The Echelon Effect -- Departure (2025)

Bandcamp

• Art rock 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Ambient rock 
• Electronic

Kaasaegse postroki laialivalguval maastikul maadlevad artistid sageli keskse eksistentsiaalse kriisiga: kuidas jääda tunnustatud žanri terviku osaks, säilitades samal ajal eeldatavat ainulaadset identiteeti? See pinge samasuse ja erinevuse vahel -kuulumise soovi vastandus vajadusele lahkneda stiili peavoolust - on The Echelon Effect'i edasiviiv jõud. See siin ei ole plahvatuslik mäss, see on peen lahknevus. Kui paljud postroki artistid langevad heliseina ja crescendo-klišee lõksu, ilmub The Echelon Effect (peamiselt David Walters'i looming) varjust, ilmutaded perioodiliselt helisid, mis tunduvad hingava organismina. Siinset helimaastikku määratleb kontrastsete jõudude õrn tasakaal: ühelt poolt valgust kiirgavad kitarrid - mis pigem virvendavad kui möirgavad - kildudeks purunevate löökpillide kohal ning peenekoelise elektroonika taamal horisonte maalimas. Sinna juurde veel siin-seal ilmnevad vaevumärgatavad loodushelid, mis on eelnevaga tihedalt läbi põimitud, suunates sümfoonilised keermed reaalsusesse. Need peened orgaanilised puudutused - värelevad välisalvestused ja tekstuurilised graveeringud - lisavad asjale lisaindu. Tõepoolest, üleminek filmilikust suursugususest vaiksesse ämbientlikku mõtisklusse on sujuv, vältides žanrile sageli tüütut tihedust ning mittemidagiütlevat ruumitäidet. Hinnatav on tulem, et kui orgaaniline see kõik näikse: elav, hingav üksus, mitte kunstlik konstruktsioon. Sümfoonilised paisud looklevad ümbritsevates uuristustes, luues sujuva voo eristamise moel -- ühel hetkel tulevad esile ebamaised kitarrikihid, järgmisel momendil tõmbuvad need tagasi, et paljastada tagasihoidlikud löökpillid või summutatud elektroonika. See on rokkmuusika, mis tasustab korduvat kuulamist, paljastades eristatavaid kihte, justkui rebides keerulise kanga lahti, hindamaks selle üksikuid niite. Ei ole see käputäiest lugudest koosnev taies revolutsiooniline taies, ent keskmisest siiski kõrgemale eenduv. Ka plaadiümbris on mõtteid ärgitav -- on's need lennukid või linnud, kes õieti lahkuvad? 8.0 (7.5-8.5)

[Teaser of the day] Jurica Jelić - Fragments 06 Slaves to rain

suRRism-Phonoethics

• Experimentalism
• Improvised music
• Avant-garde

Artist: Jurica Jelić

Release: Fragments

Label: suRRism-Phonoethics

Year: 2015

[Teaser of the day] The Lovely Moon - Mountain Rain

• New Age
• Organic electronica 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Electronic 
• Ambient 

Artist: The Lovely Moon

Release: Moonlight Drift

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2013

Calineczka -- ADWOS/ABWOS (2022)

Moving Furniture/Bandcamp

• Abstract 
• Reductionism 
• Avant-garde
• Drone 
• Microtonal 
• Post-minimalism 
• Lowercase 
• Experimentalism

Kui sageli muusikat samastatakse kaasahaaravate meloodiatega-harmooniatega või rütmiliste mustritega ja nende arengutega, siis käesolev väljalase - kaks identselt ajastatud teost, mõlemad ei rohkem ega vähem kui 42 minutit ja 42 sekundit - midagi radikaalselt erinevat: puhas, rikkumata staatiline müra. See, mida võiks kergesti pidada eemale paigutatud masina vaikseks urinaks või elektroonilise lainetuse madalaks suminaks, osutub pühendunud kuulamisel sügavalt võrgutavaks ja üllatavalt inimlikuks kogemuseks. Heli on hägune, soe ja haarav, sarnanedes kosmoselaeva mootori helilekkega sügavas ilmaruumis. Sellel küll puudub meloodia, harmoonia ning tajutav rütm tavapärases mõttes, kuid sellel on peaaegu kombitav kva(n)liteet. See on stimuleeritud müra -- kuulmisnärvi õrn ja püsiv aktiveerimine, mis köidab tähelepanu võib-olla mitte niivõrd keerukuse, kui puhta kohalolekuga. Nagu Ellen Fullman'i pika pingul traadiga installatsioonid või Alvin Lucier'i resonantsed akustilised eksperimendid, muudavad need teosed lihtsaimad vibratsioonilised nähtused sügavateks helilisteks sündmusteks. Ühest püsivast tekstuurist saab lõuend kuulaja enda tajumuutustele. See, mis algab näiliselt monotoonsena, paljastab järk-järgult elu kihid ja vibratsioonid. Tekivad peened kõikumised -- intensiivsuse mikrovariatsioonid, nõrgad faasilaadsed lainetused, amplituudi aeglane hingamine. Kummagi loo vältel lakkab staatiline heli olemast inertne mateeria, hakates pulseerima -- mitte trotsliku, pealesurutud rütmina, vaid orgaanilise lainepikkusena, mis peegeldab vaikset südamelööki või apikaldast hingamise tõusu ja langust. Ehk on see hoopis mõistukõne „tuimast“ põhjamaa inimesest -- väliselt reserveeritud, seesmiselt kiirgav. Mida kauem selle heliga koos olla, seda enam introvertset soojust immitseb, muutes esialgse eemaldumise ja isegi tõrjutuse omalaadi intiimseks. See on minimalistlik kunst oma kõige kompromissitumal, kuid paradoksaalselt kutsuval kujul. See kutsub kuulajat üles hülgama eelarvamused muusika toimimise kohta ja omaks võtma selle, mis see lihtsalt olla saab: elav vibratsiooniväli, mõtiskluste ruum, kummastavalt lohutav kohalolu. Sellal kui teine pala on jõudmas lõpp-punkti, ei tundu sumin enam pelga toormaterjalina, mis ootab hingestamist. See tundub terviklik, autarkiline ning meditatsiooni eeldusi täitev. Mürarohkes maailmas pakub käesolev haruldast kingitust -- müra, mis vaigistab meele. Soovitan soojalt neile, kes on valmis sellega kohtuma selle endi tingimustel -- aeg reserveeritud, kõiksugu ootustest loobutud; ei pea kuulama ainult kõrvklappidega, et selle tõelist mõju ja mõnu tunnetada. Ka annab taiese väärtusest aimu tõik, et nõnda palju sõnu on lausutud selle isevärki tühjuse kirjeldamiseks, millest tuleb esile või mis muutubki soojaks suminaks. See paradoksaalselt lausub vaibumises, samas ilmutades just ellujäämise instinkte. Veelgi enam -- see on omamoodi vääramatu jõud, mis võib-olla ennustab ette inimkonna tulevikku. Säherdusse äärmuslikku kasinusse pööratud taiesed on Hollandi eksperimentaalmuusikaolsadifirma Moving Furniture'i leib. 9.0 (8.5-9.0).

[Teaser of the day] Lenny Pixels - I Gonna Blow Your Circuits - 8bit

Free Music Archive

• Tracker music 
• 8bit 
• Electronic music 
• Bitpop
• Chiptune 

Artist: Lenny Pixels

Release: Digital Groove System Vol.2

Label: Free Music Archive 

Year: 2025

[Teaser of the day] Charlie Allen - MudSlinger

• Death industrial 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Power electronics 
• Noise music 
• Psycho-acoustic 

Artist: Charlie Allen

Release: Shit For Brains

Label: Basement Corner Emissions 

Year: 2025

[Teaser of the day] Modul -- Shiny Headway On The Rainy Summerday

Nishi

• Electronic music
• IDM 
• Ambient techno 

Artist: Modul

Release: Globe Puzzle

Label: Nishi

Year: 2006

Green Peace -- Clean Freak Messy Pig (2018)

Watch Pineapple Press

• Post-punk 
• Improvised noise 
• Art punk 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• No wave 
• Punk funk 
• Electronic 
• Dub 
• Noise rock

