Eiko Ishibashi & Jim O`Rourke -- Lifetime of a Flower (2023)

Week-End/Bandcamp

• Organic electronica 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Glitchtronica 
• Experimentalism 
• Cool jazz 
• Abstract

Kui ma kuulan seda kahest pikast loost koosnevat koostöö albumit jaapanlanna Eiko Ishibashi (EI) (snd 1974) ning USA eksperimentaalmuusika käilakuju Jim O`Rourke (JO`R) (snd 1969) vahel, siis mu mõtetesse sugeneb mõnetine segadus, kuivõrd selles muusikas on nii sügavust kui laiust, pikkust ja pinnapealsust. Selle haaramine (sõna otseses mõttes) laialivalguvuse tõttu on üsna raske ülesanne -- see on mitmefraktaalne, tohutult kõiksugu heliprügi täis, ent ometi on loojad pannud selle graviteerima; ühelt poolt tajun selles muusikas - vähemalt vormiliselt improvisatsioonilise muusika tundemärke -, ent tuleb tunnistada , et see see mängukanniks lihtsustatud element on allutatud hoopis teistsuguse mängu loogikale. Selle mängu muutvaks elemendiks on elektroakustilise muusika loogika ekspluateerimine - muusika, mille iseloomulikeks tunnusteks on monokroomne tuhmus ja kliiniliselt puhaste seinte ning vaiade korrapärane kõrgumine, millele tuhmuse tasakaalustamiseks riputatakse helisid, mis vastukaaluks peaksid looma mustreid, värve ning soojust. Eks seesuguste katsetuste mõtteks on tekitada viljakaid helitsükloneid; seejuures omades uskumust, et midagi täiesti uut võib sellest sündida. Kohati sünnibki huvitavaid põrkumisi-põkkumisi. Näiteks aega trotsivate jahejätsu passaažid kulgevad omatahtsi modulaarsüntesaatorite efektide ja heliprügi pilve taamal, andes märku, et aeg tuleb (mitte ei lähe). Tõsi, lugude paarikümne minuti pikkust arvesse võttes tuleb eeldada, et sellesse võib killustatus ehk lineaarne loomiskood olla sisse kirjutatud. Selle muusika koherentsust võib visuaalselt kujutada õlilaiguna veepinnal, mis küll laieneb ja hajub laiali, ent siiski säilitab sidususe sarnaselt mõne väga liigendunud järvega (nt maailmas Saimaa järv Soomes või Lake of the Woods Kanada-USA piiril. Lõbustav on ju vaadata, mis trikke mandrijää on teinud pinnasega! Kuidas miski taandub, samas justnagu tehes seda vastumeelselt ja kättemaksuhimuliselt! EI ja JO'R muusika puhul tõstatub lisaks küsimus improvisatoorse muusika loomusest -- selle tekke alusprintsiipidest, artisti vaimsetest hoiakutest ja eelhäälestusest. Kas käesolev album - mis kasutab improvisatsioone - ei ole mitte kontrollfriikide poolt vangistatud ja lõppude lõpuks moonutatud? Aga võib olla oleks parem kõik need skolastilised küsimused ühe käeviipega eemale lükata. 8.0 (7.5-8.5)

Joel Tammik -- Kriiva (2025)

Väli

• Ambient dub
• Dub techno
• Ambient
• Field recording
• Electronic music
• Ambient techno
• Organic electronica
• New Age
• Found sound

Käesolev taies on Kagu-Eesti nurka kolinud Joel Tammiku ei-tea-mitmes album; mitte et ta ise nii tihti üllitaks, ent aastatega lisandub kohaliku underground-muusika veteranile paratamatult staaži ja kuulajale tänuväärseid vilju. Lu:k, Myrakaru, Rajaleidja. Kolm kümnendit tuleb täis. Teine asi on see, et ta tegemised ei ole - vähemalt mulle tundub - kuigi suure aplombiga välja kuulutatud -- kes teab, see teab, kes tahab, see saab. Ise kuulasin enne käesolevale 12-loolisele mitut ringi peale tehes kahte tema üllitist täpselt 20 ja 10 aasta eest (vastavalt "Eluline" ning "Laane Universum"). Hilisemat üllitist võib pidada Eesti kosmilise elektronmuusika ehk ulmetroonika (teised väljapaistvaimad esindajad on/olid Uni, Galaktlan, Kulgurid; loomulikult ka eeskujuks olev meister Sven Grünberg). Esimene nimetatut üllitistest kahtlemata oli dub-muusika sagedustele pühendunud ristikäik (millele lõviosas tema looming keskendubki). Eks nii vist olegi, et kui artist on midagi pikemalt kaenud-lahanud-loonud, siis edasine loominguline tee - kui muusik just kardinaalseid lahkmeid ei tee -, siis ikka sügavamale helifenomeni sügavustesse. Seesuguse muusika juures ongi tänuväärt tahk see, et mida sügavamale suundud, seda laiemaks muutub tegelikult maailm su ümber. Eriti kui seda toetavad looduslähedust- ja hoidu väärtustavad veendumused ning plaanimajandusest suure kaarega mööduv vajadus muusikat väljutada. Ma ise kuulasin enne seda just 30-aastaseks saanud britti nimega "Tri Repetae", mis samuti annab võtme õigeks häälestuseks kätte. Mäletan ühte Müsteeriumi-nimelist üritust 2005. aasta juulikuus (vist Järvamaal), kui mingid purjus jõmmid tulid ka üritusele ning saades kätte tema uue reliisi (äkki üheks põhipunktiks oligi tema albumi esmaesitlus?), kuulasid seda valjult autos. Mõned olid pahased - vist autor ise ka -, aga äkki tõesti neile meeldis (vähemalt sõnades olid nad ahvivaimustuses -- miks me ei peaks neid uskuma?!)! Albumi päälkiri osutab artisti kodukülale, mis vististi on nime saanud kriivade järgi -- mis on metsa kasvanud ja paarsada kuni mõni kilomeeter pikad väliselt oose ehk vallseljakuid meenutavad künkad (kirjelduse-selgituse laenasin Indrek Rohtmetsa raamatust "101 Eesti looduspaika"). See on esimene üllitis, mille JT on salvestanud linnakeskkonnast väljaspool -- lakast leitud vana arvutiga, millel olid peal vanad muusika loomise programmid. Lisana on kasutanud kohalikke looduskeskkonna helisid. Eelpoolmainitud kaks autori üllitist loovad õlgtoe käesolevale taiesele -- siin on nii dub`ilikku võnget ja puudet kui ka ämbientlikku ära- ja äraspidiolemist. Kasseti teise poole avalugu "Märgalad" teiseneb natuke loodusest, muutudes newage`ilikuks sillerdamiseks. Parima osa moodustavad need kompositsioonid, milles võib tajuda ümbritseva keskkonna hõngu -- kui see keskkond hingab loodud muusikaga kaasa. Ehk midagi sarnast, kui vanas samblaga polsterdatud palksaunas - mu Setomaa vanaisa ehitatud saunas - leili võttes õhu sisse imbudes muutus kuumus nõelteravaks! Need on sedasorti mälestused, mis ajapikku üha enam seest välja tulevad. Kasseti vaheleht lõhnab vastupandamatult (no nuusutan seda pidevalt!) -- meenutab sambla ja seenekõdu risust õrna kopitust. 8.5 (8.0-9.0)

