Sr. Acaso – Sr. Acaso (2014)

Lastfm

/Alternative pop, Indie rock/

Comment: at first glance I perceived I was listening to an album sung in Portuguese. Actually it was not in this way, however, being quite close to the truth anyway. More concretely, Sr. Acaso is a combo from Galicia, an autonomous region nearby the border of Portugal in northwestern Spain and a linguistically quite affine language indeed. Musically it is a whole of a handful of tracks saturated with touching refrains, scintillating guitar noises and entrancing piano chords. Effervescent moments are varied with slower ones thus creating organic and dynamic feel laid over the top of ditties. It is beautiful music and definitely a part of the heritage of Galician culture.  

DasKapital - Ruído Negro (2011)

Bandcamp

/Experimental pop, Alternative, Electronic pop, Electro-acoustic, Mood music, Leftfield, Indietronica/

Comment: DasKapital is a leftfield Spain residing combo whose 8-track issue is filled with different dodges and insights into an electronic and rock music related world. The project`s music is deliberately cutting-edge filled with spoken word snippets, uncanny sounds/noises and sonic effects (especially the finishing track Black Noise, and the starting O Anxo Do Desespero). Of course, it is not predominating throughout the course but present frequently, though. Mostly the album is a crossover of electronic sounds and programmed rhythms and rock music tendencies, however, bringing forth catchy melodies and suggestive harmonies. The singer`s approach reminds a little bit of Blixa Bargeld`s murmuring singing manner. In a word, the result is intriguing.          

OS TRASNOS DE MOSCOSO - Casa da Joaquina (2011)

Aregueifa

8.0

/Trip-hop, Hip-hop, Experimental electronica, Rap,Urban music/

Comment: This set of 2 short-running tracks starts out from the jungle of an electronic mess, evolving further into the trip-hop-relied rhythm structure. The second track is an example of whimsical hip-hop with a vast amount of energy rapped in Galegian/Spanish language.

Ataque Escampe - Violentos anos dez (2011)

Aregueifa

8.5

/Alt-folk, Indie folk, Baroque folk, Folk indie, Indie pop, Psychedelic/

Comment: Aregueifa is a honest label from Galicia, dedicated to the Galician music and musicians who mostly used to sing in their native language (which reportedly is more close to the Portuguese than Spanish language). However, a smorgasboard of genres are presented under the label, from nihilist punk attacks to strongly Celtic folk influenced ethnic music. Ataque Escampe is one of the most profilic collective under Aregueifa, playing up folk music with a tough touch of indie pop. Exalting harmonies, joyous rhythms, more concretely, wherein alt-folk used to get embellished with orchestrated sounds, jangle-y strums, brass sounds and at times psychedelic easiness as well. It can be compared to the other Spanish-based harmony alchemists like Nodding by the Fire, and Wild Honey.

Guezos Oito Destinos (Aregueifa)

Galiitsiamaalt, Hispaaniast pärit 7-liikmeline ansambel demonstreerib oma locus`ele ning plaadifirmale Aregueifa (mis omakorda peegeldab locus`t) kohast helipilti. Nende etnopopi skeemi läbivad psühhedeelsed (oreli)sõidud (Terradentro); teisalt - rahvuslikult meelestatud Astuuria-Galiitsia bändid ei saa loomulikult läbi ilma omi (keldi) juuri demonstreerimata. Näituseks avalugu Guezada 69 ristab etnorokki ning happelist tantsurokki. Justkui haldjad saabunuks madchesteri-peole ning võtnuks peo üle. Loos Acción-Reacción tõugatakse psühhedeelia valjult refrääniosas sisse; sinna kõrvale on ka lisatud introspektiivset tahku. Vals do Regueiro ristab omavahel downbeat-käike, hardrock-riffe ning kohalike torupillide (gaita) sentimenti. Gaitad ning oreligruuvid hoiavadki enamikes lugudes elegantselt meeleolu üleval. Todo Perfecto on ainus, mis mulle käesolevalt ei sümpatiseeri - kuigi seda alustab sulnis yanntiersen`lik akordionimotiiv, muutub träkk õige pea suhtkoht platnoipopiks ning banaalseks latiinoestraadiks. Obskuurne Benvida a Terradentro on minu lemmik, mis oma lühiduselt ning kaemuslikult iseloomult on pigem mõeldud interlüüdina ja sissejuhatusena lõpuloosse Terradentro.

Kuivõrd Viljandi Folgi organiseerijad on lisaks piiritletult pärimuslikule muusikale ka kutsunud sinna bände, mis on otsinud popist tuge (Oort, Zetod, Haydamaky), siis Galiitsia-Astuuria skeenest leiaks küll ja küll adekvaatset täiendust oma roster`i täitmiseks (nt Xurxo Romani, Xera, PROJECTO [TREPIA] jpt).

