[Teaser of the day] Ricardo vs. Jay - Cactus Love

Textone

• Electronic music
• Club dance
• Tech-house
• Tech-funk 

Artist: Ricardo vs. Jay

Release: Prefer Summer EP [+Remixes]

Label: Textone

Year: 2004

[Teaser of the day] Humanfobia -PSᏆCΩҒΩNᏆ▲S 3N L▲ ᏆGL3SᏆ▲

• Vaporwave
• Conceptual
• Haunted house
• Electronic music
• Witch house
• Horror synth

Artist: Humanfobia 

Release: L! GH₸ PΘ R₸Ʌ L (EP)

Label: Wizard Of Darkness/Self-released

Year: 2012

Drexciya -- Neptune`s Lair (1999/2025)

Tresor

• Tech-electro 
• Experimental electro 
• Funk electro 
• Post-disco 
• Avant-electro 
• Electro pop

Käesolevast 21-loolisest kirjutan seetõttu, et sain virtuaalse promopaki Detroit`i legendite albumiga, kuivõrd plaadifirma Tresor annab selle esmakordselt (sic!) vinüülil välja. On mida kuulata, on mida mäletada, on mida kaasa võtta! Siin on kõiksugu elektromuusika spektrid esindatud -- naiivsest tuututamistest (ärge mõiske valesti - see on väga hea kraam!) tantsulisemaks funk`iks muutuvast mutantelektrost ja tehno-elektro hübriidist kuni eksperimentaalsemate lõigeteni välja. Tõsi on ka, et kõik need elemendid võivad ühes ja samas loos juhtuda. Ning loomulikult tulnukatest isandatele ehk Kraftwerk`ile makstakse loos "Polymono Plexusgel" nende robotiloo motiiviga otseselt andamit. Nagu Saksa legendite puhulgi, ei laiene nende muusika "laiendatud miksiks" -- või kui, siis see meenutab pigem ansambli Neu! albumit "Neu 2", millel tandem Rother-Dinger ohverdab oma muusikat mehaanilisel altaril -- sõltumata sellest, kas keegi peab seda teotuseks või geniaalseks lükkeks. On kostnud hädaldamist, et Drexciya ametlikult esimene üllitis kõlab helgemalt ja ehk ka pealiskaudsemalt kui mahukas antoloogia "The Quest"; see peaks ju olema igati heakskiidetav, kui Drexciya "valge" ja "must" album on valikus. Tegelikult käesolev on väga mängulise muusika presenteerimine, millelt kostub nii kaasahaaravaid rütmimustreid kui vaaruvaid süntekaid ja sündiarpedžosid -- kohati see kõlab kui alternatiivajalugu diskojärgsele muusikale; kui võimalus, kuidas asi võinuks natuke teistsuguste rõhuasetuste korral tulevikus esile tõusta; see tähendab seda, et selles on nii italo- kui geidisko DNA-d mängulisteks algoritmideks teisendatult. Tegelikult on see kõik väga delikaatne värk -- vaadates tähti näeme sealt tegelikult minevikku tagasi peegelduvat. Teisisõnu -- näeme seda, mida võib-olla enam ei eksisteerigi; Drexciya-tähe valgus jõudis uues formaadis igatahes kohale. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Martin Rach - Doubling 2

• Electronic 
• Post-classical
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Art music
• Experimentalism 

Artist: Martin Rach 

Release: Doubling Moons

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2020

[Teaser of the day] Hox Vox - Please Don't Wanna Know New Fake Nice Friends

Jamendo

• Progressive rock 
• Avant-prog
• Noise music
• RIO
• Experimental rock

Artist: Hox Vox

Release: Mock Thrill

Label: Jamendo 

Year: 2010

[Teaser of the day] Himmelkommando - Absurdum_Reductio

Clinical Archives 

• Avant-electronica 
• Psycho-acoustic 
• Post-industrial
• Experimental electronica 
• Noise music

Artist: Himmelkommando

Release: Cerebromatika

Label: Clinical Archives 

Year: 2006

Eiko Ishibashi & Jim O`Rourke -- Lifetime of a Flower (2023)

Week-End/Bandcamp

• Organic electronica 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• Glitchtronica 
• Experimentalism 
• Cool jazz 
• Abstract

Kui ma kuulan seda kahest pikast loost koosnevat koostöö albumit jaapanlanna Eiko Ishibashi (EI) (snd 1974) ning USA eksperimentaalmuusika käilakuju Jim O`Rourke (JO`R) (snd 1969) vahel, siis mu mõtetesse sugeneb mõnetine segadus, kuivõrd selles muusikas on nii sügavust kui laiust, pikkust ja pinnapealsust. Selle haaramine (sõna otseses mõttes) laialivalguvuse tõttu on üsna raske ülesanne -- see on mitmefraktaalne, tohutult kõiksugu heliprügi täis, ent ometi on loojad pannud selle graviteerima; ühelt poolt tajun selles muusikas - vähemalt vormiliselt improvisatsioonilise muusika tundemärke -, ent tuleb tunnistada , et see see mängukanniks lihtsustatud element on allutatud hoopis teistsuguse mängu loogikale. Selle mängu muutvaks elemendiks on elektroakustilise muusika loogika ekspluateerimine - muusika, mille iseloomulikeks tunnusteks on monokroomne tuhmus ja kliiniliselt puhaste seinte ning vaiade korrapärane kõrgumine, millele tuhmuse tasakaalustamiseks riputatakse helisid, mis vastukaaluks peaksid looma mustreid, värve ning soojust. Eks seesuguste katsetuste mõtteks on tekitada viljakaid helitsükloneid; seejuures omades uskumust, et midagi täiesti uut võib sellest sündida. Kohati sünnibki huvitavaid põrkumisi-põkkumisi. Näiteks aega trotsivate jahejätsu passaažid kulgevad omatahtsi modulaarsüntesaatorite efektide ja heliprügi pilve taamal, andes märku, et aeg tuleb (mitte ei lähe). Tõsi, lugude paarikümne minuti pikkust arvesse võttes tuleb eeldada, et sellesse võib killustatus ehk lineaarne loomiskood olla sisse kirjutatud. Selle muusika koherentsust võib visuaalselt kujutada õlilaiguna veepinnal, mis küll laieneb ja hajub laiali, ent siiski säilitab sidususe sarnaselt mõne väga liigendunud järvega (nt maailmas Saimaa järv Soomes või Lake of the Woods Kanada-USA piiril. Lõbustav on ju vaadata, mis trikke mandrijää on teinud pinnasega! Kuidas miski taandub, samas justnagu tehes seda vastumeelselt ja kättemaksuhimuliselt! EI ja JO'R muusika puhul tõstatub lisaks küsimus improvisatoorse muusika loomusest -- selle tekke alusprintsiipidest, artisti vaimsetest hoiakutest ja eelhäälestusest. Kas käesolev album - mis kasutab improvisatsioone - ei ole mitte kontrollfriikide poolt vangistatud ja lõppude lõpuks moonutatud? Aga võib olla oleks parem kõik need skolastilised küsimused ühe käeviipega eemale lükata. 8.0 (7.5-8.5)

Joel Tammik -- Kriiva (2025)

Väli

• Ambient dub
• Dub techno
• Ambient
• Field recording
• Electronic music
• Ambient techno
• Organic electronica
• New Age
• Found sound