Käesolev 5-looline taies ammutab jõudu postpungi servapealsetest pursetest -- transgressioonidest, mis ei ole taltunud, vaid hakanud omaenda tuuma murendama. See ei ole üldse enam see, mis puudutas postpungi maneerlikkust -- väljamõõdetud bassikäike ja trummeldamist-- mille taga võis erilist vaeva nägemata tuvastada artisti žanrilise eneseteadlikkuse, suht tüütu poosetamise, milles oli (r)evolutsiooniline ind juba lahtunud. Green Peace'i kidramäng -- hakitud, neurootilistest ulmadest puretud nootide jada, peegeldades artisti kompromissitut nuudeldamist, mille juured ulatuvad Public Image Ltd'i, The Fall'i ning This Heat'i juurest Ameerika mandri põhjaossa -- No Wave'i ning post-hardcore'i manu. Muusika, mille puhul oli artistidel ilmselt mõttes see kupatus aeg-ajalt kokku lasta, et loomistsüklit saaks algusest käivitada. (R)evolutsiooni uuesti alustada -- lihtsalt teistsugusest vaatenurgast asjale lähenedes. Kuigi Green Peace is hängi eelpoolmainitud stiilide esindajatega ringi, aga jagab nendega ühist ruumi. See on justkui paratamatu rada, mida läbides ja tundma õppides on võimalik jõuda kuhugi mujale. Näiteks Glenn Branca totaalsuse mõistestikku ja valulävi testides ("Session510"), lõrisedes ning sellest hullumeelselt tükke välja kaksates. Hullumeelsuse virvendus materialiseerub millekski veenvaks, samas jäädes suuresti kategoriseerimatuks. Kasutades klišeelikku selke vägagi kompromissitu muusika kirjeldamiseks -- kuulates kompositsiooni "21" lülisambaks olevat rütmilist kidrapartiid tuleb möönda, et hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel tõepoolest ei ole midagi eristavat. Sageli normist hälbimine annab aluse üleminekuteks nii otseses kui kaudses tähenduses. Laivis mängitud kitarri toetamine sämplimisega - milles näikse olevat nii instinktist tõukumist kui kindlat kavatsuslikkust - tõstab muusika uuele tasandile. See hoiab korraga erinevaid seisundeid ning paljastab varjatut. Isegi kui arvad, et oled seda kuulates millestki aru saanud, siis uuel kuulamisringil liigub mõistmine hoopis teistsuguseid trajektoore pidi. Just sellest erinevate impulsside rägastikust sündinud maagia sütitab iga järgmist kuulamist lootusega siseneda uute portaali. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Arzathon - The Rising Tide

Rodent Tapes

• Dub rock 
• Post-psychedelic 
• Avant-rock 
• Improvised music
• DIY 
• Sampledelic 
• Lo-fi 
• Sound poetry 
• Experimental rock 

Artist: Arzathon 

Release: In Bed With Demo-Crazy

Label: Rodent Tapes 

Year: 2013

[Teaser of the day] Robot Swing - Cry-s-tle Ball

Jamendo

• Jazz rock
• Avant-prog
• Psychedelic
• Avant-rock
• Fusion
• Neo-progressive rock
• Acid rock 
• Art rock
• RIO
• Experimental rock

Artist: Robot Swing

Release: OVERRIDE!

Label: Jamendo/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] FoetusDreams - Fractus Sum

Petroglyph

• Ambient drone
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Microtonal
• Experimentalism
• Electronic 
• Dark ambient

Artist: FoetusDreams

Release: Petroglyph Music - The xmas compilation 2014

Label: Petroglyph

Year: 2014

Virabelo -- Nova Mistero (2025)

Archive

• Ambient 
• Microtonal
• Progressive electronic 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Post-minimalism 
• Dark ambient 
• Electronic 
• Post-classical 
• Drone

Selle 7-loolise üllitise üllitamisega oli seesugune lugu, et New Jersey`i lõunaosast pärit artist oli albumi üles laadinud Archive.org-i juba novembris, ent palus seda mitte levitada enne detsembrit. Juhuslikult sattusin peale, senini oli artist üllitanud lugude kaupa (õigem oleks kasutada mõistet "kompositsioon", kuivõrd annab kaalukust juurde -- kuivõrd träkkide pikkus ületab enamasti kümmet minutit; nagu ületavad ka käesoleval taiesel). Ma tahaksin nii väga nimetada seda muusikat klassikajärgseks helindiks, sest kõik kriteeriumid on siin esindatud -- 78-minutiline voogava helindi figuursed jooned sulanduvad pikkamööda abstraktsiooniks. Võib-olla ei olegi siin kasutatud päriselektroonikat, vaid orkestripillide (pikad) noodid on pelgalt läbi filtrite suunatud ning harmoniseeritud. Üllitise akroni moodustavad droonmuusika, ämbient ning klassikaline muusika, mis siis erinevate rõhuasetuste ning suhestatusega erinevaid kombinatsioone moodustavad. Aeg-ajalt ("Samtempeco") äratatakse kuulaja unest, sisenedes tumedatesse sügavustesse. Kui sügav on sügav? Ilmselt niivõrd põhjatu, et kui päriselus vastet otsida, siis ilmselt sealt välja ei ujuks. Ruum on peenetundeliselt täidetud lainetega, mis resoneerudes haaravad kogu ruumi, muutes selle üheks suureks lainetavaks väljaks. Järelikult on siin seitse hiiglaslikku lainet, mis pigem meenutavad välju. Laine harjal seistes võib selle purustavat jõudu aimata, ent selle hiigellaine tektooniline efekt jääb targu realiseerimata. Virabelo on kavatsuslikkuse ja energia(tasakaaalu) kanaliseerinud pigem seisundi- kui vormi(stamis)muusikaks. Selle realiseerimiseks on olemas teistsugused žanrid -- postrokist ämbientse mürani. Samas -- ei jää sellest ei Arvo Pärt, Stars Of The Lid, Bing Satellites, Loscil ega Brian Eno kuigi kaugele. Igatahes elu pulbitseb selle pinna all, tahtes kohe-kohe lõõmama hakata. Justkui päikesevarjutust läbi oonüksmustade klaaside piideldes, saades pelgalt aimu meie kalli tähe pinnal toimuvatest plahvatustest ning reaktiivprotsessidest. Pigem lõpuloo "Monolito" esiots annab selgemaid signaale -- kuigi ka need on mattunud helifiltri kihtidesse. Või on see hoopis pelgalt veidrate keermete korrastatud turbulents, mis küll lõõskab, ent ei kõrveta. Ometi ilmselgelt manitseb ettevaatlikkusele. Selle muusika pealtnäha lihtsa helikoe tegelikust sügavusest annab tunnustust ka tõsiasi, et kuulates seda eri kaugustelt, võib kuulda erinevaid asju. Ometi eepilisus ei kao kuhugi ja müstika mitte kunagi. 9.0 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] KWI - Ballet For Hands Part I.

• Psycho-acoustic
• Progressive electronic 
• Noise music 
• Electronic
• Experimentalism
• Acousmatic music 
• Industrial music 
• Avant-garde 

Artist: KWI

Release: Hands

Label: CS Industrial 1982-2010

Year: 2025

[Teaser of the day] 芳川ヨシノ - PRNG

Maltine

• J-pop
• Alternative pop
• Electronic music
• Singer-songwriter 

Artist: 芳川ヨシノ

Release: Timeless Echoes

Label: Maltine

Year: 2025

[Teaser of the day] pjpriiincess - material type1

• Avant-electro
• Electronic music
• Minimal electro
• Tech-electro
• Experimental electro

Artist: pjpriiincess

Release: hi-grade materials

Label: Dronestrobe 

Year: 2025

Neuronphase -- My Dear (2025)

Bandcamp

• Deep house 
• Club dance
• Electronic music 
• House music
• Lounge house 
• Jazz house

On imelik tunnistada, aga olen juba aastaid olnud haussmuusika kütkeis nii põhjalikult, et isegi kui ma ise olen katsetanud kõikvõimaliku müra ja müdistamisega, ei ole ma suutnud sellest stiilist üle ega ümber saada. See on müstiline asi – justkui teaksid sisimas, et kusagil ootavad avastamist palju radikaalsemad ja huvitavamad helimaailmad, aga ikka ja alati tõmbab tagasi see kick ja cinematic, see soe bassiliin ja need pisikesed, peaaegu nähtamatud või sujuvalt teineteisse sulanduvad detailid ning purpurtooni kiiskavad sügavused, mis panevad hinge tundma ning keha liigutama. Raul Saaremetsal oli kunagi täiesti õigus: hauss on kõige-kõige. Võtame kontranäitena trummi ja bassi -- 90ndatel Eestis peeti neid kahte vaat et vennasstiilideks, täna viimati mainitut (üle) kuulates tundub enamik sellest muusikast kõlupäiste kitsarinnalise mugavustsoonina, mis kunagi tundus radikaalne, aga lõpuks sumbus iseenda piiridesse. Hauss aga elab, hingab ja areneb edasi. Äkki lihtsalt ongi nii, et haussmuusikaprodud on üliandekad. Ilmselgelt on nad tundlikumad. Ja just seda tõestab meie oma Anti Aaver 9-loolise albumiga (eile sain vinüüli õnnelikuks omanikuks!), mis on lihtsalt nauding algusest lõpuni. Avaloos "World Go By" on isegi estraadilikku gravitatsiooni, mis kohe tõmbab taiese kergelt ja mõnusalt nihkesse. See plaat on täpselt selline muusika, mida armastan: sügav, soe ning hingav ja õhuline. Siin on kergekaalulisi puupuhkpille (Priit Sootla soleerib flöödil, mille helid hõljuvad üle rütmi illusoorse ajuuduna), aga ka raskemaid vasktorusid, mis kingivad peaaegu bigbändi-laadse keerme -- ja ometi ei lähe asi kunagi ülepingutatuks. Kõik on tasakaalus. Bassiliinid on lihavad, aga mitte kunagi labased; perkussioon on krõmps ning detailirohke, aga ei pätsa mitte alati peaosa (nt lounge'ilik lõpulugu "Forever", mis paradoksaalselt lõpeb kui noaga lõigatult). Ja mis kõige tähtsam -- kogu album hingab kvalitatiivselt ühtemoodi: ei ole kiirustamist, pole täitepalu, saadakse hakkama ilma "nüüd teeme ühe klubihullutaja, et rahvas rõkkaks”-mõtteviisita. See on tervik, mis võtab aega, et avaneda, ja kui ta avaneb, siis ei tahagi enam midagi muud kuulata. Anti Aaver on juba ammu Eesti hausi lipulaev, aga selle plaadiga tõestab taas, miks just tema. Siin ei ole mingisugust piiride (tagust) jäljendamist ega trenditsemist -- see on tema hääl, ning see hääl on praegu paremas vormis kui eales varem. See jutt kehtib ka siis, kui peaks kohati meenutama Jazzanova't või St. Germaini'i elegantselt sametisse pakitud kerget neurootilisust. Kui armastad haussi, siis see album on kohustuslik. Kui arvad, et hauss on ainult klubimuusika, siis kuula seda plaati ja saad nutikamaks. 9.0 (8.5-9.5)

