Mõeldes California`le mõtlen sealt võrsunud muusikale – The Doors`ile, Beach Boys`ile ning arvukatele surf-puntidele (lemmikud on The Hondells ning The Rivieras); samuti ei saa mööda psühhedeelsetest art-rokkaritest (Love, The West Coast Pop Art Experimental Band, Sagittarius) ning popkameeleonist The Sparks. Ja 60ndate lõpus 70ndate alguses tõusid avant-muusika taevasse The Residents ning Cromagnon. 70ndatel lisandusid Negativland ja Big City Orchestra ning praegu on sealt teada Mike Patton oma projektidega, Estradasphere ning The Goslings. Nimetatud on minu esimesed assotsiatsioonid – äramärkimist väärivaid punte on loomulikult palju enam. Aga vaatluse alla võtan
Big City Orchestra, ning selle albumi Signals And Code (2006). Seda enam, et käesoleval aastal täitus BCO-l kolmekümnes tegutsemisaasta (vähemalt sama pika tegutsemisajaga tegevatest puntidest meenuvad üksnes rollingud, Uriah Heep ja The Fall). Selle rühmituse kohta oleks rääkida oi kui palju, seda enam, et Eestis eeldatavasti teatakse neist väga vähe – ei ole muusikarubriikides küll nende kohta mitte ühtegi vihjet leidnud. Esimesel 14-15 tegutsemisaastal olid nad lintide kesked ning muuseas mõjutasid selle kaudu ka tollast põrandaalust
cassette culture movement`i. Mõjukuse põhjus on väga lihtne – albumite, mitmetolliste ning kompilatsioonide hulk küündib üle 300. BCO-l on puudunud kindlalt fikseeritud koosseis – kuigi n-ö kõva tuumik, juhttegelased on teada, on koosseisud alati rohkearvulised olnud. Ja muusikute kõrval on projektides ka mittemuusikud osalenud (tuntumatest ansamblitest, kes amatööre kasutanud on, meenub mulle A Silver Mt Zion`i üks kehastustest The Silver Mt. Zion Memorial Orchestra and Tra-La-La Band with Choir). Tuntuimatest muusikutest on kaasa löönud Daevid Allen (Soft Machine, Gong),
Ctephin And The Ctephin Family Orchestra (abielupaar koos oma 7 lapse ning 3 abilisega – ei, see punt ei ole kõla nagu The Kelly Family, vaid on digitaalset saundiloomet ning välilindistusi miksiv Oklahoma kombo), psühhfolkar Faun Fables, mürainglid Monte Cazazza ning Hal McGee jpt. Kuigi ma ise tahaksin uskuda, et helid on nende puhul tähtsaim meedium, ei pääse üle ega ümber nende laiemast kontseptuaalsusest – albumid on temaatilised, müstilised lavakostüümid (meenutavad selles osas The Residents`i), performantsidel on marionettnukud tantsimas ning loomulikult on esindatud ka videoinstallatsioonid (juba 80ndate keskpaiku!). Nende flaierid on väga kunstipärased ning maalikunstis on nad
kasutanud cut`n`paste tehnikat (mis ei erinenud kuigi palju tollase helikunsti tehnilisest väljundist - helieksperimentaatorid sõna otseses mõttes kasutasid kääre ja liimi muusika-lintide kokku miksimiseks). Nende pioneerluse hulka tuleb arvata ka n-ö mitteeksisteerivate bändide idee – nimelt üks põhiliikmeid Das olevat 80ndate algul kodulinna Santa Cruz`i kleepinud täis ühe olematu ansambli flaiereid. Poliitiliselt on nad rahutud olnud – nende kodulehel on link Evil, kus nii visuaalselt kui helis materdatakse jõhkralt üht praeguseks hetkeks pensionile suundunud W-nimelist Texas`e (sõja)kauboid.
Kontseptuaalselt on nad endid määratlenud kui “mutantfolk”. Aga ka “Orchestra” on pigem negatiivsel viisil – vastandamise tulemusena tavaorkestritesse kui “instrumentaalsetele ning standardiseeritud kurjuse kehastustesse” – kasutusse võetud (üleüldse on nad püüdnud nimekuju “Big City Orchestra” ähmastada, kasutades selleks kümneid sarnaseid nimekujusid). Tegelik helikeel on (tava)folgist valgusaastate kaugusel. Nende muusikat võiks kõige üldisemalt iseloomustada kui vabas vormis elektroonilist friikmuusikat või antimuusikat – seal on (kohati väga monotoonset)
drone`i ning kriiksuvaid helisid, ebatavalist ämbienti, avangardelektroonikat, pulseerivaid, poolrütmilisi ning rütmilisi elemente, helisignaale,
noise`i, välisalvestusi, bassiterrorit, veidraid sämpleid,
spoken word`i,
industrial illbient`i ning veel teisi heli- ja stiilielemente. Kuigi BCO lähimate sugulashingede hulka võib arvata Nurse With Wound`i ja Lustmord`i, on mõnikord kalifornialaste helikeelde kätketud ka afiinsus pöörase popi suhtes – midagi ligilähedast selliste artistidega nagu People Like Us, The Residents, Felix Kubin või Messer für Frau Müller (või Messer Chups).
Signals And Code on ohtralt informatsioonist laetud. Ning seda albumit kuulates tundub BCO ka praegu oma ajast ees olevat. Avaloo Radio And Special kummituslikku ning minimalistlikku teemasse on sisse kodeeritud elektroakustiline resonants, omamoodi ”vigasus”. Truth Cannot Be Judged on kirikukellade ning digitaalse müra hüpnootiline sulam, millega liitub kaugustes kõlav inimhääl. Who Have Assimulated on 14 minutiline minimalistliku ülesehitusega ning pingest kruvitud
dub`i,
drone`i ning ämbiendi veider-neurootiline sulam. Actions At Obj on
multi-crossover kirikuorelite akordidest,
field recording`ist,
spoken word`ist, kiledast
feedback`ist, pekslevast rütmist ning pulseerivast ning laialivalguvast sündisaundist. Sch tm baseerub kriiksuva-kääksuva ukse(?) sämplil, mille ümber laotuvad
downbeat`ilik kontrabassirütm, elektroakustilised efektid, raskelt resoneeruv bassimüdin. Sending Fake Messages baseerub ühelt poolt ülimadalal bassikõminal, teisalt kõrgema heliregistri moodustavad ebamäärased-ülilühikesed elektroakustilisted sämplid ning vabas vormis mängitud rütmid-helid.
Ühesõnaga, Signals And Code demonstreerib BCO-d oma teada-tuntud headuses, kuigi minu suurimateks lemmikuteks jäävad endiselt The Residents`i plaadifirma
Ralph Records all välja antud (kassett)album Animal Religion (1988) ning Azimuth (2006, UNC). Kuigi algusaegade BCO albumid on
out of print ning mõnd erandit arvestamata sisuliselt kättesaamatud, on nende hilise perioodi muusikaga võimalik lähemalt tutvust teha nii nende
koduleheküljel,
archive.org`i ja
lastfm`i vahendusel kui
Umbrella Noize Collective`i saidil. Avant-muusika, kitsamalt eksperimentaalelektroonika,
industrial`i ning
sound-art`i lätete tundmaõppimisel möödapääsmatu peatükk.
9.3
Kuula albumit siit
