Denshi -- 10pts (2010)

Test Tube

• Experimentalism 
• Sampledelic 
• Micro-sound 
• Experimental electronica 
• Folktronica 
• Turntablism 
• Micro-techno 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Avant-electronica 
• Micro-dub

Selle 10-realise albumi lugu ulatub aastasse 2001, kui Jaapani muusik Yori Denshi (YD) leidis prügist vana Mehhiko vinüülplaadi. Sellesse oli mulgustatud kümme dekoratiivelemendist auku piki sooni. Seejärel söötis YD arvutisse heliinfot, mis jäi aukude vahele. Metoodiliselt oli asi intrigeeriv seetõttu, et kui toonõla nõel auku kukkus, siis lülitas see arvutis söötmistsükli ümber. Hiljem tegeles artist produktsiooniga, asetades helirajad kihiti sekventserisse, painutades, venitades, lisades kajasid ja muid efekte. Taies on hea näide sellest, kuidas teatud tehnilist iseärasust (oskuslikult) ära kasutades on võimalik luua uut muusikat, ärgitades nii inspiratsiooni kui uusi ideid. Isegi kui vinüülmängija eksperimentaalne kasutamine aastatuhande vahetusel ei olnud kuigi uus idee, siis maailm ei olnud veel väga võrgustunud, mistõttu paljud tehnikad ja lähenemised leiutati maailma eri paigus sõltumatult. Ka ei olnud salvestamistehnikad niivõrd standardiseeritud kui praegu. Isegi kui kuuldi mingist võttest, ei pruukinud sellest üks-üheselt aru saada -- tekkisid eluterved moonutused ja nihked, mis kandusid edasi ka muusikasse. Sellelt kostub nii elektroonilist folki, dub'i kui mikroskoopilist tehnot. Samuti algmaterjali etnomuusika kajad on vaevu märgatavad (võib-olla on see kuulaja. Ka saviplaadi krõbinale on antud omaette elu -- mõnus tihke pragin tungib mõnes loos esile. Tulemuse muudab intrigeerivaks ujuv aluspind -- nagu soo mätaste peal ringi udjamine; paar sammu edasi, üks samm tagasi. Teise dimensiooni loob mikroskoopiline universum nende helide sees ja ümber -- justkui püüe sellest välja tungida, ent lõpuks rahuldudes ümbritsevate tingimustega-sellesse heidetusega. Valluta iseennast nagu mainis kord Descartes. 8.5 (7.5-9.0)

Peregrino -- El azul helado del alba (2010)

Resting Bell

• Post-rock 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Sound art 
• Abstract 
• Dark ambient 
• Guitar ambient 
• Experimentalism
• Ambient drone

Saksa netiplaadifirma Resting Bell'i all argentiinlase Bernardo Durand'i üllitatud muusika on sügav, puhastav, ruumiline, teadvust avardav, teraapiline. Alustuseks on algus(punkt) väga oluline -- kaanepilt on tabav (pildistatuna kas läbi bussi- või rongiakna), piltlikustades horisondi ulatust üle rohumaa metsa veereni, kus vaade on veidi hämardunud ja määrdunud. See osutab inimese vastuvõturetseptorite ja ajus tõlgendamise üks-ühese arusaamise puudumisele (või vähemalt vildakusele). Muusika omalt poolt annab arusaama, et aju hakkab ise teatud sagedusi looma ning tõlgendama, et tegelikult ei ole objektiivse tõe puudumine esteetilises plaanis üldse paha. Nimilugu erineb siin kõige enam, kuivõrd kasutatakse rongirataste motoorset kõlksumist rütmimasinana; seevastu teistes lugudes on põhirõhk kitarridega loodud tekstuuril ja tämbril (tõsi, heli sügavama abstraheerituse puhul ei ole selge, mis instrumentidest või masinatest on helid filtritesse ja kanalitesse juhitud lainetama, kuju kaotama, hääbuma). Tendentsid süvenevad ja avarduvad, tüüned meeleolud muutuvad tumemeelseks droonmuusikaks -- milles on nii kriibet, ängi kui melanhoolset ilu (sageli läbisegi). 8.5 (8.0-9.0)

Out Level -- Strange Sounds Can Make A Man Happy (2010)

Justnotnormal

• Ambient 
• Progressive electronic 
• Glitchtronica 
• Post-rock 
• Experimental electronica 
• Electronic music