Anna von Hauswolff -- Ceremony (2012)

City Slang/Bandcamp

• Art pop 
• Gothic pop/rock 
• Neoclassical 
• Singer-songwriter 
• Dark wave
• Neofolk 
• Alternative pop/rock 
• Drone pop
• Chamber pop

Rootsi siniverelise lauljatari muusikat ei olegi varem kuulanud nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Kuivõrd sel aastal ilmus tal paljukiidetud album "Iconoclasts", siis tuli lähemalt tutvust teha. "Ceremony" on ta järjekorras teine üllitis, mille teemad kahtlemata on morbiidsed. Mitu pealkirja sisaldab sõna "epitaaf", samuti käib siit läbi "surivoodi" ning "mu tulevaste laste matused". 13-loolise (ja 61-minutilise) taiese esmamulje on, et pagan küll -- see on hipsterite Dead Can Dance! Sinna patta mahtus ühisjooni Kate Bush`i (eriti loos "Deathbed"), Beach House`i ja Victoria Legrand`iga (loos "Mountains Crave"), Jane Siberry ja Kate Bush`i ristsugutisega (loos "Ocean") ning üle-eelmise kümnendi veiderfolgi süngema serva artistide Espers`i ja Fursaxa`ga. "Epitaph of Daniel" on laenanud "Twin Peaks`i" tunnusmeloodiast, andes asjale teistsuguse sügavuse ja mõõtme! Mõjud mõjudeks, ent see tume (bal)last ei tahtnud kuidagi mu teadvuses õhku tõusta. Üksnes avalugu "Epitaph of Theodor" ning "Sova" avaldasid muljet. Kurbus neis lugudes osaliselt tolmustus, pihustudes nähtamatutesse (ent eksisteerivatesse) hingepragudesse ning sealt edasi segunedes immanentselt vaimuenergia ning ajukeemiaga. Ning teisel ringil hakkas aadlipreili muusikas lahti rulluma ajaloo (valdavalt tumedam) käsujada. Ta kasutab valdavalt kirikuorelit, millele sekundeerivad kitarrid ning trummid. Muidugi kesksel kohal olev vokaal paisub ja vaibub, lainetab või pakub rada paisuvatele orkestratsioonidele ja droonhelidele; see lõppude lõpuks hakkab (vähemalt valdavas osas) tööle -- lihtsalt tuleb rootslanna vokaaliga harjuda. Ka mõtted hipsterlusest tasapisi taanduvad -- lauljatar, keda on süüdistatud satanismis ning kelle esinemislube on kinnitatud-tühistatud piiskopkondade allkirjadega, peab ju olema kõva mutt! Süüdistusest rääkides -- äkki ta lõppude lõpuks ei maganud mitte kuradi, vaid triksterist Jumalaga (samavõrd äge kui piiblit lugeda on ka apokrüüfe ehk esimesest välja jäetud evangeeliumeid). Tõepoolest, päeva lõpus võib tõdeda, et tegu on väärt kuulamisega! 7.5 (6.0-9.0)

Core of the Coalman -- Kilometric Chameleon POV (2025)

Klang-und-Krach/Bandcamp 

• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-classical 
• New Age
• Avant-electronica 
• Electronic music 
• Found sound 
• Sound art 
• Drone 

Praha eksperimentaalse muusika väljaandja Klang-und-Krach`i all üllitatud kahelooline taies - kummagi loo pikkus on täpselt 29.51 - on kujundatud (siinpoolsest) materjalist ja artefaktidest, et moonutuste-laienduste-manipulatsioonide tehnikaga kui müstiliste kaarikutega (Platon mäletavasti kasutas seda kujundit mälu taastumise ja teadmiste poole liikumise illustreerimiseks) tõusta siinsest dimensioonist ülespoole-väljapoole-kõrvale. Selle muusika taga on Ameerikast pärit, kuid Suurbritannias elutsev 50-aastane Jorge Boehringer (JB) (ka teada projektidest On Growth and Form ning Kneeling Coats), kes tudengi ja muusikuna on salvestanud pärishelisid - nii Texas`es (San Antonio loomaaias), Tšehhis (äikesetormist räsitud tänaval), Inglismaal; lisaks Soomes üles astutud laivesinemiste salvestused üheteist aasta vältel enne, kui asi sai kunstlike helidega - mängitud kitarril, süntesaatoritel, viiulil, klaveril, suupillil ning arvutil heli programmeeritud - segatud ning purki pandud. Kas kaua-tehtud-kaunikene? Muusika on igati sugereeriv, emotiivselt laetud ning kunstiliselt huvitav -- huviäratavaks muutub JB (kes muuseas on muusikat õppinud innovaatilise muusika korüfeede Pauline Oliveros`e, Fred Frith`i ning Alvin Curran`i all pluss olnud residentuuris ja töötubades Maryanne Amacher`i, Gordon Mumma, Alan Kaprow` kui Paul Demartinis`ega) kunst seetõttu, et selles muusikas on kõrge orgaanilisuse määr -- tunni aja vältel on püütud lähtuda (mõtte) hüpoteesist, et kuidas küll võiks paista kameeleonile kõik see, mis ta ümber aset leiab (kuivõrd teised teda ei näe, siis ses mõttes ideaalne jälgimispositsioon -- võrreldes inimesega näeb ta teistmoodi juba seetõttu, et ta mälu ei ole laetud mõistestike ning tinglike-subjektiivsete teadmistega). Teisalt huvitab artisti ka ajalis-ruumiline tahk -- aja- ja kohavaim, selle muutumine inimmälus. JB ütleb, et ta mälus sulavad nii aeg kui vahemaa nende kohtade vahel üheks, mis kajastub ka käesoleval taiesel. Kas me peaksime mälu käsitlema ajalise vahemaana sünapsite vahel või siis mälu on interdimensionaalne parallaks, mis mõõdetakse parsekites (andes mälule tohutu kosmilise mõõtme). Tõepoolest - nagu lugude koondnimetused osutavad -- selles on nii lõdvestust kui põnevust, selles on nii vana kui uut kooli, nii tavapillide õrnust kui elektroonika karmust, nii madalat kui taevalikku. 9.0 (8.0-10)

