MARTIN RACH with LYNN WAILS -- my heart (2015)

Attenuation Circuit

• Sound poetry
• Avant-garde
• Abstract
• Experimentalism
• Electronic

Naishääl Lynn Wailsi esituses kokutab ebaloomuldasa justkui oleks helikaart väljunud õigetelt sagedustelt. Puhvertsoon on rajalt maas kui isiku süda, kes on äsja jeekimit näinud. Kas jeekimid, sortsid ning teised tühjad teevad taolist häält -- ilmselt see oleks väga primitiivse eluvormi tunnus, milkega keegi samastuda ei tahaks; või siis dimensioonide vaheline faasinihe ajab nii mõnelgi südame kurjaks ning kõri hapuks. Helid sisenevad tükeldatuna, millele eelnes helisageduste perifeeriasse sisenemine ning selles sobramine. Pikad signaalid ning kestev spartalik abstraktsus on äärmusliku eksperimentaalsuse üks ilmekamatest väljendusviisidest. Kõik see ning kõiksugu muud helid on vastuvõetavad laia silmaringiga Leedu eksperimentalistile ja helikunstnikule Martinas Rakshtinasele ehk Martin Rachile. (Ehkki ta opereerib veel viie artistinime all). Oma südame reklaamimine taolisel, isegi kliinilisel viisil võib võimalikud kandidaadid eemale peletada. Ning üsna pea saab selgeks, et kogu 4-looline album liigub samasugusel lainel edasi, lihtsalt tähele pannes ning leides uusi võimalusi ja väljundeid uuteks konkreetseteks väljendusviisideks. See on helilise toormaterjali kaevandamine ning sellele toorusele pelga ilme ja kuju sisse kraapimine. Karm ja primitiivne, aga aus ja mõjus. 7.5 (7.5-8.0)

Seefeel -- Sol.Hz (2026)

Warp/Bandcamp

• Shoegazing 
• Electronic 
• Ambient 
• Experimental rock 
• Sound poetry 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Sound art 
• Post-minimalism

Kuulates kitarrimuusikat ja elektroonikat juba rohkem kui kolm kümnendit ristanud legende tuleb küsida, et millest seda mitte kuulanuna võiks ilma jääda? Vormiliselt ilmselt mitte millestki, teisalt on selge, et Seefeel on on ajanud oma rida, lähtunud kingapõrnitsemisse kätketud tarkade kivi otsingutest, pihustades ja lagundades kitarrisaunde molekulaarseteks fraktaalideks. Ning säherdusel juhul rokkmuusika käilapillide kõlad kaugenevad roki käilapullide matšolikust punnitamisest. (Samas mainitet eemaldumine peakski õige rokivaimuga kaasas käima). Teisisõnu -- nende muusika peaks väga hästi sobituma postroki määratlusega: kasutada kitarre mitterokilikul viisil. Mõni võib ju öelda, et - ehhee, vabandust -, aga Briti punt on ideedest täitsa tühjaks jooksnud. Kes ei jookseks! Ma ei tahaks seda nõndamoodi käsitleda, kuna 9-loolise taiese vaimsus sunnib vastupidist tunnetama ning väitma. Selles kasinuses on ilu ja sügavust -- seal, kus on viimatinimetatud ilmingud, seal reeglina kolmanda õena on ka müstiline tunnetus kohal. Armastus sedalaadi muusika vastu sai isiklikus plaanis peaasjalikult alguse Slowdive'i "Pygmalioniga" (1995, Creation) ning hiljem seda suunda modifitseerisid Labradford, siin-seal Mark Van Hoen, Stars Of The Lid ning Labradfordi ninamees Mark Nelson oma sooloprojektiga Pan American (kellelt ka just ilmus uus taies). Aga nende esivanemaks atmosfääriliseks keeratud minimalistlike kitarride ja elektroonikaga on kindlasti Vini Reilly (jah, ka The Durutti Columnil ilmus just album). Ei saa üle ega ümber ka Cocteau Twinsist (nii omapäi kui koos Harold Buddiga). Ka Sven Grünbergi filmimuusika ning hiljuti avastatud ja avaldatud Venetsueela ukrainlanna Oksana Linde aastakümnete tagune ookeaniavarusi peegeldav elektronmuusika on kandnud sarnast vaimsust. Seefeel on kindlasti kõlanud oma modaalsuste elluviimisel rohkem sünteetilisemana, aga antud juhul nende (heli)kunstilisus rokkmuusika vahendeid kasutades viib nad kaugele-kaugele pelutavast igapäevast nagu mõnda ulmeromaani sukeldudes. Brittide helid ei püüdle ei kulminatsiooni ega traditsioonilise atmosfäärilisuse poole; pigem tekitatakse seisundeid, milles kuulaja tajub aja kulgu ning ruumilist tunnetust teisiti. Kahtlemata need, kes otsivad teistsugusust ning seeläbi lunastust, on õiges kohas. (Nad on selle albumiga jõudnud ideaalile lähemale kui näituseks see õnnestus kahel viimasel albumil Talk Talkil. (Ehk jõudnuks Mark Hollise juhitud punt kuuenda üllitisega säherduse, st perfektselt otsi kokku sõlmiva tulemuseni). Seefeel on siin nii karge kui kergelt leitsakuline, nii kergelt eemalehoidev kui kummastavalt empaatiline, nii kategooriliselt imperatiivne kui omaenda ilu valguses kergelt veelduma hakkav. See suhestatus, see muusikasisene karkass püsib sisuliselt täiuslikus suhtes. Helid näivad olevat korraga nii liikumatud kui pidevas muutumises, justkui vaataks aegluubis kristalliseeruvat udu või millegi ebatavalise - näiteks mägede - liikumist või ookeani isereguleerimist elava entiteedina. Sellest tuleneb ka albumi paradoksaalne jõud. Materjal on napp, žestid tagasihoidlikud ning ideed esmapilgul peaaegu märkamatud, kuid nende elementide omavaheline suhestumine ning mõningane hõõrdumine tekitab imetabase gravitatsiooni. Muusika ei nõua tähelepanu, vaid ongi loomuldasa iseloomaks muutunud. Ning võib-olla seisnebki Seefeeli suurim saavutus selles, et nad on jätkuvalt võimelised looma helimaastikke, mis ei paku pelgalt pelgupaika igapäeva eest, vaid seavad küsimärgi alla kogu iseenesestmõistetavuse, mida reaalsuseks nimetatakse. Võttes selle triptühhina lahti ilmneb selle taga veel midagi muud, ning millesse saab aina sügavamale kaevuda, kaevuda, ja kaevuda, ning kaevuda. Kindlasti üks parimaid asju AD 2026 ning julgen kihla vedada, et sellest saab klassikaline album, st millest räägitakse veel aastakümneid hiljem. 9.5 (9.0-10)

Boards Of Canada -- Inferno (2026)

Warp/Bandcamp

• Electronic music 
• Neo-psychedelia 
• Ambient pop 
• Progressive electronic 
• IDM 
• Alternative rock 
• Downtempo 
• Indietronica