See album esitab ämbientmuusikale väljakutse, keeldudes sulandamast üheks ühtlaseks, lõputult voolavaks helimassiks. Selle asemel on siin katkestusi, hüppeid ja ootamatuid tonaalseid muudatusi, mis loovad progressiivse elektroonika esteetikale omase dünaamilisuse. Kui Brian Eno nägi ämbientmuusikat kui funktsionaalset ja tähelepandamatut, isegi mööbliesemega võrreldavat objekti, siis siin albumil on selgeid momente, kus heli nõuab kuulaja tähelepanu -- olgu selleks kitarrikõla ootamatu ilmumine ja võimutsemine ("Epílogo") või helimaastiku tektoonilised kõikumised. Muusika atmosfääriline kvaliteet on siiski vaieldamatult ämbientlik, kuigi mitte ilmtingimata rahustav ega passiivne. Mõned palad peegeldavad valgust justkui jäämäed eredas päikesepaistes -- helid on säravad, kuid samas jahedad, tekstuurid hüperrealistlikud. See paralleel meenutab kohati Sven Grünbergi varaseid elektroonilisi töid, näiteks tema helimaailma filmis "Hukkunud alpinisti hotell", kus sünteetilised kõlad loovad korraga nii tuttava kui ka müstilise keskkonna. Meditatiivne pulsatsioon ja elektrilised sähvatused eitavad üks-ühest kategoriseerimist. See tähendab, et album ei ole pelk "õhk ruumis" -- see suudab olla ka teekond, narratiiv või isegi omamoodi audiovisuaalne hallutsinatsioon. Kuuleme muusikalist tekstuuri, mis on hüplev, fragmentaarne ja kohati lausa katkestatud, nagu oleks see loodud kollaažitehnikas või lähtutud glitch-esteetikast (jah, sageli võiks seda muusikat kirjeldada raudritsikate laulmisena alumiiniummetsas). Helidega luuakse õhustikku, mis ei ole pelgalt taustaks, vaid lavastab keskkonda ja atmosfääri. See muusika ei eksisteeri lihtsalt taustana, vaid tõmbab kuulaja oma maailma, viies ta kuhugi, kus heli ei ole mitte ainult kuulmise, vaid ka ruumi avardamise ja valguse külvamise teema. Tõsi jah, esteetiline diapasoon jääb lõppkokkuvõttes veidi ahtaks. 7.5 (7.0-8.0)

Team.Radio -- White Tokyo (2010)

Sinewave

• Indie rock 
• DIY 
• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Psychedelic 
• Dream pop

Edgar Allan Poe väitis, et kannatused tulenevad ihaldamisest, ihast ja klammerdumisest. Muusikas ja kunstis üldisemalt on seda klammerdumist ja ihaldamist vaja, et instrumentaalsele kehandile liha anda. Brasiilias on igati tõsiseltvõetavad muusikaskeened -- nii oma algupärased kui teistest riikidest alguse saanud; millest johtuvalt tuleb näiteks indimuusikat nii nii-öelda puhtal kujul kui ka sünkretistlikku. Ei ütleks, et see 6-looline taies paneks intellektuaaalseid ja intelligibiilseid võimeid eriti proovile. Mõni kriitilisema laadiga kuulaja võib öelda, et oleks ju võinud anda rohkem mitmekesisuse pillerkaarile järele või kaevuda sügavamale, minna põlema, et eristuda selles tohutus üleilmses kitarrimuusikamassis. Siin valdavalt uneleva alatooniga albumil on ka maneerlikke kingapõrnitsuslikke elemente, ent õige kingapõrnitsemine on ennekõike transgressiivne žanr (nagu käilakujud MBV ja Slowdive on endid elujõulisena tõestanud ning siiamaani väga erinevaid stiile mõjutades). Või siis teisalt -- unelev pool (milles süntesaatorite roll on märksa suurem), mis pidanuks olema maksimaalselt minimeeritud, et paljastada instrumentaalsele kasinusele vaatamata hinge ilu- ja murevaod nagu seda ideaalselt väljendas Boston'i trio Galaxie 500. Teisalt on jõulupühad, ning siia aega sobitub see hästi -- äkki peakski selle järgmisteks aastateks sildistama jõulumuusikaalbumina. Ka mürarohke(ma)d kingapõrnitsuslikud lood "Jolenne" ja "To Hank" sobituvad väikse vürtsina sellesse skeemi. 5.5/10

Mensa -- Moorland (2010)

Test Tube

• Ambient 
• Field recording 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Dark ambient 
• Sound art 
• Drone
• Organic electronica 

