte närida, siis Moki ei esita verbaalset sõnumit (v.a mõned lood), vaid näitab üksnes helikombinatsioone; tehes seda enamasti veenvalt -- eriti seal, kus tormlevad heliefektid segunevad loomuldasa filmiliku maastikuga (nt "Thermione", "Anathema", "Temporal"). Väga väljapaistvad taiesed tõepoolest! Ka happeline uusjäts ("Undercurrent") ning venitatud suupilliakordidega vürtsitatud kaasahaaraval biidil ratsutav "Semiotics" on igati veenvad. Kahtlemata ebatavaliste struktuuride ja atmosfääriliste tekstuuride rõhutamise taga võib aimata Flying Lotus'e mõju. Ülejäänud lood ei jää tasemelt kuigi maha, ent valides riskivabama meeli ja tundmusi rahustava tee. 8.0 (7.0-9.0)

Saishō 最小 -- Camomille (2024)

Virtual Soundsystem

• Dreamwave 
• Ambient 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Post-classical 
• Drone 
• Post-minimalism 
• Vaporware

Käesoleva taiese võinuks lõpetada kümne minutiga, et saada muusikaline informatsioon kätte...ent ei ole kindel emotiivse efekti saavutamise osas. Igatahes need lood ei muutu tüütuks 36 minuti möödudes. Ülemine ämbientne kiht paitab siidise puudutusega, alumine pigem klassikalisest muusikast kui süntesaatoripõhisest nostalgiast inspireeritud kiht süstib tumedat tüünust. Nende kahe elemendi läbipõimumisel ilmnebki taiese heliliselt eksperimentaalne ja tundmuslikult emotiivne iseloom. Eelpoolmainitud tüüned loorid loovad gravitatsioonilisi ankruid -- poognaga keelpillide noodid on venitatud välja meeldiva muteerumiseni (nende vahele on seatud vaporwave'i-dreamwave'i aegruumi hägustavad filtrid, mistõttu mingist hetkest alates hakkab muusika meenutama mõnd tagasihoidlikumat funktsiooni täitva masina-mehhanismi õrna suminat). Eelpoolmainitud hägustamisega seoses tekib tunne justkui kõiguks unenäo ja ärkamise vahel. Eks needki määratlused hakkavad konkreetsete helide taamal kaotama tähendust. Sellega seonduvalt taiese eksperimentaalset loomust -- vaatamata pealtnäha aimatavatele struktuuridele ja orgaanilisele helivoo loomuldasa lahtirullumisele -- võibki võrrelda unenägude ennustamatusega (mis lõppude lõpuks on aju enese looming). Kuigi ruumilisuselt võib asja võrrelda Stars of the Lid'i ning tekstuuriliselt varase Brian Eno'ga on see igatahes samm rohkem kirka unenäo poole. Unenägu, millest ärkamine võiks valikuliselt päris raskeks osutuda. 9.0 (8.5-10.0)

Ludwig Berger -- Species Loneliness (2024)

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Conceptual 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Sound art 
• New Age 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Sound poetry

Eelmisel aastal ilmus sakslaselt Ludwig Berger'ilt kaks EP-d -- maikuus "Garden of Ediacara" -- mis koosnes esmapilgul lõbusatest dešifreerimatutest häälitsustest ämbientse muusika foonil. Kaks kuud varem ilmus kõlaliselt kurvem "Species Loneliness", mille narratiiviks olid 70ndate ökoõudusfilmid, kus kujutati teiste liikide loomupäratut liigagressiivsust, kuna inimene oli surunud oma ekspansiivsusega teised liigid talumatuseni. Ludwig Berger suunab nonde linateoste kõhedusttekitava ja ootusäreva hirmu kaasaegsesse leinalaulu kaotatu pärast ja otsingusse selle järele, mida võiks veel taastada. 6-loolisel kõlavad summutatud kompositsioonid, mida kummitavad eelmise sajandi ökoõudus- ja ökogooti filmide kajad, samas kui põimunud välisalvestused tekitavad hingamisruumi. Lood keskenduvad mõistele „liikide üksindus“ -- ökoloogilisele isolatsiooni ja üksinduse vormile. See väljendab koduigatsuse paradoksi, eemalolekutunnet, mis ilmneb meid ümbritsevates maastikes ja keskkondades ning tuleneb looduslike elupaikade kadumisest ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest. Muteerunud sämplitele on loodud ökonostalgia, igatsus tähendusrikaste suhete järele, mis on varjatud antropotseeni varjudesse. Kahtlemata on EP meisterlikult ja intrigeerivalt produtseeritud -- irriteerivus täpsemalt seisneb selles, et on kasutatud helisid, mille puhul ei ole kindel, kas siin üldse ongi kasutatud arvuteid ja süntesaatoreid. Meenutab pigem Bebe ja Louis Barron'i heliriba filmile "Keelatud planeet" (1956) kui kaasaegset ämbientmuusikat. Läbivast vulinast ja värsketest õhusõõmudest rikastatud heli tõi mälupilti Nõukogude filmi "Amfiibinimene" (1962). Märksõnaks üksindus ja eskapism, et olla iseendaga ja iseendale siin maailmas; mida võimendab ja võimestab tehnoloogiline (ja muu) areng. 8.5 (7.5-9.0)

