OVERCAST SOUND -- Holding Pattern (2010)

basic_sounds/Bandcamp

• Dubtronica 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Deep dub

Hea muusika valem peitub mineviku ja oleviku koosmõjus -- kuidas muusikut kui interpreeti ümbritsev ajastuvaim, tema isiklikud mõjutused, kogetud rõõmud ja pained on mõjutanud isiklikus plaanis muusikalist arusaama ning teisalt varasem muusika - laiemalt muusikaajalugu - on valgustanud tema kaasaega. Vastastikune mõjutus kajab sõna otseses mõttes Overcast'i 3-loolisel taiesel. See on Lee "Scratch" Perry kanepisuitsusest stuudiost spiraalselt ülespoole keriv vaim, milles on nii summutatud hüpnootilisust kui ka liuglemist madalate basside laineharjal. Dub-muusika mõningane paradoks seisneb ju selles, et see tekkis kommertslikust vajadusest -- täita reggae-muusika B-pool instrumentaaliga või luua vokaalreggae'st uusversioone. Žanr radikaalse helimanipulatsioonina - ennekõike ruumi laiendamisena - ületas kunstiliselt väärtuselt ette võetud originaalloo potentsiaali. Dub-muusika tungis edukalt klubikultuuri DNA-koodi loomisse ning selle muutmisse, ent sellest välja kasvanud stiilid nagu ambient dub ning dub techno saavutasid mingil hetkel kunstilised piirid -- midagi märkimisväärset selles vallas ju ei ole enam sündinud; võib-olla sellest ajendatuna astus artist paar sammu minevikku tagasi, et olnut üksikasjalikult anlüüsida ja tunnetada. Käesolev ongi ajaloolisel skaalal kusagil poolel teel viibimine -- püüda hoomata tollast paradigma muutust, kogeda rõhuasetuse üleminekut reggae-materjali manipuleerimisele stuudioefektidega (peaasjalikult reverb'i ja delay'ga), tehes tehnilisest modifitseerimisest omaette instrumendi. Käesolevad 23 minutit tõestavad, et minevikus sobramine ei tähenda ilmtingimata sinna kinni jäämist -- mööda selgroogu võnkuvad madalaimad sagedused annavad Kanada tandemi taiesele kaasaja puute mineviku vardjate ettehooldusega. 8.5 (8.0-9.0)

Planctophob -- Diagnosis EP (2010)

Qulture Production

• Experimental electronica 
• Experimental techno 
• Glitchtronica 
• Electronic music 
• Avant-techno

Natuke liigestest lahti olev elektrooniline muusika, mille ebaloomulikkust veelgi võimendatakse digitaalse vulgaarsusega. Viimase all mõtlen informatsiooni vähesust - justkui visuaalselt kujuteldav infokängar, mida on lõigutud ja töödeldud -, ning neid teravikke ja mügarikke on võimendatud määrani, mis tümitab ja veristab kuulaja hinge. Kõik need 16 minutit kulgevad läbi "dia"-filtri -- "gnosis", "cosmo", "trollism", "phobia" ning "genocide". Teisalt erinevalt paljudest digitaalse kõvatuuma ja Jaapani müra artistidest ei langeta anarhistliku müra valda, mille funktsioon sageli on pigem füüsiline kui esteetiline; pigem kuulaja pelutamine kui kuulaja meelte vallutamine. Kõrvakiled on väga väärtuslik vara -- milleks neid kellelegi ohverdada, kui on palju helisid, mida veel kuulata ning lemmiklugude kausta lisada! Siin esitletakse kõikuvaid rütme, kaikuvaid basse ning ruumi. Tõepoolest, võimsalt kumavad helipoomid siin-seal avaldavad muljet, tuues alumistest kihtidest tumedust ja jahedust ülakihi prügistesse voogudesse (nt avalugu "Diagnosis"). Tektoonilised bassihelid tõusulainena on alati töötanud, kui digitaalsed helid kipuvad liiga tilu-liluks muutuma. Nagu vihjatud - on siin mõlemat; kas see on looja ebastabiilsuse näitaja või meisterlikkuse tunnusmärk dünaamilisuse ja vahelduvuse loojana, jäägu igaühe enda otsustada. 7.5 (7.0-8.5)

un automne à Lob-Nor -- bye-bye (2007)

Tripostal/Free Music Archive/Bandcamp

• Post-rock 
• Indietronica 
• Art pop 
• Indie rock 
• Alternative rock 
• Electronic

