Recent Music Heroes

Kuulates seda 17-loolist tuleb nentida ,et sellel elatakse väga huvitavat elu; kuigi enamus seesugusest elust jääb meie radaritelt välja -- mitte seetõttu, et me pimedad oleksime, vaid igaüks peaks ise leidma tee seesuguse muusika manu. Kahtlemata heliobjekt ei ole lihtsate killast -- valdavat tendentsi arvestades võib taolist muusikat stiililiselt lahterdada surmaindustriaaliks; algusaegade industriaalmuusikaga on emotiivne suund muutunud künistlikust (ja seesmiselt irvitavast) teravate, ja kohati suisa näkkukarjuvate emotsioonide manu; heli instrumendina (vähemalt ses aspektis) on keeratud puhtamaks ja teravamaks: analoogsignaal on teisenenud digitaalseks; kuigi jah, pruuni ning roosa müra pahvakuid on valge müra tasakaalustamiseks juurde lisatud. Juhuslikud tavaliselt ise seesuguse muusika otsa ei satu; isegi kui satutakse, siis ilmselt sägerduselt miiniväljalt lidutakse tuulisjalu. Ühendriikide katsetuslik netiplaadifirma Zenapolæ hoiab muideks sarnaselt üsna varjulist positsiooni -- ei näe ei nende promotööd ega uudiskirju; lihtsalt aeg-ajalt turgatab pähe, et jessas, seesugune on olemas -- mida kõike head ja paremat nad on jõudnud üllitada! Aga jah, nende 50 minuti jooksul - lood on keskmiselt alla kolme minuti pikad - tekib lisaks eelpoolmainitule palju huvitavaid esteetilisi pöördeid ja käänulisi trajektoore. Näiteks lugu "Kenopsia II" läheb laiekraan-jazz noir'i saatel kuhugi Scorsese-Hermann'i "Taxi Driver'i", Prantsuse uue laine kinomuusika ning nonde ajastute psühhotrillerite ja õudusfilmide manu. Siin valitseb - nagu ennist juba öeldud - labiilne emotsionaalne lainetamine ja krambitav emotiivne intensiivsus, mis sööstab ettejuhtuvast läbi. Loos "She" üks naine sõna otseses mõttes karjub hüsteeriliselt. Tuleb aru saada, et seesugust asja ei saa genereerida emotsionaalselt tasakaalukas seisundis -- seesugune tunnete ja tundmuste laviin vallandub piirsituatsioonides, mille eest tänapäeva ühiskonnas - milles tahetakse naeratamist ning õnnelikkuse teesklemist - sordiini alla pista; seesugune reaktsioon näitab millegi tõsise paigast nihkumise kompenseerimiseks rakendatava vaimse ja füüsilise jõu ilmnemist. Kõige selle taga on subjekti seisundid ja konditsioonid -- äng, depressioon, valu; võib olla on isegi talletatud toimikutes kusagil psühhoneuroloogiahaiglas. Meenub üks industriaal(müra)muusik, kes vaimuhaiglasse sattununa pidi iga päev ühe loo komponeerima raviarsti nõudel (äge on mõelda, et äkki ta hiljem ilmutas neist kompositsioonidest albumi. Kas ta raviarsti pani kirja kaasautorina?). NWK teeb vihjeid rokkmuusika suunas -- näiteks loos "The End" kordab artist The Doors'i samanimelise loo kandvat fraasi; loos "Father Cannot Yell" osutab Saksa avantrokilegendite CAN'i debüütalbumi "Monster Movie" ühele loole -- albumil, millel CAN muuseas viljeles seinu väristavat garaaž-rokki (sealhulgas sellesama looga). Ka "Collateral Damage" on erandlik tänu Lähis-Ida rahvamuusika motiividele. Vaimusilmas loojuvas päikeses kaikuvad helid mošeede ja minarettide ümber toovad meelde kaasaegsete Ali Phi, Cosmic Analog Ensemble'i ja Golpesar'i muusika, aga veel rohkem legendaarse Muslimgauze'i ragisevad-logisevad tolmukorda mattunud biidid. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tegu on meisterliku teosega, missugune kannab enda ambitsiooni ja taotluse kenasti välja; midagi ei jää millegi taha kinni; vastupidi -- toimub helielementide ja -kombinatsioonide vastastikune mõjutamine ja võimendamine, tuues esile uusi välju, nurki ning sünergiat. On selge, et siin ei ole popmuusikale omast luksuslikku liialdamist; siin on konkreetsed elemendid, mis ei võimalda pealiskaudset laiutamist, vaid iga pisidetaili relvaks muutmist. 9.0 (8.0-9.5)

11/05/2025

[Teaser of the day] Bardo Pond - Out Of Reach

Nyctaper

Noise pop
Shoegazing
Dream pop
Psychedelic
Slowcore
Americana
Live
Alternative rock

Artist: Bardo Pond

Release: April 1, 2017 Knockdown Center

Label: Nyctaper

Year: 2017

[Teaser of the day] Mountain Movers - Freeway

Nyctaper

Alt-folk
Psychedelic
Live
Americana
Southern rock

Artist: Mountain Movers

Release: September 30, 2023 Tubby’s Fifth Anniversary

Label: Nyctaper

Year: 2023

[Teaser of the day] Rudemares - Inoculación (ex 11)

Electronic
Experimentalism
Improvised noise
EAI
Avant-garde

Artist: Rudemares

Release: Yggdrasil (Verđandi II)

Label: pan y rosas discos

Year: 2024

Tortoise -- Touch (2025)

International Anthem/Nonesuch

Post-rock
Alternative rock
Experimental rock
Improvised music
Art rock
Indie rock
Jazz rock
Krautrock
Electronic
Yacht rock
Avant-rock
Americana
Drone pop/rock
Neokrautrock

