The Silent Ballet: Volume 4 (2007)

Lost Children

• Post-rock 
• Art rock 
• Alternative rock 
• Ambient rock 
• Experimental rock 
• Psychedelic

Üks on öelnud, et tsivilisatsiooni ei hävita õelad mehed; selle hävitavad nõrgad mehed, kes ei suuda head kaitsta. Olles hiljuti vaielnud ühe sõbraga Led Zeppelin'i headuse ning väärtuslikkuse rokkmuusika ajaloos, saan aru, et nad vedasid pjedestaali mäe otsa, et sealt teistele alla vaadata. Mis lihtsalt tähendab muidugi seda, et ullikesed lollitavad endast tuhmimaid; mis omakorda tähendab seda, et Lääne popkultuuri peavoolu aluseks olevad algoritmid on lihtlabaselt ettekirjutatud, isegi mõõdetud stsenaariumid. Mõnes mõttes on bändile traagiline, kui ta sellesse valemisse sobitub. Samas oleks jälle veider mõelda, et LZ asemel olnuks Captain Beefheart või Keiji Haino (või ta bänd Fushitsusha). Frank Zappa, kes juba 60ndatel tajus konformismi rokkmuusikas, võttis aeg-ajalt vaevaks seda kõike parodeerida ja naeruvääristada. Eks kõiges selles ilmneb ka popmuusikatööstuse kontrolliv mehhanism sotsiaalsel tasandil. Popstaarid ulatavad sööda ning hoiavad samuti konksu otsas. Ka nemad ise on konksu otsas -- see ei ole ainult lõbu (kuigi peaks ideaalis olema), see on kolmandasse pensionisambasse raha kogumine. Alternatiivid -- tegelikult alternatiivid jooksevad ju paralleelselt, ning alati võib ning peabki ka neis kahtlema. Suhtun aeg-ajalt umbusuga nii My Bloody Valentine'i, Radiohead'i, Pulp'i, Suede'i, Sonic Youth'i, Tortoise'i, The Fall'i, GYBE!'i kui Stereolab'i. Isegi The Smiths'i ja CAN'i suhtes väheneb usk kunati. Ka siin ilmutab popkultuur sümptomeid -- (kvaasi)revolutsioonilisi nõrkushoogusid. Samas päris nii ka ei ole, et kui oled tuhm ja sul ei ole enam palju alles, siis muutud tugevaks. Kuigi jah, ilma fantaasiamänguta ei ole ilmselt ükski loominguline teos sündinud, samas see fantaasia on suht kohitsetud ja nõrk, et kangelased saaksid üleelusuuruseks sirguda. Mistõttu mõni kodus nikerdav melomaan kõlab palju huvitavamalt ja usutavamalt (eks selle valguses saigi Ariel Pink'i fenomen võrsuda). Rääkides sellest 13-loolisest kogumikust, siis siin on ansambleid nii Ühendriikidest kui Kanadast; kuni Rootsi ja Soomeni ning sealt Hispaania ja Austraaliani ning sealt Iirimaa ja Belgiani välja. Raskuskeskmeks kahtlemata on Ühendriigid - mis ei ole ka ime -, kuivõrd seal on artiste rohkem kui võimsal sõjaväekompleksil rakette. Tuntuimad ilmselt on Montréali punt Destroyalldreamers ning Texase oma Balmorhea. Esimesena nimetatu lugu on üks kogumiku tipphetki igatsuslikult sisisevate kitarridega, mis mõjusalt laiendavad kuulamisspektrit; Amplifier Machine ei lukusta endid meetristikku, vaid lahustab kitarrid õrnaks uduks ning orkestraalseks hämuks, mille vektor on pigem suunatud ülespoole. Ehk kitarridega tehtud ämbient, on ju? Ülejäänud artistid kinnistavad postroki kui žanri tuumikut crescendo'deks paisuva kitarrienergiaga. Igati aus kraam, mis lisaks dokumenteerib tõetruult nii sotsiaalmeediat (MySpace!) kui nullindate rokiaktsente. Pöördudes jutuga algusesse -- no mida sa ikka nii väga ihaldad? Ning kogumikele punkte ka ei ole mõtet panna.

Manuela Barile -- Creature Sonore (2007)

Alg-a

• Sound poetry 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Experimentalism

Pärast selle 8-loolise taiese valmimist viibis Manuela Barile (MB) residentkunstnikuna Moostes (Põlvamaal) asuvas kunstikeskuses MoKS. Naljaga pooleks -- ilmselt teda premeeritigi üllitise tegemise eest või oli see eeltingimuseks. Kõik see põhineb toorusel ja vahetul pakkumisel --, kuivõrd ainsaks instrumendiks ja relvaks on naisel hääl. MB loomingus võib tajuda rituaalsust, surma, leina, hullumeelsust, aga ka intensiivsetele emotsioonidele järgnevat rahunemist ning maailmaga rahu sõlmimist (vastasel juhul asi lõppeks pehmeid seinu nõudva meeltesegaduse või surmaga). Helil on hingeline ja puhastav eesmärk, isegi kui heli toorusega n-ö mudib kuulajat. Kohati kõlab taies tragikoomilisena, kuivõrd ei saa aru, et kas ta naerab või nutab. Inimesele vististi on omane vajadus muusikat mõista, seda lahti mõtestada. Kindlasti MB muusika on just seda tüüpi, mis vajab reflekteerimist -- aga helipoeetilistest ettevõtmistest kostub vastav kavatsuslikkus niikuinii vastu. Teisalt itaallanna teeb puust ja punaseks, et piisab loomuldasa väga vähesest - isegi sõnu ei ole tarvis -, demonstreerimaks väljendusrikkust (kui vaja, siis piisab vähesest välisest abist -- kajadest ning minimaalsest helitöötlusest). Osaliselt taandub siin tunnetus augustiinlikule küsimusele: kuidas liikuda kehaliste rütmide ja helide juurest kehatute, igaveste tõdedeni? Teiseks on see naasmine inimese (või tema eellase) ürgsuhtlemise manu, milles ilmselgelt manipuleerimist oli vähem ning mõistmist vähese artikuleerituse tõttu. Kahtlemata hästi teostatud asi, kuigi jah, Meredith Monk paratamatult kerkib aeg-ajalt silme ette. 8.0 (8.0-8.5)

