Teen Daze -- Splashes Of Colour (2025)

Bandcamp

• Chillwave 
• Balearic Beat 
• Organic electronica 
• Chilltronica 
• Electronic pop 
• Glo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Dreamwave

Selleks, et mõista chillwave'i jõudmist (või naasmist) baleaarsesse ulmailma, tasub chillwave'i trajektoori lahata individuatsiooni, projektsioonide ja sünteesi vaatenurkade kaudu. Kahtlemata alg(eli)ne chillwave oli keldris ja magamistoassündinud kajades, lindisahinates ja tuhmides sünteesaatorikihtides. Ariel Pink oli fenomen, kelle muusikat kirjeldati eristamatu kõlapildina -- milles sulasid üheks instrumendid, stiilid ning mõjud. See võis olla ka subjektiivse mälu projektsioon -- igatsus kaheksakümnendate lapsepõlve suvede, varjude, veekogude ja VHS-kassettide järele, mis unistustes ilmselgelt muutusid vastavalt veelgi rohelisemaks, sinisemaks ja värvilisemaks. Teisisõnu -- distantsilt kostuv hüpnootiline kaja, kus teadvus püüdis põgeneda analoognostalgiasse. Mingist hetkest need projektsioonid integreerusid reaalse, füüsilise maailmaga. Ning baleaarne helikeel oli füüsiliselt olemas -- soe, helge ning sillerdav. Kahtlemata sellel 4-loolisel helispektrid on toimunud avanemine: tuhmid sagedused on asendunud kõrgprodutseeritud helguse, eksaktsete rütmide, paitavate kitarriliinide ning voolavate 4/4 taktis downtempolike rütmidega. Veelgi enam -- ookeani veed ongi siin kanalite perifeersetel lainepikkustel loksumas. Kuulajana kujutle manu ka päikesetõusu ja -loojangu imetabasust, mistõttu saabki teoks esialgsest tšillveivilikust unistusest ja psühholoogilisest kaemusest lahti rullunud ning baleaaria reaalsuseks vormunud tervik. Ideeliselt ette hooldatud, et erinevuse ja ebatäiuse põhjal teadvustamata energiaga aktualiseerida tervikuks rullumine. Aga sellel tervikul ringina puudub algus- ja lõpp-punkt, mistõttu liikumine ei ole lõppenud. Imselt ka Jamison Isaaki saaga jätkub. 8.5 (8.5-9.0)

Warjutus -- Pimeduse kutse (2025)

Trash Can Dance

• Black metal 
• Raw black metal 
• Post-minimalism 
• Post-metal 
• Dungeon synth

Võtan kätte esmapilgul anonüümse kasseti -- ning säherdused helikandjad väärivad alati tähelepanu. Alati. Kassetikaas on võõbatud hõbedaseks, kusjuures tehtud on seda ebaühtlase värvikihiga. Mingi plekk on sellel nii nähtavalt kui ka kombitavalt tasapinnal kõrgemale kihistunud, justkui peegeldades karbis peituva muusika DIY-suhtumist ja andes edasi autsaiderlikku kvaliteeti. (Hiljem seda lähemalt uurides meenutab see inimese pead külgprofiilis vaadatuna). Siin on neli lugu varjule jäetud, et kuulaja saaks neid avades nende valendikku tungida. Tegemist on artistiga, kes on oma muusikat viimase viie aasta jooksul järjepanu avaldanud Trash Can Dance'i alt. Warjutus on oma nime väärt ning nimele rõhudes võib kuulda mustmetalli selle intensiivses vihas ja valuvaevades, kuid teisalt avardavad helipilti šamanistlikult tukslev basstrumm ja madalaks surutud, kokkupakitud kitarrimüra taamal. Muidugi on õige mustmetalli puhul autsaiderlikkusest rääkimine mõneti kahtlane seisukohavõtt, kuna kõrgkvaliteedi poole püüdlemine muudab selle stiili esindajad reeglina igavaks. Teisalt metoodiliselt on robustsusele rõhumine ning piltlikult öeldes oma keskme ning jäsemete järamine stiili esindajatele omane võte. Warjutuse puhul võib stiili määratlemine sõltuvalt albumist kujuneda peadmurdvaks ülesandeks, kuna ta on pakkunud nii (tume)ämbienti kui ka funeral doom'i itkulise alatooniga metallmuusikat. Avaloos "Surnuaia vaikus" säetakse kuulaja vastavasse võtmesse ja kõlla -- morbiidselt puhuv tuul hauakivide vahel kostumas. Võib-olla on käesolev taies kõige lähedasem just black metali kõvatuumale ja selle tuvastamist hõlbustavatele tunnusjoontele. Siiski on sellel neljaloolisel taiesel minimalistlik, lihtsalt ühte lummavasse kordusesse kinni jäänud ämbient esindatud viimases loos "Läbi külma igaviku". Ma pole üldse kindel, kas kompositsioon tasahilju üldse muutub või on see kuulajasse sugenenud meelepett – igal juhul võimendab see teose mõjusust. Või on see alati keldrisündimuusika (või selle alaliik), mis ämbiendi kuulaja näppude vahelt ära tõmbab? Warjutus tõestab sellega, et ei ole vaja paljut öelda ega helipilti kaunikõlalise butafooriaga üle koormata -- kõike saab edasi anda (väga) vähese, aga korralikult teostatuga. Heli toetavad minimalistlik vibrato ja sügavus, viies kuulaja sisuliselt Toonela teele õudustunnet sisendavalt kulgema. Loo lõpuossa sugenevad üksildased krõbinad -- kas häirimaks kuulajat, et ta saatusega kergelt ei lepiks? Et see, mis teda ees ootab, ei ole sugugi peegelsile virvendus? Lumeingel kruusa peal, keda oli kuklasse tulistatud. 9.0 (8.5–9.5)

Juan Rodriguez -- Forhouse EP (2025)

