Zaiden --『そうそう』(2013)

Mayoware

• Experimentalism 
• Harsh noise 
• Lo-fi 
• Slacker folk 
• Post-psychedelic 
• DIY 
• Freeformfreakout 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Drill and bass 
• Breaks 
• Sampledelic 
• Sound collage 
• Breakcore

Nipponimaa Mayoware-nimelise netiplaadifirma all üllitatud 11-loolise kõige vähem huvipakkuvamad osad on ühelt poolt toores (valge) müralaine (keda see ikka huvitab, kui kõik kõrged-madalad sagedused korraga näkku paisatakse -- seda kogetud maa-ja-ilm Merzbow'd ja Hanatarashi kuulanuna) ning teisalt magamistoas kidra plõnnimise saatel jorutamine (mis on veelgi tüütavam). Õnneks kirjeldatud episoodid on kohe albumi alguses -- pärast seda hakkab muusika elama. Vabas vormis psühhiliselt ära pööramine kohtub elektroonilise muusika ja edasi-tagasi põrkuvate biitide ja tumeämbientsete kajadega; sinna sekka aeg-ajalt lastakse fragmente tuntud meloodiatest -- ainult nii palju, et äratundmisrõõmust tulenevad tundmused ellu äratataks, et pärast seda ikka edasi käänduda ja väänduda. See ei ole ju eesmärk omaette, kuivõrd helile kui lainele antakse kohane mänguline vorm. Kohati meenuvad CAN'i klassikalise albumi "Tago Mago" kaks kõige katsetuslikumat oopust "Aumgn" ja "Peking O", milles oli suur osa jaapanlasel Kenji "Damo" Suzuki'l. Kokkuvõtvalt -- tulemus on nutikalt meelierutav ja meelierutavalt nutikas.

Ehrler Vogel – In The North Atlantic (2013)

 

Archive.org

 

• Modern classical 
• Art music 
• Experimentalism 
• Musique concréte 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde

 

See 6-looline taies võiks vabalt olla saatesarja "Kuula rändajat" saatemuusika – kuigi kitsama diapasooniga, tulenedes albumi pealkirjas peegelduvast informatsioonist, ulatudes Norrast Kanadani; samas ilmselt täites inimajaloo mõjukaima veetee ja olulisimat majanduslik-poliitilist suunda. Vihmasadu ja kauge kõue kuma üksildaste klaveriakordide taamal annavad edasi nii adekvaatset kohavaimu kui loovad puhastavat meeleolu, samuti rasked sammud krudisevas lumes on justkui telepaatiapordi avamine kuulajale. Idüllil lasevad kesta ka kose voolamine ning muretu põhjamaine lauluümin akustilise kidra saatel. Ent on katsetuslikku edasi-tagasi ja tagurpidi rulluvat käsitlemist. Eksperimentaalseimat instrumentatsiooni pakuvad tuulekellad ja sügavad trummikajad, mis sildavad akustilist elektroonilisega. Kokkuvõtvalt – kuigi helilist on siin suht vähe (kuigi ma selles juba kahtlen), on see emotsioone esile kutsuvate tugevate joontena visandatud (see igatahes on kindel). 

 

8.5 (8.0-9.0)

Javier Toro – Ambiente Oceánico (2013)

 

Organic Acoustic

• Ambient
  
• Microtonal 
• Electronic music 
• Ambient noise 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Space music 
• Minimalism 
• Ambient drone

 

Albumi pealkiri ilmselt ei vaja tõlkimist ning kaanepilt on piisavalt illustratiivne. Haikala kui mere sümbol  piisavalt krutskiline, nahaalne ja verejanuline, tõestamaks inimloomale, et ei saa viimane tunda end kindlalt toiduahela tipus. Helipilt kahiseb-sahiseb-kihiseb hillitsetult ent piisavalt laetult, andmaks edasi hiigelveekogu salapära ja aimatavat ohtlikkust. Päikesevalgust vastuvõtvad kihid minemas märkamatult üle sügavateks tumevoogudeks. Rõhk kasvab, vaateväli aheneb, batüskaaf siseneb pimedusse. Heli vibreerib, aeg-ajalt kuuldub kolksatusi. Peaaegu kindel, et seesugused korüfeed nagu Jean-Yves Cousteau ja Hans Hass kiitnuks selle 6-loolise heaks. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Linear Bells - Through The Looking Glass