Kuula albumit siit

8.1

[Artistid] Fanny+Alexander

Fanny+Alexander
Aregueifa
Myspace

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5

[Artistid] Projecto ['trepia]

Albumid:
Projecto ['trepia] (2009, Aregueifa)












Videod:






Projecto ['trepia] Myspace

Cudevaso Tryin` to Fuck You (Aregueifa)

Uurisin Tõnis Kahu artiklit "Ideaalpop - demüstifikatsioon ilma õnneliku lõputa" (Vikerkaar 8/1992). Huvipakkuvaim osa oli uurimuse lõpus, kus ta pakub välja ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi uusi strateegiaid. Rääkides naudingutasandist (lk. 72), mainib ta ka naudingu antiteesi. Tsiteerin:

"Teadmine, et tänases maailmas ei saa nauding olla midagi muud kui kauba vormi võtnud tasakaal üksiku inimese ego ja maailma vahel, sunnib otsima talle päästvat antiteesi - ning müra, kaost ning nüristavate enesedistsipliini tootvate poptekstide arv üha suureneb. Selline muusika võtab meilt järk-järgult võimaluse naudinguks, piirab meie emotsionaalseid reaktsioone, taandab need refleksideks, kontrollib meid, viib transsi."

Tänapäeval, st 17 aastat hilisema popmuusika totaalkehandi kontseptsiooni juures, ning situatsioonis, kus igaühel on võimalus muusikat teha, ei saagi enesedistsipliin kuhugile kaduda - tänapäeval muusikute esilekerkimise fakt ei ole enam staatiline nähe (lk. 69). Vastupidi - küsimus on selles, kui palju on uutes artistides jõudu sisendusjõulise kontseptsiooniga välja tulla - kui veenev ta suudab kunstilises tähenduses olla? Ühesõnaga, novaatorluse idee on (jälle) terendamas. Samuti on aset leidnud nihe sisend-väljund suhtes ehk siis artisti ning vastuvõtja omas. Kindlasti see tendents ei ole veel maksimumi saavutanud. Ühelt poolt vana ideaalpopikuvand osaliselt töötab (viidete, tsitaatide/sämplite rohkus), teisalt praktikas on uuenduslikke asju ikkagi peale tulnud - Radiohead, Animal Collective, Paavoharju, Atlas Sound ning Deerhunter. Ning need ansamblid ei ole marginaalsed nähtused. Tõsi küll, müra ning kaost on selle aja jooksul juurde tulnud, kuid see ei lähtu enam kuidagi naudingu antiteesi lähtekohast [(mis on ka kooskõlas selle popmuusikalise visiooni arenguvõimalikkustega, mis pakutakse välja alalõigus Resistentsuse tasand (lk. 72)]. Antiteesist naudingu nullimise efekti tähenduses saab rääkida ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi algfaasis ehk siis millalgi murdemomendil ning sellele vahetult järgneval ajal. Ma ei arva, et neid murranguid on palju olnud - asi langeb mingist hetkest lihtsalt nüansside tasandile. Aga see on juba hinnangute küsimus.

Kindlasti võib nt noise`ist, drone doom`ist ning goregrind`ist tänapäeval rääkida kui "naudingut loovatest tekstidest", kuivõrd tekstid tugevdavad kindla sootsiumi enesetaju ning kinnistavad raskemuusika kehandi kui kultuuri osa elujõulisust. Seesuguste nihete eelduseks on, et muusikahuvilised on tõepoolest muutunud pop-protsessi objektideks, mille tulemusena ka nende tajusuutlikkus on minevikuga võrreldes laienenud ning teisenenud. Võib öelda, et eksperimentaalne pop eksperimenteerib kuulajaga.

Hispaaniast pärit Cudevaso naeruvääristab igasugu naudingu poolt ja vastu esitatavaid argumente. Mõne jaoks võib see olla puhas katarsis, teisele lihtsalt vastuvõetamatu müra. Tean inimesi, kelledele näiteks Jesus & Mary Chain on imetlusobjekt, teistele jälle äärmiselt tüütu muusika. Kui midagi peakski šotlaste muusikas "vigane" olema, siis tuleviku ansamblite eelis on, et nad saavad sellest õppida ning edasi areneda. Nt The Procedure Club, Times New Viking või The Raveonettes. Cudevaso võtab JAMC, Sex Pistols`i ning garaažipuntide energia ning võimendab seda märksa valjemaks, ründavamaks, psühhedeelsemaks, kohati tantsisklevaks ning kompromissituks hulluseks. 10 lugu 13 minuti sees. Lõhub küll kõrvu, kuid see-eest ka paitab hinge. Ehedaim rokienergia, mida ma Times New Viking`i albumist "Present The Paisley Reich" (2007) saati tajunud olen. Kahtlemata see album on manipulatiivne - sunnib kuulajale kriiskava feedback-müraseina peale, millesse doseerib vähehaaval muutusi. Kas need muutused võimenduvad kuulaja ajus või taustamüra läbi, on juba piisavalt intrigeeriv. Kahtlemata intelligentsuse näitajaks on ka oskus õigel ajal ära lõpetada.

Kuula albumit siit

9.0