Humanfobia -- RINGU リング (2024)

Internet Daemon/Phantom Tapes/LOUDsilence/Let's talk Figures/Jamendo/Get your genki

• Witch house 
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music 
• Dark synth 
• Trianglecore 
• Conceptual

Witch house'i žanrina võib pidada tumeda muusika ürgkujuks, mis ilmselt oli olemas ja mõjustas enne kui sai ilmsiks nullindate lõpus-kümnendate algul. Visuaalselt spekuleerisid artistid kolmnurkade, tagurpidi ristide ja teiste kujunditega ning samuti kasutati ebatavalisi kirjamärkide kujundusliike ja esoteerilist väljendusviisi. Muusikaliselt kaasati eri stiile, kuigi põhivundament valati tumeämbiendist, gootilikust neoklassikast ning aeglase(ma)ks keeratud okultsetest tumetehnorütmidest. Huvitav on, et stiil hääbus suht ruttu (nullindate keskpaigaks); ent näikse, et mõnele artistile on tänuväärselt vajutanud kinnisideelise jälje mällu ja tajju. Jutt käib Tšiili duost Humanfobia ning nende kureeritavast netiplaadifirmast Cian Orbe/Internet Daemon, olles nii koduks endale kui veelgi enam teiste artistide muusikale, kes - tõsi küll - osalevad pigem kogumikel. Kogumikud on loomulikult ajendatud tumedast (pop)kultuurist -- peamiselt õudusfilmidest ning üleloomulikust müstikast. Käesolev album on ajendatud Jaapani õudusklassikast "Ringu" (1998), mille põhiobjektiks on neetud VHS-kassett. Eks osaliselt tänu sellele on needus kandunud edasi ka muusikasse: ennekõike vaporwave-nimelise stiili vahendusel, mille üheks alažanriks näituseks on VHS-wave. Sellel 8-loolisel võib kuulda nii sämpleid filmist, kõrge ja madala resolutsiooniga rütme-sagedusi: viirastuslikkus ilmnebki reaalsuse moonutusena-seestumisena. Näiteks seegi kui nõiahauss võib korraks omandada süvahausi parameetrid, et seejärel nihkuda kuhugi mujale selleks, et taas kangastuda ("The Horror Call 7 days for Die"). See dünaamilisus teebki Mist Spectra ja Sabila Orbe muusikalise pingutuse naelutavaks. Kui hääbumise eikuhugi ja muutumise eimillekski meeldetuletamine, kuivõrd püütakse nii filmis kui muusikaliselt taandunut tagasi manada.

Lindenberg Munroe -- Soulness (2024)

Enoughrecords

• Drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Post-industrial
• Improvised music 
• Chamber music 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Contemporary classical 
• Post-minimalism 
• Microtonal

Selle 6-loolise taiese lahtimõtestamiseks oleks vaja rohkem tunda akadeemilise muusika ringkondade mõttemaailma ja kunstilisi kavatsusi ning teisalt saada aru, kuidas ajalooliselt on modernism kasvanud üle postmodernismiks 20. sajandil. Siin kuuldu on põhimõtteliselt kammermuusika, tõsi, mis on avatud kõiksugu eksperimentaalstiilidele ja -vooludele. Üheks põhijooneks on metalsed droonivad keelpillid, mille kasinus on ja ei ole ka tinglik. Tinglikkust ületab tõik, et hüpnootilisus haarab kuulaja enesesse. Tingimatu seetõttu, et metalsed keelpillid, millest ekstraheeritakse droonhelisid, loovad tugeva, kuid samas ebatavalise põhitooni -- tihedad, hämarad helid võivad kuulajale jääda kergelt ebamugavaks. Siin-seal on seda akadeemilise lähenemise jäikust ja nõudlikku kuulamist maandatud sahinate-kahinate, mikroskoopiliste moonutuste ja orgaaniliste helidega (või vähemalt meenutavad neid). Avangardistlikku mikromaailma, mille põhirõhk on tekstuuril ning süngel tonaalsusel, tupsutatakse aeg-ajalt poolorkestratsioonidega (ennekõike lopsakas "Calm Mental Fields"). Kontrastsete elementide keeruline harmoonia kasvab sellest välja -- muusika sunnib kaasa mõtlema, meeleolu muutub pinge tõstmise ja maandamisega. Hoolimata näilisest aprioorsest vastuolust on teos sujuv, terviklik, hingestatud ning väärt kuulamine, mida tuleb meenutada aasta lõpus parimate albumite tabelis.

