Colophon -- I Never Want To Return (2003)

Please Do Something

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Post-hardcore

Kuulata postrokk-teost 2003. aastast mõjub ka kompositsioonilises mõttes ajas tagasi reisimisena perioodi, mil žanr tundus veel avastamata ja täis potentsiaali. Kolme looga teos, mille ideelised juured on osaliselt kinnistunud ka post-hardcore'i pinnasesse, võimaldab ajalist distantsi erinevuse tajumiseks ning tõstatades samas küsimuse selle värskusest tänapäeval. Briti Ed Powley ühemeheprojekti muusikas on kahtlemata huvitavaid elemente -- kriipivad elektrikitarrid, mis immitsevad toorest energiat. Ka siis, kui traadipillid omandavad pastelsema kõla, on tulemus enam-vähem (siis liituvad ka orel ja elektriklaver). Samas laiemas plaanis, st loovas kompositsioonilises tähenduses, on siinne suht sihitu trillerdamine, millest annab tunnistust tõik, et vähe jääb päeva lõpuks meelde, kuivõrd suutmata tekitada seoseid. See võib olla ka taotluslik -- postrokis on sageli tegemist pigem meeleolude ja tekstuuride loomise kui klassikaliste lugude struktuuridega, kuid siin kaldub see kohati pigem ebamäärasusse kui müstikasse. On tunda, et lood ei arene välja, jättes kuulajale tunde, et potentsiaal jäi realiseerimata. Kohati tundub, et kitarrid otsivad kohta helipildis, pakkudes küll intensiivsust ja energiat, aga see ei väida mulle eriti midagi tähendusrikast. Ent kaasaja kontekstis seisneb paradoks selles, et just seesugune lõpetamatus - kui postrokk žanrina on küpsenud, paljud ideed on korduvalt läbi mängitud ja uudsust leida on keeruline -, siis just n-ö katkendid ja pealtnäha juhuslikud helid konteksti õõnestajatena intrigeerivad rohkem kui etableerunuks kulunud lõpetatud vormid aktsepteeritud normidena. Sellele viitab prohvetlikult ka albumi pealkiri. Probleem on ainult selles, et hingedelt maas oleva ukseava kaudu lastakse tähendust andval energial ära haihtuda. 6.0 (5.5-6.5)

Khonnor – Lost Pets EP (2003)

Please Do Something

• Indietronica 
• Art pop 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• IDM 
• Experimental pop

Comment: inarguably Khonnor's magnum opus Handwriting was one of the best things what happened 15 years ago. It was a subtle blend of hiss-filled indie melodies, gritty programmed beats and somehow metallic/abrasive effects and lush synthesised orchestrations. In a word, the rough and gentle elements were seamlessly bound to each other while being effectively propelled by arousing harmonies and melodies. A year before it Connor Kirby-Long did release an EP called Lost Pets on Please Do Something. It can be said the predecessor of 6 tracks may seem a bit more unsettled yet maybe it is more righteous to consider it just an electronic issue, more profoundly, IDM-esque ticking embellished with some explosive moments being surrounded by experiments of hiss sounds and wide extended orchestrations and some vowel and singing undercurrents but it lacks a recognizable indie guitar element. In a word, it is a gentle release full of space, light and shades.