Üheksa ja pool aastat tagasi kirjutasin Chicago eksperimentaalrokkarite eelmisest taiesest "The Catastrophist" mitte kuigi paitavaid sõnu ühes Eestimaa ajalehes -- nad olid muutunud kunstiliselt mõjuvõimsa rühmitusena iseenda karikatuuriks seetõttu, et hakkasid võtma malli artistidest, kes kord ise olid neid eeskujuks seadnud. Muidugi, säherdune pööre veel ei "taga", et bänd laguneks pläustiks. Ilmselt see oli ka seotud suuna ja laiemalt ka mõtte leidmisega konkreetses koosseisus muusikat edasi luua. Eks juba plaadiümbris ei sisendanud optimismi -- justkui moondunud Kurt Wagner'i näolapiga mees jõllitas jultunult näkku -- nagu kunagi üks Läti peaminister uusaastatervituses käitus sarnasel viisil provokatiivselt -- umbes et mis te, rahvas, vahite mind! Ootate, et ma midagi teile ütleks?! Aga jah -- muusikaliselt kostus nime vääriliselt taieselt halvas mõttes rikkis elektrorokki, mis - kui tsiteerida idanaabreid - ei olnud ei liha ega kala (tõsi, üks meeldiv erand oli peal, mille manu ma ikka ja jälle naasen -- Georgia Hubley lauldud "Yonder Blue"). Aga ju oli seda kõike tarvis -- äkki justnimelt selle üllitise värskuse huvides. Tõepoolest -- see 10-looline taies kõlab värskendava tuuleiilina puhumas üle tohutusuure Michigan'i järve veepeegli. John McEntire ja kompanii on kokku pannud midagi imetabast -- keeruliste helistruktuuride ja puslede fraktaalidest kasvab välja imetabane - sisuliselt meeleolumuusika; et sellele kaalu lisada, siis ütlen, et tegu on jahtrokiga (ikkagi rokilaadse asjaga!). Tuleb poodi vinüülplaadile järele minna. Kujutan ette, et kuulata seda siis, kui tahan kõrgtasemel meelelahutust; nautida seda ka siis, kui tuleb peale tappev vajadus kogeda midagi tummist (kunst)roki vallas; või siis, kui aju ja emotsioonid on süldistunud pärast väsitavat tööpäeva. See 38-minutiline taies koosneb nii pisi- kui ka mammuttasandist -- nad jätavad teadlikult siin-seal kuuldavale salvestusruumide jätsulikud lirtsatused-naginad, et selle kontrapunktina mängida välja lendlemist üle veeväljade kaldale düünide vahele kõndima. Ka volatiilsed elemendid energiajäävuse seaduse kohaselt ei tohi kaduma minna -- mikromolekulaartasand teiseneb märkamatult hüpnootiliseks krautrokiks varase Kraftwerk'i, Neu! ning Faust'i kingades. Mis tänapäevases mõttes tähendab lähenemist kunagistele koostööpartneritele Stereolab'ile, postrokiga hetkiti-kunati flirtinud Mouse On Mars'ile ning kolmanda albumi aegse Portishead'iga. Teisalt McEntire'il on käsi soojas The Sea And Cake'iga, mistõttu õige tooni määramine sensuaalsel tasandil praktiliselt foonilt on sellest johtuvalt loomuldasa orgaaniline ja võrreldes paljude teistega naturaalsem protsess. Kõik see läheb nii paganama hästi sälku, et tegu on ühe parima (rokk)üllitisega nii emotiivsel, esteetilisel kui narratiivsel tasandil. Lugu "Vexations" - vähemalt siinkirjutajale meeldib nii mõelda - on kummardus Maestrole, kes oma muusikaga põlistas nii jänkide Metsiku Lääne koodi kui nende emapiimaga kaasa antud kalduvust kujutada (üle)elu ideaale panoraamselt filmilinal. Maagilist plaadikaant silmitsedes turgatas pähe, et paradoks võib peituda selles, et mida õrnemalt ja aeglasemalt skorpionit paitada, seda õnnestunumalt ta osutajat mürgiga premeerib. Võib-olla armastus ning selle väljendamine ongi toksiline -- nagu ämblikel pärast armuakti. Armuleeki käivitavad impulsid käivitavad ka teistsuguseid, märksa rafineerimata, ohtlikumaid käitumismustreid. Kindlasti on see trikiga asi. Arvan, et Tuulise Linna tuntuim (fiktiiv)resident Al Bundy oma perega naudib seda. 9.0 (8.0-10).

11/04/2025

[Teaser of the day] the infant t(h)ree - child of 50

Nostress

Art music
Ambient
Cool jazz
Electronic
Modern classical

Artist: the infant t(h)ree

Release: the infant t(h)ree

Label: Laverna

Year: 2010

[Teaser of the day] Huixtralizer - Jasso

Nostress

Electronic
Avant-garde
Abstract
Micronoise
Sound poetry
Psycho-acoustic
Experimentalism
Illbient

Artist: Huixtralizer

Release: Fragmentos

Label: Nostress

Year: 2012

[Teaser of the day] Gary Wray - Surfside Sleaze

Gajoob

Lo-fi
Alternative rock
DIY
Surf rock
Art rock

Artist: Gary Wray

Release: Instrument of Doom

Label: Gajoob/Various Cassette Tapes

Year: 1990

adustam -- galapagos escalator (2010)

Sayonara

Deconstructed pop
J-pop
Electronic music
Avant-electronica
World music
Sampledelic
Shibuya-kei
Sound collage
Experimental electronica

Sarnaselt eelmise arvustatud taiesega (Leo Cubanero oma!) on tegu dekonstrueeritud muusikaga -- klubimuusika (techno, funk ja electro) mikroskoopläätse spetsiifika asemel on ette võetud (elektrooniline) popmuusika, millesse on kätketud peaasjalikult jaapanlikku segmenti. 6-looline üllitis ongi väljutatud Jaapani netiplaadifirma Sayonara all - Jaapani netileibelid erinevalt ülejäänud maailma omadest - on osanud mõju rakendada massidele. Klubiõhtud on külastajatest triiki -- tõepoolest, kui artistidel on midagi öelda, siis seda suudetakse ka efektiivselt lausuda; ning teisalt kuulajad ka hindavad pakutavat. Teisalt on selles ka muu maailma kohtade temperamenti, pooltoone ja varjundeid -- näiteks Kuuba rütme, mis on mähitud jätsulikku halosse. Jätsulik pool toob sisse pigem ajalise nihke, tagasimineku sajandi jagu Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide dixie-muusika ja big band'i muusika manu. Sümpaatsele poolele kahtlemata jäävad nihked ja fragmendid helipildis -- rütmidesse langevad tuututamised, kõiksugu kilinad-kõlinad, elektrooniline impulsiivsus väljendub sekventside vaheldumises ja üle vindi keeratud pulseerimises; sekka ka harmooniaid ja meloodiakatkeid -- mis ju ei olegi asjad iseeneses, ent nimetet elementide kokku sulatamisest sündiv sünergia annab asjale esteetilise ekstaasi (sageli hüsteeria) esile kutsumisega õigustuse. Sämplimanipulaatorid Ergo Phizmiz ja People Like Us ning teisalt Jaapani enda eksperimentaalhekseldajad Fantastic Plastic Machine ja Cornelius meenuvad kirjeldatud valemi(te)ga seoses. Eks kõige selle aluseks ole Jaapani enda Teise ilmasõja järgne (liig)eklektitsismi langemine (meenutame, et Jaapan oli 19. sajandi keskpaigani endi poolt tahtlikult isoleeritud ühiskond), peegeldades Nipponi ühiskonna äärmusest äärmusesse liikumist; mistõttu käesolevat 32-minutilist taiest võib mõista ka kultuurilise kommentaarina - sardooniaks muutunud ülevõimendusena - kultuuriprotsesside taga olevatele pingetele ja allasurutud ühiskondlikele taustadele. 8.0 (7.5-9.0)

11/03/2025

Leo Cubanero -- Wanna Talk... (2005)

Textone

Micro-techno
Abstract techno
Deconstructed club
Electronic music
Tech-funk
Experimental techno
Avant-techno
Micro-funk