[INTERRUPT:JUMPER] -- Soundscrape (2024)

Enoughrecords

• Avant-garde 
• Electronic music
• Experimental electronica 
• Post-industrial 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Sound art

See 6-looline üllitis kõlab huvitavalt -- elektrooniline muusika võibki kõlada palju huvitavamalt kui näiteks kitarrimuusika, kuna eelduslikult on suurema helipanga ja võimalustega (teisalt kui kitarrimuusika kaasab elektroonika, siis võib olukord muutuda). Aga jah, kuivõrd elektroonilise muusika sfäär on ääretult lai, mistõttu käesolevat piiritleda tahtes tuleb lisada märgusõnad "eksperimentaalne", "mürane", "industriaalne" -- keeratud-väänatud ja üles-alla tõmmatud on tundide viisi modulaarsünteka heebleid ja nuppe. Nii see kulgeb, ühest faasist teisse -- vahetades sellal nii teravusi kui õrnusi, unistusi ja valuimpulsse. Käesolevat aluseks võttes tuleb nentida, et elektrooniline muusika võib näida stiihilisena, puhudes ja leeki suurendades kui vastavalt tuul ja tuli. Kui seesugune helind oleks leitud kusagilt aegade hämarusest, siis kindlasti asetataks elektroonilise muusika klassikaarhiivi. Väga oluline ohtrate võimaluste juures on arusaam, mida teha tahetakse -- et jäädaks algse kontseptsiooni juurde, et seda viidaks ellu kinnisideeliselt ent värvingut säilitades. Sellest tulenevalt on ka pealkiri valitud väga asjakohane. Väljaandjaks legendaarne Portugali netiplaadifirma Enoughrecords. Kindlasti läheb aasta lõpus loosi.

Smiltzo -- The Loneliness Of Chess Players (2024)

Enoughrecords 

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Modern classical 
• Electronic 
• Progressive rock 
• Avant-rock 
• Ambient rock 
• Progressive electronic 
• Chamber rock

Kolm aastat tagasi arvustasin Francesco Monaci aka Smiltzo albumit "A Lifelong Quarantine" (2021, In Your Ears). Nagu tookord ütlesin, et kui tegu on eksperimentaalmuusika ja Itaaliaga, siis võib oodata väga erinevate tahkude esilekerkimist -- kui eri kuju ja suurusega laavasaarte teket meres pärast võimsat vulkaanipurset. Kui varem Monaci manas elektroonika ja kitarridega esile väljendusrikkaid maastikke Saksa kosmilise muusika ja progeroki vaimus, siis nüüd on siit mujale suundutud. Eluaegne karantiin on muutunud malemängu kinnisideeks, milles tähe-numbri kombinatsioonid edastavad sügavaid mõttekäike-muusikalisi planeerimisi artisti kaemuses. Üksildus on ilmselt sellises olukorras tervitatav eeldus, või teisiti -- on pühendumuse paratamatu tagajärg. Harras ja pühalik on itaallase helipilt, mistõttu meenutab Talk Talk'i viimast kahte üllitist ning ninamehe Mark Hollis'e sooloalbumit takkaotsa. See on toosama aukartustäratav pühadus, mis kerkis esile Mark Hollis'e muusikalist ja elutrajektoori vaadates -- mis muutus üha hillitsetumaks ja üha vaiksemaks, mille hääbumine jõudis lõpp-punkti muusiku surmaga 2019. aastal. Elu kui kunstiloome alus ja motiiv. Isegi kui helid muutuvad teravamaks ja kergelt söövitavaks, siis ülevus ja kurbus jäävad -- tuleb kokkuvõtvalt nentida, et Francesco Monaci on teinud suurepärase rokkoopuse (Enoughrecords'i tiiva all). Ka tabasin albumi lõppedes end mõttelt, et midagi ei oleks olnud valesti, kui album kandnuks pealkirja "... Chess Prayers".

