a27 z archiwum.G (pitu pitu recordz!)

a27 järjekorras teine album “z archiwum.G” koosneb 6 loost kogupikkusega 10 minutit. Põhimulje? Kui olete kunagi katsetanud-salvestanud mõne sämpleriga, siis aimate, mis siin juhtuda võis. Sellele on salvestatud erinevaid rütme ja naturaalhelisid (kraanist valguva vee vulin, vokaalhäälitsused-oiged) pluss tuuranud sämpleid brass- ja jazzmuusikast. Seejärel lülitanud sisse masina rütmifunktsiooni ja slice-režiimi, keerates sellele suvalt kõrvale control effect-nuppe. Tulemuseks on ka suvalt tükeldatud helipilt. Sämplisõda. Vastanditest koosnevaid skaalasid on mitmeid - hõre-tihe, emotsioonitu-sugestiivne, anonüümne-paljuütlev, kramplik-voolav, psühhootiline-lõõgastav, arusaamatu-mõistetav, diletantlik-meisterlik. Kuid kindlasti olulisim on, et siin ei hakka igav. Kontseptuaalne eeldus on ju tuttav - vaimustus "vigadest" (elik valikuvabaduse temaatika) ning kaose representeerimine konkreetsete isikute peades (Filip Golarz ja tema poeg Adolf). Inimene kõnetab masinat, ja vastupidi. Sämpli- ja masinaajastu pidu ja pillerkaar. Kuigi ilmselgelt mitte tantsimiseks ette nähtud.

Kuula albumit siit

8.2

fantômes fantômes (pitu pitu recordz)

Fantômes (demonszy + Kuku Smigun) viljeleb minimalistlikku hüpnotroonikat, kusjuures nende "hüpno" ilmneb otsingulisuse kaudu. Tõsi küll, siin puudub eksperimentaalne elektronmuusika - rütmika tõstetakse esile repetiivsuse kaudu. Repetiivsus täpsemalt kehastub õhkõrnas elektroakustilises struktuuris, (prantsuskeelsete) vokaalsilpide monotoonses rütmilisuses ning pinnapealses vinelikus virvenduses. Teisisõnu, struktuurist saab (repetiivne) rütmikehand. Kord on rõhuasetus rohkem silpidel, kord naturaalpillide (löök-, klahv- ja keelpillid) kordustel. Samuti on albumit läbivaks elemendiks tagurpidi rulluvad helid. "Fantômes" on konkreetselt lahterdatud introks ning nimeliselt ja numbriliselt üheksaks episoodiks, mis konkreetsel juhul viitab teatud järjepidevuse, läbiva koherentse seose taotlusele. Tõepoolest, teose lõppedes on tunne, justkui kuulanuks üksnes ühte (pikka) lugu. Ainsaks erandiks on lõpulugu episode 9 outro, mis lisab tempot ning dünaamikat, pürgides niimoodi Penguin Cafe Orchestra või Daniel Figgis`e mängumaadele. Nagu vihjatud, ainult korraks, kuivõrd lähimaks sugulaseks pean Soome projekti Thuoom - ühelt poolt hoomamatu eksperimentaalse vaimsuse, samas tasakaalustatuse, ning teisalt instrumentaalse-tehnilise lähenemise (elektroakustilised seaded, improvisatsioon, repetitroonika) kaudu. Hämmastavaks muudab üllitise tõik, et see on salvestatud koduse laivsessiooni käigus, vältides seejuures kõiksugu helitöötlemisprotseduure. Ühesõnaga, loomulik on ilus ning vähe on palju. Klišee või mitte, kuid konkreetsel juhul peab ta paika.

Kuula albumit siit

9.1

Instytut Zgrzytuff Cinema Modern (Pitu Pitu Recordz!)

Hetkel on käimas tundemöllud Devendra Banhart`i uue albumi ümber – kas metsjeesus reetis oma vanad ideaalid või mitte? Tõtt-öelda “reetis” Devendra oma ideaalid juba eelmisel albumil. Iseenesest kunstniku puhul rääkida mingisugusest ideaalide reetmisest on lihtlabane jura – kunstnik peabki liikumises, muutumises olema. Mis siis veel motiveeriks muusikut jätkama? Päevast-päeva, aastast-aastasse sama asja treimine? Kuulajatele sümpatiseerimine on juba teine asi. Tõsi, ka mulle meeldisid Banhart`i esimesed albumid märksa enam – tema primitiivsetes salvestustes oli konkreetseid hetkejäädvustusi, mis hiljem helitöötluse käigus tahes-tahtmata kaduma läksid. Muusika kisti alasti, ning sealt ei paistnudki enam eriti midagi välja. Lintidest ning odavatest mikritest tekkinud sahin-pahin oli omaette instrument, tekitades vaat et olulisima helisentimenti.

Instytut Zgrzytuff`i taga on kaks muusikut, kes varjuvad pseudonüümide kraj beztrwogi ning marker taha (kummagi tegelase diskograafias on mitu märki maha pandud). Uue projekti muusika sündis spontaanselt, ilma igasuguse kava ning plaanimiseta. Ausalt öeldes jättis avakuulamine nadi mulje. Tõsi, iga järgmise kuulamiskorraga sai järjest kenamini poolakate helimustriga kohanetud. Domineerib minimalistlik, bluesilik kitarriliin, kuhu on aeg-ajalt kätketud ka digitaalset tolmu ning isegi raadiolaineid ja toonide genereerimist-võimendamist. Mittehermeetiline kõlapilt. Ähmaselt kõlav vokaal on esindatud ainult ühes loos, üksnes rõhutamaks käesoleva albumi omapära. Eksperimentaalne (anti-)blues.

Kuula albumit siit

8.3