No Landscape Survives -- Ten Banners of Defeat (2025)

Abstrakt Reflections/Bandcamp 

• Downtempo 
• Electronic music 
• Ambient pop 
• Indietronica 
• Drum and bass

Käesolev taies viib kuulajana ajas tagasi umbes aastasse 1997 -- mitte niivõrd muusikaliselt kui ajastuvaimu eufooriast kantud hulluse tunnistajana. Hullus oli (ka) tollal õhus -- ühelt poolt Oasis'e kolmanda albumi ees masside porri viskumine; teisalt tollal paljud artistid - nii jätsust, rokist kui popist - hakkasid oma muusikasse segama trummi ja bassi ning teisi trendikaid elektroonilisi stiile. Kohati tundub, et see ei olnud mitte niivõrd loomuliku arengu tulemus, kuivõrd kardeti palju tõotavast tulevikurongist maha jääda. Jätsust näituseks Nils Petter Molvaer ja Courtney Pine, Cinematic Orchestra ja Bugge Wesseltoft, rokist Space ja Super Furry Animals, popmuusikast Dubstar ja David Bowie - kuigi jah, Bowie aastakümnete pikkuse ad hoc-popkameeleonina liigitub väljapoole). Käesoleval taiesel ei ole ju eriti midagi viga -- ainsaks (ent tõsiseks) probleemiks on helikihtide ja elementide selgepiirilisus ning sellest johtuvalt ka kombinatsioonide ennustatavus. Arusaadav, artist tahab end tõestada - tahab end tõestada nagu nood teised, nagu nood "pärismuusikud". Aga esteetilist hälbimist ei tulegi. Kihid ei segune, ei anna mutatsioone ning seetõttu ka utoopiate realiseerimisest tulenevat vabanemist ehk ekstaatilisi tundmusi kuulajana ei koge. Pompöössus valitseb, ent hakkab pikapeale tüütama; paari loo piires oleks ju asi talutav, ent pikemas perspektiivis vajutab madaldava pitseri. Erandiks on "Nightclubbing In Amnesia" mängib rolli veenvalt välja -- pöördun selle manu kindlasti millalgi tagasi. Pompöössus võiks olla elujõuline hälbiva tegelikkuse objektiveerimisel. Paraku NLS ei ole piisavalt ketserlik, et tekitada viljakat ja kandvat pinnast üleelusuuruste poosidega mängimisel. Seetõttu huvi ja pinge tekke eeldused vajuvad raskuse all mutta. Võimalikud radikaalsed energiad muutuvad tühiseks artisti peas tiksuvate esteetiliste arusaamade mustris. Kahtlemata praeguses hetkes süüdistada käesolevat taiest hüsteerilise innovatsiooni matkimises oleks ebaõiglane, kuna mainitud rong on nähtavale tulnud ning liikunud edasi veerand sajandit. Mutatsioonide - uute vormide spontaanse ja aistingute kriitiliselt kavandatud tekkimise - asemel kuhjatakse lihtsalt tuttavaid osi kokku. Kollektsioon ei avalda ju mõju, vaid selle koostisosade eriilmelised konfiguratsioonid. 6.0 (5.5-8.0)

Swamp Donkey -- Bread And Circuses (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Modern classical 
• Art music 
• Ambient 
• Spoken word 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Experimentalism 
• Post-rock

Kui panna Rooma luuletajalt Juvenalius'elt pärit fraas "tsirkust ja leiba" sellesse pooletunnisesse helikonteksti, siis arvatavasti Swamp Donkey-nimelise valenime taha peituv looja käsitleb seda irooniana. Kui ei, siis annab sellele küünilisele poliitilis-sotsiaalsele fraasile teistsuguse, igatahes sügavama sisu. Tõepoolest, siin 5-loolisel ei ole vajadust hajutada tähelepanu; vastupidi -- siin on vaja keskenduda üsna keerulistele kompositsioonidele, vastasel juhul loo tervikpilt ning võimalus sellest sotti saada lihtsalt haihtuvad. Seda taiest kuulates kangastuvad Inglise ansambli Talk Talk'i kolmas, neljas ja viies album ning meenub suur kontrast esteetiliste valikute tegemisel võrreldes nende esimese kahe albumiga. See siin ei ole muusika masside lõbustamiseks ja õnnelikuna hoidmiseks; seda ilmselgelt ei toodeta kasumi saamiseks ega nähta kaubaartiklina -- see ei ole käsitletav sisekoguprodukti suurendamise vahendina. Sellel meisterlikult produtseeritud taiesel - mis ei ole passiivne meelelahutus - on potentsiaali kriitilise mõtlemise edendamise ning kunstilise terviklikkusega kehtestada end transformeeriva jõuna. Äkki peaks SKP-d hakkama ka mõõtma teistsuguste ühikutega kui on seda dollari- ja euromärk. Swamp Donkey oskus iga üllitisega midagi eripärast ja lummavat luua on meelierutav, st muljetavaldav ning ootusi ärgitav. Eelpoolmainitud tervikpilti ongi liiga keeruline käesolevate standardite ja kategooriate raames kokku panna. Seda võib võrrelda unenäoga, mis ise on protsess: teatud mälupiltide järgnevus, pealispindne loogilisus, esmapilgul kokkusobimatute temaatikate sissetulek, mis pinge kasvades lõpuks katkeb. Talk Talk'iga seob seda taiest ka keskendumine vaikelule ja vaikusele, mis lõpule lähenedes haarab lõviosa. 8.5 (8.0-9.0)

Hanetration -- Axis EP (2025)

Bandcamp

• Drone 
• Experimentalism 
• Ritual ambient 
• Avant-garde 
• Breakcore 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Breakbeat 
• Musique concrète

