Slowdive -- Pygmalion (1995)

Creation

• Shoegazing 
• Dream pop 
• Post-rock 
• Art rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Neo-psychedelia 
• Ambient rock 
• Modern classical

Slowdive oli 90ndatel suur ansambel; kingapõrnitsemise tekkeloos ning skeenes oli Neil Halstead'i juhitud punt kahtlemata hiiglane. Mis ei tähendanud ainult konkreetse žanri piires (heli)vundamendi panemist ning (heli)seinte püstitamist, vaid ka väljapoole - mitte ainult mujale rokkmuusikasse - kiirgunud siirete tõttu. Kaasaegse roki kontekstis on see väga oluline taies seetõttu, et ühelt poolt sümboliseerides b(r)ändi märkimisväärset kunstilist edasiminekut. See juhtus ajal, kui Britpop oli tõusnud populaarsuselt tippu, mis - üllatus-üllatus! - kulmineerus Oasis`e ja Blur`i vastasseisuna. Kõige sellega külgnevalt liikus ringi kõlakas nagu Noel Gallagher isiklikult olla nõudnud Alan McGee'lt Slowdive'i Creation Records'i alt välja heitmist. Oli see siis tõde või mitte, ent punt oli ära pööranud nende teisele, fundamentaalseimaks peetavale taiesele "Souvlaki" järgnenud "5 EP-ga"-- irdudes elektroonilisse unelemispoppi ning sünteetilisse ämbientpoppi (seesuguseid tendentse võis jälle tajuda bändi 2023. aasta albumil). Mõned halvustajad on ette heitnud, justkui taies olevat Neil Halstead'i sooloprojekt -- mis ju kokkuvõttes ei ütle mitte midagi, kuivõrd hinnatakse ikkagi lõpptulemust. Tõsi ta on, et masinate - sekventserite, efektide, luuperite, sämplerite jms - esilekerkimine ning osakaal loomeprotsessis on märgatav. Teine oluline tahk on bändi trajektoori sattumine samale mõju- ja trajektoorijoonele, kus ansambel Talk Talk kahe viimase, kunstiliselt sidusa albumiga loometee 1991. aastal lõpetas. Ma ei ole Talk Talk'i - sh nende kahe viimase albumi - väga suur fänn - hindan kõrgeimalt nende kolmandat, üleminekutaiest "The Colour Of Spring". Kahtlemata mõistan Mark Hollis'e taotlust liikuda üha edasi ja sügavamale vaikusesse, ent sellesuunaline teostus jäi natuke aneemiliseks -- paraku midagi jäi selgelt vajaka. Sellel 9-loolisel on Talk Talk`i pürgimused ja kunstilised ambitsioonid täide viidud. Üheks tõendiks on kasvõi lööklaulude - Crazy For You" ning "Blue Skied An´ Clear" - olemasolu (erinevalt Talk Talk'i kahest viimasest albumist). "Pygmalion'i" puhul on räägitud nii ämbienttehno kui nurgelise elektroonika mõjust -- kahtlemata need mõjud on siin olemas, aga mõjud ei ilmne otseselt. Kõik see tuleb esile märksa kaudsemalt -- siin-seal on kitarrid "takerdunud" helisilmustesse, samuti vokaalid; iga kordusega haarates mõne millisekundi juurde kaja ja viivituse pikendamiseks, mis kohati mikromüraks muutudes kriipima hakkab. Selle kõige taamal aegruum väändub-veeldub nagu Salvador Dali maalitud kellad üle laua ääre tilkumas. Teisalt jälle kõik on niivõrd loomuldasa parlanksis, et lausa kõhe hakkab... . Muusikaajalooliselt on taies oluline nii postroki, uue laine kingapõrnitsemise (nu gaze) kui ka ämbientmuusika seisukohalt. Kui mõelda faktile, et peaasjalikult elektroonilise muusika artistid (tõsi, kellest ilmselt paljud nooruses olid The Smiths'i ning hiljem My Bloody Valentine'i ja Slowdive'i fännid) tõlgendasid Morr Music-nimelise plaadifirma all Slowdive'i lugusid ("Blue Skied An´ Clear", 2002). Ning tegid austavalt, st nad tegid põnevalt! 9.5 (9.0-10)