Intube'i ehk Leo Cubanero (LC) 7-loolise struktuurse helisära mõistmiseks tuleb sellele läheneda mikrotehnoloogiale keskendumisega: selle tehnika - sekventside - tootmine ja täpne rakendamine eeldab tehnoloogia kasutamist ebatavalisel viisil. Iga helielement näikse olevat taandatud üksikuteks molekulideks, mis seejärel on eriskummaliselt kobarateks koondatud elik täpsuse ja etteennustamatusega konfigureeritud, moodustades suuremaid ja funktsionaalsemaid kompositsioone. See kinnisideeline helikujunduse mikrojuhtimine toimub ilma traditsioonilise „silmuseta”; pigem saalitakse pidevalt taastuvate mustritega, mille katkendlik esteetiline kood on tingitud tämbri temperamendi, mahu ning ajastamise muutustest. Kordused sellel 38-minutilisel taiesel lihtsalt ei teki kopeerimise ja kleepimise järjestusest, vaid keerulisemast algoritmilisest ümbermonteerimisest. Ideaalilähedase kalibreeritud masinana arvutatakse elementide tihedust ja kiirust pidevalt ümber, vältides peaasjalikult klubitehnole omast produktsiooni. Tõsi, (dekonstrueeritud) tehnoga (kuigi kohati teiseneb funkiks) on ju ikkagi tegu -- nimetaksin seda kõikuvaks, tuultele avatud rippsillaks klubimuusika ja abstraktse tehno ja intellektuaalse tantsumuusika vahel (näiteks Warp'i all olesklevad artistid). Teisalt pealkirjas sisalduv kavatsuslikkus või pakitsev soov viitab kõnega seotud puudele või anomaaliale. Vokaal on mainitet silla otsatugedeks, olles ühelt poolt elu konkretiseerijaks-esindajaks, ent teisalt tekitab inimhääl ka nihestatust. Kõige subliimsematel hetkedel meenub Curd Duca hõrgud vokaalmutatsioonid... . Mitte mastaap ei loo pinget, vaid väikseimate detailide halastamatus ja hoolikas manipuleerimine. See on masina kui organisatoorsete ilmingute võrdkuju lummav heli, mis lühistab hetke(ks); mitte et see katki läheks, vaid tuletab meelde süsteemide habrast keerukust, milles iga detail ja osaleja loeb. Gruuv näikse olevat ehitatud kahele pea võrdsele, ent teineteise suhtes näiliselt nihestatud sünkopeerimistele, põimides keerulisi, mittelineaarseid elemente, mis trotsivad lihtsat ennustamist. Neis kõrgstruktureeritud keeruldasa põimunud kordustes on tasakaalutust põhjustavat tõmblemist -- akuutne, peaaegu märkamatu ajaline luksumine ning sagedustesse peidetud ebakõlad, mis toimivad samaaegu nii kognitiivsete häirijate kui ülendajatena. Igatahes sünkap! 8.5 (8.0-9.0)

11/02/2025

[Teaser of the day] Muhr - dead leaves

Serein

Ambient pop
Electronic
Modern classical
Avant-pop
Micronoise
Glitchtronica
Experimental pop
Art pop

Artist: Muhr

Release: Poussière

Label: Serein

Year: 2007

[Teaser of the day] David Prescott and Minóy - Etude

Various Cassette Tapes

Avant-garde
Industrial music
Sound poetry
Radiophonic art
DIY
Psycho-acoustic
Electronic
Experimentalism
Freeformfreakout
Noise music
Sound collage

Artist: David Prescott and Minóy

Release: The Dying Man

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1987

[Teaser of the day] ish10 yow1r0 - 硝子の聲 - garasu no koe -

Downtempo
Shoegazing
Electronic
Indietronica

Artist: ish10 yow1r0

Release: judy EP

Label: MiMi

Year: 2025

Nefasto Celiba -- Notturni (2025)

23 Diskettes

Glitchtronica
Primitive music
Avant-electronica
Psycho-acoustic
Post-classical
Conceptual
Harsh noise

Selle 13-luulise (või loolise) taiese pikkus jääb napilt alla 12 minuti, mis tähendab seda, et kui just ei ole tegu grindcore- või goregrind-muusikaga, siis ilmselt on tegu mingi kontseptuaalse helindiga; tõepoolest, ehk just seetõttu ei tundu klaveri klimberdamised ja arpedžod olevat loomuldasa manatud; hälbeline programmeeritus paistab välja klaveripassaažide justnagu noaga lõigatud lõppemises; lõppevad väga äkki ning asenduvad piltlikult väljendudes lihtsalt katki pigistatud elektronmuusikaga ehk siis hetktõrkelise õõvaga. Sinna sekka on ka lisatud masonnalikke ja merzbowlikke rünnakuid mürafaalanksist -- pelk toores müramuusika -- millest on semantiline tähendus ning emotiivne alge, harmooniad ja meloodiad mõnuga välja kärsatatud -- psühhoakustiline toorus võtab teatud hetkedel lihtsalt võimust. Ühelt poolt üsna primitiivne ja väljakutsuv riive, teisalt selles muusikas on piisavalt laiendusi nagu (narratiiv)koridorist edasi astudes palju uksi uutesse tubadesse sisenemiseks. Seesuguses muusikas on rohkem nutikust ja provokatiivsust kui pehmetes tugitoolides persed laiaks istunud rokkstaaridel. See on triksteri-muusika, mille mõte on enese struktuuri ja tekstuuri sõtkuda, et sellest selle moondumisel eemale põrkuda ning siis distantsilt targemana naasta. Mõnda lukku lisanduvad Casio Tonebank'i helid ja rütmid, mille kasutamine on nii iseloomulik DIY-artistidele. Muidugi, mõistelises plaanis on suht tänamatu kasutada primitiivse muusika mõistet elektroonilise ja laiemalt eksperimentaalmuusika kirjeldamiseks, kuivõrd piirid on hägustunud n-ö puhta ja räpase muusika vahel; alati ei ole põhjuseks artisti esteetiline ja tehnoloogiline piiratus, vaid (provokatiivsed) valikud (justnimelt nende piiride hägustamiseks). Käändub ruttu tagasi oma tuuma manu, et siis uuesti kõike seda (natuke moonutatult) korrata. 8.0 (8.0-8.5)

The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

Avant-garde
Art music
Post-chamber
Improvised noise
Sound poetry
Post-psychedelic
Post-classical
Experimentalism
Noise music
Post-industrial
Freeformfreakout
Musique concrète
Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

Spoken word
Modern classical
Electro-acoustic
Sound poetry
Contemporary classical
Avant-garde
Ambient
EAI
Art music
Musique concrète
Experimentalism
Micronoise
Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

11/01/2025

[Teaser of the day] Dighom - Vaana

Autoplate

Jazz noir
Ambient
Electronic
Post-rock
Art music

Artist: Dighom

Release: Vibrating Colours - Coloured Vibrations

Label: Autoplate

Year: 2003

[Teaser of the day] Marko Fürstenberg - Option22

Thinner

Club dance
Dub house
Electronic music
Deep house
Deep dub

Artist: Marko Fürstenberg

Release: Option EP

Label: Thinner

Year: 2003

[Teaser of the day] Leo Cubanero - clean ma brain

Textone

Electronic music
Micro-techno
Deconstructed club
Micro-funk
Electro-funk
Deconstructed hip-hop

Artist: Leo Cubanero

Release: ...Wanna Talk

Label: Textone

Year: 2005

Bryan Holmes -- Arak Saya (2016)

Pueblo Nuevo/Archive

EAI
Ambient
Post-industrial
Avant-electronica
Abstract
Improvised music
Electronic music
Musique concrète
Experimental electronica
Micronoise

Tegu on ilmselt ühe kõige katsetuslikuma üllitisega, mida olen kuulanud Tšiili eksperimentaalse netimuusikaplaadifirma Pueblo Nuevo diskograafiast. Muidugi on võimalik, et mälu veab alt tänu vananemisele ja ajalisele vahemaale, aga sellele vaatamata on tegu kõva kandidaadiga nimetatud tunnustusele. Pueblo Nuevo on üllitanud kahe dekaadi jooksul persesada taiest, ning enamust ei ole siinkirjutaja jõudnud veel läbi kuulata. Ilmselt ei jõuagi. Teiseks eksperimentaalne taotlus ei ole a priori heakskiidetav, kui teostus ei jõua ambitsioonile järele -- heli lihtlabane lohisemine reeglina ei mängi välja. Seda 10-loolist taiest iseloomustab metalli tantsimine ja metalli laulmine -- see on elektroakustiline impoviseeritud muusika, kus manatakse esile ebatavalisi helisid ning ruumilisi konfiguratsioone. Plaadiümbris võib näida isegi impressiivsem kui sisu, kuivõrd keskmine osa muutub suht abstraktseks -- lihtsalt metall näikse vihisevat mööda ruumi, lõigates hapnikumolekule pooleks; hüljates küll gravitatsiooni, ent heli levib moonutustega kuulaja kuulmekäikudesse. Nii et kuulates seda tunnist teost on tegu omamoodi monokroomse masohhismiga (just seda see tähendab!). Tõsi, mingi hetk saabub piimjasse visuaaliasse veidi rohkem selgust, kui autod helitaieses hakkavad tuututama, tuulekellad kõlisevad või veel midagi taolist. Saan aru, et selle taiese mõte on teadvust pimendada ning taju ähmastada, tekitada informatsiooni vastuvõtul segadust ning arusaamises selgusetust. Kogu see jäikus, jälkus ning omamoodi rõõmutus meenutab varaelektroonilisi katsetusi 20. sajandi esimesel poolel. Kõige selle valguses tekitab enim segadust nimilugu, mille jooksul kasvatatakse liha kontidele flöödil mängitud improga; teisalt - nagu vihjatud - jäädes erandiks käesoleval taiesel. Nagu juba märgitud -- rohkem ebamäärasust, rohkem kaost, rohkem kohtade äravahetamist, et teatud rõhuasetused ilmneksid selles heliumbluus ankrute ja teemärkidena. Väga häid momente siin tõepoolest jagub! Tänaval kõndides mõtlesin brasiillase üllitisele lõpphindeks anda 7.0, ent siseruumides ning korduvalt üle kuulates hinne kasvas pügala võrra kõrgemaks. 8.0 (6.5-9.0)