Briti produtsent, järjepidevalt intelligentne ja põnev artist Uduselt Albionilt, on taas kord välja andnud viie looga EP, mis oskuslikult ammutab jõudu kordusest ja innovatsioonist -- et peenhäälestada viimase 14 aasta jooksul loodud muusikalist kogemust ja tulemust. Kõik uus on unustatud vana, ent ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda järjest astuda. Iga lugu seikleb erinevatel radadel, muutes küünilise kriitika "sama vana" heli kohta alusetuks. Tõsi, võib ju meenutada Hanetration'i varasemaid taieseid, milledel samuti iga lugu seikleb erinevatel radadel. EP trotsib staatilise "terviku" ideed, rulludes lahti dünaamilise mitmekesisusena, hoides alal loomupärast kirge. Sügava (religioosse?) ämbienti platoolt (kirikuoreli akordidele rajatud "Yatagan") läheb artist uuenduslikult üle tehnotüminale - või vastupidi -, mis seejärel loogiliselt muteerub summutatud, tumedateks ämbient-rütmideks. Tõsi, varasema loominguga võrreldes on siia sugenenud süngeid postindustriaalseid varje ("Mist"), milledes on rasket ja kinnisideelist rütmide täristamist ajusudu keskel. Samasse lahtrisse asetaksin ka "Ethos'e", millel, tõsi, on etnomuusika mekk juures -- elegantselt kolistades töödeldud tablatrummide kõledate sagedustega, mis paneb kuulajal liikvori loksuma. Taas kord -- võrreldes varasemaga on artist sisenenud ritualistöikusse maailma. Artisti innovatsioon paistab silma nende võimes leida järjepidevalt ainulaadne tasakaal pulseerivate rütmide ja atmosfääriliste helide vahel. See ei ole meelt jahutav pärastlõunane muusika (isegi mitte alternatiivmuusika kategoorias); see on kompromissitu loominguline palang, kehastades edasiviivat hoogu, tunnistades ebatäiuslikult kõlavaid (kolisevaid, praksuvaid, prõmmivaid) elemente tervikut võimestavana; ankruna, millelt tõusta järgmisele kvaliteedipügalale. peenes kultuuris, teravas instinktis ja mõistlikus soovis lisada olemasolevale muusikamaastikule midagi väärtuslikku ja värsket. See on näide sellest, kuidas tõeline kunst võib sügavalt muuta arusaamu, tõestades, et innovatsioon ei seisne mineviku hülgamises, vaid pigem selle edasiarendamises sügava ja kindla uue visiooniga, määratledes seeläbi uuesti igasuguse potentsiaali inspireerivaks korduseks. Pealkirjast tulenevalt nimetan seda teljega-keskpunktiga seonduvaks gravitatsiooniks, mida ülalt skaneerides näeme artisti loodud kogemust kiht kihi haaval avanemas ning mujale suundumas. 9.0 (8.5-9.5)

Sandikala Ensemble -- Epitaph (2025)

Yes No Wave

• World music 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde

 
Indoneesiast pärit Sandikala Ensemble keskendub eksperimentaalsete tehnikate uurimisele ja uute gamelani instrumentide kujundamisele, et avardada ja kaasajastada gamelani muusikat. 2020. aastal Dion Nataraja ja Yustiawan Paradigma Umar'i asutatud kooslusesse kuuluvad Roni Driyastoto, Mustika Garis Sejati, Suseno Setyo Wibowo, Muhamad Erdifadillah ning Muhammad Khoirur Roziqin. Ansambel on välja töötanud uued pillid, sealhulgas neli gendèr (gendèr) instrumenti , milledel on 36-noodiline mitteoktavi häälestussüsteem. Hiljuti lisati koosseisu veel mõned Dion Nataraja disainitud instrumendid, sealhulgas kaks gambangi ja kaks komplekti kemodhongi gonge, mille valmistasid Klatenis Karnadi Handoko ja Siswo Pradangga. "Epitaph" on Dion Nataraja (DN) kompositsioonimeetodi uurimuslik jätk, kus pala tempot pidevalt aeglustatakse. See meetod on inspireeritud Jaava gamelani rütmikontseptsioonist, kus pala tempo aeglustumisel muutub balungani nootide vaheline kaugus veelgi lühemaks ning instrumendid (gendèr, gambang ja peking) muutuvad tegelikult tihedamaks, tekitades paradoksaalse ajakontseptsiooni. Tempo aeglustamist on Jaava traditsioonis võrreldud närbuva ja kõduneva lille metafooriga. Seetõttu aeglustub tempo minu töödes. Igatahes kõlab see muusika eksootiliselt, aga: kas see on maailmamuusika? Ilmselt. Kas see on improvisatoorne muusika? Tundub nii (vähemalt teatud hetkedel). Kas need neli lugu on moodsa muusika kompositsioonid? Raske oleks sellele nii intuitiivselt kui teoreetiliselt vastu vaielda. Isegi vabajätsu sabin siin-seal väristab helipilti. See on pühendumus vormile, vabadusele, samuti nende kahe vahelisele resonantsile ja vibratsioonile. Nagu süntees mungast ja hullust teadlasest, kes salvestavad vastavalt kõrvutiasetsevas pagoodis ja laboris, pakkudes midagi, mis tundub nii iidse kui ka viimase hetke ilmutisena; nii paljude põlvkondade vältel välja arendatud hinge vaikust süstiva tarkuse kui kaasaegse tehnitsistliku ratsionaalsuse kombinatsioonina. 8.5 (8.0-8.5)

PanDub Bear -- Upperground (2025)

Liminal

• Kraut-electro 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Alternative dance 
• Synth-wave 
• Big beat 
• Dubtronica 
• Acid techno

Peaaegu alati on meeldiv elektroonilises muusikas kuulda psühhedeelse muusika mõjusid, viies kuulaja ajarännakus tagasi 80ndate lõpu ja 90ndate algusesse, kui produtseeriti mudaseid ja hämuseid, ent nakkavaid rütme uue innu ja lootusega. Mitte ainult esteetilises otsekäigus, vaid vargsi loodeti ka poliitilistele muutustele. Loos "AE Syndicate" lisanduvad unenäohausi atmosfääriliselt käänduvad süntesaatorid ning kaasaegsem big beat, millel on isegi kerge motoorne maik man. Minevik muundub ajakanalit läbides kaasaegseks. Lugu äigab vaieldamatu energiaga, kuivõrd olles ise teadlik enese energiast. Järgmises ("Aight") lisandub tugev dub-võnge paati kõigutama; lugu liigub edasi sugereeriva motiivi laineharjal. Siin on kõik tõmmatud võimalikult laiaks ja panoraamseks. "North Pole" kätkeb eneses virmalisi, mis vilguvad intensiivselt selles tehisilmas. Piisavalt intensiivsed, et tungida kuulaja siseilma, luues võimsa ja peaaegu transtsendentaalse kogemuse. Lõpetav nimilugu seob kokku selle šamanistliku taiese otsad, ent omalt poolt pakkudes lisaks inimhäältekahinaid, tablatrumme ja jämedaid sündijurakaid, mis on kergelt elektriseeritud, surisedes ja urisedes. Kokkuvõtvalt võib möönda, et seesugusele muusikale paratamatult lisanduv tehnitsistlik taak jääb seekord õnneks šamanistlikule tahule alla. Masina pinnale hakkab tekkima elumärke selle intrigeeriva, ent tervikliku taiese saatel. KLF, Death in Vegas, A.R. Kane, Shamen, The Future Sound of London saavad siin kenasti kokku. 8.5 (8.0-8.5)