Hispaania artisti Edu Comelles'i aka Mensa (samuti veab asjalikku eksperimentaalse muusika plaadifirmat nimega Audiotalaia) 5-looline seisab pärishelide, nende pärishelide töötlemise, ämbiendi, ämbiendist välja tõmmatud pikkade akordide ning helikunsti ristteel. Niikuinii mainitud stiilid ristuvad teineteisega eri kombinatsioonides, mistõttu piir nende vahel on hägune ning hägustub kuulates veelgi. See on helimaastik, mis ei jää abstraktseks (v.a nimiloo algus), kuivõrd on täidetud ratsionaalse hulga emotsioonidega -- nagu on lõunaeurooplastele kombeks (mis teeb neist imetlusväärsed ja ilusad inimesed). Käesolev teos on inspireeritud artisti viibimisest aasta jagu Šotimaal, mis ilmselt lisab merehoovuste jahedust, õhukese taimkattega mäestiku tüünust ning kaljurünkade teravust helitekstuuri. On mõnusat linnutiivul üle mere ning haljaste lagendike libisemise muusikat kui ka ähvardavamat kaljulõhede sügavusest õhkuvat tumedust ja tormleva mere süngust (kuigi mitte sõna-sõnalt!). Kontaktmikrofonid siin-seal annavad edasi vahetut, suurendatud ülesvõtet ehk ka kontseptuaalselt distantsi puudumist-loodusest eemaldumist, lisades tervikusse uut segmenti. Ka on albumil tinglikult EP nimega "Braid Heritage" (tõsi, Saksa netiplaadifirma Resting Bell all), mis sisaldab pikemaid versioone kahest siinsest kompositsioonist. Kokkuvõtvalt tuleb artisti igati kiita väärilise terviku eest.

Aitänna77 -- The Last Summer Days EP (2010)

Test Tube/Bandcamp 

• Indie folk 
• Drone pop 
• Cover 
• Dream pop 
• Folk indie 
• Singer-songwriter 
• Art folk 
• Folktronica 
• Slowcore 
• Post-folk 
• Folkgaze 

Kõik läheb kiiremaks, miski ei jää aeglasemaks -- muusika on see meede, mis võimaldab aega maha võtta, vaadata asju kõrvalt. Hästi sobib kitarrimuusika, milles on piisavalt sügavust, st distantsi kunstiliste ambitsioonide rahuldamiseks. Hispaanlase Mikel Martínez'i 4-looline taies oivalise Test Tube'i all sisaldab omaloomingut ning üht tõlgitsuslugu slowcore-klassikast (Codeine "Broken-Hearted Wine"). Võiks koguni panustada, et artisti lemmikartistiks on legendaarne Boston'i trio Galaxie 500 -- minimaalsete vahenditega väljendatud maksimaalne tundelisus kajab siit vastu. Atmosfääriline minimalism, milles iga metallofoni kõlks ja ukelele näpe võimendub; milles meloodika ning vokaali tekstuurid värelevad, kaiguvad ning seejärel sulpsavad melanhoolsesse tundevoolu. Väga kütkestav.

v/▲\v - s o m b r e EP (2010)

Archive.org

Witch house/Drag house/Electronic music/ Dark electro/Alternative r'n'b

See 5-looline veerandtunnine üllitis tuleb aastast 2010, mis oli witch house-nimelise stiili ōitsenguaeg. Väga mõnus nostalgiline naasmine moonutatud kurjaendeliste häälte ja teemantteravate biitide manu. Võib ju küsida, et mille poolest käesolev võiks eristuda stiili massist? Eks eristumine on vähemärgatav, ent naisvokaalis esineb kontrasti loov igati tervitatav soulilik pehmus, mis ennustab ette ka lähitulevikus juhtuma hakkavat eksperimentaalset souli/r'n'b-d. Loos "sorry" (mis tegelikkuses on pea peale pööratud nimekujuga) makstakse tribuuti Tricky tumedale hip-hop-albumile "Pre-Millenium Tension" (1996), mis kindlasti mõjutas nii artisti kui kõiki teisi nõiamaja-tegijaid. Kokkuvõtvalt tuleb nentida üllitise hüva kvaliteeti.

