Field In Stream -- Selected Archive Source Material (2024)

Silber

• Field recording
• Drone 
• Sound poetry 
• Experimentalism
• Sound art
• Avant-garde 
• Sound documentary 

Kui 50ndatel prantslased Pierre Schaeffer, Bernard Parmegiani, Pierre Boulez, Luc Ferrari jt hakkasid pärishelisid salvestama, töötlema, teisendama, moonutama, vormima millekski muuks, siis oli see ju igati värskendav ja iseenesestmõistetav kontseptsioon. Võtta aluseks midagi, mis on n-ö päris, teha sellest midagi uut -- ning jätta mingi osa algmaterjalist samaks ka pärast töötlemist. Ideeliselt ja ideoloogiliselt väljakutsuv! Aga kui eesmärgiks ongi pärishelide salvestamine, siis tuleb küsida motiivi järele. Näiteks looduses salvestatu koju kättetoomine neile, kes ise ei viitsi või ei saa sinna minna. Selle miinuseks on looduse sünesteetiline avarus -- lõhnu ja värve helikandjaga kaasa ei saa. Teiseks motiiviks võiks olla helidokumentalistika -- jäädvustada kronoloogiliselt kas rännak või sündmus. Raske on öelda, et mida kujutab endast käesolev 14-looline teos. Siin on väga erinevaid helipilte -- alates laste mänguhetkedest ning õppemomentidest, täiskasvanute vahelisest ägedast tülist (kas see on tõeline või lavastatud? Arvan, et ehtne). Kui inim- ja loomahelid kõrvale jätta, siis lisanduvad motoriseeritud helid (sumisevad droonhelid, autode möödasõidus, helikopteri tiiviku vihin, lennuki turbiinide kummituslikud urinad jpm). Ning kolmandaks stiihilised loodushelid (tuul, lained). Missugune võiks olla sünergiline mört nende välisalvestuste vahel? Ehk just prognoosimatud helid (väldi algul lugude pealkirjadega tutvumist!), mis annavad tervikule eripärase tekstuuri. Selles seisneb ehedus ja katkendlikkus -- välisalvestustest moodustub ebaühtlane, kuid sihilikult katkendlik kuulamiskogemus. Helid on ju töötlemata ning vahetud ehk kohati ehmatavadki. Ent neis helides on kuulda rütmi- ja meloodiareegleid -- mis eeldab ju seda, et seesuguseid loomulikke kordusmotiive on meie ümber piisavalt -- vaid peatu ja kuulatu! Tõsi, mõnes keskkonnas on neid rohkem. Klassikul John Cage'il oli õigus väites, et kõik helid meie ümber on muusika. Siin on seda meditatiivset atmosfääri, mis omakorda eeldab helide kasvamist rituaalseks kogemuseks. Kokkuvõtvalt on sellel suurepärasel taiesel nii kuulaja kutsumist kui irriteerimist; (maha) rahustamist kui pingestamist. Üks tsükkel on täis -- kõik kordub taas (kas omaalgatuslikult või iseenesest)!

Remora – Built To Destroy (2023)

Silber

Post-metal Drone rock Ambient rock Noise rock Experimental rock Funeral doom Avant-rock Minimalism

