Mart Avi - Spark

Pinktool -- Mutabor (2020)

Bandcamp

Ambient/Experimental techno/Kraut-techno/Dark ambient/Experimental electro/Avant-techno/Industrial techno/Electronic music

Eesti artist Silver Lepik aka Pinktool alustas muusikaliste eksperimentidega nullindate alul kodumaise muusikaprogrammiga Sound Club, kasutades ära 8-bitise resolutsiooniga muusikaprogrammi eeliseid ja miinuseid. Viimase all pean silmas seda, et lisaks iseloomulikule madala resolutsiooniga helikoele oli seal kuulda särisevat breikbiiti, tummist elektrot ning trummi ja bassi ning rajumat electroclash'i ja industriaalset rokki. Stiililiselt kindlasti midagi veel, mis kõik meenutas tollast Tartu elektrotehnovaibi (Mürgelmaschine, Fuck Yuo I am a Robot, Barthol Le Mejor, Kiwa elektro/tehnoeksperimendid näitustele ja festaritele jpt). Soovitan hankida -- kui veel on võimalust -- kolmest kassetist koosneva kogumiku, mis võtab kokku aastad 2000-2011; välja antud Trash Can Dance'i plaadifirma all. Eelpoolmainitet Kiwa kasutas ka sõna "Mutabor", ning siin on mõiste asjassepuutuvalt taas pinnale ujunud. Hälbimine varasemast, ent hoides alal mingit sarnasust varasemaga. Lisandunud on laiaskaalaline ämbient, ent chiptune/bitpop-vaimud ja nurgelised rütmid ilmuvad siin-seal välja. Artisti mängulisus ei ole kuhugi kadunud -- kombineerib, võtab lahti ja paneb kokku, lõikab ja armistab. Armistab armastuse ja kirega. Nimetagem seda muusikat industriaalpikendusega tehnoks ja ekektroks (pahaendelised mürad-tumedad kajad undavad perifeerias rütmihingedelt maha roomanuna), samas muutumata surmtõsiseks huumorimeeleta tumepuristiks ("lindistame hauakaevamishelisid" sic!). Kuigi varasemal loomingul on stiihilise murdmise tõttu veidi suurem väärtus siinkirjutaja silmis, on käesolev taies muusikaliselt igati tasemel.

8.5 (8.0-9.0)

A Warmth – Dearth (2020)

 

Home site

 

• DIY
• Ambient pop 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indietronica 
• Psychedelic 
• Organcore 
• Art pop 
• Musique concréte

 

A Warmth on ühemeheprojekt, mille tagant leiame isiku nimega Robby Massey, kes on ka ainuosaline seesugustes projektides nagu dessktop, species, Walton Roberts, Jr. ning r m a s s e y. Ilmselt tuntuim projektidest ongi dessktop, mis aitas mitme üllitisega taastoota lo-fi esteetikat plaadifirma Rack & Ruin vahendusel (2008-2011). "Dearth" oli järg 10 aastat varem ilmunud albumile "Hearth", pakkudes võrreldes dessktop'i miniatuursuse ja maalähedase abstraktsusega märksa ekspressiivsemat helindit. Kuigi 6-looline teos algab sissepoole pööratud pomina, kergelt resoneeruva hõrgu droonimise ja väljavenitatud üksildaste akordidega, siis orelid üürgavad siin (valjemalt), elektriklaveri akordid on küpsemad, väljendusrikkamad ja konkreetsemad, (kohati) lood ülenevad veerand- ja poolsümfooniateks, milledes võib kuulda eri valentse; võimendatakse kajasid ruumi võimalike piirideni. Muusikule meeldib tembutada, lugude struktuuri siia-sinna sikutada – meenub (justnimelt kohe) Damon Albarn, kes pea igal Blur'i albumil mängis klahvpillidel mõne äraspidise loogikaga lookese või vahepala. Teisalt dessktop'ile omast konarlikku äraolemist- ja kadumist võib jätkuvalt tajuda siin-seal. Ja loomulikult ka niinimetatud pärishelid on siin helilabürintides ekslemas. Oeh, siinkirjutajale meeldib seesugune rohtukasvanud helipildiga muusika – selles on elu, jõudu ja üllatusi ning teelahkmetelt üle- ja edasi astumisi. Jätab lahkelt uksi lahti, pakub võimalust suhestumiseks. See on Massey eneseloomeline süsteem. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Erik Ruin & Big Blood - We Are Endless

Andy Matthews – Spring (or 'Bog-shed in lock-down') (2020)

 

Ah!