Esivanemate unustatud hinged -- hulk surnute numbreid (2025)

Trash Can Dance/Bandcamp 

• Dungeon synth 
• DIY 
• Black metal 
• Lo-fi 
• Jungle 
• Vaporwave 
• Experimental rock 
• Drum and bass 
• Breakbeat 
• Electronic music 

See on ilus muusika, see ilmselt on ka kodukeskne ja patriootlik; maa, kus suitsune lagi on me tarel ning toidab pragunenud maa harvade rohttaimedega. Need 11 lugu on pealtnäha lihtsad, kus süntekad ja kitarrid voolavad läbi lihtsamate filtrite ja efektide -- motiivid järgnevad järjepanu või võtavad üksteise järel rivvi; must lagi on me toal -- sünge ja rusuv toon justkui peegeldaks esivanemate rahulolematust järgnevate põlvede suhtes, käies kodus ning kollitades ja muserdades neid. Võiks ju ulatuda sellesse aega, kui veel kõik põlvkonnad elasid ühe ja sama katuse all, kui vanureid ei saadetud hooldekodudesse või spetsiaalsetesse hospiitsidesse surema. Kui on tekkinud vajadus tervislikust situatsioonist tulenevalt, siis kahtlemata. End mõnes kõrgelt arenenud riigis sureb vaid viiendik inimesi oma kodus. Tõsi, neis riikides (k.a Eestis) püütakse juurutada nn koduhaigla kontseptsiooni, mis laiendaks külastavatele õdedele kui ka lähedastele suuremad õigused ravimiseks ja abistamiseks. Kõik muutub -- nagu on kunagisest rahvast - keda tunti maarahvana - saanud eestlased. Nende 52 minuti jooksul on ka lõbustavaid hetki -- näiteks mõned sünteesaatorite arpedžod, mis mõnikord kitšilikkust tulvates ajavad isegi muigama pluss harvad sämplid. Plusspoolele jäävad kahtlemata veel rafineerimata helipilt, kõlades maalähedaselt -- justkui mõni enesessetõmbunud maamees naasnuks päeva lõpus põllult ning pannud arvuti tööle ning pillid sooja. Siin on nii kuulda kui haista mullakamara lõhna. Maaläheduse taotlust võib tajuda ka bändi pealkirjades. Siin valitsevad eri temperatuurid ja õhurõhud -- kitarrid on tihti võimsalt tuulestatud -- ruumi täidetakse totaalsel viisil nii resonantsi kui plahvatustega sarnaselt suurte meistritega -- Glenn Branca'st ja Rhys Chatham'ist Tore Elgarøy'ini. Lihtsuses peitub kahtlemata võlu, ent see on poolenisti tõde. Näiteks lugu "Lõputu Pime" tekitab lõgisevate jungle-rütmide ja taamal kajava-kriipiva kidraga veelgi (nostalgilist) lisaruumi -- päikese loojumise nautimine kusagil lämbes metsatukas, meenutades paratamatult Tonti. Kohe järgmine lugu "Midagi..." muutub kliinilisemaks elik trummiks ja bassiks; kuivõrd artist on trikster, siis seda ei saavmaha parseldada klubimuusikatootena. Biit lõgiseb puhastatult, ent süntesaatorid on piisavalt ulakalt väljakutsuvad, et selle saatel tekiks isu tantsu vihtuda. Loos "Toru" veiklevad kitarrid imetabaselt modulaarsüntesaatorite efektide ja murtud rütmide taamal. Purjed on pingestatudSelle kõige valguses tahaks Nietzsche ütlust - julmus on primitiivne mälutehnika - ümber fraseerida. Primitiivsus on julm mälutehnika (mis paratamatult viib väljakasvule). Miski, mis muutub, ei saa olla tõeline. Parem juba kütta kohe ei-miski positsioonilt. Või siis -- selle pelga olemasolu väreluses ei saa jätta tsiteerimata klassikuid: give in to lust/give up to lust/heaven knows/we will be dust (The Smiths "Pretty Girls Make Graves"). 9.0 (8.0-9.5)

Fabbien Robbe -- Skeudennoù (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• Ethnotronica 
• Post-rock 
• Avant-jazz 
• Post-psychedelic 
• Abstract 
• Electronic music 
• Space music 
• Experimentalism 
• Drone

