Enoughrecords
- Art rock
- Post-rock
- Experimental rock
- Modern classical
- Electronic
- Progressive rock
- Avant-rock
- Ambient rock
- Progressive electronic
- Chamber rock
Kolm aastat tagasi arvustasin Francesco Monaci aka Smiltzo albumit "A Lifelong Quarantine" (2021, In Your Ears). Nagu tookord ütlesin, et kui tegu on eksperimentaalmuusika ja Itaaliaga, siis võib oodata väga erinevate tahkude esilekerkimist -- kui eri kuju ja suurusega laavasaarte teket meres pärast võimsat vulkaanipurset. Kui varem Monaci manas elektroonika ja kitarridega esile väljendusrikkaid maastikke Saksa kosmilise muusika ja progeroki vaimus, siis nüüd on siit mujale suundutud. Eluaegne karantiin on muutunud malemängu kinnisideeks, milles tähe-numbri kombinatsioonid edastavad sügavaid mõttekäike-muusikalisi planeerimisi artisti kaemuses. Üksildus on ilmselt sellises olukorras tervitatav eeldus, või teisiti -- on pühendumuse paratamatu tagajärg. Harras ja pühalik on itaallase helipilt, mistõttu meenutab Talk Talk'i viimast kahte üllitist ning ninamehe Mark Hollis'e sooloalbumit takkaotsa. See on toosama aukartustäratav pühadus, mis kerkis esile Mark Hollis'e muusikalist ja elutrajektoori vaadates -- mis muutus üha hillitsetumaks ja üha vaiksemaks, mille hääbumine jõudis lõpp-punkti muusiku surmaga 2019. aastal. Elu kui kunstiloome alus ja motiiv. Isegi kui helid muutuvad teravamaks ja kergelt söövitavaks, siis ülevus ja kurbus jäävad -- tuleb kokkuvõtvalt nentida, et Francesco Monaci on teinud suurepärase rokkoopuse (Enoughrecords'i tiiva all). Ka tabasin albumi lõppedes end mõttelt, et midagi ei oleks olnud valesti, kui album kandnuks pealkirja "... Chess Prayers".