Andy`s Airport Of Love - Duquesne Incline

Mystified – Fractal Techno (2013)

Treetrunk

Archive.org

• Acid techno 
• Psychedelic 
• Deep techno 
• Alternative dance 
• Acid house 

Kui otsida netimuusika superstaari, siis üheks peamiseks kandidaadiks oleks Thomas Park – mees, kellel on muusikaliselt olnud palju raudu tules. Sageli samaaegselt. Produtseerinud erinevate pseudonüümide all eriilmelist muusikat, ning viimastel aegadel pigem lasknud masinatel ja algoritmidel genereerida muusikat (nn generatiivne muusika) ja helikandjaid isikliku leibeli Treetrunk all. Käesolev on väärt kuulamine, mille valemisse kuuluvad nii 80ndate lõpu hämune happetehno-psühhedeelia, ämbientsed ringmängud elektroonilistest heliosakestest võimendatud ruumis a la The Orb ning Detroit'i (pool)süvatehno. Ilmselt The Orb'i mõju on suurim – seda kostub pea igas rütmijärjestuses. Hüpnootiline ja kütkestav, samaaegselt sisse- ja väljapoole kiirgav. Plusspoolele jääb mõnusalt lopsakas ja meeldivalt lohakas analoogkvaliteet (isegi kui see on järele aimatud, on see hästi õnnestunud). Analoogkvaliteedi lohakus on suhteline – juba oleme omaks võtnud kuiva ja jäiga digitaalmustri nii pildis kui sõnas, mistõttu analoogasjad võivad tunduda anakronismina. Ent helipilt ei peta – see pulseerib läbi sahinatest kribitud ja krabinatest murendatud pealiskesta. Psühhedeelia ja tantsumuusika kokkusobitumine on omaette teema – oma psühhe vaatlemiseks tuleb sissepoole suunduda, sealset objekti ja ümbritsevat ruumi kaemuslikult haarata; tantsumuusika oma olemuselt seevastu on ekspressiivne ja interaktiivne. Nende kahe ühendamisega on Thomas Park oskuslikult hakkama saanud. Seda enam, et siinkirjutaja teab teda ennekõike – veelgi enam Mystified`i aliase all – ämbient- ja droonmuusikuna. See on puhas klassika! Varjatud, st avastamist ootav meistriteos. 

8.5 (8.0-9.0)

Cosmic Analog Ensemble – Deltas Of Matacumbo (2013)

Upitup

Hisstology

• Breaks 
• Cinematic 
• Ambient pop 
• Nu jazz 
• Sampledelic
• World fusion 
• Psychedelic 
• Electronic music 
• Chilltronica 
• Ethnotronica 