 

• Art punk 
• Indie punk 
• Rockabilly 
• Vaudeville 
• Avant-pop 
• Psychedelic 
• Americana 
• Comedy 
• Experimental pop 
• Dada pop

 

Tõepoolest, selle pöörase 20-Ioolise albumi üheks inspiratsiooniallikaks on Bogshed, kultuslik indinelik Briti 80ndatest, kes tegi traditsiooniliste rokkinstrumentidega vinget nurgelist kunstpunki (ilma süntekata – mis olla saatana orel nagu üleeile RYM-s ühest kommentaarist teada sain). Sellele vihjab avalugu "the amazing Roy North penis band", mis osutab eksimatult Bogshed'ile (täpsemalt ühele nende loole). Ent käesolev artist näitab trääsa koroonast tingitud piiratusele, mistõttu käitub nagu koplist välja pääsenud veis. Nagu pööraselt kalpsav Iehm või hullu lehma tõve põdev tegelane, kes teps mitte ei kavatse piiridest kinni pidada. Ta žongleerib lisaks nii Ameerika estraadi ja juurtemuusikaga, kupleemuusika ja kukerpallitavate mustlaskrutskitega. Lisaks paljuga veel, kuivõrd kostuvad läbi paljud respekteeritud, selgelt oma agendat ajanud isiksused nagu MES, Scott Walker, David Bowie ja Ken Nordine. Kuivõrd mainitud elemendid põimuvad üksteisega (kuigi võivad ka eraldi seista), siis on ütlematagi selge, et tulemus on eripärane ja kummastav. Kui saetakse mingi loo lõpus puud, siis ei ole kindel, et tahetakse just seda öelda. Vahel võtab muusika vägagi groteskse pöörde – näiteks loos "sing a little tune", mida kuuldes Robert Smith võib-olla tunneks kõhedust. Tõsiselt – nagu vahiks kõverpeeglisse ja näeks enda vaimu. Ja ega siis sõnalise poole pealt asi ei ole vähem peapööritust tekitavam. Midagi taolist, kui ludri (indi)muusik pumpaks 107 kätekõverdust järjest pummelungile järgneval hommikul. See esmapilgul kontseptuaalselt vastuoluline teos murrab nii kuulaja otsmikusagarat kui sääreluid. 

 

8.5 (8.0-9.5)

VA – A Tribute to Jared C. Balogh (vol.2) (2020)

Murmure Intemporel

 

• Experimentalism 
• Modern classical 
• Art music 
• DIY 
• Kosmische Musik 
• Chamber music 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Lo-fi 
• Hip-hop
• Neoclassical
  
• Electro-acoustic
• Post-industrial
  
• Micronoise
  
• Improvised music 
• Progressive rock 
• Progressive electronic

 

Käesolev 13-looline on kena žest kadunud USA netimuusika suurusele Jared C. Balogh'ile (09.04.1975 - 01.04.2019). Mees, kes üllitas ise ning oli üllitanud ohtralt teiste muusikat oma leibeli Altered States Reflections'i all enne, kui ta õnnetuses hukkus. See kogumik on igati aus ja väärikas läbilõige tema enda eksperimentaalsest loomusest kui laiemalt tee-seda-ise maailma varjulisusest ja fraktaalsusest, mida ei kannusta tähtajad, kindlad produtseerimise võtted, ootused ega moevoolud. See on žanrilises mitmekesisuses meeleolu loov, liikudes hiphopiliku avaloo juurest – mis kirjeldab tema ülalkirjeldatud kompromissitust ja sihikindlat ideele pühendumist – klassikalise- ja kammermuusika manu, et siis põrgata elektrooniliselt eri suundades, nii mikro- kui makrotasandil. Ka progelik kidrahoovõtt on siin meeldivalt kõrvakriipiv, mis lõpus muutub kiindumuseks kosmiliste avaruste järele. Ilus sümboolne žest igatahes. Jared ise on esindatud looga "Self Reflect", mis ühelt poolt on lo-fi'lik Casio Tonebank'il soleerimine, ent mille kulgu hakkab vürtsitama tumemeelne klassikaline muusika. Kogumikul ongi nii, et žanriline läbipõimitus on tihe – ühes prismas helkleb mitmeid varjundeid ja (pool)toone. Teine Jared'i lugu on kahasse Protecious'ega. Veel astuvad üles Lezet, The Hauchzart Ensemble, Dayward, Wilfried Hanrath, Saint De L'Abime, WAAS, Daniel Honnold ja Cabrini Green. See on järjekorras teine tribuut legendile, kes näitas inimmajakana, kuidas tuleb teha ja elada. Tema kaja jääb kestma. Sellest hooli(tse)takse. 