My Bloody Valentine -- m b v (2013)

My Bloody Valentine/Discogs

Indie rock
Neo-psychedelia
Shoegaze
Dream pop
Alternative dance
Noise pop
Jungle
Fuzz pop
Art pop
Electronic
Alternative rock
Experimental rock
Avant-rock
Indie dance
Industrial rock
Drone pop
Breakbeat

Alates teedrajavast "Loveless"-albumist (1991) näikse My Bloody Valentine'i helipilt olevat viimse piirini timmitud ja täis pakendatud -- ka vormiline õhulisus nende muusikas ei võimalda lisaruumi, vaid vastupidi -- ahendab seda. Võiks ju arvata, et unenäolisusse mahuks veel paljutki, aga kujutagem ette olukorda, kui magades näed und, et sa ei jäägi magama! Või veel jubedam -- seesugune (kinni) kiilumine ongi surm(aseisund), see olemise kõige müstilisem, tundmatum ja pelutavam tahk, mille rolli me tänapäeval käsitleme piinliku ja liialdatud kombelisusega -- saanud teoks ühel kõige hirmsamal kombel! Kui Vikatimees oma tulekust kolme koputusega pidavat teavitama, siis samavõrd oluline koputamisega on rõhuasetus justnimelt kolmel -- te paganama kahejalgsed primaadid - olete kunagi mõelnud sellele! - ärge mõelge üle, ma situn ja kusen teie püha kolmainsuse käsitluse pääle! Võivad ju mõned süfiliitikutest hullukesed teie seast Suure Vembumehe surnuks kuulutada, aga pärast luubite nii et vähe ei ole! Kahtlemata oli MBV kolmanda stuudioalbumi ootamine 1991. aasta lõpust saati omaette peatükk. Pigem seda ei usutud (mõned ilmselt ei soovinudki!), hoolimata Kevin Shields'i (KS) kinnitustest, et midagi kohe-kohe valmib aeg-ajalt mõne ajakirjaniku küsimise peale. Siililegi selge, et materjali niikuinii oli maa-ja-ilm -- küsimus taandus vaid sellele, et kas KS otsustab seda maailmaga jagada või mitte. Iga artist mõtleb oma pärandi jäädvustamise peale; KS olles teadlik oma suurusest ja mõjust, mõistis ilmselt, et tal ei olegi ilmtingimata vaja midagi uut üllitada. Nautides seda 9-loolist tunnen, et justkui kuulaksin nende kahest CD-st koosnevat EP'de kogumikku, mis hõlmas aastaid 1988-1991, kui tegelikult formeerus unenäolise mürapopi ehk kingapõrnitsemise žanr; ainult selle vahega, et kui tollane looming hõlmas ka demolikke ja eksperimenteerimise lõksu kinni jäänud poolikuid käkerdisi, siis siin on asi lõpuni vormistatud. Õhk on välja põletatud, tahtlikust ohaklikkusest hoolimata mutrid kõvasti kinnitatud ning trossidega julgestatud. Aga konfiguratsioon on võimas! Kui seda albumit seostada "Loveless'iga", siis on see jõuline ideede edasiarendus ning uute mõjude sissetoomine. Alates keskmist sektsiooni hõlmavast lounge-popist ning albumit lõpetava jungle'i ja breakbeat-stiihiaga. KS annab unistuslikkusele rokkmuusikas uue tähenduse -- näiteks võib siin mõnda lugu pidada industriaalrokiks par excellence (Trent Reznor ning teised sama valdkonna muusikud on Iiri bändi ammusest kummardanud). Äsja mainitud "lounge" tähistab kardinaalselt erinevat tavapärasest. Võib-olla osutab ebamaisele unenäopopile -- ilmestab paganama valusat kogemust unenäomuusikapoes käimisest, kui näppude vahelt pudeneb ülimalt sugereeriv muusika. Kas tahtmatult demonstreeritakse Stereolab'ile või siis ironiseeritakse nende üle, visandades stevereichiliku minimalismi juurikaid puust ja punaseks ("Is This and Yes"). Kõige hõrgumate vormide realiseerimisega on saadud hakkama, ilmselt ka mingeid otsi on jäetud lahtiseks tuleviku tarvis -- kas ja kes neid kinni söandab siduda, on juba iseasi. Tulles tagasi algusesse -- just teadmine, et ei olnud ilmtingimata vaja uut albumit välja anda, andis KS-le õigus(tus)e ja kohustuse see ära teha. 9-loolise taiese võib jagada kolmeks sektsiooniks -- kui esimene osa võib tunduda elegantselt torssis olekuga, justkui vastutahtsi ollakse keskpõrandale kokku tuldud, mängitakse vana rasva ja lihasmälu pääl kitarre ja trumme, mis võiksid vabalt pärineda 1989. aastast, siis keskmises lahtris esitletakse unenäopoppi kõige hõrgumal viisil. Karune kitarrimäng võetakse lahti, noodid saadetakse läbi filtrite unustusse -- ning eelpoolmainitud unenägu läheb kordamisele. Aga emotsioon ei kuku kolinal, kuivõrd viimases sektsioonis hullutakse rokkmuusika olemusele loomuldasa viisil -- kriipivaid kidrasid saadavad murtud rütmid, jungle ning juuri austavad keldi torupillid ja motiivid, tegemata selle juures surmtõsist nägu. Kes ei taha käia trummi ja bassi-pidudel, kuna enamus selle žanri muusikast on ajusid ja keha tüütav sitt, siis kindlasti sellele meistriteosele peaks kõrva peale panema ning ise trotsist korraldama seesuguse muusika üritusi. Kokkuvõttes võib öelda, et bänd (või siis KS) on "Loveless'i" kergele pealiskaudsusele ja kaaluta olekule leidnud ballasti ning ideelist teravust. "Nothing Is" on läbi kompressorite litsutud šamanistlik transs, mille sihiks ilmselgelt ei ole huvituda mitte niivõrd ümberringi toimuvast, kuivõrd üle aegade ulatuvast ja sageli nähtamatuks jäävast. Kokkuvõtvalt -- siin kuulajana koged neid kolm koputust (nii albumi siseselt kui diskograafilisest vaatevinklist!). Kas nende parim? Ei oska küll vastuargumente välja tuua. 9.5 (9.0-10)

10/31/2025

The High-Beams -- Daydream (1997)

Delores' Restaurant/Gajoob

DIY
Shoegazing
Noise pop
Alternative rock
Indie punk
Psychedelic
Jangle pop
Shitgaze
Lo-fi
Fuzz pop