Eksisteerib tujuliigutav leibel nimega Hisstology, mille lõviosa üllitiste taga on liibanonlane Charif Megarbane. Ta ning tema koostöö- ja sooloprojektid, milledest ilmselt tuntuim on Cosmic Analog Ensemble. Kõlab justnagu Tangerine Dream teisiti nimetatuna. Ei ole Charif Megarbane teps Edgar Froese duplikaat; seda kindlasti mitte. Seekord tulenevalt oma päritolust lisab ta teatud lugudesse Araabia temaatikat, ent see on kindlasti vähem Araabia kaasus kui olid näiteks Muslimgauze'i teosed. Ta on pigem hedonist, möllates rütmide ning sfääriliste ja kinemaatiliste motiividega. Vahet ei ole, sõltuvalt tujust laenab ta nii Idast kui Läänest, vahel ka Aafrikast. Muideks, selle megaalbumi (kokku 34 lugu) salvestas ta Keenia pealinnas Nairobis; tehes seda laivis ainsa ülesvõttega. Eks mõnes loos võib taamal tajuda Aafrika öist müstikat – hõõguvaid silmapaare ja õõva sisendavaid poolvarje visalt taanduva leitsaku taamal. Nagu mahuka albumi nimi osutab lahkneb see erinevateks harudeks, samas säilitades terviklikkuse. Teisalt mahuka materjali eduka realiseerimise eeldusteks on stiililine mitmekesisus ehk võimalikkuse võimaldamine. Loomuldasa andekusest. Iseenesest mõista. Loomulikult. Siin on erilisi subliimseid hetki – näiteks vastupandamatult katkendlik "Interlude) (Pt. ii) (Side D)" ning vastupandamatult kruttiva orientaalsämpliga "New Hamra". Või kaugete merede ja aegade tagust eksootikat kummardav "Positive Space". "Somehows and Somewhats" kõlab kui nullindate tehnoloogia ja know-how omandanud Miles lendaks ajamasinas oma 50-60ndate loomingut töötlema. Ehtne kõrvauss. Kohati ta muusika kõlab kui library music, kostuvad siin-seal maestrod Morricone, Baxter, Nicolai, Paramor. 

8.0 (7.0-9.0)

Kaagootaabaa – From The Highest Of The High To The Lowest Of The Low (2013)

YIP! Records

• Lo-fi 
• DIY 
• Outsider pop 
• Bedroom pop 
• Singer-songwriter 
• Synth-punk 
• Primitive music 

John Kaggot käägutab klahvpilli ja jorutab oma joru. Jorutab nii madalal toonil, et on raske sisu evida. Ilmselt midagi rõõmsameelset on sealt raske eeldada. Pigem on album artisti depressiooni ja raske elu väljendamise vahend ning masenduse maandamise varras. Lisaks kasutab vägisõnu (ega`s ta varasemad-hilisemad albumid tonaalsuselt kuigi ei erine). Saund on selline, et Daniel Johnston'i muusika tundub selle kõrval kohati hi-fi'na. Peab tunnistama, et ega ta kuigi palju variatsioonidega ei uhkelda (ehk ei olegi nii vähe kui esmapilgul paistab). Pigem albumi pealkirja teine pool peab paika – ollakse sügavas oru põhjas, ent kus siiski on piisavalt ruumi manööverdada. Aga sellele kõigele vaatamata on selles albumis oma võlu - ehk just tänu sellele valule, st valust tingitud apaatsusele ja närvetumisele. Stiililiselt kirjeldaksin seda (äärmiselt) madala profiiliga süntpungina. Ehk toob see artistile naeratuse – veel parem kui lausa naerulagina – huulile, et nimetasin teda laulukirjutajaks. 

7.0 (6.0-7.5)

Cockamamie – Confuzz (2013)

Bandcamp

• Psychedelic rock 
• Hard rock 
• Alternative rock 
• Stoner rock 
• Sludge metal 
• Progressive 
• Heavy-psych 
• Shoegaze 
• Art rock/metal 
• Doom metal 