Low Lands -- Hollow Limestone Hill (2025)

Bandcamp

• Musique concrète 
• Lo-fi 
• Drone 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Free folk 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Drone pop 
• DIY 
• Found Sound 
• New Weird Britain 
• Ambient

12-loolisel albumil asub kunstnik helirännakule "õõnsa lubakivi künka" otsa; olles filtreeritud läbi eripärase läätse, koosnedes välisalvestustest, modulaarsest sünteesist, majapidamistarvetest -- allutatuna helikollaaži koodile. Artisti loomingus on vähem narratiivi, kogu kupatus näikse lahti rulluvat pigem unenäona. Sellisena, mis on selgem kui tõde ning teisalt absurdsem kui jubedaima propagandisti sonimine. Üllitise loomise tõukejõuks sai kunstniku nägemus „vanast kuningast, kes näeb und maa all magades“. See mõistestik rullub lahti heliliste tekstuuride lugematutes kombinatsioonides, ent nende kütkestav koosmõju jääb kestma. Kuulajatele tutvustatakse iseäralikke universumeid, mille asukate häälepaelad on seotud elliptilisteks sõlmedeks, kes küll sumisevad inimkeeli, ent ikkagi tähendust hajutavalt. Taamal võib kuulda helisid, mille päritolu tõestamise vajadus oleks ilmselt tingitud vaid hingerahu säilitamise vajadusest. Need tumedad, maa-alused elemendid on oskuslikult põimitud iidse maailma helidega -- tuule sosinad ja lainete kahinad toovad ühelt poolt kuulaja tagasi reaalsusse, ent teisalt viivad kuulaja mugavustsoonist välja. Taoliselt nagu suur meister David Lynch sidus ebamaise triviaalsega, tüüne rahutukstegevaga. Tahtlike katkestuste tekitamine „igapäevaste“ helide kaasamisega toob esile kunstniku piiripealse ruumi -- sellise, kus iidne ja igapäevane eksisteerivad koos, kus unistused segunevad reaalsusega, kus õndsus põrkub õudusunenägudega. Sügav ja sugestiivne tunne, et kuulaja on lõksus kusagil maailmade vahel. Maailmad, millede piiritlemine ja mõtestamine on niigi kaelamurdev ülesanne. Eksperimentaalmuusika, ämbientsete helimaastike, eksperimentaalfolgi ning kontseptuaalkunsti austajad leiavad siit endale ankurdavat -- kuigi jah, eluterve fragmenteeritus on sellesse tervikusse juba loomuldasa sisse kodeeritud. See on tunnistus heli võimest kutsuda esile keerulisi narratiive ning emotsionaalseid seisundeid, isegi ilma traditsioonilise jutuvestmiseta. Mulle kohati meenutab see taies teise briti - Hanetration'i - esteetikat. Ning mingil äraspidisel viisil kaigub nende muusikas ka Penguin Cafe Orchestra vaim. Või kui äraspidine see ikka võib näida -- PCO ilu ja lumm reeglina vallandusid ka ebatavalisest. 8.5 (8.0-9.5)

Death Rite -- The Sacrifice Of The Shadow (2025)

Rat Covenant/Bandcamp

• Blackened death metal 
• Black'n'roll 
• Crust punk
• Death metal 
• Raw black metal

Oled kuulajana olukorras, kus igal viimasel kui ärkveloleku sekundil sunnitakse dehumaniseerimist sulle peale. Sind viiakse järelvalvega kambrisse, mis asub kaheksa meetri kaugusel elektritoolist. Välja saad kahel moel: elektritoolile minnes ja kirstus. Aga sa siiski pääsed -- elusana. Oled hiljem kompromissitu tõejagaja, sust on küpsenud tõesti hea ja hooliv inimene, teed palju heategevustööd ning õpetad inimesi. Ent krohv mõradel hakkab tasapisi pragunema -- sa jood lihtsalt selleks, et purju jääda; ning ajad meelemürgi mõju all jaburat verbaalset paska suust välja. Kurjus pesitseb sinus ning ajab juuri fassaadi all seni, kuni ruumi enam ei ole, plahvatades kuulajale näkku. Sa liigud turvalisest varjupaigast eemale. Pahaendelisus õilmitseb. 11-looline raske metall on siin väga rokenrolli suhtumisega. Või siis pahupidi pööratult -- surma- ja mustmetalli energia ja suhtumisega rokenroll surub end lagunemise äärele. Järeleandmatu käiguga sünkjas energia valgub väljapoole ruumi kuulaja ümber, ent füüsilised piirid on ees (või on ühe ajaühiku kohta liiga palju välja paisatavat informatsiooni - teeb sama välja) -- õhustik on kõhe. Verekoerte lõrin läheneb ning lõks tagaaetava ümber on sulgumas. Soos on maod ja alligaatorid (olenevalt kohast); ning kui neid ei olegi, siis kindlasti pahatahtlikud muda õgivad vaimud tahavad su hinge ja skalpi. Nõnda see kiires tempos kappav ning valikuid ja mälupilte sassiminekuni vahetama sundiv vägivald kulgeb -- andmaks mõista, et kõige lõpuks jääb järele mingi ebamäärane tundmus luhtunud lootustest ning tarbetust energia kulutamisest. Oleks, mida ohverdada -- järeleproovimise rõõm muutub rõõmutuks refleksiks. 7.5 (7.5-8.5)

Interpretace -- visio Mundu (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Industrial music