The Moth -- Pummel Box! (1995)

Gajoob/Archive

• Lo-fi 
• Experimentalism 
• Synth-pop 
• DIY 
• Post-punk 
• Bedroom pop 
• Freeformfreakout 
• Sound poetry 
• Synth-punk 
• Dada pop 
• Drone pop 
• Psycho-acoustic 
• Singer-songwriter 
• Psychedelic 
• Spoken word 
• Sound collage 
• Avant-garde

Tänu Gajoob Magazine'ile - mis kajastab kassetikultuuri ning DIY-kultuuri sügavaimaid ja huvitavamaid kihte - leidsin selle ligi saja minutilise taiese; see on armutu 22-looline nuudeldamine - mitte selles mõttes, mida kidra ja trummidega tehakse (siin üleüldse on peaosas süntesaatorid ja vokaal); vaid viis, kuidas artisti meeleolu murdub ühest ekstaatilisest hetkest järgmisesse pöörasusse. Üks lugu võib olla üles ehitatud vaid ühele fraasile, ent kasinad eeldused ei piira artistil karnevali püsti panna, kui tahe ja valmisolek on sees pulbitsemas. Tunnusmärgitsen artisti muusikat ka sõnaga "süntpop", ent see ei ole mitte niivõrd stilistiline piiritlemine, kuivõrd osutus elektrooniliste klahvpillide ekspluateerimisele. Tjah, vähe on sellel ühist varase Talk Talk'i, Erasure'i või Pet Shop Boys'iga. See on pigem avali naeratusega klouniga kohtumine, kellel ei ole mitte teps sõbralikud kavatsused. "Heaven Hole Hell" kätkeb endas vilistavate kitarride tagasisidestust, mis toetab vihase artisti deklameerimist, meenutades üsna Mark E. Smith'i (sealhulgas Manchester'i legendile iseloomulikud ah- ja uh-huuldehammustused). Loo lõpuosas lihtsalt karjutakse! Plaadiümbris toob meelde isiklikud tegemised üheksakümnendate lõpus-nullindate alguses, kui puudus isiklik arvuti ning muusika sai salvestatud üksnes lintidele -- kasutades salvestamiseks kolme lintmagnetofoni ning vahelinte korduvalt üle salvestades. Nn master-linti (või lõpplinti) oli vaid üks ning neid tuli ülima hoolega hoida (mille kaant sai pastakaga kaunistatud lisaks lugude pealkirjade kirjutamisele). Aga jah, vokaalpoeetiline osa on huvitav -- moonutades laulmist ja häält, minnes pehmelt öeldes onomapoeetilisusse. Tõsi, võib-olla mõned uued mõisted tuleb välja mõelda teatud häälitsuste kohta. Just lõppesid valimised ning võinuks nii mõnigi poliitik sellisel viisil end ei väljendada. Nii mõnelgi olnuks sel viisil rohkem lausuda. Artist tabavalt muudab pealkirjas sõna "beat" sõna "pummel" vastu, osutades põhimõttelisele rõhu tugevnemisele lähenemises. On ka "halavaid" lugusid, ent need kõlavad pigem paroodeeriva kommentaarina Joy Division'i tumedama segemendi kohta. Oluline on rõhutada -- artist ei pane siin asju lõpuni paika -- mingist hetkest näiliselt paigas peajoon murdub või lisanduvad uued segmendid kokteili. Ka Frank Sinatra on leidnud oma koha artisti südames. 9.0 (8.0-9.5)

Crescent -- Now (1995)