See 6-looline üllitis saab hakkama vähema kui poole tunniga, pakkudes psühhedeelset mürast küllastunud kingapõrnitsemismuusikat. Kummastavalt on võimust võtnud tunne, et käesolev muusika olnuks justkui loodud 1986. aastal, aastaid veel enne seda kui My Bloody Valentine'i "Loveless'ile" eelnenud paar EP-d uue stiili sündi peegeldasid. Aga jah, MBV oli konkreetsel aastal veel otsingulises faasis -- vististi veel mürarohke gootiroki vallas. On täiesti usutav, et seesuguseid üllitisi eksisteerib veelgi, ning kronoloogiliselt sobiva aastanumbriga. Eks muusikaajalugu on sageli ilmestanud tõigad, et enne konkreetse žanri ja esiisa välja kuulutamist olid näited juba olemas. Näituseks ämbientmuusikale mõeldes olid olemas nii Tangerine Dream kui varane Kraftwerk, nii Ash Ra Tempel kui CAN (nende album "Future Days"). Lisaks objektiivsele kronoloogilisele argumendile lisaksin tagasihoidliku arvamuse, et esteetilises plaanis ja käsitööoskuselt väärivad nimetatud tiitlit palju enam kui esiisaks tuututatud Brian Eno. Kahtlemata need 25 minutit kajastavad ka tolle ajastu vaimu -- plaadi väljaandmise aastaks on 1986, kui ilmus legendaarne C86 kogumik, mis korjas kokku ühe osa tollaseid indibände, kes tollal mängisid lihtsat jangle-muusikat (veel enne kui mõned neist hakkasid tantsurütme traadimuusikasse sisse segama või nime vahetades kõrge kunstilise väärtusega poppi tegema). Teate ju küll seda lihtsat kitarriplõnnimist ühelt poolt, kuigi teisalt tuleb möönda, et harmooniad ja meloodiad olid sageli arvestataval tasemel; tõsi, sama valdkonna hiiglaste Moz'i ja Marr'iga võrreldes jäädi ikkagi madalama sordi esteetikuteks. Kuuldes mõnes loos vilistavat tagsisidestamist tulevad paratamatult meelde vennad Reid'id ning trummeldav Bobby Gillespie albumil "Psychocandy" (1985), ent erinevalt šotlaste käändumisest tagasi käravasse rokenrollie(ste)etikasse sünteesib The High-Beams nii ühte kui teist kui olles jalgupidi DIY- ja lo-fi-esteetikas (lisaks on siin kuulda plekiseid sündirütme-trummimasinaid). Ning paljut veel rohkem või vähem varjatud kujul pakub see igati väärikas kummitus minevikust. 8.5 (8.0-9.0)

10/30/2025

[Teaser of the day] Stephen Walter - Before You Eyes

Zymogen

Experimentalism
Electronic music
Ambient
Musique concrète
Avant-garde
Organic electronica

Artist: Stephen Walter

Release: Monocline

Label: Zymogen

Year: 2007

[Teaser of the day] Dog As Master (Hal McGee) - Our Horse Wins The Race

Various Cassette Tapes

Electronic
Noise music
Psycho-acoustic
Sound collage
Experimentalism
Freeformfreakout
Avant-garde

Artist: Dog As Master (Hal McGee)

Release: Five Feuilletons Outlined In Red

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1986

[Teaser of the day] SCREENERS - practice: a medition on form

Diabetic Koala

Avant-electronica
Electronic music
Avant-garde
Experimental electronica

Artist: SCREENERS

Release: SCREENERS II

Label: Diabetic Koala

Year: 2014

10/29/2025

Element Orchestra -- Document Of Life (2025

elementperspective

Electronic music
Chilltronica
Ambient pop
Micronoise
Spoken word
Psychedelic
Drone
Sound art
Alternative dance

Tore on taaskord õhata, et järjekordne pikal pausil (tegevuse lõpetanud?) netiplaadifirma on tagasi. Seekord saab seda öelda jaapanlaste elementperspective'i kohta, mille all on üllitanud Element Orchestra 11-loolise taiese. See muusika hoiab emotiivset ja esteetilist tasakaalu, mille juured sarnaselt projekti nimega peegeldavad plaadifirma helilist pärandit ja põhimõtet -- kui muusika eksperimentaalsus on piisavalt mõtestatud, siis ka emotiivsus kerkib esile. Seega eelpoolmainitud tasakaal on algupäraselt ühesuunaline, andes piisava manipulatiivse sügavuse ja helieelduste efektiivsel realiseerimisel teed tugevatele tundmustele ja tunnetele. Üllitis algab mu muusikamängijas hoogsa tümmina ("ALIVE"), milles on nii nätsukummi nõtkust ja psühhedeelset vaibi, ent tantsuline järelm ei pea ilmtingimata tungima esile kui...see ei toeta üldpilti. Toetab küll, kuna tantsulisuse vulgaarne esilepaiskamine peenel viisil suhestub sellega, mida järgmistes lugudes on oodata -- lood muutuvad märkamatult tumeduse ja sügavusega flirtivaks, milles on muuseas katsetuslikku konarlikkust, helilist krõbedust ning metafüüsilist väänet. Hiljuti kogesin arvamust, et muusika ei ole mõtteilma esindaja, selleks peab pöörduma filosoofia poole. Tjah -- sageli mõne mõtleja seisukoha saab mahutada pelka lausesse, siis muusika seejuures ergutab nii filosoofilist kui ilukirjanduslikku mõtteilma; nii sõltuvalt kui sõltumatult. Mäletan, et nullindate hakul lugesin Inglise sotsialistliku realismi esindajate romaane, käiates sinna kõrvale lakkamatult The Smiths'i "Best Of II" kassetti (see, mille kaanel on Dennis Hopper tsiklistina konutamas baarileti taga). See tekitas fantastilist sünergiat nii mu sees kui väljas. Kindlasti ka sellel 57 minutil - mis on peen segu nii subliimsest psühhedeeliast ja hõrgust eksperimentaalmuusikast - on olemas on raamat-raamatud. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Swamp Donkey - The Cipher

Rodent Tapes

Electronic
Psychedelic
Spoken word
Art music
Acousmatic music

Artist: Swamp Donkey

Release: House Of Lost Souls

Label: Rodent Tapes

Year: 2025

[Teaser of the day] Eddy Rollin Band - In Memory Of Mary Ellen McKeon

Various Cassette Tapes

Psychedelic
Experimentalism
Avant-garde
Art pop

Artist: Eddy Rollin Band

Release: Tape Heads Cassette Compilation Volume One

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1998

[Teaser of the day] Iliaque - Cantarion

Enoughrecords

Dark ambient
Jungle
Electronic music
Drum and bass

Artist: Sobria Ebrietas & Iliaque

Release: Carnation

Label: Enoughrecords

Year: 2025

10/28/2025

Dunning & Brosamer -- Telescope Microscope (2025)

Total Silence

Musique concrète
Electronic
Experimentalism
Avant-garde
Krautrock
Found sound
Microsound
Conceptual
Ambient
Kosmische Musik
Experimentalism
Sound art