Kahtlemata see 18-looline taies on üks tähelepanuväärsemaid AD 2026. Mitte ainult seetõttu, et kolmeteistkümne aastase pausi järel ilmus nende viies album, vaid ka seetõttu, et üks kõrge võimukandja kasutas tandemi lugu - nagu tavaliselt - ilma neilt nõu küsimata. Mõistetav ju: tollele tegelasele on kogu maailm võlgu! Kui avada nende vinüülalbum - kuulake kindlasti seda vinüülilt! - vahelehtedelt muuseas vahivad vastu ilma silmaiiristeta õõvastavad lastepildid, mida veelgi on mutileerinud pahaendelised suisa katsutavaks muutunud sagedused. Albumi pealkiri osutab vanatühja residentsile. Lapsed ja ende emad surevad Lähis-Idas, sellele eelnes Epsteini (failide) kaasus. Humanism on kriisis, säherduses maailmas ei ole just pillerkaar elada -- üks käibenali on, et kurat lõigi põrgu selleks, et inimlike sigaduste eest ära pageda. Vendi Mike Sandisoni ja Marcus Eoini on kahtlustatud satanismis, mis ilmselt lisab täiendava aegruumilis-emotsionaal-kultuurilise mõõtme heli(kandja)le. Ei ole mõtet siin satanismi lähemalt lahata, ent kindlasti on vendadel inimlikkust rohkem kui surmavõngete lähenemisest lolliks keeranud vanatoidel ning veremaitse suhu saanud kuutõbistel. Nende muusika on ilus ja veenev - oma kauniduses veenev - muusika -- algusaegade tolmuse intellektuaaltantsumuusika tukslemised ja risuse downtempo rütmid on jätkuvalt siin esindatud, ent liigutakse ka neopsühhedeelia ning progressiivelektroonika sügavuses ja sugereerivuses. Ka on siin rokkmuusikat -- avara kõlaga panoraamitud kitarre, millega vennaksed teevad kummarduse kaasmaalasest kidraheerosele Robin Guthrie`le ja tema teed rajanud bändile (dream pop, shoegaze, ethereal wave, ambient pop/rock). Põrgule osutavad ka sõnalised osad-dialoogid, mis sageli on moonutatud androgüünsel viisil, et ainult nõnda võiks tajuda vanapaganat rääkimas. "Naraka" on viimase peal Hare Krishna tõlgendus, kus kohtuvad India, psühhedeelia ning müstitsism (nagu biitlid 60ndate teisel poolel, tõsi küll, hoopis teistsuguse valemi alusel). See on lummav, ent võtab samas ka näo muigele. (Lugu, mida tahaks kindlasti külalistele tutvustada!). Nende maailm näikse olevat nii lähedal, ent ometi jääb see ka pärast paljusid kuulamiskordi mõistatuslikult eemale. 8.5 (7.0-9.5)

King Gizzard & the Lizard Wizard -- Phantom Island (2025)

Bandcamp/p(doom)

• Psych-rock 
• Art rock 
• Southern rock 
• Baroque pop
• Ork-pop 
• Sunshine pop 
• Alternative pop/rock 
• Hard rock 
• Heavy psych

Kuulates viljaka Austraalia bändi järjekorras kahekümne seitsmendat (ning hetkel üllatuslikult viimast) stuudioalbumit tuleb möönda, et bänd on justkui stiililistest keeristest välja astumas ning minemas lihtsamat, orgaanilisema kõlaga teed -- samas see lihtsus on petlik, kuivõrd konkreetsetele radadele pühendudes tuleb keskenduda finessidele, mis teeksid üllitisest eraldiseisva taiese, st eristaks seda teistest sarnastest (võrdluses nii oma diskograafia piirides kui teiste artistidega). Metallroki ja elektropopi elemendid on jäetud seljataha - nii ka raskelt pealesuruvad kidrasaundid kui sünteetilised instrumendid ja -sekventsiread -, mis on asendunud lendleva popiga, milles on nii lõunaroki, barokkpopi kui 60ndate lõpu psühhedeelse folgi kergust. (Tõsi, natuke on ka raskema psühhedeelia(hardroki puudet, mis võib mõnda nende varasemat taiest meenutada). Klahvpillidest on esindatud klaver, orel ning legendaarne Mellotron, mis loovad lisadimensioone kitarridele, trummidele, vokaalile ning poognaga keelpillidele ja erinevat sorti puhkpillidele, mida mängib tohutu hulk külalisesinejaid (sh kontsermeister/dirigent). Nii The Allman Brothers, Blue Öyster Cult, The Incredible String Band, Jefferson Airplane, Crosby, Stills & Nash kui The Byrds tulevad meelde, ent retrospektiivset muusikat tasub alati kvaliteetselt ette võtta, kuna - olgem ausad - enamus poole sajandi tagusest muusikast on suht isikupäratu nii produktsioonilt kui ideedelt. See lihtsalt on algsete ideede täiendamine, ehk isegi ümber mõtestamine, andes praegu isegi huvitavamaid tulemusi. (Igati loogiline eeldustelt, kuna tehnoloogia areng ja ideede realiseerimine tohutu hulga albumite näol on vahepealsel ajal aset leidnud). Ägedad hipid igatahes, kes võib-olla ideeliselt kannavad legendaarse kaasmaalase Daevid Alleni vaimsust. 8.0 (7.0-9.0)

Plurals -- Growing The Sea (2023)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism
• Electro-acoustic
• Industrial rock
• Sound art
• Neo-psychedelia
• Art rock
• Ambient
• Noise music
• Drone
• Post-rock
• Post-industrial
• Avant-garde
• EAI

Mulle meeldib see 71-minutiline album, mulle meeldib selle heliline lahendus, mulle meeldib sellest peituv pinge, mulle meeldib viis, kuidas pinge ja helind omavahel suhestuvad, rõhuasetust teineteisele delegeerivad ning selle käigus vähem või rohkem läbi põimuvad. Kujutan ette kassi neid massiivseid karkasse pisidetailide rohkuses ette, kes on jõudnud sellesse faasi, kus tal on saanud villand sust ning hakkab seda üha tungivamalt välja näitama. Ning viha käigus suureneb tema mass 50 korda, mis tähendab seda, et te olete surmalaps. Plurals'i taga on kolm tüüpi, kes mängivad kitarri, manipuleerivad lintide, vokaali ja objektidega, kasutavad elektroonikat, sämpleid ning trummitaldrikke. Sümpatiseerib selle kummastavalt kummi tõmbunud, seestunud vorm, millest kostuvad läbi nii uuspsühhedeedia, miilav müra ning postindustriaalne meeleheide kui pärispatu tagajärg, olles loodusest välja tõrjutud. Meeleheite destruktiivne energia on muudetud millekski tulemuslikuks, millest ei taha eemalduda, vaid vastupidi, saada veelgi enam osa selle varjatud nurkadest, olevatest ja olematutest saladustest; helid, mida arvame kuulvat, ometi jäädes meie (möödakuulmise) fantaasia viljaks. Ometi ka olemise-olematuse piiril soleerimine on osa muusikast ning muusika kuulamisest ning nautimisest. Siin võib kuulda nii Coili, Swansi kui Spiritualizedi (ehk Jason Pierce'i kõige lõõgastunumatel hetkil). Ehk kuulen isegi Penguin Cafe Orchestra kammerlikku tüünust, mis avaneb teistsuguste suhestatuste, kimpude ning valentside tagant. Kolmik ei kiirusta lõpetama, kuivõrd laseb mängul avaneda ja laieneda -- samas olles juba piirid paika pannud, ääred ära näinud, võimalike lahenduste parimad variandid ära realiseerinud. See on perversselt ilus asi, millesse on löödud nael, tekitamaks pinget ja valutunnet, hoidmaks ülal dünaamikat ning paljastamaks paradoksi, et ilu südames istub inetus. 9.5 (9.0-10)

