
- Avant-electronica
- Drone
- Acousmatic music
- Experimentalism
- Glitchtronica
- Improvised music
- Musique concrète
- Abstract
- Avant-garde
- Micronoise
- Sound art
- Microtonal
- Experimental electronica
Käesolev album koosneb kahest pikast loost, millede kogupikkus ületab paarikümne minuti piiri. Ma ei teagi, kas seda tõlgendada improviseeritud leebe mürafoonina, mille vahel ja ümber kulgevad kiirendatud droonhelid ning abstraktsed krõbinad; või teisalt konkreetmuusikataiesena, mis seisneb heli painutamises, väänamises ja ümbermõtestamises millekski uueks. Siin tahutakse helimaastikke, mis paneb kuulajaid küsima, et mis asi see muusika ja heli on (ning mis vahekorda need omavahel asetuvad). Tõepoolest, see on heliskulptuur kui kunstiteos -- siin puuduvad meloodiad ja harmooniad, ent tulemus on sellele vaatamata sugestiivne ja emotiivne. See põhineb atmosfääril, tekstuuril ning heli puhtal mateerial. Kohati tundub, et mikrofonid pelgalt salvestavad toorest vibratsiooni õrna tagasisidestuse kajaga, ning kuulaja taasesitab seda enda helisüsteemides. Kõik, kes seda kuulavad, avardavad ruumi enda ümber, end jäädes lõppkokkuvõttes isoleerituks. Justkui kasutataks ostsillaatori sagedusi ja muudetaks valjust, et tekitada rikkalikult sagedusnihkeid, keskmest väljapoole vibreerivaid sagedusi, pikki akorde, pool- ja veerandtoone ja muud helilist kraami. Näiteks taies avaloo teises pooles paisub krõbinatest-kahinatest-sahinatest koosnevaks helimereks, mille panoraamiline mõõde on eepiline. Teisisõnu -- eelduslikult tehnitsistlik moolok ilmutab siin-seal eluvaimu, et kuulajal oleks võimalik ikkagi suhestuda. 8.0 (7.0-8.5)