Käesolev taies on Kagu-Eesti nurka kolinud Joel Tammiku ei-tea-mitmes album; mitte et ta ise nii tihti üllitaks, ent aastatega lisandub kohaliku underground-muusika veteranile paratamatult staaži ja kuulajale tänuväärseid vilju. Lu:k, Myrakaru, Rajaleidja. Kolm kümnendit tuleb täis. Teine asi on see, et ta tegemised ei ole - vähemalt mulle tundub - kuigi suure aplombiga välja kuulutatud -- kes teab, see teab, kes tahab, see saab. Ise kuulasin enne käesolevale 12-loolisele mitut ringi peale tehes kahte tema üllitist täpselt 20 ja 10 aasta eest (vastavalt "Eluline" ning "Laane Universum"). Hilisemat üllitist võib pidada Eesti kosmilise elektronmuusika ehk ulmetroonika (teised väljapaistvaimad esindajad on/olid Uni, Galaktlan, Kulgurid; loomulikult ka eeskujuks olev meister Sven Grünberg). Esimene nimetatut üllitistest kahtlemata oli dub-muusika sagedustele pühendunud ristikäik (millele lõviosas tema looming keskendubki). Eks nii vist olegi, et kui artist on midagi pikemalt kaenud-lahanud-loonud, siis edasine loominguline tee - kui muusik just kardinaalseid lahkmeid ei tee -, siis ikka sügavamale helifenomeni sügavustesse. Seesuguse muusika juures ongi tänuväärt tahk see, et mida sügavamale suundud, seda laiemaks muutub tegelikult maailm su ümber. Eriti kui seda toetavad looduslähedust- ja hoidu väärtustavad veendumused ning plaanimajandusest suure kaarega mööduv vajadus muusikat väljutada. Ma ise kuulasin enne seda just 30-aastaseks saanud britti nimega "Tri Repetae", mis samuti annab võtme õigeks häälestuseks kätte. Mäletan ühte Müsteeriumi-nimelist üritust 2005. aasta juulikuus (vist Järvamaal), kui mingid purjus jõmmid tulid ka üritusele ning saades kätte tema uue reliisi (äkki üheks põhipunktiks oligi tema albumi esmaesitlus?), kuulasid seda valjult autos. Mõned olid pahased - vist autor ise ka -, aga äkki tõesti neile meeldis (vähemalt sõnades olid nad ahvivaimustuses -- miks me ei peaks neid uskuma?!)! Albumi päälkiri osutab artisti kodukülale, mis vististi on nime saanud kriivade järgi -- mis on metsa kasvanud ja paarsada kuni mõni kilomeeter pikad väliselt oose ehk vallseljakuid meenutavad künkad (kirjelduse-selgituse laenasin Indrek Rohtmetsa raamatust "101 Eesti looduspaika"). See on esimene üllitis, mille JT on salvestanud linnakeskkonnast väljaspool -- lakast leitud vana arvutiga, millel olid peal vanad muusika loomise programmid. Lisana on kasutanud kohalikke looduskeskkonna helisid. Eelpoolmainitud kaks autori üllitist loovad õlgtoe käesolevale taiesele -- siin on nii dub`ilikku võnget ja puudet kui ka ämbientlikku ära- ja äraspidiolemist. Kasseti teise poole avalugu "Märgalad" teiseneb natuke loodusest, muutudes newage`ilikuks sillerdamiseks. Parima osa moodustavad need kompositsioonid, milles võib tajuda ümbritseva keskkonna hõngu -- kui see keskkond hingab loodud muusikaga kaasa. Ehk midagi sarnast, kui vanas samblaga polsterdatud palksaunas - mu Setomaa vanaisa ehitatud saunas - leili võttes õhu sisse imbudes muutus kuumus nõelteravaks! Need on sedasorti mälestused, mis ajapikku üha enam seest välja tulevad. Kasseti vaheleht lõhnab vastupandamatult (no nuusutan seda pidevalt!) -- meenutab sambla ja seenekõdu risust õrna kopitust. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Monopole - Push To Test

Sublogic

• Experimental electronica
• Post-industrial
• Electronic music
• Musique concrète
• Avant-electronica

Artist: Monopole 

Release: Hoping We Could Meet

Label: Sublogic Corporation

Year: 2008

[Teaser of the day] Chemical Waves - Ever Loved

Af-music

• Post-punk
• Gothic rock
• Ethereal wave

Artist: Chemical Waves 

Release: The Garden Of Forking Paths

Label: Af-music

Year: 2012

[Teaser of the day] Neosintetico - Señal 6EQUJ5

Pueblo Nuevo

• Post-industrial
• Kosmische Musik 
• Dark ambient
• Electronic
• Cosmic synth
• Progressive electronic

Artist: Neosintetico   

Release: La voz de la energía

Label: Pueblo Nuevo

Year: 2025

Joxfield ProjeX -- Phantastique (2009)

Clinical Archives

• Dance rock 
• Krautrock 
• Art rock 
• Space rock 
• Avant-prog 
• Improvised music 
• Alternative dance 
• Neo-psychedelia 
• Experimental rock 
• Avant-rock
• Electronic

Tagasi toredatesse aegadesse...nullindate lõppu, kui underground-muusika skeenedes toimus elavnemine; kui läheneti teineteisele, kui omavahel said kokku nii unelev indi ja (tume)elektroonika; kui kodusalvestajad tungisid jõudsalt püünele -- leiti uusi esteetilisi lähenemisviise helide kombineerimiseks ning loodu esitlemiseks. Nullindad oli ka see aeg, kui netiplaadifirmad õitsesid, kui allalaadimisnumbrid ulatusid kümnetesse tuhandetesse. Teisisõnu -- muusika demokratiseerimisse panustas üks suur ansambel - Radiohead (albumi "In Rainbows" muusikatööstust raputava turustamispoliitikaga) -, mille tegemistest ilmselgelt olid inspireeritud ka muusikaplatformi Bandcamp asutajad (asutati 2008. aastal). Seda pilti muutis positiivselt veelgi segasemaks kahe Rootsi vana mehe - Janne Andersson`i ja Stefan Ek`i ehk vastavalt Yan`i ja Ek`i - koostööprojekt. Mehed, kes alustasid juba kuuekümnendatel varaste noorukitena muusika mängimist ja salvestamist, tehes seda 70ndate keskpaigani. Üsna palju muusikat salvestati, kuigi Oax ütles mulle antud intervjuus 2011. aastal (leitav blogist), et võib-olla 1-2% sellest kõlbaks välja anda. Tõsi, pärast seda tuldi kokku kolm kümnendit hiljem, hakati üürima enam-vähem Göteborg`i ja Stockholm`i (meeste kodulinnad) 500 kilomeetrilise eraldatuse keskele jäävat hütti, kus nädalavahetustel salvestati uut muusikat. Aga minevik jäeti muusikaliselt selja taha, et realiseerida uutest ajastutest talletunud põnevamaid ideid. Tehti koostööd suurte nimede nagu Pat Mastoletto, Geoff Leigh`i, Ryoko Ono, Kenji Siratori ning Cotton Casino`ga. Viimatimainitud ahelsuitsetajast Acid Mothers Temple`i süntekamängijaga tehtud lugu "China Syndrome" jõudis ka innovatiivmuusikaajakirja The Wire uut muusikat tutvustavale helikandjale (The Wire Tapper-seeria). Kuigi hiljem kümnendate keskpaigast alates anti muusikat peamiselt oma plaadifirma Tin Can Music alt välja (sageli erinevate projektinimede all), siis esiotsa kolossaalne hulk lugusid vormiti albumiteks legendaarse Moskva netiplaadifirma Clinical Archives`i all. Nii ka käesolev 6-looline taies, mida kirjutamise hetkeks on alla laetud rohkem kui 23 000 korda (teiste albumite allalaadimisnumbrid jäävad vahemikku 20 000-37 000). Nende 40 minuti vältel rullub üle kuulajate kitarri force majeure instrumentaalmuusika vormis, milles on nii ruumi - sest ruumi hõivamisele on see seadistatud - , ent see ruum ei ole kõle, see on psühhedeelne, kaikuv ning puhastav. Albumite võrdluses on loomulikult nüansse, ent põhivalem oli neil lisaks võimsale improviseeritud kidratööle ka kaikuvad (elektroonilised) trummid ning happelised süntesaatorid. Nagu intervjuus välja toodi, siis kõige esimene muusikale avatud lähenemist ja mõtlemist mõjutanud album oli biitlite "White Album", ent muusikaliselt on nad lähemal Gong`ile ja eelpoolmainitud Jaapani bändile (ning selle kõiksugu ilmingutele). Aga jah, aeg-ajalt kõlab nende muusikas ka tantsulise roki elemente (Madchester-skeene ning Primal Scream). Loos "On The Opposite Corner" on ka vokaali kuulda, kuid see on dešifreerimatu pahaendeline mana, mida süstitakse kitarride sünapsistesse, laskmata üllitisel vana rasva peal tüseneda. Loos "Intrinsic Matters Matters" tehakse rütminüketega põgusalt silma Lee "Scratch" Perry`le ning loo teise poole täidab pärimusmuusika võtmes naisterahva ruumi ülal hoidev laulmine. Või siis "Another Realm", milles tantsuline proge hakkab tasapisi muutuma pahaendelise (mees)mana saatel mustavaks metallmuusikaks. Huvitav sünergia, põnevad metamorfoosid! Väga korralik album kompromissitutelt kuldaväärt vanahärradelt. On küll mõtet kokku (ja avalikkuse ette) tulla, kui on, mida öelda. 9.0 (8.5-9.5).