Geiger von Müller -- Neocubist Blues (2026)

Bandcamp

• Blues rock 
• American Primitive Guitar 
• Improvised music 
• Delta blues

Pealkirjale vaatamata võlgneb GvM samavõrd Ameerika primitiivkitarr-liikumisele kui bluusile. Ta näikse olevat kuulanud küll ja küll John Fahey'it, Leo Kottket, ehk ka Robbie Bashot ning Bob Hadley'it. Samas ka nimetatud meeste poolt viljeletav (või viljeletud) stiil võlgneb niikuinii palju deltabluusile, seega üks edasiliikunud bluus kõik teatud mööndustega. Eksperimentaalsete taotlustega, sh vähemalt kõlaliselt kasutades prepareeritud instrumenti, zen-budistlikud puuted, vaadates samas tagasi Ameerika linnadest väljapoole jäävale elule mitmeid kümnendeid tagasi, püüdes tunnetada ja esile manada tollast aja- ja kohavaimu. Siin uuritakse instrumendi hingeelu, pinnitakse sellest võimalikult palju välja. Kitarr vingub meistri käes, joonistades kõiksugu kaari ning teisi kumerate trajektooridega helijooni. Omal ajal bluusimehed nimetasid omi instrumente naistenimedega (nt BB King nimetas oma kidrat Lucille'iks); säherdune intiimne tundlikkus on ka siin kenasti paigas. Käesolev on mõnusalt nurgeline -- see tähendab akordide pinguletõmbamist ning leevendamist -- just üleminekuhetkedel - ühest seisundist teise - tuleb see kõige vahedam essents esile. Muusikaline materjal võetakse lahti eri tahkudeks ning seejärel pannakse uuesti kokku. Sama ainet käsitletakse korraga mitmest küljest: meloodia killustub, rütm nihkub fookusest välja ning üksikud helid omandavad peaaegu kombatava kohalolu. Nii ei mõju album mitte niivõrd jutustusena kui helilise objektina, mille erinevad tahud kord va(r)juvad, kord kerkivad. Traditsioonilist vormi austatakse selle uutmisega -- läbi selle teadliku lõhkumise ja ümbermõtestamise. Nõrkuseks on osaliselt eelpoolkirjeldatust tulenev efemeersus ning struktuurne pinnapealsus -- sügavust võiks rohkem tekkida ning see võiks kaikuma jääda. 7.5 (7.0-8.0)

Jim O'Rourke & Jos Smolders -- Albumin (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• EAI 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Drone 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Avant-garde 
• Lobit 
• Post-industrial 
• Electronic

Kahest pikast, 18-minutilisest taiesest koosnev koostööprojekt kerjab esmapilgul pehmust kui siledaks kulunud autorehvid, mis külmast peast käituvad lihtlabaste plastmassjunnidena, st maanteega haakumata. Ei ole mõtet nendega sõites kiirendada, kui esimeses kurvis võib sõit kurvalt lõppeda. Tõepoolest, USA ja Hollandi koostööprojekt algab vahedaks kulunud helindina, mis skeletaalse ilminguna kõlab vaata et karikatuurina monokroomses spartalikkuses. Austusest kahe suure looja vastu nii ei jää arvama, ning ka helind areneb piisavalt, pakkumaks vaheldust, uusi mustreid, uusi helisid, uusi rõhuasetusi. Võiks teha peamise pakkumise elektroakustilisele improvisatsioonile, mis siin domineerib, ent siit-sealt kostub läbi ka droonimist, helikunstilist enesekehtestamist nii modus operandina kui konkreetsete helide peenhäälestusena. Isegi gamelani meenutavat plinkimist on kohati kuulda, ent see näikse impulsiivse sisenemisena. Aga heli on kohati tahtlikult roostes madalsageduslikkusega manipuleerides -- justkui ammutamaks inspiratsiooni lobit-(neti)plaadifirmade 20kbps'i, Sub65 Media ning Proc-Records'i plaadikogust. Ning siis jälle artistid osutavad tahtlikele valikutele eelpoolmainitut hüljates ning kontrapunktina poolorkestreeringuid genereerides. Meeste granuleeritud sünteesis ilmselt tegeletakse helide jagamisega millisekundilisteks teradeks ja nende uuesti kokkupanemisega viisil, millest kumab läbi tervitatav vulgaarsus ja eluterve ülereageerimine helilistele aistingutele, mis ka päästab käesoleva kuulamise. Eeldades, et meeste stuudiote väärtus ulatub kümnete tuhandete dollariteni, siis siit kõlav kontrast on eriti ilmekas tõestamaks, et heli on piiratud ressurss nii ruumiliselt kui valikute tegemise mõttes. Ning artisti(de) esteetilised otsused nende helide taga on samuti piiratud -- nii (enese)tsensuuri kui eelnevast kogemusest tingituna. (Soovimata ennast korrata on tulemuseks pisimuutused, teisalt heli füüsilised parameetrid sunnivad artisti seda taltsutama, seda tsenseerima ning esteetiliselt reageerima-- nii-öelda sitast saia tegema). 8.0 (7.5-8.5)

Olev Muska -- My Mouth Sang / My Heart Sank (2026)

Glitch Please/Bandcamp

• Ethnotronica 
• Sampledelic 
• Electronic music 
• Conceptual 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Sound poetry

