c4 -- Synapse Propositions (2024)

Sub 65 media

• Club dance 
• Lo-fi 
• Electro-house 
• Electronic music 
• Tech-house 
• Ambient techno 
• Lobit 
• Funk house 
• Tech-electro 
• Acid electro

Netiplaadifirma Sub 65 media all üllitatud 4-loolise taiese allalaadimismaht on vähem kui 4MB (teisalt jälle albumi pikkus ulatub 25 minutini), mis kaude osutab plaadifirma eesmärgile üllitada hästi madala resolutsiooniga ehk lobit-muusikat. See on intrigeeriv eeldus selleks, et edastada klubimuusikat läbi "paksude kardinate". Leibeli reklaamlause eks-Twitter'is "Sünapsid tulistavad kõigist silindritest" kõlab ju hästi. Ka kõlab hästi seetõttu, et sellel on tõeväärtus -- kuivõrd üllitis kõlab iseenesest hästi. Siin klubimuusika (maailma)hing on kiiranud sagedusi, et seeläbi leida endale koht nii ajas kui ruumis. See maailm kehtestab end ennekõike põrgulikult hüpnootiliselt funky tehnohausi najal avaloos "computer says hi" (hakkab isegi meenutama ühe musta superautoga seriaali tunnusmuusikat); ning teisalt lõpulugu "canadian dandelion", kus ühildatakse omavahel sulnilt ämbient ja tehno: nii et lõpuks ei joonistu mällu ei ühe ega teise piirjooni; kuivõrd ülenedes millekski enamaks ja kõrgemaks kui algosakeste summa. Sinna vahele mahub 55 sekundiline ning 6-minutiline lugu -- neist viimane ("Threads") podiseb sugereeriva tehnoelektrona, doseerides hapet sel määral nagu hüperagathon ise on ette näinud hingesfääris võnkumiseks.

Origami Repetika -- Emerald Campground (2024)

Sub65 media

• Singer-songwriter 
• Lo-fi 
• Dream pop 
• DIY 
• Synth-pop 
• Hypnagogic pop 
• Chillwave 
• Indie pop 
• Outsider pop 
• Psychedelic 
• Space pop
• Glo-fi 
• Lobit

Adam Sigmund aka Origami Repetika on muusik, kelle loomingut välja anda peaks olema iga (indi)leibeli õnn. Seekord sai selle osaliseks Sub65 media, mistõttu kõrge lend on tagatud. Noh, poliitikast kah -- Taylor Swift ütles äsja välja, et toetab demokraate (Kamala Harris't), ent hüpnagoogilise muusika suurkujud Ariel Pink ja John Maus tühistati teise poole (Donald Trump) toetamise pärast 4 aastat tagasi. Säh sulle roosat ja säh sulle hiirt! Ameeriklased (vahet ei ole, kas tegu on demokraadi või vabariiklase või muidu-tegelasega) muidugi eeldavad, et iga nende peeretuse peale peaks maailm reageerima. Ehk isegi nende 11 400 000 000 000 dollari suurust välisvõlga kahandama. Ei reageeri, ei vali ning Taylor Swift'i plaati ka ei osta, kuna lihtsalt ei meeldi! Ostsin hoopis Yo La Tengo viimase ning Tuxedomoon'i "Half-Mute" albumi. Väga meeldivad! Samas huvitav oleks teada, et need, kes ei ole veel otsustanud, kelle poolt hääletada, ent kellele Swift ei meeldi -- kas nad siis hääletavad (protestiks) Trump'i? Mina valiksin võimalusel presidendiks Sigmund'i, kuna ta teeb sellist maalähedast ruumipoppi (tahaks tõusta taevasse, aga põrgu on liiga lähedal nagu vennad Reid'id JAMC'ist andsid ühes laulus teada). Sigmund oli ka Freud'i eesnimi, ehk avaldab Sigmund'i muusika ameeriklastele positiivset mõju psühhoanalüütiliselt -- vabastaks nende alateadvuse painetest ja hirmust. Võib-olla korraldaks Valges Majas lo-fi pop'i ning hüpnagoogia diskosid, ehk esineks isegi laivis. Jandek oleks aukülaline! Üleüldse -- presidendi inauguratsiooni tseremoonial võiks esineda outsider-artistid; sahinad-raginad paneksid kõiksugu kiibitsejad-silmakirjateenrid häbist nutma. Mind -- vana sitapead -- tõstavad need üheksa taiest kõrvupidi õhku. Ütlematagi selge, et ka tema enamus varasemaid on samamoodi teinud. Läheb loosi!

Origami Repetika – Gray Bank Holiday (2021)

Sub65 media

• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• DIY 
• Singer-songwriter 
• Indie pop/rock 
• Electronic

Origami Repetika on Ameerika muusik Adam Sigmund, kes on kaunistanud Ariel Pink'i (viimase kahe dekaadi kõige olulisem artist, on ju!) loodud imetabast universumi umbes viimasel seitsmeteistkümnel aastal. Tema eelmise aasta album "Wonder & Suspicion in Cryptomnesia" oli uue kümnendi ava-aasta üks väljapaistvamaid albumeid. Mis konkreetsemalt tähendab lo-fi (eksperimentaal)popi vormi paiskamist meloodiate-harmooniate tuulemurdu. Murrab nagu verejanuline ahm põhjapõtrade koplis. Verejanuline küll, ent samas kalkuleeriv ja ratsionaalne. Käesolev neljalooline võimendab kergeltsüttivate akordide kordusi ja arendusi sulni kidrafiidbäki tiivul. Aga... . Sageli on üllitiste kõige väärtuslikumaks osaks kas lugude alguses või vahepaladeks olevad teemaarendused või pelgad helid, mis näitavad artistide salaihalusi ja peidetud patte. Muideks, mul on kodus haruldane kassett, mis koosneb ainult black metal`i introtest, mille ostsin sõber Trash`i käest. Näiteks paleus sügavaloomulise haussmuusika ja kinemaatilise elektropopi vastu nagu siin võib kuulda. Kas korraldada talle autodafee nende pattude eest? Siis pidanuks ka Jarvis Cocker'i ammu tuleriidale saatma Britpopi mürgitamise eest uue laine ja süntpopi mõjudega. Kaheteistminutilise EP on üllitanud Sub65 media.