Muhr -- Poussière (2007)

Serein

• Electronic 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Post-classical 
• Micronoise
• Experimental rock 
• Ambient 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica 
• Experimental electronica

Kanadaprantslane Vincent Fugère ehk Muhr (aga ka tuntud valenimede all nagu Koei, Vizion, Kaminari Synthesis, A Few Days Until Never Again, Life As A Tree). Samuti on ta vedanud plaadifirmasid Apegenine'i ja Camomille'i. Võimsate, üleelusuuruses orkestratsioonidega hakkab taies pihta, mis tasapisi hakkab taanduma kitarrilõigeteks - milles on nii miilavat igatsust kui magusmõrkjaid mälestusi - ning hetktõrkeliseks mikromüraks, pakkudes esteetilist sügavust ning filmilinalikku majesteetlikkust. Juhul kui säherdused tahud on saavutatud, siis on juba hästi. Nii kitarrimuusika ja elektroonika segunevad omavahel, kitarrimuusika aeg-ajalt paisub suisa kõrvetavaks mürarokiks, mis rulludes paljastab intensiivsuse ning teisalt hoiab endas midagi varjul. Hoiab ennast selles isegi tagasi. Justkui surutaks midagi kokku, et selle põhjalt võiks kõik taas hakata avarduma ja kasvama. Kohati see kõlab kui Spiritualized kohtuks Tim Hecker'iga. Uduse Albioni udu kristalliseeruks Hudson'i lahe põhjakaldal, jääkarude ja polaarrebaste silmad kattuksid imetabase härmastruktuuriga. Ainuüksi neis kitarrides on nii seestunud ilu kui esteetilist seestumist sellisel määral, mida isegi tavarokkbändide traadisektsioonist ei leia. Rääkimata elektroonilisest osast, mis näitab kanadalase isevärki kohavaimu tabamist ning selle armastamist. Siin luuakse ja samas pilgatakse kaost, armastatakse ja põlatakse kaamost, julgustades kuulama edasi, samal ajal kui struktuur ümberringi kokku variseb. Ometi püsib rusude keskel midagi nilbet: see julm, teemantterav sära. Pilkav selgus pudeneb läbi rusude nagu purunenud klaas. 9.5 (9.0-10)

Ekkis -- The Yawn That Caused The Semitone Drop (2007)

Minordust/Archive 

• Nu jazz 
• Jazz house 
• Improvised music 
• Acid jazz 
• Electronic music 
• Electronic jazz 
• Funk jazz
• Deep house 
• Downbeat
• Synth-funk

Kui esmapilgul käesolev taies võib näida natukene triviaalsena - konkreetsemalt triviaalse muusikana, mis puudutab elektroonilist muusikat, kus klubirütmid segatakse uus- ja happejätsuga -, siis kahtlemata seesugune muusika ainuüksi määratluslikult peaks pakkuma külluslikult elemente, millest kinni haarata, mida meenutada, mida järgmiseks korraks kaasa võtta või mille juurde kas turvaliselt või siis uudishimus uusi elemente avastama naasta. Kahtlemata näib projekt olevat mõjutatud Saksa jätsuhausi-klassikutest Jazzanova'st, pakkudes süvahausi võnkeid, sünteetiliste patjade vetrumist, suurepärast eksperimentaalvokaalhaussi ("Rooting Through" ) ning aeg-ajalt ka mikroskoopilise fookusega rütmikat ning funk-muusika elliptikat (no ses osas on väljapaistev lugu "Whytechnology"). Aga on ka perusjätsu kordustesse püütud improhetki ("New Office"). Ent võib nautida ka ühel efektil edukalt tlltavat kompositsiooni ("Travel Guide"). Artist ei ole püüdnud liialdada suurte metafooridega; selle asemel keskendub Thomas J. Ellis igapäevastele üksikasjadele -- teeb vajalikul määral kirvetööd selleks, et pakkuda joovastavaid hetki. Justkui heideggerlikult raiudes metsa, et jõuda valendikuni ja kuulamisekstaasini. 70ndate alguse kohta on väidetud, et rokkmuusika oli olla nii demokraatlik, et isegi rikkad inimesed (või nende võsukesed) - nt Carly Simon - võis anda suht head muusikat välja. Isiklikult kahtlen selles, et kas tegu on just demokraatliku protsessiga, ent elektroonilises muusikas just masinate võidukäik ja kättesaadavus võimaldas meritokraatlikult eraldada terad sõkaldest. Selles muusikas puudub vilgas väiklus ja tühjade pooside esitlemine, see kütab end üles seesmisest soojusest. 9.0 (8.0-9.5)

Rainier Lericolais -- Adagio Ma Non Tanto (2007)

Tripostal 

• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Art music 
• Spoken word 
• Chamber music 
• EAI 
• Sound art 
• Post-classical 
• Avant-electronica 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Musique concrète 
• Illbient

