Eternal Slavery And Damnation Vs. Kenji Siratori -- ESDvsKS (2009)

Love Torture

• Experimentalism 
• Spoken word 
• Harsh noise 
• Sound poetry 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Musique concrète

See 6-looline album algab elektrooniliste helide rünnakuga, mis matkib kugistamisest tingitud hirmu ja paanikat. Kujutagem ette inimest, kes maona kugistab endast palju suuremat saaki. See on tabav sissejuhatus, andes koheselt tunde läbimist ootavatest eksperimentaalhelilabürintidest, mille olemust tuleb nii mõtestada kui ka emotiivses plaanis sobivaks kohandada. Tuleb saada jalg selle fenomeni ukse vahele. Ruttu fookus nihkub häälutustele, mida Kenji Siratori jaapani (pudi)keeles väljendab nii eksalteeritult kui ka meeltesegadusseisundis olevana. Nii üht kui teist pidi -- selgust destilleeritakse eelnevast kaosest, ning vastupidi. Foneetiliste elementidega teostatakse loomupärase musikaalsuse ja emotsionaalse resonantsi uurimist. Kuna esitus on reeglina kirglik ja ülev, siis võib intuitiivselt tajuda keele enda rütmi, tonaalsust, tämbrit, mis annavad keelele palju laiema tähenduse -- ulatudes pelgast semantilisest tähendusest kaugemale. Teisalt ikkagi ei saa muusikalist tausta foneetilise osa võimestamisel alahinnata. Poole tunni pikkust üllitist palistavad elektroonilise muusika robustsed kordused. Need ei ole lihvitud rütmid ega meloodiad, vaid pigem karmid, vaat et luulised elektroonilised tekstuurid, mis tunduvad olevat (ning teisalt ka olemata) integreeritud heliluulesse. Need toimivad toore, kohati häiriva vastujõuna inimhäälele, luues helidünaamilist ja tundmusi õhutavat pinget. Üldine esteetika on ju hõre ja viljatu, kus igale helile on jäetud ruumi resoneeruda avaras, avatud heliruumis. See spartalik lähenemine võimaldab üksikutel elementidel -- vigastel helidel, ülevatel vokaalidel ja toorel elektroonikal -- laieneda, hingata ning täielikult mõjustada. Ruum on selleks, et seda hõivata. Kokkuvõtvalt on see on puhta hääle ja heli jõud, näidates, kuidas tähendust ja emotsiooni saab luua foneetiliste elementide manipuleerimisega. 8.0 (7.5-8.5)

Utopian Listeners Of Exotic Insects - Acid Test Vol. 1 (2009)

Love Torture

• Industrial music 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic

Soovitan kuulata viimast Muusikanõunike 3,5 tunnist käesolevat aastat kokkuvõtvat saadet (loodan tõesti, et see ei jää neil üleüldse viimaseks -- väga hea, et Eestis on kaks seesugust uuele muusikale pühendatud saadet). Põhiarutelu tekkis nn uue ja vana muusika ümber. Võib osaliselt nõustuda Tõnis Kahuga (kelle väitel muusika puhul uue ja vana eraldusjooned on ähmased, mistõttu midagi uueks ristida on kahtlane) kui ülejäänutega: kuivõrd midagi uut on ikka ja jälle tekkinud. Võtame näiteks underground-muusika nullindate lõpust alates -- chillwave, hauntology, witch house, vaporwave. Nojah, indi-, (tume)elektroonika-, sündimuusika tuletised rohmakalt üldistatuna. Muidugi võib muusikat käsitleda hegellikust perspektiivist: postmodernismis on kõik lõpule viidud, toimub vaid klotside ümber tõstmine. Samas kultuur eelduslikult on seda kogu aeg olnud -- eeldada midagi, mis oleks sellest täiesti isoleeritud ning sellest johtuvalt sünteesivabalt tekkinud, on illusoorne (ilmselt see oleks midagi ülimalt primitiivset, kuivõrd kultuurkiht selle taga puudub). Isegi kõrbes üles kasvanud Captain Beefheart'i ja ta sõbra Frank Zappa tegemistes on kultuurilooline loogika. Vahet ei ole -- kõigis on. Ka Kraftwerk'is -- sõltumata robotiteks kehastumisest või mitte ("Europa endlos" -- vihjasid nad otse). Varase Euroopa mõtleja Herakleitos'e öeldu - ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kahte korda astuda - on jätkuvalt kehtiv. Industriaal- ja müramuusikas oli uuenduslootusega mängimine ning seejärel selle kõrvalelükkamine ilmne juba sajand tagasi -- lootus luua midagi uut - k.a sõja ülistamine uute muutuste esilekutsujana - ning sellest loobumine Esimese ilmasõja koledusi nähes. Kõva häälega deklameerimine ei tasu ära -- on mõttetu tegevus; pigem vaikselt seada atra tehnoloogiliste muudatuste voolus. Juba mõnda aega ollakse - tendentsi süvenedes - ekstraheerimisfaasis: keskendutakse tugevat muljet loova elemendi väljatoomisele, selle ümber loo tekitamisele šamanismi vaimus kordusmustrit (kuri)tarvitades. Pöördudes käesoleva 5-loolise taiese valguses industriaalse muusika manu tagasi -- siin on maha kriipsutatud ajaline-ruumiline eripära -- seda muusikat võiduks mängida nii 70ndatel kui ka praegusel hetkel. Mängureeglid on samad, mis kümnendeid tagasi: reegleid pole, v.a pasadetektor peab olema looja kõrvade vahel. Kõiksugu tehnilistest piirangutest vaba, ent siiski teatud industriaalstiilile omaseid võtteid ja lahendusi kumab sellest läbi. Ka see on paratamatult kultuuri osa. Olgu see pärit kas Jaapanist (käesolev!), Saksamaalt, USAst või kust iganes.