4T Thieves -- Cortex64 (2024)

Enoughrecords

• Breaks
• Chiptune
• Electronic music
• Tracker music
• 8-bit
• Electro
• Neokrautrock
• Indietronica
• Bitpop

Portugali plaadifirma Enoughrecords'i all üllitatud 8-looline taies teenekalt muusikult Nik Racine'lt (muuseas Kahvi Collective'i eestvedaja) segab mõnusalt külma ja kuuma, tuues kokku vana kooli kaheksabitise arvutimuusika- ja telekamänguheli teistsuguste (helisagedus)tendentsidega -- ämbiendi, indi, krautrokiga. Kui mõelda tõigale, et poolteist kümnendit tagasi püüti mainitet madala resolutsiooniga heli tuua popmuusikasse - ilmselt rõhudes kurioossusele ja kuulajate arvutimängu kogemusele -, siis aastal 2024 ei ole sellel enam mõtet -- see heli on võrdväärne teiste seas. Ühesõnaga -- naudime sulnist elektroonilist muusikat, milles on nii nostalgiat, kunstilist ambitsiooni kui emotiivset ergutit. Kolme kümnendi tagune telekamängu kogemus annab asjale kibemagusa puudutuse -- kõik need nummid mängud (Lode Runner, Blades of Steel, Getaway, Trojan, Milk & Nuts, Duck Hunt, Bomberman, Super Mario jpt) tulevad meelde -- mängud, mille väärtus on selgunud justnimelt tagantjärele -- kuivõrd neis ei püütud reaalsust (maksimaalselt) matkida, vaid jäeti tegelikkust nihestav tahk sisse. Seda nihestust tasuks käesolevat albumit kuulates silmas pidada. 

Waxdoll - Never Stop (1996)

Jamendo

Shoegaze Alternative rock Jangle pop Indie rock C86 Psychedelic rock Post-punk Dance rock

Selle neljaloolise üllitise kaaneks on kuulajale otse otsa põrnitsev nägu kui aususe ja usutavuse ilming (eeldaks ju seda). Äkki see nägu valetab, andes edasi valesid impulsse -- mida me plaadil ei taju? Või siis seadistab kuulaja õigesse konditsiooni, saamaks füüsiliselt ja emotsionaalselt tugeva laengu päeva lõpuks. Ühelt poolt on see lühike taies meeleolukas ekskursioon Briti indirokis, pakkudes naiivset 80ndate kidraplõnnimist, jõudes teelahkmele, ent keksides nii kingapõrnitsemise kui tantsuroki psühhedeelsetel radadel. Ent bänd jääb malbeks, laskumata eksperimendi alkeemiasse. Midagi sarnast kui talitas The Sundays omal ajal. Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused. Ühesõnaga, väga kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel.

________________________________________________

The cover of this 4-track issue is a face staring directly at the listener as a manifestation of honesty and believability (one would expect it). Maybe this face is lying, transmitting wrong impulses -- which we don't perceive on the record? Or it sets the listener in the right condition to get a strong physical and emotional charge at the end of the day. On the one hand, it's a short, upbeat excursion into British indie rock, offering naïve 80's C86-influenced indie/jangle pop, reaching the cul-de-sac, but tumbling along the psychedelic paths of both shoegaze and dance rock. However, the band remains humble, without going into the alchemy of the experiment. Something similar to what The Sundays did back in the day. Beautiful melodies and enchanting undercurrents of harmony. In short, very engaging songwriting with guitar glorification

King Gizzard & the Lizard Wizard – Polygodwanaland (2017)

Jamendo

Psychedelic rock Progressive rock Space rock Progressive electronic Acid rock Indie rock Neo-psychedelia Art rock Alternative rock Psychedelic folk Heavy psych Experimental rock Avant-rock