Prantsuse elektroakustiku, heliavangardisti, eksperimentaalmuusiku, helikunstniku Rainier Lericolais' viiest loost koosnev teos on igati tummine ajutoit. Ei saa ju olla teisiti, kui orgaaniline helikude kohtub ähmase elektroonika ja film noir'ist inspireeritud mustriga kardinate kummitavate lainetega, mis omakorda on põimitud jaapani kõnekatkendite ja vokaalefektidega. Kammermuusika? Igatahes, kuigi teisalt on selge, et ta artistina sisendab teistsuguseid elemente, risttolmeldades ning veerand-, kolmandik- ning poolproportsioonidega (ning teiste määradega) opereerides. Igast kompositsioonist peegelduvad õigupoolest ka teiste lugude kunstilised ambitsioonid -- sõltuvalt rõhuasetusest tulevad ühes või teises kompositsioonis rohkem esile. Lõppkokkuvõttes mõjub see kui teispoolsusest pärit kogemus. Ma ei ole kindel, kas need päkapikud, keda siin-seal kuulda võib, oleksid iseenesest heasoovlikud... või äkki mitte. Ingellikud naishääled kohtuvad katki pressitud helitolmuga, mis purustatud telliskividest tekkiva tolmuga sarnaselt tõuseb õhku ning tungib kõikidesse pooridesse -- igati loovalt mürgitades, ähmastades ning moonutades ontlikku klassikalise muusika mõistestikku. 5-loolise taiese pealkiri eesti keelde tõlgituna võiks kõlada järgmiselt: aeglaselt, ent ka mitte väga. Mis omakorda tähendab seda, et hoolimata aeglusest tuleb hoida esteetilist teravust. Kokkuvõttes on see monumentaalne meistriteos ning see muudab nii mõndagi. 9.0 (8.5-9.5)

Bioc -- Rename & Reorder EP (2007)

Proc-Records

• Experimentalism 
• Industrial techno 
• Post-industrial 
• Post-minimalism 
• Dubstep 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Electronic music 
• Psycho-acoustic 
• Improvised music 
• Dark ambient 
• Illbient

Gert 3000 ja Jonny Sleeper'i ehk Bioc'i 19-minutiline EP on faktiliselt oluline seetõttu, et see avas Toledo's Ohio's asuva Proc-Records-nimelise netiplaadifirma 461-ühikulise diskograafia (aktiivne aastatel 2007-2012). On huvitav tõik, et nimetatud USA osariik torkas vägagi silma veebiplaadifirmade rohkusega nullindatel-kümnendatel. See 7-looline kahtlemata on selleks sobiv avatakt, kuna katsetuslikkuselt on vägagi terav pliiats -- mürtsuvad pahaendelised bassid, pulseeriv dubstep'ilik tektoonilisus, mida siin-seal on kaunistatud nii atmosfääriliste (mis pigem on risustatud ja agressiivne) ülesõitude, masinliku kajalaotusega; mutrivõtme või sõrgkangi improviseeritud koputamisega, mis justkui kostuks summutatult tööstushoone sügavustest. Kesksetest lugudest väärib esile tõstmist "Owt (was Three)", mis on elliptiliseks helipoeesiaks käänatud vokaalide sisse- ja välja faasimine. Sugude vaheline pehmelt öeldes napisõnaline dialoog, milles meesvokaali on aeglustatud-zombistatud, luues hüpnootilis-pelutava järelmi. Nagu juba eelpool märkisin sügavust tehasehoone sisemusest immitsevat, siis tõepoolest see kihtide arvukus, tämbri mustav lopsakus ja laotuse tihedus pakuvad avastamisrõõmu veel pärast mitmeid kuulamiskordi. 9.0 (8.5-9.5)

Origami Repetika -- Purge (2007)

Proc-Records

• Lo-fi 
• Avant-pop 
• Experimental pop 
• DIY 
• Synth-wave 
• Electronic music 
• Sound poetry 
• Post-minimalism 
• Post-psychedelic

USA režissöör David Lynch on öelnud, et ühel päeval ärkad üles ja mõistad, et kogu su elu oli unenägu ning unistaja polnudki kunagi sina. Kui sõnastada seda loomisakti perspektiivist, siis legendi ütlust võiks tõlgendada nõnda, et muusikataiese loomisega lood sa midagi sellist, mida ei ole võimalik lõpuni kontrollida. See on midagi tundmatut või vähemalt loodud interaktsioonis ja piltide vahetamises ilmaruumiga (midagi me teame sellest, samas paljut ei tea). Lynch on ka öelnud, et võime arvata, et jälgime maailma, ent tegelikult jälgib maailm meid. Teine väljapaistev ameeriklane Adam Sigmund - kes on teatud osa maailma rõõmustanud juba paarkümmend aastat - pakub sellel 3-loolisel oma algusaegadesse jääval üllitisel helikeelt, mis on üsna erinev sellest, mida olen kuulnud tema teistel üllitistel. Ühelt poolt jah, see on elektrooniline ja madalate resolutsioonidega opereerimine, ent teisalt kumab päikeseküllase ja kohati pillerkaaritava meeleolu ja helide asemel midagi pahaendelisemat, tõsisemat ning müstilisemat. Pealkiri näikse ka vastanduvat varasemale - ilmselt tahtes tõsiselt emotsioone piirata, millega mängimine ei pruugi alati hästi lõppeda (eestlastel on selle kohta tabav ütlus: pill tuleb pika ilu peale). Ilmselt on see ka katsetuslikum -- näiteks nautides lugu "Shamanade" tuleb nentida, et pealtnäha lihtsatest elementidest võib kasvada üle teisele poole -- häälutused, mis rööbiti üksteise suhtes kummipaelana välja venides tekitavad hüpnootilist efekti. Minnes tagasi legendaarse meistri ütluse manu, et taibates oma eksistentsiaalset asendit siinsamuses ei pruugi see unenägu või mentaalne pilt just meeldivate killast olla. Pealkiri võib osutada ka seisundile, kui puhastustules pelutavad momendid subjektist välja tossutatakse. Kujuteldav hais, suits ning hääled on rõlged, ent mäng väärib küünlaid. Muutus on meie elu lahutamatu ja eksistentsiaalse koodi põhikeere, ent kunstis tahaks kuulda üleelusuuruses transformatsioone. Siin võib seda kogeda. 8.5 (8.0-9.0)