Idanaabri Permi neliku albumikaane psühhedeelne kollaaž annab osaliselt aimu, mis siin hakkab juhtuma. See kaanepilt toob momentaanselt meelde nende legendi Yuri Morozov'i, kes seoses Nõukogude hipitemaatika tõstatamisega viimastel aastatel on teenitult palju tähelepanu võitnud. Mees, kes oli stuudiomuusik paljudele tuntumatele artistidele, hakkab postuumselt oma elu elama. Ei kahtle, et seegi nelik on oma kultuslikku kaasmaalast kuulanud ja tast inspiratsiooni ammutanud; siin on gruuvivat kitarri, kivi-, viimsepäeva- ja mudarokki – helile on antud võimas elektriline vaib justkui konnakoibadele pikselöögi läbi. Muusika, mis otsib hunnitult tasakaalu klassikalise roki ja otsingulise metal'i vahel, võttes aeg-ajalt ämmaemandaks kingapõrnitsemise. Kaalukauss jääb siiski roki poole kaldu, metal on pigem mõtteline piiritulp, millest vahetevahel on intrigeeriv mööda karata. Kitarrid, vokaal, basskitarr ja trummid. Psühhedeelia ilma klahvpillideta, mis kahtlemata eeldab rohkem mõttetööd ideede realiseerimiseks. Rohkem moonutatud ja efektidest laetud instrumente. See album on mõjus seetõttu, et nimetatud žanrielemendid ei ole šabloonselt esitatud, vaid sageli puutumisi ja vihjamisi. Domineerima jääb võimendatud psühhedeelne vibratsioon. Väga hea rokkalbum. Eesti bändidest tooksin välja kokkupuutepunkti Nevesise ja Voogiga.

CACHETTE A BRANLETTE – CACHETTE A BRANLETTE (2013)

Los Emes Del Oso

Free Music Archive

Bandcamp

• Synth-pop 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Outsider pop 
• Minimal synth 
• Electronic music 
• DIY 
• Weird pop 
• Singer-songwriter 
• Synth-punk 
• Lo-fi 
• Synthwave 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism
• Art punk 

Prantsuse muusiku Florian Steiner'i kimbatust tekitava nimega album – on see siis lakooniliselt omanimeline või hoopis "(none given)" – anti algselt välja Los Emes Del Oso-nimelise eksperimentaal- ja veidrat muusikat üllitava netileibeli all kaheksa aasta eest. Salvestatuna algselt kassettmakile (ning digitaalsele lisaks üllitatud kassettlindil väikeses tiraažis) on selle kaheksaloolise üllitise stilistiline diapasoon üsna lai – külmades toonides minimalistlikust sündimuusikast ning haaravast psühhedeelsest süntpopist nurgelise ja kriiskava süntpungini a la Suicide ja The Cardboards ning sergegainsbourgilike kaemusteni lo-fi võtmes ning keeruliste krautrokk(al)keemiliste kaemusteni a la Conrad Schnitzler'i ja Asmus Tietchens'i sooloalbumid. Eks neid žanrilisi varjundeid on teisigi. No veenab küll see Gallia veidrik, kuna ehtprantslaslikult on temas pompöössus ja uhkeldamine ning teisalt ebaprantslaslikult oskab seda tähele panna ja selle üle naerda – seda moonutades, peites ja hüljates. Mõni teine võib-olla lihtsalt ütleks – ristates kõike seda üksteisega. Nagu juba aru saite, maksimumlähedased punktid tuleb selle eriilmelise ent kenasti koospüsiva ja terviku moodustava albumi eest loovutada. Kerge südamega annan.

Fort Fairfield – Prenzlauer Berg (2013)

Acustronica

• Krautrock 
• Electronic 
• Progressive 
• Art rock 
• Synth-rock 
• Techno pop

Itaalia plaadifirma Acustronica all üllitatud Rootsi kombo 16-looline üllitis tuksleb oma rahulik-keskmises rütmis algusest lõpuni – ei mingit pöörast tõmblemist ega muutustest tingitud ohhoo-efekti pakkumist. Krautroki järgne kergtõmmis, milles on ansambli Neu! neljandale albumile ja La Düsseldorf'ile omaseid eepilisi sündimeloodiaid-harmooniaid. Rütmistruktuur, mis seda edasi lükkab, põhineb osaliselt 90ndate Euroopa juustubiidil ja on osaliselt laenatud haussmuusikast. Ühesõnaga, kitš ja glämm on määritud ühe leivakääru peale, mille maitse üle tuleks kindlasti kakelda. Kuulata ja kakelda. Kindel, et kuusteist lugu on ilmselgelt palju selle lihtsa sõnumi edastamiseks. Nagu keegi tüütus räägiks teile üht ja sama juttu kolm korda järjest.