Tšehhi (Boheemia) kombo Interpretace'i 2-looline album on tunnistus nende kestvast pärandist kohaliku industriaallegendina; kollektiivina, mis on sepistatud kommunistliku repressiooni sulatusahjus. Mõneti paradoksaalne on, et Nõukogude Liidu satelliitriikides sõnakuulmatute tagakiusamise julmus ületas esimese oma. Ning Tšehhoslovakkia ei olnud mingi erand -- kuigi jah, Rumeenia ja Albaania võimude sõgedused ületasid kõiki. Neile, kes on bändi ajalooga tuttavad, ei ole teps mitte üllatav, et see väljaanne säilitab kriipiva, piire kompava kõla, mis tõenäoliselt oleks trotsinud John Peel'i pettumust, põhjustatuna talle läkitatud raudse eesriide artistide lamedusest. Tõepoolest, Interpretace'i muusika on hoopis teistsugune. Kondenseeritud pinge (st pinge, millele on provokatiivselt paar lisavinti veel peale keeratud) loomisel on nad meistriklass. Müravad lained tõusevad ja langevad, luues helimaastiku, mis on korraga kaootiline ja hoolikalt kontrollitud. Valdavalt infantiilne prääksumine - justkui kadunuks esteetiline orientiir debiilistumise faasis -, et seejärel sirgjooneliselt valjuks pööriselektroonikaks käänduda. Nende põrgulikku mängu juhib intellektuaalne haare, mis põimub läbi nende helikoe ning annab vormi toorele, peaaegu ürgsele energiale. Ometi tungib selle intellektuaalse ranguse ja kompromissitu esteetika all igasse nooti mürgine meeleheide. See pole lihtsalt kunstiline valik; see tundub nagu ühiskondliku trauma püsiv mõju, otsene kaja nende kujunemisaastatest rõhuvate režiimide all. Nende nooruse toores ängistus, mida elati riikliku kontrolli varjus, on noaga lõigatav. Interpretace'i distantseerumine ja isoleerumine Praha muusikamaastikust oli ka selge hoiak nende kompromissitust kangekaelsusest, ning see vaim on jäänud samaks. Isegi aastakümneid hiljem keelduvad nad järele andmast konventsioonidele ega ole valmis lahjendama, ammugi mitte asendama radikaalseid valikuid. Tõeline kunstiline terviklikkus, mis on sündinud vastupanust, saab mitte ainult ellu jääda, vaid ka õitseda. See on hädavajalik kuulamismaterjal kõigile, kes otsivad muusikat, mis esitab väljakutseid, provotseerib ja lõppkokkuvõttes sügavalt resoneerub ajaloo kestvate armidega. Iseendaga võitlemine ongi kõige viljakam, kuigi tulutum ettevõtmine. Mida muud nad peaksidki tegema? Tantsumuusikat vanuigi ei-tea-kellele? Aga nad püüavad teise (hiigel)loo lõpus dub'i leiutada oma parema äranägemise järgi. Tõepoolest, prääksub küll, ent olemata ei part ega muu lind. 8.0 (8.0-8.5)

Floating Mind -- Magenta (2025)

MonoKrak/Archive

• Techno pop 
• Tech-electro 
• Club dance 
• Deep techno 
• Ambient techno

Taaskord saab nautida 3-loolist hüpnootilist tehnopoppi Šveitsi maalilise looduse esiplaanil. Genf'i muusik ning MonoKrak'i-nimelise netiplaadifirma vedaja Roberto Vitali (RV) paarikümne aasta pikkune teekond süvatehno produtsendina jätkub varasema loomingu ja kogemuse peenhäälestamisega. Pealkiri osutab fantoomvärvitoonile, mis asub punase ja sinise värvi vahepeal, ent millel puudub kindel ning teistest eristav lainepikkus, mistõttu puududes ka värvispektrist. Inimaju tajub seda optilise illusioonina, kui tuleb sünteesida omavahel sinist ja punast valgust. Punane toon osutab soojusele ja energiale ning sinine kaemuslikkusele ja sügavusele. Tõepoolest, vastavalt väsimatult pulseerivad rütmid vahelduvad jahedamate süntesaatoripassažide ning kummituslike sõnakordustega. Justkui oleksid Düsseldorf'i robotid õppinud magusamalt manama, väljendama peent melanhoolset irooniat, mis vihjab sügavamale, ehkki digitaalselt vahendatud, ent emotsionaalsele maastikule. Sellel „uue“ ja „vana“ elemendid tantsivad rahutut, ent eneseteadlikku suurejoonelist valssi. Selle EP vaieldamatult lopsakas ja hüpnootiline võlu kutsub kuulajat heliruumi, milles kaigub lugematute möödunud aegade algoritmide ja eri kohtade lähenemiste spektraalne kaja. Hüpnootiline kvaliteet ei ole pelgalt korduse funktsioon, vaid ka selle pideva päritolu helilise erinevuse funktsiooni edasilükkamisena, hoides küll kuulajat pidevalt mõistmise veerel, ent jõudmata kunagi täielikult kohale. Tehnopopi loomupärane mehaaniline täpsus määratletud rütmide ja programmeeritud järjestustega loob sujuva voolu illusiooni, mis loomuldasa suhestub tagasi tehnoloogilise tekke vaieldamatusse, peaaegu kirurgilisse täpsusse. Ent ilma muutusteta selles puuduks ka täpsuse kontrollimise funktsioon ja algupära; millest omakorda kasvab välja ühe või teise tegija käekiri. 8.0 (7.5-8.0)

Jumar - That distinctive light beyond the walls, or that’s what I thought it to be (2025)

pan y rosas discos/Bandcamp

• Electronic 
• Drone 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Ambient drone 
• Electro-acoustic 
• Kosmische Musik 
• Ambient 
• Abstract 
• Sound art 
• Space music 
• Micronoise

Kaks pikka lugu (üks 35 minutit ning teine 19 minutit) osutavad sellele, et tegu ei ole teps mitte popmuusikaga. Avalugu algab eikusagilt; sugenevad helid, mille puhul on raske mõista, et kas tegu on produktsioonist ekstraheeritud "praagi" või täissulis helinditega. Teekond algab vaikusega, tühjusega, kuhu mitmekäänulised helifragmendid aeglaselt triivivad. Nende segadusse ajav olemus loob kohe kütkestava, ent samas mõnevõrra häiriva tooni -- kohati paugub, kriibib, mullitab, koost laguneb -- võttes igasugu kujusid. Kõigub ühest kanalist teisse pahaendeliste sündijurakate raskuse all. Roostet õgiv postindustriaalne helind, mille sagedusspektrit laiendatakse, ent samas ka kuulajale suunatud vastuvõttu veidi mahendatakse konkreethelide ning elektroakustiliste maanduspatjadega. Mainitud algfaas tundub toore, intuitiivse heli uurimisena, mis ei püüagi tavapärase muusika piiridesse mahtuda -- lähenemisnurk ning algajend on erinevad. Teose edenedes läheb see sujuvalt üle tumedaks ja kummitavaks droonmuusikaks. Resonantsed toonid kutsuvad esile intuitiivseid kujundeid, mis on ühtaegu nii abstraktset laadi kui ka meenutavad midagi ürgset. Hiljem - ennekõike teises loos (aga juba avaloo viimases veerandis - saab kuulaja osa sulnist ämbientmuusikast. Siiski-siiski -- sulnidus on tinglik, kuivõrd kosmilistes sfäärides on tajutav pinge kõikumine -- see on pärand ning ühendav lüli avaloost, osutades üleminekule kaootilisest faasist puhastustsüklisse. Lisaks on ühendavaks sümboliks lugude vastandlik ülesehitus -- mis tähendab seda, et lõpetav lugu lõppeb avaloo algusega sarnases orkestreeritud helikaoses. 8.5 (8.0-9.0)