Muusikanõunike saates Austraalias üles kasvanud eestlane Olev Muska (OM) rääkis sellest, kuidas ta ise on koos arenenud elektroonika (elektroonilise muusika) köögipoole kasvamisega. Uuel 12-loolisel albumil on seda kuulda. Plaat põhineb Veljo Tormise seatud soome-ugri lauludel, kuid nüüd ei kõla Muska enam niivõrd elektroonilise folk-eksperimentaatori kui narratiivse heliarheoloogina, kes kasutab aastakümnete jooksul kogunenud tööriistakasti: sämplimist, digitaalne montaaži, häälte de- ja rekonstruktsiooni, kaasaegset DAW-loogikat, kõiksugu makro- ja mikrotekstuure. (Muuseas ta tänab ka tehnikat, mida kasutas üllitise produtseerimiseks). Bandcamp'i saatetekstis kirjeldab ta seda, kuidas alates 90ndatest hakkas ta Tormise koorimaterjali süstemaatiliselt sämplima ja silpideks lahti arutama. Kuid alati sellest ei pruugi piisata, kui artisti enda silmavaade takerdub lootusetult tehnoloogilisse horisonti. Ulgueestlane paneb püsti tõelise kräu ja pillerkaare, milles ometi on piisavalt sügavust, intrigeerivust ning keerukust. Kontseptsioon on ju selge ning iseenesestmõistetav, ent ei unusta tegemast vihjeid ka mujale, kuigi need osutused võivad olla pelgalt mõnesekundilised (näiteks palju osutusi Kraftwerkile). Näiteks üliefoorilise loo "Lii Lee Ja Rockabilly" pimekuulamisel võiks selle vabalt omistada jaapanlastele Fantastic Plastic Machine'ile või Pizzicato Five'ile, millel jätkub lisaks enniomorriconelikule voolavusele ka silmapilgutusi jätsule. See on äge, kui OM 80ndate debüütalbumist lisaks Sven Grünbergi loomingule on saamas Eesti elektroonilise muusika tüvitekst -- seda just etnomuusika sugemetega elektroonilise muusika suunas (nt Kiwa albumil "Vanatühi" sugereerib seda). Kui tavaliselt otsitakse varjupaika elektroonikast kui millestki mitte-inimlikust (st millestki, mis jääb inimesest väljapoole ning läheb mingis ideaalis teisele poole), siis soome-ugri traditsioonis on see šamanistlik element - see teisele poole minemise tahk -, mis sageli põhineb kordustel, ka kenasti olemas, mistõttu need kaks traditsiooni suhestuvad orgaaniliselt. 8.5 (8.0-9.0)

Dallas Simpson -- Seascape and Sheds (2026)

Plus Timbre/Bandcamp

• Field recording 
• Improvised music 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Art music

On albumeid, mida saab kuulata ning on albumeid, mille puhul pelgast kuulamisest ei piisa. Kahest pikast kompositsioonist koosnev "Seascape and Sheds" kuulub ilmselgelt viimaste hulka -- see ei avane mitte niivõrd muusikalise objektina, kuivõrd kogemusliku ruumina, millele tuleb läheneda peaaegu fenomenoloogilise valmisolekuga. Need kompositsioonid ei mõju lugudena tavapärases tähenduses, vaid pigem paikadena, milles viibitakse. Veel täpsemalt: paigad, mis on saanud heliks. Plaadi keskne eeldus näib olevat, et abstraktse heli alged on vägagi konkreetsed, vägagi maised. Kui välisalvestus - merekohin, tuule surve laudise vastu, eemalt kostev metalne resonants, sammude juhuslik akustika - on muusikasse põimitud mitte illustratsioonina, vaid selle ontoloogilise alusena, siis muutub ka kuulaja positsioon ja hoiak. Enne kuulamist ei peaks mitte küsima, mida see album väljendab, vaid kus see album asub. Siin saab määravaks koha- ja ajavaimu küsimus. "Seascape and Sheds" ei esita maastikku dekoratsioonina; ta kannab endas paiga sisemist aega -- seda aeglast, kihilist, peaaegu geoloogilist kulgu, mille kohalolekut saab tajuda ainult siis, kui seal füüsiliselt viibida. Artisti puhul on tunda, et see tingimus on täidetud. Need ei ole romantilised ettekujutused merest või rannast, vaid kogetud ruumina ning seejärel heliks destilleeritud. Ta ei kujuta kohta ette -- ta mäletab seda kehaga. Selles mõttes meenutab album mõtteviisi, mille kohaselt aeg ei ole pelgalt kronoloogiline mõõde, vaid ruumis aset leidev kihistus ning sellest johtuv mnemoonilise tiheduse suurenemine. Iga heli siin peegeldab mitte sündmust, vaid sündmuse järelkaja; mitte hetke, vaid selle settimist. Nii hakkab muusika toimima mitte lineaarse arengu, vaid mäluna, mis ennast kuulamise käigus aegamisi rekonstrueerib. Nende 40 minuti vältel ei kiirustata kuhugi. Puudub klassikaline kulminatsioon, puudub vajadus sõnada ja sõnastada. Selle asemel toimub aeglane sisseelamine, kus kuulaja ei jälgi muusikat, vaid satub selles orientatsiooni positiivselt kaotama. Mingist hetkest alates ei kuule enam niivõrd helide järgnevust, vaid ruumi enda hingamist. Mis tähendab seda, et lineaarsus on asendunud ruumis olemise viisiga. Võiks isegi öelda: selle albumi kuulamine ehk kõhutunde stimuleerimine algab pärast hetke, kui kõndimine lakkab. Kahtlemata on säherdust helilist dokumentatsiooni problemaatiline hinnata -- esiteks formaadi ning teiseks hindamisobjekti tõttu. Teiseks sünesteetilise kogemuse puudumise tõttu -- eeldades, et kuulaja ise peaks füüsiliselt viibima salvestuskohtades, saamaks suhestuda sügavamalt. (Tunda lõhnu, tuule paitust, niiskust; kõndides tajuda pinnareljeefist tulenevat survet lülisambale jne). Jah, siin-seal on ka natuke kunstlikkust, st improvisatsiooni, ent see jääb suht verevaeseks, muutmata kuigi üldpilti. Vähemalt kuulates oli mul toaaken pärani lahti -- päike oli pilve taga, tuppa voogas mõnusat, jahedat, virgutavat õhku, resoneerudes hästi kuulmiskogemusega. Aga jah, mäletamise rekonstruktsioon saab võimalikuks vaid siis, kui on olemas juba allolev kogemus. Antud juhul on see ainult artistil. 7.5 (6.5-8.5)

Emanuel Budka -- Deaf Circles (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimental electronica

Ma eeldan, et 4-loolise taiese kõige rohkem vaidlustekitavamaks momendiks on viimane lugu ehk siis "Frequency Modulation", kus sagedusi moduleeritakse 33 minuti vältel. Põhimõtteliselt kordub üks ja seesama tsükkel pealtnäha lõputult. Ülejäänud kolm lugu kõlasid enam-vähem sama pikakt kokku 33 minutit. Teisalt seda helieksperimenti on põnev kuulata, kuna on põhimõtteliselt on see modulaarsüntesaatori kui masina jõudemonstratsioon, paljastades ennast oma ilus ja alastuses. Sagedused mullitavad viisil justkui homset ees ei ootakski -- muidugi ei tea, milleks taoline käitumisviis viimset päeva silmas pidades oluline oleks. Kui ühe tuntud punkbändi lüürikat aluseks võtta, siis midagi see tähendab, aga mida, ma ei tea. Kõiki teisi lugusid ka arvesse võttes omandab industriaalmuusika lisaks algsele tähendusele - kui tootmisliinilt tulev muusika; muusika kui massitoode - ka pahaendelisema tähenduse kui osutusega tööstuskompleksis võõrandunud inimese mina-pildile, kus teadvus teeb trikke, kutsudes esile viirastusi ning moonutatud taju; kus ajataju ning võib-olla ajamääratlus on lootusetult sassi läinud ning kus mälu trikitab. Helid pulseerivad ebaloomuldasa ja moonutatult justkui ebameeldivad tundmused sügavalt alateadvusest. Kõige selle valguses taas naastes eelpoolmainitud 33-minutilise kompositsiooni manu tuleb möönda, et algne negatiivne hinnang muutus, kuivõrd toimides düstoopia hajutajana (olles ise ka düstoopne - kuigi vähemal määral) ning ilmutades industriaalmuusikale nii omast liialdustega manipuleerimise vabadust. Aga kui muusika omab terapeutilist efekti, siis ei olegi midagi kobiseda. Kui kolmes esimeses loos industriaalmuusikale nii omaste neurooside, psühhooside ning hirmudega spekuleerimine - milles taas on tunda igivana võimurite rakendatavat tavainimese vastast vägivalda ning samas neist autoriteetidest trotslikult mööda astudes ebatavalist käitumist mässuna peegeldades võetakse sealsamas kunati aeg maha -- flegmaatiliselt sammudes ning ümber astudes nagu oleks aega sajandeid; ühesõnaga -- see helipilt liigub täpselt nii nagu see artistile sobib, moodustades helindi selgroo logeleva, mõnuleva rahuloluga. Võttes üheks eelduseks juba eelpoolmainitud osutatud tööstuslikkuse ning teisalt sellega meelevaldselt nii ajaliselt kui vormiliselt ümber käies paljastub artisti industriaaldaimonlik-industriaaldeemonlik iseloom. Süttiv kokteil loovusest ja vabadusest. 8.5 (8.5-9.0)

