Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Domino. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Domino. Kuva kõik postitused

4/21/2026

The Fall -- Your Future Our Clutter (2010)



Domino

  • Art punk 
  • Post-punk 
  • Rockabilly 
  • New wave 
  • Electronic
  • Alternative rock 
  • Noise pop 
  • Indie punk

Salford'is asutatud The Fall oli traditsiooniliselt Mark E. Smith (1957-2018) ning tema suvast sõltuvad muusikud. Öeldi, et ta juhtis ansamblit nagu jalgpallitreener oma satsi. (Ilmselt peeti silmas vana kooli treenereid, kes võisid pärast mängu hoolealustele vastu lõtti anda või putsaga virutada). Temaga kannatavad selles osas võrdluse välja vist üksnes Anton Newcombe, Billy Corgan ning kodumaistest Tõnu Trubetsky. Vähe on ansambleid, mis tegutsenuks järjest neli aastakümmet ning üllitanuks kamaluga muusikat, mistõttu arvamused Manchester'i legendist ulatuvad seinast-seina. Ühelt poolt ajakirja The Wire ja John Peel'i favoriit ning BBC sessioonide esikohabänd, teisalt interdistsiplinaarne kriitik, filosoof, kirjanik ja teadlane Piero Scaruffi on olnud märksa kriitilisem, öeldes, et The Fall tegi harva suuri kompositsioone ja albumeid. Parimal juhul on need lõbusad ja huvitavad, kehvemal juhul piinlikud ja lihtlabased. See on rohkem hoiak kui muusika, rohkem elu kui kunst. The Fall kindlasti oli oluline ansambel 80ndatel ja 90ndatel, mil ühelt poolt valmisid The Fall'i kunstiliselt küpseimad ja irriteerivaimad albumid. Tegelikult esimestest albumitest saati paljastus The Fall'i kunstiline hullus. Hilisematest väärib eriliselt äramärkimist "The Unutterable" (2000). Või noh, asi on igale konkreetsele albumile keskendumises, kuivõrd nagu eelpoolmainitud John Peel märkis, et "alati sama, alati erinev". Teisalt Smith'i puhul oli ajaline kontekst olulisem kui paljudel teistel. Tõusnud 70ndate teisel poolel esile koos suure plejaadi huvitavate, krautrokist, tantsumuusikast ning osaliselt avangardistlikust industriaalist inspireeritud postpunk- ja avangardbändidega (The Swell Maps, The Pop Group, PIL, A Certain Ratio, This Heat, The Slits, The Monochrome Set, Wire), jäi The Fall 80ndate keskpaiku kandma üksinda tollast vaimsust. 90ndatel oli The Fall Albioni roki/britpopi perifeeria silmapaistev esindaja, genereerides n-ö kõvasse tuuma uusi ideid (E oli sellest ajast saati pidevalt meedias pildil). Britpopi võidukäigu hääbumise ning Radiohead'i demonstreeritud kunstiliste katsetuste ja vähese läbimüügi suhte ja arusaama purustamise, jaurava rock revival-haibi (mis oli pigem inspireeritud garage'ist ja vähemambitsioonikamast punkliikumisest), kunstiliselt muljetavaldavate ning mõjukate liikumiste (New Weird- ja eksperimentaalfolgi voolud) ja DIY-kultuuri uue lainega (mille varasema laine osa oli ka verisulis The Fall - kuulake nende paari esimest taiest!) on The Fall jäänud ajaloolise eksponaadi rolli a la ansambel-mis-tegutsenud-neljal-aastakümnel-ning-mõjutanud-paljusid-teisi-artiste. Äralangemise põhjused on mõistetavad - kaitsebarjääri - meinstriimi ja põrandaaluse muusika vahelise piiri kadumisega oli MES relvitustatud. Tegelikult see juhtus juba aastaid enne Peel'i surma (2004). Väljund ja vahend - The Peel Sessions - mille kaudu uued indibändid otsisid läbilööki, oli võimaldanud MES'l oma mõjukust säilitada ja kasvatada. On mis on, aga järjekorras 27nda albumiga on The Fall tagasi (nagu enamasti alati!), MES on kunstiliselt vormis ja rokib -- suudab põrnitseda ja valusalt hammustada nii omale huulde kui loomulikult kritiseerida teisi, ajel ka vaikida, edastada elutarkusi ning isegi nostalgitsevalt laulurea üles võtta. Lihtne, tuttavlik ja sirgjooneline -- selles mõttes, et kasutatavate elementide hulk on piiratud, kuid korralikuks löögirusikaks vormitud. Firmamärgina müdisev bassivundament, kriipivad, rasked kidrasaundid ja -efektid, korralikult tolmutav trummikarkass, nahaalsed sündijurakad, mis vallutavad nii pealmisi- kui ka süvakihte; rockabilly-jämmid kihistavad konsistentsi ja loovad sünergiat. Primitivistlikud, kohati narritavad (helikombinatsiooni)d siin-seal annavad märku, et 9-loolise taiese loomise hetkel 53-aastane MES ei olnud iroonia- ja mängulist soont kaotanud. Ja see ongi kõige olulisem (vanad peerud sel puhul teenivad lisapunkti). Paganama kahju, et Kõigevägevam kutsus ta ära, et saaks The Fall'is bongosid mängida -- jätkuvalt meeliülendav olnuks näha 80ndates MES'i laval taidlemas. Oli mis oli, aga tegu oli kõige ägedama popstaariga. 8.0 (7.5-9.0)