Üks tuntud Inglise kirjanik on öelnud, et geeniuse saladus on säilitada lapse vaimu ka vanaduses, mis tähendab mitte kunagi kaotada seesmist entusiasmi. Bretooni Fabien Robbe'i (FR) 5-loolisel albumil on entusiasmi piisavalt; ent vaimustus on kõigest esimene samm selleks, et luua midagi väljapaistvat; teisteks instrumentaalseteks väärtusteks on tarkus ja ettenägelikkus -- näha tulemuse efektiivsust ning eeldusi luua midagi väljapaistvat. Neist 52 minutist võib eeldada - mis osutab lugude keskmisele pikkusele üle 10 minuti -, et aega on tarvis selle taga peituva kontseptsiooni elluviimiseksb alati väljakäidud mõistestikud ja jutustused ei tööta, vaid - vastupidi - võivad kuulaja kogemust n-ö eellaadimisega häirida. Ma ei tea, mida selle albumi pealkiri tähendada võiks; õieti püüdsin teadlikult mitte järele uurida, kuivõrd muusika iseenesest kõnetas piisavalt (st täitis piisavalt ruumi). "Skeudennoù" on väga nutikas album, mis avaneb ja avardub imetabaselt. Alguses on sulnid ämbientsed sosinad, millesse hakkavad üsna ruttu sugenema vist tagasisidestusest laetud tahud, andes karvasusega sellele nii katsetusliku kui ka esteetiliselt laetud tunde ja ka sisu Mikroskoopilised elektritormid mööda pindu liuglemas panid mu magnetofoni nurruma! Järgneva loo "Le Wagon'i" meeleolu ja muusikaline väljenduslaad muutub kardinaalselt. Hiljuti andis albumi välja Tortoise, ning Chicago legendid tulevadki esmajärjekorras meelde. See tähendab, et rokkmuusikaga tingitakse kõvasti: madalates registrites mängitud kitarrid (või on see hoopis basskitarr?) on mängitud läbi efektiploki nõnda, et asjale tuleb elektroonilise muusika mekk manu ning ka jätsulik viirgamine hakkab tasapisi sisse sugenema. Tortoise'i sugusest harg(rokk)bändist kõneldes ei saa üle ega ümber jätsulikust poolest. Ennekõike "Piper Is Drunk" kõlab John Coltrane'i või Ornette Coleman'i seestunud serva mudijana -- oo jaa, FR keerab lisavindi peale sellega, et püüab bebop'i metsiku loomuse silmusesse, taltsutades ja kanaliseerides selle energiat omamoodi. Või on slleks instrumendiks hoopis tükeldatud torupill, mis mööda elliptilist silmust hüpnootiliselt undab. Võimas! Üllitisel on ka abstraheeritusele üles ehitatud lugu "Er Mané", mis fusorina kuumutab heliioone, kutsudes järk-järgult esile helireaktsioone.Tekib säärane tunne, justkui füüsilis-keemilise protsessi käigus on konkreetsest heliruumist hapnikumolekulid ära põletatud ning takkaotsa ka gravitatsioon ekstraheeritud! Abstraktne muusika võib sageli jäädagi eraldiseisvaks, kõnetamata kuulajat. Pelk helilainete tekitamine ei ole veel edu valem -- sellest peab midagi välja imbuma, mis kuulaja ajutuultesse imbuks ning seal pöörlema hakkaks! Albumi lõpuloos - mis suubub suisa seitsmeteistkümnendasse minutisse - seotakse albumi algus ja lõpp kenasti sõlme -- ämbientmuusika seekord sügavneb seekord kosmosesse, mis võiks sarnaneda kosmoselaeva mootori vaikse undamisena keset külma ja radioaktiivset lõputust. Masina käivitamisel ja töös hoidmisel on abiks olnud teine katsetaja Julien Palomo. Kahtlemata on tegu ühe selle aasta parima taiesegs, mis loob lisaruumi ja inspireerib, võimaldades kuulajal subjektina asju kõrvalt ning teistmoodi vaadata -- see ei ole mitte loomuldasa iga albumi puhul. 9.5 (9.0-10)

Tortoise -- Touch (2025)

International Anthem/Nonesuch

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Improvised music 
• Art rock 
• Indie rock 
• Jazz rock 
• Krautrock 
• Electronic 
• Yacht rock 
• Avant-rock 
• Americana 
• Drone pop/rock
• Neokrautrock 

Üheksa ja pool aastat tagasi kirjutasin Chicago eksperimentaalrokkarite eelmisest taiesest "The Catastrophist" mitte kuigi paitavaid sõnu ühes Eestimaa ajalehes -- nad olid muutunud kunstiliselt mõjuvõimsa rühmitusena iseenda karikatuuriks seetõttu, et hakkasid võtma malli artistidest, kes kord ise olid neid eeskujuks seadnud. Muidugi, säherdune pööre veel ei "taga", et bänd laguneks pläustiks. Ilmselt see oli ka seotud suuna ja laiemalt ka mõtte leidmisega konkreetses koosseisus muusikat edasi luua. Eks juba plaadiümbris ei sisendanud optimismi -- justkui moondunud Kurt Wagner'i näolapiga mees jõllitas jultunult näkku -- nagu kunagi üks Läti peaminister uusaastatervituses käitus sarnasel viisil provokatiivselt -- umbes et mis te, rahvas, vahite mind! Ootate, et ma midagi teile ütleks?! Aga jah -- muusikaliselt kostus nime vääriliselt taieselt halvas mõttes rikkis elektrorokki, mis - kui tsiteerida idanaabreid - ei olnud ei liha ega kala (tõsi, üks meeldiv erand oli peal, mille manu ma ikka ja jälle naasen -- Georgia Hubley lauldud "Yonder Blue"). Aga ju oli seda kõike tarvis -- äkki justnimelt selle üllitise värskuse huvides. Tõepoolest -- see 10-looline taies kõlab värskendava tuuleiilina puhumas üle tohutusuure Michigan'i järve veepeegli. John McEntire ja kompanii on kokku pannud midagi imetabast -- keeruliste helistruktuuride ja puslede fraktaalidest kasvab välja imetabane - sisuliselt meeleolumuusika; et sellele kaalu lisada, siis ütlen, et tegu on jahtrokiga (ikkagi rokilaadse asjaga!). Tuleb poodi vinüülplaadile järele minna. Kujutan ette, et kuulata seda siis, kui tahan kõrgtasemel meelelahutust; nautida seda ka siis, kui tuleb peale tappev vajadus kogeda midagi tummist (kunst)roki vallas; või siis, kui aju ja emotsioonid on süldistunud pärast väsitavat tööpäeva. See 38-minutiline taies koosneb nii pisi- kui ka mammuttasandist -- nad jätavad teadlikult siin-seal kuuldavale salvestusruumide jätsulikud lirtsatused-naginad, et selle kontrapunktina mängida välja lendlemist üle veeväljade kaldale düünide vahele kõndima. Ka volatiilsed elemendid energiajäävuse seaduse kohaselt ei tohi kaduma minna -- mikromolekulaartasand teiseneb märkamatult hüpnootiliseks krautrokiks varase Kraftwerk'i, Neu! ning Faust'i kingades. Mis tänapäevases mõttes tähendab lähenemist kunagistele koostööpartneritele Stereolab'ile, postrokiga hetkiti-kunati flirtinud Mouse On Mars'ile ning kolmanda albumi aegse Portishead'iga. Teisalt McEntire'il on käsi soojas The Sea And Cake'iga, mistõttu õige tooni määramine sensuaalsel tasandil praktiliselt foonilt on sellest johtuvalt loomuldasa orgaaniline ja võrreldes paljude teistega naturaalsem protsess. Kõik see läheb nii paganama hästi sälku, et tegu on ühe parima (rokk)üllitisega nii emotiivsel, esteetilisel kui narratiivsel tasandil. Lugu "Vexations" - vähemalt siinkirjutajale meeldib nii mõelda - on kummardus Maestrole, kes oma muusikaga põlistas nii jänkide Metsiku Lääne koodi kui nende emapiimaga kaasa antud kalduvust kujutada (üle)elu ideaale panoraamselt filmilinal. Maagilist plaadikaant silmitsedes turgatas pähe, et paradoks võib peituda selles, et mida õrnemalt ja aeglasemalt skorpionit paitada, seda õnnestunumalt ta osutajat mürgiga premeerib. Võib-olla armastus ning selle väljendamine ongi toksiline -- nagu ämblikel pärast armuakti. Armuleeki käivitavad impulsid käivitavad ka teistsuguseid, märksa rafineerimata, ohtlikumaid käitumismustreid. Kindlasti on see trikiga asi. Arvan, et Tuulise Linna tuntuim (fiktiiv)resident Al Bundy oma perega naudib seda. 9.0 (8.0-10).