Yumenoma -- Mugen (2022)

Enoughrecords

• Folktronica 
• Dream pop 
• Electronic 
• Indietronica 
• Art pop 
• Alternative pop 
• Singer-songwriter 
• Shibuya-kei 
• Alternative dance 
• Remix 
• Cowbell indie 
• Dance rock 
• Indie pop/rock 
• Funk rock 
• Jangle pop

Yumenoma (ユメノマ) ehk jaapanlase Shinya Nakashima kahelooline taies „Mugen“ (mis tähendab tema emakeeles nii „lõpmatust“ kui ka „unelmat“ (nimelt see mis näib reaalsena, aga ei ole käändu olemisse) - erinevad sõnad, ent hääldatakse samamoodi - on hea näide sellest kergete väreluste ja õrnade kajadega uneluspopist, luues ruumilise ning hõljuva tunde. Kõik need varjundid on oskuslikult (loe: sugereerivalt) välja mängitud, luues (heli)maailma, mille lummusest on raske välja astuda. See tegumood, kui tungivalt vokaal oma koha sisse võtab, samas ümbritsevat õhku põletamata ning teisi instrumente kurnamata, on vaat et transtsendentne väljund. Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka nii erilist võiks peituda! Efektid muudavad heli avaraks ja emotsionaalselt sügavaks ilma, et vaja oleks liigset sundust ja pealekäimist. Igatsus võrdub melanhoolse iluga, mis omakorda tähendab mõrkjasmagusat elu. Selles kõiges on ka plõnnimispoppi ja lehmakellaindit ning remiksloos unelus asendub vähemalt osaliselt tantsulisusega, samas säilitades rokkmuusikalise kõvatuuma - eeldusel, et funk-muusika täidab siin nii rokk- kui tantsumuusika lepitaja rolli -, milles vaimsus ning ambitsioon sõbralikult - näe! - ulatavad teineteisele käe. Ehk isegi meenub refräänilaiendustes Happy Mondays'i "Bummed" (1988), millel nende tantsurokk omandas psühhedeelse funk-gruuvi. Natuke räpane ja hingedest lahti loksunud, ent inertsist ja üleelusuurusest poosist ekstaatilist elaani kiirgav. 9.0 (9.0-9.5)

Linton Mockery -- Lenten Mockery (1968/2026)

Chicken Shack

• Psychedelic
• Noise pop
• DIY
• Alternative rock
• Lo-fi
• Fuzz pop

Linton Mockery, kes on sündinud 1949. aastal Indianas, salvestas need kaks lugu 1968. aasta alguses 18-aastaselt Webcori diktofonil, mängides kõiki instrumente ise. Need avastati hiljuti pärandvara müügist ning avaldati 2026. aastal ühe ägedaima tänapäeva plaadifirma Chicken Shack Recordsi all. Need on tumepsühhedeelse vaibiga rokklood hukule määratud armastusest (nimelt tast sai kohaliku šerifi kauni naise armuke, ent ohtlik armusuhe jooksis rappa), milles ühtaegu on toores, masendunud ja intiimne tunne. Kõiges selles on selle kaja, mida hiljem hakati seostama magamistoapopi, lo-fi indi ning tee-seda-ise esteetikaga. Ennekõike R. Stevie Moore'i (sündinud 1952) nimetatakse sageli kodus salvestajate ristiisaks, kes sarnaselt alustas soolosalvestuste tegemist teismeeas 1960. aastate lõpus, salvestades viljakalt ise oma magamistuppa rajatud kodustuudios, kasutades selleks saadaolevat varustust. Sarnaselt käesoleva artistiga segas ka tema poplaulu eksperimentaalsete servadega ise leiutatud ja kuvandatud produktsiooni ning metsiku tunnetusega. Kõike eelpoolkirjeldatut heliliselt ja kontekstuaalselt arvesse võttes on tulemus suurepärane, kus kitarre mängitakse küll laia žestiga, ent see on elektrist ja pingest laetud, mistõttu paljud tollased kidraheerosed kõlavad temaga võrreldes lödipüksidena; orelid tõmbavad sama uljalt happelisi poognaid. Ning artist oskab laulda -- tehes seda viisil, mis võidab tähelepanu ning sunnib kuulama. (naljatamisi võib öelda, et LM näitab ette, kuidas Bob Dylan pidanuks laulma, et vähegi talutav oleks!). Veidi karm ja lummavalt monotoonne rütm meenutab seda, mida Stephen Morris umbes kümme aastat hiljem laiematele massidele populariseerima hakkas. Kuigi ta pärineb põhjaosariigist, on sellel kuulda ka lõunaosariikide punakat kõrbevinet. See on põnev peaaegu kaduma läinud helikandja, mis kõlab tagasivaates oma ajast ees; väärides seetõttu tunnustust muusikaajaloo autsaiderite nimistus. Aus kraam, mis võib-olla ei võlgne mitte niivõrd varasemale muusikatraditsioonile kui oma aju- ja kehakeemiale ning aususele enda vastu. 9.5 (9.0-10)

Ammonite -- Good Things (2026)

Bandcamp

• Sound poetry 
• Ambient pop 
• Hypnagogic pop 
• Electronic pop 
• Art pop 
• Alternative pop 
• Dream pop

