Jeff Gburek + Eryk Nowacki -- Small Fires (2026)

Mahorka/Bandcamp/Ramble

• American Primitive Guitar 
• Psychedelic
• New Weird 
• Dream folk 
• Drone folk 
• Improvised music
• Free folk 
• Raga music

Kui kuulan seda mahukat 16-loolist ning 93-minutilist taiest, siis võiks öelda, et ühelt poolt olen säherdust muusikat palju kuulanud, ent teisalt taolise meditatiivse muusika kuulamise iga kuulamine on eripärane ja kordumatu. Nagu jalutamisel iga samm on ühelt poolt samasugune, aga erinev ses mõttes, et omab erinevaid aja- ja ruumikoordinaate. Jeff Gburek (akustiline kitarr, mandoliin, modulaarsüntesaatorid ning muud instrumendid) ning Eryk Nowacki (India keelpillid) pühitsevad siin Ameerika põliselanike väikese lõkke tegemise traditsiooni, vastandudes kolonistide agressiivsele viisile, andmaks teada oma eravaldustest. Lõkke ääres istumine ja leekide silmitsemine on maagiline toiming, ning seda veelgi võimendada on näiteks muusikat seal mängida. Konkreetne muusika on tuttav seetõttu, et seesugust India hõngudega muusikat on teinud ka üks Ameerika kitarriprimitivismi käilakujusid Robbie Basho, aga siin on niikuinii seda India klassikalise muusika raaga narratiivi, kuvõrd sitari, tanpura ning sazi akordid toovad Ida Läänesse. (Või siis vastupidi). Igal juhul need instrumendid kõlavad ka praegusel hetkel eurooplasele müstiliselt -- isegi kui tutvus nendega on põhjalikumalt leidnud aset juba rohkem kui pool sajandit -- kõike tuntavamalt biitlite 60ndate teise poole ning elektrilise perioodi Miles Davise albumitel. (Kuigi see oli vaid üks helilistest komponentidest tollal teiste kõrval albumitel "Bitches Brew" ning "On The Corner"). Nullindatel ja kümnendatel sai palju kuulatud Children Of The Drone'i, Exeteris resideeruvat eksperimentaalfolkaritest koosnevat punti, mis alatihti andis endast maailmale teada maagiliste folgipõhiste jämmimisülesvõtetega (sageli õues). Kuigi mainitud 93 minutit võivad paberil tunduda hirmutava pikkusena, näikse Bulgaaria plaadifirma Mahorka all üllitatud taies voogavat pigem ühe pika voona kui kuueteistkümne eraldiseisva palana. Improvisatsioon ei mõju siin virtuooslikkuse demonstratsioonina, vaid tähelepaneliku kuulamise praktikana, kus iga uus motiiv sünnib eelmisest loomuliku jätkuna. Seetõttu ei nõua "Small Fires" mitte niivõrd analüüsimist kui kohalolekut -- see on plaat, mis avaneb kõige paremini siis, kui sukelduda aeglaselt selle kihtidesse ja kihtide vahele. 8.0 (8.0-8.5)

Plurals -- Growing The Sea (2023)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism
• Electro-acoustic
• Industrial rock
• Sound art
• Neo-psychedelia
• Art rock
• Ambient
• Noise music
• Drone
• Post-rock
• Post-industrial
• Avant-garde
• EAI

Mulle meeldib see 71-minutiline album, mulle meeldib selle heliline lahendus, mulle meeldib sellest peituv pinge, mulle meeldib viis, kuidas pinge ja helind omavahel suhestuvad, rõhuasetust teineteisele delegeerivad ning selle käigus vähem või rohkem läbi põimuvad. Kujutan ette kassi neid massiivseid karkasse pisidetailide rohkuses ette, kes on jõudnud sellesse faasi, kus tal on saanud villand sust ning hakkab seda üha tungivamalt välja näitama. Ning viha käigus suureneb tema mass 50 korda, mis tähendab seda, et te olete surmalaps. Plurals'i taga on kolm tüüpi, kes mängivad kitarri, manipuleerivad lintide, vokaali ja objektidega, kasutavad elektroonikat, sämpleid ning trummitaldrikke. Sümpatiseerib selle kummastavalt kummi tõmbunud, seestunud vorm, millest kostuvad läbi nii uuspsühhedeedia, miilav müra ning postindustriaalne meeleheide kui pärispatu tagajärg, olles loodusest välja tõrjutud. Meeleheite destruktiivne energia on muudetud millekski tulemuslikuks, millest ei taha eemalduda, vaid vastupidi, saada veelgi enam osa selle varjatud nurkadest, olevatest ja olematutest saladustest; helid, mida arvame kuulvat, ometi jäädes meie (möödakuulmise) fantaasia viljaks. Ometi ka olemise-olematuse piiril soleerimine on osa muusikast ning muusika kuulamisest ning nautimisest. Siin võib kuulda nii Coili, Swansi kui Spiritualizedi (ehk Jason Pierce'i kõige lõõgastunumatel hetkil). Ehk kuulen isegi Penguin Cafe Orchestra kammerlikku tüünust, mis avaneb teistsuguste suhestatuste, kimpude ning valentside tagant. Kolmik ei kiirusta lõpetama, kuivõrd laseb mängul avaneda ja laieneda -- samas olles juba piirid paika pannud, ääred ära näinud, võimalike lahenduste parimad variandid ära realiseerinud. See on perversselt ilus asi, millesse on löödud nael, tekitamaks pinget ja valutunnet, hoidmaks ülal dünaamikat ning paljastamaks paradoksi, et ilu südames istub inetus. 9.5 (9.0-10)

Tomosla -- Dunestal (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Lowercase
• Found sound 
• Dreamwave 
• Reductionism 
• Musique concrète 
• Hauntology 
• Organic electronica