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Spoken word 
• Modern classical 
• Electro-acoustic 
• Sound poetry 
• Contemporary classical 
• Avant-garde 
• Ambient 
• EAI 
• Art music 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

Element Orchestra -- Document Of Life (2025

elementperspective

• Electronic music
• Chilltronica
• Ambient pop
• Micronoise
• Spoken word
• Psychedelic
• Drone
• Sound art
• Alternative dance

Tore on taaskord õhata, et järjekordne pikal pausil (tegevuse lõpetanud?) netiplaadifirma on tagasi. Seekord saab seda öelda jaapanlaste elementperspective'i kohta, mille all on üllitanud Element Orchestra 11-loolise taiese. See muusika hoiab emotiivset ja esteetilist tasakaalu, mille juured sarnaselt projekti nimega peegeldavad plaadifirma helilist pärandit ja põhimõtet -- kui muusika eksperimentaalsus on piisavalt mõtestatud, siis ka emotiivsus kerkib esile. Seega eelpoolmainitud tasakaal on algupäraselt ühesuunaline, andes piisava manipulatiivse sügavuse ja helieelduste efektiivsel realiseerimisel teed tugevatele tundmustele ja tunnetele. Üllitis algab mu muusikamängijas hoogsa tümmina ("ALIVE"), milles on nii nätsukummi nõtkust ja psühhedeelset vaibi, ent tantsuline järelm ei pea ilmtingimata tungima esile kui...see ei toeta üldpilti. Toetab küll, kuna tantsulisuse vulgaarne esilepaiskamine peenel viisil suhestub sellega, mida järgmistes lugudes on oodata -- lood muutuvad märkamatult tumeduse ja sügavusega flirtivaks, milles on muuseas katsetuslikku konarlikkust, helilist krõbedust ning metafüüsilist väänet. Hiljuti kogesin arvamust, et muusika ei ole mõtteilma esindaja, selleks peab pöörduma filosoofia poole. Tjah -- sageli mõne mõtleja seisukoha saab mahutada pelka lausesse, siis muusika seejuures ergutab nii filosoofilist kui ilukirjanduslikku mõtteilma; nii sõltuvalt kui sõltumatult. Mäletan, et nullindate hakul lugesin Inglise sotsialistliku realismi esindajate romaane, käiates sinna kõrvale lakkamatult The Smiths'i "Best Of II" kassetti (see, mille kaanel on Dennis Hopper tsiklistina konutamas baarileti taga). See tekitas fantastilist sünergiat nii mu sees kui väljas. Kindlasti ka sellel 57 minutil - mis on peen segu nii subliimsest psühhedeeliast ja hõrgust eksperimentaalmuusikast - on olemas on raamat-raamatud. 8.5 (8.0-9.0)

Dunning & Brosamer -- Telescope Microscope (2025)

Total Silence

• Musique concrète 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Found sound 
• Microsound 
• Conceptual 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism 
• Sound art

See kahelooline on vaieldamatult vägev taies; kuivõrd koosnedes vaid väga pikkadest kompositsioonidest, siis efekti saamiseks tuli see korralikult vinnastada. Dunning ja Brosamer uurivad heli ja muusika salvestamise ajalugu, taasesitustehnoloogiate helisid ja mürasid ning kultuurilisi resonantse. Loole "Telescope" on antud huvitav instrumentaalne tähendus -- linde ja linnulaulu on siin võimalik vaadelda läbi seesuguse kujuteldava pikksilma, millest kostub linnulaulu, mida mängitakse sajandivanuselt saviplaadilt, millele on lisatud 70ndate ornitoloogilised salvestised tolleaegsetelt vinüülplaatidelt. Kuigi eelduslikult võiks seda siduda ka tontoloogiaga, siis muusikast see väga läbi ei kostu -- loodushelid seevastu avardavad spektrit, laiendades ruumi ning sulandudes märkamatult üheks või andes teatepulga üle kriipivatele ent kordustesse langenud krautrokk-kitarridele ning süntesaatoritest välja võlutud kosmiliste elektronefektidele. Aga algusosa on suht abstraktne -- eelpoolmainitud vinüülmängijaga esilemanatud suhteliselt vaiksetesse ja konarlikesse (mikro)helidesse ja -manipulatsioonidesse sisenevad märkamatult linnuhelid, võimaldades tekitada mõjusat sünergiat. Ühildumistel ja üleminekutel on siin kahtlemata oluline koht. Teisisõnu -- kõik see, mis nad uurimisülesandeks püstitasid, leidis asjassepuutuva ja mõjusa väljundi. 8.5 (8.5-9.0)

OVERCAST SOUND -- Holding Pattern (2010)

basic_sounds/Bandcamp

• Dubtronica 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Deep dub

Hea muusika valem peitub mineviku ja oleviku koosmõjus -- kuidas muusikut kui interpreeti ümbritsev ajastuvaim, tema isiklikud mõjutused, kogetud rõõmud ja pained on mõjutanud isiklikus plaanis muusikalist arusaama ning teisalt varasem muusika - laiemalt muusikaajalugu - on valgustanud tema kaasaega. Vastastikune mõjutus kajab sõna otseses mõttes Overcast'i 3-loolisel taiesel. See on Lee "Scratch" Perry kanepisuitsusest stuudiost spiraalselt ülespoole keriv vaim, milles on nii summutatud hüpnootilisust kui ka liuglemist madalate basside laineharjal. Dub-muusika mõningane paradoks seisneb ju selles, et see tekkis kommertslikust vajadusest -- täita reggae-muusika B-pool instrumentaaliga või luua vokaalreggae'st uusversioone. Žanr radikaalse helimanipulatsioonina - ennekõike ruumi laiendamisena - ületas kunstiliselt väärtuselt ette võetud originaalloo potentsiaali. Dub-muusika tungis edukalt klubikultuuri DNA-koodi loomisse ning selle muutmisse, ent sellest välja kasvanud stiilid nagu ambient dub ning dub techno saavutasid mingil hetkel kunstilised piirid -- midagi märkimisväärset selles vallas ju ei ole enam sündinud; võib-olla sellest ajendatuna astus artist paar sammu minevikku tagasi, et olnut üksikasjalikult anlüüsida ja tunnetada. Käesolev ongi ajaloolisel skaalal kusagil poolel teel viibimine -- püüda hoomata tollast paradigma muutust, kogeda rõhuasetuse üleminekut reggae-materjali manipuleerimisele stuudioefektidega (peaasjalikult reverb'i ja delay'ga), tehes tehnilisest modifitseerimisest omaette instrumendi. Käesolevad 23 minutit tõestavad, et minevikus sobramine ei tähenda ilmtingimata sinna kinni jäämist -- mööda selgroogu võnkuvad madalaimad sagedused annavad Kanada tandemi taiesele kaasaja puute mineviku vardjate ettehooldusega. 8.5 (8.0-9.0)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)