Unit 21 -- September-October (2006)

Thinner

• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Abstract techno 
• Micro-techno 
• Avant-techno 
• Post-minimalism 
• Ambient 
• Post-techno 
• Ambient techno 
• Microsound 
• Deconstructed music

Unit 21 on Nižni Novgorod`ist pärit Stanislav Vdovin (SV), kelle 4-looline taies Saksa atmosfäärilise techno/dub/house-plaadifirma Thinner`i all kõlab sellisena, mida sealt ei oleks osanud oodata. Aga seda seletab artist ise, kes oma muusikalist kavatsuslikkust on väljendanud püüuga leida tasakaalu sõnades väljendamatute emotsioonide ja peene helikujunduse vahel. Need 28 minutit tõepoolest tasuvad ära. Isegi siis, kui lugude dünaamilist loogikat järgides ootaks kohe-kohe apoteoosini jõudmist (alumistes helikihtides võib tajuda kõdi tekitavat põlemist-paisumist-liikumist-muutumist-võnkumist mikroorkestreeringute kehastuses -- ent see kõik justkui kostuks vati seest. Meelierutav selle juures on, et SV muusika jääb žanriliselt valdavalt anonüümseks ning määratlematuks -- isegi kui üleval olen mingid määratlused harjumusest välja toonud, jäävad need ikka rohkem või vähem tinglikuks). Võiks kõigile lisada ette kas "mikro" või "post" laiendi, kuivõrd nihe kesksuselt ning aktsepteeritud mõistmiselt on ühelt poolt suunatud sissepoole, ent teisalt püüdes heliliselt valitsevaid tendentse õõnestada ja tükkideks võtta -- ning seejärel taas oma arusaama järgi komplekteerida ja kasvama panna. Tulemus on sügav -- justkui sametisse kuristikku ülepeakaela sisse kukkudes sellesamuse imetabase nohina pärast tähelepanu kaotades. Poole aasta pärast möödub taiesest 20 aastat -- aga tasub seda kuulata ka 50 aasta pärast. 9.0 (8.5-10)

[Teaser of the day] Anitek - Freddy 2 Fingaz

Jamendo

• Hip-hop
• Avant-hop
• Industrial hip-hop
• Urban music
• Sampledelic
• Cloud rap 
• Experimental hip-hop

Artist: Anitek  

Release: ShiHO

Label: Jamendo/Bandcamp/Free Music Archive

Year: 2016

[Teaser of the day] Sevensy + Roberto Vodanović Čopor - Snapshot

• Avant-electronica
• Post-industrial
• Minimal synth
• Electronic music 
• Experimental electronica

Artist: Sevensy + Roberto Vodanović Čopor

Release: refug 3

Label: Mahorka

Year: 2025

[Teaser of the day] Introspective - Unusual Teacher

Nishi

• Ambient
• Electronic music
• Dark ambient
• Space music

Artist: Introspective 

Release: Patient Reactions EP  

Label: Nishi

Year: 2005

Anna von Hauswolff -- Ceremony (2012)

City Slang/Bandcamp

• Art pop 
• Gothic pop/rock 
• Neoclassical 
• Singer-songwriter 
• Dark wave
• Neofolk 
• Alternative pop/rock 
• Drone pop
• Chamber pop

Rootsi siniverelise lauljatari muusikat ei olegi varem kuulanud nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Kuivõrd sel aastal ilmus tal paljukiidetud album "Iconoclasts", siis tuli lähemalt tutvust teha. "Ceremony" on ta järjekorras teine üllitis, mille teemad kahtlemata on morbiidsed. Mitu pealkirja sisaldab sõna "epitaaf", samuti käib siit läbi "surivoodi" ning "mu tulevaste laste matused". 13-loolise (ja 61-minutilise) taiese esmamulje on, et pagan küll -- see on hipsterite Dead Can Dance! Sinna patta mahtus ühisjooni Kate Bush`i (eriti loos "Deathbed"), Beach House`i ja Victoria Legrand`iga (loos "Mountains Crave"), Jane Siberry ja Kate Bush`i ristsugutisega (loos "Ocean") ning üle-eelmise kümnendi veiderfolgi süngema serva artistide Espers`i ja Fursaxa`ga. "Epitaph of Daniel" on laenanud "Twin Peaks`i" tunnusmeloodiast, andes asjale teistsuguse sügavuse ja mõõtme! Mõjud mõjudeks, ent see tume (bal)last ei tahtnud kuidagi mu teadvuses õhku tõusta. Üksnes avalugu "Epitaph of Theodor" ning "Sova" avaldasid muljet. Kurbus neis lugudes osaliselt tolmustus, pihustudes nähtamatutesse (ent eksisteerivatesse) hingepragudesse ning sealt edasi segunedes immanentselt vaimuenergia ning ajukeemiaga. Ning teisel ringil hakkas aadlipreili muusikas lahti rulluma ajaloo (valdavalt tumedam) käsujada. Ta kasutab valdavalt kirikuorelit, millele sekundeerivad kitarrid ning trummid. Muidugi kesksel kohal olev vokaal paisub ja vaibub, lainetab või pakub rada paisuvatele orkestratsioonidele ja droonhelidele; see lõppude lõpuks hakkab (vähemalt valdavas osas) tööle -- lihtsalt tuleb rootslanna vokaaliga harjuda. Ka mõtted hipsterlusest tasapisi taanduvad -- lauljatar, keda on süüdistatud satanismis ning kelle esinemislube on kinnitatud-tühistatud piiskopkondade allkirjadega, peab ju olema kõva mutt! Süüdistusest rääkides -- äkki ta lõppude lõpuks ei maganud mitte kuradi, vaid triksterist Jumalaga (samavõrd äge kui piiblit lugeda on ka apokrüüfe ehk esimesest välja jäetud evangeeliumeid). Tõepoolest, päeva lõpus võib tõdeda, et tegu on väärt kuulamisega! 7.5 (6.0-9.0)

Core of the Coalman -- Kilometric Chameleon POV (2025)

Klang-und-Krach/Bandcamp 

• Experimental electronica 
• Ambient drone 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-classical 
• New Age
• Avant-electronica 
• Electronic music 
• Found sound 
• Sound art 
• Drone 

Praha eksperimentaalse muusika väljaandja Klang-und-Krach`i all üllitatud kahelooline taies - kummagi loo pikkus on täpselt 29.51 - on kujundatud (siinpoolsest) materjalist ja artefaktidest, et moonutuste-laienduste-manipulatsioonide tehnikaga kui müstiliste kaarikutega (Platon mäletavasti kasutas seda kujundit mälu taastumise ja teadmiste poole liikumise illustreerimiseks) tõusta siinsest dimensioonist ülespoole-väljapoole-kõrvale. Selle muusika taga on Ameerikast pärit, kuid Suurbritannias elutsev 50-aastane Jorge Boehringer (JB) (ka teada projektidest On Growth and Form ning Kneeling Coats), kes tudengi ja muusikuna on salvestanud pärishelisid - nii Texas`es (San Antonio loomaaias), Tšehhis (äikesetormist räsitud tänaval), Inglismaal; lisaks Soomes üles astutud laivesinemiste salvestused üheteist aasta vältel enne, kui asi sai kunstlike helidega - mängitud kitarril, süntesaatoritel, viiulil, klaveril, suupillil ning arvutil heli programmeeritud - segatud ning purki pandud. Kas kaua-tehtud-kaunikene? Muusika on igati sugereeriv, emotiivselt laetud ning kunstiliselt huvitav -- huviäratavaks muutub JB (kes muuseas on muusikat õppinud innovaatilise muusika korüfeede Pauline Oliveros`e, Fred Frith`i ning Alvin Curran`i all pluss olnud residentuuris ja töötubades Maryanne Amacher`i, Gordon Mumma, Alan Kaprow` kui Paul Demartinis`ega) kunst seetõttu, et selles muusikas on kõrge orgaanilisuse määr -- tunni aja vältel on püütud lähtuda (mõtte) hüpoteesist, et kuidas küll võiks paista kameeleonile kõik see, mis ta ümber aset leiab (kuivõrd teised teda ei näe, siis ses mõttes ideaalne jälgimispositsioon -- võrreldes inimesega näeb ta teistmoodi juba seetõttu, et ta mälu ei ole laetud mõistestike ning tinglike-subjektiivsete teadmistega). Teisalt huvitab artisti ka ajalis-ruumiline tahk -- aja- ja kohavaim, selle muutumine inimmälus. JB ütleb, et ta mälus sulavad nii aeg kui vahemaa nende kohtade vahel üheks, mis kajastub ka käesoleval taiesel. Kas me peaksime mälu käsitlema ajalise vahemaana sünapsite vahel või siis mälu on interdimensionaalne parallaks, mis mõõdetakse parsekites (andes mälule tohutu kosmilise mõõtme). Tõepoolest - nagu lugude koondnimetused osutavad -- selles on nii lõdvestust kui põnevust, selles on nii vana kui uut kooli, nii tavapillide õrnust kui elektroonika karmust, nii madalat kui taevalikku. 9.0 (8.0-10)

[Teaser of the day] Letna - Sun 235

EKO

• Musique concrète 
• Ambient drone
• Electronic
• Organic electronica 
• Ambient

Artist: Letna

Release: Morning Sun 

Label: EKO

Year: 2006

[Teaser of the day] Emil Klotzsch - Stamfkorn

• Electronic music
• Micro-techno
• Experimental techno 
• Glitchtronica 
• Avant-techno 

Artist: Emil Klotzsch

Release:  Sandkorn

Label: One/Bandcamp 

Year: 2005

[Teaser of the day] The Hathaway Family Plot - alexa, consider the lilies.