 

8.5 (8.0-9.0)

A Warmth - Crucible

Laurela – El rey de lo incierto (2020)

Uva Robot

• Free folk 
• New Weird Chile 
• Indie folk 
• Alt-folk 
• Folk indie 

Kaunis, sulnis ja naiselik on esimesed omadussõnad, mis meenuvad. Samamoodi nagu emotsioonid sujuvalt liiguvad subliimse ja maise vahel, niisamuti on hoitud instrumentatsiooni meisterlikult akustilise ja elektrilise piiril. Teisalt on üllitis selgelt latiinohõnguga, eristudes nii anglosaksi traditsioonist. Ei saa öelda, et see oleks olemuslikult emotsionaalsem, ent koob tasahilju kuulaja endasse. Loomulikult eristub ka seetõttu, et on hispaaniakeelne. Võrgutab naiselikkusega, milles on nii flirti kui loomulikkust – elektriline virvendub aeg-ajalt elektrooniliseks, olemata toetatud kuidagi elektrooniliste klahvpillidega. Selline elektrooniline fenomen, mis on pigem metamorfoos kui omaette seisev kiht. Ilusatest kompositsioonidest koosnev teos, milles lood on eristumata tugevad, samas olemata tasapaks. 

8.0 (7.5-8.5)

Valentina Goncharova – Recordings 1987-1991, Vol.1 (2020)

Shukai

Muscut

• Avant-garde 
• Art music 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Post-psychedelic 
• Ambient 
• Minimalism 
• Improvised music 
• Drone 
• Sound poetry 
• Art music 
• Post-classical 
• Electroacoustic 
• Acousmatic music 
• DIY 

Kiievis sündinud, seal ja Peterburis muusikalise hariduse omandanud ning sisuliselt viimased neli dekaadi Tallinnas elanud muusiku kümnelooline väljalase oli esimene, mis paljastas artisti omapära ja meistriklassi. Mida rohkem seda kuulata, seda enam paljastub uusi kihte, uusi kontekste ja uusi (pool)toone ning võib tekkida raskusi albumi kokkuvõtmisel. See on magus kiusatus ja sõltuvus, millest on raske lahti lasta. Ukrainlanna kasutab helide loomiseks muusikalisi- ja muiduinstrumente, millede salvestamiseks on muusiku insenerist abikaasa ehitanud erisuguseid helipäid, mis on võimaldanud luua efekte ning mängida kõlavärvidega. Ilmselt viiul ja tšello on esindatud, ent mis kõlavad kui flöödid (eelkõige loos "Passageway To Eternity", mis kõlab sulnilt kui varane Kraftwerk). Tänapäeva tehnilise mitmekülgsusega võrreldes on asi ilmselgelt DIY-kingades, mis samas on võimaldanud asjale anda konkreetse(d) suuna(d) ning maksimaalselt ammutada piiratusest. See on pöörane album, mille pöörasus meenutab pööraste naiste pöörasemaid hetki (Meredith Monk, Elaine Radigue, Else Marie Pade, Laurie Anderson, Pauline Oliveros), ent erinevalt nende naisloojate loomingust (välja arvatud ehk Radigue) kumab Goncharova muusikast läbi eskapism ja üksildus. Kunstiline eskapism, kompromissitus ja üksildus – ja sellest tulenev (või seda eeldav) ühildamatus ümbritseva inimmassiga – mis oli omane piinatud hingedele Juri Morozovile ja Angus MacLise'ile. Sotsiaalsest dissonantsist puretud ja moonutatud ekspressiivsus, milles ometi jääb peale loomistahe- ja tung. Siinkirjutaja kipub arvama, et seesugune loomingupuhang on elu ja surma küsimus nagu kirjeldas omi kunagisi valikuid Holger Czukay intervjuus Tõnis Kahule ja Eesti Ekspressile kaks kümnendit tagasi. Meistriteose on muideks üllitanud plaadifirma nimega Shukai.