Ciudad de Tar -- Liminal (2025)

Pueblo Nuevo

• Post-rock 
• Electronic 
• Art rock 
• Cinematic
• Ambient rock 
• Progressive rock 
• Progressive electronic

Tšiili duo loodud 8-loolise instrumentaaltaiese pealkiri viitab künnisele. Künnis ehk lävi osutab vahe-peal olemisele -- miski, mis on liikunud oma (endiselt) kohalt, ent viibib veel teel, olles üle-minevalt uueks seisundiks muutumas. Kitarride, trummide, elektrooniliste klahvpillide ning klarnetiga mängitud 41-minutiline üllitis põhineb valdavalt lummavatel kordustel, milles ometi on piisavalt pikkust ja ruumi motiiviarenguteks -- seda teed läbides domineerib ekstaatiline kõrgustesse püüdlev kitarr. Marco Avilez'e (kitarri)mäng on tõsiselt võluv -- mis vaatamata suurejoonelisusele väljendub heli ulatuse ja suuruse eredates muutustes: parim näide on "Glaciares", milles kitarridega samaväärset rolli etendavad José Tomás Molina mängitud süntesaatorid Berliini koolkonna parimate traditsioonide vääriliselt. Sellel kõigel on filmilinalik kvaliteet man; seades end tahtmatult imetluse objektiks, kuidas lihtsalt instrumentaalmuusika sugestiivse jõu abil võib maailma (st inimeste mõtteruume) vallutada. Kitarristi mäng evib samaaegselt nii ambientseid tekstuure ja pastelsust kui ka kõrvetavaid, agressiivseid ning aeg-ajalt dissonantseid helisid, mis metatasandil ometi üheks sulniks dünaamiliseks tervikuks sulandub. Justnimelt vastandite olemasolu -- nende vastasmõju ning läbipõimumine annavad kitarridele sügavuse ning taiesele sisu. See ei ole pelk kõrvutamine; see on süntees, mis loob ainulaadse ja sidusa helimaastiku. Künnise mõiste osutab ka pingele ning selle vabastamisele -- tšiillaste taies õitseb pinge ja vabanemise, korra ja kaose, valu ja ilu üleminekute väljadel. See vastandlike jõudude pidev koosmõju annab nende muusikale keerukuse, emotsionaalse resonantsi ja kestva mõju. 8.5 (8.0-9.5)

Valovoima -- Tube Amplifier (2025)

Pakkaslumi

• Black metal 
• Sludge metal

Soome artisti Valovoima loominguline tee žanriliselt on olnud üsna käänuline. Produtseerinud nii raskeid kui kiireid rütme - nii eraldi kui ühtaegu, liikunud kurdistavast klubimiljööst enesessesüüviva Berliini koolkonna progressiivelektroonika manu. Käesolev kolmest pikast loost koosnev üllitis keskendub raskemetallile -- seesugusele, mis leiab pelgupaiga selle äärmisemas otsas. Mustmetalli raske rifid segunemas mudametalli raske ja aeglase, ent kergelt kleepuva ja libiseva sammuga. Kas see asi meeldib või mitte? Võiks ju küsimust ümber sõnastada hoopis nõnda -- kui selle produtseerinuks seitsmeteistkümneaastane mina, kas see meeldiks keskealisele minule? Vastus oleks veidi ebalev -- taies on ju loodud täitsa standardite järgi, ent kahtlemata isikupärasest kogemusest jääb vajaka (see, mis eristaks seda tervikut teistest omataolistest). Eemuseks on, et raskust on, kolinat on, rasket sammu on; ent taamusena on tajutav, kuidas see esmapilgul veenev raskus muutub üsna varsti iseenesestmõistetavaks, muda kuivab ning koorub tanksaabastelt. Anname artistile aega atra seada -- avang on tehtud, põhitõed selgeks tehtud, ent agressiooni määra tuleb sisse pritsida ning sügavust tõrre põhjas süvendada. Materjalile tuleb anda veenev vorm. Mustmetall on impulsiivne ja kapriisne žanr, mille puhul veenev on naeruväärsest ning positiivselt mürgine pretensioonikast ersatsist eraldatud õhkõrna pimendikuga. Oleks vähemalt oodanud mõnd kuutõbist momenti, ärganuna täiskuuna õkva unest ning sisenenuna kuulaja teadvusesse kui kardinata aknasse. Plaadiümbrist kaunistav kontrabass-tuuba võinuks seda rolli pöörasemalt, vähemalt sugestiivsemalt täita. Seega järgmise albumi tegemisel paluks rohkem nii analüütilisust kui hingestatust. Järgmise korrani. 6.5 (6.5-7.0)

Pulp -- More (2025)

Rough Trade

• Indie pop/rock 
• New wave 
• Alternative pop/rock 
• Art rock 
• Chamber pop 
• Ork-pop 
• Baroque pop 
• Dance rock