• Electronic
• Experimentalism 
• Ambient
• Post-minimalism 
• Avant-garde 

Artist: The Hathaway Family Plot

Release: modeled on our worst selves

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] The Hirundu - senexredux

• Abstract
• Experimentalism
• Chopped and screwed
• Avant-garde
• Slushwave 

Artist: The Hirundu

Release: Gibnik Dark Gimball Spinnets

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2023

[Teaser of the day] Lucas Pastina - Estruturas Estruturais

• Avant-blues 
• Heavy psych 
• Improvised music 

Artist: Lucas Pastina

Release: Intitulamento

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Natural Snow Buildings - Stuttering Probe

• New Weird France
• Ambient
• Post-rock 
• Ambient rock
• Post-folk
• Drone rock 

Artist: Natural Snow Buildings

Release: The Centauri Agent

Label: Vulpiano 

Year: 2010

Elliott Sharp & Rainer Jancis -- Uhhuu (2025)

U-Duur/Lasering/Terminal/Plaadimees/Apollo

• Experimental rock 
• No wave 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Totalism 
• Noise rock 
• Electronic 

Käesolev 4-looline ühistaies lugupeetud NY eksperimentaatori Elliott Sharp'i (ES) ning meil samaväärt austatud kitarrivirtuoosi Rainer Jancis'e (RJ) vahel kannab pealkirja "Uhhuu", mis kõigepealt seostub Minerva öökulliga ning teiseks lausega, mida Hiiglane sõnas agent Dale Cooper'ile seriaalis "Twin Peaks": "öökullid ei ole need, mis nad näivad olevat". Muusikaliselt on see taies igati vaheldusrikas, mänguline ning piiridele suruv; ning sinna jõudes ei kõhkle ka peale astumast -- selles on jõudu, sitkust, elastsust, aga ka äkilist meelt, manipulatiivsust ja agressiivsust -- kõike seda, mida ühele isendile sellessinatses ilmas ellujäämiseks vaja läheb -- sõltumata sellest, kas tegu on inimühiskonnaga või laiemalt kogu loodu(se)ga. Kuivõrd New York`ist on pärit ka seesugused olulised kitarridel heliloojad nagu Glenn Branca ja Rhys Chatham, siis nii lokaalselt kui esteetilises plaanis neist mööda minna ei saa. Postimehele antud intervjuus enne Võrus esinemist ütles ameeriklane, et talle üks tšellistist sõber olla öelnud, et teda ei peeta klassikalise muusika heliloojaks mitte varem kui ta on elektrikitarrist loobunud. Isegi kui seda konkreetset jama on mõttetu kommenteerida, siis jah, klassikalises muusikas on valvurid, kes ütlevad, et kuhu poole sa kuulud. Sellele hoiakule on viidanud ka Itaalia kunstiteoreetik ja mõtleja Alessandro Baricco oma raamatus "Hegeli vaim ja Wisconsini lehmad". ES energiat ja intellektuaalset haaret jätkub nii akadeemilise kui jätsu kui eksperimentaalse (pop)muusika äärealadelegi. Albumil katsetuslikkuse võimendamiseks ja kinnistamiseks kasutatakse ka elektroonikat ja programmeerimist, mis kahtlemata mitmekesistab helipilti. Kui tarkusejumalanna Minerva öökull kehastab filosoofilistele mõtisklustesse laskumist, siis siin kaks tarka kitarridel on samuti mõtisklustesse langenud (ning see mõnusalt süveneb albumi kuulamisse sisenedes); äge selle juures on see, et neid mõtteid võib kuulda valjult väljendatuna; järelikult võib ka mõelda, et sedasorti muusika on siiras. Avaloos "Bug Reports" - mis muideks on albumi kõige pikem kompositsioon (peaaegu 15 minutit) - löövad kaasa ka Rob Heath trummidel ning Tuulikki Bartosik akordionil. Mis siis teeb sellest 38-minutilisest üllitisest selle, millele teised ei suuda pretendeerida? Just törts elitaarset hoiakut ja näidata ülbust intellektuaalse pasafiltri kasutamiseks ei lase asjal muutuda laiemale massile suunatud tühjade lubadustega industriaalrokk-pläustiks. Teisalt paralleele kompromissitut industriaalrokki mängivate puntidega a la Swans siit leiab -- iseäranis loo "Infowar" teise poolde jäävate virvendustega helistruktuuris. Vastupandamatu subliimsus, mis vaieldamatult peegeldab meistrite klassi. Ennist sai mainitud servapidi popmuusikas sees olemist, siis kõige ilmekamalt tuleb see esile lõpuloos "Crash Mob", mis muudab ettekujutuse ideaalsest Amerikaanast luuks ja lihaks -- ometi võib arvata, et selle sakilised servad ning okkaline pind armistavad hinge ja veristavad sensuaalaparaati intensiivse emotsiooni edastamise käigus. Loodetavasti ei jää see muusikute viimaseks koostööprojektiks; on ilmne, et purakat uue ja põneva loomiseks on jätkuvalt sees. Öeldakse, et kus on kaks inimest, seal olevat psühhodraama. Siin muudavad psühho-Rama(d) destruktiivse energia millekski vastuvaidlemata veenvaks ja loovaks. 9.0 (8.5-9.5)

Esivanemate unustatud hinged -- hulk surnute numbreid (2025)

Trash Can Dance/Bandcamp 

• Dungeon synth 
• DIY 
• Black metal 
• Lo-fi 
• Jungle 
• Vaporwave 
• Experimental rock 
• Drum and bass 
• Breakbeat 
• Electronic music 

See on ilus muusika, see ilmselt on ka kodukeskne ja patriootlik; maa, kus suitsune lagi on me tarel ning toidab pragunenud maa harvade rohttaimedega. Need 11 lugu on pealtnäha lihtsad, kus süntekad ja kitarrid voolavad läbi lihtsamate filtrite ja efektide -- motiivid järgnevad järjepanu või võtavad üksteise järel rivvi; must lagi on me toal -- sünge ja rusuv toon justkui peegeldaks esivanemate rahulolematust järgnevate põlvede suhtes, käies kodus ning kollitades ja muserdades neid. Võiks ju ulatuda sellesse aega, kui veel kõik põlvkonnad elasid ühe ja sama katuse all, kui vanureid ei saadetud hooldekodudesse või spetsiaalsetesse hospiitsidesse surema. Kui on tekkinud vajadus tervislikust situatsioonist tulenevalt, siis kahtlemata. End mõnes kõrgelt arenenud riigis sureb vaid viiendik inimesi oma kodus. Tõsi, neis riikides (k.a Eestis) püütakse juurutada nn koduhaigla kontseptsiooni, mis laiendaks külastavatele õdedele kui ka lähedastele suuremad õigused ravimiseks ja abistamiseks. Kõik muutub -- nagu on kunagisest rahvast - keda tunti maarahvana - saanud eestlased. Nende 52 minuti jooksul on ka lõbustavaid hetki -- näiteks mõned sünteesaatorite arpedžod, mis mõnikord kitšilikkust tulvates ajavad isegi muigama pluss harvad sämplid. Plusspoolele jäävad kahtlemata veel rafineerimata helipilt, kõlades maalähedaselt -- justkui mõni enesessetõmbunud maamees naasnuks päeva lõpus põllult ning pannud arvuti tööle ning pillid sooja. Siin on nii kuulda kui haista mullakamara lõhna. Maaläheduse taotlust võib tajuda ka bändi pealkirjades. Siin valitsevad eri temperatuurid ja õhurõhud -- kitarrid on tihti võimsalt tuulestatud -- ruumi täidetakse totaalsel viisil nii resonantsi kui plahvatustega sarnaselt suurte meistritega -- Glenn Branca'st ja Rhys Chatham'ist Tore Elgarøy'ini. Lihtsuses peitub kahtlemata võlu, ent see on poolenisti tõde. Näiteks lugu "Lõputu Pime" tekitab lõgisevate jungle-rütmide ja taamal kajava-kriipiva kidraga veelgi (nostalgilist) lisaruumi -- päikese loojumise nautimine kusagil lämbes metsatukas, meenutades paratamatult Tonti. Kohe järgmine lugu "Midagi..." muutub kliinilisemaks elik trummiks ja bassiks; kuivõrd artist on trikster, siis seda ei saavmaha parseldada klubimuusikatootena. Biit lõgiseb puhastatult, ent süntesaatorid on piisavalt ulakalt väljakutsuvad, et selle saatel tekiks isu tantsu vihtuda. Loos "Toru" veiklevad kitarrid imetabaselt modulaarsüntesaatorite efektide ja murtud rütmide taamal. Purjed on pingestatudSelle kõige valguses tahaks Nietzsche ütlust - julmus on primitiivne mälutehnika - ümber fraseerida. Primitiivsus on julm mälutehnika (mis paratamatult viib väljakasvule). Miski, mis muutub, ei saa olla tõeline. Parem juba kütta kohe ei-miski positsioonilt. Või siis -- selle pelga olemasolu väreluses ei saa jätta tsiteerimata klassikuid: give in to lust/give up to lust/heaven knows/we will be dust (The Smiths "Pretty Girls Make Graves"). 9.0 (8.0-9.5)

Fabbien Robbe -- Skeudennoù (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Ambient 
• Avant-garde 
• Ethnotronica 
• Post-rock 
• Avant-jazz 
• Post-psychedelic 
• Abstract 
• Electronic music 
• Space music 
• Experimentalism 
• Drone