9.0 (8.0-9.5)

Various Artists – netBloc Vol. 53: Bang, Plunk, Squelch & Thump (2020)

blocSonic

• Electronic pop 
• Rap blues 
• Smooth jazz 
• Big beat
• Soft rock
• Robot pop
• Sampledelic 
• Electro pop 
• Post-disco 
• Art rock 
• Sophisti-pop 

Kogumikalbumitega (vist oleks parem kasutada väljendit “kogumiküllitis”, “kogumik”) on see peavalu, et kriitikutel tuleb võtta hindamiseks teatud eelhoiak. Eeldades, et kogumik(üllitis) peaks peegeldama nii plaadifirma muusikalist läbilõiget kui ka meelelahutuslikku aspekti (lõdvendades lipsusõlme võrreldes pärisalbumitega), siis kogumikke on vist suht mõttetu (tõsiselt) arvustada. Neid võib mõneti võrrelda tähtede mänguga, mille MVP valimine ei oma mingit tähtsust kevadel selgitatava meistri osas. Kaudselt võib see osutada teatud jõujoontele, ent ei midagi rohkemat. Teisalt eksisteerivad üksnes kogumikele orienteerunud plaadifirmad, mis löövad kriteeriumite valikul pildi sassi; nõudes karmi, st samuti võimalikult objektiivset lähenemist arvustamisel. Ameerika netileibel blocSonic on välja toonud 12-loolise üllitise, peegeldades institutsiooni laia stilistilist paletti ja kvaliteetset maitsekust. Ei manustata seljankat samaaegselt jäätisega, vaid ikka järgemööda; ei uhuta sašlõkki mõõdutundetult “peediga”, vaid ikka lonkshaaval hää õllega alla. Muusikaliselt – nagu juba ülalpool žanri loetelust selgub – on tegu elektroonilistest algoritmidest juhitud popmuusikaga ning teisalt ei ole kõrvale jäetud kunstiline kitarredega helindatud pop- ja rokkmuuusika. On ka räppbluusi, juustust ent täiesti kugistatavat mahejätsu ja esoteerilisemat flirti sämplite ja rütmidega. Lood on koherentsed, piisavalt huvitavad ja nauditavad. Siin on esindatud järgmised artistid: Digital Gnosis, Kang, Muddy Belle, Andrew Rose, Wooden Cabin, Strand Child, Close Counters, Tropo, CLOUDWARMER, The Peaks and Valleys, Fields Ohio ja Ruby Watson.

8.0 (7.0-8.5)

Cassette Spence – Sixsix (2020)

Bandcamp

• Indie folk 
• DIY 
• Americana 
• Drone folk 
• Folk indie 
• Noise pop 
• New Weird America 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• Psychedelic 