------------------------------------------------------------------------

This 5-song, quarter-hour album comes from 2010, which was the heyday of the witch house style. A very nice nostalgic return to distorted sinister voices and diamond-sharp beats. One might ask, how could this one stand out from the mass of style? The distinction is less striking, but the female vocals have a very welcome soulish softness that creates a contrast, which foreshadows the experimental soul/r'n'b that will happen in the near future. The song "sorry" (the name is actually turned upside down) pays tribute to Tricky's dark hip-hop album "Pre-Millenium Tension" (1996), which certainly influenced the artist and all other witch house artists. In summary, the quality of the overall good must be recognized.

Teamforest – Blind / Most Things Are Doomed (2010)

Bad Panda

Drone IDM Electronic music Acid techno Minimal techno

Paganama valus on seda kaheloolist teost kuulata -- mitte seepärast, et tegu oleks halva muusikaga. Hoopis vastupidi -- muusika on igati hea ning pärineb ajast, mis on kaugele selja taha jäänud, tuletades meelde surelikkust, mistõttu seesamune blogi toimib personaalse hauatähisena kaugemale tulevikku peegeldudes, tuletades meelde, et kui ruttu möödub aeg -- kümnendi tagused muusikasündmused ja väljalasked paistavad kauge minevikuna, kuigi jah, mäletades neid albumeid ning kuulamissündmusi eilsena; tuleks leida inimesed, kes oleksid nõus käesolevat missiooni jätkama siis, kui siinkirjutaja hauas mädaneb ning ootab viimsepäevakohust (lugege filosoofi Roomet Jakapi raamatust "Irratsionaalne" seda päätükki, mis räägib sellest, kuidas varauusaja filosoofid püüdsid isiku surmajärgses pimeduses samasuse printsiipi rakendada). Oleks ju ägedalt sitasti, kui Jumal heidaks seal ette, et miks sa nii sitasti arvustusi kribasid -- oleksid võinud ju paremini! No näiteks seda neetud kaheloolist üllitist Islandi plaadifirma Bad Panda all võinuksid kirjeldada teisiti kui droonivat IDM muusikat -- kui Silver Apples'i ekvivalenti nelikümmend aastat hiljem veelgi primitiivsemas vormis. Kasutasin siin Philipp Bückle muusika kirjeldamiseks termineid "acid techno" ja "minimal techno", tõsi, muusikaajaloolises määratluses ei ole tegu mitte eelpoolmainitud žanrite järjepidevuse kandjaga, vaid nende seestunud vormiga -- õieti söestunud vormiga, mille saatel metsamehed saaksid õhtuti lõkke ümber mehist tantsu vihtuda. Rääkigu veel keegi, et aega ei ole olemas -- et on vaid üks kestev olevik!

Stable Mechanism – Decisions (2010)

AddSensor

Ambient techno IDM Indietronica Chilltronica Glitch-techno

IDM ehk intelligentne tantsumuusika -- kas ei ole mitte veidi irooniline nimetus mingile stiilile; ühelt poolt võiks see näidata žanri esindajate mingit üleolekut teistest (sarnastest) stiilidest, ent oluline küsimus on see, et kuidas stiili ennast määratletakse -- mida see konkreetselt tähendab, milliste oluliste näitajate poolest see erineb teistest sarnastest (jäägu see küsimus vastamata). Ühe konkreetse näitena tooksin välja Briti ansambli Autechre'i, keda kiputakse samuti nimetatud stiili alla kategoriseerima -- ometi see paigutamine on alati tundunud meelevaldsena, kuivõrd hilisemast ajast kerkinud artistid nagu Bola, Abfahrt Hinwil, Bochum Welt, Manual, Ochre, Telefon Tel Aviv, Isan, Kreidler, Schlammpeitziger, Milieu, Arovane on andnud nimetatud stiilile tuuma -- siuke ilus atmosfääriline kesktempos tehnopõrgatamine mõõdukate pingestumiste ja lõdvestumistega; käesolev viielooline taies kuulub samasse valdkonda, ent alati võib leida albumitelt midagi erilist -- kahtlemata demonstreerib artist oma technet -- käsitööoskust nimetatud stiilis liikuda ning iseloomustavate klotsidega opereerida. Kõige kergemat vastupanuteed minnes võib käesolevat muusikat nimetada ka kergkuulamiseks või meeleolumuusikaks; sest olgem ausad, see muusika loomuldasa loob ja hoiab üleval meeleolu; tõsi, ühes loos ("Crash Machine") on meeldejääv kergelt hüsteeriline indirokilik kruttimine, mida saab tajuda meeleheitena, justkui oleks kriitiliselt kiire, justkui peaks ületama suuri takistusi, justkui oleks õudne pinge peal -- ometi-ometi-ometi tuleb edasi tungida ja edasi saada läbi kitsaste kaablite ja traatide, mille kaikuv mõju näikse pärinevat Iiri legenditelt My Bloody Valentine, kes tugevasti on mõjutanud nimetatud stiili esindajaid. Kuulake klassikut "Loveless" -- kuulake eriti lugusid "To Here Knows When" ja "Soon", mille võimsalt mürisevate voogude all on kuulda sulneid elektroonilisi kihte. Kevin Shields'i krobeline ja kohmakate võtetega vormunud metafüüsika teostus hiljem, kui näiteks indirokk hakkas väljenduma elektroonilises võtmes -- inditroonika ja chillwave'i vormis. Ka IDM-artistid lõid sellest nurgelisusest kena põhišablooni omale žanrile. Siin see on meisterlikult vormunud.