Üliproduktiivse Austraalia ansambli taies õitseb ja õilmitseb algusest lõpuni -- siin on palju huvitavaid helindeid ning pöördeid-põikeid siia-sinna, minevikku-olevikku ehk ka tulevikku (seda saame hiljem tagantjärele targana väita). Kui rääkida Austraaliast ning kuulates seda albumit siis tahes-tahtmata mõtted liiguvad Inglismaale Canterbury skeene manu -- ühte viljakaimasse progeroki kantsi, mille asutajaliikmeks oli Austraalia hipi Daevid Allen ning tema põhjatusse psühhedeelia, kosmilise roki ning ruumielektroonika tühjusesse jõllitanud rühmitus Gong. Ka ajalooliselt ei unustata ära, et kust see kõik alguse sai ehk siis folgist -- täpsemalt selle psühhedeelsest osast kuuekümnendate teisel poolel. Trallitav ja pillerkaaritav kuulamine on see ühelt poolt pidevas äratundmises, kuid teisalt esteetilise pinge ülalhoidmisega ergutab ansambel kuulajaid visuaalselt fantaseerima -- kujutama ette, kuidas kitarride, klahvpillide ning trummide intensiivses küttes sõidetakse maalilistest mägedest üles-alla, paremale-vasakule. Ühes loos soleerib sundimatult flööt -- huh, lausa mõnujudinad jooksevad mööda seljarootsu -- see on kaif. Huvitav on ka mõelda muusikaajalooliselt -- tänapäeval kategoriseeritakse seda muusika indiroki sahtlisse; seevastu 50 aastat tagasi olnuks punt kindlalt progeroki ruumilisse sektsiooni asetatud. Kui taas meenutada noore Nestori intervjuud Tõnis Kahuga, milles muusikateoreetik väitis, et tänapäeval muusikaalbumi ilmumine ei ole enam sündmus, kuivõrd kõik on ühes tohutus olevikus koos -- sama võib väita muusika siseelu kohta. 10-looline taies on ilmekaks näiteks, et erinevad stiilid võivad hunnitult ühtida ühe albumi piirides; kõike seda saab lopsakalt ja elegantselt lavastada ühe üllitise piires. Tõsi, teisalt on see kümneloolise nõrkus, kuivõrd nad näikse matkivat muusikat kui bioloogilise tehisintellekti tehtuna -- kuklatunne hoiatab alatihti, et selle taga ei pruugi olla inimesed. Šokivangistatud avangardrokk. 

NB! Lähitulevikus kuulajad muutuvad paranoiliseks, kuivõrd muutub oluliseks eristada masinat inimesest -- eelkõige neile, kes eelistavad inimese tehtut masinale, ent hakkavad iga taiest kahtlustama.

Hugo Jugy – Brain Sucks (2016)

Jamendo

Indie rock Post-rock DIY Alternative rock Slacker rock Cowbell indie Art rock Progressive pop Psychedelic Singer-songwriter

14 lugu muusikat 1990.aastal sündinud prantslaselt, keda tänapäeva terminoloogias saaks nimetada lõngusepopi esindajaks. Osaliselt on see õigustatud -- kui ta laulab; mõni esteetpea ütleks, et ta ei oska laulda (see on pigem kiitus -- lihtsalt ei huvita nende laulmisstandardid) --, teisalt on seal siukest mõnusat pastelset lehmakellaindit ning sulnist jätsumaiguga meelelahutuslikku postrokki, mis toob meelde John McEntire'i pühapäevaprojekti Sea And The Cake'i. On see siis madala ja kõrge vastandamine või ei, ent meeleolu loob ja hoiab uhkelt ülal küll. Aju-teema on talle ütlemata tähtis -- lisaks sellele albumile kannab üks tema üllitis pealkirja "Head Voices". Asja huvitavamaks tehes lisab Hugo viguriga kunst- ja progepoppi, mis tasapisi hakkab meenutama progekeigarit Kevin Ayers'it. Iga kuulamisega avanevad praod ja rullub valla kihte, ning koos sellega ka artisti sügavus ning meisterlikkus. Neetult hää asi. Lõunaeestlased ütleksid -- aju immõs!