Võib ju edastada klišeed, et Ameerika Ühendriigid on tehnoloogiliselt võimsaim maa ilma peal, aga mõne maa vaimsus olevat sügavam, st kõrgem (ühe maa esindajad on seda kindlasti väitnud). Jama jutt suhu tagasi. Kui vaadata mõnd Bandcamp'i lehekülge mõne keskmise suurusega USA linna põhiselt, siis lehekülgedel ei tule lõppu. Kindlasti kõik ei hiilga, ent sellest massist kerkib pärle märksa enam esile võrreldes teiste maade või riikide ühenduste või föderatsioonidega. Ning rääkimata metropolidest nagu Los Angeles ja New York, mis lisaks tuleb lisada juba tohutusse kehandisse. Muusikaajalugu on selles mõttes objektiivne, toetades nimetet seisukohta. New York'ist tulebki üks pärliläikene vasakukäeline folgivõlur, kes mängib folkmuusikat läbi rokkmuusika ja mürapopi prisma. Ning prügistades kõike seda lo-fi popi ja DIY-narmastega. Narmad on pikad ning neid on palju. Need nn primitiivsed elemendid on võimendatud ja segmenteeritud (kõrg)tehnoloogiliselt eesmärgiga laulude kirjutamist ergastada. Droonivatest ja ümber keeratud sõmeratest kaemustest kuni sünkjatest nurkadest välja lendlevate meloodiliste iludusteni. Siin võib kohata küll nii MBV', Sparklehorse'i, Velvet Underground'i, Pavement'i, Wilco' kui PJ Harvey' vaime, ent sellele vaatamata on see üks võimas ja isepäine tervik. 

8.5 (8.0-9.0)

A.J. Kaufmann – Silent Revolution, Deafening Meditation (2020)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Post-punk 
• Indie rock
• Noise rock 
• Lo-fi 
• Art punk
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Rockabilly 
• DIY 
• Alternative rock 

Täna saanuks Onu Bella 60-aastaseks. On väga vähe neid artiste popmuusikas, kes tõsiselt korda oleks läinud. Muidugi lisaks ka Mark E. Smith ja Glenn Branca. Mehed, kes lõid midagi erakordset, olles eelnevalt minevikust õigesti aru saanud. Huvitav, et kõik nad surid ühel ja samal aastal ning sama haiguse tagajärjel (vastavalt 2018 ning vähk). Muideks, täna on sünnipäev ka Jarvis Cocker`il, kes seisab minu edetabelis neile kõige lähemal. Mäletan Bella saateid R2-s. Osa neid olid reisisaated, k.a Londoni päevikud. Ka see 16-looline üllitis on inspireeritud ühe poolaka viibimisest Suurbritannia pealinnas, muusikaliselt ratsutades kunstilise pungi elik postpungi-nimelise lohe seljas. Muidugi on siin ka postpungist edasi arenenud alternatiivrokki – nt primalscreamilikku bluuspsühhi ja rockabilly`t aastast 94. Hea on, et artist ei aja asja hermeetiliseks ja tõsiseks, lastes struktuuridel ja helikvaliteedil siin-seal lihtsalt ära laguneda. Tõmmates piduri maha enne, kui asi tõsiseks muutub. Roheline, korduvkasutatav ja DIY. Muutumata silmakirjalikuks nagu rikkad Lääne-Euroopa riigid, kes räägivad rohepöördest, aga forsseerivad metsade mahavõtmist peamiselt vaestest riikidest nagu Rumeenia (dokfilm “Lageraie – Euroopa hääbuvad metsad”). Eriti masendav on, et metsa mahavõtmist ajendab inimeste mõttetu tarbimine nagu paberrätikute nõudlus. Paberrätikud tuleks tavakasutajatele üleüldse ära keelata! Nõukogude ajal nuusati nina riidest rätikutesse ning ei olnud see kuidagi ebahügieeniline. Nimetatud halb harjumus-fetiš (et mitte öelda kuritegelik vajadus) tuleks inimestest esimese asjana välja juurida, sest see on ökosüsteemide ja looduskeskkondade arvelt! Albumi on üllitanud Portugali leibel Enoughrecords.

Renê Freire & Thelmo Cristovam – C.Agardh (2020)

Bandcamp

Fictício

• Improvised music 
• Live session 
• Avant-garde 
• Free jazz 
• Experimentalism 
• Modern classical 
• Improvised noise