Siin 4-loolisel ühendatakse prantslaslikult elegantsel viisil elektroonikat, indipoppi ja nurgelisi vigureid. Un Automne à Lob-nor ehk Sèbastien Roux, Jean-Nicolas Heillouis, Vincent Nicolas ja Alexandre Gouy suunavad enda loodud postrokki elektroonilisemas suunas sellise määrani - kõrge osakaaluni - kui nullindate keskmine postrokkpunt söandas seda teha. Teiseks saadakse siin hakkama ilma crescendodeta, millele panustamine mingist hetkest muutus veidi banaalseks ja tüütuks. Ometi see elektroonika - mis põimub jälgi jätmata kitarride ja trummide ümber - on pehme kui linnukese sulgedest topitud tekk, mis instrumentaalselt loogeldes jõuab kusagilt kuhugi. Kui imetabane unenägu, mis laseb viivuks realiseeruda kõige salajastematel unistustel - mis on liikumise protsess, ent jäljed protsessist kustutatakse sellesamuse kineetilise energiaga. Seda teekonda ei ole mahti kaardistada, kuivõrd teekond ise kvalitatiivselt on erinev teel olemisest. See plaat ei sihi katarsist. Selle asemel on see puhas kujunemine, kus kitarr, trummid ja elektroonika ei ole eraldiseisvad entiteedid - mis tavapäraselt loovad identiteeti -, vaid pigem eristamatuse tsoonid, mis pidevalt üksteisesse libisevad -- luues ja toites dünaamikat. Nad hülgavad pinge ja vabanemise skeemi ning tekitavad selle asemele platoo: püsiva intensiivsuse, mis ei vaja enam pinge-vabanemise lahendust. Albumit kuulates veendubki, et väljaandel on oma koht Kesk-Euroopas nii laialdaselt esindatud pastelsete indielektronmuusikute seas (Kreidler, The Notwist, Wixel, Oto Efekt, Multi-Panel, Lali Puna, Nogaro, Cantaloup jpt). Kaunis luigelaulutaies. 8.5 (8.0-8.5)

Convair -- Standard Mean Chord (2010)

Bandcamp

• Indie dance 
• Shoegazing 
• Neo-psychedelia 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Alternative dance 
• Indie rock 
• Experimental rock 
• Krautrock 
• Noise pop 
• Experimental rock 
• Fuzz pop

Ühelt poolt seesugune taies ei kohusta millekski, ent teisalt ei saa seda jätta eiramata. Bianca Foster'i (BF) ehk Convair'i teine üllitis on veel kinni teistsuguses helipildis võrreldes hilisemate, märksa abstraheeritumate eksperimentidega. See 6-looline kõlab näljase indineiu katsetamisega kidramüra ja tantsuliste rütmide vallas -- lastes valla nii uuspsühhedeelse tagasisidestussumina ja kingapõrnitsusliku helivalli kui lõdvendades krautrokiliku esteetilise nihilismi ohelikke (ennekõike loos "NX37602 (H-4)", mis meenutab Neu! abrasiivsemaid hetki nende teisel albumil). See heli estetiseerib kõiki noid närvilisi ja rahulikemaid hetki, mida noore täiskasvanuna omasid. Ning tüünete momentide all tuksleb vihast, agressiivsusest ning pettumusest toituv generaator. Eks BF paneb end proovile, püüdes astuda suurte eeskujude kingadesse -- püüdes mõista, et kas ta on kõigepealt suuteline fikseerima end nii-öelda nullpunktis, et siis sealt edasi muretult uutele väljadele rännata. See on heliline reis pidevalt muutuvasse, ehk koguni loogiliselt kontrollimatule alale -- mis eristab süütut artisti kalestunud peerust. Siin kahtlemata minnakse kindla peale -- kui tõesti juhtub, et kuulaja ei taipa selle kunstilist väärtust, siis igal juhul tajub ta selle leviaatani tulekut maa värisedes. 8.5 (8.0-9.0)

Ancient Milk -- The Death Vine (2010)

Bandcamp

• New Weird America 
• Freak folk 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indie folk 
• Free folk 
• Lo-fi 
• Improvised music 
• Ambient
• Avant-pop 
• Post-psychedelic 
• DIY 
• Folk indie