Briti tandem Tomosla (James Osland ning Thomas Hoey) kolmas täispikk album, mis üllitati täpselt aata tagasi - mis ühtlasi debüteerib viljaka ent kvaliteedist lugu pidava Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all - on liikunud mägedest ja rabaaladelt düünidesse (urbaniseerunud keskkonnast eemale -- lisaks rannikualadele ka metsadessse ning maapiirkonna eluollu üldisemalt). Tandemina rohkem kui kümnendi kestnud koostöö vältel on välja töötatud omalaadne ämbientheliline tunnetus, milles ühelt poolt pühendutakse (laiv)improvisatsioonile nende endi tingimustel -- protsessipõhine lähenemine, kus iga teos avaneb loomuldasa, kujundatuna spontaansest interaktsioonist ning intuitsioonist. Käesolev 6-looline taies sündis ühel vihmasel nädalavahetusel Stoke Flemingis ja Dartmouthis, Lõuna-Devoni karmil rannikul. Lummavatest maastikest ning mitmekihilisest ajaloost vaimujõudu ammutades on see ka spekulatiivne mälu-uuring, fantaseerides, kuidas võis käputäis inimesi Dartmouthis elada 11. sajandil (esmakordselt oli küla mainitud 1086. aastal ühes ürikus). Lisaks kaanepildile vihjavad need 54 minutit helindit tugevalt katkestatud tontoloogiale, milles - kui helikihte samastada ajaloo kuluga - kuulaja võib tajuda ajalookihtide funktsionaalsust kui ka hetki, kui tolmukord tekitab helipildis tugevat ähmastumist - et mitte öelda katkestusi. Seal, kus tekivad katkestused, on järelikult tekkinud takistus või varjatus. Teisalt võib seda tajuda liikumisena tõe poole ontoloogilises tähenduses -- platonlikult väljendudes on see liikumine näivuse (doxa) põhjal ideede, sh tõe idee manu. Ent kõik see üsna pea taastub, kõik hakkab taas tugevalt sahisedes ning kergelt särisedes kulgema. Jutustades meile lugu, mida kunati võib helilistest eeldustest tulenevalt kuulda mõne (pool)tooni siin- või sealpool. Süntide, kitarripedaalide, sämplerite ja välisalvestustega on siin edukalt kujundatud instinkte, mälu, kõhutunnet, andes nõnda edasi koha- ning ajavaimu, millesse on sisse kätketud kuuldeline dissonants. 9.0 (8.5-9.5)

Philippe Petit -- The Acoustic Cornet, an hommage to Leonora Carrington (2026)

 

Mahorka/Bandcamp/Archive 

• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 
• EAI 
• Micronoise 
• Psycho-acoustic 
• Dada music 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimental electronica 

Oe jee, 7-looline taies sisaldab kriiskavaid helindeid. Kriiskamine osutab nii hüsteeriale kui stabiilsetest tuumadest väljapoole sopistuvatele helinditele. Kriiskavad helindid tänapäeval - postmodernistlikul ajajärgul - kõlavad kui mitte tsipa naljaka, siis meeleheitliku appihüüdena kindlasti. Modernism teisenenuna on vaippommitanud nii subjektide meeli kui hoiakuid kui (vastuvõtu)standardeid (ei tasu sedagi unustada, et algselt paljud modernistid õigustasid sõda kui vana vundamendi hävitamist ning eeldust uueks alguseks). 44-minutiline taies on inspireeritud Laura Carrington'i (1917-2011) samanimelisest romaanist, ning nagu näha, pühendatud Mehhiko-Briti sürrealistlikule kunstnikule, kirjanikule ning feministile. Raamatu põhiküsimuseks on, et kas "häiritud" naine on häiritud seetõttu, et ta on hull või seetõttu, et ta kuuleb liiga palju? Ning Philippe Petit (PP) püüab läheneda kirjanikuproua küsimuseasetusele teistsuguselt sagedusribalt. Kas sõnalist sagedust on võimalik teisendada adekvaatseks helindiks? Need küsimused niikuinii jäävad hüpoteetiliseks, kuivõrd verifitseerimisseoseid F-teaduslikust perspektiivist ei ole paraku võimalik esteetilisse sfääri üle kanda. Ja kas peakski? Metafüüsikuna niikuinii pean olulisemaks intuitiivset tunnetust. Oluline on, et tähelepanu on juhitud suht varju jäänud võitlevale hingele, kelle mässulist hinge on illustreeritud kakofooniliste helimaastike ning intrigeerivate heliefektidega -- (digi)putukad sumisevad, elektroonilised helid muutuvad loomuldasa inimhäälteks -- ja vastupidi. Modulaarsüntesaatorite elliptilised liialdused ning epileptilised krambid. Lõputu väänamine, lõputu teisendamine ja teisenemine, küsimine millegi järele, millel võib olla vuajeristlik varjund man. Sürrealismi allikaks sai ju olla eimidagi muud kui realism, ning tõukumise motiiviks sellest eemale sai olla eeldusel, et viimane pidi olema midagi üsna räiget. Nagu kunagi laulis Tõnu Trubetsky, et lähen ja naeran nad välja. Moonutada kiusajatest autoriteetide maaailm naeruväärseks ja killustunuks. 8.0 (7.5-8.5)

Joachim Stiller -- Music For Wireless Telegraphs (2024)

Mahorka/Bandcamp

• Abstract 
• Radiophonic art 
• Experimental electronica 
• Conceptual 
• Sound art 
• Microsound 
• Sound poetry
• Reductionism
• Acousmatic music 
• Electronic music 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Post-minimalism 
• Hauntology
• Ambient

Need tund aega on pühendatud radiofoonilisele muusikale. Omadussõnal "radiofooniline" on kaks tähendust: 1) raadiosaadete taustaks olev (efektirohke) muusika; 2) helikunst, mille ülesandeks on toetada raadio kuuldemänge või dokumentaalsaateid. Rääkides radiofoonilisest kunstist, siis ei saa üle ega ümber BBC Radiophonic Workshop`ist, mille liikmed ise ehitasid instrumente, et BBC seriaale ja saateid helindada. Selle institutsiooni rolli elektroonilise muusika ajaloos on raske üle hinnata, ning samas olles ka verstapost enne (digitaalsete) süntesaatorite massilisele tootmist ja võidukäiku. Olles paraku ka allikaks esteetilistele banaalsustele. Bulgaaria plaadifirma Mahorka all üllitatud kahetunnine üllitis algab lainetava, kergelt kummitusliku helindiga, mis minimalistlikult kasvab, jõudes kuulajat selle aja jooksul lummata ja rahustada...et see mingil hetkel teravate elektrooniliste helidega läbi lõigata. Edaspidi jätkub muusika teatud piirides helimodaalsuste uurimist ning esiletõstmist; kohati see kõlab nii, kui vabajätsuartist eksperimenteeriks talle eraldatud suht primitiivsete heligeneraatoritega, võttes neist maksimumi, st tooks kuulajani (kõik)võimalikud helide kombinatsioonid. See on see faas, kus heli esteetiline vorm ei ole veel lõpuni ära estetitseeritud; kuulaja saab osa heli füüsilisusest, selle toorest võnkest ning resonantsist. Tõsi, kasseti esimese poole lõpus hakkavad kellad helisema, taandades füüsilisuse ning tuues esile metafüüsilise külje. Ka teise poole algus kõlab kui kukkunud objekti tekitatud sulnist helist ämbientliku heliloori kasvatamisena, mis vaikselt haududes omandab endale toestiku ning katab end udemetega, et õhku tõusta, et eemale liikuda, et kohta vahetada, et muutuda millekski teistsuguseks. Näiteks mingist hetkest kuuleme natuke Lyra Pramuk`i meenutavat kallutatud häälutustega ämbientmuusikat, mis kõlab kui kummitavas majas produtseeritud popmuusikana. Ning nõnda see kõik kulgeb kahtlemata võiduka lõpuni. 9.0 (8.5-10)