hertzcanary -- tomtom67 (2007)

Proc-Records

• Avant-electronica 
• Glitchtronica 
• Experimental techno 
• Avant-techno 
• Abstract techno 
• Experimental electronica

hertzcanary 20-minutilise üllitise kompositsioonide ühisnimetajaks võiks olla vähim võimalik mateeria, mida loomuldasa iseloomustab kõvatuuma degradatsioon ja toorestest aineosakestest moodustunud (opereerimis)ühikud. Ent see ei tähenda, et sellest ei võiks luua midagi küpset ja sugestiivset. Neis seitsmes loos kasutatakse nii lineaarset kui mittelineaarset järjendamist, mis tähendab seda, et artisti ajutantsuga (nõndamoodi muusikafailide metainfos on taiest kirjeldatud) kaasneb palju rütme ja mustreid, mis aja jooksul peenelt muuunduvad. Muutust võib mõista ka pideva asendamise süsteemina, ent mis kuulajale niikuinii on raskesti jälgitav. Eriti huvitavad on need kompositsioonid, mille tekstuuri on haaratud vokaal -- tõrjudes staatilisust; see uueneb uute koodide ja parameetrite omandamise protsessis. Ma kuulajana kogen kompositsiooni, mis põhimõtteliselt on sama, kuid mille rütmilisi ja meloodilisi elemente pidevalt vahetatakse või viivuks ankurdatakse uutesse vormidesse. Justnimelt pidev muutumine on siin identiteedi alus, ulatades kuulajale mõistmise võtme. Seesuguse muusika kohta võidakse väga mõtlematult lausuda, et see on jama või väga hea, ent abstraktsiooni on väga keeruline kriitikale allutada (mitte ainult seetõttu, et see tõrjub koha- ja ajavaimu, vaid ka seetõttu, et sellega on raske emotiivselt haakuda). See on pigem mõistuse keerukusastme väljaarvutamine, mis ei ole mitte hinnangu-, vaid faktiküsimus. 8.5 (7.5-9.0)

Nervous Breakdown -- Never Green (2007)

Yes No Wave

• Post-hardcore 
• Hardcore punk 
• D-beat 
• Punk rock 
• Indie punk

Kunagi Villu Tamme ütles, et talle meeldib jäts. Umbes et punki teeb ta seetõttu, et lihtsalt ei oska jätsu mängida. Kui mõistaks, siis ka viljeleks. Ka need tüübid Indoneesiast on veits peast segi ning sassis suhtumisega -- isegi mitte nii väga pärispunkareid, vaid pigem Butthole Surfers'it meenutava nurgelise suhtumisega. Žanriliselt päris jätsuks ei lähe, ent kohati kuhugi sinna lähedale nad küll potsatavad. Punk võib seetõttu olla trotslik stiil, et siin võib isegi klišeesid müra- ja raevukatlasse heita ilma, et nood haisema hakkaksid. Ka siin on noid kidrariffe ja soolosid - tundub, et isegi tahtlikult rasvaselt alla joonituna -, ent pöörase möirgamise ja trummeldamise kontekstis on riff ja soolo hoopis midagi muud kui staadionibändi repertuaaris. Punkaritele on see pigem püüd teha sitast saia. Isegi kui see neil päeva lõpuks ei õnnestu, siis püüd seda teha oli ometi igati tervitatav ja intrigeeriv. Ja ümberpööratult -- kui elu oleks täiuslik, siis ilmselgelt punki ka ei oleks vaja. See kõlaks püüdena mööda püstloodis klaasseina üles ronida. Superlugu "Shure 5" ihkaks endale iga endast lugupidav (punk)punt -- kus kunstiline keerukus läheb ootamatult üle massiivseks energiasööstuks. Kunstist saab stiihia, mis tähendab, et stiihia on korraga nii korra ema kui isa. Üks lugudest kannab pealkirja "Hardcore Suxxx!" -- säh sulle õllekest suitsukoniga! Punküllitisega on tegel't väga lihtne -- kas see kõnetab või mitte. No see igatahes röögib suisa näkku! 8.0 (7.0-9.0)

Muzak -- Emulsió (2007)

Trastienda 

 

• Post-rock 
• Emo 
• Alternative rock 
• Yacht rock 
• Psychedelic 
• Screamo
• Fusion 
• Jazz rock 
• Art rock