Eile - neljandal juulil - Ameerika iseseisvuspäeval käesolevat arvustama asudes tuli möönda, et sümpaatia selle Langenud Inglite linnast pärit pundi albumi suhtes on muutunud justkui rullides mööda Ameerika mägesid. Algul väga meeldis, siis meeldis üha vähem, seejärel ei meeldinud kohe üldse ning nüüd meeldib taas. Tegelikult on siin väga erinevaid tahke - alates naivistlikest ent sageli ülevatest häälutustest - mis toob Animal Collective'i manu, et jõuda The Beach Boys'ini kui kaasaegse uussiiruse (alg)allikani. Uus Veider-(folk)liikumine, mis tekkis nullindate algul, oli paradoksaalne seetõttu, et suutmata täpselt selle žanri piire paika panna (ning olles avatud uuele), ning kohandades rohkem või vähem erinevaid nägemusi, oli tulemuseks seesmine eristumine ning seeläbi liikumise piiride laienemine seestpoolt välja. Käesolev 14-looline taies evib omaette universumit, milles on vihjeid postpungile ("Gipyup"), madalama otsa Casio Tonebank süntesaatorite kasutamine viitab 80ndate DIY-kultuurile; "O, Aluha!" näikse põhinevat vaid ühel orkestreeritud sämplil, aga sellele on antud sugereeriv elujõud Effect Control-paneelil kiiremaks-aeglasemaks ning avaravamaks-kitsamaks manipuleerides; sellele järgnev lugu kõlab linna ja maa hõngudest läbipõimunud teadvuse vabavoolust tingitud tribalismina. Ent eristumine ja lahknemine ilmneb kõige enam selles sfääris, milles arendatakse folgi ja indiga külgnevat hingestatud asja. Hinge avardamise ja hingestamise asi ilmneb iseäranis viimases kolmandikus. Öeldakse, et on võimalik ebaõnnestuda mitut moodi, ent õnnestuda vaid ühel (õigel, st selleks ettenähtud) moel. Ise kahtlen selles asümeetrias siinses kontekstis -- isegi kui nad laulavad kõvasti ja valesti, õnnestuvad nad ikkagi. Väärt vaev. Sel ajal, kui alaväärsuskompleksides vaevlevad ning surma lähedusest ja puudutusest hulluvad pässid juhivad ja keeravad kanni seda maailma, on just sellist muusikat peavoolu vaja -- mitte elektroonilist tehnitsistlikku poppi, milles ohverdatakse hing tundetuks muutvale masinavärgile. 8.0 (7.5-8.5)

Denshi -- 10pts (2010)

Test Tube

• Experimentalism 
• Sampledelic 
• Micro-sound 
• Experimental electronica 
• Folktronica 
• Turntablism 
• Micro-techno 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Avant-electronica 
• Micro-dub

Selle 10-realise albumi lugu ulatub aastasse 2001, kui Jaapani muusik Yori Denshi (YD) leidis prügist vana Mehhiko vinüülplaadi. Sellesse oli mulgustatud kümme dekoratiivelemendist auku piki sooni. Seejärel söötis YD arvutisse heliinfot, mis jäi aukude vahele. Metoodiliselt oli asi intrigeeriv seetõttu, et kui toonõla nõel auku kukkus, siis lülitas see arvutis söötmistsükli ümber. Hiljem tegeles artist produktsiooniga, asetades helirajad kihiti sekventserisse, painutades, venitades, lisades kajasid ja muid efekte. Taies on hea näide sellest, kuidas teatud tehnilist iseärasust (oskuslikult) ära kasutades on võimalik luua uut muusikat, ärgitades nii inspiratsiooni kui uusi ideid. Isegi kui vinüülmängija eksperimentaalne kasutamine aastatuhande vahetusel ei olnud kuigi uus idee, siis maailm ei olnud veel väga võrgustunud, mistõttu paljud tehnikad ja lähenemised leiutati maailma eri paigus sõltumatult. Ka ei olnud salvestamistehnikad niivõrd standardiseeritud kui praegu. Isegi kui kuuldi mingist võttest, ei pruukinud sellest üks-üheselt aru saada -- tekkisid eluterved moonutused ja nihked, mis kandusid edasi ka muusikasse. Sellelt kostub nii elektroonilist folki, dub'i kui mikroskoopilist tehnot. Samuti algmaterjali etnomuusika kajad on vaevu märgatavad (võib-olla on see kuulaja. Ka saviplaadi krõbinale on antud omaette elu -- mõnus tihke pragin tungib mõnes loos esile. Tulemuse muudab intrigeerivaks ujuv aluspind -- nagu soo mätaste peal ringi udjamine; paar sammu edasi, üks samm tagasi. Teise dimensiooni loob mikroskoopiline universum nende helide sees ja ümber -- justkui püüe sellest välja tungida, ent lõpuks rahuldudes ümbritsevate tingimustega-sellesse heidetusega. Valluta iseennast nagu mainis kord Descartes. 8.5 (7.5-9.0)

Peregrino -- El azul helado del alba (2010)

Resting Bell

• Post-rock 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Sound art 
• Abstract 
• Dark ambient 
• Guitar ambient 
• Experimentalism
• Ambient drone

Saksa netiplaadifirma Resting Bell'i all argentiinlase Bernardo Durand'i üllitatud muusika on sügav, puhastav, ruumiline, teadvust avardav, teraapiline. Alustuseks on algus(punkt) väga oluline -- kaanepilt on tabav (pildistatuna kas läbi bussi- või rongiakna), piltlikustades horisondi ulatust üle rohumaa metsa veereni, kus vaade on veidi hämardunud ja määrdunud. See osutab inimese vastuvõturetseptorite ja ajus tõlgendamise üks-ühese arusaamise puudumisele (või vähemalt vildakusele). Muusika omalt poolt annab arusaama, et aju hakkab ise teatud sagedusi looma ning tõlgendama, et tegelikult ei ole objektiivse tõe puudumine esteetilises plaanis üldse paha. Nimilugu erineb siin kõige enam, kuivõrd kasutatakse rongirataste motoorset kõlksumist rütmimasinana; seevastu teistes lugudes on põhirõhk kitarridega loodud tekstuuril ja tämbril (tõsi, heli sügavama abstraheerituse puhul ei ole selge, mis instrumentidest või masinatest on helid filtritesse ja kanalitesse juhitud lainetama, kuju kaotama, hääbuma). Tendentsid süvenevad ja avarduvad, tüüned meeleolud muutuvad tumemeelseks droonmuusikaks -- milles on nii kriibet, ängi kui melanhoolset ilu (sageli läbisegi). 8.5 (8.0-9.0)