Kriuksud-kriginad-naginad-mürapursked ja teisalt vaikushetked loovad pinget kahe Brasiilia Recife/Pernambuco artisti virtuoosses interaktsioonis klaveri ja saksofoniga. Ütleme nii, et kahe ilma efektideta mängiva artisti laiv võis olla vägev, kuna algosakeste summa jääb kindlasti alla kogusummale. Kasvõi Freire klaverimäng – nii tema kui Cristovam on akadeemilise muusikalise haridusega – on muljetavaldav. Võib ainult ette kujutada, kuidas klaverile antakse tuld nii näppude kui peopesadega. Võiks ju arvata kuuldu põhjal, et klaver on prepareeritud, aga seesugune viide tegelikult puudub. Teisalt Cristovam'i hakitud saksofonikõlad, mis lõikavad, kriibivad ja torkavad teravalt. Soolod on maha surutud – mõte sellest ilmselt veelgi enam. Ebatavaline on see üllitis seetõttu, et koosneb kahest loost, mille kogupikkus on napilt üle 12 minuti. Ebatavaline ja tervitatav, kuna kõik jõutakse suure intensiivsusega edasi anda. Teisalt eeldades Cristovam'i suurt kogemust ja loomingulist mahtu perifeersete müra-, elektroonika-elektroakustika-, ämbiendialade kaardistamisel, siis pidu võinuks efektselt ka edasi kesta.

Martin Rach – Ghost, Don`t Scream (2020)

Attenuation Circuit

• Micronoise 
• Improvised music 
• Glitchtronica 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Experimental electronica 
• Spoken word 
• Modern classical 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Post-classical 
• Sampledelic 

Martin Rach ei vaja blogikülastajatele ilmselt tutvustust – tegu on viljaka Leedu eksperimentaatoriga, kes viimase kümne aasta vältel on üllitanud mitukümmend albumit. Eks tema ampluaa – kui seda kuidagi täpsemalt kokku võtta – on seotud mikroskoopilise müra, droonmuusika, improviseeritud (müra/)muusika, glitch`i ja elektroonilise helikunstiga. Digitaaltehnoloogia ja lindimanipulatsioonide kokkupõimimine. Kuidagi sai edasi antud, aga ilmselt jäi jätkuvalt laialivalguvaks. Hargžanrilisus on mainitud žanrite loomuses – midagi ei ole parata! Tunnetame paratamatuse paratamatust selle paratamatuses. Õigupoolest on see ju hea. Kasvõi käesolev kolmelooline üllitis – lugude pikkus kaheksast ja poolest minutist kuni üheksa ja poole minutini – annab ruumi lugude kasvamiseks ja piiride ähmastamiseks. Karmikõlalisus vaheldumas vaikuse ihalusega, kummituslik jutuvada taamal kusagilt raadiost vaikselt kaikumas. Vaikus ei ole passiivne, vaikus on siin aktiivne. Albumi on üllitanud Saksa leibel Attenuation Circuit.

Garay Palma – Musica De Mentira (LP) (2020)

Dusted Wax Kingdom

Archive.org

• Trip-hop 
• Hauntology 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Chilltronica
• Downtempo 
• Cinematic 
• Breaks 
• Dub 
• Nu jazz 

Kui mõelda Bulgaaria plaadifirma Dusted Wax Kindgom`i diskograafia ja niinimetet keskmise artisti peale – tuletan meelde, et diskograafia on soliidne (383 albumit) – siis tuleks möönda, et kaks kõige olulisemat artisti viimasel kahel aastakümnel on olnud Flying Lotus ja The Caretaker. Ütleme siis otse – käesolev 11-looline album võiks olla see keskmine artist/album. Lohisevad nurgelised madalasageduslikud biidid, vanaaegsed kummituslikud sämplikatked, jäts ja triphop, näputäis dub`i ; aeglaselt hajuva suitsuvine sekka ka elektrikitarride soolosid ja riffe. Teisalt tekstuuriliselt-kavakindlalt järjepidevalt jääd – vabandust, kaanetunud hingeseisundeid – lahtimurdvad kordused. Meeleolu. Tundmuste võimendamine. Vinüülikrõbin on ehk puudu. Lapsepõlv, olevik, tulevik. Liikumine erinevates ajadimensioonides kunati (termin, mille väidetavalt võttis kasutusele lugupeetud filosoofiaõppejõud ja tõlkija Andrus Tool; Kiwa kirjutas hiljuti seda sõna läbivalt kasutades luuletuse). Igati sobiv kuulamine hilissuvel, kui on tunda sügise hiilivat jahedust õhus.