Monofónicos/Archive

• Tech-house 
• Club dance 
• Electronic music 
• Deep house

Juan Rodriguezi (JR) "Forhouse"-nimeline EP, mis on ilmunud Kolumbia netiplaadifirma Monofónicose alt, tõmbab kohe esimese loo ekstaatiliste vokaalinäidetega käima --lakkamatult sosiskledes nüüd ja hiljem „come on, come on“ ja "can you feel" -- toores, sisuliselt hõimuenergia urbanistlikus hilisõhtuvööndis, mis süütab tantsupõranda leekidesse. Nende peale on kihistatud ühelt poolt süvahausi nakatatud õhulised süntesaatorihelid ning soojad, kergelt teadvust nihestavad klaveriakordid ja -arpedžod -- säherdused, mis tunduvad päikesevalguse soojendava läikena märjal betoonil kell 5 suvehommikul pärast emotsionaalselt tühjaks tõmmanud pidu. Külmatunne ihus ja tühjus hinges, mis tasapisi hakkab päikese kõrgemale tõustes hajuma. Ometi keeldub EP jäämast puhtalt unistavaks, tuues esile teravamad tehnilised elemendid: karge, kergelt metalne löökpillirütmika kõikumas pendlina muutliku energia saatel, lõigates läbi ajuudu kirurgilise täpsusega. See kontrast õnnestab kogu projekti kauni ja liigutava dünaamikaga -- see hingab ja pulseerib elava organismina, pidevalt eufooria ja kerge pinge vahel nihkudes ja niheledes. See pinge kehastab ideaalselt selle muusika igavest küsimust: kuidas eristada tech-house'i pumpavat pakilisust süvahausi veeldatud unenäolisusest? JR näib sellele vastavat, samas keeldudes valimast. Ta lihtsalt laseb kahel teineteisse seguneda -- esimese hoovused annavad struktuuri ja edasiviiva liikumise, samas kui süvahausi hingestatus hoiab vaibi hõljuva ja emotsionaalsena. Tulemus on hüpnootiline ja mõjus: piisavalt kaasahaarav, et kehi liigutada, piisavalt atmosfääriline, et meeli võluda. Siin on murdumist, siin on moondumist. 8.5 (8.5-9.0)

King Gizzard & the Lizard Wizard -- Phantom Island (2025)

Bandcamp/p(doom)

• Psych-rock 
• Art rock 
• Southern rock 
• Baroque pop
• Ork-pop 
• Sunshine pop 
• Alternative pop/rock 
• Hard rock 
• Heavy psych

Kuulates viljaka Austraalia bändi järjekorras kahekümne seitsmendat (ning hetkel üllatuslikult viimast) stuudioalbumit tuleb möönda, et bänd on justkui stiililistest keeristest välja astumas ning minemas lihtsamat, orgaanilisema kõlaga teed -- samas see lihtsus on petlik, kuivõrd konkreetsetele radadele pühendudes tuleb keskenduda finessidele, mis teeksid üllitisest eraldiseisva taiese, st eristaks seda teistest sarnastest (võrdluses nii oma diskograafia piirides kui teiste artistidega). Metallroki ja elektropopi elemendid on jäetud seljataha - nii ka raskelt pealesuruvad kidrasaundid kui sünteetilised instrumendid ja -sekventsiread -, mis on asendunud lendleva popiga, milles on nii lõunaroki, barokkpopi kui 60ndate lõpu psühhedeelse folgi kergust. (Tõsi, natuke on ka raskema psühhedeelia(hardroki puudet, mis võib mõnda nende varasemat taiest meenutada). Klahvpillidest on esindatud klaver, orel ning legendaarne Mellotron, mis loovad lisadimensioone kitarridele, trummidele, vokaalile ning poognaga keelpillidele ja erinevat sorti puhkpillidele, mida mängib tohutu hulk külalisesinejaid (sh kontsermeister/dirigent). Nii The Allman Brothers, Blue Öyster Cult, The Incredible String Band, Jefferson Airplane, Crosby, Stills & Nash kui The Byrds tulevad meelde, ent retrospektiivset muusikat tasub alati kvaliteetselt ette võtta, kuna - olgem ausad - enamus poole sajandi tagusest muusikast on suht isikupäratu nii produktsioonilt kui ideedelt. See lihtsalt on algsete ideede täiendamine, ehk isegi ümber mõtestamine, andes praegu isegi huvitavamaid tulemusi. (Igati loogiline eeldustelt, kuna tehnoloogia areng ja ideede realiseerimine tohutu hulga albumite näol on vahepealsel ajal aset leidnud). Ägedad hipid igatahes, kes võib-olla ideeliselt kannavad legendaarse kaasmaalase Daevid Alleni vaimsust. 8.0 (7.0-9.0)

Emanuel Budka -- Deaf Circles (2025)

Noise Margin

• Avant-garde 
• Industrial music 
• Avant-electronica 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Post-minimalism 
• Psycho-acoustic 
• Experimental electronica

Ma eeldan, et 4-loolise taiese kõige rohkem vaidlustekitavamaks momendiks on viimane lugu ehk siis "Frequency Modulation", kus sagedusi moduleeritakse 33 minuti vältel. Põhimõtteliselt kordub üks ja seesama tsükkel pealtnäha lõputult. Ülejäänud kolm lugu kõlasid enam-vähem sama pikakt kokku 33 minutit. Teisalt seda helieksperimenti on põnev kuulata, kuna on põhimõtteliselt on see modulaarsüntesaatori kui masina jõudemonstratsioon, paljastades ennast oma ilus ja alastuses. Sagedused mullitavad viisil justkui homset ees ei ootakski -- muidugi ei tea, milleks taoline käitumisviis viimset päeva silmas pidades oluline oleks. Kui ühe tuntud punkbändi lüürikat aluseks võtta, siis midagi see tähendab, aga mida, ma ei tea. Kõiki teisi lugusid ka arvesse võttes omandab industriaalmuusika lisaks algsele tähendusele - kui tootmisliinilt tulev muusika; muusika kui massitoode - ka pahaendelisema tähenduse kui osutusega tööstuskompleksis võõrandunud inimese mina-pildile, kus teadvus teeb trikke, kutsudes esile viirastusi ning moonutatud taju; kus ajataju ning võib-olla ajamääratlus on lootusetult sassi läinud ning kus mälu trikitab. Helid pulseerivad ebaloomuldasa ja moonutatult justkui ebameeldivad tundmused sügavalt alateadvusest. Kõige selle valguses taas naastes eelpoolmainitud 33-minutilise kompositsiooni manu tuleb möönda, et algne negatiivne hinnang muutus, kuivõrd toimides düstoopia hajutajana (olles ise ka düstoopne - kuigi vähemal määral) ning ilmutades industriaalmuusikale nii omast liialdustega manipuleerimise vabadust. Aga kui muusika omab terapeutilist efekti, siis ei olegi midagi kobiseda. Kui kolmes esimeses loos industriaalmuusikale nii omaste neurooside, psühhooside ning hirmudega spekuleerimine - milles taas on tunda igivana võimurite rakendatavat tavainimese vastast vägivalda ning samas neist autoriteetidest trotslikult mööda astudes ebatavalist käitumist mässuna peegeldades võetakse sealsamas kunati aeg maha -- flegmaatiliselt sammudes ning ümber astudes nagu oleks aega sajandeid; ühesõnaga -- see helipilt liigub täpselt nii nagu see artistile sobib, moodustades helindi selgroo logeleva, mõnuleva rahuloluga. Võttes üheks eelduseks juba eelpoolmainitud osutatud tööstuslikkuse ning teisalt sellega meelevaldselt nii ajaliselt kui vormiliselt ümber käies paljastub artisti industriaaldaimonlik-industriaaldeemonlik iseloom. Süttiv kokteil loovusest ja vabadusest. 8.5 (8.5-9.0)