Out Level -- Strange Sounds Can Make A Man Happy (2010)

Justnotnormal

• Ambient 
• Progressive electronic 
• Glitchtronica 
• Post-rock 
• Experimental electronica 
• Electronic music

See album esitab ämbientmuusikale väljakutse, keeldudes sulandamast üheks ühtlaseks, lõputult voolavaks helimassiks. Selle asemel on siin katkestusi, hüppeid ja ootamatuid tonaalseid muudatusi, mis loovad progressiivse elektroonika esteetikale omase dünaamilisuse. Kui Brian Eno nägi ämbientmuusikat kui funktsionaalset ja tähelepandamatut, isegi mööbliesemega võrreldavat objekti, siis siin albumil on selgeid momente, kus heli nõuab kuulaja tähelepanu -- olgu selleks kitarrikõla ootamatu ilmumine ja võimutsemine ("Epílogo") või helimaastiku tektoonilised kõikumised. Muusika atmosfääriline kvaliteet on siiski vaieldamatult ämbientlik, kuigi mitte ilmtingimata rahustav ega passiivne. Mõned palad peegeldavad valgust justkui jäämäed eredas päikesepaistes -- helid on säravad, kuid samas jahedad, tekstuurid hüperrealistlikud. See paralleel meenutab kohati Sven Grünbergi varaseid elektroonilisi töid, näiteks tema helimaailma filmis "Hukkunud alpinisti hotell", kus sünteetilised kõlad loovad korraga nii tuttava kui ka müstilise keskkonna. Meditatiivne pulsatsioon ja elektrilised sähvatused eitavad üks-ühest kategoriseerimist. See tähendab, et album ei ole pelk "õhk ruumis" -- see suudab olla ka teekond, narratiiv või isegi omamoodi audiovisuaalne hallutsinatsioon. Kuuleme muusikalist tekstuuri, mis on hüplev, fragmentaarne ja kohati lausa katkestatud, nagu oleks see loodud kollaažitehnikas või lähtutud glitch-esteetikast (jah, sageli võiks seda muusikat kirjeldada raudritsikate laulmisena alumiiniummetsas). Helidega luuakse õhustikku, mis ei ole pelgalt taustaks, vaid lavastab keskkonda ja atmosfääri. See muusika ei eksisteeri lihtsalt taustana, vaid tõmbab kuulaja oma maailma, viies ta kuhugi, kus heli ei ole mitte ainult kuulmise, vaid ka ruumi avardamise ja valguse külvamise teema. Tõsi jah, esteetiline diapasoon jääb lõppkokkuvõttes veidi ahtaks. 7.5 (7.0-8.0)

Team.Radio -- White Tokyo (2010)

Sinewave

• Indie rock 
• DIY 
• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Psychedelic 
• Dream pop

Edgar Allan Poe väitis, et kannatused tulenevad ihaldamisest, ihast ja klammerdumisest. Muusikas ja kunstis üldisemalt on seda klammerdumist ja ihaldamist vaja, et instrumentaalsele kehandile liha anda. Brasiilias on igati tõsiseltvõetavad muusikaskeened -- nii oma algupärased kui teistest riikidest alguse saanud; millest johtuvalt tuleb näiteks indimuusikat nii nii-öelda puhtal kujul kui ka sünkretistlikku. Ei ütleks, et see 6-looline taies paneks intellektuaaalseid ja intelligibiilseid võimeid eriti proovile. Mõni kriitilisema laadiga kuulaja võib öelda, et oleks ju võinud anda rohkem mitmekesisuse pillerkaarile järele või kaevuda sügavamale, minna põlema, et eristuda selles tohutus üleilmses kitarrimuusikamassis. Siin valdavalt uneleva alatooniga albumil on ka maneerlikke kingapõrnitsuslikke elemente, ent õige kingapõrnitsemine on ennekõike transgressiivne žanr (nagu käilakujud MBV ja Slowdive on endid elujõulisena tõestanud ning siiamaani väga erinevaid stiile mõjutades). Või siis teisalt -- unelev pool (milles süntesaatorite roll on märksa suurem), mis pidanuks olema maksimaalselt minimeeritud, et paljastada instrumentaalsele kasinusele vaatamata hinge ilu- ja murevaod nagu seda ideaalselt väljendas Boston'i trio Galaxie 500. Teisalt on jõulupühad, ning siia aega sobitub see hästi -- äkki peakski selle järgmisteks aastateks sildistama jõulumuusikaalbumina. Ka mürarohke(ma)d kingapõrnitsuslikud lood "Jolenne" ja "To Hank" sobituvad väikse vürtsina sellesse skeemi. 5.5/10