Cagey House -- Mostly I Like Everything (2012)

Bump Foot/Archive

• Sound collage 
• Experimentalism 
• Sampledelic 
• Plunderphonics 
• Avant-garde 
• Electronic 
• Dada music 
• Deconstructed pop 
• Post-psychedelic 
• Art pop

Baltimore'ist pärit eksperimentaatori Dave Keifer'i (DK) ehk Cagey House'i muusika on olnud katsetuste-eksituste jada, mida ta siis testib läbi kriitilise pasafiltri omaenda peas. Pää ei ole prügikast, ning seetõttu ameeriklase muusika reeglina on olnud tasemel. Ta on jõudnud punktidesse, kus tal on kaks erinevat lugu samaaegselt mängimas -- üks vasakus ja teine paremas kanalis. Seda „kõik korraga“ kirjutamisstiili on võimalik vormida erinevalt. Olgu selleks pikendatud eksperiment, mida väikeste meloodiajupikestena, mida ta pärast häälestuse, helikõrguse ja tempo timmimist dubleerib ning seejärel hakkab seda tehnikat laiendama. Mõnikord on asjad läinud tõeliselt huvitavaks ja metsikuks, kui ta mängib erinevaid helindeid samaaegselt. DK möönis mulle antud intervjuus 15 aastat tagasi, et on alatihti takerdunud meetodisse selmet hakata tõeliselt keskenduma muusika tekitatavale suminale (nii otseses kui kaudses mõttes). Olen mõelnud, et tema muusika on mõjutanud Oneothtrix Point Never'i Daniel Lopatin'it, kelle muusika volatiilsus ja fragmentaarsus on DK sämplipõhise kaleidoskooplikuse ja värvikireva emotiivsuse natuke teistsugune vorm. Muidugi on ka erinevusi -- ennekõike tundmus, et Cagey House'i muusikast imbub välja twinpeaksilikku sametisust ning seletamatut salapära, mille kandjateks on väikeste kultuurimajade kulunud lavalauad -- justkui etendatakse näitust helikeeles, milles on nii esmapilgu võõristavust kui kaasaegseimaid heli genereerimisvõtteid (ning koos sellega kõige moodsamaid) helisid -- kohati kõlab siin kassikontsert, et seejärel muunduda miniorkestratsioonideks, trummeldavaks hõimuõhtuks kusagil lõpmatus universumis või ülesköetud emotsionaalsuseks või zombide üllatusõhtuks (tõepoolest, korralik kogus dadalaadungit on albumi maitsestamiseks laos alati ootamas). Teisalt juhuslikest sõnadest dialoogide ja absurdihõnguliste situatsioonide tekitamine - mida toetab pöörane muusika - toob meelde nii Cassetteboy, People Like Us'i kui ka Ergo Phizmiz'i. Tungitakse säilenõtkelt nii kultuuriruumi kui absurdihuumori valda (tegeldakse ideoloogiate, tavaarusaamade ning lähenemiste murendamisega). Ma olen sellest 10-loolisest taiesest selle albumi ilmumise aegu kirjutanud (tõsi, olin siis märksa lakoonilisem ja kriitilisem). 8.5 (8.0-9.0)

Euseng Seto -- Walaubagaimanapun (2014)

Basic_sounds/Archive

• Glitch techno 
• Contemporary classical 
• IDM 
• Electronic music 
• Ambient techno

See muusikaline teos on kahtlemata tehniline saavutus. Kõik on paigas: struktuur on laitmatu, produktsioon on puhas ja iga element, mis peaks olema intelligentse tantsumuusika žanris esindatud, on sellel ka olemas. Kuulajale esitletakse muusikat, mis on äärmiselt kenasti ja põhjalikult struktureeritud, andes tunnistust autori meisterlikust techne'st: elektroonilise muusika oskusteabe ning teisalt IDM teostuse valdamisest. Küll aga peitub selles pedantses korrektsuses ka teose peamine probleem. Malaisia artist on jäänud pidama ilukõne ja žanri kohustuslike elementide esitlemise tasandile. See on justkui ideaalselt kirjutatud essee, kus on kõik vajalikud viited ja faktid, ent puudub isiklik hääl; see "miski", mis eristaks seda teost tuhandetest teistest sama kategooria töödest. On tunne, et tegemata on jäänud järgmine samm -- see sammuke, kus artist kasutaks standardseid vahendeid selleks, et luua oma eripära. Nende paarikümne minuti põhjal on artisti eripära ja kunstiline käekiri raskesti, kui mitte võimatult, esile tõstetav. Tulemuseks on küll suurepärane näide sellest, kuidas muusikat peaks tegema, kuid mitte see, miks just seda muusikat peaks kuulama. Antud muusikateos väärib küll kõrgeid punkte (st keskmisest natuke kõrgemaid) ainuüksi selle põhjalikkuse ja laitmatu tehnilise teostuse eest. Teisalt piirdumine kutsealase techne'ga jätab teose ilma isikupärasest särast, mistõttu tuleb selle eest paraku punktid andmata jätta. Küll suurepärane materjal helitehnika ja struktuuri õppimiseks, ent vähem rahuldavam neile, kes otsivad transgressiivset kunsti. Siin-seal on ka klassikalist klaverimuusikat, et ilmselt elektronmuusikast tekkinud pinget maha võtta. Teisisõnu -- maandada midagi, mis parimal juhul võiks kujutelma sigineda. See järgnevus jääb natuke kunstlikuks ja arusaamatuks. IDM-muusika probleem kahtlemata on universaalne (ehk ka paratamatu -- asi hakkab kaubastuma). Tekib endaga rahulolu, revolutsiooniline vaim hääbub. Ilmselt see kõik ei olegi ES eesmärgiks nii väga olnud, kuivõrd albumi pealkiri kannab tõlgituna nime "mis iganes". 7.5 (7.5-8.0)

[Teaser of the day] ish10 yow1r0 - Beth

• Chilltronica 
• Trip-hop 
• Sampledelic 
• Electronic music
• Breaks
• Cinematic 

Artist: ish10 yow1r0

Release: judy EP

Label: MiMi

Year: 2025

[Teaser of the day] Paradigm - I Talk to Myself

Kill Your Own Archive

• Punk rock
• Hardcore punk

Artist: Paradigm

Release: Paradigm

Label: Kill Your Own Archive

Year: 2018

[Teaser of the day] goral dreens - Arbor Waterline

• Experimentalism 
• Improvised noise
• Noise music
• Musique brut 
• EAI
• Electronic
• Avant-garde 

Artist: goral dreens

Release: snake kills evangelist

Label: LOUDsilence

Year: 2025

reFUGeeS From Beyond -- Art Of Sabotage (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Dada music 
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Noise music 
• Neo-psychedelia 
• DIY 
• Improvised noise

Ed End'i tegemised on alati põnevad tundunud, kuivõrd tema muusika esindab omamoodi valvsuse seisundit, rakendades vastupanu enesega rahulolule -- ta alustab omi tsükleid nii albumite kui kompositsioonide lõikes teatud nullpunktist; end justkui korrates, tsüklitesse langedes, et vaadata asju erinevatest vaatenurkadest -- parandada, muutuda, areneda. Ta kindlasti ei ole progressivistlik artist ses mõttes, et jõuda välja kuhugi sirendavasse ideaalpunkti. Tema muusika on pigem instrumentaalne protsess, milles on nii edasiliikumist kui tagasilööke, nii käänakuid kui takerdumisi -- ent tehes seda rohkem- või vähemkuuldavalt dadaistlikus võtmes. Kuulaja võib sealt mõndagi kaasa võtta, ent see ei ole midagi sellist, mis kinnistaks olemasolevaid popmuusikalisi narratiive ning neisse iseenesemõistetavalt sisse istutatud edulugusid. Siin hekseldatakse popmuusikat nõnda, et kõiksugu päris- ja kujuteldavatest isandatest õhku ja põhku armutult välja lastakse. Artist viib destruktiivse akti lõpuni, st ka iseenese vastu, et dekoloniseerimisaktist ei jääks õhku poosetavat mina-odööri. Erinevalt populaarsest muusikast, milles luksusega pillatakse, jääb siin alati midagi justkui vajaka -- korrates nibg käiates taas, et piiratud šabloonidest maksimumi välja võtta. Nende šabloonide tipud on üpris madalad, ent üsna püstloodis, et seda ei võiks lihtsalt ellu viia. 8.0 (7.0-8.5)

