Alessio Ballerini -- Circolari per paesaggio (2008)

Sinewaves (045)

• Modern classical 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Glitchtronica 
• Experimental electronica 
• Post-rock 
• Ambient 
• Electronic music 
• Post-classical

Alessio Ballerini 11-looline album ei ole lihtsalt ämbientne maastikukõnnak. Siin sulanduvad pehmed ämbientkihid raskemate droonhelide ning teravate elektronhelidega, luues nii ruumi, kontrasti kui teravust. Ühes loos kõlab katedraaliorel -- mitte piduliku sära, vaid varjulejäänud, peaaegu varjulise kõlaga, kus instrumendi ühed toonid vaj(r)uvad aeglaselt ning teisalt hüppavad kiiskavalt esile, jättes endast maha peeneid, peaaegu märkamatuid järelkajasid ning mälu jälgi. Meenutades kiriku orelimängijat, kes peale kohustuslikku kava eksperimenteerib enda rõõmuks orelil. (Meenub kohe eesti juurtega organist ja eksperimentaalmuusik Kara-Lis Coverdale). Ning kogu kupatuse äkitselt lõppemisega osutatakse sellele, et kõik lõppeb kunagi, kõik lõppeb reeglina äkitselt. (Ennekõike loos "45-11"). Tõeline valgus ilmneb dünaamikas, aeglases kulgemises. Eksperimentaalelektroonikud, kes tegelevad just selliste peente, kihistunud helipindadega, on sageli nagu platoonikud või heideggeriaanid -- nad ei peatu nähtaval, vaid otsivad seda, mis jääb varju, mis ilmneb alles aja ja muutuse läbi. Plaadi nimi osutab ringikujulisele liikumisele, vormilisele võttele, ilmnedes budistliku meeldetuletusena teel püsimisest ja kulgemisest. Helid ei püüa midagi saavutada; nad lihtsalt voolavad, naasevad, muutuvad vaikselt. See ei paku kohest naudingut ega selgeid emotsioone. AB muusikas võib tajuda piiripealsust. Kuivõrd ämbient on osaliselt kasvanud välja klassikalise muusika sfäärilisusest (harmooniad ei arene ainult lineaarselt, vaid hõljuvad, laienevad ja moodustavad peaaegu ruumilisi välju) -, siis itaallase albumil on tunda ka seda pärandit. Samas teisele poole, ent sama lähedale, jääb ka postroki traditsioon. Samas ei jää ta sinna kinni. Ta võib kasutada rokilikku overdrive'i ("Together"), mis juba järgmises loos asendub abstraktse helikeele kui unustusse vajumisega. Või siis helid suisa lagunevad mingiks ajaks, et seejärel taas virguda ning veenvust tõestada. 8.5 (8.0-9.5)

Szvaszo -- Sndbot_00_04 (2004)

Sinewaves

• Ambient 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Art music

Udine residendi Michele Viel'i ehk Szvaszo 6-looline taies väljapaistva Saapamaa eksperimentaalmuusika netiplaadifirma Sinewaves'i (2004-2013) all on ühtpidi ämbientmuusika taies, millest siiski kumab läbi eksperimentaalne taotlus ja eesmärk-- ta lisab muusikasse sügavust kumisevate, isegi tektooniliste basside ning natuke õõnes helispektriga. Ühelt poolt see tekitab tunde, justkui viibiks hiiglasuures, heeliumiga täidetud õhupalli sisemuses -- olles abstraheerinud end elust, eraldunud äärmuslikku kunstlikku keskkonda -- milles viibimine lühendaks elu märkimisväärselt, ent võib-olla võimendaks kompensatsiooniks tundmusi. Vererõhk laes, silmad punnis, veri kõrvus kohisemas. Itaallase muusika näikse olevat üles ehitatud tagurpidi toimivale gravitatsioonile, mistõttu kerkib meeltesse justament kummastav pilt õhupallist kui tontoloogiliste helindite ühest võrdkujust. Justkui oleks siin midagi ankurdatud, samas nii mõndagi hajub laiali, ent energia samas jääb alles -- impulsid on kindlad ning määratletud suundadega; justnagu mingi fenomeni ontoloogiline nentimine, mille kohta saab ühtaegu väita, et see eksisteerib kui ka vastupidist tõdeda. Stiililises mõttes väljenduks see sujuvas ümber mõtestamises ämbiendilt klassikalisele muusikale või siis kunstilisele eksperimentaalelektroonikale -- ning vastu- ja ristipidi. Samuti kõrvuti avarusega võib selles tajuda ka klaustrofoobseid tundmusi, mis ilmselt tuleneb pahaendelisemate helide liikumisest ja ruumi hõivamisest. Järgmises mõttes on see tark muusika, kuivõrd minimalistlikus ja lakoonilises vormis suudetakse edastada kuulajale palju enamat kui esmapilgul näib. Ökonoomsus kohtub holistliku (elu)tunnetusega. Kahtlusteta väga peen, meisterlik ning intrigeeriv üllitis. 8.5 (8.5-9.0)