Slutet – Psykbryt / Vilse (2010)

Bad Panda/Archive.org

Power pop Indie rock Alternative rock Electronic Remix Indietronica Art rock Indie folk Ambient pop

Lühikesele pealkirjale vaatamata on see üllitis üks paras pusle, mis ilmselt hõlmab kogu Rootsi bändi Slutet'i loomingut (erinevad EP'd pluss split k0NG'iga -- kellelt on kaks lugu) netileibeli Bad Panda all. Nagu klassikutele meeldib öelda -- on kah, st paras põhjamaine rosolje viirgavate tundepuhangute ja hillitsetud maastikega, mis näikse vaimujõudu ammutavat plaadifirma kodumaa ikooni Sigur Ros'i esteetikast. Hoolimata kohatisest eskperimentaalsusest on lood enamasti tuimad suva lood, mis ei jää meelde. Tõsi, avang "Tuner" on psühhedeelne pop, mis oma jõulise kruttimisega avaldab küll muljet. Ka lugu nimega "Psykbryt" on meeldejääv kuulamine -- äkki ka seepärast, et selle meloodia ja harmoonia meenutavad The Chi-Lites'i lugu "Have You Seen Her?". Teine nimilugu "Vilse" seevastu oma struktuurilt on toosama eelpoolmainitet toit -- alguses kalorivaesed oreliakordid, siis teises pooles arusaamatu umpa-umpa, mis justkui tahaks areneda Beirut'iks, ent ei söanda. Ja sinna maha ta jääb.

Crash City Saints – Glow In The Dark Music (2010)

Bandcamp

Shoegaze Indie rock Alternative dance Neo-psychedelia Noise pop Dream pop Indie dance Alternative rock Fuzz pop

USA bändi 14-looline võtab ilmekalt kokku ühe (indi)muusika meeleolukama haru arengu ja kulminatsiooni. See, kuidas The Jesus And Mary Chain'i musklis mürarohke rokenroll arenes My Bloody Valentine'i juhtimisel keeruka(ma)ks jõu, seksi ja unenägude-unistuste apoteoosiks. See, kuidas maskuliinne ja feminiinne sulandusid eristamatult üheks nagu budistlik põhikujund yin-yang. Nagu lõputu jooks suletud ringis, mis muutub paranoiliseks heliliste kombinatsioonide lõpuleviimise kohaks -- psühhedeelia, mürapop, tantsumuusika ülemiste ja alumiste kihtide keerises. Pädeb ka võrdlus karusselliga, mis pöörlemisel pillutab istekohti vaheldumisi kaugemale-lähemale; milles on korrapära, ent sellest lummast tinistatud subjekt peapöörituse ajel mingist hetkest korrapära minetab. Kohati lihtsustatud, et anda kuulajale otselitakas; kohati keerulisem mitmepoognalisega alateadvuses udjamine. MBV'i "Loveless" ja sellele eelnenud EP'd jätsid tuleviku tarbeks palju võimalikkusi tallele. Kevin Shields osutus indimuusika-Hegeliks. Käesolev on suurepärane näide meisterlikust shieldiaaniast. Sõõr, millelt ei tahagi maha sammuda.