Mensa -- Moorland (2010)

Test Tube

• Ambient 
• Field recording 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Dark ambient 
• Sound art 
• Drone
• Organic electronica 

Hispaania artisti Edu Comelles'i aka Mensa (samuti veab asjalikku eksperimentaalse muusika plaadifirmat nimega Audiotalaia) 5-looline seisab pärishelide, nende pärishelide töötlemise, ämbiendi, ämbiendist välja tõmmatud pikkade akordide ning helikunsti ristteel. Niikuinii mainitud stiilid ristuvad teineteisega eri kombinatsioonides, mistõttu piir nende vahel on hägune ning hägustub kuulates veelgi. See on helimaastik, mis ei jää abstraktseks (v.a nimiloo algus), kuivõrd on täidetud ratsionaalse hulga emotsioonidega -- nagu on lõunaeurooplastele kombeks (mis teeb neist imetlusväärsed ja ilusad inimesed). Käesolev teos on inspireeritud artisti viibimisest aasta jagu Šotimaal, mis ilmselt lisab merehoovuste jahedust, õhukese taimkattega mäestiku tüünust ning kaljurünkade teravust helitekstuuri. On mõnusat linnutiivul üle mere ning haljaste lagendike libisemise muusikat kui ka ähvardavamat kaljulõhede sügavusest õhkuvat tumedust ja tormleva mere süngust (kuigi mitte sõna-sõnalt!). Kontaktmikrofonid siin-seal annavad edasi vahetut, suurendatud ülesvõtet ehk ka kontseptuaalselt distantsi puudumist-loodusest eemaldumist, lisades tervikusse uut segmenti. Ka on albumil tinglikult EP nimega "Braid Heritage" (tõsi, Saksa netiplaadifirma Resting Bell all), mis sisaldab pikemaid versioone kahest siinsest kompositsioonist. Kokkuvõtvalt tuleb artisti igati kiita väärilise terviku eest.

Aitänna77 -- The Last Summer Days EP (2010)

Test Tube/Bandcamp 

• Indie folk 
• Drone pop 
• Cover 
• Dream pop 
• Folk indie 
• Singer-songwriter 
• Art folk 
• Folktronica 
• Slowcore 
• Post-folk 
• Folkgaze 

Kõik läheb kiiremaks, miski ei jää aeglasemaks -- muusika on see meede, mis võimaldab aega maha võtta, vaadata asju kõrvalt. Hästi sobib kitarrimuusika, milles on piisavalt sügavust, st distantsi kunstiliste ambitsioonide rahuldamiseks. Hispaanlase Mikel Martínez'i 4-looline taies oivalise Test Tube'i all sisaldab omaloomingut ning üht tõlgitsuslugu slowcore-klassikast (Codeine "Broken-Hearted Wine"). Võiks koguni panustada, et artisti lemmikartistiks on legendaarne Boston'i trio Galaxie 500 -- minimaalsete vahenditega väljendatud maksimaalne tundelisus kajab siit vastu. Atmosfääriline minimalism, milles iga metallofoni kõlks ja ukelele näpe võimendub; milles meloodika ning vokaali tekstuurid värelevad, kaiguvad ning seejärel sulpsavad melanhoolsesse tundevoolu. Väga kütkestav.

v/▲\v - s o m b r e EP (2010)

Archive.org

Witch house/Drag house/Electronic music/ Dark electro/Alternative r'n'b

See 5-looline veerandtunnine üllitis tuleb aastast 2010, mis oli witch house-nimelise stiili ōitsenguaeg. Väga mõnus nostalgiline naasmine moonutatud kurjaendeliste häälte ja teemantteravate biitide manu. Võib ju küsida, et mille poolest käesolev võiks eristuda stiili massist? Eks eristumine on vähemärgatav, ent naisvokaalis esineb kontrasti loov igati tervitatav soulilik pehmus, mis ennustab ette ka lähitulevikus juhtuma hakkavat eksperimentaalset souli/r'n'b-d. Loos "sorry" (mis tegelikkuses on pea peale pööratud nimekujuga) makstakse tribuuti Tricky tumedale hip-hop-albumile "Pre-Millenium Tension" (1996), mis kindlasti mõjutas nii artisti kui kõiki teisi nõiamaja-tegijaid. Kokkuvõtvalt tuleb nentida üllitise hüva kvaliteeti.