Weldroid -- Painted City (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Neoclassical 
• Electronic music 
• Industrial techno 
• Avant-techno 
• Post-industrial 
• Experimental techno

Stockholmis resideeruva ungarlase Tamas Zsiros`e (TZ) 35-minutiline taies raputab magnetofoni kõlarite katted tolmust puhtaks, kuivõrd neis justkui puruks tambitud ent seejärel teravasakilisteks ja miniatuurseteks sõjanuiadeks putitatud ning mikrolaengutena lõhatud rütmides on piisavalt sügavust ja dünaamikat, et kvantitatiivselt liigutada -- raputada ning väristada. Ent kaudses - kvalitatiivses - tähenduses lööb 7-looline taies ka kuulaja südamesse, ajju ja hinge. Ühelt poolt kostuvad siin keerukad tektoonilised tehnobiidid - mis on pigem matemaatika valdkonda kuuluvad kui tantsumuusikaturust mingit segmenti vallutada tahtvad -, millest immitsevad loomuldasa abstraktsete orkestreeringutena välja tumeklassikalised helivood ning pahaendelised atmosfäärilised laiendused, mis segunevad orgaaniliselt hingemolekulidega. Võib juhtuda, et kuulaja hing sel viisil kaaperdatakse; kui see nõnda juhtub, siis läheb ka süda. Lähtudes plotinoslikust arusaamast maailma mõistmisel -- me inimestena oleme osa mateeria sfäärist, mis on igatepidi niru valdkond - mille eksistents on tingitud pelgast tõigast, et psühhiline valdkond saaks endale keha, saaks valu ja naudinguga manipuleerimiseks avara mängumaa. TZ seevastu ise püüab trotsist - mis ilmselt tuleneb intellektuaalse üleoleku tundest - panna paika mängureeglid, varustamaks eksistentsi värvidega; isegi kui värvid on piiratud ja tuhmid, siis usk ja lootus vastavalt uute kvaliteetide ja mustrite loomisse on jätkuvalt alles. Igatahes Weldroid oma helikeelega on veenev. 8.0 (7.5-9.0)

Eddie Palmer -- We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There (2025)

Bandcamp

• Art pop
• Hauntology
• Cinematic
• Avant-pop 
• Post-classical
• Experimentalism
• Electronic
• Avant-garde
• Post-psychedelic

Ameeriklase Eddie Palmer`i (EP) muusikalised jäljed ulatuvad tagasi kümnendate esimestesse aastatesse, kui ta koos Brett Zehner`iga tegi tontoloogiaprojekti nimega The Fucked Up Beat; muusikasse sämpliti põnevaid helisid -- nii raadiojaamadest kui agentide dešifreerimismajakestest, ajendatuna nii varjatud saladustest kui vandenõuteooriatest (kuigi jah, arvan, et viimaseid nad kasutasid pigem naljaviluks või vähemalt salapärase ja aukartustäratava õhustiku tekitamiseks). Sellele järgnes tandemi uus projekt CLOUDWARMER, milles muusika muutus orgaanilisemaks ning kompositsiooni-kesksemaks. Sooloprojektiks üle minnes oli tal projekt nimega Fields Ohio kahasse Christine Annarino`ga. Käesoleva (ja ka varasema) hiigelteose - 30-loolise - muusika on mõjutatud EP 3D animatsiooni taustast; ta on loonud üksikasjalikke visandeid, mille vahendusel saaks muuta sõnu ja mõistestikke piltideks. Kõike seda võib tajuda ka tema muusikas -- teatud detailide ja elementide kui gravitatsioonitelgede ümber hakkab kogunema ja seejärel lahti rulluma sündmustik -- reeglina need algavad eikusagilt ning neid ketratakse psühhedeelseteks ja unenäolisteks nägemusteks või siis pakutakse kuulajatele kergelt lendlevaid filmilinalikke heiastusi. Kohati on EP muusika vajunud säherdustesse unelmatesse, et paradoksaalselt kustutab endast kõiksugu jäljed kuulaja mälust. See kõik on kohalolev ja päris, kui aktiivselt osaled (kuulamis)protsessis, ent sealt väljudes jääb sellest vaid pelk jälg mällu. Oluline on, et see kutsub tagasi sellesse muusikasse sukelduma, et seda õnnist tunnet kogeda. Ka EP (lihas)mällu on jäänud õrnad mälestused varem loodust, mistõttu ka käesoleva taiese helipilt hüpnotiseerib ja kummitab. Sellel pea kahe tunnisel üllitisel on palju imetabaseid hetki. Lugude pealkirjadesse süvenedes on tunda mehe jätkuvat provokatiivsust -- sidudes omavahel nii hipsterid ja massitapu, tofu ja mikroplasti, lehvitab USAle hüvastijätuks ja tervitab Chat GPT-d. Avaloo pealkirjale osutades tuleb tõepoolest möönda, et muusik on maha saanud järjekordse eluterve hüsteeria peatükiga. 8.5 (8.0-9.5)

Dune -- The Spice Must Flow (2025)

 

Noise Margin 

• Post-industrial 
• Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Electronic 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Avant-garde