Quazimono -- Lo-Fi Anomalies for Anxious People (2024)

Mahorka/Bandcamp

• Breaks 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Electronic 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Post-techno
• Avant-blues 
• Musique concrète 
• Spoken word

Kõrbemaastikud on (eksperimental)muusikas mänginud olulist rolli. Captain Beefheart - keda kõige vingem ja valusam kriitik Piero Scaruffi peab kõige olulisemaks (pop)muusikuks 20. sajandi teisel poolel - on liiva ja kivide keskel üles kasvanud. Aga ka Josh Homme, Stevie Nicks ning Frank Zappa omavad kõrbesugemeid. Kõrbemaastiku halastamatu olemuse hirmutavus ning kütkestavus romantilises veetluses kajavad neilt kõrvetatud luidetelt vastu: jäik, viljatu ja rahutukstegev, meenutades kuiva ja karmi maastikku, kus elunatuke on klammerdunud kõige peenema niidi külge. Tänu sellele eluimpulss rütmiks kehastununa eendubki kõleduse heliliseks topograafiaks. Elastse selgrooga rütm - kui ühtne tervik, ent ometi liigendatud osadest koosnev -, pulseerides mehaanilise järjekindlusega, peegeldades praguneva pinnase karjeid ning mudakänkrate murenemise kriginat. Need rütmid ei ole teada-tuntud rütmikeermetele orienteeritud; need tungivad peale, kaevudes sügavale kuulaja tajju nagu lihasse kinnitunud okkad. Siia on süstitud rahutus, peen dissonants, mis kiirgab vaikset valu, ilma et kunagi vallandaks stiihilisi emotsionaalseid puhanguid. Produktsioon on karm -- kaalutletult minimalistlik kaja (võib aeg-ajalt vaevu kogeda ümbritseva keskkonna kahinaid -- nii looduslikke kui industriaalseid), milles esmapilgul puuduvad lopsakad kihid, et rõhutada veelgi lõgistava rütmi kesksust ning fookust sellele (ainult albumit lõpetav tõlgenduslugu -- kajadest rikastatud bluusrokk -, võtab eelnevalt kogunenud pingeid maha). Kõrb ongi seetõttu kõrb, et seal ei ole kohta luksusele. Ent sellest viljatust pinnasest kasvab välja sügav intensiivsus: rahutute rütmide selgroogu painutav lainetus tekitab kumulatiivseid valuaistinguid, mis jätavad teadvusesse jälje veel kaua pärast hääbumist. Valu impulss kiirgab läbi järeleandmatu rütmilise nõudlikkuse ja helilise hõreduse. Neile, kes on valmis taluma seda karmi ilu, pakub see 10-looline taies transformatiivset teekonda -- rahutuks tegevat ja kummaliselt erksaks tegevat teekonda -- justkui julgustataks kuulajat isiklikke hirme teadvustama ning siis neile otsa vaatama. Väljaandjaks võrratu Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka. 9.5 (9.0-10)

Pandacetamol -- Below The Surface (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient
• Electronic music
• Ambient techno
• Progressive electronic
• Kosmische Musik
• Space music
• Ambient drone

Pandacetamol'i 12-loolisel on rütmid ja sünteetilised helivood, virmaliste veiklemine ning sisemaailma rohkem või vähem teadvustatud ustest uutesse universumitesse sisenemine. Sisemaailmad korreleeruvad välisilmaga, pakkudes liikumiskoridore hulgi ja otse. Nii et 59-minutiline üllitis on heliline peegeldus duaalsusest subjekti seesmiste uste ja tohutu välise avaruse vahel. Albumi aluseks on meeleolu vormiv segu rütmilistest virvendustest ja voogavatest sünteetilistest helivoogudest. Pandacetamol'il õnnestub tabada seda, mida saab kirjeldada virmaliste helidena -- seda kummitavat, kõrgsageduslikku esteetikat, mis tundub nii sfääride harmooniast puudutatuna kui ka sügavalt üksildane, värvirohke ent külm. Erinevalt näiteks Tim Hecker'i boreaalsest lopsakusest ning kummastavast soojusest või siis 70ndate lõpust esilekerkinud sageli banaalsest kosmosemuusikast - mis on läppunud soojusest risustatud - peegeldab käesolev tühjuse reaalsust: see on ilus, tõepoolest, aga see on ka füüsiliselt kurnav ning emotsionaalselt vahemaad tekitav ja hoidev. Ümberpööratud loogikaga ekspansiivsus. See ei ole romanss tolmukübemega, kes on sinna juhuslikult(?) sattunud. Selles peitub paeluv pinge: see tund aega kajastab ka analogismi ja essentsialismi vahelist võitlust, mida ühelt poolt vaadeldakse läbi hinge ühtsuse prisma. Pandacetamol õõnestab "mina" killustatuse ja muutuse teekonnal halastamatult: sarnasused ilma ühise substantsita, mis voogavad ja lahustuvad rütmiliste virvendustena ja sünteetiliste vooludena üle helimaastike. See ei ole hubane kosmiline embus. Soojuse tõrjumine kummitava väljakutsena on albumi tugevus. Emotsionaalse distantseeritusega ja füüsilise taagaga läheneb Pandacetamol eksistentsi keskmes olevale üksildusele -- see ei ole mitte kõrvalekalle mingist tõelisest, olemuslikust "minast", vaid analoogiline tõde hingest. Tulemus on sügavalt üksildane, jah, aga ka vabastav: heli, mis näitab, et tühjuses tuleb elada ilma illusioonideta, leides ilu teravas virvenduses, mitte aga lohutavas müüdis muutumatust tuumast. 8.5 (7.5-9.0)

Dolphins of Venice -- Captains of Industry (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Sound collage 
• Experimental electronica 
• Electronic music 
• Plunderphonics
• Sampledelic 
• Ambient pop 
• Seapunk
• Breakbeat 
• Flashcore