Üks tuntud Inglise kirjanik on öelnud, et geeniuse saladus on säilitada lapse vaimu ka vanaduses, mis tähendab mitte kunagi kaotada seesmist entusiasmi. Bretooni Fabien Robbe'i (FR) 5-loolisel albumil on entusiasmi piisavalt; ent vaimustus on kõigest esimene samm selleks, et luua midagi väljapaistvat; teisteks instrumentaalseteks väärtusteks on tarkus ja ettenägelikkus -- näha tulemuse efektiivsust ning eeldusi luua midagi väljapaistvat. Neist 52 minutist võib eeldada - mis osutab lugude keskmisele pikkusele üle 10 minuti -, et aega on tarvis selle taga peituva kontseptsiooni elluviimiseksb alati väljakäidud mõistestikud ja jutustused ei tööta, vaid - vastupidi - võivad kuulaja kogemust n-ö eellaadimisega häirida. Ma ei tea, mida selle albumi pealkiri tähendada võiks; õieti püüdsin teadlikult mitte järele uurida, kuivõrd muusika iseenesest kõnetas piisavalt (st täitis piisavalt ruumi). "Skeudennoù" on väga nutikas album, mis avaneb ja avardub imetabaselt. Alguses on sulnid ämbientsed sosinad, millesse hakkavad üsna ruttu sugenema vist tagasisidestusest laetud tahud, andes karvasusega sellele nii katsetusliku kui ka esteetiliselt laetud tunde ja ka sisu Mikroskoopilised elektritormid mööda pindu liuglemas panid mu magnetofoni nurruma! Järgneva loo "Le Wagon'i" meeleolu ja muusikaline väljenduslaad muutub kardinaalselt. Hiljuti andis albumi välja Tortoise, ning Chicago legendid tulevadki esmajärjekorras meelde. See tähendab, et rokkmuusikaga tingitakse kõvasti: madalates registrites mängitud kitarrid (või on see hoopis basskitarr?) on mängitud läbi efektiploki nõnda, et asjale tuleb elektroonilise muusika mekk manu ning ka jätsulik viirgamine hakkab tasapisi sisse sugenema. Tortoise'i sugusest harg(rokk)bändist kõneldes ei saa üle ega ümber jätsulikust poolest. Ennekõike "Piper Is Drunk" kõlab John Coltrane'i või Ornette Coleman'i seestunud serva mudijana -- oo jaa, FR keerab lisavindi peale sellega, et püüab bebop'i metsiku loomuse silmusesse, taltsutades ja kanaliseerides selle energiat omamoodi. Või on slleks instrumendiks hoopis tükeldatud torupill, mis mööda elliptilist silmust hüpnootiliselt undab. Võimas! Üllitisel on ka abstraheeritusele üles ehitatud lugu "Er Mané", mis fusorina kuumutab heliioone, kutsudes järk-järgult esile helireaktsioone.Tekib säärane tunne, justkui füüsilis-keemilise protsessi käigus on konkreetsest heliruumist hapnikumolekulid ära põletatud ning takkaotsa ka gravitatsioon ekstraheeritud! Abstraktne muusika võib sageli jäädagi eraldiseisvaks, kõnetamata kuulajat. Pelk helilainete tekitamine ei ole veel edu valem -- sellest peab midagi välja imbuma, mis kuulaja ajutuultesse imbuks ning seal pöörlema hakkaks! Albumi lõpuloos - mis suubub suisa seitsmeteistkümnendasse minutisse - seotakse albumi algus ja lõpp kenasti sõlme -- ämbientmuusika seekord sügavneb seekord kosmosesse, mis võiks sarnaneda kosmoselaeva mootori vaikse undamisena keset külma ja radioaktiivset lõputust. Masina käivitamisel ja töös hoidmisel on abiks olnud teine katsetaja Julien Palomo. Kahtlemata on tegu ühe selle aasta parima taiesegs, mis loob lisaruumi ja inspireerib, võimaldades kuulajal subjektina asju kõrvalt ning teistmoodi vaadata -- see ei ole mitte loomuldasa iga albumi puhul. 9.5 (9.0-10)

[Teaser of the day] Cuubik. - Philosophers

• DIY
• Alternative pop/rock
• Lo-fi 
• Psychedelic
• Indie pop/rock
• Slacker music

Artist: Cuubik.

Release: to James

Label: Bandcamp/Trash Can Dance 

Year: 2016

[Teaser of the day] Escaped Trees - Scarecrow

GodHatesGod

• Electronic music 
• Kosmische Musik
• Ambient 
• Progressive electronic 

Artist: Escaped Trees

Release: There

Label: GodHatesGod

Year: 2017

[Teaser of the day] Klotzsch & Krey - The Foreground Shifts

• Ambient jazz
• Improvised music 
• Electronic 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Cool jazz
• Modern classical 

Artist: Klotzsch & Krey

Release: Through All These Years Of Trying To Belong

Label: 12rec.

Year: 2009

[Teaser of the day] Empirical Evidence - comptonefektoj

Nostress 

• Improvised music 
• Radiophonic art
• Avant-garde
• Experimentalism
• Apocalyptic folk
• Industrial music
• Neoclassical
• Dark ambient 

Artist: Empirical Evidence

Release: Spiritceesto

Label: Nostress

Year: 2011

[Teaser of the day] DJ-T - Make Me Crazy

Jamendo

• Electronic pop
• Club dance
• Electro-house
• House pop
• Dance pop

Artist: DJ-T

Release: Bang-Bang 

Label: Jamendo 

Year: 2015

Nurse With Knives -- Dissociative Fuge: The Collected Works (2025)

Zenapolæ

• Death industrial 
• Avant-garde 
• Post-industrial 
• Ethnotronica 
• Dark ambient 
• Spoken word 
• Neoclassical 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Jazz noir
• Noise music 
• Psycho-acoustic 
• Sampledelic

Kuulates seda 17-loolist tuleb nentida ,et sellel elatakse väga huvitavat elu; kuigi enamus seesugusest elust jääb meie radaritelt välja -- mitte seetõttu, et me pimedad oleksime, vaid igaüks peaks ise leidma tee seesuguse muusika manu. Kahtlemata heliobjekt ei ole lihtsate killast -- valdavat tendentsi arvestades võib taolist muusikat stiililiselt lahterdada surmaindustriaaliks; algusaegade industriaalmuusikaga on emotiivne suund muutunud künistlikust (ja seesmiselt irvitavast) teravate, ja kohati suisa näkkukarjuvate emotsioonide manu; heli instrumendina (vähemalt ses aspektis) on keeratud puhtamaks ja teravamaks: analoogsignaal on teisenenud digitaalseks; kuigi jah, pruuni ning roosa müra pahvakuid on valge müra tasakaalustamiseks juurde lisatud. Juhuslikud tavaliselt ise seesuguse muusika otsa ei satu; isegi kui satutakse, siis ilmselt sägerduselt miiniväljalt lidutakse tuulisjalu. Ühendriikide katsetuslik netiplaadifirma Zenapolæ hoiab muideks sarnaselt üsna varjulist positsiooni -- ei näe ei nende promotööd ega uudiskirju; lihtsalt aeg-ajalt turgatab pähe, et jessas, seesugune on olemas -- mida kõike head ja paremat nad on jõudnud üllitada! Aga jah, nende 50 minuti jooksul - lood on keskmiselt alla kolme minuti pikad - tekib lisaks eelpoolmainitule palju huvitavaid esteetilisi pöördeid ja käänulisi trajektoore. Näiteks lugu "Kenopsia II" läheb laiekraan-jazz noir'i saatel kuhugi Scorsese-Hermann'i "Taxi Driver'i", Prantsuse uue laine kinomuusika ning nonde ajastute psühhotrillerite ja õudusfilmide manu. Siin valitseb - nagu ennist juba öeldud - labiilne emotsionaalne lainetamine ja krambitav emotiivne intensiivsus, mis sööstab ettejuhtuvast läbi. Loos "She" üks naine sõna otseses mõttes karjub hüsteeriliselt. Tuleb aru saada, et seesugust asja ei saa genereerida emotsionaalselt tasakaalukas seisundis -- seesugune tunnete ja tundmuste laviin vallandub piirsituatsioonides, mille eest tänapäeva ühiskonnas - milles tahetakse naeratamist ning õnnelikkuse teesklemist - sordiini alla pista; seesugune reaktsioon näitab millegi tõsise paigast nihkumise kompenseerimiseks rakendatava vaimse ja füüsilise jõu ilmnemist. Kõige selle taga on subjekti seisundid ja konditsioonid -- äng, depressioon, valu; võib olla on isegi talletatud toimikutes kusagil psühhoneuroloogiahaiglas. Meenub üks industriaal(müra)muusik, kes vaimuhaiglasse sattununa pidi iga päev ühe loo komponeerima raviarsti nõudel (äge on mõelda, et äkki ta hiljem ilmutas neist kompositsioonidest albumi. Kas ta raviarsti pani kirja kaasautorina?). NWK teeb vihjeid rokkmuusika suunas -- näiteks loos "The End" kordab artist The Doors'i samanimelise loo kandvat fraasi; loos "Father Cannot Yell" osutab Saksa avantrokilegendite CAN'i debüütalbumi "Monster Movie" ühele loole -- albumil, millel CAN muuseas viljeles seinu väristavat garaaž-rokki (sealhulgas sellesama looga). Ka "Collateral Damage" on erandlik tänu Lähis-Ida rahvamuusika motiividele. Vaimusilmas loojuvas päikeses kaikuvad helid mošeede ja minarettide ümber toovad meelde kaasaegsete Ali Phi, Cosmic Analog Ensemble'i ja Golpesar'i muusika, aga veel rohkem legendaarse Muslimgauze'i ragisevad-logisevad tolmukorda mattunud biidid. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tegu on meisterliku teosega, missugune kannab enda ambitsiooni ja taotluse kenasti välja; midagi ei jää millegi taha kinni; vastupidi -- toimub helielementide ja -kombinatsioonide vastastikune mõjutamine ja võimendamine, tuues esile uusi välju, nurki ning sünergiat. On selge, et siin ei ole popmuusikale omast luksuslikku liialdamist; siin on konkreetsed elemendid, mis ei võimalda pealiskaudset laiutamist, vaid iga pisidetaili relvaks muutmist. 9.0 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] Bardo Pond - Out Of Reach