Planet

• Indie rock 
• Shoegazing 
• Avant-rock 
• Lo-fi 
• Alternative rock 
• Noise rock 
• DIY 
• Neo-psychedelia 
• Post-rock 
• Experimental rock 

Nagu ütles Eesti kirjanik ja mõtleja Jaan Kaplinski, et elu on üks lõppematu remont. Omalt poolt lisaksin, et remondi tõsidus ja sellest hõivatus sõltub määrast, kuivõrd fundamentaalset tulemust tahetakse saavutada. Sellega külgnevalt tuleks ka küsida, et millal oleks ratsionaalne madaldada kõrged ideaalid vähemambitsioonikateks. Näiteks siis tuleks seda ilmselt teha, kui ülima puhtuse idee läheb vastuollu loodushoiu ning ressursside jaotamisega. Ka ülima puhtuse poole püüdlemine võib luua tingimused uute (ja kahjulikema) liikide invasiooniks. Üks hulludest nähtusest on iganädalane muruniitmine, tappes putukaid ja kurnates taimede juurestikku (eriti põua ja leitsaku tingimustes). Inimesed sageli teevad seda mitte niivõrd ilu pärast - mis on niikuinii vaieldav mõistestik -, vaid endale rakenduse leidmiseks. Muusika on hea näide sellest, et steriilselt toodetud kraam jääbki kraamiks -- see, mis võidakse mingi aja pärast lihtsalt nurka kraamida. Kuulates seda kolme dekaadi vanust taiest tuleb nentida, et tolmukord kitarridel, plekid trummikiledel ning surnud naha ketendused orelite klahvide vahel ei takista loomast meisterlikku tulemust, mis oli eemal õilmitsevast Britpopist (või selle haibist). Justkui saamata aru, mis ümberringi sünnib, loob efekti. Kurva kuju rüütli (au)paiste kumab Matt Jones'i kujust välja, mis sageli paisub appikarjeks. Teistel juhtudel raskelt muserdunud, isegi natuke pelutavas ja sissepoole pööratud vokaalis võib peegelduda Bristol'i linna visiitkaardi - trip-hop'i - kaudne mõju. Siin on kõvasti müramasinateks muudetud kitarridest (õige) essentsi välja ekstraheerimist. Võimsa tagasisidestamise momendid siin kaunistavad rokkmuusikat nähtusena. Nagu pealkirigi vihjab -- justkui homset ei oleks tulemas; kui tulebki midagi, siis üksnes mustav tühjus absurdse nullpunktina. Kahtlemata oluline taies, eriti Bristol'i põrandaaluse rokiskeene (nn. Bristol'i saund) kirjeldamiseks (Flying Saucer Attack, Movietone), mille liikmeskond oli läbipõimunud. Kui Eestiga tahta paralleele tõmmata, siis ehk Bimini kõla ja Kert Rebase sotsiaalne muusikavõrk korreleerub kuigivõrd. 8.5 (8.0-9.0)

Tom Fahy - 5 Minutes to Midnight (1995)

Auralnaut

Lastfm

/Experimental rock, Dream pop, Electronic, Ambient rock, Shoegazetronica, Big beat, Darkgaze, Ethereal Wave, Post-rock, Alternative/

Comment: Tom Fahy and his satellites` 10-notch issue is stylistically multi-faceted, extending from New Age-y big beat cadences, hovering ambient tinged soundscapes and repetition-heavy guitar shapes to more murky ethereal wave and slowed down progressions. By listening to it the album resembles slightly My Bloody Valentine`s long-awaited third album mbv (2013). For instance, Z Machine is saturated with reverb heavy drums, overdriven guitar effects and signal-alike noises – in spite of it the track sounds exuberantly full of segmented dreams and insights. And listen to Time Traveler's Dilemma (Maude) – pure beauty. Sometimes the listener can feel the time to be stopped by or...just you are stopped for the passing of time. Indeed, the time and being (and Martin Heidegger) is one of their topics on the release. Ultimately it is a great release – so do not miss it out on.