Käesolevad 51 minutit suudavad ära mahutada 15 lugu. Siin on palju helisid, mis meenutavad "Autobahn'i" aegset Kraftwerk'i --justnimelt albumi kolossaalset nimilugu. Piiksuvad ja tuututavad pasunad ning pehmelt põrkavad sünteetilised helid avatud helipanoraamides ning vokaalides võnkeid tekitamas ning uut ajastut ette kuulutamas. Teisalt helikollaažlik lähenemine meenutab pigem People Like Us'i, Cagey House'i ning Ergo Phizmiz'i tööeetikat ning nägemust, milles helide rõõmuküllasus on saavutatud erinevate helide tiheda sämplimisega, moonutades nendega konteksti -- esialgsest taotlusest sageli kardinaalselt teistsugune kavatsuslikkus on tõusnud esiplaanile. Eks meisterlikkust hinnatakse ikkagi selle järgi, kuivõrd eelduslikult kergemeelne (õhuke) helind suudab vastuvõtjas tekitada ankruid ning sillapäid, et gondliga oleks võimalik teha vahepeatusi ja sõiduvahendile hoolduspause. Kohati see justkui õnnestuks, ent kohati vajub laiali, jäädes hajusaks ning ebamääraseks -- et mitte öelda isegi õlgu kehitama panevalt lineaarseks ja efektidele - pelgalt efektidele - rõhuvaks taieseks. Lisaks helililisele sarnasusele tekkis paralleel Oneothtrix Point Never'i albumiga "Magic Oneohtrix Point Never" (2020, Warp), mille puhul efektide rohkus ning nõrk narratiivsus jätsid taoteldava maagia vesiseks. Ent kindlasti ei saa väita, et Veneetsia Delfiinid jätaksid kuulaja külma kätte. Siin kahtlemata on huvitavaid momente, ent läbivat paradigmat ei ole paraku jah tajuda. Läbivat jutustust, mis seoks need huvitavad helindid kuulaja (ala)teadvusega ning mäluga. Lõppude lõpuks taandub see kõik üheks tasapaksuks helimassiks; harjun esialgse fragmenteeritusega -- hääbuvad erinevused, taanduvad dünaamika ja pinge. Ehk ainult "Office Pingers" suudab lõikavate hapet pritsivate süntekatega piisavalt närvikõdi tekitada. "Polly is Broken" demonstreerib seevastu alguses tervitatavat kreenis gravitatsiooni, ent mille liikumistrajektoor hääbub tühjakspigistatud žestiks. Väga sümptomaatiline. Teine variant on lõbususe aspekt -- aga...no fun. Seda albumit võib võrrelda täielikult tehnoloogilisest vaimust kantud muusikalise masinaga, mida iseloomustab inimese tekitamata jäetud sidus psühhilis-mentaalne vooluring, mis aeg-ajalt seiskab masinavärgi. Tuleks teha peenhäälestamist, tuleks süsteemi tsüklilisust ja impulsside edastamist parendada. Probleem, millega eelpoolmainitud Düsseldorf'i legendid pidid kunagi kontserditel tehnilises plaanis rinda pistma. 6.5 (6.0-8.5)

Sai -- Though We Meet But Once (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient rock 
• Post-metal 
• Fusion 
• Industrial rock 
• Art metal 
• Industrial metal 
• Jazz rock 
• Post-rock 
• Neoprogressive rock

Selle albumi mõte ja kavatsuslikkus ei rullugi pealkirja vaadates lahti - see on pelgalt (ka) ühe loo pealkirjaks - tähendus avardub alles siis, kui järjestada üheksa loo pealkirjad. Tõlkes võiks see kõlada järgmiselt: mind tihti välditakse, aga ma jõuan alati (kohale); kuigi me kohtume vaid korra, hakkad sa mind igavesti tundma, siis ütle (ka) mulle, mis ma (õigupoolest) olen. Kõlab tavaliselt nagu paarikümne aasta tagune postrokk-albumi pealkiri. Jah, siin kahtlemata on mainitud stiili elemente ning kõla, siis on see vaid kolmandiku jagu tõde. Kahtlemata - ning kes siis ei oleks kuulanud Justin Broadrick`i asju eesotsas Godflesh'i ning Jesu'ga

 - on see eksperimentaalsemale metallile ning industriaalrokile võlgu -- just seesugusele, mis jääb eemale rohkem elektroonilisest (süntindustriaalist, EBM-ist või teistest raske sammumisega elektroonilistest rütmidest). Yasen Penchev (YP) on ilmselt kunagi (lapsepõlves) armastanud õhukitarre mängida - selle nakkav eeskuju on mehe viinud kidramängu oskusliku omandamiseni -, vähemalt kuulates bulgaarlase suurejoonelist, avalat ning kehtestavat pillimängu võib säherdune tunne tekkida. Tõepoolest, ta kidramäng on väga nauditav. Sinna vahele ja ümber koob ta klahvpillihelide fluidumit, jäigalt plõnnivat basskitarri ning programmeerib trummeldamist. Lisaks Broadrick'i suunale on samaväärt esindatud nii Robert Fripp'i hõllanduslik kitarritroonika kui ka John McLaughlin'ile omane loojuvale päikesele horisondile järele seilamine. Selle päikesevene õhku tõstvateks elementideks ongi nii proge kui jätsu pastelne päiksekollane kuma -- ilmselt üldse mitte juhuslikult ongi nimilugu märgiliselt seda. Siin on eeldused konfigureeritud viisil, et tervik hakkaks takistamatult hingama -- kui on viimast, siis on ka elu ja rõõmu. Kui on rõõmu ja õnne, siis aeg-ajalt sugenevad sellesse ka melanhoolia, depressiivsus ning psühhoos. Isegi viimaste puhul on muusika suurepäraseks piksevardaks. Õieti ese ongi niivõrd väärt, kuivõrd ta täidab oma funktsiooni. Musta tuumaga fusion on selle asja nimi, mida YP siin mängib. Väljaandjaks jätkuvalt suurepärane Bulgaaria (neti)plaadifirma Mahorka. 8.5 (8.0-9.5)

rsn | Helu_elu -- compaction #1 (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Avant-garde
• Ambient
• Post-minimalism
• Microtonal
• Abstract
• Ambient drone
• Experimentalism