Iseenesest on ju julge valik võtta bändi nimeks Muzak, kuna nii mõnedki on nimetanud postrokk-muusikat normcore'ks: seeläbi osutused stagneerumisele ning ideede vaesusele ei tee ju muusikutele (ja laiemalt kunstnikele) au. Kas käesolev 7-looline tõepoolest on tapeedimuusika, on vaieldav. Tegelikult ei tahakski seesugustesse arutlustesse laskuda, kuna näiteks kommertsmuusika on paratamatult industrialiseerunud, mistõttu albumite regulaarne väljalaskmine on peamine osa muusikute ellujäämisstrateegiast. Teisalt palju artist ikka suudab seda maailma rabada uute ideede ja kompromissitusega. Teisalt kindel on, et Maslow püramiidi olulisemad tingimused-vajadused vajavad rahuldamist. Eks elu tundubki ebaõiglasena ning paljud inimesed ümberringi tüütavad kõiksugu jamaga (ei väidaks, et inimene ilmtingimata peab olema sotsiaalne olend). Muusika kommertsialiseerumisega külgnevalt tekkis alternatiivina veebimuusika, mida lõid isikud, kes sissetuleku hankisid reeglina teistelt aladelt. Kas sellised eeldused lõid eluterve distantsi, et jõuda värskete ideedeni, on omaette teema. Kindel on, et turukonjuktuuri ning fännide arvamusega ei pidanud küll arvestama. Muzak'i muusikas on huvitavaid momente -- kidrapõhise struktuuri taamal üürgavad sageli puhkpillid. Kõige intrigeerivam kompositsioon kahtlemata on "Mediterraneo-Necios-BSO" -- 14-minutiline bastard, mis algab pastelsete kidraprogressioonidega, mida oleks kohane saade Vahemerel paadiga paarutamisel; ent mis areneb meeleheitlikuks karjumiseks, mis omakorda märkamatult omandab vabajätsu nurgelised tiivad mingist hetkest. Ent lõppude lõpuks ots ja lõpp ühtivad -- puhkpillid omandavad tüüne kerguse. Aga mäslemist ning tolmu üleskeerutamist on ka teistes lugudes. Isegi lõbusad meloodiad marsirütmide saatel loovad meeleolu. Iseasi, kuivõrd mõjusaks ja raputavaks üks või teine või kümnes kuulaja seda peab. 7.5 (7.0-8.5)

Herzog -- Ocean! Be Our Blanket (2007)

12rec/Bandcamp

• Folktronica 
• Post-folk 
• Experimental rock 
• Plinkerpop 
• Electronic 
• Ambient rock 
• Post-rock 
• Ambient

Netiplaadifirmade all on üllitatud väga erinevat muusikat; nende hulgas oli ka selliseid, mis orienteerusid üksnes folk- ja inditroonilise muusika üllitamisele. Konkreetsemalt Aerotone, Poni Republic ning No Source. Osaliselt kuulusid sinna ka Resting Bell ning 12rec, millede all on muusikat välja andnud inglismann William Bawden (WB) ehk Herzog. Käesolev 8-looline on pühendatud merele, mida igapäevaselt tohutult saastatakse, ennekõike plastikuga. Loodushoiu järgmine tasand võiks alata plastiku piiramisest -- tarbijad võiksid loobuda plastikust ning tootjad keskenduda üksnes klaaspudelisse villimisele. Lisaks kõigele on PVA esimese kategooria kartsinogeen, millest loobumine vähendaks mitmikkoormust tervishoiule. Arusaadav, et kõikjal ei saa sellest loobuda ning sellest distantseerumine saab toimuda järk-järgult, ent seda tuleks kohe tegema hakata. Nagu pealkiri osutab -- ja et ei osutaks vääriti, et maailmameri muutuks plastmasstekiks! Muusikaliselt on WB'i muusika orgaaniline ja pehme -- ämbientne, ent kitarride (risust) ja elektroonika kombinatsioonist kumab läbi tung liikuda millelegi tumedamale ning piiritletamatule. Kuigi ta väidab, et ta ei ole katedraal (täpsemalt ühe loo pealkiri on selline), siis valguse ning varjude mäng on siin kahtlemata eepilist mõõdet omav. Samuti see osutab heli laiekraanformaadile, mis keerukate pisidetailide ja efektide olemasolul omandab ankurdatuse -- seeläbi võimaldades piiritletust ning sügavust. Mikroskoopiline tasand ilmutab end tohututes veeväljades, mis mahendab inimlooma ulmi ning täitumata unistusi. 8.0 (7.5-9.0)

Endlos -- Kein Grund Zufrieden Zu Sein (2007)

1Bit Wonder

• Post-rock 
• Krautrock 
• Indie rock 
• Indietronica 
• Cosmic Americana 
• Neo-psychedelia 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Live session

Kui Daniel Graumüller'i ja Mario Kreuzer'i esiküllitis kandis tõlgituna pealkirja "See peab nõnda juhtuma", siis aasta hiljem ilmunud teine (ja viimaseks jäänud) laivis salvestatud EP kandis virilamat tiitlit "Ei ole põhjust rahuloluks". Huvitav, kas tandem nimetas üllitise nõnda pärast purki pistmist; vihjates justkui, et tulemusega ei jäädud lõpuni rahule. Kuulates neid käputäit lugusid tuleb küll möönda, et tulemus on igati viks ning toitaineterikas; tegu on postrokktaiesega, kus huvitavat muusikat on maa ja ilm. See on ennekõike Mandri-Euroopa arusaam kaasaegsest rokist , mis tähendab viiteid nii krautroki motoorsusele (millest konkreetsel juhul paistavad välja ka punkroki kõrvad, mille leiutajaks ei olnud mitte teps punkarid, vaid Neu! Michael ja Klaus) kui elektrooniliselt ragisevate helitaiesteni (Berliini ja Ruhri piirkonna indielektroonikud 90ndatel ja nullindatel). Ei tea, kas on see iroonia või mitte, aga on esindatud ka kosmiliste kitarride saatel lahtirulluvat Amerikaanat. Ja tehakse nii, et kõrvad saavad tõepoolest kord ja kohus rullituks! Kellele kidramuusika meeldib, see peaks käesolevale kindlasti kõrva peale heitma. 8.0 (7.5-8.5)