Reversed Bear Trap -- Champions of Modern Sport (2024)

pan y rosas discos/pan y rosas discos

• Experimental hip-hop 
• Avant-hop 
• Electronic 
• Rap 
• Industrial hip-hop 
• Sampledelic 
• Trap 
• Sound collage

Kahtlemata võib seda 12-loolist taiest käsitleda jätkuna 2023. aastal ilmunud albumile "Psionic Youth", millel artist pani püsti mässu steriilse, formaalse ning liigorganiseeritud muusika vastu. Nagu eelkäijale omane, on ka siin põhitähelepanu suunatud hiphopile, ent loomuldasa teiste stiilide mõjuvälja ulatudes (industriaalmuusika, elektro, träpp, müramuusika). Teisalt jälle -- üks asi on kõiksugu stiile ja elemente kokku kuhjata, teine asi on organiseerida buliimia korrastatud ja meeldejäävaks löögirusikaks. Filmist "Saag" koletu piinariista järgi nime laenanud artist kõlab käesoleval võrreldes varasemaga kindlasti organiseeritumalt, isegi banaalseid vimkasid sisse visates (nt kui tõsine räpisekvents käändub süldipopiks). Ka paljude lugude pealkirjad on naljatlevad ja ironiseerivad, mis on ju igati tore -- muusikast peabki ootama mängulisust ja provokatiivsust! Selleni jõudmiseks peab kontseptsioon nii teoreetiliselt kui praktiliselt paigas olema, et see töötama hakkaks. Näiteks kui helikollaaži jms on võimalik maha müüa mitte sellena. Siin see toimib -- isegi kui esmapilgul hullust paarutamisest aru saamiseks ja settimiseks tuleb rohkelt ringe teha. 8.0 (7.0-8.5)

Saguzar -- Total Necro D-Beat Desecration (2024)

Bandcamp 

• Crust punk 
• Black'n'roll 
• Black metal 
• D-Beat 
• Blackened crust 
• Speed metal

Hispaania piiridesse jäävalt Baskimaalt (sealsest päälinnast Bilbao'st) pärit punt kütab kuuma, toetudes äärmuslikuima metallmuusika ja mootorrattakultuuri tegelikkusele ja müüdile. Siin tuleb energia nii Motörhead'ist kui varasest mustmetallist (bändi kirjatüüp vihjab Burzum'ile) ning hardcore'ist -- energiat ammutataksegi mainitet pungi ja metalli vahealalt. Aga on ka tavapärasest kaks korda kiiremini mängitud rokenrolli (Elvis on metalli esiisa?). Ehk isegi Alan Vega't ja Suicide'i on siin kuulda -- vokaali võimendatakse ja pannakse kajama ekstaasis; tõsi, antud juhul raevus (korisevas ja kiristavas vokaalis ei ole tüütut ja piinlikku manerismi!). Seesuguse muusika veenvus pannakse tavaliselt küsimärgi alla siis, kui energiaga välja ei vea; kui ainult, siis aneemiline võib olla nende tüüpide välimus; ent tuleb ka tunnustada Saguzar'i tüüpide oskust idee asjaks vormistada -- igati huvitavat segmenti eritub tohutust energiavoost: introd on ägedad, isegi kidrarifid muutuvad seesuguse surve all millekski irriteerivaks; rääkimata trummidest, mis kaiguvad nagu homset päeva ei tulekski. Võimas kompromissitu muusika, ent sobib mitte ainult metallistidele ja punkaritele. 8.5 (8.0-9.5)

