Invisible Elephant - The Lights Go Out (2010)

Bandcamp
Lastfm

8.7

/Post-rock, Singer-songwriter, Alt-folk, Shoegaze, Crossover, Dream folk/

Comment: Invisible Elephant is a singer-songwriter from UK, who used to record home exploiting guitars, electronics, samples, concrete sounds, vocals, and percussion. The Lights Go Out was his debut album providing an example of how shoegaze, dream pop, singer-songwriter-ism/folk, post-rock meet one another in a decent way. This issue of 7 notches has managed to got quite restraint in its dreaminess throughout the course, however, enabling to enter into a kind of no-man`s land filled in with majestic noise foray sometimess. The most exclusive moment is decidedly related to Wind-Up Bird which offers the ethnic-tinged singing in chorus.

[Artistid] Bark Cat Bark

Bark Cat Bark
Sonic Reverie Records
Dedicated Records
Myspace
Lastfm

Epeus Reichenback Etherized (Sonic Reverie)

Vaadanuna plaadiümbrist ning kuulanuna esimesi hetki iirlase Epeus Reichenback`i - varem tuntud kui Eksis Girs ja Gilgit Pharmacist - albumilt, sai selgeks, et kõrvaklappide helitugevus tuleb põhja keerata. 8 lugu, millede ühendavateks komponentideks on üksik piaano ning palju ruumi selle ümber. Samas “Etherized” ei alane stereotüüpseks, pealtkuulda ühelooliseks modernse klassika plaadiks. Näiteks lugu Watch It, Your Brazen Altars kätkeb eneses eksperimenti etnomuusikaga - joiglauluga ning helipilt on tavapärasest intensiivsem ning sünteetilisem (etnotrummid, värhatav elektroonika) Minu lemmik on nimilugu - 8 minutit sisaldavad eneses repetiivset melanhoolselt sugereerivat meloodiajuppi, mida narmastavad cool jazz`i õhulised passaažid ning kaugelt distantsilt valguvad tänavahääled. Ka ülejäänud üllitis tõestab ilmekalt, kui oluline on tänapäeval eksperimentaalset helikeelt vallata ning ootamatuid, samas oskuslikult lahendatud situatsioone esile manada. Näiteks Gratitude soleerib brassiseadetega, rõhuasetusega bassoonisaundidel. Kui olete kuulanud legendaarset Labradford`i või selle ninamehe Mark Nelson`i aka Pan American`i teoseid, siis katsetused laialihajuva kitarrifluidumi ning (tühja) ruumiga peaks tuttavlik ette tulema (Flames, Curses; Endless Shipwreck; Easy To Forget). Mida muud saakski kuulajale pakkuda muusik, kes on pärit niivõrd poeetilise nimega kohast kui Eleutheropolis! Äkki see ongi kohake post-rock`i, ambient`i, minimalismi ning tänapäevase klassika ristteel?

Kuula albumit siit

8.6

Bark Cat Bark Mathilde (Sonic Reverie)

Josh Todd on Pariisis resideeruv noor muusik, kes on tuntud projektide An Astrologists Guide To The Stars In The Sky (mis oma eeterliku sündikõlalisuse ning dünaamikaga meenutab M83) ning ennekõike Bark Cat Bark järgi. Ka on ta osalenud projektis Bark Cat Bark et Le Baratin, mis peaasjalikult segas cool jazz`i Pariisi tänavamuusika elementide ning mustlasmuusikaga. Väidetavalt paar kuud tagasi pani pariislane lõplikult pillid kotti ning suundus teistele elualadele. Mis ühest küljest oli üllatav, sest viie aasta jooksul oli ta kogunud enda ümber arvestatava fännklubi ning leidnud küllalt tunnustust. Esinenud laval seesuguste kuulsustega nagu Islaja, Library Tapes, Natural Snow Buildings, Growing, Slowblow ning Ponytail. Tema myspace`i kontol on üle 7 ja poole miljoni külastuskorra. Teisalt nende viie aasta jooksul reliisis JT 5 albumit ning 10 EP`d, mis on igati aukartustäratav number.

JT on oma muusikat iseloomustanud kui “maaliline pop”. Teda on võrreldud Yann Tiersen`i, Zach Condon`i, Jeremy Barnes`i and Jónsi Birgisson`iga. Muidugi, ka temal on esinenud paremaid ning halvemaid hetki. Aga aktiva poolele jäävad kindlasti albumid “Cittadinanza”, “Rugueux” ning käesolev album “Mathilde”. Viimast pean ka tema parimaks üllitiseks üleüldse.

11 lugu ning 23 minutit. Kui varasematel albumitel kippus harmooniate ning meloodiate teravik ning üldisem suunitlus sageli ära kaduma, siis “Mathilde” näikse sihikindlamalt komponeeritud olevat. Siiski - Zach Condon`ile nii iseloomulikku südame alt õõnsaks võtvat võimsat laulukirjutamist - melanhoolse ilu orkestratsioone - on kuulda üksnes loos “Le Marais”. Aga see on ka esimene seesugune, mida ma JT sulest kohanud olen. See on üks neid oopuseid, mille pärast muusikat peetaksegi ekspressiivseimaks ning mõjusaimaks kunstivormiks. Püüdke väita selle valguses, et kujutav kunst väljendab kõrgemaid ideaale! Kurb ning zachcondonlik alatoon prevaleerib albumil edasi kuni võiduka lõpuni. Seda on nii minimalistlikes klaveriklimberdamistes kui ka kunstilises akordionipopis. Tõsi, vahel paistab vihma järel ka natuke päikest. Ühesõnaga, väga stiilne luigelaul.

Kuula albumit siit

9.1

Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4