Vanemaks saades on omaks saanud arusaam, et päevast läbisaamise saladus ei peitu positiivsena püsimises – see seisneb ümbritseva stoilises omaksvõtus. Leppimises sellega, et iga päev ei ole hea ega õnnelik, et juhtub halbu päevi, tehakse vigu, tuleb ebaõnnestumisi ja asjad ei lähe alati ideaalselt – ja see on täiesti okei. Kuulates Ammonite'i ehk londonlanna Amy Spenceri ametlikult paari päeva pärast ilmuvat taiest, läbib ka seda säherdune meeleolu. Toredad asjad, mis kunagi lõppevad. Väärtuslikud on nad just seetõttu, et on ajalised. Nagu artist ise on öelnud, tegeleb ta uuel EP-l vananemisega seonduvale emotsionaalsele keerukusele osutamisega, ebakindlusega hakkama saamisega ning lahenduste leidmisega. Kuulasin seda ning püüdsin 5-looliselt leida nõrku kohti. Näiteks tundus esmapilgul rütm olevat (liiga) lahjendatud, ent põhielemendiks kujunenud häälutuste süsteemile - mis helipildi perifeeriasse tungimise (positiivse) liialdusega tekitas mulje õhku tõusmisest -, on kenaks platvormiks tõeliselt hingestatud asjale. Jättes helipildi parasjagu tühjaks, et kuulaja saaks sinna emotsioonid sisse pakkida. Kui artist püüab hoida positiivset fooni, siis helipilt muutub tavaliselt tihedaks ja dikteerivaks. Ammonite’i hõredus osutab sellele, et ei vaikust ega ebakindlust nootide vahel ei ole vaja karta. See on muusikaline vaste lihtsalt olemisele, mis täiskasvanuna on üks raskemaid oskusi. Ilmselt ei ole mõtet loomingulises palangus panna omavahel kokku võrdväärseid elemente, tekitades sedasi teineteise tasapaksustamist. AS häälutused põkkuvad, kihistuvad, tekitades lisaharmooniaid ning ilukõlalisi kujundeid efemeerses keskkonnas, mis lõpuks jääb vastuvõtu- ja informatsiooni töötlemise organites hüpnootiliselt kaikuma. Üdini sümpaatne on see hootine murenemine, kihtidest mõningate laastude ja tükkide pudenemine, mis tervikut mitte ei lahjenda, vaid kokkuvõtvalt võimestab. Eks see annab ka tunnistust inimhääle kui instrumendi võimsusest. 9.0 (8.5-9.5)

Delia Derbyshire/Elsa Stansfield -- Circle of Light (1972/2016)

Trunk/Bandcamp

• Musique concrète 
• Experimental electronica 
• Organic electronica 
• Found sound 
• Avant-electronica 
• Abstract

Elektroonilise muusika pioneeride Delia Derbyshire’i ning Elsa Stansfieldi kahest pikast kompositsioonist koosnev teos on kontseptuaalne (heli)pikendus Briti fotograafi Pamela Bone'i pooletunnisele slaidisessioonile. Piltnik väidab, et ta tahab ületada fotograafiast tulenevat piiratust pigem tundmuste kui mõistuse abil. Käesolev heliteos koosneb lõviosas loodushelidest, milles on nii autentsust kui ka selle töötlust. Eks siin sugestiooni korras on kordust meetodina rakendatud ning teisalt muutus on sellesse muusikasse sisse planeeritud. Pidev kordus, mida luuakse ja hoitakse alal väikeste struktuursete muudatustega. Igati tollast ajastuvaimu tabav - kosmoseprogrammid ja lootuste pillerkaar - ning veelgi rohkem lõi teos ruumi muusikasse, saamaks üldisest kätte uut ja veel tundmatut. Autorite tegemistes ilmneb ilmselgelt puhas rõõm ja vabadus (Delia Derbyshire ehitas ise instrumente, mistõttu ootused singulaarsusele tulenesid ainuüksi sellest tõigast). Tuleb nentida, et teost kuulates peab looduslikus keskkonnas viibimisel aknad-uksed sulgema, kuna teosest kostuvad helid (toksiv rähn, kluugutavad kured, öökulli huikamine, ritsikate siristamine jne) võivad hetkel loomuldasa seguneda kevadise miljööga. Teisalt mehaaniline tahk - kontrastiks elavatele olenditele - jagavad artistid teose identiteeti, pakkudes omalt poolt elektroonilisi helisid koos masinate omadega (autod ja vedurid identiteedi kolmanda tahuna). Ei teagi, kas lõppkomponentide summa ongi kokkuvõtvalt suurem, kuivõrd siin on suur rõhk iga heli rõhutamisel ning teineteisele järgnevusel. Pigem tähtis on nende helide positsioneerimine, mitte nende kompositsioneerimine. Tahaks hüpnoosi, unustamist ning kuhugi vajumist -- elik dünaamikat tunda sisenemise ja väljumise mängus. Mis kahtlemata tekitab siin liikumist, on vajumine ja väljumine letargiast - ehk isegi unenäovallast -, mis näib ennustavat subjektile tulevikuilma, samas olnut rekonstrueerituna uues konfiguratsioonis. Oluliseks tugipunktiks selle juures kerkib küsimus: kas suudame ümbritsevat, st võimalikke segavaid faktoreid iseseisvate fenomenide piiritlemisel endast isoleerida? On midagi, mis varase elektroonilise muusika puhul on vastupandamatult meeldiv -- amfiibheli, tuletades meelde aega, kui miljardeid aastaid tagasi tekkis elu ürgookeanis, ning sihiga sellest välja hiilida. 8.5 (8.0-9.0)

Makunouchi Bento -- Balada unui creier mic (2005)

Arhiva7/Bandcamp

• Glitchtronica 
• Modern classical 
• Art music 
• Organic electronica 
• Post-chamber 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Hauntology 
• Experimental pop 
• Cinematic 
• Post-classical

Olen varasemalt määratlenud Rumeenia tandemit (Felix Petrescu ja Valentin Toma) heliliste arhitektidena. Nende muusikas on detailitäpsust, süvakuulamist ning atmosfäärilist elektroonikat, mis ei karda olla ühtaegu kummastav ja ilus. See sageli pakub filmilinalikku - olematute filmide helindamise -rännakut, pakkudes nii horisontaalset vaibi kui vertikaalset tumedust ja sumedat tüünust (mis samas kahtlemata mõjutavad teineteist - et mitte öelda - kasvavad loomuldasa teineteisse). Kõik see kehtib ka antud 4-loolise taiese kohta, mille heliväljade sügavus, avarus ja pinge tulenevad akustilise ja elektroonilise muusika, kauge mineviku (iseäranis loos "Usa farmaciei 8") ja tänapäeva ühendamise taotlusest. Kui mõelda käesoleva taiese pealkirjale ("Väikese aju ballaad"), siis on see segu eneseirooniast, sürrealismist ja minimalismist, kus iga krabin, struktureeritud ja struktureerimata helind omavad kohta ja kaalu narratiivis. Kui perspektiivitunne liialt laieneb, siis kahtlemata pealiskaudsus võtab maad konkreetsuse üle -- tuleb leida tasakaalupunkt või siis kinnisideeliselt kaevuda ja kleepuda antud sageduste külge. Rumeenlased kasutavad ka pärishelisid, mis lisab veelgi orgaanilisust keelpillide vaiksetele võngetele, olles vastukaaluks hetktõrkelisele helirähale. Aga olles ka laiendiks kaasaegsele klassikale, mis aeg-ajalt võrdsustub mängutoosiliku muusika väljavaatega. Aga väljapaistev on see taies, mis hülgab lisaks harilikult määratletavale popilikkusele samamoodi ka klassikalise muusika klassitsismi ning maneerlikkuse. Siin on seda žanrite vahele jäävad eikellegimaad, mis on kutsuv ja viljakas ühtaegu. Arenenud välja kõrgendatud teadlikkuse positsioonilt. 9.0 (9.0-9.5)