[Teaser of the day] Martin Rach - Dream the Desert

• Improvised music 
• Post-bop
• Experimentalism
• Post-psychedelic
• Free jazz
• Avant-jazz 
• Avant-garde 

Artist: Martin Rach 

Release: River/Home

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2022

[Teaser of the day] Lutz Thuns - Recurrent Dreamscape 2

• Electronic music
• Space music 
• Ambient
• Organic electronica 
• Sound poetry 
• Kosmische Musik 
• Progressive electronic 

Artist: Lutz Thuns

Release: Recurrent Dreams

Label: Self-released/Bandcamp

Year: 2020

[Teaser of the day] Gensai Hasegawa - The Non Existent Choir

• Psycho-acoustic
• Noise music
• Electronic
• Avant-garde 
• Abstract 
• Experimentalism

Artist: Gensai Hasegawa

Release: The Non-Existent Choir

Label: Noise Margin

Year: 2025

[Teaser of the day] Black Cocks - K.T Dub of Death

Nostress

• Avant-blues 
• Dub rock
• Experimentalism
• Avant-garde 
• Improvised music
• Noise rock 
• Experimental rock
• Avant-rock 

Artist: Black Cocks 

Release: Sweet Illutions

Label: Nostress 

Year: 2013

[Teaser of the day] Rimar - Love Coming

Archive

• Deep house
• Chillwave
• Electronic music 
• Outsider house 

Artist: Rimar  

Release: Beko_Crash Symbols #2

Label: Crash Symbols/Beko DSL 

Year: 2010 

[Teaser of the day] Digits - Because It`s Wrong

Free Music Archive

• Electronic
• Alternative dance
• Lo-fi
• Indietronica
• Synth-funk
• DIY
• Singer-songwriter 

Artist: Digits

Release: Because It`s Wrong

Label: Bad Panda 

Year: 2012

Jonathan Caws-Elwitt -- Sweetness & Light (1992)

Gajoob/Archive

• Psych-pop 
• DIY 
• Singer-songwriter 
• Alternative rock 
• Lo-fi

On olemas ametlik muusikaajalugu ja on olemas mitteametlik -- viimase sfääri moodustavad need, kes ise on oma muusikat välja andnud või siis on seda väljastanud perifeersed plaadifirmad (sageli lokaalse päritoluga), kes võidakse avastada juhuslikult, uudishimust või uurimuslikel eesmärkidel -- et siis nad tavapäraselt unustada. Ometi samamoodi nagu kiidetud ja tuntud plaadifirmade artistidega teevad ka varjulise muusikaajaloo esindajad samamoodi häält, mängivad instrumente -- isegi kui paljud neist teevad seda krobeliselt ja profaanselt; just nimetatud omadused annavad asjale õige knihvi. Üheks taoliseks artistiks on ka käesolev, kelle 12-looline üllitis hindab just mainitud entiteete -- sinisilmselt armunud, asju läbi roosade kardinate filtreeriv; justkui hipi, kes on hüpanud tänapäeva 60ndate teisest poolest või 70ndate algusest; just tollest ajast, kui helitöötlus ei olnud veel laialdaselt omandanud steriilset vaapa tänu salvestamistehnika arenematusele ning kui tehnilistest piirangutest hoolimata oli oluline endast esteetiline ja eneseväljenduslik purakas välja saada. Psühhedeelsed klahvpillid, naivistlik ja hägus laulumaneer ning siin-seal ka pastelseid kitarre, mis annavad asjale selle õige meki; see on korralik album mehelt, kes lihtsal viisil on salvestatud pehmelt öeldes tagasihoidlikule kassetile.steriilne produktsioon pakkuda ei suudaks. Madalsageduslik esteetika ei ole siin kindlasti piirang, vaid teadlik valik, mis tabab ideaalselt 60ndate vabadustundmusest läbiimbunud vaimu, vaadatuna 90ndate alguse ilmselt (väga) erinevast maailmast. See tundub ehtsa ja südamliku austusavaldusena, omal ajal radari alt kadunud ettevõtmisena. Soovitan lisaks kuulata artisti ansambli The Silly Pillows'i aasta varem ilmunud taiest "A La Fois", mis saavutas veelgi kõrgema laulukirjutamistaseme. Lisaks soovitan kuulata Briti punti The Hirundu, kes alustasid 80ndate alguses sarnases võtmes, kuigi liiludes märksa eksperimentaalsematele radadele hiljem. Need on pundid, kelledele oli võõras rokipeerude (ja nende järgijate) ebasiiras taotlus taaselustada rokkmuusika mässulise impulsi vastaselt juba surnud rümpa. Populistliku taaselustamise mõte on saada tagasi koht panteonil koos kaasnevate hüvede ja majandusliku heaoluga. Toota kapitalistlikku usku lõputusse arengusse, kuigi eeldused ja kvaliteet seda enam ei kanna. 8.0 (7.5-8.5)

Pitch Boys -- Random Teleports 1 (2004)

Test Tube

• Synth-funk 
• Soul 
• Electronic music 
• World music 
• Hip-hop 
• Breaks

Artisti nime aluseks võttes tuleb möönda, et muusika kinnitab selle õigsust nii nimekõlaliselt sarnase legendi muusikast kaldeerinevuse kui ka seda seitsmeloolist taiest iseendas käsitletuna. Selles muusikas on nii funk'i, soul'i kui hõimlikke rütme. Ei oleks ju eriline juhtum, kui kõike seda ei väärindataks, luues isikupäraselt sünteetilist vaapa selle ümber. Kuhugi sinna vahele mahuvad veel ka suupillikaikumised, mis ei lähe sugugi maitsetuks jätte -- õige puude, sobiv hetk, korralik sünergia elektroonilise muusikaga annavad õige noodi kätte. Võib-olla seesuguse kasina kontseptsiooniga üllitise ainsaks nõrkuseks on paratamatu peenhäälestus, kuivõrd tehakse küll erinevaid mikroskoopilisi trikke, sõlmi ja poognaid, ent kokkuvõtvalt võib see tavakuulajale sulada üheks känkraks. Aga ei -- see on üks võimalikkustest, mis ei pruugi realiseeruda. Siinkirjutajale koguni tundub, et artist mängib kuulajaga natuke nagu kass hiirega -- ära ei pigista, ent ei lase ka lahti. Natuke uimastab igavusega, et siis õige pea pipardada kuulaja meeleelundeid. Ei, tuleb möönda, et selles mikrofunki sünteetikas, selle korduvates mustrites - mis ehitavad interaktsioonis mõjutades üksteist suuremaks -, on hüpnootiline jõud ning lummav jaks sees. See vastastikku mõjutamine ei pruugi isegi juhtuda ühe loo piires, vaid kabduda järgmis(t)esse loosse-lugudesse. Väljaandjaks on Portugali netiplaadifirma Test Tube -- üks nende esiotsa üllitistest. 8.5 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Day of the Triangle - meh44

• Electronic
• Progressive electronic
• Ulmetroonika

Artist: Day of the Triangle 

Release: bizarre world of non

Label: Trash Can Dance 

Year: 2018

[Teaser of the day] m preis - biking, i look back

• Avant-garde 
• Electronic 
• Experimentalism
• Post-classical 
• Art music

Artist: m preis

Release: bare

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2018

[Teaser of the day] fileform - shut up and dance

• Electronic music 
• Hyper pop 
• J-pop
• Deconcstructed pop 

Artist: fileform

Release: CORRUPTECH1 

Label: Lost Frog Productions 

Year: 2025

Out-Or -- Virtualfresh (1999/2020)

Trash Can Dance

• Jungle
• Acid techno
• Electronic music
• Alternative dance
• Sampledelic
• Drum and bass
• Breakbeat
• Acid electro