------------------------------------------------------------------------

This 5-song, quarter-hour album comes from 2010, which was the heyday of the witch house style. A very nice nostalgic return to distorted sinister voices and diamond-sharp beats. One might ask, how could this one stand out from the mass of style? The distinction is less striking, but the female vocals have a very welcome soulish softness that creates a contrast, which foreshadows the experimental soul/r'n'b that will happen in the near future. The song "sorry" (the name is actually turned upside down) pays tribute to Tricky's dark hip-hop album "Pre-Millenium Tension" (1996), which certainly influenced the artist and all other witch house artists. In summary, the quality of the overall good must be recognized.

Teamforest – Blind / Most Things Are Doomed (2010)

Bad Panda

Drone IDM Electronic music Acid techno Minimal techno

Paganama valus on seda kaheloolist teost kuulata -- mitte seepärast, et tegu oleks halva muusikaga. Hoopis vastupidi -- muusika on igati hea ning pärineb ajast, mis on kaugele selja taha jäänud, tuletades meelde surelikkust, mistõttu seesamune blogi toimib personaalse hauatähisena kaugemale tulevikku peegeldudes, tuletades meelde, et kui ruttu möödub aeg -- kümnendi tagused muusikasündmused ja väljalasked paistavad kauge minevikuna, kuigi jah, mäletades neid albumeid ning kuulamissündmusi eilsena; tuleks leida inimesed, kes oleksid nõus käesolevat missiooni jätkama siis, kui siinkirjutaja hauas mädaneb ning ootab viimsepäevakohust (lugege filosoofi Roomet Jakapi raamatust "Irratsionaalne" seda päätükki, mis räägib sellest, kuidas varauusaja filosoofid püüdsid isiku surmajärgses pimeduses samasuse printsiipi rakendada). Oleks ju ägedalt sitasti, kui Jumal heidaks seal ette, et miks sa nii sitasti arvustusi kribasid -- oleksid võinud ju paremini! No näiteks seda neetud kaheloolist üllitist Islandi plaadifirma Bad Panda all võinuksid kirjeldada teisiti kui droonivat IDM muusikat -- kui Silver Apples'i ekvivalenti nelikümmend aastat hiljem veelgi primitiivsemas vormis. Kasutasin siin Philipp Bückle muusika kirjeldamiseks termineid "acid techno" ja "minimal techno", tõsi, muusikaajaloolises määratluses ei ole tegu mitte eelpoolmainitud žanrite järjepidevuse kandjaga, vaid nende seestunud vormiga -- õieti söestunud vormiga, mille saatel metsamehed saaksid õhtuti lõkke ümber mehist tantsu vihtuda. Rääkigu veel keegi, et aega ei ole olemas -- et on vaid üks kestev olevik!

Stable Mechanism – Decisions (2010)

AddSensor

Ambient techno IDM Indietronica Chilltronica Glitch-techno

IDM ehk intelligentne tantsumuusika -- kas ei ole mitte veidi irooniline nimetus mingile stiilile; ühelt poolt võiks see näidata žanri esindajate mingit üleolekut teistest (sarnastest) stiilidest, ent oluline küsimus on see, et kuidas stiili ennast määratletakse -- mida see konkreetselt tähendab, milliste oluliste näitajate poolest see erineb teistest sarnastest (jäägu see küsimus vastamata). Ühe konkreetse näitena tooksin välja Briti ansambli Autechre'i, keda kiputakse samuti nimetatud stiili alla kategoriseerima -- ometi see paigutamine on alati tundunud meelevaldsena, kuivõrd hilisemast ajast kerkinud artistid nagu Bola, Abfahrt Hinwil, Bochum Welt, Manual, Ochre, Telefon Tel Aviv, Isan, Kreidler, Schlammpeitziger, Milieu, Arovane on andnud nimetatud stiilile tuuma -- siuke ilus atmosfääriline kesktempos tehnopõrgatamine mõõdukate pingestumiste ja lõdvestumistega; käesolev viielooline taies kuulub samasse valdkonda, ent alati võib leida albumitelt midagi erilist -- kahtlemata demonstreerib artist oma technet -- käsitööoskust nimetatud stiilis liikuda ning iseloomustavate klotsidega opereerida. Kõige kergemat vastupanuteed minnes võib käesolevat muusikat nimetada ka kergkuulamiseks või meeleolumuusikaks; sest olgem ausad, see muusika loomuldasa loob ja hoiab üleval meeleolu; tõsi, ühes loos ("Crash Machine") on meeldejääv kergelt hüsteeriline indirokilik kruttimine, mida saab tajuda meeleheitena, justkui oleks kriitiliselt kiire, justkui peaks ületama suuri takistusi, justkui oleks õudne pinge peal -- ometi-ometi-ometi tuleb edasi tungida ja edasi saada läbi kitsaste kaablite ja traatide, mille kaikuv mõju näikse pärinevat Iiri legenditelt My Bloody Valentine, kes tugevasti on mõjutanud nimetatud stiili esindajaid. Kuulake klassikut "Loveless" -- kuulake eriti lugusid "To Here Knows When" ja "Soon", mille võimsalt mürisevate voogude all on kuulda sulneid elektroonilisi kihte. Kevin Shields'i krobeline ja kohmakate võtetega vormunud metafüüsika teostus hiljem, kui näiteks indirokk hakkas väljenduma elektroonilises võtmes -- inditroonika ja chillwave'i vormis. Ka IDM-artistid lõid sellest nurgelisusest kena põhišablooni omale žanrile. Siin see on meisterlikult vormunud.