KobrA -- Madvillainy X Madscience Remix (2023)

 

Jamendo

Hip-hop Sampledelic Rap Remix

Raske on näppu täpselt peale panna, et mis teeb ühest hip-hop-albumist nauditava albumi. Näiteks kuulasin hiljuti Wu Tang Clan'i esikalbumit, ent üldisest kiidukoorist hoolimata jäi see minu universumis kuhugi ripakile. Midagi oli kas liiga palju või hoopis vähe -- või siis vales vahekorras. Ilmselt nagu üleüldiselt muusika puhul on oluline voolavus -- voolavus nii helis kui meeleolus. Saavutada mõlemat üheaegselt ei ole vist kuigi kerge ülesanne. Voolavus meeleolus eeldab kergust ja õhulisust -- rämeräpparite kiuste. Tegelikult viimatimainitud omadus on just kontrasti loov eeldus ja mängu osa. 10-looline taies krutib korralikult rämeda ent mängulise vokaali, õhuliste ent huvitavate sämplite ning sugereerivate rütmide õiges kihistuses ja järjestuses. Enamik koostisosi on õigesti doseeritud ja kokku segatud. Ka ei ole taies liiga pikk, et hakkaks iseennast kordama ning kuulajat tüütama. Kusjuures autor ise ei olnud rahul originaaliga, mistõttu ta tegi selle ümber MF DOOM'i sünnipäeval, mälestades niiviisi tema arust läbi aegade suurimat räpi kurikaela. Kiidame igati heaks.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Nihil Limit -- First EP (2004)

17 Sons//Jamendo//Bandcamp

Alternative dance/Hi-NRG/Electronic music/Electro/Electro-house/Minimal synth

Mida muud võikski oma esimese üllitise pealkirjaks panna kui mitte "esimene". Numbriline markeering on päris hüva, kuna nimelise üllitise puhul paneb mõtlema, et mitmes see või too artisti diskograafias üleüldse on. Prantsuse leibel 17 Sons oli viljakas plaadifirma, mis üllitas huvitavat muusikat nullindate keskpaigast kümnendate alguseni. Käesolev 21-minutiline on just seesugune, mis plärtsub eri stiilide piiridel, olemata tegelikult tõupuhas vaatamata ülalmainitud stiilidele -- seesugused asjad kipuvad piisavalt mängulised ja huvitavad olema, et kõrv kreeni vajuks ja jalg tatsuma hakkaks. Ühelt poolt minimalistlik -- et mitte öelda helilistelt eeldustelt kasin -- ning teisalt meeliliigutavalt kombineeriv. Rütm taob suht monotoonsel sagedusel, ent paralleelkanalis elavad vilgast elu elektrojurakad. Jörisevad, undavad, huugavad -- justkui elegantselt krampides tõmmeldes. Ning pannes ka kuulaja võnkuma. Minimalistlikust sündimuusikast väljakasvanud äge tantsukas.

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)

Cavern Brew

Enoughrecords

Bandcamp

Free Music Archive

Archive.org

Scene.org

Jamendo

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – D`ansphurdoux (2018)

Free Music Archive

Bandcamp

Jamendo

Archive.org

• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Avant-electronica 
• Post-psychedelic 
• Electronic music 
• Avant-funk

 

Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e ehk Martin Rach'i ehk Nin Martoize'i ehk Elvii Marten'i teos on elektrooniline, ent teostatud impro-artisti mängulisusega. Kummastav on artisti lähenemine, milles ristuvad nii tervikute ja kontekstide lahtiharutamine kui uute kokkuklopsimine, nii kindel pind kui selle vee alla uputamine ning mädasooks muutmine. Identiteet, selle muutumine, hägustumine ja hääbumine. Et siis uuesti tekkida. Tsipa teistsuguses konfiguratsioonis ja permutatsioonis. Ühelt poolt on omanäolistele elektroonilistele artistidele ette heidetud tahtmatust muutuda, teisalt igasugune teisenemine muudab artisti haavatavaks; haavatavamaks kindlasti. Eks sellest johtuvalt paljud artistid teevad erinäolist elektroonikat eri aliaste all. Martinas on teravmeelne, kuna eeldab konkreetse albumi piires avarat mänguruumi. Ilmselgeteks lemmikheebliteks on tal kiirendus- ja aeglustusnupud, ent toores elektrooniline kude – mis iseenesest on täiesti nauditav – omandab aeg-ajalt tantsulise funk-motoorika. Selline varjatult esiletulev fenomen on ilmselgelt tektoonilisem. Seda enam, et protsess on immanentselt orgaaniline – rõõm, tegutsemistahe ja musikaalsus on veatult ühte langenud. Lisaks eelpoolmainitule sisalduvad siin ka hip-hop'i eksperimentaalsed harud nagu chopped and screwed ning cloud rap. Ta osaleb selles, olemata kuidagi rap-artist, see on lihtsalt Martinas'e mänguruum- ja rõõm. See on fantastiline masin – isegi kui algul pahviks lööduna tuleb selle trajektoorilt mõneks ajaks maha astuda, et tabada leedulase muusika mõtet ja rütmi, tasub see lõpuks kuhjaga.

8.5 (8.0-9.0)

Paperclip Crown – What Are Paperclips Made Of (2021)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

• Post-industrial
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Minimalism 
• Experimental electronica 
• Hauntology 

Teeneka Portugali plaadifirma enoghrecords'i alt on ilmunud üks suhteliselt lühike, ent intrigeeriv üllitis. Kui välja arvata üks kitarriplõnnimise saatel mängitud lugu (mis võinuks lisamata jääda!) – mille keskosas lisanduvad albumile nii elektroonilised kriiped kui albumile nii iseloomulikud sahinad ja prügistatud helindid. Stiilimääratlused (moodne klassika ja abstraktne tehno näituseks) ja põiked erinevatesse žanritesse ei pruugigi olla siin eesmärk omaette, vaid lihtsalt opereerida eelpoolmainitet perifeersete helinditega. Uurida selle võimendavat ja võimestavat iseloomu – nii füüsilises kui psüühilises võtmes. Tegelikkuses see perifeeria on albumi kõige etem osa – tekib metafüüsiline huvi kuulda neis sagedustes midagi intrigeerivalt ebamaist. Ilmselt sarnane tunne raadiosageduste püüdjate-dešifreerijatega, kes lootsid läbi raadiolainete rägastike lisaks vaenlase jutule kuulda ka tulnukalikku. Ent oskuslik madalate sageduste võimendamine juhatab kuulajale ka psüühilises plaanis õige otsa kätte. Selleks ei ole tarvis istuda suletud ruumis ja kuulata pikki tunde madalsagedusi nagu kord Pan Sonic'u mehed olla teinud. 

7.5 (6.0-8.5)

Ant GM – Herbal Underground (2018)

Soisloscerdos

Soisloscerdos

Jamendo

Bandcamp

Free Music Archive

• Synth-pop 
• Techno pop 
• Dubtronica 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Tech-electro 
• Kraut-electro 

Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin Hispaania pealinnast pärit Antonio García ühemeheprojekti Ant GM EP`st “Pekulliar” (väljaandjaks Enoughrecords), mis ühelt poolt oli popilik ning teisalt piisavalt käänuline ja mitmekihiline, et kuulajat sügavustesse kukutada. Madridi muusik on viimase viie aasta jooksul ainult reliisinud muusikat kas EP´de või singlitena, mis kahtlemata on huvitav lähenemine. Kolmeloolise “Herbal Underground`i” andis välja Soisloscerdos netiplaadifirmade päeval kolm aastat tagasi; Barcelona plaadifirma on peaasjalikult üllitanud elektrot ja tehnot, mille taamal on rippunud kuulsusrikas krautroki mõõk. Ega siis seesuguse “terariista” vastu ei tahagi vist midagi omada – las lõikab sisse ja mõjutab! Plaadiümbris annab liialdatult edasi mehe ja naise vahelist (füüsilist) armastust ja kehamuusika tungi – anatoomiliselt südamed väljas üksteise vastu asetatuna. Ilmselt “taimne/ravi-” osutab ka orgaanilisusele, mida García loob peamiselt niinimetatud raudvara ehk pärissüntesaatoreid kasutades. Ilus muusika, mis võiks ju päevasel ajal raadiojaamades mööbeldada – kaasahaarav elektro- ja tehnopop, mille laiem levipiilsus ilmneb süntpopi haakide ja teemaarengutega; mille taamal omakorda Neu!, Kraftwerk`i ja Faust`i motoorne pärand kangastumas.