Oh jaa, kuulates seda kaugenekest aastast 1999 - Trash Can Dance`i poolt uuesti välja antud 5 aastat tagasi kasseti kujul, siis mõtlen sellele, et 90ndate indi- ja elektroonikaartistid Maarjamaal armastasid sämplimisega oma visandit avardada. Tegid seda paganama hästi! Valisid häid sämpleid, oskasid esteetilise elitaarsusega uusi järgijaid leida! Out-Or oli elektroonikaartist, kelle muusika ilmselt tagantjärele hinnateski on kompromissitu, kellel justkui ühest otsast varrukas hargnes, ent teise käega ladus tulevikku (pea pidi olema ka ettepoole suunatud -- või vähemalt anonüümselt mikserpultide, süntesaatorite ja helikaartide nähtamatu osa ehk masinate mikrokiipide rohendava maailma katedraali eksinud -- kes muusikat teinud, see teab näiteks sämpleri vastupandamatu universumi kutset). Marko Sula (MS) eeliseks oligi tema püsimatus -- tee-seda-ise esteetika varjus juba etableeruma hakanud trummi ja bassi triksterlikult nügimas, seda formalismist vabaks raputamas. Ütleme siis otse, et ärksamatele pintsaklipslastele mõeldud klanitud muusikastiil pidi väärtuslikuks elulemiseks jõudma tagasi väljaveninud pusade ja lottis teksade manu - ehk siis breikbiidi ja jungle'i vakku. Ega ikka ei jõudnud, vaid maandus eikuhugi. Teisalt kargab MS loomingust välja põrgulikult lõbus funkilik elektro- ning tehnokratt, millega võinuks ka laineid lüüa 90ndate ja nullindate alguse Michigan'i osariigi päälinnas. Aeg-ajalt tungib õlitatult funktsioneerivasse masinavärki roostet ja kõdu, kuid just sellised (ootamatud) hälbed muudavad kuulaja tundlikuks, mõistmaks "Virtualfresh`i" tekstuuride ja rütmide väärtuslikkust. Murdunud kividest ja pudedatest tellistest ehitatud helimaastik, mille taga on ei-miski-küla resident. Ühelt pool seetõttu, et omal ajal Eesti põrandaaluses liikumises oli ta ka veidi eraklik, ajades oma rida (sellal kui sealsed käilakujud soovitasid keskenduda rütmidele, mitte veidratele helidele ja veiderdavale kosmosele) ning teisalt eelpoolmainitud tagasipöörde - et edasiminekuks korraks juurtest jõudu ammutada - ebaõnnestumisest laial skaalal. Aga just nõnda legendid sünnivad -- kes oma ajastu tingimusele ja keskkonnale vastukarva keeras rütmi "valeks" ning moonutas tollast mikrokogukondlikku kommunikatsiooni. Nõnda kaduv muutubki surematuks. Vahel on juba tunne, et mu kassetika helipea hakkab üles sulama ning lint välja venima. Klassika. 9.5 (9.0-10)

Sai -- Though We Meet But Once (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient rock 
• Post-metal 
• Fusion 
• Industrial rock 
• Art metal 
• Industrial metal 
• Jazz rock 
• Post-rock 
• Neoprogressive rock

Selle albumi mõte ja kavatsuslikkus ei rullugi pealkirja vaadates lahti - see on pelgalt (ka) ühe loo pealkirjaks - tähendus avardub alles siis, kui järjestada üheksa loo pealkirjad. Tõlkes võiks see kõlada järgmiselt: mind tihti välditakse, aga ma jõuan alati (kohale); kuigi me kohtume vaid korra, hakkad sa mind igavesti tundma, siis ütle (ka) mulle, mis ma (õigupoolest) olen. Kõlab tavaliselt nagu paarikümne aasta tagune postrokk-albumi pealkiri. Jah, siin kahtlemata on mainitud stiili elemente ning kõla, siis on see vaid kolmandiku jagu tõde. Kahtlemata - ning kes siis ei oleks kuulanud Justin Broadrick`i asju eesotsas Godflesh'i ning Jesu'ga

 - on see eksperimentaalsemale metallile ning industriaalrokile võlgu -- just seesugusele, mis jääb eemale rohkem elektroonilisest (süntindustriaalist, EBM-ist või teistest raske sammumisega elektroonilistest rütmidest). Yasen Penchev (YP) on ilmselt kunagi (lapsepõlves) armastanud õhukitarre mängida - selle nakkav eeskuju on mehe viinud kidramängu oskusliku omandamiseni -, vähemalt kuulates bulgaarlase suurejoonelist, avalat ning kehtestavat pillimängu võib säherdune tunne tekkida. Tõepoolest, ta kidramäng on väga nauditav. Sinna vahele ja ümber koob ta klahvpillihelide fluidumit, jäigalt plõnnivat basskitarri ning programmeerib trummeldamist. Lisaks Broadrick'i suunale on samaväärt esindatud nii Robert Fripp'i hõllanduslik kitarritroonika kui ka John McLaughlin'ile omane loojuvale päikesele horisondile järele seilamine. Selle päikesevene õhku tõstvateks elementideks ongi nii proge kui jätsu pastelne päiksekollane kuma -- ilmselt üldse mitte juhuslikult ongi nimilugu märgiliselt seda. Siin on eeldused konfigureeritud viisil, et tervik hakkaks takistamatult hingama -- kui on viimast, siis on ka elu ja rõõmu. Kui on rõõmu ja õnne, siis aeg-ajalt sugenevad sellesse ka melanhoolia, depressiivsus ning psühhoos. Isegi viimaste puhul on muusika suurepäraseks piksevardaks. Õieti ese ongi niivõrd väärt, kuivõrd ta täidab oma funktsiooni. Musta tuumaga fusion on selle asja nimi, mida YP siin mängib. Väljaandjaks jätkuvalt suurepärane Bulgaaria (neti)plaadifirma Mahorka. 8.5 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] Rádio Morto - Psicofuga

• Illbient 
• Neoclassical
• Improvised music 
• Musique brut 
• EAI
• Experimentalism 
• Post-metal 
• Avant-garde 

Artist: Rádio Morto

Release: Metafísica e Os Paraísos Artificiais

Label: Sinewave 

Year: 2019

[Teaser of the day] Aigar Vals - Jump

• Electronic music
• Conceptual
• Art pop 
• Easy listening
• Alternative pop 
• Cinematic 

Artist: Aigar Vals

Release: Miisufy (Original Motion Picture Soundtrack)

Label: Trash Can Dance/Bandcamp 

Year: 2024

[Teaser of the day] The Hirundu - Only In It For The Gravy

• DIY
• Outsider pop
• Singer-songwriter 
• Electronic pop
• Post-disco 
• Lo-fi 

Artist: The Hirundu 

Release: Pound For Pound (I'm The Best Around)

Label: Pitch And Putt 

Year: 2004

[Teaser of the day] Uberlulu - L'éveil en 4 actes

• Flamenco
• Electronic music
• Smooth jazz
• Chilltronica
• Synth-wave 

Artist: Uberlulu

Release: Espace, temps, ésotérisme & cie

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2007

[Teaser of the day] My Own Cubic Stone - Cuivre

Murmure Intemporel

• Avant-garde 
• Ambient
• Electronic 
• Post-minimalism 
• Tribal ambient 
• Experimentalism

Artist: My Own Cubic Stone

Release: TRANSMUTE 

Label: Murmure Intemporel (ex-Sillage Intemporel)

Year: 2019

[Teaser of the day] Fields Ohio - Luciferian Tea Party / Sinister Postal Employees Heart Manic Commuters

• Sampledelic
• Avant-garde
• Hauntology 
• Electronic
• Sound collage
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 

Artist: Fields Ohio

Release: A Quiet Terror In The Hearts Of Millions

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2019

Múm -- History Of Silence (2025)

Morr/Bandcamp

• Art pop 
• Indietronica 
• Ork-pop 
• Chamber pop 
• Folktronica 
• Ambient pop 
• New Weird Iceland 
• Electronic 
• Baroque pop

Viimati üllitas stuudiokraami kunagine Islandi muusikaline ime 12 aastat tagasi -- pikem paus eelnevalt palju üllitanud artistidele tuleb reeglina kasuks. Esiteks kuulajad saavad eelmiste albumite osas hinnangulisi korrigeerimisi teha (jõuavad uuesti üle kuulata) ning teisalt artistid suudavad distantseeruda eelnevalt loodust; kolmandaks uute ideede kogumiseks on see samuti paras aeg. Mingil aastal põikasid ka Eestisse Leigo järvemuusika festarile. Mis on vaikus? Kas vaikuse kestmise pikkuseks on 4 minutit ja 33 sekundit? Või on vaikus hoopis nähtamatu vestlus -- nagu sisendas kuulajatele CAN`i esimesel plaadil Malcolm Mooney. Nad on ju pärit Islandilt -- seal väidetavalt võib isegi teatud kohtades tajuda absoluutset vaikust. Kuidas vaikus suhestub tühjusega? Kui jah, siis milles peitub nende ühisosa? Vaikus kaasaja kontekstis on suhteline fenomen, mille ilmnemine pigem tuleneb suhestatusest ümbritsevasse mürra. Helid, mis oma korrastatuses summutavad ja minimeerivad tolle kaootilisust, toorust ning häirivust. Olles funktsionaalselt puhvriks ning kõrvatroppideks. Aga Múm on vahepeal õppinud ära mõned trikid -- õppinud kasutama ühelt poolt vokoodrit (loos "Only Songbirds Have A Sweet Tooth", st mitte labastama sellega muusikat) ning teisalt esmapilgul kaugenenud elektroonilisest muusikast klassikalisema ja ämbientsema helikeele poole. Ent see kõik on petlik -- mille järele ei olegi õieti vajadust küsida. Nende 33 minuti jooksul tuleb esile erineva reljeefiga valendikke, milles on nii elektroonilist igikeltsa kui kammerlikku viirgamist. Näiteks avalugu "Miss You Dance" ulatab juhtniidid hästi kätte -- orkestreeritud helide all pulseerivad kodusaare tektoonilised rütmid -- ent põtkides peenetundeliselt, mitte kogu maastikku ümber pöörates. Sinna sekka lisatakse pahupidi pööratud heiastusi nii helis kui vokaalselt, mis tekitavad positiivset kummastust. Võiks ju kergema vastupanu teed minnes sõnada, et ülejäänud seitse lugu (peen)häälestavad ning kombineerivad mainitud elementidega; ent nõnda lihtne ka asi ei ole. Liigutakse vaikses melanhoolias; isegi kui mõtiskluse žestid tunduvad küllaltki lihtsatena, siis see on lihtsus, mis sünnib arvustuse algul vihjatud kunstilise pagasi tunnetuslikust analüütilisusest. 8.5 (7.5-9.0)