Slutet – Psykbryt / Vilse (2010)

Bad Panda/Archive.org

Power pop Indie rock Alternative rock Electronic Remix Indietronica Art rock Indie folk Ambient pop

Lühikesele pealkirjale vaatamata on see üllitis üks paras pusle, mis ilmselt hõlmab kogu Rootsi bändi Slutet'i loomingut (erinevad EP'd pluss split k0NG'iga -- kellelt on kaks lugu) netileibeli Bad Panda all. Nagu klassikutele meeldib öelda -- on kah, st paras põhjamaine rosolje viirgavate tundepuhangute ja hillitsetud maastikega, mis näikse vaimujõudu ammutavat plaadifirma kodumaa ikooni Sigur Ros'i esteetikast. Hoolimata kohatisest eskperimentaalsusest on lood enamasti tuimad suva lood, mis ei jää meelde. Tõsi, avang "Tuner" on psühhedeelne pop, mis oma jõulise kruttimisega avaldab küll muljet. Ka lugu nimega "Psykbryt" on meeldejääv kuulamine -- äkki ka seepärast, et selle meloodia ja harmoonia meenutavad The Chi-Lites'i lugu "Have You Seen Her?". Teine nimilugu "Vilse" seevastu oma struktuurilt on toosama eelpoolmainitet toit -- alguses kalorivaesed oreliakordid, siis teises pooles arusaamatu umpa-umpa, mis justkui tahaks areneda Beirut'iks, ent ei söanda. Ja sinna maha ta jääb.

Crash City Saints – Glow In The Dark Music (2010)

Bandcamp

Shoegaze Indie rock Alternative dance Neo-psychedelia Noise pop Dream pop Indie dance Alternative rock Fuzz pop

USA bändi 14-looline võtab ilmekalt kokku ühe (indi)muusika meeleolukama haru arengu ja kulminatsiooni. See, kuidas The Jesus And Mary Chain'i musklis mürarohke rokenroll arenes My Bloody Valentine'i juhtimisel keeruka(ma)ks jõu, seksi ja unenägude-unistuste apoteoosiks. See, kuidas maskuliinne ja feminiinne sulandusid eristamatult üheks nagu budistlik põhikujund yin-yang. Nagu lõputu jooks suletud ringis, mis muutub paranoiliseks heliliste kombinatsioonide lõpuleviimise kohaks -- psühhedeelia, mürapop, tantsumuusika ülemiste ja alumiste kihtide keerises. Pädeb ka võrdlus karusselliga, mis pöörlemisel pillutab istekohti vaheldumisi kaugemale-lähemale; milles on korrapära, ent sellest lummast tinistatud subjekt peapöörituse ajel mingist hetkest korrapära minetab. Kohati lihtsustatud, et anda kuulajale otselitakas; kohati keerulisem mitmepoognalisega alateadvuses udjamine. MBV'i "Loveless" ja sellele eelnenud EP'd jätsid tuleviku tarbeks palju võimalikkusi tallele. Kevin Shields osutus indimuusika-Hegeliks. Käesolev on suurepärane näide meisterlikust shieldiaaniast. Sõõr, millelt ei tahagi maha sammuda.

India del Espacio -- El Acostumbrador: Fluidos Culturales (2010)

Embajadores de la Música Colombiana

Free folk/New Weird Columbia/Improvised music/Freak folk/Avant-folk/Psychedelic/Drone folk/Folk punk/Weird folk

Selline on ühtede kolumblaste nägemus vabafolgist ja sellepõhisest impromuusikast, mida nad Embajadores de la Música Colombiana-nimelise leibeli all on lükanud peaaegu paar dekaadi. See teos jääb pikanimelise plaadifirma keskmisesse perioodi, peegeldades tollaseid folkmuusikaga seonduvaid tendentse maailmas (plaat muuseas on üles võetud Šveitsis), ent teisalt loomulikult esitades oma nägemust. Eeldatav ühtne kontseptsioon laguneb meeldivalt. Nagu juba öeldud -- improvisatoorne folkmuusika, mis põhiplaanilt on kitarridega plõnnimine, millele koovad psühhedeelset kudet drooniv meIoodika ja ianandersonlik flööt, ninakad elektroakustilised heliefektid; lauldakse lisaks tavapärasele hispaania keelele ka prantsuse keeles -- oluline on, et naishääl impulsiivselt sugereerib, trikitab, tulistab; tehes haake üles-alla, paremale-vasakule, ette-taha; ja vastupidi. Folki suisa ristates pungi ja ehk ka hiphopiga; samuti Balkani mustlasmotiividega umpa-umpa lisab aeg-ajalt koloriiti. Nii see album kulgeb dünaamiliselt võiduka lõpuni.