Cold Flesh Colony – The Mind Sculptor (2013)

Zorch Factory

• Electronic
• Post-industrial
• Trashcore
• Industrial rock
• Dark wave
• Piano music
• Industrial electro
• Neoclassical
• Alternative rock

Rääkides industriaalrokist tõuseb siinkirjutajal klimp kurku – see klimp ei ole meeldiva maitsega. Esiteks on see vana kooli industriaalmuusika solkimine ja tähenduse-kavatsuse muundamine negatiivses suunas. Reeglina tähendab see juhmi masinlikkust ja nürimeelset korda armastavat digitaalset nuudeldamist vastandina vana kooli industriaali analoogkõladele ja nihilismile. See ei ole enam vaba muusikalise mõtte edastamine, vaid umbne institutsioon. Needsamad negatiivsed elemendid on kahjuks esindatud ka käesoleval üheksaloolisel albumil (väljaandjaks Zorch Factory), kuigi Viinist Austriast pärit projekt suudab seda leeevendada, väljudes siin-seal eelpoolmainitust. Näiteks pakkudes aeglasi darkwave`ilikke orkestreeritud kaemusi klaveriklimberuste saatel, mida saadavad mahasurutud raevu sisaldav vokaal ja konkreethelide müra taamal (“Glimpse the Unthinkable”). Või siis modifitseeritud (pool)kajadesse uppuvad klaveriakordid, mis rõhutavad ruumi ja aega meie ümber (kuigi võivad aja seisma panna). Seesugused suhted elementide vahel ning tõhus fokusseerimine teatud detailidel ja võtete kasutamine lisavad efektiivsust kuulamiskogemusse. Eklektiline on see album igatahes – siin on isegi kõige tavalisemat alternatiivrokki, millega ei oskagi midagi peale hakata. Kohatäide nimega “Reprise”. Teisalt jälle raevukas metalli needmine tasakaalustab tühisust (nimilugu) või siis teeb seda lihtsalt tumeämbientne kompimine sügavustes (“Abandon Hope”). Kokkuvõttes võib siiski nentida, et positiivseid momente on hulgim.

Neuf Meuf – On Titled EP (2013)

No-Source

• Indietronica
• DIY 
• Post-rock 
• Art rock 
• Shoegaze 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Plinkerpop 
• Lo-fi 
• Noise pop 
• Ambient

Neuf Meuf on sloveenlase Rok Vrbancic'i sooloprojekt ning "On Titled" (või siis "Ontitled" on üks meisterlikult rafineeritud EP, mis algab laisa lofiliku kitarriplõnnimisega – kuhugi kiiret ei näikse olevat –, aga teisest loost alates võtab artist ilmekalt jalad kõhu alt välja, filtreerides ämbienti elektroonikast ja kingapõrnitsemisest. Ka kitarridele keeratakse elektrit juurde ja trummeldamine varieerub esiplaanil olemise ja varjule jäämise vahel, olles kord täiselektrooniline klõbistamine, teine ja kolmas kord mängides sämplitud päristrummidega. Tahaks öelda, et sulnis eksperimentaalmürapopp "That'll" on üllitise apoteoos, aga... ei hakka ütlema, kuna ka teised lood on väärtusüksused omaette. Oleks ebaõiglane seda teha. Meistriteose on Rok Vrbancic üllitanud USA leibeli No-Source all.

q///q – beko_209 (2013)

Beko DSL

• Synth-pop
• Electro-indie
• Alternative pop
• Synthwave
• Motorik
• Kraut-electro
• Robot pop
• Synth-punk
• Alternative dance
• Minimal wave
• Kraut-techno