Faust -- IV (1973)

Virgin

• Krautrock 
• Art rock 
• Avant-prog 
• Proto-industrial 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Post-classical 
• Psychedelic 
• Folk rock 
• Motorik 
• Experimental rock 
• Progresssive rock 
• Improvised music 
• Avant-rock 
• Drone pop 
• Noise rock

Ma olen kohanud veidrat (muidu olulise muusikablogija) arvamust, nagu Wümme legendi Faust`i kitarrisaund oleks imeliku tämbriga. Õigupoolest on enamus nende muusikast tasakaalust väljas, vaaruv ning purjus (kui soovite!). Ühesõnaga -- normidest hälbinud! Käesoleval 8-loolisel skaleeritakse mõnuga helilisi horisonte -- üle-eluline psühhedeelialaine taandub mingil hetkel, muutudes sulniks pastoraalsuseks; kabaree või klassikalise muusika lõiked - tõsi, suht katkendlikud, pealtnäha räsitud ning liigestest lahti - muutuvad ühtäkki reipaks kosmiliseks elektroonikaks. Vaikusest sünnib kunati müra. Ning loomulikult sähvivad kitarrisaundid, mis ei jää siin mitte põgusaks ilminguks ning kergemeelseks ettevõtmiseks -- kitarride tummine ballast ennustas GYBE! sündi teispool Atlandit Saint Lawrence`i jõe kaldal umbes paari kümnendi pärast (umbes sellal kui Faust uuesti kokku tuli). Kiired üleminekud ning muutumised ongi Faust`i üheks tunnusmärgiks -- mida tunnustavalt on esile tõstnud üks nendest mõjukas mõjutatu -- Stereolab. Enamgi veel -- loos "Picnic On A Frozen River, Deuxieme..." saab hüpnootiliselt ringi udjav improkäik äkitsi läbi. Tõepoolest, kui mingi idee saab ammutatud -- milleks siis sujuvalt lõpetada?! Juhe tuleb õkva seinast välja tõmmata! Seda nad tegid, jättes endast inspireeriva pärandi maha. Kogu see protoindustriaalne ajam - mis oli just osaliselt ajendatud moodsast eluolust võõrandumisest - käiati varsti Briti saartel (osaliselt) postpungi egiidi all. Kui Düsseldorf oli Kraftwerk`i liikmete sõnul tohutult okupeeritud büroohoonetega (millele nad vastandusid robotiesteetika ning anonüümse ühendkehandi ja -ideoloogia kujundamisega), siis brittide niigi vilets eluolu kusagil Sheffield`is ja Manchester`is kutsus esile radikaalseid esteetilisi suundumusi (mida veelgi katalüseeris üks Raudseks Leediks kutsutu). 9.0 (8.5-10)

Origami Repetika -- Say Hey Horses (2011)

Proc-Records

• DIY 
• Chillwave 
• Drone pop 
• Psych-pop 
• Lo-fi 
• Tracker music 
• Organcore 
• Synth-wave 
• Indietronica 
• Glo-fi 
• Electronic 
• Post-disco 
• Yacht pop 
• Chiptune

Ameeriklase Adam Sigmund'i (AS) ehk Origami Repetika neljalooline taies on ilmselt üks tema viimaseid, mida ma ei ole arvustanud või on see siiski petlik ilme, kuivõrd mees on viljakalt tegutsenud juba nullindate esimesest poolest saati ning tabanud tollaseid indimuusika tendentse ülitabavalt -- tehes seda jäljendamata ning kindlasti püüdes sellest mitte labast hõlpu lõigata. Ise pigem on alati andnud asjale natuke omapärase nurga, kasutades nii kaheksabitist ehk siis mõnevõrra primitivistlikuks peetava muusika elemente; lisaks ka teistlaadi prmitivismi -- loomuldasa lo-fi ja DIY-esteetikat indimuusikaga ristates (või siis andes sõltumatule muusikale tagasi algupärasuse). Näituseks 15-minutilise taiese avalugu "Chips in the Hay" on fantastiline avang, mis kõlab justkui Spacemen 3 oleks kusagil paralleelmaailmas musitseerimas, ümbritsetuna ideelistest patroonidest Silver Apple'ist, Faust'ist, Velvet Underground'ist, Neu!'st ja Suicide'ist. Sellesse taiesesse on kätketud primitiivsust ja metsikust, mis seob loo orgaaniliselt helilise paganlusega ehk siis eluterve nng avatud tunnetusega ka ajalooliselt. Ülejäänud kolm lugu heiskavad vapralt purjed, et seilata hoopis mujale. Päike tõuseb, mõnus tuule miilamine lükkab parrast edasi -- ent ka kergekaaluline chillwave-trillerdamine on ka väga väärt kuulamine -- chillwave oma parimal kujul kõlab tõesti kui mahendatatud päikesepaiste maheda tuuleiili näkku puhumise saatel. Ei ole ei kuum ega ole ka külm -- tundes end õnnistatuna kaunite mälestuste ning kohe saabuva õnneküllase tuleviku ootuses (mistõttu tulevik on peaaegu alati rohkemal või vähemal määral võõrastav). Avaloo raskuskese on asendatud millegi teistmoodi navigeeritavaga --ühte lukku sisenev vokaal ei ole mitte niivõrd sõnumi edastamiseks, kuivõrd muusikaliseks varieeruvuseks mõeldud. Aga sõnum jätkub ja laieneb -- kuivõrd lugu "The Odor of Team Spirit" paisub piiritletud membraanruumis joviaalseks diskoks. Allasurutud ja higine, kleepuv ja häbenev, saladuslik ja sensuaalne (nagu geidisko esimesed sammud konservatiivses kogukonnas). Kõiges selles on meeldivas ulatuses liialdust - ent see ei paisu laadatralliks, kuna seda kontrollib tark looja. Kuigi ükski senini kuuldud AS albumitest ei ole pettumust valmistanud, siis näikse, et käesolev võib olla isegi tema meeldejäävaim. 9.0 (8.5-9.5)

Droughtwerk -- Children EP (2025)

Red Eye

• Techno
• Electronic music
• Acid techno
• Club dance
• Tekno

Käesolev 4-looline EP on meisterlik harjutus heli vastuolulises projitseerituses, tasakaalustades osavalt toorest intensiivsust atmosfäärilise hingamisega. Üllitis on kokkuvõtlik, ent sügavalt kihiline teekond 90ndate alguse Briti tehnotundlikkuse südamesse. Rütmiline raamistik on terav ja hoolikalt viimistletud, kuid seda ümbritseb pehmem helikangas, andes kogu salvestisele märkimisväärse ruumi- ja soojustunde. On lahe atmosfäär -- see ei pulseeri lihtsalt; see hingab. Tunne on erinev kaasaegse elektroonilise muusika külmast ning kliinilisest läikest. Tõmbaksin teie lahkel loal mõnuga lahti võrdluse vana palksaunaga kusagil tiigi või ojakese kaldal, mida on hoolikalt samblaga polsterdatud. Kuumus on käegakatsutav -- ehe, elav, hingav küte, mis näpistavate kuumatorgetega ergutab keha ja vaimu. See heli tõmbab kuulaja endasse aurava ja haarava täpsusega, lastes õhul ringelda ilma põhienergiat ära põletamata. Ka Droughtwerk demonstreerib omi helilisi arme ja ebakõlasid häbenemata. Need kakskümmend neli ja pool minutit iseloomustavad žanri kuldajastut, olles leidnud identiteedi mahajäetud tööstushoonetest ja taastootmisallika piraatraadioülekannetest.
Temaatilised alavoolud on samavõrd intrigeerivad. Nimiloost avalugu intrigeerib reaga, mis väljendab vastumeelsust "teiste inimeste" suhtes. Inimpõlglik deklaratsioon igatahes loob klubidele orienteeritud meediumi kontekstis põneva pinge. Või on see salajane, omamoodi perversselt kirglik armastuskiri klubile kui ülimale ühise vabanemise institutsioonile, kohale, kus üksikisikud võivad soovi korral saavutada ekstaatilise anonüümsuse. Või viitab see erakliku alkeemiku võrdkujule, kelle intensiivne fookus on suunatud tõelise helilise (kvint)essentsi ekstraheerimidele.
Kõigis neljas loos vihjatakse Britannia laotehno alustaladele - aga ka põhitellingule nimega Kraftwerk - rikastades seda kõike hilisematest aegadest ammutatud trikkide ja manipulatsioonidega. Ning kahtlemata Detroit'i ainitine vaade tehnosagedustele hüpnotiseerib ja ergastab. Head asjad ning väljapaistvad isikud ongi sageli vastuokslikud. See on nii isolatsiooni deklaratsioon kui ka üleskutse ühenduse loomiseks, tõestades, et kõige sügavam tantsumuusika asub alatihti tantsupõranda kollektiivse anonüümsuse ja looja isikupärase fookuse vahelises ruumis. See on hädavajalik kuulamismaterjal kõigile, kes otsivad rütmilist jõudu, mis on ühendatud nutika orgaanilisusega. Siin põrand vappub ja lainetab, tekitamata siiski mõrasid sellesse. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Nole Plastique - Crowled