Low -- Drums And Guns (2007)

Sub Pop/Bandcamp

• Indie rock 
• Experimental rock 
• Americana 
• Slowcore 
• Psychedelic 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Drone rock 
• Art rock 
• Psychedelic

See on Duluth'i legendite kaheksas stuudioalbum. Kuigi Alan Sparkhawk ja Mimi Parker laulavad rahust (viidates biitlite ja rollingute sõjakirve mahamatmisele), järeleandmisest, pühaduse esiletõstmisest, siis muusikaliselt asi päris nii ei ole. Ühe loo pealkirjaks on "Sandinista", missugust pealkirja teatavasti kandis ka Clash'i muutusi markeerinud album. Suure Järvistu suurima järve tormistelt kallastelt pärit mormoonidest abielupaari muusika kolksub ja koliseb, kuigi jah, seda võib pidada eelsoojenduseks nende 2018. aastal ilmunud üllitisele "Double Negative", mis kõlas kui mõnes apokrüüfis kirjeldatud Jumala viha ilmingud. Ühesõnaga, jätkuvalt ollakse hillitsetud, ent pealispinna all toimub tugev tormlemine. Rütmidesse on sugenenud hetktõrkelist nurgelisust ning sealt pudenenud tolmust on voolitud hüpnootilisi rütmijadasid. Eks tempo ole jätkuvalt aeglane ning laulmine - mis kohati muutub vägagi soulilikuks - on rahutute impulsside kontrapunktiks. Võrdleksin teost Yo La Tengo albumiga "I Can Hear the Heart Beating as One" (1997), mida samuti iseloomustas rahutuse ning settimise pinge eksperimentaalse helikeele vahendusel. Näiteks orelitele, mis kohati võimsalt üürgavad, on antud minimalismi traditsiooni etendav roll. Terry Riley'st ja Steve Reich'st Velvet Underground'i ja Stereolab'ini välja. 8.5 (7.5-9.0)

Carfil -- c.y.o.h.o (2007)

PROC-REC

• Lobit 
• Ambient 
• Lo-fi 
• DIY 
• Tekno 
• Electronic music 
• Acid techno

Seda 6-loolist taiest kuulates võidakse sattuda meeldivalt paradoksaalsesse olukorda, kus puudumine võib kuulajale pakkuda midagi, mida külluslik pool on temas aegamööda närvetanud ja madaldanud. Jutt käib niinimetatud lobit-muusikast, milles kasutatakse madala(ma)t resolutsiooni, millega tavakuulaja on harjunud. Teisisõnu, sagedused, mis jäävad alla 100 kbps-i. Järjepidev lähenemine sai alguse 2002. aastal netiplaadifirma 20kbps'i asutamisega, mille raames üllitati erinevaid stiile -- klubimuusikast indini. Eesmärgiks oli ilmselt legitimeerida ebatavaline helipilt, milles võisid olla ära lõigatud kas madalamad või kõrgemad sagedused, heli võis olla häguse või suisa plekise kõlaga, hakkida; rütmid olla ebaloogiliselt teravad et mitte öelda katkised -- midagi seesugust, mida viisakates stuudiotes peetakse parimal juhul demo vääriliseks. Teisalt -- steriilseks töödeldud helipilt esteetiliselt tasandab artisti valikuid ja eripära, millele kontrastiks midagi sellist, mida kostis piraatraadiojaamadest läbi sittade sageduste ning mis võis otsida sugulust 80ndate põrandaaluse kassettikultuuriga (mis toetus peaasjalikult eksperimentaalsele müra- ja industriaalmuusikaskeenele). Nii et kuulaja ise otsustab, et kas tal jääb seda kuulates midagi puudu, mis võimaldab kõrge tasemega asju taas nautima ja väärtustama hakata; või vastupidi -- läbi hämu ja "vigade" leida lisaväärtust ja vaheldust just seesugusest muusikast. Käesoleval on toda 80ndate lõpu põldudel korraldatud ebaseaduslike reivide vaibi, mida kohale mittejõudnutele mängitakse piraatjaamast. Meeldib ka esteetiline stiihilisus -- ebamaine tehno ja tekno kohtuvad, segunevad ja/või vahelduvad loomuldasa ämbiendiga. Aristoteles ütles kvaliteedi kohta: see ei ole mitte tegemise viis, vaid harjumus. 

Cindy Sizer -- Cindy Sizer (2007)

Upitup

• Electro pop 
• DIY 
• Sampledelic 
• Synth-pop 
• Robot pop 
• Comedy pop 
• Electronic music 
• Bedroom pop 
• Plunderphonics 
• Lo-fi