Nyctaper 

• Noise pop
• Shoegazing
• Dream pop
• Psychedelic 
• Slowcore 
• Americana 
• Live
• Alternative rock 

Artist: Bardo Pond

Release: April 1, 2017 Knockdown Center

Label: Nyctaper 

Year: 2017

[Teaser of the day] Mountain Movers - Freeway

Nyctaper 

• Alt-folk
• Psychedelic
• Live 
• Americana 
• Southern rock

Artist: Mountain Movers

Release: September 30, 2023 Tubby’s Fifth Anniversary

Label: Nyctaper

Year: 2023

[Teaser of the day] Rudemares - Inoculación (ex 11)

• Electronic 
• Experimentalism 
• Improvised noise
• EAI
• Avant-garde

Artist: Rudemares 

Release: Yggdrasil (Verđandi II)

Label: pan y rosas discos 

Year: 2024

Tortoise -- Touch (2025)

International Anthem/Nonesuch

• Post-rock 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Improvised music 
• Art rock 
• Indie rock 
• Jazz rock 
• Krautrock 
• Electronic 
• Yacht rock 
• Avant-rock 
• Americana 
• Drone pop/rock
• Neokrautrock 

Üheksa ja pool aastat tagasi kirjutasin Chicago eksperimentaalrokkarite eelmisest taiesest "The Catastrophist" mitte kuigi paitavaid sõnu ühes Eestimaa ajalehes -- nad olid muutunud kunstiliselt mõjuvõimsa rühmitusena iseenda karikatuuriks seetõttu, et hakkasid võtma malli artistidest, kes kord ise olid neid eeskujuks seadnud. Muidugi, säherdune pööre veel ei "taga", et bänd laguneks pläustiks. Ilmselt see oli ka seotud suuna ja laiemalt ka mõtte leidmisega konkreetses koosseisus muusikat edasi luua. Eks juba plaadiümbris ei sisendanud optimismi -- justkui moondunud Kurt Wagner'i näolapiga mees jõllitas jultunult näkku -- nagu kunagi üks Läti peaminister uusaastatervituses käitus sarnasel viisil provokatiivselt -- umbes et mis te, rahvas, vahite mind! Ootate, et ma midagi teile ütleks?! Aga jah -- muusikaliselt kostus nime vääriliselt taieselt halvas mõttes rikkis elektrorokki, mis - kui tsiteerida idanaabreid - ei olnud ei liha ega kala (tõsi, üks meeldiv erand oli peal, mille manu ma ikka ja jälle naasen -- Georgia Hubley lauldud "Yonder Blue"). Aga ju oli seda kõike tarvis -- äkki justnimelt selle üllitise värskuse huvides. Tõepoolest -- see 10-looline taies kõlab värskendava tuuleiilina puhumas üle tohutusuure Michigan'i järve veepeegli. John McEntire ja kompanii on kokku pannud midagi imetabast -- keeruliste helistruktuuride ja puslede fraktaalidest kasvab välja imetabane - sisuliselt meeleolumuusika; et sellele kaalu lisada, siis ütlen, et tegu on jahtrokiga (ikkagi rokilaadse asjaga!). Tuleb poodi vinüülplaadile järele minna. Kujutan ette, et kuulata seda siis, kui tahan kõrgtasemel meelelahutust; nautida seda ka siis, kui tuleb peale tappev vajadus kogeda midagi tummist (kunst)roki vallas; või siis, kui aju ja emotsioonid on süldistunud pärast väsitavat tööpäeva. See 38-minutiline taies koosneb nii pisi- kui ka mammuttasandist -- nad jätavad teadlikult siin-seal kuuldavale salvestusruumide jätsulikud lirtsatused-naginad, et selle kontrapunktina mängida välja lendlemist üle veeväljade kaldale düünide vahele kõndima. Ka volatiilsed elemendid energiajäävuse seaduse kohaselt ei tohi kaduma minna -- mikromolekulaartasand teiseneb märkamatult hüpnootiliseks krautrokiks varase Kraftwerk'i, Neu! ning Faust'i kingades. Mis tänapäevases mõttes tähendab lähenemist kunagistele koostööpartneritele Stereolab'ile, postrokiga hetkiti-kunati flirtinud Mouse On Mars'ile ning kolmanda albumi aegse Portishead'iga. Teisalt McEntire'il on käsi soojas The Sea And Cake'iga, mistõttu õige tooni määramine sensuaalsel tasandil praktiliselt foonilt on sellest johtuvalt loomuldasa orgaaniline ja võrreldes paljude teistega naturaalsem protsess. Kõik see läheb nii paganama hästi sälku, et tegu on ühe parima (rokk)üllitisega nii emotiivsel, esteetilisel kui narratiivsel tasandil. Lugu "Vexations" - vähemalt siinkirjutajale meeldib nii mõelda - on kummardus Maestrole, kes oma muusikaga põlistas nii jänkide Metsiku Lääne koodi kui nende emapiimaga kaasa antud kalduvust kujutada (üle)elu ideaale panoraamselt filmilinal. Maagilist plaadikaant silmitsedes turgatas pähe, et paradoks võib peituda selles, et mida õrnemalt ja aeglasemalt skorpionit paitada, seda õnnestunumalt ta osutajat mürgiga premeerib. Võib-olla armastus ning selle väljendamine ongi toksiline -- nagu ämblikel pärast armuakti. Armuleeki käivitavad impulsid käivitavad ka teistsuguseid, märksa rafineerimata, ohtlikumaid käitumismustreid. Kindlasti on see trikiga asi. Arvan, et Tuulise Linna tuntuim (fiktiiv)resident Al Bundy oma perega naudib seda. 9.0 (8.0-10).

[Teaser of the day] the infant t(h)ree - child of 50

Nostress

• Art music
• Ambient
• Cool jazz
• Electronic 
• Modern classical 

Artist: the infant t(h)ree

Release: the infant t(h)ree

Label: Laverna

Year: 2010

[Teaser of the day] Huixtralizer - Jasso

Nostress

• Electronic
• Avant-garde
• Abstract
• Micronoise
• Sound poetry
• Psycho-acoustic
• Experimentalism
• Illbient 

Artist: Huixtralizer

Release: Fragmentos

Label: Nostress

Year: 2012

[Teaser of the day] Gary Wray - Surfside Sleaze

Gajoob

• Lo-fi
• Alternative rock 
• DIY
• Surf rock 
• Art rock

Artist: Gary Wray

Release: Instrument of Doom

Label: Gajoob/Various Cassette Tapes 

Year: 1990

adustam -- galapagos escalator (2010)

Sayonara

• Deconstructed pop 
• J-pop 
• Electronic music 
• Avant-electronica 
• World music 
• Sampledelic 
• Shibuya-kei 
• Sound collage 
• Experimental electronica