Käesolev kätkeb kahte lugu; samas nende lugude pikkust arvesse võttes tuleb Silber Records'i all välja antud albumit möönda omaette universumina. Esimene neist –nimilugu – on suht lühike (ligi 7 minutit); ent teine ("Not Create") on suisa 53 minutit pikk. Justkui planeet Maa ja kaaslase Kuu arvuline suhe suuruses – ometi viimane omab märkimisväärset mõju esimesele. Käesoleva albumi kontekstis äkki niimoodi, et nimilugu annab kätte juhtlõnga selle tunnise heliretke mõistmiseks. Ehk isegi vastuoksa arutlema ajendades. Aga alustaksin lõviosast – "Not Create" on täpne kirjeldus, kuigi jah, tuleb möönda, et ehitab küll päeva lõpuks. Konkreetsemalt on see kummardus minimalismile ja funeral doom'ile – lihtsalt asi näikse olevat "valesti" produtseeritud. Kaeblik vokaal vaevutajutavalt kuhugi istutatud. See on siuke riukalik kompositsioon, mis tugevalt lainetab, ent ei löö laineid üle pea. Jäetud tühikäigule nagu hiljuti Indoneesia lennuliinidel jäid piloodid raudlinnus veerandtunniks magama, 153 reisijat pardal. Sellest lainetusest immitseb ürgkurbust, mida võimendab delikaatne helimassiiv taamal – kõmiseb, neelates pooltoone ja ahmides pooltoone. Kõike seda aegluubis kui mereelukas kummitusena liueldes ning ammuli sui planktonit filtreerides. Teisalt meenub maestro Valter Ojakääru legendaarsest raamatust kirjeldus Velvet Underground'ist – /...kusjuures elektriliselt võimendatud vioola kriiskamine võistles kitarriga, bass aga meenutas maanduvat reaktiivlennukit/. Hoolimata eelpoolmainitud aegluubitsemisest valitseb lugu hüperhelikiirusel edasiliikumine – vastandlikud impulsid, mis ilmselt väljenduvad mitmeti peene fraktaalsuse tõttu. Üksnes viimased minutid kõlavad hoo maha pidurdamisena – saavutatud inertsi meeleheitliku alla surumisena. Vaatamata tohutule ajakulule ei kõla lugu raiskamisena. Nimilugu põhineb pahaendelisel kidradroonil, mis kaikudes resoneerub kaugustest kostuva inimhäälega – mis ei ole mitte dialoog, vaid eri maailmade esitlemine minimalistlikus jõudemonstratsioonis. Kokkuvõtvalt näidatakse seda potentsiaali, mis peitub rokkmuusikas kui see allutada minimalismi dogmadele. Kui kõverpeeglis peene (meta)metallmuusika nautimine, kuigi vormiliselt on tegu pigem droon- ja ämbientrokiga. Nagu kummituslikku laadi minimalismiga sageli juhtub, hakkab "päris" fiktiivsega segunema. Järgmise kuulamisega lisanduvad juba uued toonid ja uued kajad-vilinad. Viliseb ka siis, kui "päris" heli on juba välja lülitatud. Entroopialävi on kildudeks purustatud.

rllrbll – Murwa Mbwa EP (2011)

Silber

• Krautrock
• Psychedelic
• Alternative rock
• Neo-psychedelia
• Remix
• Motorik
• Alternative dance
• Experimental rock
• Indie rock

Seda 5-loolist üllitist võiks pidada eeskujulikuks popalbumiks, kui ühiskonnas valitseksid ülevamad kunstilised hoiakud. Olgu-olgu, see jutt oli nimme provokatiivne – kui olekski nii, siis ilmselt aetaks samasugust joorupit teiste muusikaliste näidetega edasi. Sellel SiIber Media-nimelise plaadifirma poolt üllitatud albumil on kese popilik, ent on palistatud eksperimentaalsete tendentsidega. Näiteks 9-minutiline avang põhineb kompromissitul rütmilisel impulsil, mida näiteks maamehed nimetavad motoorseks käiamiseks. Tõepoolest, kirjeldatud lugu "Coffee with Donnie" areneb minutite vältel nii rütmiliselt kui tekstuuriliselt, millesse panustatakse osavalt elektrooniliste klahvkade (sünteetiline happegruuv) ja sugereeriva naisvokaaliga. ONEWORD'i ehk Ben Gunn'i tehtud "Cesana" remiks toob sisse intensiivselt vaaruvaid džässilikke puhkpille ning õhulisust kaikuvasse sõgedusse. Vahepealsed lood on intrigeeriv mäng sulni sundimatuse ja müraplahvatuste vahel ning progest inspireeritud sädelev laulukirjutamisoskus lööb lootusetult välja. Väga tugev reliis.