Blear Moon – Winter Journal (2020)

ΠΑΝΘΕΟΝ

Bandcamp

• Ambient 
• Drone 
• Microtonal 
• Ambient drone 
• Electronic music

Oo jaa, need üheksateist minutit kolme kompositsiooni raames Tšehhi artistilt Vlad Presnetsovilt on imeilusad. See muusika on liigagi ilus, et olla tõsi. Aga tõsi ta on, eeldusel, et on ilus. Ämbient ja droonmuusika on üksteisest nähtamatult läbi kasvanud, tuues esile orkestreeritud ilu ja staatilise lumma. Tuues esile pealtnäha staatilise lumma, mis tegelikkuses võngub ja vibreerib. Heledatämbrilised kihid saavad tuge bassistelt, ent maitsekatelt madalsagedustelt. Ühelt poolt võimendades ning teisalt pakkudes variatsioone. Selle iluduse on üllitanud Vene plaadifirma ΠΑΝΘΕΟΝ.

CLOUDWARMER – Hushers (2020)

Bandcamp

• Sampledelic 
• Lo-fi
• Avant-pop 
• Electronic 
• Psychedelic 
• Sound collage 
• Experimental pop 
• DIY

 

CLOUDWARMER on Brett Zehner'i ja Eddie Palmer'i ühisprojekt, jätk nende algsele ühisprojektile The Fucked Up Beat, mida nad teostasid üle interneti erinevates USA linnades elades. Ma olen nende muusikast kõriauguni kirjutanud – näiteks eelmisel aastal ilmus neilt vähemalt viis albumit, sh "Monolith"-triloogia, mille kõik kolm albumit kahtlemata kuulusid 2020. aasta parimate hulka. "Hushers" jätkab triloogiaga sarnases vaos, põhinedes sämplitel ja evides selgelt popmuusikalisi ent kvaliteetseid tendentse; põhierinevus võib-olla seisneb selles, et siin on prooviruumi rohmakat kvaliteeti rohkem; kuigi jah, ei kujuta tehniliselt ette, kuidas see võiks konkreetselt ilmneda sämplimistehnoloogia rakendamisel. Nii see on – tumedat psühhet kiirgav intelligentne (avant)popmuusika.

The Hirundu – Occupants 2 (2020)

Bandcamp

• Avant-rock 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Drone 
• Lo-fi 
• Outsider music 
• DIY 
• Ambient 
• Post-punk 
• Experimental rock 
• Abstract

The Hirundu Johnny Crewdson'i kehastuses on fokusseerinud järjekordsed muusikalised perifeeriad, et luua keskmisest väljapaistvamat ja huvitavamat. Nagu ikka võib täheldada helilist mitmekesisust, ent mitte kvaliteedi langemise arvelt. Temas räägib Mark E. Smith'i kiuslik vaim, Angus Maclise'i rahutu müstikaotsing ning glennbrancalik maagilise momendi leidmine kitarrimüras. Teisisõnu, 13-loolisel albumil on vastavalt kuulda nurgelist postpunki, sahinatesse-kahinatesse mattunud droonakorde ja seestunud kitarriämbienti. Loomulikult ei tähenda see seda, nagu Johnny Crewdson püüaks matkida nimetet artiste, vaid sünteesib neist midagi uut elujõulist, vägevat, vaimustavat. Ma täägisin artisti muusika kui "outsider music", kuigi teises tähenduses kui see termin inglisekeeli diskrimineerivalt ja rumalalt osutab. Nimelt termin osutab artisti vaimse tervise puudustele, mis justkui tingiks konkreetse muusika kunatise iseloomu. Mis on absurdne, kuna paljud artistid, kes on muusikat loonud psühhotroopsete ainete mõju all või vaimselt ebastabiilses seisundis, oleksid justkui normaalsed. Ja mis asi kunstis on objektiivselt normaalne üleüldse?! Minu tähenduses osutab termin nihilismile ja konfrontatsioonile meinstriimmuusikaga. Väga hea album nagu kõik varasemad The Hirundu omad.