Jah, nagu artisti ning pealkirja osutusest juba ilmneb, tehakse muusikat siin 8-loolisel üllitisel naeru tagasi hoides (või hoopis nalja pikalt ette valmistades -- nagu tuttav filosoof mainib). Selleks, et asi labaseks laadapulliks ei taanduks, tuleb muidugi piisavalt pingutada -- piiripealset huumorit (kohati jõhker saksakeelne jauramine!) kistakse õigele poole eksperimentaalsete helide ning mängulise sämplimisega. See lähenemisviis võimaldab artistil uurida avangardi mõistestikku ja paindlikkust (ei ole lõputult painduv!), avangardi ja popi vahekorda, säilitades kerge lennu ning satiirilise vaatenurga. On tuttavlikke motiive, meeme ja meloodiaid -- eks puid pannakse (hea)tahtlikult alla legendaarsele Düsseldorf'i nelikule. Ka Mozart saab oma osa. Kohati piiksutakse kui näljapajukil kirikurotid. Ei tohi ka ära unustada, et albumi valmimise aeg oli kodus salvestajate tippaeg -- Ariel Pink'ist James Ferraro'ni. R. Stevie Moore oli väärilist tähelepanu pälvinud. Saksa idaosast pärit duo Cindy Sizer imeb aplalt ajastuvaimust viimast ("situvad šampanjaklaasidesse, ning seda ostetakse"). Kiidan Upitup'i all üllitatud teose heaks -- väärib taas külastust! Ei väsita ega muutu tüütavaks ka pärast paljusid kuulamiskordi. Kaasteelistest soovitan kuulata Ergo Phizmiz'i, Felix Kubin'it, Köök'i, Casetteboy'd ning People Like Us'i.

Katatsumuri – Peanut (2007)

 

Hamsterloco

 

• Electronic music 
• Psychedelic 
• DIY 
• Primitive music
• Easy listening
  
• Synth-pop 
• Sampledelic

 

Vaatasin blogiarhiivist järele, et olen lisanud Katatsumuri albumi "Synthptomatic" 2009. aasta parimate üllitiste nimistusse. Kahetsusväärselt vähe kokkupuuteid on olnud artistiga pärast seda. Sedasi võib juhtuda tänases hullumeelselt ülepaisutatud infohulgaga maailmas. Mingi asi, mis on läheduses – ent jääbki puutumatult lähedusse. Seda projekti haldab ainuisikuliselt katalaan Martí Ruiz, kuuludes ühte väiksesse Barcelona elektroonilise subkultuuri ringi, mida ühendab plaadifirma Hamsterloco. Elektrooniline ja eksperimentaalne on see kujuteldav sõõr – seda nii plaadifirma kui üllitise tasandil. Eesti keeli öeldakse "paras pähkel" – nimelt antud kontekstis, kuidas seda sõnades kokku võtta. Kohtuvad madal ja rafineeritud, primitiivne ja keeruline, improviseeritud ja determineeritud. Ilmselt – tuleb iga iseloomustuse juures rõhutada; kuivõrd võib üksnes oletada autori kavatsust, võimaldamata täpselt näppu peale panna. Muusika on ju tunnetuslik! Impulsiivne hüplev psühhedeelia – astumaks pool sammu kõrvale, et droonivate orelitega sõita hoopis kuulaja kussutava(te)sse keskme(te)sse. Igati lõbustav on kuulata orkestreeritud sämpledeeliat ning primitiiv-naiivseid sündiakorde; samuti tooreid sündibiite siin-seal ekslemas – kust need tulid ja milleks? Kui võtta Hamsterloco helidiapasoon ette, siis vaid 8-bitised helimoodustised puuduvad siin (nt plaadifirmaboss Aleix Pitarch aka ashbrg opereerib nendega). Sugulushingedest soovitan lisaks plaadifirmakaaslastele kuulata ka Felix Kubinit, Cagey House'i, Younnat'i, Barthol Le Mejor'i, Mürgelmaschine'i.

 

8.0 (7.0-8.5)

John Fahey – The Mill Pond EP (1997)

Broker`s Tip/Little Brother

Important

• New Weird America 
• Avant-rock 
• Noise 
• Free folk 
• Avant-garde
• Art rock 
• Guitar ambient 
• Psychedelic 
• Freeformfreakout 
• American Primitive Guitar 
• Experimental rock 
• Noise rock 

Neli aastat enne siitilmast lahkumist salvestas vanameister 4-loolise üllitise, mille oli vähe ühist tema enda loodud näpuotstega sikutatud kitarrikeele mängutehnikaga (stiililise määratlusena Ameerika primitiivne kitarr), mis oma sulniduses moodustas ühelt poolt intrigeerivaid mustreid ja tekstuure ning teisalt kussutas hüpnootilist meeleolu luues. Selle asemel on keskmes kuulajale näkku räuskav toores tagasisidestus, mis kõigub-kaigub, suutmata leida tasakaalupunkti justkui mõni vana kooli analoogsüntesaator temperatuuriliselt ebasoodsates tingimustes piinlemas. Veenev mürasse kühveldumine – vali, lõikav, agressiivne, seestunud, teadvust hämardav, külmutav ja kõrvetav samaaegu). Ma ei ole ilmselt ülekohtune tänapäeva noisenikkude suhtes, kui väidan, et vanameistri vägi on paljudest neist suurem ja kütkestavam. Legendit on üllitisel aidatud elektroonikaga, tõsi, mille täpsem roll jääb selgusetuks (on need elektroonilised klahvpillid, digitaalsed-analoogefektid-masinad, kitarre on kõigest moonutatud jne). Arvustused sellele üllitisele on valdavalt negatiivsed – ilmselt on eeldatud Fahey`lt albumit, missuguseid ta oli juba salvestanud kümneid). Muideks, lõpuloos “The Mill Pond Drowns Hope” on kuulda ka vana tuttavlikku helikeelt, mistõttu vana kooli kummardajad ei peaks olema pettunud. Tõsi, lugu areneb omasoodu, millele lisanduvad elektroonika ja mõõdukad kajaefektid – arenemata küll plahvatavaks kaoseks (mida võib ju loo ülesehituse loogikat järgides eeldada) säilitab kompositsioon narratiivi ja pinge. Tegelikult ka avalugu “Ghosts” – isegi rohkem kui lõpulugu –, millel elektroonikat asendab trubaduuri joigumine. Vaadates lähemalt aja(loolist) joont – ei oleks üldse vale võtta see John Fahey album New Weird-liikumise alguspunktiks. Kolm aastat pärast seda tuli Animal Collective`i “Spirit They're Gone, Spirit They've Vanished”, millel on nii mõndagi ühist veskilombi üllitisega. See on viis, kuidas täismehed lähevad ajalukku.  