India del Espacio -- El Acostumbrador: Fluidos Culturales (2010)

Embajadores de la Música Colombiana

Free folk/New Weird Columbia/Improvised music/Freak folk/Avant-folk/Psychedelic/Drone folk/Folk punk/Weird folk

Selline on ühtede kolumblaste nägemus vabafolgist ja sellepõhisest impromuusikast, mida nad Embajadores de la Música Colombiana-nimelise leibeli all on lükanud peaaegu paar dekaadi. See teos jääb pikanimelise plaadifirma keskmisesse perioodi, peegeldades tollaseid folkmuusikaga seonduvaid tendentse maailmas (plaat muuseas on üles võetud Šveitsis), ent teisalt loomulikult esitades oma nägemust. Eeldatav ühtne kontseptsioon laguneb meeldivalt. Nagu juba öeldud -- improvisatoorne folkmuusika, mis põhiplaanilt on kitarridega plõnnimine, millele koovad psühhedeelset kudet drooniv meIoodika ja ianandersonlik flööt, ninakad elektroakustilised heliefektid; lauldakse lisaks tavapärasele hispaania keelele ka prantsuse keeles -- oluline on, et naishääl impulsiivselt sugereerib, trikitab, tulistab; tehes haake üles-alla, paremale-vasakule, ette-taha; ja vastupidi. Folki suisa ristates pungi ja ehk ka hiphopiga; samuti Balkani mustlasmotiividega umpa-umpa lisab aeg-ajalt koloriiti. Nii see album kulgeb dünaamiliselt võiduka lõpuni.

8.0 (7.0-8.5)

Malameccanica – Noli Tangere (2010)

Turbinicarpus

• Trip-hop 
• Electronic music 
• Ambient pop 
• Avant-pop 
• House 
• Experimental pop 
• Dream house 
• Dub 
• Post-industrial 
• Art rock 
• Progressive rock 

Ühest küljest küll oma ajastu muusika, ent teisalt kõlades ka kaksteist aastat hiljem adekvaatselt. Itaallased võivad teha lääget (italo)poppi, ent teisalt on nende seast sirgunud loendamatu hulk väljapaistvaid eksperimentaalartiste, kes flirtinud nii industriaal- kui müramuusikaga. Aga ka italodisko, mis mainitet imaluse osavalt kätkes tantsumuusika elektroonilisusesse, andes sellele kohase vormi kunatises popsituatsioonis. Malameccanica võtab nii siit kui sealt, mida tänapäeva kontekstis võib vabalt pidada popmuusikaks. Võttes küll teravamaid servi, ent mähkides neid pehmematesse vormidesse, ennekõike itaallaste dream house'i ja atmosfääril poppi. Aeg-ajalt artisti muusika on vürtsitatud sugereeriva jutlust pidava meesvokaaliga, mis varieerudes hoiab ülal narratiivi ja huvi. Ka elektrikitarr ja dub-vaibid käivad siin-seal osavalt ja kõlavalt läbi, otsides ja leides toetuspinda kunst- ja progerokis. Vaatamata žanrilisele mitmekesisusele on see korralik kraam igatpidi.

8.5 (8.0-8.5)

Capullo – Informatica Romantica para avanzados (2010)

The Poni Republic

Archive.org

Free Music Archive

• Dance pop 
• World fusion 
• DIY 
• Electronic pop 
• Lo-fi 
• Latin music 

Mehhikost pärit hispaaniakeelne muusika, millest kumab ühelt poolt armastus ladina rütmide ning teisalt armastus elektroonilise popi vastu. Nagu nad ise laulavad – electronica mundial. Suhteliselt lihtsakoeline elektrooniliste rütmide programmeerimine ja mõningad heliefektid seal ümber, mis hoiavad ülal vokaalharmooniaid ning mees- ja naislaulu. Tegelikkuses elab jõuline ja varieeruv vokaalosa oma elu (isegi kui see enamasti on karaokelik). Ühes loos lisanduvad kelmikalt kiiskavad oreliakordid, lisades rohkem meeleolumuusika tunnetust ning optimistlikult mõelduna sillates tee eksootika- ja kosmoseajastupopiga. Meenub Spordiloto saatemuusika oma kergluses ja pealiskaudsuses ent ka kaasahaaravuses. Kolmandaks seisavad nad jalgupidi do-it-yourself-esteetikas – nii mõnigi tippprodutsent peaks sellist saundi raskelt nurgataguseks ja (peavoolu)turule minekuks tooreks. Järelikult on viimatimainitu hea eeldus üllitise kuulamiseks. Normaalne helipillerkaar, mille on välja andnud Venetsueela plaadikas The Poni Republic.