Neuronphase -- Doing What We Love EP (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance 
• Electronic music 
• House 
• Chilltronica 
• Deconstructed club

Teeme seda, mis meile mokkamööda on...see on ju õige vastus -- isegi kui alati ei saa teha (kõike), mis meeldib. Meeldimine on seotud positiivsete tundmustega, ning lemmikmuusika kahtlemata loob sümpaatseid seoseid. Haussmuusika on seda alati teinud ning Anti Aaveri aka Neuronphase'i muusika samuti. Hauss on ajatu muss, kätkedes eri ajastute mõjusid, mistõttu käesoleva 4-loolise puhul ei mõtle sellest kui ainult 21. sajandi muusikast. See, mis oli sügav 80ndatel ja 90ndatel, on seda ka käesoleval taiesel. Kõik see tüünus ja lopsakus, heledam ja tumedam segment (ning kõik sinna vahele jäävad varjundid), mida võib tajuda esimesel kuulamisel, on alles ka hilisematel kordadel. Hauss stiilina on eneseküllane, mistõttu ka osaliselt end lunastav (eeldusel, et on täidetud stiili põhikriteeriumid). Dionüüsoslik võnge ühtib intellektuaalse näljaga. Teisalt jälle -- see ei tähenda, et haussmuusika sees omakorda ei võiks olla ideaale. Väärtustades enim mikrohaussi stiili eksperimentaalsema väljundina (nagu näiteks tegi seda Theodor Zox nullindate algul), oodanuks dünaamika ülalhoidjana rohkem dekonstrueeritud rütme ja elemente. Kuivõrd igal artistil on oma käekiri, siis ilmselt mu ootused ei olegi õigustatud. Ilmselt ei olnud õigustatud kuulata Autechre'i matemaatilliselt visandatud biite vahetult enne selle kuulamist ("Anti EP", "Gantz Graf" EP). Tõsi, EP nimiloos on toda kruttivat ekstaatilist hullust, mis tükeldatud vokaalidest ja kramplikust rütmivõnkest ning nende omavahelisest sünergiast välja kasvab. Jepp, lugu eristub siinses kontekstis kui kassi nahka pistnud kanaarilind. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku suutäiega. Indimehe puude on igati tunda. 8.5 (7.5-9.0)

Dallas -- Sleeper's Entertainer (1998)

Dallas/Seksound

• Indie pop/rock 
• Electronic 
• Alternative pop/rock 
• Breaks 
• Remixes 
• Art pop

Dallas Tallinnast (kõlab hästi!) oli kahtlemata üks olulisemaid indipop/rokkansambleid üheksakümnendate lõpus ning nullindate algul. Koos Bizarre'i, Borax'i, Röövel Ööbiku ning Dreamphish'iga määratlesid nad nimetatud skeene tugevuse. Muidugi oli seal ka teisi projekte, ent põhilöögijõud- ja suund olid vaieldamatud. Lugu "Your New Girlfriend" oli ilmselt ainus (vähemalt muud küll ei meenu) peavoolulöögilaul tollest skeenest -- suuresti tänu saate Vibratsioon esimesele kogumikule. Nad ise üllitasid selle muusika kassettil, millest õnneliku eksemplari omanikuks just sain. Ühelt poolt nostalgiline ning teisalt ajastutruu dokument; naasmine aega, kui arusaam alternatiivmuusikast oli hoopis teistsugune kui praegu -- kui konkreetsete entusiastide mõju trendidele nii siin kui seal oli ilmselt suurem. Ühelt poolt innnovaatilised britpopparid Blur ja Pulp ning teisalt paralleelselt kulgev põrandaalusem eksperimentaalpopiskeene eesotsas Stereolab'i, Broadcast'i ning Tortoise'iga kahtlemata avaldasid mõju, ent teisalt Tallinna kombo sünteesis ise oma raja, sillutades seda jaheda filmimuusika, sulni meeleolujätsu ning kruviva (kerg)elektroonikaga. Liikumine, mis oli võrreldav Stereolab'iga -- kingapõrnitsemise ja mürapopi juurest keerukama (dekonstrueeritud eklektitsismi?) loomingu manu. Kui kuulata seda praegu, siis meenub tollal aasta varem ilmunud Primal Scream'i taies "Vanishing Point" -- mitte niivõrd muusikaliselt kui lähenemiselt, liikudes kidrarokist elektroonilistele äärealadele. Viimasesse panustavad remiksidega ise Eesti elektroonilise muusika äärealadele kuulunud muusikaliselt raskesti määratletavad Out-Or ning Lobsand Dorje. Muusika on siin veenev, õhutades korraliku lookirjutamise ning hooga. Kahtlemata klassika. 8.0 (7.5-8.5)