Käesolevat kaheloolist taiest on suht raske netist üles leida juhul, kui oled ära unustanud, mis plaadifirma all - konkreetsel juhul Tšehhi eksperimentaalmuusika/industriaalplaadifirma Noise Margin`i all - on see üllitatud. Võid sattuda hoopis reggae-rütmidega asjale. Mainitud tsitaat on tulnud käibele USA režissööri David Lynch`i filmist "Dune". Elu toimimiseks hädavajalikku vürtsi (ehk vürtside segu) võib leida ainult ühelt planeedilt kogu ilmaruumis, mistõttu nimetatud aine hankimine paneb proovile tegelaste vapruse ja moraalsed põhimõtted, toob esile varjatud anded nii positiivselt kui negatiivselt. Dune`i kaheteist ja poole minutilise taiese plaadiümbris kujutab metallvõrestikku ja torusid, mis ilmselt tänapäeva ümber konverteerituna osutab planeedil Maa eluliselt olulisele naftale ja teistele fossiilsetele kütustele (vahet ei ole, mis keemis-füüsilisel kujul need esinevad). Päris meelierutav oleks ju ette kujutada, kui nafta lõppeks Maa põues ning asendusainet ei suudetaks leida -- kui laiaks ja avaraks Helesinine Kera jälle muutuks (inimeste egode rahuldamiseks oleks vaja Jupiteri-suurune tahke planeet koloniseerida)! Ennekõike avarduks esiprimaatide teadvus. Kasutaks isegi jäljendit "esikprimaat", kuivõrd tänu uuele situatsioonile oleks inimestel jälle võimalik kitsast esikust vähemale edasi astuda -- kas kööki või elutuppa. Uus situatsioon võimaldaks inimesel afektiseisundist väljuda -- konkreetsemalt ekstaasi- ja meeleheitesegusest (pool)hullusest, mille käigus tahetakse aina rohkem ja rohkem. Tuleks tsivilisatsiooni-nimelist masinat ohjeldada subjekti vajaduste vähendamisega, pöörduda tagasi orgaanilisema elukorralduse ja inimsuhete manu. Käesolev taies on positiivses mõttes ambitsioonitu, kuivõrd ei püüagi end esile tõsta -- jäädes anonüümseks ning makstes auvõlga suure kunstniku alahinnatud tööle. Teisalt muusikaliselt on selles ambitsiooni küllaga -- esmapilgul silmatorkav hillitsetus on üsna keerukas elektromehaaniline konfiguratsioon. Siin on nii liivatormidele vihjavat stiihiat, tundmatute olendite ähvardavale olemasolule osutavat tumedust kui ka otsekokkupõrget illustreerivat metalset helikaost. Vana kooli filmilindi ketta sämplimine sellesse patta ei mõju kuidagi kohatult -- vastupidi. Ühelt poolt on see miniatuurne -- nagu eneseteadliku esteedi teadlikult jõuetu pingutus, aga mõjusaks muutub see tänu artisti teadlikule otsusele mitte püüelda üle piiride, mis niikuinii...liiva jookseks. Nagu samanurgamees Andres Maimik Sirbis jõudis tabavalt järeldusele -- tolad vajavad rehabiliteerimist. Ses mõttes põrandaaluseid artiste võib jokkeritega võrrelda. Nad toovad vigurdamisega esile valusa tõe, aususe, elu mõtte. 8.0 (8.0-8.5)

John Duncan & TR Kirstein -- John Duncan & T.R. Kirstein (2021)

• Drone 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Reductionism 
• Spoken word 
• Microtonal 
• Electronic 
• Sound art 
• Post-minimalism 
• Avant-garde

Kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis Hollandi plaadifirma Moving Furniture`i all lähtub nii tekstilise kui ruumilise horisondi avardamisest. TR Kirstein`ile (TRK) turgatas (legendaarse happerokkari Roky Erickson`i surmapäeval) pähe, et võiks ehitada albumi lihtsale fraasi kordusele - your are safe -, toetades seda helitaustaga. John Duncan laiendab sõnalist osa, lisades küsimusi ning täiendusi; lisaks muudab ta fraseerides oma tämbrit (kohati mana suisa meeleheitega ergastades), mis käesoleva ülimalt minimalistliku muusika kontekstis omab vägaagi silmatorkavat efekti. Teisalt oleks sõnalisest poolest suht mõttetu rääkida, kui muusika sellele liha kontidele ei kasvataks. TRK muusika eesmärgiks ei ole just pakkuda tektoonilisi muutusi; visuaalselt ei kujutaks ette, et ta - ookeani konteksti abiks võttes - laskuks madalalt mandrilavalt selle lõppedes püstloodis ookeani sügavustesse. Või kui -- siis on ta juba algusest saati sügavustes, olles ümbritsetud tohutust tühjusest, survest ning külmast. Delikaatsed madalbassivõnked toonitavad seda raskust; siin on seda madala intensiivsusega kummituslikku nihkekiirust, mis kord tugevneb, siis jälle nõrgeneb; laiendab oma ala ning tõmbub kokku. Pealtnäha lihtsad füüsikalised seadused, mis siin aktualiseerudes mateeriat väntsutavad. Läbi filtrite kanaliseerituna muudab artist helide tonaalsust, mis tekitab antud kontekstis taas emotiivseid muutusi. See ei ole ei rõõmu- ega kurbusetunne, vaid vaikellu nihkumine, milles tühjus ning eraldatus subjekti üle võimust võtavad. Ei ole enam mõtet tagasi vaadata -- vaata ettepoole, loo uus universum. 8.0 (8.0-8.5)

Tagumikulaulud -- I (2022)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Black noise 
• Raw black metal 
• Noisecore 
• Avant-metal 
• Experimental metal 
• Musique brut 
• Grindcore 
• Improvised noise

