- Ambient rock
- Post-rock
- Shoegaze
- Experimental rock
- Dream pop
- Noise rock
- Avant-rock
- Spoken word
- Noise rock
- Electronic music
- Drone rock
Põhja-Carolinas tegutsev plaadifirma Silber Records üllitas viis nädalat tagasi neljast nn talve/jõuluEP-st koosneva seeria. Üks neist on 9-looline Nonconnah'i üllitis, mis põhineb kitarridel ja pedaalidel. Lihtne. Lihtsam kui muusika (või selle mõistmine). Milles see fenomen õigupoolest peitub? Fenomenaalne on viis, kuidas kitarr võib lisaks kitarrilikule kõlale-iseloomule väljenduda mittekitarrilikul viisil. Kõlada kui sõge mürainstrument, tõsi, mille äärmusi ja potentsiaali on tundma õpetanud Glenn Branca ja jaapanlased (Boris, Boredoms, Fushitsusha, Keiji Haino sooloalbumid). Ja teisalt kõlada kui ingel kingapõrnitsemise ja korduspõhise elektroonilise muusika vormis, millest ometi viirgab kassilikku krutskilist agressiivsust. Konkreetse albumi puhul on mitu näidet, kuidas unenäopopp ja mürapopp ideaalilähedaselt ühtivad. Mis võiks olla keskmine (talve)temperatuur selle korraliku üllitise puhul? Pakuks, et -34 kraadi. See tähendab tardumust, vaikelu ning teisalt pinnapealset lumemöllu, halvavat karmust ja looduse potentsiaali kunatisteks muutusteks (mida miski ei suuda väärata). Fraktaalne kaootilisus, millest joonistub jõu ja paitamise parabool.