Manoeuvres Sentimentales -- Delightfully Deceitful (2025)

CIRCUM-DISC/Andrea Bazzicalupo

• Post-bop
• RIO
• Improvised music
• Free jazz
• Avant-jazz
• Experimentalism
• No wave
• Avant-prog

Kolme nädala pärast ilmub Prantsuse plaadifirma CIRCUM-DISC all 7-looline üllitis, mis suudab vältida klišeesid (ning pakkuda uut), isegi improvisatsioonilise muusika vallas. Konkreetsemalt Andrea Bazzicalupo kitarri(m)äng kõlab avangardjätsu nihkumisena no wave-skeene ja avangardistliku progeroki suunas; kuidas siis teisiti mõista kohati mürarohket kitarrimängu jätsu kontekstis (tavapäraselt on see suund olnud vastupidine). Või siis Laurent Rigaut' kohati hakitud-tükeldatud puhkpillid, mis on spetsiifiliste heliühikute ekstraheerimine ning sisestamine helivalemisse, mis siis kas loob väärtusi või hoopis läheneb nullile (sõltub loomulikult subjektiivsest hinnangust!). Peter Orins klõbistab tavapäratult, kohati sisenedes minimaaleksperimentaalelektroonika mängumaile. Saan aru, et nimetatud asjad ongi virtuoosselt otse sisse mängitud, et säilitada isikupära. Eks trio muusika olegi pendeldamine vabajätsu vabalanguse ja postbop'i kontrollitud kaose vahel, vaadeldes end ringiga endasse tagasi tulles, taas endasse sisenedes, end kõrvalt vaadates ning taas tsüklit korrates. Õnneks ei ole tegu nartsissistidega, ollakse kriitilised, ego surutakse maha ning vajadusel kriimustatakse teineteist. Aeg-ajalt langeb kolmik pingutuse tagajärjel letargiasse: mõtte-ja helilõng hakkab hääbuma. Mõned vandenõuteoreetikud on pidanud jätsu saatanast -- kui mõelda pidevalt ringi(de)s liikumisele, siis jah, see mõte näib vägagi ahvatlevana. Nali naljaks ning ennastõigustavaid religioosseid mõtteid kõrvale jättes on see muusika kahtlemata ood intellektile, millest ei puudu ka tugev emotiivne säde. 8.5 (8.0-9.0)

Indigo Chamber -- Indigo Chamber (2025)

Mlem

• Chillwave 
• Glo-fi 
• Alternative pop 
• Dream pop 
• Indie pop 
• Soul 
• Lo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Art pop 
• Electronic
• Sadcore 

See album on segu chillwave'st ja tameimpalalikust pehmekoelisest hingestatud indipopist. Konkreetsemalt tähendab see muretuid harmooniaid ja pilvituid meloodiaid segunemas värelevate et mitte öelda kaeblike vokaalidega. Käesoleval 8-loolisel on paar lauskõrvaussi ("a losing game", "where'd you go"), mis vahelduvad mõtlikemate ja aeglasemate kompositsioonidega (nt "always you" on oma nime vääriv ballaad, kus imal ja veetlev segunevad väljakutsuvalt). Chillwave'i puhul - olles seda kuulanud 15-16 aastat - tuleb möönda, et parimad näited kahtlemata on seesugused, mulles ingellikud harmooniad-harmooniad segunevad mõõduka madalsageduslikkuse ning tee-seda-ise kohmakusega -- piltlikult väljendudes pilved kohtuvad liivatolmuga (näiteks kui võtta Eesti indiartistid, siis eeskujulike näidetena sellest sobivad Bimini ja Cuubik). Teisalt Indigo Chamber'i minimalistlikust reduktsionismist kumab unenäopopi suurkuju Galaxie 500 minimalistlik ning tempos maha keeratud saund -- hoolimata esmapilgu lakoonilisusest viirgab sellest võimast emotiivsust. Veel on huvitavaid näiteid -- "the ballroom song" kõlab tribuudina Nico'le ja Velvet Underground'ile; see on peen träkk kussutava saksofoniga, mis uneleb kusagil heeliumijääkidest läbiimbunud ruumis. Ka "everyday nostalgia", mida kellegi rikutusest tulenevalt võib pidada kas huumoriks või tõsimeeli helgesse lapsepõlve tagasipöördumiseks. Kokkuvõtvalt on tegu väga korraliku popalbumiga, see tähendab meeldejäävaid meloodiaid-harmooniad ning varieeruvat laulukirjutusoskust. Parim popalbum senini AD 2025. 8.5 (7.5-9.5)