Sarnaselt eelmise arvustatud taiesega (Leo Cubanero oma!) on tegu dekonstrueeritud muusikaga -- klubimuusika (techno, funk ja electro) mikroskoopläätse spetsiifika asemel on ette võetud (elektrooniline) popmuusika, millesse on kätketud peaasjalikult jaapanlikku segmenti. 6-looline üllitis ongi väljutatud Jaapani netiplaadifirma Sayonara all - Jaapani netileibelid erinevalt ülejäänud maailma omadest - on osanud mõju rakendada massidele. Klubiõhtud on külastajatest triiki -- tõepoolest, kui artistidel on midagi öelda, siis seda suudetakse ka efektiivselt lausuda; ning teisalt kuulajad ka hindavad pakutavat. Teisalt on selles ka muu maailma kohtade temperamenti, pooltoone ja varjundeid -- näiteks Kuuba rütme, mis on mähitud jätsulikku halosse. Jätsulik pool toob sisse pigem ajalise nihke, tagasimineku sajandi jagu Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide dixie-muusika ja big band'i muusika manu. Sümpaatsele poolele kahtlemata jäävad nihked ja fragmendid helipildis -- rütmidesse langevad tuututamised, kõiksugu kilinad-kõlinad, elektrooniline impulsiivsus väljendub sekventside vaheldumises ja üle vindi keeratud pulseerimises; sekka ka harmooniaid ja meloodiakatkeid -- mis ju ei olegi asjad iseeneses, ent nimetet elementide kokku sulatamisest sündiv sünergia annab asjale esteetilise ekstaasi (sageli hüsteeria) esile kutsumisega õigustuse. Sämplimanipulaatorid Ergo Phizmiz ja People Like Us ning teisalt Jaapani enda eksperimentaalhekseldajad Fantastic Plastic Machine ja Cornelius meenuvad kirjeldatud valemi(te)ga seoses. Eks kõige selle aluseks ole Jaapani enda Teise ilmasõja järgne (liig)eklektitsismi langemine (meenutame, et Jaapan oli 19. sajandi keskpaigani endi poolt tahtlikult isoleeritud ühiskond), peegeldades Nipponi ühiskonna äärmusest äärmusesse liikumist; mistõttu käesolevat 32-minutilist taiest võib mõista ka kultuurilise kommentaarina - sardooniaks muutunud ülevõimendusena - kultuuriprotsesside taga olevatele pingetele ja allasurutud ühiskondlikele taustadele. 8.0 (7.5-9.0)

Leo Cubanero -- Wanna Talk... (2005)

Textone

• Micro-techno 
• Abstract techno 
• Deconstructed club 
• Electronic music 
• Tech-funk
• Experimental techno 
• Avant-techno 
• Micro-funk

Intube'i ehk Leo Cubanero (LC) 7-loolise struktuurse helisära mõistmiseks tuleb sellele läheneda mikrotehnoloogiale keskendumisega: selle tehnika - sekventside - tootmine ja täpne rakendamine eeldab tehnoloogia kasutamist ebatavalisel viisil. Iga helielement näikse olevat taandatud üksikuteks molekulideks, mis seejärel on eriskummaliselt kobarateks koondatud elik täpsuse ja etteennustamatusega konfigureeritud, moodustades suuremaid ja funktsionaalsemaid kompositsioone. See kinnisideeline helikujunduse mikrojuhtimine toimub ilma traditsioonilise „silmuseta”; pigem saalitakse pidevalt taastuvate mustritega, mille katkendlik esteetiline kood on tingitud tämbri temperamendi, mahu ning ajastamise muutustest. Kordused sellel 38-minutilisel taiesel lihtsalt ei teki kopeerimise ja kleepimise järjestusest, vaid keerulisemast algoritmilisest ümbermonteerimisest. Ideaalilähedase kalibreeritud masinana arvutatakse elementide tihedust ja kiirust pidevalt ümber, vältides peaasjalikult klubitehnole omast produktsiooni. Tõsi, (dekonstrueeritud) tehnoga (kuigi kohati teiseneb funkiks) on ju ikkagi tegu -- nimetaksin seda kõikuvaks, tuultele avatud rippsillaks klubimuusika ja abstraktse tehno ja intellektuaalse tantsumuusika vahel (näiteks Warp'i all olesklevad artistid). Teisalt pealkirjas sisalduv kavatsuslikkus või pakitsev soov viitab kõnega seotud puudele või anomaaliale. Vokaal on mainitet silla otsatugedeks, olles ühelt poolt elu konkretiseerijaks-esindajaks, ent teisalt tekitab inimhääl ka nihestatust. Kõige subliimsematel hetkedel meenub Curd Duca hõrgud vokaalmutatsioonid... . Mitte mastaap ei loo pinget, vaid väikseimate detailide halastamatus ja hoolikas manipuleerimine. See on masina kui organisatoorsete ilmingute võrdkuju lummav heli, mis lühistab hetke(ks); mitte et see katki läheks, vaid tuletab meelde süsteemide habrast keerukust, milles iga detail ja osaleja loeb. Gruuv näikse olevat ehitatud kahele pea võrdsele, ent teineteise suhtes näiliselt nihestatud sünkopeerimistele, põimides keerulisi, mittelineaarseid elemente, mis trotsivad lihtsat ennustamist. Neis kõrgstruktureeritud keeruldasa põimunud kordustes on tasakaalutust põhjustavat tõmblemist -- akuutne, peaaegu märkamatu ajaline luksumine ning sagedustesse peidetud ebakõlad, mis toimivad samaaegu nii kognitiivsete häirijate kui ülendajatena. Igatahes sünkap! 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Muhr - dead leaves

Serein

• Ambient pop
• Electronic
• Modern classical 
• Avant-pop
• Micronoise
• Glitchtronica 
• Experimental pop
• Art pop

Artist: Muhr

Release: Poussière

Label: Serein

Year: 2007

[Teaser of the day] David Prescott and Minóy - Etude

Various Cassette Tapes

• Avant-garde
• Industrial music
• Sound poetry
• Radiophonic art
• DIY
• Psycho-acoustic 
• Electronic 
• Experimentalism
• Freeformfreakout 
• Noise music
• Sound collage 

Artist: David Prescott and Minóy

Release: The Dying Man

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1987

[Teaser of the day] ish10 yow1r0 - 硝子の聲 - garasu no koe -

• Downtempo 
• Shoegazing 
• Electronic 
• Indietronica 

Artist: ish10 yow1r0

Release: judy EP

Label: MiMi

Year: 2025

Nefasto Celiba -- Notturni (2025)

23 Diskettes

• Glitchtronica 
• Primitive music 
• Avant-electronica 
• Psycho-acoustic 
• Post-classical 
• Conceptual 
• Harsh noise

Selle 13-luulise (või loolise) taiese pikkus jääb napilt alla 12 minuti, mis tähendab seda, et kui just ei ole tegu grindcore- või goregrind-muusikaga, siis ilmselt on tegu mingi kontseptuaalse helindiga; tõepoolest, ehk just seetõttu ei tundu klaveri klimberdamised ja arpedžod olevat loomuldasa manatud; hälbeline programmeeritus paistab välja klaveripassaažide justnagu noaga lõigatud lõppemises; lõppevad väga äkki ning asenduvad piltlikult väljendudes lihtsalt katki pigistatud elektronmuusikaga ehk siis hetktõrkelise õõvaga. Sinna sekka on ka lisatud masonnalikke ja merzbowlikke rünnakuid mürafaalanksist -- pelk toores müramuusika -- millest on semantiline tähendus ning emotiivne alge, harmooniad ja meloodiad mõnuga välja kärsatatud -- psühhoakustiline toorus võtab teatud hetkedel lihtsalt võimust. Ühelt poolt üsna primitiivne ja väljakutsuv riive, teisalt selles muusikas on piisavalt laiendusi nagu (narratiiv)koridorist edasi astudes palju uksi uutesse tubadesse sisenemiseks. Seesuguses muusikas on rohkem nutikust ja provokatiivsust kui pehmetes tugitoolides persed laiaks istunud rokkstaaridel. See on triksteri-muusika, mille mõte on enese struktuuri ja tekstuuri sõtkuda, et sellest selle moondumisel eemale põrkuda ning siis distantsilt targemana naasta. Mõnda lukku lisanduvad Casio Tonebank'i helid ja rütmid, mille kasutamine on nii iseloomulik DIY-artistidele. Muidugi, mõistelises plaanis on suht tänamatu kasutada primitiivse muusika mõistet elektroonilise ja laiemalt eksperimentaalmuusika kirjeldamiseks, kuivõrd piirid on hägustunud n-ö puhta ja räpase muusika vahel; alati ei ole põhjuseks artisti esteetiline ja tehnoloogiline piiratus, vaid (provokatiivsed) valikud (justnimelt nende piiride hägustamiseks). Käändub ruttu tagasi oma tuuma manu, et siis uuesti kõike seda (natuke moonutatult) korrata. 8.0 (8.0-8.5)

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Spoken word 
• Modern classical 
• Electro-acoustic 
• Sound poetry 
• Contemporary classical 
• Avant-garde 
• Ambient 
• EAI 
• Art music 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Dighom - Vaana

Autoplate 

• Jazz noir
• Ambient
• Electronic
• Post-rock 
• Art music 

Artist: Dighom

Release: Vibrating Colours - Coloured Vibrations

Label: Autoplate

Year: 2003

[Teaser of the day] Marko Fürstenberg - Option22

Thinner

• Club dance
• Dub house
• Electronic music
• Deep house
• Deep dub 

Artist: Marko Fürstenberg

Release: Option EP

Label: Thinner 

Year: 2003

[Teaser of the day] Leo Cubanero - clean ma brain

Textone

• Electronic music
• Micro-techno
• Deconstructed club 
• Micro-funk 
• Electro-funk
• Deconstructed hip-hop 

Artist: Leo Cubanero

Release: ...Wanna Talk

Label: Textone

Year: 2005

Bryan Holmes -- Arak Saya (2016)