8.5 (8.0-9.0)

Plumerai – Marco Polo (2016)

Silber

Bandcamp

• Shoegazing 
• Alternative rock 
• Indie rock 

Boston'i ansambli 4-looline üllitis 16-minutilise EP raames – koos tollal uue (nais)laulja ja trummariga, et ristida koosseis sisse. Sissesulamine läks õlitatult, kuna tegu on soliidse rokküllitisega, milles on nii rihve, musklit, meloodiaid kui vokaalset ornamentikat ja naiselikku sensuaalsust. Konkreetsemalt meenutab Briti legendit The Sundays, kellele sarnaselt meeldis flirtida kingapõrnitsemismuusikaga, päriselt sinna kuulumata. Aga mõlema bändi varjust kumab esile veelgi legendaarsem suurus – Cocteau Twins. Ei oleks vale seda EP'd nimetada Šoti trio lihtsustatud versiooniks – seda nii pillide käsitlemist kui ka vokaalset lähenemist silmas pidades. Aga see nentimine ei ole etteheide ega punktide mahaarvamine. Viitsiksin seda kuulata igal kolmapäeval. Hea asja üllitas Silber Records. 

7.5 (7.0-8.5)

Small Life Form – Slow Season (2020)

Silber

• Drone 
• Avant-garde 
• Microsound 
• Post-industrial 
• Abstract 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Microsound 

Ma ei tea, kuidas sellesse neljaloolisse üllitisse suhtuda...isegi pärast korduvaid kuulamisi. Ideelt pretensioonikas – salvestades põrnikaid-mutukaid, inim- ja loomakutsikaid, vett ja kive, ning aeglustades helide kiirust – aga, tulemuseks valdavalt on ikka ja jälle seesamune pikk, hõre ja monokroomse kõlaga digitaalne droonheli. Kujutame ette, et me ei ole informeeritud salvestusallikatest. Kui palju teavet läheb kaduma? Kui seksikas kuulamine on asi pärast seda? Sellel ei näikse õigupoolest mingit vahet olevat – meenub kunagine kirjeldus ühe artisti üllitisest, kes lasi mingite filosoofide raamatutel alla kukkuda, et eeldatavasti saada kvalitatiivselt uusi helisid. Naeruväärne. “Slow Season” on osa Silber Records`i talvehooajale pühendatud EPde reas, mille intensiivsus hakkab pärast esimesi lugusid aste-astmelt langema ja muutub peagi pelgaks kõrvavilinaks (miks peab see kestma neetud 26 minutit ja peale?). Esimestesse lugudesse on kätketud pinge ja põnevus tänu mikrotonaalsele eksperimenteerimisele. Inimhääled ülehelikiirusel bassisemate kihtidega põimumas, Kas see illustreerib pikka talvehooaega? Võib-olla tõesti.

Nonconnah – Winter EP IV (2020)

Silber

• Ambient rock 
• Post-rock 
• Shoegaze 
• Experimental rock 
• Dream pop 
• Noise rock 
• Avant-rock 
• Spoken word 
• Noise rock 
• Electronic music 
• Drone rock

Põhja-Carolinas tegutsev plaadifirma Silber Records üllitas viis nädalat tagasi neljast nn talve/jõuluEP-st koosneva seeria. Üks neist on 9-looline Nonconnah'i üllitis, mis põhineb kitarridel ja pedaalidel. Lihtne. Lihtsam kui muusika (või selle mõistmine). Milles see fenomen õigupoolest peitub? Fenomenaalne on viis, kuidas kitarr võib lisaks kitarrilikule kõlale-iseloomule väljenduda mittekitarrilikul viisil. Kõlada kui sõge mürainstrument, tõsi, mille äärmusi ja potentsiaali on tundma õpetanud Glenn Branca ja jaapanlased (Boris, Boredoms, Fushitsusha, Keiji Haino sooloalbumid). Ja teisalt kõlada kui ingel kingapõrnitsemise ja korduspõhise elektroonilise muusika vormis, millest ometi viirgab kassilikku krutskilist agressiivsust. Konkreetse albumi puhul on mitu näidet, kuidas unenäopopp ja mürapopp ideaalilähedaselt ühtivad. Mis võiks olla keskmine (talve)temperatuur selle korraliku üllitise puhul? Pakuks, et -34 kraadi. See tähendab tardumust, vaikelu ning teisalt pinnapealset lumemöllu, halvavat karmust ja looduse potentsiaali kunatisteks muutusteks (mida miski ei suuda väärata). Fraktaalne kaootilisus, millest joonistub jõu ja paitamise parabool.

