Sandikala Ensemble -- Epitaph (2025)

Yes No Wave

• World music 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 
• Improvised music 
• Avant-garde

 
Indoneesiast pärit Sandikala Ensemble keskendub eksperimentaalsete tehnikate uurimisele ja uute gamelani instrumentide kujundamisele, et avardada ja kaasajastada gamelani muusikat. 2020. aastal Dion Nataraja ja Yustiawan Paradigma Umar'i asutatud kooslusesse kuuluvad Roni Driyastoto, Mustika Garis Sejati, Suseno Setyo Wibowo, Muhamad Erdifadillah ning Muhammad Khoirur Roziqin. Ansambel on välja töötanud uued pillid, sealhulgas neli gendèr (gendèr) instrumenti , milledel on 36-noodiline mitteoktavi häälestussüsteem. Hiljuti lisati koosseisu veel mõned Dion Nataraja disainitud instrumendid, sealhulgas kaks gambangi ja kaks komplekti kemodhongi gonge, mille valmistasid Klatenis Karnadi Handoko ja Siswo Pradangga. "Epitaph" on Dion Nataraja (DN) kompositsioonimeetodi uurimuslik jätk, kus pala tempot pidevalt aeglustatakse. See meetod on inspireeritud Jaava gamelani rütmikontseptsioonist, kus pala tempo aeglustumisel muutub balungani nootide vaheline kaugus veelgi lühemaks ning instrumendid (gendèr, gambang ja peking) muutuvad tegelikult tihedamaks, tekitades paradoksaalse ajakontseptsiooni. Tempo aeglustamist on Jaava traditsioonis võrreldud närbuva ja kõduneva lille metafooriga. Seetõttu aeglustub tempo minu töödes. Igatahes kõlab see muusika eksootiliselt, aga: kas see on maailmamuusika? Ilmselt. Kas see on improvisatoorne muusika? Tundub nii (vähemalt teatud hetkedel). Kas need neli lugu on moodsa muusika kompositsioonid? Raske oleks sellele nii intuitiivselt kui teoreetiliselt vastu vaielda. Isegi vabajätsu sabin siin-seal väristab helipilti. See on pühendumus vormile, vabadusele, samuti nende kahe vahelisele resonantsile ja vibratsioonile. Nagu süntees mungast ja hullust teadlasest, kes salvestavad vastavalt kõrvutiasetsevas pagoodis ja laboris, pakkudes midagi, mis tundub nii iidse kui ka viimase hetke ilmutisena; nii paljude põlvkondade vältel välja arendatud hinge vaikust süstiva tarkuse kui kaasaegse tehnitsistliku ratsionaalsuse kombinatsioonina. 8.5 (8.0-8.5)

Rani Jambak -- Vibra Genetika (2025)

Yes No Wave/Bandcamp 

• Ethnotronica 
• Musique concrète 
• Found sound 
• Electronic music 
• World music 
• Organic electronica 
• Sound poetry 
• Breakbeat 
• Field recording 
• Experimental electronica 
• Fourth World
• Experimental techno 
• Jungle

Indoneesiast pärit 7-loolisel on kuulda eeskujulikku etno(elektro)muusikat. Eeskujuliku all mõtlen kõike muud kui heakskiidetud standardite järgi produtseeritud steriilset toodet. See ei ole kalkuleeritud toode, mis püüab pugeda keskmisele kuulajale (higise ihu vahele), kes sageli on muusikakauge ning kuulab raadiot pelgalt fooniks. Auhinnatud indoneeslanna muusika on tunnetuslikult ilmselt sama kaugel orbiidil kui keskmine New York'i elanik sügaval Amazonas'e vihmametsas elavast pärismaalasest (või vastupidi). Minangkabau rahvusest Rani Jambak'i muusikas on perifeeriad kenasti välja arendatud, tasakaalustades üksteist ning seeläbi albumi tervikpilti dünaamiliselt ülal hoides. Sellel albumil on feministlik alatoon, mis räägib naise muutumisest sotsiaalsete rollide kandmisel. Tema kui naise rännakut mõjutab seotus päritolu, esivanemate ning loodusega. See on eluterve migratsioon, mis on osa tema etnose identiteedist. Liikumise ja muutumisega seoses ei ole võimalik astuda ühte ja samasse džunglisse kaks korda. Muusika on siin eneseteadlik, pretendeerides nõudliku kuulaja tähelepanule. Ühelt poolt elektroonilise vaabaga (ultra)moodsad rütmid, mis on täpsed ja intensiivsed, teisalt selle ümber mäslevad või rütmidesse sisse sulandunud elektroonilised efektid -- mis loovad leitsakulise fooni Rani Jambak'i laulule. Lisaks autori laulmisele ja häälutamisele jahutavad eelpooltoodud rütmidest tulenevat ülesköetust loodushelid ning tuulekellad ja gongid, tekitades aeg-ajalt tunde jalgupidi kasteheinas või jõesängis seismisest. Või tunned kõditavat jahedustunnet, vaadates ülalt alla heinamaale, nähes seda tugevas tuules lainetamas. Ühest loost kostub väga laia tõmbega mängitud kidrariff, mis samas (kontekstuaalselt) ei tundu ei kitš ega ülepingutatud. Kuigi see ei ole (klassikaline) New Age-muusika, võiks seda pidada kaasaegseks New Age-muusikaks. Väga eeskujulik -- nagu juba eelpool mainitud. 9.0 (8.5-9.5)