Dave Zeal -- Provisions For The Restless Hour (2006)

Sinewaves

• Ambient 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient drone 
• Electronic music

Ma kuulan imetabast muusikat imetabase Itaalia elektronmuusikaplaadifirma Sinewaves diskograafiast, mis tekitab mus mõtteid eetilisusest esteetiliste valikute tegemisel. Ühelt poolt on tegu kussutava ämbient-muusikaga, sellesse on kamaluga hüpnootilisust sisse süstitud, ent teisalt on sellesse illu segatud ka roostet -- tehtud seda tahtlikult. Kuivõrd siin on kaunikõlalist konkreethelidega segatud hõllandusi, siis on see tahteakt vaieldamatu. Igati kaunis muusika, mille ekstaasi jahutatakse maha plekise kõlaga nootide viimase kolmandiku vahekihtides. Pintsettidega on lisatud punakaspruuni tolmu. Võib-olla seesamuse rooste ja konkreethelide esitlemine on justnimelt viis peegeldada autentsemat ning terviklikumat reaalsust. Elu ei olegi ilus ja harmooniline; see sisaldab sageli räpasust, lagunemist ning ebamugavust. Mateeria on eelduslikult ebatäiuslik -- ilmselt on selle olemasolu vajalik niivõrd kuivõrd ideedel oleks võimalik mingilgi määral teostuda. Kunstnikul võib olla eetiline kohustus kujutada reaalsust laiema spektrina; pidades eetiliseks valikuks, et rajada oma töö tõepärasemasse, vähem idealiseeritud reaalsusesse. Teisalt kuulates lugu nimega "Asking For Directions", milles kohtuvad sulnid merelainerullumised ja hüpnootiline rütm - mille vulin viib kuulaja täielikult teisele poole -, siis mõtlen, et jah, Kanada artist on teistes lugudes natuke liiga pealesurutud ebamugavustundega minu kui kuulaja emotsionaalset ruumi kriimustanud. Aga ainult veidike. Maha jahutamise-maha jahtumise (eskapismist osaliselt välja viskamise) tõttu jätan maksimumpunktid välja andmata. 9.0 (8.0-10.0)

Daniel Maze - The Art Of Sleeping In (2006)

Sinewaves

9.6

/Glitchtronica, Avant-garde, Ambient noise, Minimal, Sound art, Avant-electronica, Microtonal, Experimentalism, Abstract, Experimental electronica, Noise, Crossover, Ambient/

Comment: While I have deplorably not written any comments/reviews about Daniel Maze`s oeuvre, I have been a fan of him for a while. (Funny, if I think about the Canadian music I used to relate him to Loscil, Tim Hecker, Muhr, GY!BE). The musician from Vancouver has been a profilic composer searching for innovatively striking fields in the realms of ambient, minimal music, sound art, noise, and experimental electronica. Similarly to this 3-pieced album, which consists of 3 long developments. In fact, Maze deserves his surname, propelling from tense, glitch-fried soundscapes and microtonal progressions (digital stridulation of grasshoppers!!!) to slightly soaring, throbbing plateaus and austere abstractness (at times made up of the crackles only), from pulsating electronic music to laid-back noise outbursts/and metallic orchestrations laid out sometimes. I am sure La Monte Young, Luigi Archetti, and Glenn Branca would like this record. In conclusion, it is a classic album of the electronic/and ambient music indeed.