New Weird Australia, Solitary Wave (In) (2020)

New Weird Australia

Bandcamp

• Electronic
• Abstract 
• Hauntology 
• Post-psychedelic electronica 
• Ambient 
• Drone 
• Vaporwave 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Psycho-acoustic 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Art music 
• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Post-classical 

Oleme jõudnud aega, kus termin “New Weird” ei ütle enam mitte midagi, kuna hõlmab eneses kõike elik sisuliselt mitte midagi. Sellega kirjeldatakse muusikat, mille folgipõhine juur on võib-olla läbi lõigatud, aga ehk ka mitte, st ei ole kunagi folkmuusikaga sugulust omanudki. Seda rada ei ole võimalik enam kindlaks teha, kuna teiste stiilide vari on võimalikud teelahkmed varjatusse mähkinud. Eks kaksikkogumi “Solitary Wave” viieaastane ajaline eraldatus eelmisest kogumikust peegeldab ka teatud kõhkluse elemente. Teisalt on kogumiku koostajad kogutud muusikat algusest saati defineerinud mutantmuusikana, mistõttu distantseeritus on juba eos sisse seatud. Rääkides muusikast, mida see kogumik kätkeb, võiks küsida, et mida see ei sisalda eksperimentaalmuusika skaalal. Vabajäts ja kõrvulukustav müramuusika puuduvad siit, peamine rõhuasetus on ehk ämbientmuusikal – sellist sorti ämbientmuusika, mida tänapäeva modulaarsüntesaatorivõlurid armastavad luua ehk sulnis kõikumine abstraktse ja emotiivse vahel, olles samaaegselt lähedal ja kauge; progressiivne ja vaikeluline. Siin on uduloori mähkumist ja kummituslikku aja parameetrite hülgamist. Kogumike mõte on juhatada kuulajad artistide manu, ja siinsel 12-loolisel kogumikul on küll ja küll, mille järele pärida. Artistidest on sellel suurepärasel kogumikul esindatud Amby Downs, Lortica, Tzekin, Aqrn, Brad Harkan, Wytchings, Fia Fiell, Happy Axe, Alexis Weaver, Eira, Invisible Prism ning A Country Practice. Egas midagi muud olegi lisada kui kuulake ka kaksikkogumiku teist ehk väljumisosa.

Adam Majdecki-Janicki – Sonnezones (2020)

Attenuation Circuit

• Ambient 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Electro-acoustic 
• Experimental rock 
• Micronoise 
• Ambient noise 
• Guitar ambient

Eeldan, et käesolev üheksalooline üllitis oleks oivaline helisaade teise poolaka teosele "Solaris". Teistsugune on tumedatesse kajadesse, massiivsetesse ragisevatesse kitarridesse ja abrasiivsesse elektroonikasse sisse kätketud. Näituseks nimilugu kõlab kui Glenn Branca produtseeritud Tangerine Dream. Seda heli on võimendatud niivõrd, et kujuteldav helikuppel hakkab meie kohal vappuma ja värisema. See mainitet teistsugune on pelutav ja jalgealust kõigutav, kuigi näha seda ei ole. Või siiski on, aga selle nähtava (sala)kaval plaan ei ole nähtav. See ongi hirmutavam. Meil planeedil Maa puudub intelligentne plasmaookean. Plasmaookeanit ei ole, aga kes väidab, et meie maailmaookean ei ole intelligentne? Kogu elu on sealt alguse saanud, seega intelligentsi alge on ka sealt pärit. Külastades merd võiks ju püüda aru saada, mida algkodu meile jutustab. Evolutsioonist ei ole mõtet jahuda, sest see on ulme; teadlaste käpardlikkuse suitsuvari. Albumi viimane lugu on tantsulka, kus balli kauneim neiu vaatab peeglisse ja sealt vahib vastu moonutatud lõustaga Baaba-Jagaa. Suurepärane õudu ja düstoopiat sisaldav album, mille väljaandmise au kuulub plaadifirmale Attenuation Circuit. Need, kes räägivad rokkmuusika surmast, vaadaku siia sünkjasmusta sügavikku. Rokkmuusika surm saabub alles siis, kui inimkond (või vähemalt tsivilisatsioon) on välja surnud.