- Lo-fi
- DIY
- Outsider pop
- Bedroom pop
- Singer-songwriter
- Synth-punk
- Primitive music
John Kaggot käägutab klahvpilli ja jorutab oma joru. Jorutab nii madalal toonil, et on raske sisu evida. Ilmselt midagi rõõmsameelset on sealt raske eeldada. Pigem on album artisti depressiooni ja raske elu väljendamise vahend ning masenduse maandamise varras. Lisaks kasutab vägisõnu (ega`s ta varasemad-hilisemad albumid tonaalsuselt kuigi ei erine). Saund on selline, et Daniel Johnston'i muusika tundub selle kõrval kohati hi-fi'na. Peab tunnistama, et ega ta kuigi palju variatsioonidega ei uhkelda (ehk ei olegi nii vähe kui esmapilgul paistab). Pigem albumi pealkirja teine pool peab paika – ollakse sügavas oru põhjas, ent kus siiski on piisavalt ruumi manööverdada. Aga sellele kõigele vaatamata on selles albumis oma võlu - ehk just tänu sellele valule, st valust tingitud apaatsusele ja närvetumisele. Stiililiselt kirjeldaksin seda (äärmiselt) madala profiiliga süntpungina. Ehk toob see artistile naeratuse – veel parem kui lausa naerulagina – huulile, et nimetasin teda laulukirjutajaks.
7.0 (6.0-7.5)