Kohe avalugu ilmutab robotite tahet muundumaks inimesteks. Niivõrd kuivõrd – teravad metalsed sakid ja lõikavad servad turritavad pehmest koest välja. Mõnes teises loos ilmneb klassikaline süntpungilik olemus pelutava alanvegaliku vokaaliga. Klassika noh. Kaheksa lugu, lühikesed paariminutilised kaemused. Aga üldiselt valitseb Kraftwerk'i hilisema ajastu vaim, mille elektro-, tehno- ja robotpopi fassaadi on imbunud algusaegade motoorne et mitte öelda monotoonne krautvaib. Minimalistlik, kõhetu rütmistik on kaunistatud poolorkestreeritud sündipuhangutega, mis mõlemad tekitavad albumit läbiva sünge tunnetuse. Mainitet monotoonsus ja süngus on siin mitte takistavad, vaid (edasi)kandvad jõud. Midagi nagu Joy Division New Order`i seadistuses, olles tugevasti mõjutatud hilisest Kraftwerk`ist. Vahele on pikitud ka elektroonilisi eksperimente rütmi ja helidega. Korralik üllitis. Väljaandjaks on üks väljapaistvaimaid indiplaadifirmasid eelmisel kümnendil – Prantsuse leibel Beko DSL (mitte segi ajada Türgi kodumasinate firmaga).

Nick Rivera - The Wasp and the Butcher.​.​.​and the Bird

Insanity13 – Get Your Clothes Off (2013)

Mixgalaxy

Jamendo

• Electronic music 
• Psychedelic 
• Alternative pop 
• Ambient pop 
• Trip-hop 
• Electro 
• Breaks

 

Insanity13 on kollektiiv Izhevski'st Venemaalt. Pigem vanakooli trip-hop'i kui tänapäevase rütmi-tilulilu poole kaldu (ei ole autotune'i, ei ole piinlikult primitiivseid rütmimustreid ega digitaalselt hõredat nõmedust/eemaletõukavat steriilset üleprodutseerimist). Stiliseeritud mõõdukas süngus ja tüüne sügavus, mida juhib ja hoiab koos kogu 4-loolise albumi vältel kaunilt unelev naishääl Oxy. Näiteks lugu "Turning a Blind Eye" on suurepärane näide, kuidas kõrgema sagedusega, samas hõredama astumisega rütm võinuks lahjaks jääda, kui ei olnuks toetamas vilgas elektrokäik ja pärast lisandunud loo narratiivi edendavad orkestreeringud-helikihid. Kõik on kinni pisiasjades – ning pisiasjad on kinni suhtumises. "Red Mattress" kõlab kui eksperimentaalne Garbage, mille on produtseerinud Robert Del Naja või Tricky. Selles on toda musta energiat, seda musta sügavust, mis viirab tasahilju ja haarab kuulaja uute keskkonda. Albumi on üllitanud Mixgalaxy. Vana kool, mis kunagi ei vanane, vaid läheb ajapikku pigem paremaks.

Alessio Ballerini – To Its Beginning To Its End (2013)

Laverna

Archive.org

• Ambient
• Electronic music
• Drone
• Organic electronica
• Ambient drone
• Chamber music
• Musique concrète
• Field recording
• Microtonal
• Abstract
• Post-classical

Comment: Alessio Ballerini (born 1980) is being an intriguing ambient/drone musician having been active since the end of the 00s. My first meet with the Italian's music was listening to Blanc (2010, Zymogen) where he collaborated with famous Austrian guitar alchemist Christian Fennesz on a track. Given that To Its Beginning To Its End is the very topic of ambient and drone music/or tightly mixed up with each other then the exploration must have been obsessive either in sequencing the templates or manipulating with microscopic elements. Any element represented within this whole of 4 tracks signifies something by adding weight either alone or changing its place within a configuration. At times the course gets an abstract turn due to having the static and faint abrasive hisses running around, at times moving towards a most exuberant realisation by incorporating the sea waves into the blend. At times the aforementioned elements are magnified, and vice versa, by significant piano incantations. And it is something which can be considered an impulse to help one break on through to the other side. The listener can hear sonic waves upsurging and then decreasing in volume until there is silence. Even those vibrations being added to the rear part of a sonic progression make up a change I would like to call tectonic. For the resemblance and then against the difference, for the repetition and then against the difference. Thoroughly enchanting, frequently transcendental release is a part of the library of Laverna. Apex charmer in all-encompassing sense.