8.0 (7.0-8.5)

Malameccanica – Noli Tangere (2010)

Turbinicarpus

• Trip-hop 
• Electronic music 
• Ambient pop 
• Avant-pop 
• House 
• Experimental pop 
• Dream house 
• Dub 
• Post-industrial 
• Art rock 
• Progressive rock 

Ühest küljest küll oma ajastu muusika, ent teisalt kõlades ka kaksteist aastat hiljem adekvaatselt. Itaallased võivad teha lääget (italo)poppi, ent teisalt on nende seast sirgunud loendamatu hulk väljapaistvaid eksperimentaalartiste, kes flirtinud nii industriaal- kui müramuusikaga. Aga ka italodisko, mis mainitet imaluse osavalt kätkes tantsumuusika elektroonilisusesse, andes sellele kohase vormi kunatises popsituatsioonis. Malameccanica võtab nii siit kui sealt, mida tänapäeva kontekstis võib vabalt pidada popmuusikaks. Võttes küll teravamaid servi, ent mähkides neid pehmematesse vormidesse, ennekõike itaallaste dream house'i ja atmosfääril poppi. Aeg-ajalt artisti muusika on vürtsitatud sugereeriva jutlust pidava meesvokaaliga, mis varieerudes hoiab ülal narratiivi ja huvi. Ka elektrikitarr ja dub-vaibid käivad siin-seal osavalt ja kõlavalt läbi, otsides ja leides toetuspinda kunst- ja progerokis. Vaatamata žanrilisele mitmekesisusele on see korralik kraam igatpidi.

8.5 (8.0-8.5)

Capullo – Informatica Romantica para avanzados (2010)

The Poni Republic

Archive.org

Free Music Archive

• Dance pop 
• World fusion 
• DIY 
• Electronic pop 
• Lo-fi 
• Latin music 

Mehhikost pärit hispaaniakeelne muusika, millest kumab ühelt poolt armastus ladina rütmide ning teisalt armastus elektroonilise popi vastu. Nagu nad ise laulavad – electronica mundial. Suhteliselt lihtsakoeline elektrooniliste rütmide programmeerimine ja mõningad heliefektid seal ümber, mis hoiavad ülal vokaalharmooniaid ning mees- ja naislaulu. Tegelikkuses elab jõuline ja varieeruv vokaalosa oma elu (isegi kui see enamasti on karaokelik). Ühes loos lisanduvad kelmikalt kiiskavad oreliakordid, lisades rohkem meeleolumuusika tunnetust ning optimistlikult mõelduna sillates tee eksootika- ja kosmoseajastupopiga. Meenub Spordiloto saatemuusika oma kergluses ja pealiskaudsuses ent ka kaasahaaravuses. Kolmandaks seisavad nad jalgupidi do-it-yourself-esteetikas – nii mõnigi tippprodutsent peaks sellist saundi raskelt nurgataguseks ja (peavoolu)turule minekuks tooreks. Järelikult on viimatimainitu hea eeldus üllitise kuulamiseks. Normaalne helipillerkaar, mille on välja andnud Venetsueela plaadikas The Poni Republic.

6.5 (6.0-7.5)

Greg Houwer – Sauna Planet (2010)

WM Recordings

Free Music Archive

• Indie pop/rock 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• Art rock 
• Alternative pop/rock 
• Pop rock 
• DIY 

Ei ole kaua kirjutanud muusikast, mis antud välja Hollandi plaadifirma WM Recordings'i all. Ei ole ka ime, kuna leibel lõpetas tegevuse aastaid tagasi. Samas nende diskograafia sisaldab palju head muusikat. Alati tasub vana muusika manu pöörduda ja perrä kaeda. Antwerpen'is resideeruv Greg Houwer on üllitanud nimetet plaadifirma all kaks albumit - "Sauna Planet" oli järjekorras number kaks. Vaatasin, et artist üllitas neli kuud tagasi uue albumi – on leitav Bandcamp'ist. 12-looline "Sauna Planet" on igati vinks-vonks üllitis, mis lookleb poproki, indipopi ja kunstpopi ahtal piiril. Ja jäädeski kitsasse piiritsooni kõlama. Teisalt üllitis toidab eelarvamust, et flaami rokk ja pop ongi selline vaikne-turvaline ja väheke etableerunud, millest me teame vähe ja rohkemat võib-olla ei peakski teadma. Arad eksperimentaalsed kompamised, millest õige pea loobutakse kindla laulukirjutamise peale minemisega. Plaadiümbris ole ka nats totakas – sarnaselt Nirvanale võidakse see artist millalgi kohtusse kaevata. Ei imestaks.