See kahelooline on vaieldamatult vägev taies; kuivõrd koosnedes vaid väga pikkadest kompositsioonidest, siis efekti saamiseks tuli see korralikult vinnastada. Dunning ja Brosamer uurivad heli ja muusika salvestamise ajalugu, taasesitustehnoloogiate helisid ja mürasid ning kultuurilisi resonantse. Loole "Telescope" on antud huvitav instrumentaalne tähendus -- linde ja linnulaulu on siin võimalik vaadelda läbi seesuguse kujuteldava pikksilma, millest kostub linnulaulu, mida mängitakse sajandivanuselt saviplaadilt, millele on lisatud 70ndate ornitoloogilised salvestised tolleaegsetelt vinüülplaatidelt. Kuigi eelduslikult võiks seda siduda ka tontoloogiaga, siis muusikast see väga läbi ei kostu -- loodushelid seevastu avardavad spektrit, laiendades ruumi ning sulandudes märkamatult üheks või andes teatepulga üle kriipivatele ent kordustesse langenud krautrokk-kitarridele ning süntesaatoritest välja võlutud kosmiliste elektronefektidele. Aga algusosa on suht abstraktne -- eelpoolmainitud vinüülmängijaga esilemanatud suhteliselt vaiksetesse ja konarlikesse (mikro)helidesse ja -manipulatsioonidesse sisenevad märkamatult linnuhelid, võimaldades tekitada mõjusat sünergiat. Ühildumistel ja üleminekutel on siin kahtlemata oluline koht. Teisisõnu -- kõik see, mis nad uurimisülesandeks püstitasid, leidis asjassepuutuva ja mõjusa väljundi. 8.5 (8.5-9.0)

10/27/2025

[Teaser of the day] Cobramor - Tao Yuanming

Microtonal
Post-psychedelic
Space rock
Noise rock
Experimentalism
Post-rock
Electronic
Neo-psychedelia
Ambient drone
Avant-garde

Artist: Cobramor

Release: Música para eremitas e seus demónios

Label: Self-released/Bandcamp

Year: 2025

[Teaser of the day] Nazario Di Liberto - As spiders i walk over the walls

Nostress

Post-rock
Lo-fi
Singer-songwriter
Indietronica
Electronic
Glitchtronica
DIY

Artist: Nazario Di Liberto

Release: Stasi

Label: Nostress

Year: 2013

[Teaser of the day] Cryptic Scenery - I Can't Believe You Anymore

Shoegazing
Alternative rock
Ethereal wave
Art rock
Indie rock

Artist: Cryptic Scenery

Release: Villa Weary

Label: Self-released/Bandcamp

Year: 2025

[Teaser of the day] Interlard - Mugabe's Moustache

Rhythmic noise
Noise music
Psycho-acoustic
Avant-garde

Artist: Interlard

Release: Tyrol

Label: Self-released/Bandcamp

Year: 2010

10/25/2025

[Teaser of the day] Depriver - Liar

Crust punk
Blackened death metal
Black'n'roll

Artist: Depriver

Release: Depriver | Pest Lives - Split

Label: Drowning

Year: 2018

[Teaser of the day] Pruna - B 3

Djezmusic

Electronic
Conceptual
Post-minimalism
Art music
Algorithmic
Easy listening

Artist: Pruna

Release: Barrus

Label: djezmusic

Year: 2025

[Teaser of the day] The Organdicks - Soap Vendor

Siko

Avant-pop
Acid pop
Electronic
Dada pop
Primitive pop
Art pop

Artist: The Organdicks

Release: Music for Drooling Idiots with Trendy Beards

Label: Siko

Year: 2003

The Moth -- Pummel Box! (1995)

Gajoob/Archive

Lo-fi
Experimentalism
Synth-pop
DIY
Post-punk
Bedroom pop
Freeformfreakout
Sound poetry
Synth-punk
Dada pop
Drone pop
Psycho-acoustic
Singer-songwriter
Psychedelic
Spoken word
Sound collage
Avant-garde

Tänu Gajoob Magazine'ile - mis kajastab kassetikultuuri ning DIY-kultuuri sügavaimaid ja huvitavamaid kihte - leidsin selle ligi saja minutilise taiese; see on armutu 22-looline nuudeldamine - mitte selles mõttes, mida kidra ja trummidega tehakse (siin üleüldse on peaosas süntesaatorid ja vokaal); vaid viis, kuidas artisti meeleolu murdub ühest ekstaatilisest hetkest järgmisesse pöörasusse. Üks lugu võib olla üles ehitatud vaid ühele fraasile, ent kasinad eeldused ei piira artistil karnevali püsti panna, kui tahe ja valmisolek on sees pulbitsemas. Tunnusmärgitsen artisti muusikat ka sõnaga "süntpop", ent see ei ole mitte niivõrd stilistiline piiritlemine, kuivõrd osutus elektrooniliste klahvpillide ekspluateerimisele. Tjah, vähe on sellel ühist varase Talk Talk'i, Erasure'i või Pet Shop Boys'iga. See on pigem avali naeratusega klouniga kohtumine, kellel ei ole mitte teps sõbralikud kavatsused. "Heaven Hole Hell" kätkeb endas vilistavate kitarride tagasisidestust, mis toetab vihase artisti deklameerimist, meenutades üsna Mark E. Smith'i (sealhulgas Manchester'i legendile iseloomulikud ah- ja uh-huuldehammustused). Loo lõpuosas lihtsalt karjutakse! Plaadiümbris toob meelde isiklikud tegemised üheksakümnendate lõpus-nullindate alguses, kui puudus isiklik arvuti ning muusika sai salvestatud üksnes lintidele -- kasutades salvestamiseks kolme lintmagnetofoni ning vahelinte korduvalt üle salvestades. Nn master-linti (või lõpplinti) oli vaid üks ning neid tuli ülima hoolega hoida (mille kaant sai pastakaga kaunistatud lisaks lugude pealkirjade kirjutamisele). Aga jah, vokaalpoeetiline osa on huvitav -- moonutades laulmist ja häält, minnes pehmelt öeldes onomapoeetilisusse. Tõsi, võib-olla mõned uued mõisted tuleb välja mõelda teatud häälitsuste kohta. Just lõppesid valimised ning võinuks nii mõnigi poliitik sellisel viisil end ei väljendada. Nii mõnelgi olnuks sel viisil rohkem lausuda. Artist tabavalt muudab pealkirjas sõna "beat" sõna "pummel" vastu, osutades põhimõttelisele rõhu tugevnemisele lähenemises. On ka "halavaid" lugusid, ent need kõlavad pigem paroodeeriva kommentaarina Joy Division'i tumedama segemendi kohta. Oluline on rõhutada -- artist ei pane siin asju lõpuni paika -- mingist hetkest näiliselt paigas peajoon murdub või lisanduvad uued segmendid kokteili. Ka Frank Sinatra on leidnud oma koha artisti südames. 9.0 (8.0-9.5)

10/24/2025

NM Barramundi -- Mehaanika (2025)

Trash Can Dance

Hip-hop
Avant-hop
Industrial hip-hop
Cloud rap
Sampledelic
Rap
Urban music
Experimental hip-hop