Jarvis Cocker ja kompanii on tagasi pärast pea 24 aastat pausi. Eelmise albumiga "We Love Life") seoses on surnud nii legendaarsest muusikust produtsent Scott Walker (2019) kui ka bassist Steve Mackey (2023). Tõsi, Scott Walker'i puude on jätkuvalt helikeeles tunda ning Mackey on lisatud kahe loo kaasautoriks. Teisalt on Jarvis looja, kes poeedina on jätkuvalt sama oluline kui muusikuna. Tema tämber ja esitluslaad lisaks annab asjale sugereeriva jume. Ent tuleb arvestada, et 38. aastasest on saanud 61. aastane looja. Nihe, mis oli täheldatav juba eelmisel albumil (mõjutatuna terrorirünnakutest kaksiktornidele New York'is), saab siin elukogenu vaate. Võiks seda albumi pealkirja täiendada järgmiselt: "We Love Life. More". Teisalt on möödunud piisavalt pikk periood, et saaks tagasi vaadata, kuidas tema (seksi)legend on vormunud rahvasuus ("My Sex"). Tema poeesiast kumab läbi pinge kunstiloome kui protsessi ning elamise-armastuse vahel -- kuidas leida kesktee, et ei irduks elust ning seetõttu loome ei muutuks liiga kunstlikuks-vesiseks ("Got To Have Love"). Nimetatud loo kaasautoriks on Steve Mackey, mis ilmselt seetõttu meenutabki mõningaid kompositsioone tema produtseeritud suurepäraselt Arcade Fire'i albumilt "Everything Now" (2017). Loos "Background Noise" käsitletakse kahe inimese kire muutumist taustamüraks, mis on võrreldav külmkapi vaikse undamisega. Kui kaks inimest hakkavad undama sarnase helivoona, siis see tekitab dissonantsi (mus tekitas juhtme kokku jooksutamist loo algus ja lõpp -- ei jõudnud päris pikalt kohale, et see on ühest Cocteau Twins'i loost). Paljudest lugudest jookseb läbi leppimise teema -- elu teeb plaanides ja suhetes omi korrektiive, ent oluline on jääda sõpradeks-tuttavateks ühelt poolt kaablite ja bittidega ühendatud, ent sellele vaatamata (või justament tänu sellele) üksildust suurendavas maailmas. Jarvis vihjab, et reaalsust loome ikkagi meie ise - inimesed -; universum kehitab selle peale vaid õlgu, kulgedes omasoodu edasi. Üheks lemmiklooks on "Tina", mis temaatiliselt-muusikaliselt on justkui segu bändi hitist "Babies" ning Peter Sarstedt'i loost "Where Do You Go to My Lovely". Voolavad orkestratsioonid, Jarvis ning flamenkolik ülesehitus annavad asjale ajatu puute. Lõpuloos "A Sunset" möönab Jarvis, et tal ei õnnestunud kunstiga maailma muuta -- ta tõdeb irooniliselt, et tuleks õppida majandust, õppida palju raha tegema ning siis osta maailm koos valikuga. Ehk valikuga, et päikeseloojangu nautimise eest ei küsitaks raha. Üks muutus albumil on võrreldes varasemaga täheldatav -- siin puuduvad inimteadvuse sügavustesse sukelduvad eepilis-eksperimentaalsed kompositsioonid ((nagu olid "F.E.E.L.I.N.G.C.A.L.L.E.D.L.O.V.E", "Seductive Barry" ning "Weeds II (The Origin Of The Species")), mis olid alati albumite maasikaks. Kokkuvõtvalt nauditav taies, mille juurde on meeldiv naasta kui olulise maamärgina bändi ligi viie kümnendi pikkuse karjääri jooksul. 7.5 (6.5-8.5)

Thomas Park -- Finding Love After Hours In The Foggy Night (2025)

Treetrunk

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique concrète 
• Free jazz 
• Found sound 
• Experimentalism 
• Field recording

Netimuusikamaailma ühe olulisema käilakuju Thomas Park'i (TP) (tema tuntuimad pseudonüümid on Mystified, Mister Vapor, Autocad; lisaks on ta vedanud enam kui 800 üllitist hõlmavat netiplaadifirmat Treetrunk) peaaegu 41-minutiline kompositsioon kolistab, mürgeldab ning joovastub nii otseses kui kaudsemas mõttes kusagil äärealadel. Ühelt poolt naturaalsus ja orgaanilisus palistavad taiest, kuivõrd põhikiht näikse olevat salvestatud rongijaamas (TP ütleb, et kusagil reisijate tunneli tumedas nurgakeses) -- teadustaja karmikoelisse kajasse sumbuv vokaal, metalli kolksumine; millele lisanduvad puhkpillide metamorfoosid (kohati meenutades jõelaevade udupasunaid) pluss klaveri soolod ning meloodika pahvakud. Kuigi siin on helisid küll, ent tühjuse moment on kandvaks disainitud, mistõttu tundub, et pigem ilmestatakse tühjust ja võõrandumistunnet, tekitades meeleheidet eksistentsialistlikul teel tumeduse südamikku. See on see, mida mõtlejad on kirjeldanud asjastamise tasandina, mille puhul objektiveeritu hakkab näima objektiveerivast ehk indiviidist lahusolevana. Nii et selle aktiga Ameerika muusik püüab mainitud võõrandumist objektiveerida elik minnes objektiveerimise-asjastamise tsüklis uuele ringile. Tõepoolest, muuta võõrandumise-meeleheiteakt pärast pikki tunde ootamist armastusaktiks on kiiduväärt. 8.0 (7.5-8.0)

Silver Y -- In The Depths (2025)

Bytes

• Ambient 
• Experimental pop 
• Art pop 
• Dark wave 
• Avant-pop 
• Singer-songwriter 
• Ambient pop 
• Drone pop

Sitsiillanna Laura Caviglia (LC) on lähtunud 7-loolist albumit produtseerides järgmisest arusaamast -- selleks, et saada nägijaks, peab kõigepealt aru saama, mis asi on valgus per se -- see koosneb protsessina valguse ja pimeduse vaheldumisest, mis tähendab seda, et ka pimedus vastandina on selle täisväärtuslik osa. See on üks eksistentsi mõistmise viisidest -- võimaldamaks eemalduda igapäevastest kannatustest, saada osaks päriselt olevast. Põhimõtteliselt on tegu tumesündi/tumelaine taiesega, milles dünaamiline tumeduse ning heledate varjude mäng püüdleb varjamatuse poole. Pikkades sündiakordides on majesteetlikku lainetamist, mis kas paisub eepiliselt ("In The Depths") või jaotavad lootuskiirekillukesi selles ("Self"). Sitsiillannale ilmselt taiese loomine oli terapeutiline protsess, mille käigus mõistmine kristaliseerus. Nii et tumeduse ja valguse vaheldumist võib mõista tõe rütmina, mille käigus indiviid väljub varjusurmast ning korjab kokku oma mina. Eelpoolmainitud valguse ja pimeduse vaheldumine ei ole üksteist väljalülitav, see ei ole täielik vaheldumine -- LC illustreerib seda ilmekalt helides, mis on täis erisuguseid helitämbreid ja -varjundeid. Kuivõrd itaallanna helikeel on minimalistlik et mitte öelda positiivselt kasin, siis see paratamatult tekitab janu sellest rohkem ammutada. Ehk on isegi nii, et liikumine tõe poole protsessina on huvitavam kui jõuda tõe järgsesse staatilisse seisundisse. Tõe poolest tõepoolest -- kui paljud meist ikka ihaldavad puhast seisundit (ka looduses - kõige eeskujus - on asjad rohem või vähem segunenud. 8.0 (7.5-8.5)

Bruno Real -- Konania LP (2025)

 

Bandcamp 

• Breaks 
• House 
• Electronic music 
• Club dance 
• Alternative dance 
• Ambient house 
• World music 