Tomosla -- Dunestal (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Lowercase
• Found sound 
• Dreamwave 
• Reductionism 
• Musique concrète 
• Hauntology 
• Organic electronica

Briti tandem Tomosla (James Osland ning Thomas Hoey) kolmas täispikk album, mis üllitati täpselt aata tagasi - mis ühtlasi debüteerib viljaka ent kvaliteedist lugu pidava Bulgaaria netiplaadifirma Mahorka all - on liikunud mägedest ja rabaaladelt düünidesse (urbaniseerunud keskkonnast eemale -- lisaks rannikualadele ka metsadessse ning maapiirkonna eluollu üldisemalt). Tandemina rohkem kui kümnendi kestnud koostöö vältel on välja töötatud omalaadne ämbientheliline tunnetus, milles ühelt poolt pühendutakse (laiv)improvisatsioonile nende endi tingimustel -- protsessipõhine lähenemine, kus iga teos avaneb loomuldasa, kujundatuna spontaansest interaktsioonist ning intuitsioonist. Käesolev 6-looline taies sündis ühel vihmasel nädalavahetusel Stoke Flemingis ja Dartmouthis, Lõuna-Devoni karmil rannikul. Lummavatest maastikest ning mitmekihilisest ajaloost vaimujõudu ammutades on see ka spekulatiivne mälu-uuring, fantaseerides, kuidas võis käputäis inimesi Dartmouthis elada 11. sajandil (esmakordselt oli küla mainitud 1086. aastal ühes ürikus). Lisaks kaanepildile vihjavad need 54 minutit helindit tugevalt katkestatud tontoloogiale, milles - kui helikihte samastada ajaloo kuluga - kuulaja võib tajuda ajalookihtide funktsionaalsust kui ka hetki, kui tolmukord tekitab helipildis tugevat ähmastumist - et mitte öelda katkestusi. Seal, kus tekivad katkestused, on järelikult tekkinud takistus või varjatus. Teisalt võib seda tajuda liikumisena tõe poole ontoloogilises tähenduses -- platonlikult väljendudes on see liikumine näivuse (doxa) põhjal ideede, sh tõe idee manu. Ent kõik see üsna pea taastub, kõik hakkab taas tugevalt sahisedes ning kergelt särisedes kulgema. Jutustades meile lugu, mida kunati võib helilistest eeldustest tulenevalt kuulda mõne (pool)tooni siin- või sealpool. Süntide, kitarripedaalide, sämplerite ja välisalvestustega on siin edukalt kujundatud instinkte, mälu, kõhutunnet, andes nõnda edasi koha- ning ajavaimu, millesse on sisse kätketud kuuldeline dissonants. 9.0 (8.5-9.5)

Jo Bled -- Sonic Mania Level : Without Limits (2025)

Argali

• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Freeformfreakout 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Musique concrète 
• Reductionism 
• Avant-garde 
• Musique brut
• Acousmatic music 
• Micronoise 
• Sound art

Vermonti osariigist pärit artisti 10-looline taies Ühendriikide netiplaadifirma Argali Records'i all oli üllitatud mineva aasta esimesel aprillil. Kuulates seda ei saa küll tõdeda, et asi taanduks kuidagi villase viskamiseks. Isegi väga tõsine on see nii kavatsuslikkuses kui täideviimises. Sõber Taavi ütles hiljuti, et kõrge kvaliteediga helindi salvestamiseks ei ole tarvis ainult head väljundit, st helikaarti; aga ka sisendheli. Olen nõus väite esimese poolega, ent teise puhul paratamatult - kes tegelevad konkreet- ja mikrohelidega - , tuleb standardeid mingil määral alandada - või oleks õigem öelda, et asjale teisiti läheneda. Hea helikaart-konverter seevastu on ülioluline, toomaks välja kõik helinüansid ning teisendamaks helipildi elavaks, dünaaamiliseks ning lopsakaks. Ameeriklane kasutab siin gonge, laste mänguasju, kellasid, sämpleid, trumme...ning 1922. aasta rahudollarit (intrigeeriv igatahes oleks mõelda, et rahudollar määrab siin mängu). Maniakaalsus tõepoolest on tihti seotud piiride ületamisega -- samas piiride ületamine on sageli entroopia ja kaose valitsemise ilming, mis varem või hiljem talletub ontlikuks seisundiks. See on seotud intensiivsusega, st energia suurema ülekandumisega ühest (või mitmest) kohast konkreetsesse punkti. Ilmselt emotiivne seisund on kõrge, meeled on ergud, kõike võib tajuda; ning kõigele energeetiliste tingimuste olemasolul ka reageeritakse. Piiride ületamine ei ole seisund, see on transformatiivne protsess. Antud 38-minutiline taies eelpoolkirjeldatud kriteeriumitele toetudes meenutab eel-Velvet`ite ning endiste La Monte Young'i jüngrite John Cale'i ning Angus MacLise'i eksperimente 60ndate keskpaigas ja hiljemgi. Nii et vaataks seda ka (katsetusliku muusika) traditsiooni osana. Mitmeti veenev taies igatahes, milles eelpoolmainitud instrumentide ja "instrumentide" kogusumma näikse olevat kõrgem nende potentsiaalist. Prügimäedraama üleneb omanäoliseks katarsiseks ja isevärki valgustuseks. 9.0 (8.5-9.5).