Bottlesmoker – Parakosmos (2017)

Yes No Wave
Bandcamp

• Indietronica 
• Electronic 
• Alternative dance 
• Psychedelic 
• Synth-pop 
• Glo-fi 
• Ethnotronica 
• World fusion 
• Electro pop

Bottlesmoker is an Indonesian duo whose 10-notch whole is a sultry blend of psychedelic electronic vibes on the fringe of indie music, with some new appearances of it like glo-fi. Massive synthesised orchestrations with meandering acidic vessels in the middle used to hover atop bold beats. I guess they are a part of the powerful indie scene in Indonesia within it one can find out lots of bands with a remarkably huge part of custom-built instruments as I have read at Cyclic Defrost. Beyond similarities with Western combos there are seamlessly represented World/ethnic music influences. The bouncy gem is a part of the discography of Yes No Wave Records. Two tracks within are absolutely superb with regard to their catchy nature – Batara Pandita (the rear part of it), and East Indies feat. Kronutz.

Cortical – Entropy EP (2015)

Yes No Wave

Bandcamp

• Math rock
• Fusion
• RIO
• Technical metal
• Jazz rock
• Art metal
• Space music
• Art rock
• Dark ambient
• Avant-prog
• Sound art
• Crossover
• Math metal
• Progressive rock

Comment: Cortical is the project of David H. Tobing, the resident of Jakarta, Indonesia. His handful of pieces is a preeminent undertaking drawing on mathematically calculated rhythmic patterns, soaring guitar riffs and particular motives covering new grounds and plateaus. Tobing`s aesthetics used to hark back to fusion/prog rock old days, back to the Canterbury scene, for example. On the other side, do not forget the fact, it is an undoubtedly contemporary case imbued with the possibilities of digital sound processing. At times he jettisons angular structures in favour of pure ambient moments. To be exemplified, let`s listen to the rear part of Chain Reaction, and the whole streak of Citadel which is an example of proficient outcome between the superimposed elements of still life, droning industrial music, exquisite sound art, and ominous space and ambient music. Aliens are on the way to kill us, isn`t? In general, the listener can enjoy heavy thudding which is bound to magniloquent key changes and technical, sophisticated interplay between the drums and guitars. Being said that one could hardly believe it is to be entertaining to the highest extent. In a word, the issue could be showed up as a bar of ideal pop. This staggering issue is a notch in the discography of Yes No Wave, the Indonesian imprint.

[Compilation] Music Beyond No Borders Vol. 1 (Yes No Wave)

It could hardly be argued against a fact the compilations are the best stances reflecting upon the faces of labels, in principle. This is a way how to get informed about the general aesthetical intentions of a record quickly and efficiently. Yes No Wave is an Indonesia-based label, which apparently deserves its name, though, tossing even in a more wide approach regarding punk-funk/dance punk/post-punk/punk/proto-indie rather than the classical US-based movement of 70`s which is not surprising at all.

This compilation saying sincerely "yes" to borders is comprised of 10 tracks (and artists, respectively), starting out by Dubyouth offering bhangra-inflected dub, a crossover form the kind of the most of us having obviously made their first acquiantance after the surfacing of Asian Dub Foundation in the second half of 90`s. In fact, it is a bit more keen to reggaeton shuffles. The following Hengky Strawberry does seamlessly interlocking lo-fi aesthetics with baggy beats into a magnificient whole. Denda Omnivora & The White Liar are up here to shooting out their psychotic torrent via growl`n`electro rock, Coffin Cadillac sparks turmoiling blues hooks to be integrated them into a jacking hi-hat-fuelled punk shape. Zoo reveals perhaps the most dislocated conception firstly taking on splintering into dadaistic vocal approach and ethnic punk propelling further to be billowed together again. My favorite is BondiNedHansel`s F.M.A, a vanguard sort of world music-drenched electro-fusion, more concretely, being stuck in hypnotically repeated "whoomanizer, whoomanizer" and a static guitar abrasion.

In a nutshell, Music Beyond No Borders Vol. 1 is a completed and exciting excursion showcasing the necessity of borders (through which things become to exist in such a way they are predicted to be).

Listen to it here