Möönan alustuseks, et ei ole brasiillase Bruno Real'i (BR) varasemaid albumeid (koos käesolevaga kokku 20 üllitist produtseeritud 15 aasta jooksul), mistõttu ka ei hakka curitibalase loomingulisi nihkeid ja suunamuutusi analüüsima käesoleva 13-loolise valguses. Teisalt võib üsna julgelt väita, et produtsendi oskused peaksid nende poolteise dekaadi vältel olema kristaliseerunud. Tõepoolest, see on lõbus kuulamine, mille taga on tunda elukogenud muusiku kätt. Ta mängib rütmidega, mis ühelt poolt kõlavad hõimurütmide moodsate tõlgenduste ning kaugete kajadena, teisalt toob mõõdutundlikult sisse hõrgud ämbient- ning haussmuusika tõlgendused. Ürgsetele instinktidele on antud kaasaegne tunnetus ning ohjamine -- tribalistlike impulsside tulevikku suunatus saab teoks. Kui ta kasutab mingeid žanriefekte või standardeid, siis tal näib see põhjendatud olevat, lisades sellele uue kontekstuaalse väärtuse. See on ruumi ja atmosfääri optimaalsuse kalkulatsioon, mistõttu album ei tundu koormatuna, võimaldades igal elemendil hingata ning samas orgaaniliselt panustada tervikusse. Selle kõige tulemusena tervik dünaamiliselt hingab, ent samas troopiline tunnetus ning tribalistlikud meeleolud ei aja kuulajat higistama. Asi võib mõnusalt jahutavaks muutuda -- albumi kontekstis eriilmelises loos "Otreo" unistuslikud kitarrid toovad meelde mõne transgressiivse kingapõrnitsemisbändi a la Seefeel. Peenelt graveeritud, ratsionaalselt unistatud, mõjusalt teostatud. 8.5 (8.0-9.0)

Stereolab -- Instant Holograms On Metal Film (2025)

Bandcamp/Warp

• Indie pop 
• Space pop 
• Experimental pop 
• Lounge pop 
• Jazz 
• Indietronica 
• Avant-pop 
• Art pop 
• Electronic 
• Post-pop 
• Drone pop 
• Shoegazing 
• Neokrautrock 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop 
• Ork-pop 
• Cinematic 
• Alternative dance 
• Doo wop

Põhjust oodata Prantsuse-Inglise bändi uut albumit oli küll ja küll -- eelmisest albumist oli möödunud juba 15 aastat ning teiseks oli tegu kahtlemata ühe kõige huvitavama (indi)bändiga üheksakümnendatel ning nullindatel. Kuivõrd möödas oli niivõrd pikk aeg, siis võis oletada, et kui taas albumi salvestamiseks kokku tuldi, ju siis on legenditel piisavalt kaalukat kuulajale öelda. Tõepoolest, 13-loolise üllitise esimesed viis lugu (sh albumi parim "Melodie Is a Wound") on korralik popmuusika Stereolab'i parimate päevade tasemel. Pärast seda teravus laulukirjutamisest kohati kaob -- helid (algosakesed) on ju intrigeerivad, ent mört valgub vuugivahest välja -- liidetavate summa on ilmselgelt suurem konkreetsetest kompositsioonidest. Mõned lood võivad tunduda mitte omaloomingu, vaid pelga tribuudina nende eeskujudele (a la Free Design). On ka varem juhtunud, et mitte kõige õnnestunumate lugude puhul hakkab Laetitia Sadier'i vokaal imaluses rõhuma, eriti kui ta hakkab teatud sõnu selge intonatsiooniga rõhutama (nt loos "Le Coeur Et La Force"). Eks nad teevad jätkuvalt ideaalpoppi (ehk isegi totaalpoppi), kuigi jah, et kas välja kukub ideaalne pop, on iseasi (1998-1999. aastal üllitatud kahel albumil see ühildamine igatahes õnnestus). Ideaalpopi esindajad on nad seetõttu, et justkui pretendeerides popile ning võttes sulatuskatlasse väga erinevaid mõjusid, sünteesivad nad kompromissitu tulemi, samas jättes alles õrnad vihjed (pop)muusikaajaloo kuulsusrikastest peatükkidest. Eks kaudselt annab sellest skeemist aimu seegi, et hoolimata tohutust žanrite nimekirjast ülal, ei näe ma vajadust neid eraldi rõhutada. Samas ma vist ei mäleta nii otsest jätsuga flirtimist üheltki nende varasemalt albumilt. Iroonia osakond töötab neil hästi -- nt loos "Electrified Teenybop" pannakse juustuse ent parajalt hüsteerilise elektropopiga rõõmsalt puid alla, mille taamal lõpuks jooksevad filmilinalikud orkestratsioonid. Päeva lõpus tuleb möönda, et legendite kosmiline meta-doo wop võidab taas südame ja mõistuse. Kui albumi pikkus ei häiri, siis on juba hästi. Kui esimestel kuulamistel jäi mulje, et tegu on vaese mehe...Stereolab'iga, siis õnneks see tundmus taandus. 8.0 (6.5-9.0)

Rändröövel -- Rändröövel (2025)

Bandcamp

• Progressive electronic 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Minimal synth 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Kosmische Musik 
• Ulmetroonika

Rändröövli 13-looline (peaaegu tunni aja pikkune) album on mõttetegevust virgutav ning süvendav kuulamine. See on muusika, mis peaasjalikult uurib analoog- ja modulaarsüntesaatorite sisemist elu, koondades elektronide tantsu haaravaks helijutustuseks. Kuivõrd tegu on Eesti artistiga, siis muusikalistest päritoluliinidest kõneldes tuleb kindlasti mainida Sven Grünberg'i (SG) mõju -- maestro jalajälge hilisemale Maarjamaa elektroonikale on raske ülehinnata. Ma nimetangi ühte (ent märkimisväärset) osa Rändröövli muusikast ulmetroonikaks -- kaasaegne Eesti elektrooniline muusika, milles on nii ämbiendi kui intelligentse tantsumuusika elemente sees, ent mille idealistlikku vaimsust on selgelt mõjutanud SG ning Berliini koolkonna elektroonikud (Froese, Franke, Schulze, Göttsching, Baumann), aga ilmselt ka Jarre (iseäranis popiliku puutega "Zeldin"). Muusikud, kes nägid süntesaatoreid ette peavoolu instrumentidena, pakkumaks samaväärset emotsionaalset sügavust ning esteetilist veetlust nagu kitarridega oli saavutatud. Kosmilise mustrina lahti hargnevad imetabased atmosfäärilised helindid, mida ankurdavad neurootilised rütmi pulseerimised, andes asjale ühtaegu kosmiliselt eepilise ning rohmakalt maise mulje. Autor samas ei häbene kasutamast kõige tooremaid helindeid, mis tatsuvad kõvasti ning väljakutsuvalt. Rütmide jõuline pulseerimine ei ole piinarikas -- see jätkub punktist, kus teatud piin ja primitiivsus on niikuinii integreeritud valemisse. Need on rohmakad tahud, mis vastandudes annavad albumile impulsi ilu tekkeks. Ilu on dünaamiline, ilu koosneb osakestest ning nende segunemisest. Neist tooretest helidest ilmselt steriilsetes stuudiotes ei räägita. Mõnes ahtras loos nagu "Maritain" (Esimene faas) tuleb heliroots eriti ilmekalt esile. Nagu eelnevalt sai kaudselt osutatud -- see ei ole muusika, mis on loodud süntesaatoritel, vaid süntesaatoritele. Siin nad paljastavad endid kuulajale, näidates oma pehmemat, võib-olla isegi inimlikumat poolt (mis sellesuunalisele Eesti elektroonilisele muusikale ehk ulmetroonikale on üsna iseloomulik -- alates Uni ning varase Galaktlan'iga). Et see kindel oleks - et mehhanitsistlik element kuulajas ebamugavust ei valmistaks - on helipilt siin-seal püütud mahendada loodushelidega. Loogiline ju -- kui elektroonika muutub inimnäolise(ma)ks, ju hakkab mingist punktist igatsema aasade ja merede järele. Orgaaniliselt interaktiivne on ka seetõttu, et avatud akendest sisenevad tänavahelid ning naaberkorterist kostuv puuri kriiskamine sulanduvad loomuldasa tervikusse. Paganama mänguline, ent samas küps album. 8.5 (8.0-9.0)