Käesolev taies koosneb kahest pikast loost kogupikkusega 56 minutit; väljaandjaks Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka Records; mille alt tulek tähendab seda, et ei ole kindlalt teada, missugust stiili esitletakse, mis teebki nimetatud plaadfirma diskograafia päratult põnevaks. Mahorka plaadifirma puhul ei saa eeldada, et nende muusika oleks kuidagi stiililiselt määratletud. Eksperimentaalne küll, ent see on juba laiem määratlus. Eeldada, et mingisugune album on mõjude eest, helidest, kontseptsioonidest isoleeritud, tundub natuke jabur isegi siis, kui artistil on seesugune kavatsus. Käesolev album on väga minimalistlik - see on suisa abstraktne -, ent ometi see mikrotonaalne helijada on väggi fantaasiaid toitev. Ju me vajamegi tänapäeval rohkem abstraheeritust -- kui mõelda reaalsele muusikamaailmale, siis tulevad meelde Stars of the Lid ja Labradford ning viimatinimetatu liidri Mark Nelson'i projekt Pan American'i vaikelulised lennud öise linna kohal. Mõneti on üllatav, et seesuguse kasina helikeelega taiese taga on suisa kaks artisti: Thomas Rosen ja Daika Koseki testivad üksteise olemasolu, taluvust ning võimet koostööks -- tehes fantastilist tööd ka ses mõttes, et kriitikale on see muusika irriteeriv raskesti hinnatavuse tõttu. Õnneks see ärritus taandub meeldivaks kõdiks -- kujutame ette kosmoselaeva, mis on asunud pea võimatule missioonile -- kujutame ette olukorda, et koduplaneedi on hukkumas, inimese kui liigi ja tema armsaimate liikide esindajad on kosmoselaevadele kaasa võetud, suur parv kosmoselaevu on suundumas teisele planeedile, kus arvatakse elu olevat. Seesugust heli võiksid tekitada kosmoselaevade mootorid seal viibivate subjektide teadvuses keset kujuteldamatu suurusega radiatsioonist ning külmast täidetud ilmaruumis. Turvalises keskkonnas triviaalsena kostuv heli omandab nostalgilise ning melanhoolse mõõtme teadmises, et sihtkohta ei pruugigi jõuda. Või kui jõutaksegi, siis subjektide ja mehitatud artefaktide päritolu allikas - identiteedi allikas - on pöördumatult hävinud. Ent pähe sigineb (ketserlik?) arusaam, et taanduda on igati mõnus seesuguse sumina saatel. Kahtlemata on see taies kommentaar inimese surelikkusest -- et iga päev, iga tund, iga minut ei ole mitte meie suunatud, vaid Kosmilise Demiurgi paika pandud: tuleb olla õnnelik aja eest, kui saab viibida tohutu kosmoselaeva pardal. Millelt meilt paraku paratamatult üle heidetakse. 9.0 (8.5-9.5)

Fabbien Robbe -- Skeudennoù (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• Ethnotronica 
• Post-rock 
• Avant-jazz 
• Post-psychedelic 
• Abstract 
• Electronic music 
• Space music 
• Experimentalism 
• Drone

Üks tuntud Inglise kirjanik on öelnud, et geeniuse saladus on säilitada lapse vaimu ka vanaduses, mis tähendab mitte kunagi kaotada seesmist entusiasmi. Bretooni Fabien Robbe'i (FR) 5-loolisel albumil on entusiasmi piisavalt; ent vaimustus on kõigest esimene samm selleks, et luua midagi väljapaistvat; teisteks instrumentaalseteks väärtusteks on tarkus ja ettenägelikkus -- näha tulemuse efektiivsust ning eeldusi luua midagi väljapaistvat. Neist 52 minutist võib eeldada - mis osutab lugude keskmisele pikkusele üle 10 minuti -, et aega on tarvis selle taga peituva kontseptsiooni elluviimiseksb alati väljakäidud mõistestikud ja jutustused ei tööta, vaid - vastupidi - võivad kuulaja kogemust n-ö eellaadimisega häirida. Ma ei tea, mida selle albumi pealkiri tähendada võiks; õieti püüdsin teadlikult mitte järele uurida, kuivõrd muusika iseenesest kõnetas piisavalt (st täitis piisavalt ruumi). "Skeudennoù" on väga nutikas album, mis avaneb ja avardub imetabaselt. Alguses on sulnid ämbientsed sosinad, millesse hakkavad üsna ruttu sugenema vist tagasisidestusest laetud tahud, andes karvasusega sellele nii katsetusliku kui ka esteetiliselt laetud tunde ja ka sisu Mikroskoopilised elektritormid mööda pindu liuglemas panid mu magnetofoni nurruma! Järgneva loo "Le Wagon'i" meeleolu ja muusikaline väljenduslaad muutub kardinaalselt. Hiljuti andis albumi välja Tortoise, ning Chicago legendid tulevadki esmajärjekorras meelde. See tähendab, et rokkmuusikaga tingitakse kõvasti: madalates registrites mängitud kitarrid (või on see hoopis basskitarr?) on mängitud läbi efektiploki nõnda, et asjale tuleb elektroonilise muusika mekk manu ning ka jätsulik viirgamine hakkab tasapisi sisse sugenema. Tortoise'i sugusest harg(rokk)bändist kõneldes ei saa üle ega ümber jätsulikust poolest. Ennekõike "Piper Is Drunk" kõlab John Coltrane'i või Ornette Coleman'i seestunud serva mudijana -- oo jaa, FR keerab lisavindi peale sellega, et püüab bebop'i metsiku loomuse silmusesse, taltsutades ja kanaliseerides selle energiat omamoodi. Või on slleks instrumendiks hoopis tükeldatud torupill, mis mööda elliptilist silmust hüpnootiliselt undab. Võimas! Üllitisel on ka abstraheeritusele üles ehitatud lugu "Er Mané", mis fusorina kuumutab heliioone, kutsudes järk-järgult esile helireaktsioone.Tekib säärane tunne, justkui füüsilis-keemilise protsessi käigus on konkreetsest heliruumist hapnikumolekulid ära põletatud ning takkaotsa ka gravitatsioon ekstraheeritud! Abstraktne muusika võib sageli jäädagi eraldiseisvaks, kõnetamata kuulajat. Pelk helilainete tekitamine ei ole veel edu valem -- sellest peab midagi välja imbuma, mis kuulaja ajutuultesse imbuks ning seal pöörlema hakkaks! Albumi lõpuloos - mis suubub suisa seitsmeteistkümnendasse minutisse - seotakse albumi algus ja lõpp kenasti sõlme -- ämbientmuusika seekord sügavneb seekord kosmosesse, mis võiks sarnaneda kosmoselaeva mootori vaikse undamisena keset külma ja radioaktiivset lõputust. Masina käivitamisel ja töös hoidmisel on abiks olnud teine katsetaja Julien Palomo. Kahtlemata on tegu ühe selle aasta parima taiesegs, mis loob lisaruumi ja inspireerib, võimaldades kuulajal subjektina asju kõrvalt ning teistmoodi vaadata -- see ei ole mitte loomuldasa iga albumi puhul. 9.5 (9.0-10)

Weldroid -- Painted City (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Neoclassical 
• Electronic music 
• Industrial techno 
• Avant-techno 
• Post-industrial 
• Experimental techno