AR.MA -- Trees and Dew (2025)

Phonocake

• Ambient 
• Art music 
• New Age 
• Fourth World 
• Electronic music 
• Sound poetry

Kuulates seda 10-loolist taiest tuleb märkida tõsiasja, et selles on nii idamaist (Kaug-Ida) puudet kui üldisemat elektroonilist kudet, mis samas oma orgaanilisuses sõuab pigem akustilisuse suunas. Näiteks Sven Grünbergi muusikas on säherdused kalduvused ja iseloomujooned täheldatavad ("Milarepa laulud"). Aga jah, ühelt poolt see muusika näikse põhijoontes olevat traditsiooniline - seda eelpoolkirjeldatud stiilide piires mõõdutundekalt opereerides -- iseasi muidugi, et olemine eeldabki piiride olemasolu ning neis püsimist; piiridest väljumine reeglina saab kesta ajutiselt; nimetada seda helijõeks saab, ent teisalt ei ole see jõgi, mille voogudesse oleks võimalik astuda kahte korda. Siin toimub nii sulnis estetitseerimine kui peenetundeline jõepõhja kriipimine ja süvendamine Mateeriat sel viisil vormides tulevad esile kummastavad seosed ning kunstilised pöördkäigud. Ma ei ütleks, et album kujundab kuulaja meeleolu ümber; pigem see sobituks teatud meeleseisundites olles ideaalseks helindiks. Näiteks pärast pikka kurnavat perioodi, kui seatud eesmärgid on täidetud ning pingelangus distsipliini räsimas, siis võiks taolise muusika seltsis ajaveetmine sobida rusikana silmaauku. Kus akordionid, Kaug-Ida näppepillid ja bambusflöödid rohkem või vähem (eba)harilikul viisil ilmnevad ning kus kaugidalikku temperamenti tuulekelladesse, gongidesse ning klaasharmoonikatesse valades muudetakse kahtlemata kogusumma suuremaks algosakeste kvantiteedist ja kvaliteedist. Elektrooniline kude on ka intrigeeriv, kuivõrd kohati on heli kallutatud suisa hüsteeriliseks. Kõige selle taamal näikse hõljuvad pildid - justnimelt - koskedest, looduslikust idüllist, kuivõrd nimetatud helisid ei ole otseselt kuulda, ent ilmnevad eelpoolmainitud helide osistena. Siinses kontekstis saab rääkida ka ämbiendist, aga siis tuleb rääkida ka New Age'ist -- see on igatahes loogiline, kuivõrd see on ühtpidi seotud meditatsiooni ning kõrgema teadvuse saavutamise eesmärgiga. Ka see osaliselt suhestub ning lähtub Jon Hassell'i Neljanda Maailma kontseptsioonist ning praktikast. No on küll meeleolukas, ent samas ka piisavalt sügav kuulamine. 8.5 (8.0-9.0)

Overthruster -- 20knps 23 (2025)

20kbps

• Digital hardcore 
• Power electronics 
• Breakcore 
• Electronic music 
• Rhythmic noise 
• Breakbeat 
• Jungle 
• Gabber

Legendaarse Šveitsi netiplaadifirma 20kbps all üllitatud järjekorras 381 taiesel mitte vähem legendaarse Seth Vanhorn'i ehk Overthruster'i poolt saab kuulda tekstuuri põletamist, pinnase raputamist ning masinlikku mürtsumist. See on pigem eluterve karikatuur neist loojatest ja nende loomingust, kes justkui karmi liini ajavad, saamata aru, et asi muutub mingist hetkest naeruväärseks, saamata aru, et rütmide intensiivsus võib muutuda nüristavaks, kui sellest kaob sügavus ning orgaaniline nõtkus. Säilenõtkus jäägu meite maile, nii et peerud kahest otsast lausa löövad põlemaie. Aga pauer on ka siiski oluline, rütmide nurgelisus lõikab ning keegi peab seda tera nii teritama kui ka kuulaja pehmostunud hinge vajutama. Overthruster pärineb veel sest ajast, kui trumm ja bass hakkas vesiseks muutuma, gabber muutus paberiks. Tuli pöörduda nimetatud stiilide juurte manu, lihtsalt vahepeal omandatud uute tehnikate kasutuselevõtuga oskuslikult kanaliseeritud energia tuli muuta 90ndate alguse jungle'i kunstiliseks metsikuseks. Kõik see risu-räsu tantsib siin kenasti, pöörleb-keerleb erinevates tõmbetuultes, metallile näpu andnud okultistlik võnge pühib ratsionaalsed kaalutlused vaiba alla, kõik see õitseb nii ootusärevas ülesehituses kui põleb heleda leegiga lõpuks lahvatanud energiamöllus. Või mis irooniline kommentaar see ikka eelpoolmainitud stiilide dekadentsile on -- see ongi eluterve ja konstruktiivne versioon nimetatud stiilidest. Trotsi, kompromissitust ning tahet läppunud vett uuesti loksuma panna. 8.0 (8.0-8.5)

Multiple Personality 3 -- GLAUKO PSYCHE (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• DIY 
• Outsider music 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-hop 
• Post-psychedelic 
• Krautrock 
• Cloud rap