A.J. Kaufmann – Silent Revolution, Deafening Meditation (2020)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Post-punk 
• Indie rock
• Noise rock 
• Lo-fi 
• Art punk
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Rockabilly 
• DIY 
• Alternative rock 

Täna saanuks Onu Bella 60-aastaseks. On väga vähe neid artiste popmuusikas, kes tõsiselt korda oleks läinud. Muidugi lisaks ka Mark E. Smith ja Glenn Branca. Mehed, kes lõid midagi erakordset, olles eelnevalt minevikust õigesti aru saanud. Huvitav, et kõik nad surid ühel ja samal aastal ning sama haiguse tagajärjel (vastavalt 2018 ning vähk). Muideks, täna on sünnipäev ka Jarvis Cocker`il, kes seisab minu edetabelis neile kõige lähemal. Mäletan Bella saateid R2-s. Osa neid olid reisisaated, k.a Londoni päevikud. Ka see 16-looline üllitis on inspireeritud ühe poolaka viibimisest Suurbritannia pealinnas, muusikaliselt ratsutades kunstilise pungi elik postpungi-nimelise lohe seljas. Muidugi on siin ka postpungist edasi arenenud alternatiivrokki – nt primalscreamilikku bluuspsühhi ja rockabilly`t aastast 94. Hea on, et artist ei aja asja hermeetiliseks ja tõsiseks, lastes struktuuridel ja helikvaliteedil siin-seal lihtsalt ära laguneda. Tõmmates piduri maha enne, kui asi tõsiseks muutub. Roheline, korduvkasutatav ja DIY. Muutumata silmakirjalikuks nagu rikkad Lääne-Euroopa riigid, kes räägivad rohepöördest, aga forsseerivad metsade mahavõtmist peamiselt vaestest riikidest nagu Rumeenia (dokfilm “Lageraie – Euroopa hääbuvad metsad”). Eriti masendav on, et metsa mahavõtmist ajendab inimeste mõttetu tarbimine nagu paberrätikute nõudlus. Paberrätikud tuleks tavakasutajatele üleüldse ära keelata! Nõukogude ajal nuusati nina riidest rätikutesse ning ei olnud see kuidagi ebahügieeniline. Nimetatud halb harjumus-fetiš (et mitte öelda kuritegelik vajadus) tuleks inimestest esimese asjana välja juurida, sest see on ökosüsteemide ja looduskeskkondade arvelt! Albumi on üllitanud Portugali leibel Enoughrecords.

ANT GM – Pekulliar (2019)

Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Bandcamp

Scene.org

• IDM 
• Electronic music 
• Deep house
• Ambient techno

Pealkirjale viidates ja sisule osutades küsiksin vastu, et on siis see Hispaania projekti kolmelooline tõesti (nii) immelik? Ja kas peakski olema immelik? Oma eriilmelise loomuse poolest – ulatudes subliimsest IDM rütmialkeemiast haussmuusika sünkjashägusate hõllanduste ja eksistentsialistliku aegkontiinumi kujutamiseni elektroonilise muusika võtmes – meenutab see kõhklustest-mängulisusest tingitud üllitis elektroonilise muusika suurkujude Aphex Twin'i ja Autechre'i algusaegu. Ent see mängulisus kannab igati välja – see on loodud ilma kõhklusteta. Lisaväärtust lisab lugude kulgemine sahina saatel. Ja ärge unustage, et noise reduction-nupud on saatanast! Õnneks kaasajal on sahinad-kahinad niikuinii legitimeeritud. Üllitaja on Ibeeria poolsaare väiksema riigi oluline plaadifirma Enoughrecords. Ei saa eraldi märkimata jätta, et "Ether" on superhauss.  