Stockholmis resideeruva ungarlase Tamas Zsiros`e (TZ) 35-minutiline taies raputab magnetofoni kõlarite katted tolmust puhtaks, kuivõrd neis justkui puruks tambitud ent seejärel teravasakilisteks ja miniatuurseteks sõjanuiadeks putitatud ning mikrolaengutena lõhatud rütmides on piisavalt sügavust ja dünaamikat, et kvantitatiivselt liigutada -- raputada ning väristada. Ent kaudses - kvalitatiivses - tähenduses lööb 7-looline taies ka kuulaja südamesse, ajju ja hinge. Ühelt poolt kostuvad siin keerukad tektoonilised tehnobiidid - mis on pigem matemaatika valdkonda kuuluvad kui tantsumuusikaturust mingit segmenti vallutada tahtvad -, millest immitsevad loomuldasa abstraktsete orkestreeringutena välja tumeklassikalised helivood ning pahaendelised atmosfäärilised laiendused, mis segunevad orgaaniliselt hingemolekulidega. Võib juhtuda, et kuulaja hing sel viisil kaaperdatakse; kui see nõnda juhtub, siis läheb ka süda. Lähtudes plotinoslikust arusaamast maailma mõistmisel -- me inimestena oleme osa mateeria sfäärist, mis on igatepidi niru valdkond - mille eksistents on tingitud pelgast tõigast, et psühhiline valdkond saaks endale keha, saaks valu ja naudinguga manipuleerimiseks avara mängumaa. TZ seevastu ise püüab trotsist - mis ilmselt tuleneb intellektuaalse üleoleku tundest - panna paika mängureeglid, varustamaks eksistentsi värvidega; isegi kui värvid on piiratud ja tuhmid, siis usk ja lootus vastavalt uute kvaliteetide ja mustrite loomisse on jätkuvalt alles. Igatahes Weldroid oma helikeelega on veenev. 8.0 (7.5-9.0)

Cognition Delay -- Dazzled By The Dark (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Electro 
• Trance 
• Progressive electronic 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Tekno 
• Kosmische Musik

Jeremy Rice'i ja Paul Alexander'i teine üllitis (esimene oli "Mostly Dreaming" 2023. aastal) Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all on üsna tavatu segu teknost, elektrost, träänsist ning tumeämbiendist. Kohati juurdlev ja mõteisse vajunud, siis jälle happeliste pulseerimistega aneemilistesse soontesse verd juurde pumpamas. Või mis verevaesusest saab progressiivelektroonilise tüünuse taaga all ikka rääkida! See on sedasorti muusika, mis ideaalis rullub lahti aeglasemalt või laotab kaleidoskoopiliselt oma mustrit märkamatult -- tehes seda hillitsetumalt kui mõned teised žanrid, ent säherduses helipaletis seevastu on märksa enam sügavust, tuues pinnale rohkem hapnikurikast jahedust ning tundmatute vormide kaugeid kajasid. Teisisõnu -- põnevus kasvab aegamööda ja astmeliselt, või siis hajub...tõepoolest, seesuguse muusika puhul tuleb tunnetada tumeaine gravitatsiooni -- nii palju kui seda iganes on. Äkki see gravitatsioon on pigem (ehk osaliselt) kvalitatiivne, mis võrsub läbipõimunud mõjude, fenomenide ning neist omakorda moodustunud lisakvaliteetide massist. Mida suurema nurga alt see kvaliteet-kvantiteedi kääne teineteisse toimub, seda suuremat mõju see kuulajale avaldab. Siin mõned eredad hetked tõusevad esile, ent üldkokkuvõttes ikkagi natuke tuimaks jääb tulemus. Eeldanuks rohkem hingestatust ning interstitsiaalset paisumist helikoe siseselt, mistõttu suhestumine heliobjektiga kadus kohati ära. 7.0 (6.0-8.5)

Dissociative Identity Quartet -- Melodies And Voices (2025)

Mahorka

• Synth-pop 
• Electronic 
• Sophisti-pop 
• Avant-pop 
• Indietronica 
• Art pop 
• Ambient pop

Mis veel võiks olla parim kuulajale, kui talle peale mingi üllitise kuulamist jääksid pähe kummitama meloodiad. Tugevad, selgepiirilised, kergesti meenutatavad meloodiad. Häälte puhul peas kahtlemata tuleb täpsustada nende laadi. Aga inimhäälte maheda tämbri nautimine, sulnite häälutuste imendumine otsmikusagarasse on kindlasti midagi sellist, millele inimene kätt ette ei pane Ent jah, juba eelduslikult artisti nimest tulenevalt on siin tahtlik kattuvus ja tahe mängida dissotsiatiivse identiteedihäirega ehk lõhestunud isiksuse sündroomi kirjeldusega. Kui indiviidil on probleeme sündmuste meenutamisega ning võimetusega tundmusi ja mõtteid ühtseks tervikuks ühendada, siis võib ju eeldada, et 10-loolise taiese puhul osutatakse krutskiliselt neile tahkudele. Või vähemalt eeldatakse, et meloodiad ja harmooniad peavad jõudma kuulaja teadvusesse raadioformaadist teistmoodi -- võib-olla eeldatakse suisa viivitust ning kontekstuaalset muutust. Võib-olla on nimes ka osutus kvartetile kui loomuldasa ning aprioorselt lõhenenud fenomenile. Ka stiililiselt on bänd targu platseerunud (ei)kuhugi -- (ei)kuhugi indimuusika ja süntpopi vahele, pigem vihjates kui ühte või teist poolt valides ja esindades. Nõnda varjule jäädes on võimalik omi asju sundimatult ellu viia -- meloodiad on pildid või piltide järgnevused, mida me mälu vahendusel selekteerime ja korrastame. Korrastame seetõttu, et unustame ära -- kui just ei oma hanniballecterlikku fenomenaalset mälu, eraldumaks suisa väliskeskkonnast. Või siiski -- artist laulab: anna mulle meloodiaid, anna mulle hääli, et ma saaksin läbi uste. Teisisõnu -- andke mulle ainest, et saaksin seda mäletada, et ma saaksin mööda pilte edasi-tagasi liikuda. Mälu on ühtlasi nii kosmoserakett kui portaal, mis võimaldab takistamatult rännata. Äkki ikka hääled osutavad hullusele, et lasta fantaasial lennata? Kõige sulnimatel hetkedel DIQ kõlab kui eksperimentaalne The Blue Nile, olles ühtaegu nii meloodiline kui süüviv, nii atmosfääriline kui kriipiv, nii lainetav kui krampe kogev. Või siis evides elektrooniliseks muteerunud The Penguin Cafe Orchestra-sugust viivu, mille sarm ja eneseteadlikkus kanduvad edasi sõltumata vormilisest eripärast. 8.0 (7.5-8.5)

