[Singel] Bishop Morocco Last Year's Disco Guitars (Hand Drawn Dracula)

Eile varahommikul tabas mind meeldiv üllatus - Kanada leibli Hand Drawn Dracula üks asjapulkadest Marissa Janes oli mulle läkitanud teate ja lingi Bishop Morocco debüütsingli kohta. Teatavasti on HDD olnud vahtralehemaa ilmakuulsa indiestaari Brian Borcherdt`i (Holy Fuck; By Divine Right; Junior Blue) singer-songwriter-vaos sooloalbumite üllitaja.

Bishop Morocco on üks iseäralik Kanada kooslus, mis koosneb kahest teatud ringkondades üsna tuntud meestest. Jake Fairley alias Fairmont on viimased 7 aastat veetnud Berliinis, ilmestanud selle club dance-skeenet õrnalt industrial-mekilise bouncy- techno`ga (reliisinud singleid tuntud firmade nagu Kompost, Sender ning Traum all). James Sayce on rokkinud Toronto skeenel ansamblite the Deadly Snakes (oreli- ja brass-psühhedeeliast juhitud garage-indie/rock) ja Tangiers (ohtrate süntesaatorisaundidega palistatud jangle/indie pop) koosseisus.

Mida alustuseks lausuda torontolaste muusika kohta? Vaatamata singli tantsulisele tiitlile on Fairley vahetanud sekventserid-mikseripuldi naturaalpillide vastu, seevastu Sayce jätkab endiselt tuttavlikus elemendis. Tulemus on imeilus - õhulise süntesaatoriuduga kaunistatud tempokas jangle pop parimal kujul. Ühelt poolt oma lihtsuselt ja helisevalt helipildilt ning teisalt harmooniliselt kõrgpilotaažilt meenutab see Briti 80ndate teise poole-90ndate alguse c86-liikumisest alguse saanud indiebände (The Bodines, McCarthy, The Brilliant Corners, Close Lobster jpt; ka meenutab Last Year's Disco Guitars Maailma Parimat Ansamblit - muuseas, ühest visuaalsest rakursist ülesvõetuna meenutab Fairley noort Morrissey`d ). Siinkirjutajale meeldib seesugune, kohati naiivsenagi tunduda võiv (retro)saund jätkuvalt enam kui näituseks see, mida Broken Social Scene või Arcade Fire jt kaasaegsed teevad.

Teine träkk kannab pealkirja Last Year's Disco Guitars (Graham Walsh of Holy Fuck remix). Teisisõnu, Holy Fuck`i mehe remiks singliloost. Kuigi siin on mainitud staaransambli avangardistlikku lähenemist selgelt tunda, on hüljatud selle massiivselt kolistavad rütmid. Vokaal on slice effect-džotile heidetud ning bubblegum-rütmidega toestatud. Loo lõpupoole kulgedes atmosfäärilised kihtidest esilekeerduvad helklevad helid meenutavad kangesti Henn Rebase & Jaak Jürisson`i Veskimeest (sic!). Väga kummastav ning meeldiv ühtaegu.

Tegelikult enne selle singli kuulamist oli mu tuju kehvade killast, kuivõrd Habs oli Buffalo Sabres`i vastu just suutnud oma kaheväravalise edu maha mängida ning seejärel bullitite järel kaotanud. Tõepoolest, kui Kanada klubid vahetevahel kaotavad, siis Kanada muusika võidab alati. Bishop Morocco debüütalbum ilmub 1. juunil. Senikuuldu põhjal tasub hellitada üksnes parimaid ootusi.

Kuula singlit siit

Brian Borcherdt Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)

Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.

Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.

Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.

Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.

Kuula albumit siit

9.4