11/22/2025

Panda Bear -- Reset (2022)



Domino/Bandcamp

  • Neo-psychedelia 
  • DIY 
  • Art pop 
  • Indie pop 
  • Indietronica 
  • Electronic 
  • Synth-pop 
  • Exotica pop

Panda Bear'ist on selle aasta lõpus taas mõtet rääkida, kuivõrd aasta alguses üllitas ta uue albumi "Sinister Grift". Varsti on edetabelite koostamise aeg ning miks mitte (taas) visata kõrv peale aasta alguses ilmunud albumile. Konkreetsel juhul kuulan hoopis Panda eelmist taiest, mis ilmus kolm aastat varem. Sest tõsi on, et artisti muusikat tuleb ju vaadata (lookleva) teena -- kõik hilisem on paratamatult mõjutatud varasemast; Noah Lennox'i puhul tuleb tegurina mängu tema ansambel Animal Collective, mis ilmselt nullindatel oli kõige mõjukam ansambel üleüldse. "Reset'ile" eelnes omakorda kolm aastat varem ilmunud "Buoys" -- mis oli sissepoole keeratud folkmuusika; hoolimata vähesest elektroonilisest foonist võis toda taiest nimetada kaasaegseks Ameerika primitiivseks kitarriks. John Fahey, Leo Koettke, Robbie Basho vaim hõljub ka käesoleva üllitise alguses, ent õige pea liigutakse ära meeleolude, tunnete kui ka žanrite ulgumerele. Siin on loomulikult kuulda nii Brian Wilson'ile ja The Beach Boys'ile omast joodeldamist ning surfroki helgeid meeleolusid, ent teisalt tulevad siin-seal sisse huvitavad maailmamuusika - konkreetsemalt Kuuba rahvamuusika - motiivid, aga teisalt võib tunnetada viiekümnendate eksootikapoppi ning kuuekümnendate aastate kosmoseajastu popi kergust ning muretust; seda albumit kahtlemata peab kuulama mitu korda järjest; kui esimestel kordadel võib jätta natuke pealiskaudse ning lihtsustatud mulje, siis lõppkokkuvõttes on tegu ikkagi korraliku psühhedeelse muusikaga, ning Panda Bear on jätkuvalt parimaid esindajaid ses vallas. Ei ole ka ime, kui esmakordselt on kaasautoriks ülendatud varasemate taieste produtsent - kaheksakümnendate aastate olulisemaid psühhonaute - Peter "Sonic Boom" Kember. Ühe Eesti muusikaajakirjaniku muljetamine tõsiasjast - nähes Lissabonis resideeruvat ameeriklast kohmitsemas elektroonilise seadme taga laivis -, tekitas temas tõrke ning ehk isegi illusioonide purunemise. Eks tõsi ta on, et artisti loomingust kostub läbi mõningane kirjaoskamatus; ideed on olemas, ent ilmselt realiseerimise oskustest jääb vajaka. Teisalt on see ka plussiks, kuivõrd tegu on ikkagi ju lõngusest indimehega -- nii et DIY- ja lo-fi- element on igati omal kohal. 8.0 (7.5-8.5)

10/16/2022

Panda Bear – Swallow at the Hollow (2015/2021)



  • Neo-psychedelia
  • Electronic 
  • Indietronica 
  • Alternative dance 
  • House 
  • Cinematic 
  • Ambient pop 

Panda Bear'i "Vikatimehe" albumi salvestamise sessiooni ülejääkidest valminud miksteip (kuigi tajun seda albumina) on asjalik lisand põhialbumile. Ehk oleks õigem möönda, et tegu on täiendusega, mis näitab ja täidab teisigi võimalikkusi. Põhialbumi õhuline kunstpop muutub siin tunduvalt risustatumaks ja sopistatumaks, kuuldes helisid, mida ei ole kuuldud ei Animal Collective'i ega Lissabonis resideeruva ameeriklase soololoomingus. Näiteks sildamised-üleminekud pea 27-minutilises miksis, mis kinemaatilisuses meenutavad The Fantastic Plastic Machine'i. Teiseks haussrütmid, mis on seestunud ekstaatilise vaibiga. Ekstaas ei ole uus – see on alati tähtsal kohal olnud (helide võimendamise ja ebaprofessionaalsuse varjamiseks) –, hauss on seda. Nende minutite jooksul samas säilib koherentne side Sonic Boom'i produtseeritud albumiga. Helilised vihjed ja ideelisus on püsivalt helistikus. Ka Vikatimees ei ole lahkunud plaadi visuaaliast – kolinud vahelehelt plaadiümbrisele, nähes ahvatlev välja (pigem muutunud Vikatinaiseks). Väga hea kuulamine ja tegelikult suurepärane mõte, et iga albumiga võiks kaasneda selline miksteip.   

8.5 (8.0-9.0)