Roberto Vodanović Čopor -- What happens when we become silent (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Sound art 
• Organic electronica 
• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Electronic music

Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)

Mas&Delayer -- Books and Dubs (2025)

Mahorka

• Dubtronica 
• Ethnotronica 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Raggamuffin 
• Dancehall

Kui rääkida netiplaadifirmadest, Bulgaariast ja Euroopast ning nendevahelisest seosest, siis mainitud Balkani riik tõuseb Euroopa kontekstis esirinda. Kui mõelda plaadifirmadele nagu Fusion, Dusted Wax Kingdom (kumbki on paraku oma tegevuse lõpetanud) ning Mahorka, mis tegutseb siiani. See on veel tagasihoidlikult öeldud -- Ivo Petrov'i juhtimisel õilmitseva kaubamärgi all üllitatakse 1-2 üllitist nädalas, tehes sellest ilmselt kõige viljakama omataoliste seas mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas (ning võib-olla kogu universumis). Ning üleüldse muusikailmas, mis on ju väärtus omaette (kuigi kompromisse ei tehta kvaliteedi arvelt). Lisaks digitaalsetele vormile ilmub mõnest üllitisest ka kassettväljaanne. Nii et -- võnge on võimas, näitamata vaibumise märke (ptüi!!!). Muusikaliselt on rõhuasetus eksperimentaalelektroonilisel. Näiteks käesolev 32-minutiline vastab mõlemale kategooriale, kuigi pakub siinkirjutajale uut kogemust ninetatud diskograafia piirides (tõsi, mulle on üle jõu käinud nende pea 500 ühikust koosneva kogu ärakuulamine). Jamaika ja mõned teised Kariibi mere saared, ent mitte see kergemeelse aistinguga popmuusika, vaid eksperimentaalsem, kanepisuitsust ja kangest märjukesest läbiimbunud stuudiotes produtseeritud reggae-järgne muusika. Teisalt jälle -- ka seda võib nimetada reggae'ks nagu postpungi termin - eristamaks seda pungist - tuli muusikakriitikasse hiljem (mis tähendab seda, et algusaegadel oli see üks punk kõik). Lee "Scratch" Perry ja Osbourne Ruddock'i aka King Tubby inspireerivat õnnistust on tunda selle kohal -- nii tektooniliselt müdisevates biitides kui väljavenitatud kaja- ja viivitusefektides. Algselt isoleeritud basside ja trummide impulss on üleujutava efektina päästetud valla, olles nii psühhet ümberseadistav kui mentaalselt horisonte kaugemale nihutav. Nii et kui on plaanis teha üks korralik Kariibi-teemaline peoõhtu, siis mängige seda või sedalaadi muusikat -- võõristus ja võltsnaeratused hääbuvad iseenesest. Ainus erand on - nagu nimigi vihjab - "Naked Lunch in the Desert (with Abu Ama, BedouinDrone)", mis lõgistab sarnaselt teiste lugudega, ent olles läbiimbunud ebamaisest mošeede ja minarettide siluetist päikeseloojangu taamal. Teine osa pealkirjast osutab raamatutele -- pealkirjades ka mässulistele kirjanikele (Kerouac'ile, Burroughs'ile, McCarthy'ile ning ilmselt veel kellelegi). 8.5 (8.5-9.0)

R$kp -- L’EAU LOURDE - Vemork / Mazingarbe (2025)

Mahorka

• Synth-wave 
• Dark electro 
• Dark ambient 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik

Edela-Prantsusmaalt pärit R$kp'i 14-looline taies on inspireeritud kahest militaar(teadus)ajaloolisest tahust, millest üks leidis aset enne teist maailmasõda ning teine külma sõja raames. Mõlema tuumapommi arendamise episoodi man oli asjasse segatud Prantsusmaa, seistes vastu kahe totalitaarse režiimi - natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu - tugevnemisele. Muusikaliselt on üllitis liikumine varjulise ja päiksepaistelise, sünge ja eepilise vahel. Joviaalsus ja pompöössus on prantslaste muusikas alati olulisel kohal seisnud -- küsimus on vaid selles, et võetud poosid oskuslikult välja mängitud saaksid, et pompöössusest tulenev esteetilisus ei jääks loomeprotsessi katalüsaatorina jääkidena häirima. R$kp'i muusikas on düstoopilist tundmust, mis seguneb futuristlike sündiprogressioonidega (võrreldav Jean-Michel Jarre'i omadega). Futurismi esindajad enne esimest maailmasõda nägid sõda arengu katalüsaatori ning vanade traditsioonide põrmustajana, ent varasemate sõdadega võrdluses tohutud inim- ja materiaalsed kaotused sundisid paljusid neist väärtusi ümber hindama. Prantslase narratiiv on veelgi eristatum -- osutades ohule, mis nägi ette totalitaarsete režiimide poliitsektantlust nii rahvuspõhise kui spetsiifilise klassiühiskonnana, mille varjus saab poliitiline eliit valitseda ja teisi terroriseerida. Vältimaks isotoopide sattumist pooletoobiste kätte. Loos "Mazingarbe 3" on kõige ilmsemalt kuulda raskete osakestega - neutronite ja prootonitega - vesiniku rikastamist ja nn raske vee tootmist, nii et kõik pingestatult säriseb. Generaatori käitamist - et lahutada või ühendada vooluringi - on kuulda teistes lugudes. Või siis meelte aktiveerimist, võimaldades hingel rännata läbi pimeda ja tundmatu ebakindluse tsooni -- isegi siis, kui inimene on selle enda haardesse võtnud (ja arvavat seda kontrollivat). 8.0 (7.0-9.0)

Fletina -- Environments & Mechanisms (2025

Mahorka/Archive

• Conceptual 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Experimental electronica 
• Sound art 
• Post-minimalism 