20kbps

• Experimental electronica 
• Electronic music
• Avant-garde 
• Lobit
• Experimentalism
• Avant-electronica 

Artist: Nole Plastique

Release: The Disharmonization Of Primitive Thoughts

Label: 20kbps 

Year: 2005

[Teaser of the day] Polodecarne - Mosquito

Hamsterloco

• Electronic music 
• Improvised noise
• Freeformfreakout 
• Experimentalism 
• Avant-garde
• Post-industrial 

Artist: Polodecarne

Release: Free

Label: Hamsterloco

Year: 2006

[Teaser of the day] Miguel Gil - el virtuosismo interior.

• Electronic 
• Experimentalism
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Post-classical 
• Art music

Artist: MIGUEL GIL

Release: BIENESTAR MINERAL

Label: Plus Timbre

Year: 2025

Barc Elteeb -- Sci-fi TV (2025)

Noise Margin

• Kosmische Musik
• Space music
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Cosmic synth 
• Improvised music

Selle väga võõrapärase - ilmselt moonutatud päritolu - nimega projekti taga on Tšehhi industriaallegendite Interpretace koosseisust pärit Richard Charvat (RC), kelle muusika on nagu ikka mürarohke -- kilisevale-kolisevale helimaastikule annavad raamid kosmiliselt rulluvad sünteesaatorid -- kahtlemata on see 64-minutiline taies nii artisti sisemaailma kui välismaailma avardamise taotlusega tehtud; rõhuasetusega ilmselt seesmisele ruumile, kuna välismaailma ei ole võimalik kontrollida --isegi kui su varandus küündiks triljoni dollarini; jah, võib öelda, et selles muusikas põrkuvad teatud helindid, et esmaimpulsi ajel üksteisest eemale põrkuda ning seejärel juba väiksema vahemaa tagant sujuvalt põkkuda -- siin 5-loolisel on artistile uudset progressiivelektroonikat ning teisalt Charvat'i enda geneetilise koodi kuuluvat industriaali koodi, millega ta Interpretace'i algusaegadel Tšehhoslovakkia kommunistliku kõleduse-jõleduse vastu seisis. Kupatust rulliv ning sellest üle libisev happeline sünteetika jumestab siin asja. Käesoleva taiese muudab vastuvõetavaks ja intrigeerivaks nii pehme kui terava põrkumine -- pigem peaks nentima, et loomuldasa industriaalmuusika loomusesse kuuluv terav nurgelisus ja teravnurksus saab siin täidlasemate kosmiliste helidega kompenseeritud-tasakaalustatud. Teisalt ei tasu kuidagi arvata, et need kosmilised helid oleksid kuidagi banaalsed või kompromissialtid. Ei, taas need happelised sünteetilised helipannood on irriteerivalt vulgaarsed, ent samas on neis ka piisavalt peeneteundelisust. Tõrked heli kunstlikus-kunstilises süsteemis on alati kuulamisdünaamikat virgutavad. Progressiivelektroonika ja Kosmische on alati meeldinud -- Manuelist ja Ash Ra'st, Edgarist ja Tangerine Dream'ist kuni Jean-Michel Jarre'i kosmosediskoni välja. Iseenesest ruumi laiendamise käigus tuleb hoolt kanda nii laiendamise tööriistade kui ka laiendatud ruumi eest ning seda teeb RC siin eeskujulikult -- andes sügava puhtajoonelise lõikega asjale selge piirilisuse. Unistus modulaarsüntesaatoritel möllamisest - mis kunagi oli väga vähestele kättesaadav - vanemad kasutajad saavad nüüd omi kunagisi fantaasiaid ellu viia. Kuid uued modulaarsed süsteemid inspireerivad tänapäeva kõige radikaalsemaid mõtlejaid sünteesi, sekventseerimise, liideste ja heli kujundamise vallas. RC-l õnnestub üksildase modulaarse improvisatsiooni jõudu salvestisega päriselt edasi anda, kasutades modulaarse improvisatsiooni kaootilisi kalduvusi suurepäraselt ära. Nii et kord ja kaos mängivad dünaamilist binaarsust. Nagu tavapäraselt on ka selle üllitise välja andnud Tšehhi plaadifirma Noise Margin. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] Mequetrefe - Nine

• Alternative dance
• Indie rock 
• Neo-psychedelia
• Dance rock
• Shoegazing 
• Electronic 
• Alternative rock
• Indie dance

Artist: Mequetrefe 

Release: Infraground

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2018

[Teaser of the day] Andrew Cauthen - Paratrician

Take Pills Die

• Glitchtronica 
• Experimentalism 
• Electronic music
• Ambient
• Micronoise 

Artist: Andrew Cauthen

Release: 05.12.25 Country

Label: Take Pills Die

Year: 2006

[Teaser of the day] Carlos Suarez - Kopecho

Alg-a

• Electronic music
• Acousmatic music 
• EAI
• Experimental electronica
• Abstract 
• Avant-electronica 

Artist: Carlos Suarez

Release: Resonancias Ontolóxicas

Label: Alg-a

Year: 2007

[Teaser of the day] Swaying Smoke - Low Ground, Flash

Illusory

• Electronic music 
• Avant-garde
• Neoclassical
• Ambient drone
• Experimentalism 

Artist: Swaying Smoke

Release: Grieving Tendrils Remain Hidden

Label: Illusory 

Year: 2025

[Teaser of the day] Combat Killer - Kevlar

Fresscode

• Electronic music
• Acid electro 
• Tech-electro 
• Post-disco 

Artist: Combat Killer 

Release: Natural Desaster EP

Label: Fresscode 

Year: 2024

[Teaser of the day] Poon - Mees metsas mõõk käes

• Experimentalism
• Musique brut
• Improvised noise
• Electronic
• Freeformfreakout
• Noise music
• Avant-garde

Artist: Poon

Release: Oksa

Label: Trash Can Dance/Bandcamp 

Year: 2019

[Teaser of the day] The Wind Whistles - Jim & Ruth

Jamendo 

• Folk indie
• Anti-folk
• Canadiana 
• DIY
• Alt-folk
• Twee pop  
• Indie folk 

Artist: The Wind Whistles

Release: Window Sills 

Label: Jamendo/Archive 

Year: 2008

[Teaser of the day] Koulomek - oh! no

Hamsterloco 

• Avant-garde 
• Electronic music
• Avant-electronica 
• Experimentalism
• Experimental electronica

Artist: Koulomek

Release: Ragged Sound

Label: Hamsterloco

Year: 2007

[Teaser of the day] Swamp Donkey - A Series Of Small Deaths

Rodent Tapes

• Psychedelic 
• Americana
• Experimentalism
• Hauntology 
• Spoken word
• Alt-country
• Sound collage  
• Art music

Artist: Swamp Donkey

Release: A Paper Thin Moral

Label: Rodent Tapes 

Year: 2025

Slowdive -- Pygmalion (1995)

Creation

• Shoegazing 
• Dream pop 
• Post-rock 
• Art rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Neo-psychedelia 
• Ambient rock 
• Modern classical