6.5 (6.0-7.5)

Greg Houwer – Sauna Planet (2010)

WM Recordings

Free Music Archive

• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• Art rock 
• Alternative pop/rock 
• Pop rock 
• DIY 

Ei ole kaua kirjutanud muusikast, mis antud välja Hollandi plaadifirma WM Recordings'i all. Ei ole ka ime, kuna leibel lõpetas tegevuse aastaid tagasi. Samas nende diskograafia sisaldab palju head muusikat. Alati tasub vana muusika manu pöörduda ja perrä kaeda. Antwerpen'is resideeruv Greg Houwer on üllitanud nimetet plaadifirma all kaks albumit - "Sauna Planet" oli järjekorras number kaks. Vaatasin, et artist üllitas neli kuud tagasi uue albumi – on leitav Bandcamp'ist. 12-looline "Sauna Planet" on igati vinks-vonks üllitis, mis lookleb poproki, indipopi ja kunstpopi ahtal piiril. Ja jäädeski kitsasse piiritsooni kõlama. Teisalt üllitis toidab eelarvamust, et flaami rokk ja pop ongi selline vaikne-turvaline ja väheke etableerunud, millest me teame vähe ja rohkemat võib-olla ei peakski teadma. Arad eksperimentaalsed kompamised, millest õige pea loobutakse kindla laulukirjutamise peale minemisega. Plaadiümbris ole ka nats totakas – sarnaselt Nirvanale võidakse see artist millalgi kohtusse kaevata. Ei imestaks.

The Big Drum In The Sky Religion – Ukiyo (2010)

Lo-fi/Sci-fi

 

• Post-metal 
• Drone metal 
• Noise rock 
• Avant-metal 
• Psychedelic 
• Experimental rock 
• Avant-metal 
• Minimalism 
• Experimental metal 

Kui taevas oleks suur trumm, siis oleks see summutatud mürasse ja abrasiivsesse kahinamassiivi – kui võtta aluseks käesolev pea 72-minutiline ühelooline kompositsioon. Kriipivad kidramassiivid on esiplaanil, mis varieeruvad vähe, ent efektiivselt. Sellesse on sisse sämplitud inimhääli ja võib-olla ka tänavahelisid. Või on siis häälesämplitele lisatud kaja- ja paljundusefekte, et muuta miksi orgaanilisemaks ja kandvamaks. Kahtlemata on tegu avangardmuusikaga, kuna nii rokk- kui metallmuusikaga käiakse ebakonventsionaalselt ringi, rakendades neile minimalismile omast repetiivsust ja konkreetmuusikale omast naturaalse ja kunstliku segunemist. Teadvus avardub, aeg taandub ja kohamääratluse võime hääbub. Hüva ju, kui parameetrid tasalülitatakse ning teadvus ja impulsid ainsana pinnale jäävad.

Nicolas Bernier – courant.air (2010)

Ahornfelder
Bandcamp

• Post-folk 
• Avant-folk 
• Folktronica 
• Glitch-folk 
• Experimental folk 
• Experimental electronica 
• Abstract 
• Glitchtronica

Nicolas Bernier'i muusikaga olen kõrvuti elanud rohkem kui kümme aastat - loomulikult on see reeglina meeldiv kooseksisteerimine olnud. Rõõm on ilmselt minupoolne olnud. Ennekõike meenuvad tema koostööalbumid teise kanadaprantslase, kitarrist Simon Trottier'ga selliste leibelite alt nagu 12rec. ja Zymogen. Digitaalne, armutu glitch-esteetika pastelse ja sageli eepilistesse kõrgustesse ja laiustesse nõutava kitarrikäsitlusega. 1977. aastal sündinud mehe elufilosoofia on nagu paljudel teistelgi kanadalastel vormunud ühelt poolt sügava armastusega loodusesse ning teisalt elu on ta viinud tehnilisse ja tehnoloogilise maailma. Ta ise on maininud seda suisa dihhotoomiana või konkreetsemalt armastuse-viha suhtena näituseks oma süleri vastu. Ühelt poolt võimaldab arvuti inimesele mobiilsust ja mugavust, teisalt ei ole ilmas anonüümsemat asja. Ta on kümnendatel loonud muusikat tantsuetendustele, filmidele, jätkates esteetiliselt viisil, millega alustas nullindatel. Ja saanud isegi auhinnatud, millega ei saa hiilata iga põrandaalune või selle piiril balansseeriv muusik. Täpsemalt, kõigepealt mees, siis kitarr ja elektroonika; mees sageli kitarri hillitsetult, pigem folgilikus võtmes mängimas; püüd tasakaalustada elektroonika külma hingust nagu Põhja-Quebec'i metsavöönd takistab tuulte ja külma levikut Hudson'i lahest, mida tuntakse Põhja-Ameerika külmkapina (külmkapid on toredad, undavad vaikselt; kuigi võivad sõltuvust tekitada). Vastav geograafiline asukoht on ilmselt üks põhjusi, miks näiteks Montréal, NB kodulinn, on üks suurimaid ja erilisemaid muusikalisi metropole. Helides kajastub külmus ja soojus, armastus ja trots, hirm ja ülevus, vastupidavus ja murdumine. Vastandid keerutamas boreaalset tantsu. Stiihia ja vabadus üksteise eksistentsile eeldust ja tähendust võimaldamas (kuulake kaaslinlase Tim Hecker'i nelja esimese albumi hunnitust). Ühesõnaga, kuulake seda (plaadifirma on Ahornfelder) ja tema teisi üllitisi. Ühes loos on kaasategev ka Simon Trottier.

