[Artistid] WM. Telemann

Arteqcue
Myspace

Gale Talk A Beautiful Day (Arteqcue)

Hea on tõdeda, et kui hästi maitseb Madrid´is resideeruva brasiillase 3-looline EP hilistel õhtutundidel, kui personaalses plaanis on seljataha jäänud post-metal/post-hardcore`i tunnikesed (Daleth), edetabeli kallakuga electro-/techno rock (Unfactory), gootiliku põrnitsusega post-punk/rock noir (Plastique Noir) ning anti-folk/singer-songwriterlus (The Sarcastic Dharma Society). 27-aastase muusiku helikeelt iseloomustab dub house, dub techno ning deep house...läbi dub-filtrite. Ühesõnaga, üks suur dub-ihalus klubimuusika kontekstis. Väljapaistvaim träkk on küllap diplodocus, mis meenutab aegu, kui polnud ei myspace`i ega lastfm`i ning pärast päevast britpop`i laksu sai õhtul Raadio 2 lainele häälestatud, et klubimuuusika saatel soikuda või unne vajuda.
-------------------------------------------------
If you have spent your day listening to post-metal/post-hardcore (Daleth), techno/synth rock (Unfactory), goth-influenced post-punk (Plastique Noir), and acoustic anti-folk/singer-songwriter (The Sarcastic Dharma Society) your nocturnal experience takes a bit in the teeth at last and recommends you to listen to something different. Thereby you could enjoy A Beautiful Day, composed by Gale Talk, the Brazilian residing in Madrid. He does seem to be totally involved in dub - even it is house music, techno, or deep house. Otherwordly, it is his big drive upon dub forged in a context of club music. Probably the most outstanding track is diplodocus, which reminds me of the days, when there were not Myspace, Lastfm, or Bandcamp around me at all, listening to the radio at late hours of the day to fall deeply asleep care of atmospheric club rhythms.


Kuula albumit siit

8.7

König Saatgut art.031 moog air ep (Arteqcue)

König Saatgut on keegi kunstnik ja muusik Karlsruhe`st, kelle 4-looline debüütEP koosneb klubirütmidest - märksõnaks on house ning sellega seonduv. Avang moog air on tugev träkk, mis algab muusikavälise sämpliga ning kasvab tangerinedreamilikust Moog`i pulseerimisest hüpnootiliseks ning happeliseks tech-house`ks, mis leiab edenedes tagasitee kosmische musik`i juurde. Ka on siinkirjutajale alati meeldinud seesugune house-muusika, millel on filtrite "lõhn" man (hinne: 9.0). Living for the city kätkeb eneses housevokaali sämpleid - õnnetuseks on träkk veidi amatöörlik, sellelt kostub kõrvalsaadusena ebameeldiv kõrvalkrõbin ning terviklikku tunnet ei tekigi - pigem on see saamatu mash up-ettevõtmine (6.0). Drumz sämplib conga-trumme ning kaugustest kostuva laevasireeni kõla pluss vokaalliinid. Karkass on huvitav, kuid 3-minutiline träkk jääb liiga lühikeseks, et sellel kõrvatorkavatest arengutest rääkida (7.3). Selle eest hoolitseb originaalist üle kahe korra pikem m.telemann kidswanthouse rmx, mis annab tribal house`ile vaibiliku vaaba, modifitseerib rütme ning krutib harmoonialiine ja meeleolu (7.7). Konkreetse reliisi puhul jääb terviku kogusumma väiksemaks selle osade omast. Teisalt oma keskmisest see ilma ei jää - tänuks karvase naisterahva ja analoogsüntesaatori (kaane)pildi eest.

Kuula albumit siit

7.4