Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Fractal Meat Cuts. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Fractal Meat Cuts. Kuva kõik postitused

8/27/2022

Human Heads – In The Afternoon (2021)



  • Dada music 
  • Electronic music 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism  
  • Industrial music 
  • Freeformfreakout 
  • Sampledelic 
  • Spoken word 
  • Experimental electronica 
  • Musique concréte 
  • Electro-acoustic 
  • Acousmatic music 
  • Avant-electronica 

Glasgow duo album visandab pärastlõuna, mis heliliselt on "huvitavam" kui enamuse enamik pärastlõunaid nädalas. Teisalt kui "huvitavat" mõistetakse kaootilise ja rapsivana – olles kaugel turvalisusest – kas (väike)kodanlane vajaks sellist helikeskkonda pärastlõunat kaunistama? Kui paljud tahaksid muuta oma elu Genesis P-Orridge'i suguseks kunstiprojektiks? Kuigi viimane küsimus on ehk küsitud kohatult, olles Throbbing Gristle'i juhtfiguuri suhtes isegi ebaõiglane, peitub selles ometi asjakohane osutus. Kunstnike-artistide osutused ühiskonna kitsaskohtadele on olulised ja tänuväärsed, ent enamus mõtleb sellele, kuidas arved saaks makstud ning pigistaks vaba aega endale ja perele. Vähese psühholoogilise pingeseisundi tingimustes oleks võimalik sellisele psühhoakustilisele intensiivsusele läheneda ja seda efektiivselt lahti mõtestada. Osutus Throbbing Gristle'ile on asjakohane – need dadaistlikud, justkui pooleldi düsfunktsionaalse isiku poolt lausutud vokaalosad, mida kuulajale sosistatakse kõrva ebaharilikest nurkadest ja distantsilt ning pealtnäha sihitud helindid (kolinad-mütsatused, vaevukuuldavad oreliakordid taamal, imiku lalin jms) tsentrifuugimas selle ümber või kõrval meenutavad industriaalmuusika legendite algusaegu. Võiks arvata et vaevusi tekitavalt buliimiline ja vaevu koospüsiv, ent liigne last põrkab siin vastu nähtamatuid piire-seinu ning läheb uuesti ringlusesse. Seeditavas vormis. Kes püüab käesolevast 7-loolisest tähendust leida, ilmselt leiab selle – olgu selleks popmuusika dekonstrueerimine (duo määratleb endi muusikat elektropopina) või aleatoorse muusika idee heakskiitmine. See on ülendav meelelahutus – piisavalt võõras, et ei söandaks vihastuda ja piisavalt huvitav, et tahaks tutvuda. Lähemal tutvumisel võib selguda, et see on läbilõige (väike)kodanlase elust. Väikeste kunstiliste liialdustega loomulikult. Võib eeldada ja selle üllitise puhul ka järeldada, et seesuguse muusika puhul eneseesitluse filigraansus ilmneb tehnilise tippsoorituse ja kõverpeeglist läikena. Tükib ligi niivõrd, et fenomenist arusaamiseks tuleb pea kõrvale pöörata ja seda peegelpildist piidelda. 

8.5 (8.0-9.0)

10/31/2021

Stuart Chalmers – Suikinkutsu 水琴窟 (2021)



  • Musique concrète 
  • Electronic music 
  • Avant-garde
  • Micronoise 
  • Experimentalism 
  • Organic electronica 

Luua kontekste niinimetatud pärishelide abil näikse paljudele artistidele suur ahvatlus olevat. Teisalt võiks vastu pärida, et kas simulaakrumite loomine ei ole mitte pesueht düstoopiasse langemine, kuna pretendeeritakse reaalsusele, ometi seda saavutamata. Entroopilist barjääri ei ole me niikuinii võimelised hetkel maha murdma. Selle murdmine eeldaks juba jumalikku võimekust. Pigem seesuguse olukorra kestmine tekitaks inimeses ärevushäireid, depressiooni ja lõhestatust. Justkui linnuke puuris vaevlemas, suutmata murda mõnd pelka võret vabaduse teel. Ainult selle vahega, et ise ollakse end vabatahtlikult vangistanud. Kolmandaks võime seda mõista meelelahutusena. Milles see meelte lahutamine peaks seisnema? Kuidas see meid stimuleerib? Kas me kujutame end kuhugi loodusesse või mujale väliskeskkonda kohale? Mis praktiline väärtus sellel oleks? Kas avatud aknast pea välja pistmine ei pakuks tugevamat emotsiooni? Ilmselt helide järgnevus üksteisele ei pakkuks erilist väljakutset – lineaarsusel on näiteks minimalistlikus muusikas koht, aga selle funktsionaalsus on kavatsuslikkusega ratsionaliseeritud. Algul mainitud suurtest ahvatlustest rääkides on pärishelide kinnipüüdmine autentsel kujul artistidele väljakutse nii füüsilisel kui tehnoloogilisel tasandil. See on põhimõtteliselt asja ära õppimine, asjast sotti saamine. See on märksa keerulisem kui esmapilgul paistab. Palju on siin olnud küsimusi, kuulake vastuste saamiseks seda 30-minutilist üllitist.

7/25/2021

Graham Dunning – 1947 (2019)



  • Industrial music 
  • Electro-acoustic 
  • Minimalism 
  • Avant-garde 
  • Experimentalism 
  • Electronic music 
  • Sound art 
  • Glitchtronica 

Londonis Suurbritannias resideeruva Graham Dunning'i kahelooline üllitis – mõlema loo pikkus on 21.47 – on eriilmeline. Esimene on industriaalmuusika, mis on produtseeritud rannatoolis. Metalsed väljavenitatud elektroakustilised kajad on läbipõimitud pealtnäha juhuslikku laadi rohmakate sündibassijurakate ja teravakõlalise heliprügiga, mis ilmnevad tagasihoidliku et mitte öelda pikaldase tempo kestel. Aega on, päeva ei ole mõtet püüda, päijeseloojanguni on veel aega. Nii see kulgeb kursi muutuseni, mis põhineb vaid ühel luubil-ühel käigul, mida hinnanguliselt käiatakse umbes 2200 korda. Ülilihtne, aga mõjus. Lihtne fakt, mille najal kasvab laiem kontekst, st ruum, taju ja fantaasia kuulaja ümber. Paarikümne minuti pärast ei astuta enam ühte ja samasse jõkke.