Trash Can Dance'i plaadifirma all üllitatud kassettalbum võib esmapilgul pettumust valmistada neile, kes ei hinda kõvameheräppi -- eriti eestikeelset, kuna üks selle käilakujudest demonstreeris aastate eest mainitud kõvatajate taset, ähvardades Lasnamäe keldrikorruse poes penskarieas müüjat. Aga õnneks on see mulje siin petlik - vähemalt osaliselt -, kuivõrd seda (võib-olla tahtlikult esitletud) muljet murendatakse vaimukuse ja ülevõlli keeramisega. William Burroughs teatavasti õpetas propagandavõttena kunstis kaaperdama rünnatava teema tuuma, et algset sõnumit selle enda vahendeid kasutades naeruvääristada. Nii et -- kõvamehekuvand moondub groteskseks ja piinlikuks. Nagu kunagi kõrgema tasandi kommud võltsisid aruandeid, et reaalsust tagasi saada, nõnda kruvivad intelligentsed räpparid mitu-setu keeret esteetika ja igapäevaelu miksimisel peale. Ei, õiged neist ei anna ka räpi peasekretäri Nestorovi ees aru -- seda enam, et viimane muuseas tahab, et (loodetavasti igaveseks endine) munitsipaalpoolik Mihhail K. teda nähes fantaseeriks enda ees seisvast Prince'ist. Ei tea küll, millest kallis kadunuke fantaseerinuks neid kahte nähes... . NM Barramundi'l on siin ka külalis-MC'sid, sh siinkirjutaja lemmikud Dyvour ja Marmorgaze, kes loomulikult lisavad taiese kvaliteeti tummise panuse. Artisti püstitatud tellingud seisavad kindlalt, kuivõrd vastandlikud impulsid on albumi mördiks ning tajutava magnetsideme tekitajaks. Kramplik ja voolav, peen ja jõuline, lapsik ja intelligentne, prõmpiv ja irooniline. Ka tänapäeva noorte lüürika on mõnusalt nihkes -- mingitele suht mõttetutele probleemidele on projekteeritud hulgi infot, mis kuulajat targemaks ei tee. Ei eeldagi, et tegu oleks platonite, kantide või heideggeridega -- ei peagi tegema ning ei huvita ka, kuna huvitavad on just helipoeetilised võtted, meeleolu kõikumine ja tjude vaheldumine; kuna helid sõidavad agressiivselt sisse, et seejärel iseenda helitiheduse koorma alt valla pääseda. Nagu päkapikk litsutuna uruk-hai varg-ratsu alla. Sellele elegantsele kognitiivdissonantsile vaatamata - või just tänu sellele - on see sälkus hip-hop väga-vägagi. 9.0 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Kannabinõid - Vaata

Post-metal
Screamo
Psychedelic
Technical metal
Stoner metal

Artist: Kannabinõid

Release: MASS

Label: Self-released/Bandcamp

Year: 2023

[Teaser of the day] Interpretace - Part I

Experimental rock
Industrial rock
Live session
Avant-rock
Noise rock

Artist: Interpretace

Release: Konfrontace

Label: CS Industrial 1982-2010

Year: 2025

OVERCAST SOUND -- Holding Pattern (2010)

basic_sounds/Bandcamp

Dubtronica
Dub techno
Electronic music
Dubstep
Deep dub

Hea muusika valem peitub mineviku ja oleviku koosmõjus -- kuidas muusikut kui interpreeti ümbritsev ajastuvaim, tema isiklikud mõjutused, kogetud rõõmud ja pained on mõjutanud isiklikus plaanis muusikalist arusaama ning teisalt varasem muusika - laiemalt muusikaajalugu - on valgustanud tema kaasaega. Vastastikune mõjutus kajab sõna otseses mõttes Overcast'i 3-loolisel taiesel. See on Lee "Scratch" Perry kanepisuitsusest stuudiost spiraalselt ülespoole keriv vaim, milles on nii summutatud hüpnootilisust kui ka liuglemist madalate basside laineharjal. Dub-muusika mõningane paradoks seisneb ju selles, et see tekkis kommertslikust vajadusest -- täita reggae-muusika B-pool instrumentaaliga või luua vokaalreggae'st uusversioone. Žanr radikaalse helimanipulatsioonina - ennekõike ruumi laiendamisena - ületas kunstiliselt väärtuselt ette võetud originaalloo potentsiaali. Dub-muusika tungis edukalt klubikultuuri DNA-koodi loomisse ning selle muutmisse, ent sellest välja kasvanud stiilid nagu ambient dub ning dub techno saavutasid mingil hetkel kunstilised piirid -- midagi märkimisväärset selles vallas ju ei ole enam sündinud; võib-olla sellest ajendatuna astus artist paar sammu minevikku tagasi, et olnut üksikasjalikult anlüüsida ja tunnetada. Käesolev ongi ajaloolisel skaalal kusagil poolel teel viibimine -- püüda hoomata tollast paradigma muutust, kogeda rõhuasetuse üleminekut reggae-materjali manipuleerimisele stuudioefektidega (peaasjalikult reverb'i ja delay'ga), tehes tehnilisest modifitseerimisest omaette instrumendi. Käesolevad 23 minutit tõestavad, et minevikus sobramine ei tähenda ilmtingimata sinna kinni jäämist -- mööda selgroogu võnkuvad madalaimad sagedused annavad Kanada tandemi taiesele kaasaja puute mineviku vardjate ettehooldusega. 8.5 (8.0-9.0)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

Lobit
DIY
Electronic music
Ethnotronica
Avant-techno
Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)

10/23/2025

[Teaser of the day] Substak - Rust Memory

Zenapolæ

Musique concrète
Microsound
Organic electronica
Electronic
Abstract

Artist: Substak

Release: The Corroded Self

Label: Zenapolæ

Year: 2025

[Teaser of the day] Viscera - Field Glasses

Various Cassette Tapes

Electronic
Industrial music
Avant-garde
Psycho-acoustic
Experimentalism

Artist: Viscera

Release: Who Is This One

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1984

[Teaser of the day] Ivan Black - Rhythm Exposure

Breathe Compilations

Alternative dance
Neo-psychedelia
Indie dance
Electronic
Shoegazing

Artist: Ivan Black

Release: Genuit Machina E.P

Label: Breathe Compilations

Year: 2012

Weldroid -- Painted City (2025)

Mahorka/Bandcamp

Neoclassical
Electronic music
Industrial techno
Avant-techno
Post-industrial
Experimental techno

Stockholmis resideeruva ungarlase Tamas Zsiros`e (TZ) 35-minutiline taies raputab magnetofoni kõlarite katted tolmust puhtaks, kuivõrd neis justkui puruks tambitud ent seejärel teravasakilisteks ja miniatuurseteks sõjanuiadeks putitatud ning mikrolaengutena lõhatud rütmides on piisavalt sügavust ja dünaamikat, et kvantitatiivselt liigutada -- raputada ning väristada. Ent kaudses - kvalitatiivses - tähenduses lööb 7-looline taies ka kuulaja südamesse, ajju ja hinge. Ühelt poolt kostuvad siin keerukad tektoonilised tehnobiidid - mis on pigem matemaatika valdkonda kuuluvad kui tantsumuusikaturust mingit segmenti vallutada tahtvad -, millest immitsevad loomuldasa abstraktsete orkestreeringutena välja tumeklassikalised helivood ning pahaendelised atmosfäärilised laiendused, mis segunevad orgaaniliselt hingemolekulidega. Võib juhtuda, et kuulaja hing sel viisil kaaperdatakse; kui see nõnda juhtub, siis läheb ka süda. Lähtudes plotinoslikust arusaamast maailma mõistmisel -- me inimestena oleme osa mateeria sfäärist, mis on igatepidi niru valdkond - mille eksistents on tingitud pelgast tõigast, et psühhiline valdkond saaks endale keha, saaks valu ja naudinguga manipuleerimiseks avara mängumaa. TZ seevastu ise püüab trotsist - mis ilmselt tuleneb intellektuaalse üleoleku tundest - panna paika mängureeglid, varustamaks eksistentsi värvidega; isegi kui värvid on piiratud ja tuhmid, siis usk ja lootus vastavalt uute kvaliteetide ja mustrite loomisse on jätkuvalt alles. Igatahes Weldroid oma helikeelega on veenev. 8.0 (7.5-9.0)

Eddie Palmer -- We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There (2025)

Bandcamp

Art pop
Hauntology
Cinematic
Avant-pop
Post-classical
Experimentalism
Electronic
Avant-garde
Post-psychedelic