 

Pueblo Nuevo/Archive 

• EAI 
• Ambient 
• Post-industrial 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Improvised music 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Experimental electronica
• Micronoise 

Tegu on ilmselt ühe kõige katsetuslikuma üllitisega, mida olen kuulanud Tšiili eksperimentaalse netimuusikaplaadifirma Pueblo Nuevo diskograafiast. Muidugi on võimalik, et mälu veab alt tänu vananemisele ja ajalisele vahemaale, aga sellele vaatamata on tegu kõva kandidaadiga nimetatud tunnustusele. Pueblo Nuevo on üllitanud kahe dekaadi jooksul persesada taiest, ning enamust ei ole siinkirjutaja jõudnud veel läbi kuulata. Ilmselt ei jõuagi. Teiseks eksperimentaalne taotlus ei ole a priori heakskiidetav, kui teostus ei jõua ambitsioonile järele -- heli lihtlabane lohisemine reeglina ei mängi välja. Seda 10-loolist taiest iseloomustab metalli tantsimine ja metalli laulmine -- see on elektroakustiline impoviseeritud muusika, kus manatakse esile ebatavalisi helisid ning ruumilisi konfiguratsioone. Plaadiümbris võib näida isegi impressiivsem kui sisu, kuivõrd keskmine osa muutub suht abstraktseks -- lihtsalt metall näikse vihisevat mööda ruumi, lõigates hapnikumolekule pooleks; hüljates küll gravitatsiooni, ent heli levib moonutustega kuulaja kuulmekäikudesse. Nii et kuulates seda tunnist teost on tegu omamoodi monokroomse masohhismiga (just seda see tähendab!). Tõsi, mingi hetk saabub piimjasse visuaaliasse veidi rohkem selgust, kui autod helitaieses hakkavad tuututama, tuulekellad kõlisevad või veel midagi taolist. Saan aru, et selle taiese mõte on teadvust pimendada ning taju ähmastada, tekitada informatsiooni vastuvõtul segadust ning arusaamises selgusetust. Kogu see jäikus, jälkus ning omamoodi rõõmutus meenutab varaelektroonilisi katsetusi 20. sajandi esimesel poolel. Kõige selle valguses tekitab enim segadust nimilugu, mille jooksul kasvatatakse liha kontidele flöödil mängitud improga; teisalt - nagu vihjatud - jäädes erandiks käesoleval taiesel. Nagu juba märgitud -- rohkem ebamäärasust, rohkem kaost, rohkem kohtade äravahetamist, et teatud rõhuasetused ilmneksid selles heliumbluus ankrute ja teemärkidena. Väga häid momente siin tõepoolest jagub! Tänaval kõndides mõtlesin brasiillase üllitisele lõpphindeks anda 7.0, ent siseruumides ning korduvalt üle kuulates hinne kasvas pügala võrra kõrgemaks. 8.0 (6.5-9.0)

My Bloody Valentine -- m b v (2013)

 

My Bloody Valentine/Discogs

• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Shoegaze 
• Dream pop 
• Alternative dance 
• Noise pop 
• Jungle 
• Fuzz pop
• Art pop 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Indie dance
• Industrial rock
• Drone pop 
• Breakbeat 

Alates teedrajavast "Loveless"-albumist (1991) näikse My Bloody Valentine'i helipilt olevat viimse piirini timmitud ja täis pakendatud -- ka vormiline õhulisus nende muusikas ei võimalda lisaruumi, vaid vastupidi -- ahendab seda. Võiks ju arvata, et unenäolisusse mahuks veel paljutki, aga kujutagem ette olukorda, kui magades näed und, et sa ei jäägi magama! Või veel jubedam -- seesugune (kinni) kiilumine ongi surm(aseisund), see olemise kõige müstilisem, tundmatum ja pelutavam tahk, mille rolli me tänapäeval käsitleme piinliku ja liialdatud kombelisusega -- saanud teoks ühel kõige hirmsamal kombel! Kui Vikatimees oma tulekust kolme koputusega pidavat teavitama, siis samavõrd oluline koputamisega on rõhuasetus justnimelt kolmel -- te paganama kahejalgsed primaadid - olete kunagi mõelnud sellele! - ärge mõelge üle, ma situn ja kusen teie püha kolmainsuse käsitluse pääle! Võivad ju mõned süfiliitikutest hullukesed teie seast Suure Vembumehe surnuks kuulutada, aga pärast luubite nii et vähe ei ole! Kahtlemata oli MBV kolmanda stuudioalbumi ootamine 1991. aasta lõpust saati omaette peatükk. Pigem seda ei usutud (mõned ilmselt ei soovinudki!), hoolimata Kevin Shields'i (KS) kinnitustest, et midagi kohe-kohe valmib aeg-ajalt mõne ajakirjaniku küsimise peale. Siililegi selge, et materjali niikuinii oli maa-ja-ilm -- küsimus taandus vaid sellele, et kas KS otsustab seda maailmaga jagada või mitte. Iga artist mõtleb oma pärandi jäädvustamise peale; KS olles teadlik oma suurusest ja mõjust, mõistis ilmselt, et tal ei olegi ilmtingimata vaja midagi uut üllitada. Nautides seda 9-loolist tunnen, et justkui kuulaksin nende kahest CD-st koosnevat EP'de kogumikku, mis hõlmas aastaid 1988-1991, kui tegelikult formeerus unenäolise mürapopi ehk kingapõrnitsemise žanr; ainult selle vahega, et kui tollane looming hõlmas ka demolikke ja eksperimenteerimise lõksu kinni jäänud poolikuid käkerdisi, siis siin on asi lõpuni vormistatud. Õhk on välja põletatud, tahtlikust ohaklikkusest hoolimata mutrid kõvasti kinnitatud ning trossidega julgestatud. Aga konfiguratsioon on võimas! Kui seda albumit seostada "Loveless'iga", siis on see jõuline ideede edasiarendus ning uute mõjude sissetoomine. Alates keskmist sektsiooni hõlmavast lounge-popist ning albumit lõpetava jungle'i ja breakbeat-stiihiaga. KS annab unistuslikkusele rokkmuusikas uue tähenduse -- näiteks võib siin mõnda lugu pidada industriaalrokiks par excellence (Trent Reznor ning teised sama valdkonna muusikud on Iiri bändi ammusest kummardanud). Äsja mainitud "lounge" tähistab kardinaalselt erinevat tavapärasest. Võib-olla osutab ebamaisele unenäopopile -- ilmestab paganama valusat kogemust unenäomuusikapoes käimisest, kui näppude vahelt pudeneb ülimalt sugereeriv muusika. Kas tahtmatult demonstreeritakse Stereolab'ile või siis ironiseeritakse nende üle, visandades stevereichiliku minimalismi juurikaid puust ja punaseks ("Is This and Yes"). Kõige hõrgumate vormide realiseerimisega on saadud hakkama, ilmselt ka mingeid otsi on jäetud lahtiseks tuleviku tarvis -- kas ja kes neid kinni söandab siduda, on juba iseasi. Tulles tagasi algusesse -- just teadmine, et ei olnud ilmtingimata vaja uut albumit välja anda, andis KS-le õigus(tus)e ja kohustuse see ära teha. 9-loolise taiese võib jagada kolmeks sektsiooniks -- kui esimene osa võib tunduda elegantselt torssis olekuga, justkui vastutahtsi ollakse keskpõrandale kokku tuldud, mängitakse vana rasva ja lihasmälu pääl kitarre ja trumme, mis võiksid vabalt pärineda 1989. aastast, siis keskmises lahtris esitletakse unenäopoppi kõige hõrgumal viisil. Karune kitarrimäng võetakse lahti, noodid saadetakse läbi filtrite unustusse -- ning eelpoolmainitud unenägu läheb kordamisele. Aga emotsioon ei kuku kolinal, kuivõrd viimases sektsioonis hullutakse rokkmuusika olemusele loomuldasa viisil -- kriipivaid kidrasid saadavad murtud rütmid, jungle ning juuri austavad keldi torupillid ja motiivid, tegemata selle juures surmtõsist nägu. Kes ei taha käia trummi ja bassi-pidudel, kuna enamus selle žanri muusikast on ajusid ja keha tüütav sitt, siis kindlasti sellele meistriteosele peaks kõrva peale panema ning ise trotsist korraldama seesuguse muusika üritusi. Kokkuvõttes võib öelda, et bänd (või siis KS) on "Loveless'i" kergele pealiskaudsusele ja kaaluta olekule leidnud ballasti ning ideelist teravust. "Nothing Is" on läbi kompressorite litsutud šamanistlik transs, mille sihiks ilmselgelt ei ole huvituda mitte niivõrd ümberringi toimuvast, kuivõrd üle aegade ulatuvast ja sageli nähtamatuks jäävast. Kokkuvõtvalt -- siin kuulajana koged neid kolm koputust (nii albumi siseselt kui diskograafilisest vaatevinklist!). Kas nende parim? Ei oska küll vastuargumente välja tuua. 9.5 (9.0-10)