Iliaque -- Coruscant (2026)

Enoughrecords/Bandcamp

• Downtempo 
• Breakbeat 
• Drum and bass 
• Experimentalism 
• Jungle 
• Sampledelic 
• Breakcore

See 7-looline on unenäoline sulam, kus toores vanakooli džunglienergia ja tükeldatud rütmid piiluvad läbi paksudest atmosfäärikihtidest -- või siis ka vastupidi. See ei tundu kunagi otsekohese džungliloona; selle asemel tunduvad rütmid sageli pooleldi uputatud, justkui tõuseksid ja langeksid läbi udu või kauge mälestuse, samal ajal kui padjad, tekstuurid ja töödeldud sämplid loovad hõljuva, peaaegu hüpnootilise udu. See on ju igati loogiline, kuivõrd nimetatud stiili tekke ja käesoleva taiese vahele - mis on üllitatud legendaarse Portugali netiplaadifirma Enoughrecords'i all - vahele jääb enam kui kolm aastakümmet. Mis tähendab ka seda, et säherdune lähenemine annab Vincent Bouteloup'i muusikale isevärki pinge: rütmiline jõud on olemas, ent ämbientne ja filmilinalik külg - mis ei jää šabloonseks, vaid pakub ka piisavalt sügavust ja sumedust - pehmendab ja hägustab seda agressiivsust. Tulemuseks on piisavalt (sügava)kihiline, kus on nii kerget melanhooliat kui ka puhast tantsupõranda agressiivsust. Samas loos "Perséides" tõmmatakse pidu korralikult käima. Kahtlemata kaasaegse artistina ta sukeldub ka trummi ja bassi, ent sukeldub nõnda, et iseenesest igav žanr ei muutu (või ei jõua muutuda) tema käsitluses tüütuks. Siin kahtlemata on kuulda nii LTJ Bukemi, Blu Mar Teni kui ka nii Photeki "T’Raenon" perioodi mõjutusi, ent see on siiski prantslase enda kogemusest väljakasvanud orgaaniline tunnetuslikkus. 9.0 (8.5-9.0)

Andrew Weathers -- Raised High in Badwater Basin (2014)

basic_sounds/Bandcamp

• Ambient 
• Drone 
• Avant-pop 
• Neokrautrock 
• Neo-psychedelia 
• Drone pop 
• Electronic music 
• Experimental pop 
• Art music

Progeilmas räägitakse nii mõnigi kord iseenesest korralikest albumitest, millele on heitnud varju taiest alustanud pikk kompositsioon, mis järgnevad lood on muutnud tsipa kõhetuks. Andrew Weathersi (AW) - põrandaalustes ringkondades tuntud muusiku, muusikaprodutsendi ja plaadifirmabossi (Full Spectrum) - kahelooline taies vormist tuleneva probleemiga nii ilmselt ei maadle, kuigi tuleb tunnistada, et lõpuloos "Last Night at Sonora Pass" vajub artist sügavale mõtteisse -- vilgutab kõige peal üksildaste klahvpilliakordidega, mille all toimub sünteetiline mulin-sulin ning drooniv heli. Avalugu "There`s Gold in These Hills" seevastu ei ole nõnda originaalne, ent on suunitletum ning konkreetsem. Kompositsioon meenutab ansambel Neu! kolmanda albumi avalugu "Isi", millest kujunes üks kaasaegse indimuusika arhetüüpe, kus drooniva klahvpilli peale on ehitatud akordimodulatsioonid, andes taiesele suuna, mõjususe ning kokkuvõttes ka mõtte. Tuntuimatest ilmselt nii Spacemen 3, Stereolab kui Ladytron on sealt vaimuindu kaevanud. Ei tahakski väga Düsseldorfi tandemi meistriteost arhetüübiks nimetada, kuivõtd mõttelise eksperimendi käigus seda tänapäeva kantides ilmselt looga mitte kursis olevad kuulajad arvakski, et tegu on kaasaegse taiesega (kuivõrd tänapäeval ei ole sellisele vormile eriti midagi juurde lisatudki -- kas saabki sisuliselt täiendada ja uuendada, kuna Dingeri ja Rotheri kompositsioon on nii pop- kui avangardmuusika ristteel; ehk koguni loomuldasa mõlema osa. Ühest otsast resoneeruks psühhedeelsete biitlite ning teisest otsast Karlheinz Stockhauseniga). Kahtlemata AW lisab siia omi tunde- ja meeleolurõhke juurde, kuigi jah, ainiti piidlev motoorsus on see, mis seda lõppude lõpuks määratleb. 8.5 (7.5-9.5)

Tomosla -- Dunestal (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Lowercase
• Found sound 
• Dreamwave 
• Reductionism 
• Musique concrète 
• Hauntology 
• Organic electronica

Briti tandem Tomosla (James Osland ning Thomas Hoey) kolmas täispikk album, mis üllitati täpselt aata tagasi - mis ühtlasi debüteerib viljaka ent kvaliteedist lugu pidava Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all - on liikunud mägedest ja rabaaladelt düünidesse (urbaniseerunud keskkonnast eemale -- lisaks rannikualadele ka metsadessse ning maapiirkonna eluollu üldisemalt). Tandemina rohkem kui kümnendi kestnud koostöö vältel on välja töötatud omalaadne ämbientheliline tunnetus, milles ühelt poolt pühendutakse (laiv)improvisatsioonile nende endi tingimustel -- protsessipõhine lähenemine, kus iga teos avaneb loomuldasa, kujundatuna spontaansest interaktsioonist ning intuitsioonist. Käesolev 6-looline taies sündis ühel vihmasel nädalavahetusel Stoke Flemingis ja Dartmouthis, Lõuna-Devoni karmil rannikul. Lummavatest maastikest ning mitmekihilisest ajaloost vaimujõudu ammutades on see ka spekulatiivne mälu-uuring, fantaseerides, kuidas võis käputäis inimesi Dartmouthis elada 11. sajandil (esmakordselt oli küla mainitud 1086. aastal ühes ürikus). Lisaks kaanepildile vihjavad need 54 minutit helindit tugevalt katkestatud tontoloogiale, milles - kui helikihte samastada ajaloo kuluga - kuulaja võib tajuda ajalookihtide funktsionaalsust kui ka hetki, kui tolmukord tekitab helipildis tugevat ähmastumist - et mitte öelda katkestusi. Seal, kus tekivad katkestused, on järelikult tekkinud takistus või varjatus. Teisalt võib seda tajuda liikumisena tõe poole ontoloogilises tähenduses -- platonlikult väljendudes on see liikumine näivuse (doxa) põhjal ideede, sh tõe idee manu. Ent kõik see üsna pea taastub, kõik hakkab taas tugevalt sahisedes ning kergelt särisedes kulgema. Jutustades meile lugu, mida kunati võib helilistest eeldustest tulenevalt kuulda mõne (pool)tooni siin- või sealpool. Süntide, kitarripedaalide, sämplerite ja välisalvestustega on siin edukalt kujundatud instinkte, mälu, kõhutunnet, andes nõnda edasi koha- ning ajavaimu, millesse on sisse kätketud kuuldeline dissonants. 9.0 (8.5-9.5)