Baradit – Japanese Train EP (2010)

Bump Foot

• Synth-pop 
• Krautrock 
• Electro-rock 
• Indie rock 
• Alternative rock 
• Motorik 
• Alternative dance

Comment: Chilean Felipe Baradit Stevenson aka Baradit's last release Revolución Tecnológica (2018, Pueblo Nuevo) was a cohesive mix of propulsive motorik synth-pop and Air-alike sophisticated artsy pop music. Anyway, beforehand the artist had issued a batch of outings and one of them was this 4-track long (and clocking in at a 14 minute) Japanese Train EP. Similarly to the latest release it used to rely on intense bubbling of obsessive synth bass chords though on the other side it involves much "accidental" sounds like concrete sound layers, radio waves, downright electronic effects. Thirdly, it may be rougher by its sounds yet it seems to be more pop-oriented due to adding female singing and snooty guitar riffs to the blend. What's the purpose of music in general? Just to provide an alternative to war, negative energy and thoughts, to envy and aggressive intentions. Rather one would experience neurotic excitement than masochistic rational fear within a state of war. Additionally, such sort of experimental pop helps to step outside from a determined system which changes human beings into a psychologically unhealthy one. This spellbinding recombinant pop release is a part of the discography of Bump Foot.

Yuni In Taxco – Yuni In Taxco EP (2010)

Cakes And Tapes

• New Weird America 
• Indie folk 
• Doo wop 
• Sunshine pop 
• Dream folk 
• Psych-rock 
• Alt-folk 
• Folk indie 
• Free folk

Comment: this 4-track outing (clocking in at a 12-minute) is a dodge into the discography of Portuguese imprint Cakes And Tapes Records from the year of 2010 which still did reflect upon the influence of the so-called New Weird movement and on the other side it goes even more backward in time to such experimental psychedelic rock combos as Spacemen 3, Spiritualized, The Brian Jonestown Massacre, and glittering sunshine pop and doo wop harmonies from the 60s. In the first place, those occasionally loaded effervescent vocal appearances and fast changes in mood and structure remind of Panda Bear and Animal Collective and it is a blissful reverberation over the place by the Seattle-based combo. Strumming guitars and shuffly drumming are backed up by artsy electronics and woodwind instruments. And as we would see 4-5 years later Panda Bear Meets the Grim Reaper was produced by Sonic Boom. In a word, it is a decent issue which is very worth to be remembered even 9 years after the release. It is for your own sake to enjoy a true example of beauty in the middle of a vanity fair and chaos.

Austin Smith/SLP – Dissolution of the Cube (2010)

Spettro

Archive.org

• Experimentalism 
• Rhythmic noise 
• Avant-garde 
• Acousmatic music
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic
• Abstract 
• Post-industrial 
• Non-music 
• Power electronics

Comment: this 6-track issue is a split between such artists as SLP, and Austin Smith on the Italian imprint Spettro. One can hear impressive noisy orchestrations full of pulsating nodules and elliptically rounding soundscapes, elemental hurricane-alike outbursts,  signal-alike static tensions and smouldering grayish reverberations within this 40-minute body. All of that is both physically and mentally pushed forward to drill one`s cerebral hemispheres. On the other side, it can be seen from the perspective of a grasshopper who is frightened due to impending death by an oncoming lawnmower. Microscopic and macroscopic levels are set out to reflect upon each other in a destructive way. Every part of the whole reflects mirrors toward the whole, and vice versa. That`s a crazy horse.