Slowdive oli 90ndatel suur ansambel; kingapõrnitsemise tekkeloos ning skeenes oli Neil Halstead'i juhitud punt kahtlemata hiiglane. Mis ei tähendanud ainult konkreetse žanri piires (heli)vundamendi panemist ning (heli)seinte püstitamist, vaid ka väljapoole - mitte ainult mujale rokkmuusikasse - kiirgunud siirete tõttu. Kaasaegse roki kontekstis on see väga oluline taies seetõttu, et ühelt poolt sümboliseerides b(r)ändi märkimisväärset kunstilist edasiminekut. See juhtus ajal, kui Britpop oli tõusnud populaarsuselt tippu, mis - üllatus-üllatus! - kulmineerus Oasis`e ja Blur`i vastasseisuna. Kõige sellega külgnevalt liikus ringi kõlakas nagu Noel Gallagher isiklikult olla nõudnud Alan McGee'lt Slowdive'i Creation Records'i alt välja heitmist. Oli see siis tõde või mitte, ent punt oli ära pööranud nende teisele, fundamentaalseimaks peetavale taiesele "Souvlaki" järgnenud "5 EP-ga"-- irdudes elektroonilisse unelemispoppi ning sünteetilisse ämbientpoppi (seesuguseid tendentse võis jälle tajuda bändi 2023. aasta albumil). Mõned halvustajad on ette heitnud, justkui taies olevat Neil Halstead'i sooloprojekt -- mis ju kokkuvõttes ei ütle mitte midagi, kuivõrd hinnatakse ikkagi lõpptulemust. Tõsi ta on, et masinate - sekventserite, efektide, luuperite, sämplerite jms - esilekerkimine ning osakaal loomeprotsessis on märgatav. Teine oluline tahk on bändi trajektoori sattumine samale mõju- ja trajektoorijoonele, kus ansambel Talk Talk kahe viimase, kunstiliselt sidusa albumiga loometee 1991. aastal lõpetas. Ma ei ole Talk Talk'i - sh nende kahe viimase albumi - väga suur fänn - hindan kõrgeimalt nende kolmandat, üleminekutaiest "The Colour Of Spring". Kahtlemata mõistan Mark Hollis'e taotlust liikuda üha edasi ja sügavamale vaikusesse, ent sellesuunaline teostus jäi natuke aneemiliseks -- paraku midagi jäi selgelt vajaka. Sellel 9-loolisel on Talk Talk`i pürgimused ja kunstilised ambitsioonid täide viidud. Üheks tõendiks on kasvõi lööklaulude - Crazy For You" ning "Blue Skied An´ Clear" - olemasolu (erinevalt Talk Talk'i kahest viimasest albumist). "Pygmalion'i" puhul on räägitud nii ämbienttehno kui nurgelise elektroonika mõjust -- kahtlemata need mõjud on siin olemas, aga mõjud ei ilmne otseselt. Kõik see tuleb esile märksa kaudsemalt -- siin-seal on kitarrid "takerdunud" helisilmustesse, samuti vokaalid; iga kordusega haarates mõne millisekundi juurde kaja ja viivituse pikendamiseks, mis kohati mikromüraks muutudes kriipima hakkab. Selle kõige taamal aegruum väändub-veeldub nagu Salvador Dali maalitud kellad üle laua ääre tilkumas. Teisalt jälle kõik on niivõrd loomuldasa parlanksis, et lausa kõhe hakkab... . Muusikaajalooliselt on taies oluline nii postroki, uue laine kingapõrnitsemise (nu gaze) kui ka ämbientmuusika seisukohalt. Kui mõelda faktile, et peaasjalikult elektroonilise muusika artistid (tõsi, kellest ilmselt paljud nooruses olid The Smiths'i ning hiljem My Bloody Valentine'i ja Slowdive'i fännid) tõlgendasid Morr Music-nimelise plaadifirma all Slowdive'i lugusid ("Blue Skied An´ Clear", 2002). Ning tegid austavalt, st nad tegid põnevalt! 9.5 (9.0-10)

Toxic Chicken -- make my day trip (2008)

Proc-Records

• Lo-fi 
• Conceptual 
• Oompah-oompah 
• Comedy 
• Dada music 
• Electronic music 
• Free jazz 
• DIY 
• Breaks 
• Lobit 
• Techno pop

Toxic Chicken'i (samuti tuntud Covolux'ina, Kai Nobuko'na ning Astro Noot'ina) nimi jookseb aeg-ajalt läbi üllitavate artistide nimekirjas. Kuivõrd käesolev pärineb juba aastast 2008 (käesolev taies on uusülesvõte aasta varem ilmunud taiesest "Make My Day"), siis võib ju öelda, et tegu on juba staažika artistiga. Madalaid, risustatud helisagedusi armastava artistina on ta jõudnud seesuguste plaadifirmade nagu 20kbps-i, Microbit'i, sub65 ning Proc-Records'i diskograafiasse. Käesolev 20-minutiline taies (või helimiks) algab tuututava trombooniga, mis ilmselt ei panusta kuigi kõrgkultuuri -- suurte kontsertsaalide uksed jäävad suletuks säherduse "jama" ees! Teisalt mängida seda pühapäeva varahommikul eelistatavalt kusagil maapiirkonnas oleks üsna tüüne tegu. Igati lõbus hüplev-karglev närimiskummitehno, mille pooridest eritub roostet ning varahommikust hallasegust jahedust. Võib-olla kuulajal hakkavad varbad suti külmetama. See infantiilne pinin - olemata loomuldasa lapsemeelne - kavatsuslikkuselt meenutab The Residents'i dadaistlikku tuimapanemist ning teisalt People Like Us'i, Cagey House 'i ning Ergo Phizmiz'i helikollaažidele omaseid järske üleminekuid, jõnkslikkust ning liigeksalteeritust. Artisti muusika on piisavalt juhm, et seda saaks käsitleda mandunud kunstina. Täpsemalt -- justkui õnneliku juhusena helisilmustesse takerdunud helide fraasideks paisumine, mis umpa-umba pasuna tuutamise saatel liigub tasapisi laadaplatsilt klubihoone seinte vahele -- kus rütmid muutuvad masinlikumaks, kontsentreeritumaks ning kontrollitumaks -- samas säilitades eelpoolkirjeldatud maalähedase lõbususe (või lõbustava hüsteerilisuse). Veelgi enam -- lõbusus on välja mängitud vastandumisele teatud klišeedel mängides (ja järelikult ka neil trampides). Loo keskpaigas on hetk, kui niiöelda mürgise maskuliinsuse esindaja pealetükkivalt röhitseb, ent seejärel haarab pasuna järele, hakates vabajätsulikult pillil improviseerima; kindlasti mitte tehes häbi ei Miles'ile, Ornette'ile ega Sun Ra'le. Kujutagem ette mõnd konservatiivpoliitikut sellel pasundamas, aga mitte selle üle, et talle sülitati näkku, kui näidati homopaari lastega otse-eetris (eesti keeles rääkimas). Kui ei meeldi, no lülita siis telku välja või kuula näiteks Coil'i albumit "Horse Rotorvator" (1986). Aasta algul USA presidendivalimiste tulemusi tähistades küll ei kuulnud, et ta pidanuks nägu pühkima geihümni saatel tantsimise järel. 7.5 (7.5-8.0)

Gnomefoam -- The Benefits of Decay (2008)

Rack And Ruin/Rate Your Music

• Avant-garde
• Lo-fi
• Electronic
• Deconstructed music
• Sound collage
• Experimentalism
• Micronoise
• DIY

Juba enne 4-loolise taiese kuulmist loovad siinsed pealkirjad maailma, mis peegeldavad ebamäärasust, haprust, protsessi, ent mitte lõpetatust -- Dean Bromley (DB) propageerib otste lahti jätmist. Teisisõnu, briti rõhuasetus on muusikalistel ilmingutel, mis pigem lahustuvad kui lahenevad. Artisti hoiak on eemalolev ning kontsentreerimata; omadused, mis on kooskõlas musique concrète'i ning juhusliku müraga: heli, mis pigem jälgib iseennast kui esineb. Ma kuulen siin läbi vilksamas nii Kraftwerk'i ("Trans-Europe Express") kui Syd Barrett'it ("Golden Hair"); siin ei saagi rääkida mitte niivõrd mõjude kokkupõrgetest, kuivõrd vormi lagunemisest -- vormide sulamisest, kavatsuste söövitamisest ning struktuuri libisemisest. Teisalt pealkiri sisaldab sõna "decay", mis eksistentsialistlikus ja metafüüsilises plaanis viib mõtted Emil Mihai Cioran'i manu -- idee läbikukkumisest kui inimlikust olemisest on vabastav. Soovitan kuulata sel nädalal Vikerraadios eetris olnud saadet "Heli nälg", kus Raul Saaremets räägib sellest, kuidas talle ei meeldi puhevil muusikud, kes teevad igavat muusikat. Ei ole ju lahedad seesugused tegelased, kes niikuinii suuresti lesisklevad smaugidena võõraste ideede otsas. DB näitab, et pealtnäha lihtsustatud idee elluviimine võib ajukeemiat märksa enam stimuleerida. Juhuslikud mürad, katkenud helisilmused, kärbitud sämplid, valesti joondatud rütmid – helidele, mis päris kohale ei jõua -- olemata olemas (kuna me kuuleme neid). Selles peegeldub Cioran'i antiteleoloogiline narratiiv. Kui suits, mis on hajus ning katkendlik ning väliskeskkonna teguritele - tuulele ning õhurõhule - avatud. Selle trajektoori juhib juhus. See kõik on väga cioranlik: soov kaotada ennast, muutuda ebaoluliseks; rõhutada riknevat, hetkelist, juhuslikku. Olla justnimelt seesugune (näiliselt vaba?) determineerivas maailmas, mis on muutuvate, lagunevate, kaduvate nähtuste väli. Siin ei heiastata tulevikku; ollakse vaid olevikus, mis niikuinii kohe hääbub. Olematuse jaatamine on vähemalt mingisugunegi olemine. Teine äärmus igavusele on äärmuslik kaootilisus, mis kaotab kõiksugu tähendused, muutudes seetõttu (samuti) pelgaks heliobjektiks. Õnneks käesolevad 12 minutit jäävad konstruktiivse nihilismi kütkeisse. 7.5 (7.5-8.0)