Magi – December (2011)

 
Silber

• Post-rock 
• Post-metal 
• Avant-metal 
• Ambient rock 
• Ambient metal 
• Drone doom 
• Doomgaze 
• Experimental rock

Comment: this batch of 3 tracks which clocks in at a half hour in total is a haunting blend of ominous guitar timbres, slowly changing aural ebbs and tides and atmospheric plateaus which are conjured up with effect-laden guitars and cymbal-induced washes. As equal as the outer impact of the powerful facade the inner aspect has been managed to the same degree due to droning and minimally changing notes and swapping timbres. You can be a witness how a microcosmos and a macrocosmos collapse with one another for to get melt down to a seamless whole. At Grey one can hear a droning organ in the middle of guitars which chimes epic and psychedelic at the same time being initially challenging and ultimately rewarding. There is no chip on the shoulder to be found. The impressive outing is a part of the discography of Silber Records which is a solid port of releasing rock music of experimental/droning/ambient kind.

Panthan - Five Pointed Swords (2012)

Silber

9.5

/Drone rock, Drone doom, Ambient, Avant-rock, Avant-metal, Experimental rock, Experimental metal, Epic, Post-rock, Post-metal/

Comment: Panthan (the project of Brian John Mitchell & Nicholas Slaton) sets about its business with massive, hypnotizing drone doom rock/metal carcasses, ghostly bass frequencies emitting slowly but incessantly from the bottom with bleak but incisive synth glimpses which in turn carve the walls of the soundscape. Furthermore, those guitar washes and riffs being set up somewhere in the middle of the sound and those spastic, hellish grooves and maelstroms deliver for the 8-track album unforgettable feel and inject enough vigor and innovation, respectively. In a word, it can be considered a sonic juggernaut full of booming main layers and more or less hidden subsidiary sonic ones.

Firetail - Learning to Cheat (2013)

Silber

Bandcamp

9.5

/Guitar ambient, Ambient rock, Epic, Post-rock, Experimental rock/

Comment: Firetail is the one man project of Andrea Vascellari, who is being more known with regard to slowcore project Lullabier that has shared the stage with the likes of Rivulets, Low, Jessica Bailiff, and Boduf Songs. With Firetail he abandons a subdued, austere singer-songwriter concept, instead of it proceeding more extended sonic terrains and still life-induced progressions. Indeed, this 2-track issue is an outstanding one due to the organic bond of glacial-alike gloss, epic guitar overdrives and moody hiss washes and slow burning. The listener can feel himself/herself like standing alone on the shore at a remote distance of the civilization. Superb.

[Compilation] 30 Seconds Of Time (Silber)

Silber Records came up with the idea of this compilation from a few angles. People have short attention spans, people love ringtones. Most songs are too long. So they put together this collection of songs 30 seconds long & made them available as ringtones. Some of the usual suspects for their compilations, some new friends, plus where else are you going to hear 46 tracks in 23 minutes. So you have no need to push the skip button to get round to the next tracks. You can imagine and handle it as a weird kind of mash-up album, moreover, mash-up artists are usually not interested in such ambitious experimental rock and indie music, they prefer more to be into easy and supeficial sound, though. The artist roster is Electric Bird Noise, Zanzibar Snails, muscle mass, Pacific 231, Ben Link Collins, Rollerball, Thorn1, Promute, Irata, Charles de Mar, Small Life Form, Notorious Jet Set, Lullabier, The Undermasks, Drekka, Sibyll Kalff, Vestirse, Bryce Clayton Eiman, slicnaton, Miss Massive Snowflake, Subscape Annex, Remora, Moodring, IANTH, mwvm, The Collinses, The Velveta Heartbreak, Fires Were Shot, Yellow6, Mahlon Hoard, & Peter Aldrich.

Listen to it here

[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)

Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).

“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.

Kuula albumit siit