16-looline taies, mille ühemehe instrumentaarium hõlmab basskitarri, trumme, kitarri ja vokaali. Eestlased on individualistid, kes ühelt poolt tänu sellele on eesti kultuuri ülal hoidnud ning teisalt maailmas silma paistnud. Teisalt asi, mis sügavalt häbi valmistab, on siinne jalgpall. Koondist on hale vaadata, kuivõrd koondislased ei ole pehmelt öeldes kõige teravamad pliiatsid. Ütlen keerutamata, et hoidsin eile mängu lõpus juba pöialt Moldovale, kuna parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Päris kahju oli sellest raisatud ajast, mida ma vaatamisele pühendasin. Nagu Tölpa ja Mõhka peksnuks kapsapead. Lahenduse leidmise alguskäik oleks suht lihtne -- peaks treenima esmajoones intelligentsi. Nädalas neli päeva mängima malet, lahendama kõrgema matemaatika ülesandeid, selgeks tegema filosoofide mõistestikud ja maailmavaatelised käsitlused (nt enne Itaalia mängu võinuks Macchiavelli filosoofiat uurida, mis muuseas kirjeldab hästi saapamaa mängu) ning selle tasakaalustamiseks käima jooksmas ja trenni tegemas (seejärel hakatakse iseenesest mitut käiku ette mõtlema); Fääri saarte poolprofid on kolm korda suurema punktisaagiga võitlemas alagrupist edasipääsu nimel. Vaevalt nad füüsiliselt võimekamad on, intellektuaalselt aga kindlasti. Mõeldakse peaga ju, kurat võtaks! Jalgpall muutus juba aastaid tagasi väga intellektuaalseks mänguks, mistõttu õuejalgpalli viljelemisega ei jõuta kuhugi. Koondisesse peaks valima ennekõike intellekti alusel. Individuaalses plaanis paneks tagumikulaulude eestvedaja mõtteliselt tipuründesse. Trash Can Dance'i all välja antud kassettüllitisel on kõik, mis ühel korralikul raskemuusika taiesel peab sees olema ja sisse tulema -- teravaks ihutud raev, mis tähendab nii analüütilist planeerimist ja valikute tegemist kui ka sünteetilist heliloomet viisil, et helid laiali ei laguneks ja armetuks nuudeldamiseks ei muutuks. Siin piideldakse pigem seestunud helikihtide, elajaliku vokaaljorina ning oma raskuse all kergelt lagunevate trummide nurgelisusest kerkiva lumma poole. See trummeldamine kahtlemata on muljetavaldav, meenutades pigem mõne eksperimentaalrokkansambli (a la Tortoise) rütmimustreid. 9.0 (8.0-9.5)

Alex Elgier and Cecilia Quinteros - Hiken! (2017)

pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

• Avant-garde 
• Art music 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Post-classical 
• Chamber music

Alex Elgier (klaver) ja Cecilia Quinteros (tšello) pakuvad lummavat 27-minutilist teekonda akustilise improvisatsiooni vallas. See ei ole ontlik kammermuusika, mille saatel viisakas (ent keskmisest vähemkogenud) kuulaja muusika ambitsioonist end pinges hoiab; see on neurootiline heliuuring, kus instrumente kasutatakse mitte ainult iseäralike helikõrguse tekitajatena, vaid ka massiivsete, resonantsete objektidena. Selle kompositsiooni iva ja eripära peitub laiendatud tehnikate kasutamises. Quinteros meelitab tšello helikastist välja kriipivaid sosinaid, löökhelisid ja muud kaootilisust, samal ajal kui Elgier käsitleb klaverit dissonantse vibratsiooni allikana, rünnates nii klahve kui ka pilli kesta. Vähemalt nii tundub -- justkui oleks sellel väljal esindatud rohkem instrumente kui nimetatud kaks. Nende massiivsete instrumentide suur ulatus pakub tandemile piisavat mänguvälja heliliseks provotseerimiseks. Seda volatiilsust juhib ohjeldamatu (psühho)energia -- ka rahulikematest hetkedest jookseb läbi pinge ning rahutus, valmistudes ärapööramiseks. Artistide entusiasm on nii suur, et see valgub üle -- seda kuuleb kuuldavates mürades ja häälitsustes, mis avaakordina rõhutavad toorest algust ning kerkivad pinnale lõpu lähedal -- intuitiivne meeldetuletus kaose taga olevast inimlikust elemendist. Sellise pika ja köielkõndiva improvisatsiooni edu sõltub kontrollist ja tasakaalust. Et vältida vesist või seesmist energiat mitte fokusseerivat tulemust, peavad artistid oma jõudu tõhusalt suunama. Elgier ja Quinteros tõestavad end diskreetset sorti köielkõndimise meistritena. Nad suunavad oma energiat peaaegu arhitektoonilise fookusega, säilitades pinge kogu etenduseks. Klaveri aeg-ajalt helgekõlalise vaibi kontrapunktiks on sageli tektooniline vappumine, mille eesmärgiks ongi helipilti tervenisti raputada. See ei ole lihtsalt jõud ja selle näitamine; see on jõu meisterlik suunamine, mille tulemuseks on kompositsioon, mis on nii nõudlik kui ka rahuldust pakkuv. 8.0 (7.5-8.5)

Tihomir Zdjelarevic -- Mikrowelt (2018)

Watch Pineapple Press/Bandcamp

• Kosmische Musik
• Progressive electronic
• Ambient drone
• Ambient jazz
• Post-rock
• Space music
• Krautrock

 
Käesolev 6-looline taies kehastab...Berliini...ning väikest tükikest sellest (nagu pealkirigi sellele osutab). Berliini elektronmuusika koolkond, tuntud ka žanrinime Kosmische Musik järgi, viis süntesaatorid kosmosesse veel enne kui Brian Eno atmosfääridesse tõusis. See koosnebki hüpnootilistest ja pikaldastest süntesaatorikompositsioonidest, ent lugu "Slow Down" määratleva saksofoni abil defineeritav jätsusektsioon viib mõtted David Bowiele...tema Berliini perioodile. Ilmselt seetõttu, et tolles loos on vähem kosmost ning tahetakse läheneda konkreetsematele vormidele, ehk isegi popmuusikalistele äärealadele. Helimustrid triivivad ühest faasist sisse ja teisest faasist välja, luues peeneid, mittelineaarseid rütmilisi ja meloodilisi variatsioone. Rütmid mulksuvad aeglaselt kuju võtvate helinihete all. Teisisõnu -- keskmes on sünteesitud helikihtide koosmõju, luues orgaanilise, koguni hingava kvaliteedi. Pulss on midagi tulnuklikku, mis elab ookeani kõige kättesaadamatutes sügavustes, aga ollus, millesse kuulaja aeglaselt vajub, ei ole teps vesi. Ei, see on midagi paksemat, sisukamat, sobitudes lõpuks kuulaja enda tihedusega, jättes ta hõljuma sügavas tüünuses, kus alles jäävad ainult subjekti psüühika ja tundmused.
Selliste albumite kuulamisel tuleb alati meeles pidada, et see ei ole siiski raadiomuusika, vaid lihtsalt inimese teadvuse võimendus elektrooniliste seadmete vahendusel. Kosmoseajastu droonide surin vaheldumas monotoonse elektroonilise masinavärgi suminaga ja millegi sellisega, mis kõlab nagu vaalad lainete vahel laulmas. Võiks küll ette kujutada, et muusika on suhestatud ookeani tumedate sügavuste kujunditega, aga nagu iga hea ämbientmuusika, laseb kuulajal oma kujutlusvõimet avastada. 8.0 (7.5-8.5)