Vaimsete pingete aluseks on soovimatus kogeda õigustatud kannatusi. Siin tunduvad heliliistud ja -naastud, mis justkui sümboliseeriksid kannatusi - olema seotud üksteisega kiht-kihi haaval. Seda kõike aitavad natukenegi leevendada psühhedeelsed elliptilist trajektoori järgivad poognad, mis sellest helindist mõjusalt välja kasvavad. Siin on nii mõneski loos orkestratsioone, mis samas sama orgaaniliselt ja sünergiat tootvalt muljet ei avalda. Aga jah, näituseks "Annihilation Accidental Instrumental Reprise" on täiesti vaimustav eelpoolkirjeldatud pinge(status)t levitamas üle mänguvälja. Muidugi on Ed End'i - kes Le Colibri Nécrophile-netiplaadifirma taieste taga on - madistamised sageli "katki", kuivõrd helisid on sikutatud ning efektselt tasakaalust välja viidud. Tema ajukoores kohtuvad avantproge, krautrokk, psühhedeelia kui ka lihtsalt hälbinud vaade heliloomele, mis töötab kahevalentselt -- ühelt poolt standardeid rikkudes ning sellest põhust tekkinud uue esteetilise tootemi käitamisena. See on säherdune kompromissitu käiamine justkui homset päeva ei olekski! Kohati see meenutab raadio kuuldemängu, mis sageli on osutunud helikunsti viljakaks loomisväljaks (mõtleme näituseks BBC Radiophonic Workshop'ile).See võib vaimusilmas kangastuda raadioülekandena jaamast, mis saate ajal füüsiliselt koost laguneb. Nende n-ö katkiste lugudega kombineerides ei mängi artist lihtsalt muusikat; ta viib läbi omadel tingimustel rituaali helikunstis. Seal, kus sisenevad robustsed - et mitte öelda primitiivsed - rütmid, seal võib-olla tegeletakse räppmuusika homse päevaga. Mündiviske vältel narratiiv üliäkki muutub -- nii paganama pilves näikse see kõik olevat! Heli tasakaalustamata olemus hoiab nii loojat kui kuulajat vastavalt üliteadvustatud loomis- ja vastuvõtuseisundis. Emotiivselt võimsalt laetud ning järelikult heliliselt hästi toestatud 63 minutit rulluvad me ees. 9.0 (8.0-9.5)

Neosintetico -- La Voz De La Energía (2025)

Pueblo Nuevo/Bandcamp 

• Electronic music 
• Breakcore 
• Experimentalism
• Sampledelic 
• Dancehall 
• Breaks
• Illbient
• Jungle 
• Dark ambient 
• Post-industrial 
• Bhangra 
• Nu jazz 
• Ethnotronica

Neosintetico ei kutsu ainult kuulama; artist kutsub läbima korralikku helikaost. Nende 11-looline taies on enamasti pingest laetud taies, mis kõlab kummitavas serveriruumis teostatud kõrge eksimisvõimalusega tegevusena. Käed värisevad, jalad tudisevad ning süstoolne vererõhk tõuseb 200-ni. Nii hull asi loodetavasti ei ole -- eksperimentaalsete kompositsioonide aluseks on obsessiivsed mikroskoopilised mürad ning pimedusse mattunud labürindikäigud. Säherdused granuleeritud virvendused loovad hüperfookusliku tundmuse, justkui tahaks masinatest hinge välja destilleerida. Plaadiümbris kahtlemata osutab artisti masinate fetišile -- sakilised, ulguvad sagedused, mis kõlavad algoritmide ulgumisena juhtmete ja torude lõpmatuses. Just siis, kui kuulaja masinate rütmilisse klõpsatusse sisse elab, tutvustab Neosintetico eksortsistlikke sünteetilisi vibratsioone. Plõksumised, susisemised ning võõrandumisest tingitud oigamised tunduvad tahtlikuna, soojusenergiast tühjendatuna või siis sellest ülepaisutatuna, teisalt peegeldades siiski kirurgilist täpsust, väljendades kinnisideid võimalikult väikese mõõtühiku ekvivalendiks saamise järele. Sellel sünteesil on kaasahaarav kvaliteet -- dissonantsed akordid, mis paisuvad pahaendelise ämbiendi mänguväljakuks, mis vooluringist aeg-ajalt välja kukuvad. See loob põneva ühendatud lahknemise: külm, ehk isegi ratsionaliseeritud mikromüra võitleb irratsionaalse, peaaegu vaimse digitaalse murruga. Sinna sekka siseneb pehmemaid kvaliteete meeleolu- ja vabadžässi, programmeeritud reggae ehk ragga (dancehall'i) näol ning natuke vürtsisema etnotroonika ehk antud juhul industrialiseeritud bhangra näol. Düsseldorf'i kummitustega samuti kenitletakse -- sarnaselt Kraftwerk'i loole "Radio-Aktivität" käsitleb Neosintetico energiat nii imetabasuse kui ka miilava ohuna. See, kuidas häält albumi nimiloos moduleeritakse, tundub nagu 1970. aastate keskpaiga ja natuke hilisema aja vokoodrikatsetuste kerge edasiarendusena -- see on peene popmuusikalise tundlikkusega jäetud tänapäevasele tühermaale maha kõdunema. Manipuleeritud kaose vältel vihjatakse vägagi elektronmuusika pioneeridele -- seda võib pidada otseseks austusavalduseks neile. Kui midagi artistile ette heita, siis ehk liigset šabloonsust teatud kohtades. Teisalt jälle need pealtnäha kergema vastupanu mineku kohad tasakaalustavad süngemat sentimenti. Nii et üldisemalt -- selle 47-minutilise taiese sära peitub targas tasakaalu leidmise oskuses, eriti selles, kuidas see oma mõjutustega ning eelpoolmainitud suure eksimisvõimalusega eklektilisuses toime tuleb. Tuleb küll. 8.5 (7.5-9.0)

Filipe Miranda -- Movimento (2025)