Filmy Ghost x melcom -- Swamp Thing (EP) (2022)

Internet Daemon/Bandcamp/Free Music Archive

• Progressive electronic
• Witch house
• Breaks
• Dark wave
• Experimental electronica
• Dark ambient 

See 6-looline album sisaldab õiget suhtumist ja usutavat poosi. Hankides energiat ja põhielemente tumedamast elektroonikast -- witch house'st, dark wave'ist ning dark ambient'ist --, et rakendada sellele progressiivelektroonika võtteid ja võimalusi. Tulemuseks on ekspansiivne taies, mis heliliselt hingab, pidevalt muutudes ning pakkudes huvitavaid helikombinatsioone. Elektrooniline voog, mis on meisterdatud mineviku kildudest, et jõuda hetkeks olevikku, ennustamaks tulevikku. Olles nii mõistuspärane kui ka meeleolukas -- kui eelpoolmainitud tumemuusikastiilid võivad takerduda gootilikku nostalgiasse, siis sellel taiesel liigutakse edasi, mudides oskuslikult kompositsioonide struktuure ja mängides ajatajuga (tegelikkuses kuulaja subjektiivse ajatajuga, mille kvaliteeti mõjutavad mälestused, sündmused, kõiksugu seosed, arusaamad). Sündipõhised meloodiad keerlevad müstilise suitsuvinena aeglaselt tukslevate rütmide taamal, andmata võimalust ratsionaliseerida sellest immitsevat müstikat. Seda me kuulajatena muusikateosest ootamegi -- saamaks sundimatult pöörduda ikka ja jälle sinna tagasi. 8.5 (8.0-9.0)

Giovanni Di Domenico & Rutger Zuydervelt -- Painting A Picture / Picture A Painting (2025)

Moving Furniture

• Modern classical 
• Ambient pop 
• Musique concrète 
• Art music 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Cinematic 
• Ambient 
• Drone 
• Minimalism

Itaallase ja Hollandi eksperimentaalmuusikalegendi neljaloolise üllitise väärtus seisneb kontseptuaalses ja mängulises väjundis -- kaks esimest lugu kannavad üht ja sama nime ning kolmanda ja neljanda kompositsiooniga on tehtud sama. Erinevus seisneb vaid selles, et lugusid visandatakse ja viimistletakse üksteise alla ((tegelikult on ääretult kahju, et taolist formaati-kontseptsiooni kasutatakse äärmiselt harva -- mingi lugu iseeneses võib kätkeda palju enamat kui artisti konventsionaalne (ja aneemiliseks osutunud) taotlus luua pärast üht lugu järgmist jne)). Moodne klassika, mis on tõesti veenev iseenda ilus, ent samas jäämata nartsissistlikult iseennast nautima ega tuimalt iseenda külge klammerduma; vaid liikudes minimalistlikest rajajälgedest indu saades edasi. Klaveri ja elektriklaveri akorde -- mida isegi on võimestatud nutika esitluse, vaikelulise progressiooni ja ruumilise avarusega -- laiendatakse mõõduka ämbiendi, konkreethelide, udupasunaid meenutava droonmuusika, filmilinaliku ulma ja kangastuse ning eksperimentaal- ja ruumiroki tagasisidestuse ja moonutustega (kui kidrasaund on kontrollitult võimendatud resonantsi piiridele). Eks igaüks ise leiab siit endale kauneima joonistuse -- kuigi selle taotlemine võib osutuda tautoloogiliseks juuksekarva lõhki ajamiseks (selmet nautida fantastilist tervikpilti). Tõepoolest, kompositsioonid on piisavalt pikad, et kuulajaid sügavuse, tekstuuri ning hüpnootilise puutega ära tinistada (samas viimane sirgub esimestest). Meistriteos üllitatakse ametlikult 13. juunil Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records'i all. 9.0 (8.5-9.5)