Leopard Meat -- Dah Dah (2008)

Borrowdeer

• Lo-fi 
• DIY 
• Folk indie 
• Singer-songwriter 
• New Weird America 
• Psychedelic 
• Freak folk 
• Psych-folk 
• Free folk 
• Dream folk 
• Sound poetry 
• Noise pop 
• Indie folk

Käesolev taies pärineb sest ajast, kui muusikailmas valitses igati tervitatav anoomiline, üleminekufaasis protsess; milles oli demokratiseerumise tõttu palju värskust õhus. Uusveider liikumine indist, folgist, aga ka laiemalt eksperimentaalsest vallast mõtte- ja vaimujõudu ammutav liikumine kandis vooluna kaasa eriilmelisi projekte -- ühed, kes üsna pea ilmutasid tahet liikuda keskpõrandale (Animal Collective; Devendra Banhart); teised, kes tegid edasi puhtast entusiasmist ning rebides maha repressiivse käitumise maske, sealhulgas hakates vastu muusikatööstuse ja plaadifirmade huiamisele (sh n-ö indiplaadifirmadele. (Sellega seoses soovitan üles otsida paarikümnevaasta tagune Aimar Ventseli artikkel Postimehes). See ennekõike tähendas valikute langetamise küsimust, kuidas oma elu elada. See muusikaline žest ütles, et võime sobituda ühiskonda ka ilma sunduseta, samas järgimata peavoolunarratiive nii ühiskonnaelus kui muusikas ja kultuuris. Teisiti inimene võib olla ühiskonna standardite järgi täiesti „moraalne“, olles samal ajal hingeliselt ja vaimselt surnud. Kuulates seda vägevat kodus salvestatud 12-loolist tuleb möönda, et tulem meenutab viisi, kuidas minimaal-optimaalsetest eeldustest ammutatakse 107 protsenti. See võtab hästi kokku DIY-esteetika tuuma, luues samas ka ühenduse 80ndate isehakanud kassetikultuuriga: piirangud pole mitte takistus, vaid katalüsaator. Väärtustades toorust ja ideelist vabadust, on see ka vabanduseks. Clifton Von Smeltzer'i apalatšlik bandžoplõnnimine vaheldumas digitaalse revolutsiooni ilmingute ning sünteetiliste masinate madinatega, vokaalselt väljendatud "ürgmina" kandumas aegade hämarusest tänapäeva, et seejärel laskuda kaasaegse "mina" sügavustesse, lootuses leidmaks sealt veel segamata vett. Analoogne minevik ja masinlik olevik kohtuvad pärssimata ühes ruumis. Säherduste äärmuste kohtumine ei ole lihtsalt efekt, vaid loob pingevälja, kus “ürgmina” ja kaasaegne identiteet kohtuvad nibg vokaalne väljendus vanima instrumendina nende vahel lisaks liimina toimib ja katalüsaatorina millegi arhailise ja alateadliku esiletoomiseks. Kompromissituse tõttu sobituda õigega ei pea saja aasta pärast juurdlema selle üle, et kas see on ajaproovile vastu pidanud või mitte. See oli sümptom millelegi ebatäiuslikule, ent ausale. Ilmselt ei ole vaja märkida, et sellise viljaka baasil ei hakka siin hetkekski igav. Dah-dah-dahhahhaa! 9.0 (8.0-10)

La Dolce Visa -- Passport To Paradise (2015)

Attenuation Circuit

• Avant-blues
• World music 
• Psychedelic 
• Electro-acoustic 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Noise rock 
• EAI 
• Sound poetry 

Oijah, vaatasin teist korda ka üle Blur'i Parklife-laivi Hyde Park'is 2012. aasta augustis Londoni olümpiamängude lõpupidustuste osana. Nautisin ja heldisin seda fantastilist heli, neid võimsaid meloodiaid ja ülendavaid harmooniaid; kui hea kitarrist tegelikult on Graham Coxon ning kahtlemata ka teised mehed särasid. Damon Albarn'i energia oli jätkuvalt laes -- veendusin selles juba 1999. aastal, kui nägin VHS-ilt esmakordselt nende esinemist. Tulenevalt loost kõlas Coxon'i kitarr nii mõnigi kord väga bluusilikult -- mitte ainult vormiliselt, aga ka suhtumiselt, st seestunult ja mürarohkelt (nagu õigele rokimehele kohane). Vähemalt esialgses tähenduses elektrit täis lastud kitarr seostubki bluusiga, millele väga paljut muusikaloomes hakati hiljem peale ehitama. See oli vabaks olemise ehk vabaks mängimise instrument ka vaimselt lisaks juba kättevõidetud füüsilisele vabadusele (rohkem või vähem paradoksaalselt ka valged tahtsid vabaks saada -- nagu hilisem tõestas). Ka käesoleval 7-loolisel taiesel kolmikult - muusikud Itaaliast, USA-st ning Šotimaalt uurivad kitarri hingeelu kontsentriliselt läbi bluusi ja impromuusika peeglite (tõsi, kas neid saab ja peab üksteisest eraldama, on juba iseküsimus). Kuigi lisaks kitarrile on ka siin teisi instrumente ja mitteinstrumente (nt kahekeelne poogenpill erhu, kellad, talkie-walkie ja teised "mänguasjad", loodusrahvaste trummid) - mis kahtlemata lisavad pool- ja veerandtoone -, ent põhiraskus langeb lisaks pop- ja rokkmuusika tooteminstrumendile ka vokaalile. Tõepoolest, Ken Hyder'i ja Theo Scipio on kusagil ära, ilmselt mööda ilmasammast - mis teatavasti ei alanud mitte maapinnalt, vaid allilmast - taevasse turnimas. Neist häälutustest võib aimata, et see on kõike muud kui kerge teekond [ka paralleel filmiga "Astraal" ("Oculus"), kus selleks oli Taam/Further]. Kõikjal on vaimkehad ees, kõigil on põhjust oma valdkonda kaitsta, halbadel mõlgub ka mõttes teiste olemisvalla hõivamine (nagu ka siinpoolses elus). Naiivne ja klišeelik nentimine, aga tõsi. Trio võtab kohati helipildi vägagi üksipulgi lahti, ent seab need seejärel võimsamaks konstruktsiooniks kui nende osade summa seda võimaldaks. Ma saan aru, et nii mõnigi tüüp siin on varasemast omanud kokkupuudet pungiga -- nii juhtub, kui punkarid saavad esteetilise ilmutuse osaliseks (ja see meeldib neile!). 8.5 (8.0-9.0)