Bump Foot/Archive

• Art rock 
• Noise rock 
• Improvised music 
• Experimental rock

Portugaallase Filipe Miranda (FM) lähenemine muusikale ja kitarrile kõlab nagu lõputusse, pühendunud rituaali ankurdatud meele kuulmislik ilming -- säherdune, mis keeldub tähelepanu hajutamisest ning liikumisest - et mitte öelda põgenemisest - kuhugi mujale. Iga noot, iga võnge või hõre akord tundub pigem sunnitud kui valitud: väike, korduv žest, mida tuleb sooritada, uurida-kuulata ning uuesti sooritada mikroskoopilise (ja sellest tulenevalt suurendatud) intensiivsusega, justkui ei saaks mängija puhata enne, kui mingi intuitiivne tõde, mis on neisse toonidesse kätketud, on täielikult ammendunud. Muusika siin harva kiirustab; selle asemel peatub see fraasidel peaaegu valuliku tahtlikkusega, naastes nende juurde nagu keegi, kes jälgib ikka ja jälle sama pragu seinas või täket põranda laminaadis, on veendunud, et sügavam mõistmine on vaid ühe sammu kaugusel. Siin ühelt poolt puudub liialdatud õitsemine, siin saadakse läbi ilma eputamiseta - ainult käputäie intervallidega ringi käimine, nendega manipuleerimine, kuni need hakkavad omandama habrast melanhoolia varjundit, tundudes nii isikliku kui ka iidsena. Kahtlemata taoline metoodiline lähenemine asjale väikeste kõrvalekallete korral omab tektoonilist efekti. Ühelt poolt jah, kordustest kerkiv palavikulisus loob omamoodi temperamenti. Igatahes elektrikitarrile ja võimendustele toetuv "Movimento III" omab taolist galvaniseerivat mõju. Motiiv võib pika improvisatsiooni jooksul ilmuda viis, kümme, ehk isegi kakskümmend korda, iga kord paljastades mikroskoopilisi muutusi -- murdosa rohkem füüsilist survet keelele, natuke rohkem noodi kestust või ruumis laiali hajutamist. See liikumine - nagu pealkirigi osutab - on spiraalne, ent iga samm sellele muudab natuke selle trajektoori. Justkui püüaks FM saavutada keerulist mängutehnilist eesmärki samu mustreid täiustades või vähemalt tõetruult seesmisele seisundile vastavalt reageerides. Kitarr toimib nii fiksatsiooni objektina kui vahendina fikseerimise juhtimiseks. 8.0 (7.0-9.0)

In Vitro -- Radio Spectrum Secrets (2025)

Silent Flow/Archive

• Ethnotronica 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Sampledelic 
• Post-industrial

Kõigepealt märgin seda, et täna saanuks The Fall'i hing, südametunnistus ja selgroog Mark E. Smith 69-aastaseks. Popstaar, kes ei teadnud midagi sellest, kuidas seda olla, mistõttu ta oligi nii muusikaliselt kui suhtumiselt äge tüüp. Kuigi ta otsesõnu ei armastanud etnotroonikat, siis elektroonikat ning rockabilly't ikkagi, segades oma postpungi-juurtega. Sel 4-loolisel hakkavad torupillid torisema tugeva vinüülikrabina saatel, millega siin-seal liituvad inimhääled jutuvadana -- kohati kui kusagil pikas koridoris distantsilt kuulajale kõrva kostumas, kohati sosina ja isegi ülemeelikute naeruturtsatustena. Selle taustal klõbisevad suht anonüümsed süntesaatoriakordid, mis midagi lisavad, ent mida, täpselt ei oskagi sõnastada. Torupillid igatahes on ägedad, eriti kui neid on programmeeritud vaikseks, seetõttu ähvardavaks manaks. Siin-seal liituvad jätsu- ja impromuusikaosad, ületades programmeerimisest tulenevat masinlikku staatilisust. Lemmiklooks on "Jardins A La Nit", milles jahejätsulõiked paisuvad eepiliseks, kus elektroonika ilmutab hingelisi liigutusi ning tulemus kõlab ideaalse hilisõhtumuusikana. Aga tipphetkeks on ka nimiloos tagasisidestusena vilisevad heliefektid üle kogu helispektri. Heas mõttes raputav muusika, milles on ka õnneks piisavalt sügavust. 8.5 (7.5-9.0)

Denver -- Dark Bird EP (2025)

Inunct Music

• Ambient pop 
• Tech-house
• Electronic pop 
• Dance pop 
• Techno pop
• Post-disco 
• House pop 
• Club dance

See on intrigeeriv tantsupop, kuivõrd ühelt poolt siin on pealtnäha ilmsed tantsurütmid toodud esile, ent ei ole üldse kindel, et rahva tantsutamise kavatsuslikkus oleks esmane; seda tavalisust ja iseenesestvõetavust murendavad tillukesed elemendid siin-seal -- elektromuusikakillukesed, ühest kanalist teisse võnkuvad elektroonilised efektid, mis tahavad painduda ümber oma telje kui öökull oma pead ja kaela pööramas 360 kraadi või kameeleon ümbritsevasse keskkonda sulandununa omi igas suunas kõõritamas; atmosfäärilised pilvekesed, justkui mahendamaks ja lahustamaks eeldatavalt pealetükkivat rütmistikku. Sünteesitud heliilma moodustavate tekstuuride ja eriilmeliste mustrite kasutamine tõstab taiese tundlikkust ning rõhutab valikute teadlikkust, asetades seeläbi teose hübriidterritooriumile -- sisaldades nii delikaatselt käsitletud kui ka kõrgesteetilisi poose ja kunstilisi artikulatsioone. Siin võib taamal kuulda õrnu dub-kajasid, etnolikke rütmipille, veidralt õõnsaid rütme, motoorset mutantdiskot, mille vormid lisaks eelpoolmainitule võivad ulatuda nii trip-hop'i kui indimuusika ääremaile. Nagu Saint Etienne'i või Dubstar'i oleks remiksinud mõni tehno või tech-house'i artist. Siin on ka vokaalhausi eri võimalikkusi testitud, tuues sisse nii orgaanilist lopsakust kui õhtuse vööndi (ala)teadvuse ähmastumisest tekkivat mnemoonilist trikitamist. 8.0 (7.5-8.5)

Kukan Effect -- Urlandschaft (2025)

Bandcamp

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock
• Reductionism 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Art rock 
• Post-folk 
• Organic electronica