8.0 (7.5-8.5)

Ünsai – AA19 (2007)

Audioactivity

• Experimental electronica
• Dubtronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Post-psychedelic electronica 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Trip-hop 
• Post-rock

Raske on seda 11-loolist albumit kuhugi lahterdada, kuna siin on justkui kõike ja samas oma efemeersuses ja pidevas voolavuses mitte midagi. Tõsi, rõhuasetus on elektroonilisel eksperimenteerimisel, mitte tantsurütmide esilemanamisel. Dubstep'i madalad bassisagedused roomavad aeg-ajalt mööda kuulaja seljarootsu, et siis muutuda abstraktseks heligenereerimiseks. Kui elektroonilise muusika kohta oleks mõttekas kasutada määratlust "lo-fi", siis ma kindlasti teeksin seda. Dub'i siin on, aga rõhutatult vahendi, mitte eesmärgina. Teisalt on Ünsai muusika üsna obsessiivne, kuna artist takerdub heas mõttes teatud rütmidesse ja sagedustesse, püüdes sellest maksimaalset välja sõeluda. Või vähemalt huvitavat, ning seda ta teebki. Maksimaalne ongi huvitav? Ja huvitav on maksimaalne teatud mõttes? Paksude biitide vahele sugenevad klaveriakordid, rõhutades kõlapildi monokroomset iseloomu. Pool nooti on siin-seal skrätši ja isegi õhulisemat elektroakustilist puudet, mis antud kontekstis tõemeeli omandavad tektoonilise efekti. Lõpulugu "Kiruna" on ilmne erand, jäädes žanriliste kõverpeeglite vahel põrgates kuhugi postroki ja trip-hop`i vahele kinni. Kokkuvõttes on see kompromissitu helilooming, mille kuulamine tasub end igati ära. Võimas!

A Sankip Hummad – Lamiales (2007)

Test Tube

• Glitch-hop 
• Electronic music 
• Clicks'n cuts 
• Avant-techno 
• Experimental hip-hop 
• Micro-techno 
• Micro-dub 
• Ambient dub 
• Dubtronica 
• Minimal dub 
• Minimal techno 
• Tech-dub 

Žanriülese elektroonika ja uuenduslike rütmide generaator Desmond Hollis (Katrah Quey, Ceptual, Palet) koob prõksuvad biidid ja baidid sametisesse kangasse, mis omakorda õrnalt voogab ja lainetab. Selles on nii konkreetsust kui abstraheeritust, kahinaid, mikroskoopilisi biite ning aegluubis kulgeva jätsu heiastusi. Üks lugu on äkilisema minekuga, põhinedes põrandalaudade põrkamisel. See kontrast on siiski liiast, kuna kompositsioon ise jääb veidi õõnsaks, pealiskaudseks ning seetõttu ka arusaamatuks. See lisamine kannataks välja võrdluse deep house albumiga, mis kätkeks endas ühte hardcore trance'i või gabber'i träkki. Kriitilisemat selektsiooni, palun! Kokkuvõttes on tegu korraliku albumiga, mille sügavus tuleneb Desmond Hollis'e oskusest balansseerida tavapärase ja eksperimentaalse vahel ning mikro ja makro peensuste keskel. See on ilmne dünaamika, mis loob konteksti väljapaistva plaadifirma Test Tube'i all (mis ühendab endas plaadifirmade Mille Plateaux, Ninja Tune, Warp, Kranky, Basic Channel'i parimad omadused).

Tiny Creatures - Homunculus (2007)

Birdsong

Bandcamp

Archive.org

• New Weird Israel
• Lo-fi
• Electronic
• Experimental pop
• Avant-pop
• Psychedelic
• Drone pop
• DIY
• Indie rock
• Dada pop

Üllatuseks avastasin, et siinkirjutaja aastate jooksul palju kuulatud ja nauditud album "Homunculus" Iisraeli projektilt Tiny Creatures ei olegi blogis kajastamist leidnud. Eriliseks muudab albumi dadaistlikust ja vabateadvuslikust voost ning näppepillidest, droonivatest akordidest ja lihtsast, end omanäolisest elektroonikast koosnev tervik. Aga mitte ainult - on kriipivaid kidrasoolosid ja eepilisi elektrist (üle)laetud arenguid ja tundepahvakuid. Kenasti tasakaalustatud kooslus - tormiline pool on maandatud kordustel põhinevate võtetega ("Stay In"). Väga eriline tunnetuslik pool ühendab albumit - ilmselt juudilikust huumorist ja müstilis-kabalistlikust maailmatunnetusest läbipõimunud 15-looline üllitis, mille on üllitanud Iisraeli leibel Birdsong. See album pärineb ajast, kui teisel pool ookeani oli avastatud viimase kahe kümnendi kõige olulisem popartist Ariel Pink. Samuti lo-fi/DIY ja juut. Soovitan lisaks kuulata projekti samanimelist debüütalbumit aastast 2004 (Imaginary Albums).