Dominik Vogel -- (how to avoid) common mistakes in your divine creation (2025)

Phonocake/Archive

• Breaks 
• Electronic music 
• Kraut-techno 
• Synth-wave 
• Electro pop 
• Tech-electro

Kuda's vältida tavapäraseid vigu oma jumalikus loomisaktis? Mind teeb seesugune küsimuseasetus nõutuks, kuivõrd jumalikuks haardeks peab tohutu pilk olema; inimlik paradoks seisneb selles, et ka kõige lihtsamaks eksistentsiks peab vaateväli suht kitsas olema -- vastasel juhul lihtsalt sureksime ära. Liiga lai inimlikus plaanis oleks haaramatu või jääks pealiskaudseks, mille praktiline mõõde taanduks. Tsivilisatsiooni olemasolu küll ühelt poolt avitab, ent teisalt on see kui masinavärk - moolok - , mis inimest kurnab, seesmiselt sööb, nõudes võlga tagasi (ning enamiku arvates rohkem kui sisendiks vaja). See jumalikkuse taotlemine on üks kahtlemata kahtlane asi, millega suhestumine on võimalik loomisakti kaudu. Ma saan aru, et sakslane Dominik Vogel (DV) pani albumile pealkirja ilmselt irvega; vaevalt ta arvab, et see 10-looline taies revolutsiooniline on. Nagu öeldakse, et teeks lihtsalt oma ära. Olen kuulnud paremaid asju, olen kuulnud halvemat. Kuigi kinnistunud esteetilise terviku üldmulje jääb tasapaksuks, on iseenesest optimaal-minimaalne sisend-tasand ju huvitav -- üleskeeratud tehno ja elektro tekitavad aeg-ajalt ajukeemias väikseid laineid. Kuna rõhuasetus on sõnadel "aeg-ajalt" ning "väikseid", siis jah, vaatamata korralikule produktsioonile jääb taies verevaeseks ja umbseks. Esteetiline tervik ei lase läbi! On ju eeldusi areneda motoorseks krauttehnoks/elektroks, eneseteadlikuks intellektuaaltehnoks/elektroks või pööraseks kolmandaks ja neljandaks, ent see eelpoolmainitud irve saab autori enda tema rahulolus kätte. No ei jää sellelt midagi meelde! Samas kuulamishetkel ei ole asi väga nadi. 6.5 (6.0-7.5)

Martin Rach -- Ruins Of Summer (2025)

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Musique brut 
• Freeformfreakout 
• Experimentalism 
• Free jazz 
• Post-classical 
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic 
• Avant-jazz 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Post-bop 
• Micronoise 
• Abstract

Ja-jah, 36 lugu, mis ajaliselt kokku küünivad peaaegu kahe ja poole tunnini. Erinevaid varjunimesid kasutav leedukas Martinas Rakshtinas (MR) on viimase 12-13 aasta vältel olnud väga viljakas, kuigi muusikaliselt püüdnud destilleerida imetabasust peamiselt improviseeritud muusikast. Plaadi nimi, jah, on praegusel hetkel vägagi tabav; kuigi kunstiliseks tegevuseks on praegune ilm kahtlemata parim. Lugude pealkirjad osutavad lõviosas meeleolule ning kesksete instrumentide kasutamisele konkreetsetes taiestes. MR kontrollib ja õhutab stiihiat, kasutades selleks klahvpille, tenorsaksofoni, kive, kütusekanistreid-paake. Tenorsaksofon pasundab kõrgeid noote kui vihale aetud elevant, et seejärel vaibuda vaikusesse kusagil põõsastiku vööndis. Või siis tuututab kui emotsionaalselt ülesköetud ning segast peksev Mart Helme. Lugu nimega "light 2" on orelil pumpamine, vaadeldes muutusi, kuidas pealtnäha lihtsad noodid ning krobeline algus muutuvad pilvituks sfääride muusikaks. Sellele järgnev "loneliness 2" seevastu on kriiskavalt väljakutsuv -- saksofoniga meeleheite väljendamiseks on vaja olnud ruumi abi -- näikse, et mikrofon on pandud tünni põhja (või ise saksofoniga sinna roninud). Igati veenev. Martin Rach on kompromissitu looja -- ta ei näe mõtet taas luua ja toota seda, mida on juba tehtud. Seda on iseenesest raske teha, mistõttu mulle näib, et ta põhirõhuks on olnud püüe neisse helidesse tugevat emotsiooni sisestada. Ta peaasjalikult provotseerib, laskmata kuulajal mugavustsooni vajuda (ka esmapilgul malbed lood - nt "nostalgia" - võivad muutuda hetkega fuurialikuks). Teisalt selliseid pealtnäha kontrolli kaotavaid ning põrnitsevaid, ent intellektuaalset kõrgtaset näitavaid momente nagu "mud underneath breathes" ning "wild" - mis löövad pahviks - võinuks olla rohkemgi. Ilmselt kui seda hiiglaslikku kogumit manustada väiksemate tükkidena, jõuab veelgi rohkem analüüsitud infot ja muljet kuulaja ajju; kaevumaks sügavamale paisuvate-kahanevate ning mikro- ja makroskoopiliste heliskaalade taga olevate kinnismõtete ilma. 8.0 (7.0-9.0)