Masinad keskkonnas. Erinevad masinad erinevates keskkondades. Üks masin ühes keskkonnas korraga. Printer, elektriahi, pesumasin ning lift. Mis häält teevad meie motoriseeritud abilised-sõbrad? Sumisevad masinlikult, kordavad iseennast masinlikult seni kuni nad välja lülitatakse ning järgmise korra ootele pannakse. Sellest tulenevalt muusikalist külge käsitledes on raske vahet teha, kas see seisund on muusikaliselt "elus" või "surnud". Äkki need, mis näivad surnud olevat, manavad just mehhanitsistlikke (kandilisi, robustseid, jäiku) karakteristikuid kasutades esile "kurje" loitse. Muidugi võiks selle teose asemel kuulata autentselt kõlavat printerit tagaruumis või elektriahju köögis, ent ökonoomiliselt on seda albumina mõttekam kuulata. Ma eeldan, et Šoti helikunstniku keskkonnad masinate ümber on isoleeritud, vältimaks kõrvalise müra sattumist ruumi ning seeläbi ka kontseptsiooni tingimuste rohkemal või vähemal määral määndumist. Oluliseks mängumuutvaks aspektiks kahtlemata on ka vahendaja(d) -- (kontakt) mikrofon(id) ning viis, kuidas nad on ruumi asetatud; samuti helikaardi võimekusest salvestatavat signaali konverteerida ja talletada. Ühesõnaga, selle taiese puhul - tulenevalt eeltingimustest - on kogemus singulaarne. Kuulates lugu "Backroom / Printer" tuleb möönda, et heli fenomenid võivad vastata erinevatele esindajatele. Kui peaks seda kompositsiooni kirjeldama eelnevalt pealkirja nägemata, siis võiksin arvata, et kusagil industriaalses keskkonnas - kus masinad on käiama jäetud - siristavad väliskeskkonnast ruumidesse sisse tunginud putukad-mutukad -- elektripingest ja selle muutumisest tulenev efekt meenutab ritsikate sirinat. Heli (laine) on füüsiline fenomen, sellel on erinevaid, kuigi mitte lõpmata palju avaldumisvorme. Kasutasin taiese kirjeldamiseks muuseas silte "eksperimentaalelektroonika", "avangardelektroonika", "postminimalism". Teisalt kuulates (kord tahtlikult, kord tahtmatult), kuidas kodune pesumasin pesutsükli viimases veerandis pöörded üles võtab ning külgsuunaliselt raputab, siis mul ei ole tarvidust seda sildistada. Masin on mitmes järgus eelprogrammeeritud (või programmeeritav), toites tööprotsessis konkreetseid helisid. Inimese sisenemisel siseneb ka kontseptuaalsus -- tehakse teadlikke valikuid. Kuigi see ei ole improviseeritud muusika - selles on vähe stiihiat - on nende lugude aluseks olevate väheste eelduste kordustele allutamine omamoodi transi väljundiks. Nii et -- päeva lõpus tänage masinaid abi ja tehtud töö eest. Masinad undavad ja sunisevad teile tänulikult vastu. 8.5 (8.0-9.0)

Moki Mcfly -- Divin(e)tion: Music in the key of zero (2025)

Mahorka

• Hip-hop 
• Rap 
• Chopped and screwed 
• Jazz-hop 
• Sampledelic 
• Cinematic 
• Urban music 
• Breaks 
• Avant-hop 
• Cloud rap 
• Nu jazz 
• Chilltronica

Jah, pakkuda 26 lugu on riskantne ettevõtmine, ent teisalt jälle -- kui kogupikkus jääb alla 50 minuti, siis hirme võib sellega maandada. Ometi -- kas keskmiselt alla kahe minuti jäävad lood ei jää pelkadeks sketšideks, kui just ei ole esitletud siin hulgi ühest loost teisse kasvavaid interlüüde. Kaasaegne maailm niikuinii kannatab räpparite ülekülluse all, ning palju neid on, kes mingilgi määral uudsena tunduvad. Kui keegi väidab, et tema muusika on harukordne, siis see väide ei ole põrmugi erakordne. Reeglina on see vale. Nii palju kui olen kuulnud Playboi Carti uue albumi lugusid, siis radikaalsemal tiival on see kõigest Death Grips'i ja Kanye pöörasemate hetkede ülessoojendamine. Hardast austusest on asi kaugel. Sama saab ka väita Moki Mcfly muusika kohta, ent Moki rändab ringkondades, kus teda teab ehk paarsada inimest. Teisalt kui ta oleks eelpoolmainitud räpistaari asemel, siis ei oleks see üldse teenimatu või kohatu. Situatsiooni võib võrrelda paari tuhande aasta taguse ajaga, kui käis ringi sadu messiaseid, kes kuulutasid oma tõde; ent vaid üks tõusis teistest esile, ning kristluse järgijad hakkasid seejärel teisi õpetusi välja juurima. Tõsi, kui tähte närida, siis Moki ei esita verbaalset sõnumit (v.a mõned lood), vaid näitab üksnes helikombinatsioone; tehes seda enamasti veenvalt -- eriti seal, kus tormlevad heliefektid segunevad loomuldasa filmiliku maastikuga (nt "Thermione", "Anathema", "Temporal"). Väga väljapaistvad taiesed tõepoolest! Ka happeline uusjäts ("Undercurrent") ning venitatud suupilliakordidega vürtsitatud kaasahaaraval biidil ratsutav "Semiotics" on igati veenvad. Kahtlemata ebatavaliste struktuuride ja atmosfääriliste tekstuuride rõhutamise taga võib aimata Flying Lotus'e mõju. Ülejäänud lood ei jää tasemelt kuigi maha, ent valides riskivabama meeli ja tundmusi rahustava tee. 8.0 (7.0-9.0)

Celine Arnauld -- Superstructure (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimental techno 
• Avant-techno 
• IDM 
• Glitch-techno 
• Electronic music 
• Tech-electro 
• Tech-funk

Hetkel eksisteerivatest netiplaadifirmadest kõige viljakama - Bulgaaria Mahorka - all üllitatud 8-loolisel hoitakse tervikut koost lagunemast (vastandlik impulss on eksperimentaalse loomuse tõttu eelduslikult sisse kruvitud), nii et gruuv ja vaib on kenasti üleval. Ometi see gruuv ei ole päris gruuv tavamõistes, vaid näikse olevat pigem elliptiline trajektoor, mis tekitab minimaal-optimaalset hüpnoosi; selle külge on kleebitud säbrulist elektroonilist müra, mis allub jämeda bassi tekitatud helipoomi gravitatsioonile; ning teisalt pakub vaheldust pealtnäha kergemate võngetega -- mis pärinevad elektro struktuurist. Elektroga omakorda tuuakse sisse funk-võnge. Ja see on vastupandamatult metsik. Nii see siis võngub -- kaudsetel trajektooridel ning otseimpulssidel. Mis segunevad, tekitades kuulajas psühhedeelset segadust, nihestades piire ja arusaamu aju ja südame vastuvõtu vahel. Hiigelaju genereeritud tantsumuusikasse on terviklikkus sisse kodeeritud. Ääretult tore on, et albumit on juba märgatud. Meenuvad Roman Panatela, Ataraxia Rebel Force, Cola Idol, Nihil Limit jt 17 Sons-nimelise plaadifirmaga seotud artistid. 9.0 (8.5-10)