Jaapani artisti Kukan Effect'i muusika kahtlemata on omanäoline ja võib-olla suisa intiimne -- justkui mängiks ta seda häbelikul moel endale, mida salaja kuulavad teised kõrvad distantsilt kõrvalt. Sellele vuajeristlikule iseloomujoonele võib osutada helis loomuldasa esinev digitaalsest põrnikast puretud heliline algoritm, mis kummastavalt vibreerib Ühe kitarri abil manatakse esile helisid, mida töödeldakse efektiplokkide ja harmoniseerijate abil, moodustades atmosfäärilisi ja minimalistlikke helimaastikke. Käesoleval leheküljel sai kajastatud 2023. aastal ilmunud albumit "Fluctuate", milles kajastus fragmenteeritud tervik seesmise põletava pinge ja survega, mis hõõgus ning mingil hetkel lahvatas leegilaadseks intensiivsuseks, et seejärel vaibuda -- nagu tõusud ja mõõnad füüsilise keskkonnana meie meeli ja vaimu mõjutamas. See kahtlemata on ürgne maastik -- millele 95-minutilise taiese saksakeelne pealkiri ka osutab. Ürgne on midagi, mida eluta objektide ning nende jäetud jälgede kaudu uurime ja rekonstrueerime. Ometi kõik see taandub tõenäosuslikkusele, et kuidas see või teine võis välja näha või kostuda. Sarnaselt ka käesoleval 13-loolisel taiesel kombineeritakse loomulikke ja töödeldud helisid polüfoonilisel viisil, tekitades helide läbipõimumist, ent ka tahtlikku eraldatust, luues redutseeritud helindeid, mis kanaliseerivad ja summutavad pealevalguvat energiat, paljastades folgi, uusklassika, psühhedeelia ning elektroonilise muusika hõrke kombinatsioone. Seda võib mõista hümnina isikule kui loojale ning austusavaldusena masinatele, tunnustades tehnoloogia rolli kunstis. Töödeldud kitarritoonid tekitavad õrna resonantsi ning loovad kerget kaootilist tundmust, orgaanilise tundlikkuse ilmnemine eeldab kergete elektronhelide kontrapunkti, mille ümber minimalistlikud helid -- nii tsentris kui sealt välja nihkunud ebaharilikud kajad tantsivad elegantset puntratantsu. Teisisõnu --selles on nii emotsiooni väljendamise kunsti kui helitekstuuri esiletõstmise oskust. 8.5 (8.5-9.0)

GERMÁN MEIRA & EL ZOMBIE ESPACIAL -- El Centrito de la Tierra (2025)

Camembert Électrique

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Live session 
• Avant-blues

Ou jee, see on üks tore psüühilise, füüsilise ning mentaalse pinge väljutamine 15 ja poole minuti vältel -- see on improviseeritud muusika nagu plaadiümbris vägagi täpselt ennustada võimaldab, kuivõrd seal on esindatud instrument nimega meloodika (mida näiteks väga armastas dub-legend Augustus Pablo ning ka The Fall'i liidril MES'il meeldis seda kasutada ansambli muusikas üheksakümnendate algul). Ka elektrikitarr on siin kenasti esindatud, ent tuleb tunnistada, et traditsioonilist kitarrisaundi siit küll välja ei kosta; mutileeritud kidrasaundi kostab küll, ent see on kaja- ja delay-efektidega seotud ja laetud (ning mis asendis ja mis vahenditega kidrat üleüldse mängitakse, on iseasi). Küsimus lõppude lõpuks taandub identiteedile -- tavateadvuses kitarr on kitarr ennekõike siis, kui rokkmuusika falloseks peetav instrument täidab rolli ontlikul ja turvalisel viisil. Et kuulaja saaks väita, et mängija on käsitööoskuslikult vilunud, on omandanud kimbu oskusi, tulemaks vastu kuulajate ootustele; ka sellest muusikast kostub rokitraditsiooni -- bluusmuusikapõhist seestunud energiat, mille kohta liigub ringi süngeid legendeid, kuidas varased bluusimehed ühele kabjalisele täiskuu ajal teede ristumiskohas hinge maha müüsid. Ajad on läinud edasi, ent sellest instrumendist kostub jätkuvalt tumedat vilinat-sahinat-mürinat; isegi kui tulem on hoopis midagi teistsugust, on suhtumine õige; sekka karust vokaali (pigem on see oigamine). Äge noh. Ou jee, ou jee. 8.0 (8.0-8.5)

Pu-3rh -- Sunyata EP (2025/2026)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Noise music 
• Avant-garde 
• Deep house 
• Punk rock 
• Ambient 
• Big Beat 
• Industrial electro

Käesolevat 5-loolist kassetti Trash Can Dance`i all välja antuna olen korduvalt käianud, kuivõrd tegu on ühe parima eksperimentaaltaiesega eelmisest aastast. Mürarohke, seestunud, intensiivne ning boonuseks lisaks ka mitmekesine tükk hamba all, mida küll ja küll annab mõnusalt mäluda. See on sedasorti vana kooli industriaalmuusika, mille produtseerimisel oleks justkui ühelt kassetikalt teisele salvestatud -- salvestatud sellisega, millel puudub salvestamiskontrollnivoo, mis tugevama sisendheli korral lihtsalt taandab "liigse" heli taamale, tekitades seeläbi kummastava heliudufooni; ning samas esiplaanil olevad helid on justnagu veidi pundunud, saades industriaalmuusika idee kohaselt just õige (kergelt perversse) vormi. Tõsi, nii mõnigi lugu algab või sisaldab (post)pungilikku bassi ja trummi käiamist, mille kohal pöörleb metallipuru ning hõljub mustjas heliloor; sillates seeläbi varast industriaali punk-muusikaga (ka industriaalmuusikat on teatud aegadel sobitatud postpungiga samasse lahtrisse tänu sellistele puntidele nagu varane Cabaret Voltaire, This Heat, Psychic TV, Clock DVA). Justnimelt see toorus, see känkrasse võimendatud heli tsunamina füüsilist meediumit vibreerima pannes annab asjale sügavuse ja mõtte. Ainus kõlaliselt helge hetk ilmneb avaloos ("Artificial Scars"), kus süvahausilikke filtreerimisi nügitakse kolisevate big beat-rütmidega, millesse sugenevad metalsed kahinad-sahinad. Tõsi, ühes loos veel on kuulda selle vähemkuuldavamat kaja. 9.0 (8.5-10)

Ätzøk -- L4 (2025)

[DSRPTV Records]