Ameeriklase Eddie Palmer`i (EP) muusikalised jäljed ulatuvad tagasi kümnendate esimestesse aastatesse, kui ta koos Brett Zehner`iga tegi tontoloogiaprojekti nimega The Fucked Up Beat; muusikasse sämpliti põnevaid helisid -- nii raadiojaamadest kui agentide dešifreerimismajakestest, ajendatuna nii varjatud saladustest kui vandenõuteooriatest (kuigi jah, arvan, et viimaseid nad kasutasid pigem naljaviluks või vähemalt salapärase ja aukartustäratava õhustiku tekitamiseks). Sellele järgnes tandemi uus projekt CLOUDWARMER, milles muusika muutus orgaanilisemaks ning kompositsiooni-kesksemaks. Sooloprojektiks üle minnes oli tal projekt nimega Fields Ohio kahasse Christine Annarino`ga. Käesoleva (ja ka varasema) hiigelteose - 30-loolise - muusika on mõjutatud EP 3D animatsiooni taustast; ta on loonud üksikasjalikke visandeid, mille vahendusel saaks muuta sõnu ja mõistestikke piltideks. Kõike seda võib tajuda ka tema muusikas -- teatud detailide ja elementide kui gravitatsioonitelgede ümber hakkab kogunema ja seejärel lahti rulluma sündmustik -- reeglina need algavad eikusagilt ning neid ketratakse psühhedeelseteks ja unenäolisteks nägemusteks või siis pakutakse kuulajatele kergelt lendlevaid filmilinalikke heiastusi. Kohati on EP muusika vajunud säherdustesse unelmatesse, et paradoksaalselt kustutab endast kõiksugu jäljed kuulaja mälust. See kõik on kohalolev ja päris, kui aktiivselt osaled (kuulamis)protsessis, ent sealt väljudes jääb sellest vaid pelk jälg mällu. Oluline on, et see kutsub tagasi sellesse muusikasse sukelduma, et seda õnnist tunnet kogeda. Ka EP (lihas)mällu on jäänud õrnad mälestused varem loodust, mistõttu ka käesoleva taiese helipilt hüpnotiseerib ja kummitab. Sellel pea kahe tunnisel üllitisel on palju imetabaseid hetki. Lugude pealkirjadesse süvenedes on tunda mehe jätkuvat provokatiivsust -- sidudes omavahel nii hipsterid ja massitapu, tofu ja mikroplasti, lehvitab USAle hüvastijätuks ja tervitab Chat GPT-d. Avaloo pealkirjale osutades tuleb tõepoolest möönda, et muusik on maha saanud järjekordse eluterve hüsteeria peatükiga. 8.5 (8.0-9.5)

10/22/2025

[Teaser of the day] Yoshiwaku - The Love Submarine

Le Colibri Nécrophile

Experimentalism
Post-psychedelic
Electronic
Avant-garde
Sampledelic

Artist: Yoshiwaku

Release: Colonoscopy Without Anesthesia

Label: Le Colibri Nécrophile

Year: 2025

[Teaser of the day] Obie DeGroff - Wildcrafting

Electronic
Post-classical
Sampledelic
Experimentalism
Sound collage
Musique concrète
Art music
Avant-garde

Artist: Obie DeGroff

Release: Various Artists - Argali Records Netlabel Sampler Vol. 1

Label: Argali

Year: 2025

[Teaser of the day] Stasola - Diterlift

Tripostal

Acid rock
Indie rock
Drone rock
Psychedelic
Alternative rock

Artist: Stasola

Release: Various - Porträt

Label: Tripostal

Year: 2006

10/20/2025

[Teaser of the day] Lycia - The Time Passes Quickly

Dark wave
Ethereal wave
Ambient pop
Alternative pop

Artist: Lycia

Release: The Time Has Come And Go

Label: LyciumMusic/Bandcamp

Year: 2000

[Teaser of the day] Seppuku - 0I08T001

Post-punk
Art rock
New wave
Synth-rock
Alternative rock

Artist: Seppuku

Release: Permanent Real Delicate

Label: Dracula Horse

Year: 2011

[Teaser of the day] Michael Hoffmann - The Monolith

tonAtom

Abstract
Electro-acoustic
Electronic
Experimentalism
Avant-garde

Artist: Michael Hoffmann

Release: 5

Label: tonAtom

Year: 2012

Dune -- The Spice Must Flow (2025)

Noise Margin

Post-industrial
Improvised music
Electro-acoustic
Electronic
Conceptual
Experimentalism
Avant-garde

Käesolevat kaheloolist taiest on suht raske netist üles leida juhul, kui oled ära unustanud, mis plaadifirma all - konkreetsel juhul Tšehhi eksperimentaalmuusika/industriaalplaadifirma Noise Margin`i all - on see üllitatud. Võid sattuda hoopis reggae-rütmidega asjale. Mainitud tsitaat on tulnud käibele USA režissööri David Lynch`i filmist "Dune". Elu toimimiseks hädavajalikku vürtsi (ehk vürtside segu) võib leida ainult ühelt planeedilt kogu ilmaruumis, mistõttu nimetatud aine hankimine paneb proovile tegelaste vapruse ja moraalsed põhimõtted, toob esile varjatud anded nii positiivselt kui negatiivselt. Dune`i kaheteist ja poole minutilise taiese plaadiümbris kujutab metallvõrestikku ja torusid, mis ilmselt tänapäeva ümber konverteerituna osutab planeedil Maa eluliselt olulisele naftale ja teistele fossiilsetele kütustele (vahet ei ole, mis keemis-füüsilisel kujul need esinevad). Päris meelierutav oleks ju ette kujutada, kui nafta lõppeks Maa põues ning asendusainet ei suudetaks leida -- kui laiaks ja avaraks Helesinine Kera jälle muutuks (inimeste egode rahuldamiseks oleks vaja Jupiteri-suurune tahke planeet koloniseerida)! Ennekõike avarduks esiprimaatide teadvus. Kasutaks isegi jäljendit "esikprimaat", kuivõrd tänu uuele situatsioonile oleks inimestel jälle võimalik kitsast esikust vähemale edasi astuda -- kas kööki või elutuppa. Uus situatsioon võimaldaks inimesel afektiseisundist väljuda -- konkreetsemalt ekstaasi- ja meeleheitesegusest (pool)hullusest, mille käigus tahetakse aina rohkem ja rohkem. Tuleks tsivilisatsiooni-nimelist masinat ohjeldada subjekti vajaduste vähendamisega, pöörduda tagasi orgaanilisema elukorralduse ja inimsuhete manu. Käesolev taies on positiivses mõttes ambitsioonitu, kuivõrd ei püüagi end esile tõsta -- jäädes anonüümseks ning makstes auvõlga suure kunstniku alahinnatud tööle. Teisalt muusikaliselt on selles ambitsiooni küllaga -- esmapilgul silmatorkav hillitsetus on üsna keerukas elektromehaaniline konfiguratsioon. Siin on nii liivatormidele vihjavat stiihiat, tundmatute olendite ähvardavale olemasolule osutavat tumedust kui ka otsekokkupõrget illustreerivat metalset helikaost. Vana kooli filmilindi ketta sämplimine sellesse patta ei mõju kuidagi kohatult -- vastupidi. Ühelt poolt on see miniatuurne -- nagu eneseteadliku esteedi teadlikult jõuetu pingutus, aga mõjusaks muutub see tänu artisti teadlikule otsusele mitte püüelda üle piiride, mis niikuinii...liiva jookseks. Nagu samanurgamees Andres Maimik Sirbis jõudis tabavalt järeldusele -- tolad vajavad rehabiliteerimist. Ses mõttes põrandaaluseid artiste võib jokkeritega võrrelda. Nad toovad vigurdamisega esile valusa tõe, aususe, elu mõtte. 8.0 (8.0-8.5)