Insanity13 – Get Your Clothes Off (2013)

Mixgalaxy

Jamendo

• Electronic music 
• Psychedelic 
• Alternative pop 
• Ambient pop 
• Trip-hop 
• Electro 
• Breaks

 

Insanity13 on kollektiiv Izhevski'st Venemaalt. Pigem vanakooli trip-hop'i kui tänapäevase rütmi-tilulilu poole kaldu (ei ole autotune'i, ei ole piinlikult primitiivseid rütmimustreid ega digitaalselt hõredat nõmedust/eemaletõukavat steriilset üleprodutseerimist). Stiliseeritud mõõdukas süngus ja tüüne sügavus, mida juhib ja hoiab koos kogu 4-loolise albumi vältel kaunilt unelev naishääl Oxy. Näiteks lugu "Turning a Blind Eye" on suurepärane näide, kuidas kõrgema sagedusega, samas hõredama astumisega rütm võinuks lahjaks jääda, kui ei olnuks toetamas vilgas elektrokäik ja pärast lisandunud loo narratiivi edendavad orkestreeringud-helikihid. Kõik on kinni pisiasjades – ning pisiasjad on kinni suhtumises. "Red Mattress" kõlab kui eksperimentaalne Garbage, mille on produtseerinud Robert Del Naja või Tricky. Selles on toda musta energiat, seda musta sügavust, mis viirab tasahilju ja haarab kuulaja uute keskkonda. Albumi on üllitanud Mixgalaxy. Vana kool, mis kunagi ei vanane, vaid läheb ajapikku pigem paremaks.

Chuzausen – Corrupted Projects (2019)

 
Enoughrecords

Jamendo

Archive.org

Scene.org

Bandcamp

• IDM 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Bitpop 
• Alternative dance 
• Robot pop

Comment: first of all, this great album is issued by a Portuguese imprint, Enoughrecords which is apparently the oldest netlabel being active so far. All other netlabels which started earlier and some of those which would embark on later than 2001 are unfortunately defunct now. However, here it is an elegant gross of jagged intelligent dance mould – sorry, music – from neighbouring Spain which is spiced up by galvanized electro riffs and noisy chiptune undercurrents. For instance, an astounding track called 2000 Problems which almost sounds like an electro(nic) version of Gang Of Four (RIP Andy Gill). Superb cyber punk composition where brittle electronic fabric and air are exquisitely balanced to go ultimately up to an ecstatic dance-appealed apotheosis. However, merry companion by robots can be met everywhere throughout the course of this 9-track outing. Even more, it may sound like an indulgence for a fully mechanic world to come when human race could not keep the pace anymore and robots are singular enough...to single out. And those joyous samples from vintage TV adverts just accentuate a steep gap between the different eras, between the past and future. Forthcoming dance party based purely on reason. Pure reason is a pure fun.

Dereleech – Deadspace (2012)

Jamendo

Bandcamp

• Ambient drone 
• Drone doom metal 
• Avant-metal 
• Minimalism 
• Dark ambient 
• Dystopbient

Comment: we are living at the time of stupidity and degeneration, we are dealing with pseudo-concerns and excessively evaluating political correctness instead of dealing with the real facts and concerns which in reality create even more inequality and madness and misunderstanding as a result. Every sort of buffoonish social and psychological experiments and formal and informal prescriptions for behaviour have all but healthy outcome – one of the results is that the people of Hungary and Poland have chosen the different way and some other countries are also on the road to right in the EU. The United States also did it and obviously will be keeping the same pace after the 2020 election. The population in many countries is hopelessly divided and full of hatred of each other. One can operate with such empty words and terms like "post-truth" today though which does not have no value in terms of history and politics (because the twisting of truth has been a favourite deed from the beginning of times). The situation is simultaneously ridiculous and ominous and because of that it may be sober to get into such sort of music like the Finnish artist Dereleech's Deadspace. The music which veers away from solemn yet ghastly ambient and suggestively vibrant droning to overwhelmingly powerful drone doom black metal. It is free from inferior spasmodic and hectic leaps, it is all about a stubborn, logical progression both on the structure and emotive side. Could you see a light at the end of tunnel?