• Breaks 
• Trip-hop 
• Electronic music 
• Nu jazz 
• Hip-hop 
• Acid jazz

Hiljuti IDA Raadios eetris olnud saates Miles Davis'est toodi välja, et Miles ei olnud eriline virtuoos, ent tema heli oli eriline. Võis tajuda kerget vasturääkivust Tõnis Kahu jutus, kuivõrd ühelt poolt möönis, et Miles saavutas erilise saundi. Järelikult see suurest virtuoossusest ei sõltunud, mistõttu jääb arusaamatuks antud tahu toonitamine. Ma saan aru, et jätsutraditsioonis on pillimängu hinnatud, ent see ei tähenda nagu Miles olnuks andetu pillimees. See on nagu punkarite puhul pillimänguoskuse rõhutamine (või mitterõhutamine -- paljud ju mängivad pilli hästi!) (Primal Scream'i Bobby Gillespie nullindate algul mingis muusikaajakirjas õigesti väitis, et Miles oligi punk). Miles kasutas stuudiot instrumendina ning ka sellisena näitas ta tuld tulevikku. Käesoleva 8-loolise taiese puhul saabki virtuoossus seisneda üksnes stuudio oskuslikus kasutamises -- selle võimalikkuste teadvustamises, optimeerimises ning eesmärkide täitmiseks nende võimaluste oskuslikus ärakasutamises. Aga eelnevalt võimalikkuste teadvustamisega ka eesmärkide avardamist. Teisalt on alati oht, et artist jääb tehnikasse liiga kinni, muutudes vidinatesse takerdunud solipsistiks. Brasiillase üllitisel kohtuvad trip-hopilikud ning hip-hopilikud rütmid jätsulike varjunditega, mis portisheadilikku traditsiooni aluseks võttes kahtlemata ongi eimidagi erilist, st kompoti osa. Korralikult produtseeritud, ent siiski eripärast jääb suti puudu. Ütleme nii, et teeb minimaaloptimaalse ära ja natuke peale. 7.5 (7.0-8.0)

The Man From Viersen -- Forbidden Realms Of The Dark Carnival (2025)

Rodent Tapes

• Ambient 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Art music 
• Dark wave

Vaatasin hiljuti praeguseks hetkeks legendaarseks saanud 2010. aastal linastunud õudusfilmi "Astraal" (originaalkeeles "Insidious"). Eriti lummas see stseen, kus pereisa oma poega Taamal otsides liikus ühte koopasse, kus rippuvad nukud kõlkusid õudsete kaunistustena, puidust ratas pöörles ning Nukumeister ise - punase näoga deemon - juhtis protsesse. Intensiivne, burleskilaadne karnevalienergia, mis oli põimitud pahatahtlikkusega. See on pealtnäha lõbus, ent nihkes ja hullunud tsirkuseetendus, mis kutsub kaasa (hüplema), kuid alatoon on puhas saatanlik rõõm: muusika kõigub ja hüpleb, justkui naudiks deemon oma groteskset teatrit, sikutades nööre, samal ajal kui nukud on abitud. Säherdune duaalsus - loomuldasa kuri - peegeldab stseeni visuaalset õudust, kus lapsepõlve süütud nukud, keerlevad mänguasjad loovad õudusunenäolise miljöö. Ühesõnaga, käesoleval 5-loolisel taiesel kostub keelpillidest samuti tumedaid ning metalselt kriipivaid tämbreid, pahaendeliselt veiderdavaid helikombinatsioone, justkui nurgas asuvast kastist hüppaks vedruna välja jubeda lõustaga nukk. Mängutooside tekitatud helid olid 19. sajandi lõpus ilmselt üks nõutumaid mänguasju; mõnda sellist tänapäeval kuulates võib kummastavas ilus tajuda pahade vaimude esilekutsumist. 9.0 (8.5-9.5)

Floating Mind -- Intensensitiv (2025)

MonoKraK/Archive

• Ambient techno 
• Deep techno 
• Ambient 
• Minimal techno 
• Downtempo 
• Electronic music 
• Techno pop 
• Post-classical

Floating Mind'i kolmelooline album, Genfis resideeruva produtsendi Roberto Vitali (RV) ning ühtlasi MonoKraK-nimelise netiplaadifirma kureerija pikaajaline projekt, jätkates rafineeritud (või peaks ütlema rafineerimata, kuivõrd on tervislik) süvatehno alade avastamist. Pärast seda taiest on ta juba jõudnud ilmutada kaks uut kolmeloolist taiest. Eelmisest aastast "Black Cubism'i" valisin 2025. aasta parimate taieste sekka. RV on heas mõttes traditsionalist ning talupojatarkusest lähtuv produtsent. Ei tõmble, et end lõhki tõmmates püüaks luua midagi (kardinaalselt) uut. Ta jätkab Mootorite Linna põrandaaluse tehno hüpnootika ning Düsseldorfi elektroonika ja elektroonilise popi pärandi (peen)häälestamist ning paisutamist, modifitseerides ning lisades oskuslikult uusi elemente. Võrreldes viimaste taiestega on lisandunud ämbientlikumad struktuurid -- mis siin ikka keerutada, lugu nimega "Dans Mes Chordes" on stiilipuhas ämbient, mis on huvitavalt üles ehitatud. Vaikusest tasapisi välja kasvav, et teatud kihte vaikimisi esile tõstes tekitada uut moodi meeleseisundeid. Võib-olla ei ole see enam ämbient, vaid kaasaegne klassika, mis võiks vabalt olla ka esindatud Arvo Pärdi albumil. Avalugu "Chords Machinery" on süvatehno eksperimentaalset tahku edasiviiv pärl. Fantastiline rütmiklõbin üle sügavusi püüdlevate pulseerimiste. Vaoshoitavad rütmid kihistavad järk-järgult minimalistlikku tõmmet, soodustades kaasahaaravat, eneseteadlikku voogu. Kõige popilikum on lõpulugu "Fly With Me", mis vibreerib peavoolulikuma tehno sugestiivsuse ja downtempo aegluubis puute segunemise saatel. Ehk teisisõnu -- hüpnootilise tehnopopi kui RV ühe leivanumbri esitlemine, tõsi, mis võrreldes eelnenud väljapaistvate kompositsioonidega natuke kahvatub, mistõttu maksimumpunktide variant langeb paraku ära. Aga-aga...võib ikkagi nentida, et luues lõppkokkuvõttes sünergilise dimensiooni, kus tervik taas ületab oma osade summa. 8.5 (7.5-10)