Пражский студент – Доппельгангер (2013)

Pikkalma
Bandcamp

• Psych-rock 
• Avant-rock 
• Acid rock 
• Experimental rock 
• Lo-fi 
• Kraut-punk 
• Garage rock 
• Shitgaze 
• Noise rock 
• DIY
• Space rock

Comment: first of all, it is a sort of album a few used to create today. Back in the beginning of the 10s then it was the case as this 11-track outing proves to show off. Stoned vocal bits and the guitars fed back from a rehearsal room with galvanized acidic keyboard madness do make up an unforgettable event especially if you think of Ty Segall`s albums as way too polished ones. Its muddy soundscape and hazy delineations between the instruments remind of CAN`s less known improvisations (such kinds of having been summoned on Lost Tapes), and artists from such an imprint from the 80s as Bob Chaos. Kровавый дуэлянт and the last two tracks provide a consummate spaced-out ecstasy. Fabulous shit in its endless iteration and frantic discordant blowup even if the formula of it is quite simple – just take ordinary modelling on the structure and then crank up the volume to the brim. I would like to call it art punk due to having motorik and spaced-out intensifiers within but I cannot do it regarding its absolutely nihilistic, rejecting attitude toward everything (maybe it is the pure case of art considering the last implicit thinking way). If I am true both the artist and an imprint, Pikkalma, come out of Perm, Russia.

Black Bug – Reflecting The Light (2013)

 
Bandcamp

Eighteen

Hozac

• Synth-punk 
• Dance punk 
• Art punk 
• DIY 
• Electroclash 
• Electro-punk 
• Lo-fi

Comment: this 11-track outing is something which straddles on the border of electro and punk being embellished with vintage spoken samples and catchy singing. By listening to the lo-fi production and thorough DIY intention of this Italian-based combo it can be said for instance both Sex Pistols (from the past), and Fischerspooner (from the present time) chime like established combos with regard to it. Additionally, such sort of music resurrects in mind such combos as The Screamers, Digital Leather, Units, Suicide. On the other side, with regard to a permanent acerbic droning and straightforward pace it is close to Silver Apples rather than The Fall. Especially astounding are those a bit hypnotic and a bit venomous progressions on synths being accompanied by howling singing manner and mechanic autistic drums. If you have a wish you can buy their LP being released on Eighteen Records.

Stjerneheimen – II (2013)

Velvet Blue

• Hardcore 
• Post-metal 
• Experimental metal 
• Avant-metal 
• DIY 
• Drone doom metal 
• Progressive 
• Improvised music 
• Freeformfreakout

Comment: these 13 tracks clocking in at a 20 minute are issued on Velvet Blue Records filled in with galvanized guitar-induced monoliths, rattling hi-hats and quirky threads dominated by sheer electronic effects and unusual drumming times and instrumental deviation all along. The more I am getting into it the more I realize the artist's intention just to manipulate with metal-related heaviness rather than serving it as the purpose. The listener can perceive how the aforementioned genres are disintegrated and pulverised for the sake of playfulness and artistic fun, for the sake of sonorous entertainment and artistic madness. The Convoys can be considered an exception of excelling at hardcore punk. Another exception is The Nothingness by doing away with the gravity of experimentation and heaviness of metal. Just to start off and fading into nothing as the title refers to. Thirdly, the issue is produced by exploiting DIY attitude and lo-fi approach of which artists are predominantly penchant for sonic experiments. This one is the case. Volatile handling on a guitar and rejecting demarcated stylistic borders reminds of another Brazilian maverick called Lucas Pastina aka LFC.