Tot Licht -- In Fear Of The Light (2009)

Zorch Factory

Batcave/Coldwave/Gothic rock/Post-punk

 

Ei ole kuigi sage tumelaine kuulaja, mistõttu ei oska öelda, kuivõrd oluline komponent on selles huumor. KäesolevaI 12-loolisel on seda hulgi -- alates liialdustega-klišeede ülevõimendamisega nii laulusõnades kui bändi nimes ("Tot Licht" tähendab toortõlkes saksa keeles surnud valgust. Martin Heidegger'i (olemus)käsitlust aluseks võttes on "licht" midagi sellist, mis toob mingi asja olemuse nähtavale. Seega selle bändi nimi loomuldasa on käändunud varjatusse ning allilma). Muusikas näikse asi vähem kahemõtteline olevat, ent see kahtlemata taandub tõlgendamise küsimuseks, kuivõrd helid sõnalist poolt toetavad. Tõsi, mõnes loos omandab deklameerimine groteskse mõõtme või tekitatakse ebaharilik kontekst. Igatahes kuulaja saab osa reibastest sündisaundidest ja rütmimasina kaasahaaravusest. Kas huumor on asjakohane ja mõjus, seda peab igaüks ise otsustama.

7.0 (6.0-7.5)

Miyachan Akichan – Lucky Star (2009)

 

Rain Music

 

• Folktronica
• Art pop 
• Toytronica 
• IDM 
• Indietronica 
• Glitchtronica 
• Noise pop 

 

Eile sai kuulatud MBV kahekettalist "EP's 1988-91" kogumikku, mis andis hea ülevaate Kevin Shields'i pürgimustest klassiku "Loveless" eel. Sain kinnitust mõttele, et KS-l oli elektroonikutega rohkem ühist kui rokkaritega protsessile lähenemise asjus. Nokitsedes kiht-kihi haaval sämplerit kasutades. Ei ole ime, et teda ei ole suurimate kitarristide edetabelites mainitud. Seevastu elektroonikud on leidnud tee MBV muusika manu. Ka siin 5-loolisel on MBVst inspireeritud mürasse langemist ("Tsunderella"), kuigi valdavalt on tegu on lauge kulgemisega – ent elemente on piisavalt, et huvi üleval hoida. Krõbisevad biidid, luupivad rütmid, mänguliselt mänguasjade helide imiteerimine-kasutamine, (sageli infantiilse) naisvokaali-leelotuste laotamine mitmetesse kihtidesse ja eri kanalitesse ning eelpoolmainitud Tsunderella-nimeline mürarohke helipurse lõpus annavad tervikule veetluse. 

 

7.5 (7.0-8.5)

Beddoes – Bledington (2009)

 

Rain Music

 

• Folktronica 
• Plinkerpop 
• Indie folk 
• Post-folk 
• Electronic
• Art folk
  
• Avant-folk 
• Musique concréte 
• Folk indie 
• Field recording

 

See austraallase Blase Roccisano loodu on ühelt poolt (instrumentaalne) folkmuusika ja teisalt jälle mitte; ühelt poolt see muusika kussutab – sulnid loodushelid ja suvaöine tänavamüra (plaadifirma on juhuslikult-juhuslikult Rain Music) ja pastelsed akustilisel kitarril mängitud-näpuotstega sikutatud akordid, teisalt psühhedeelseid fraktaale tekitab siuglev ning kõrva ja aju irriteeriv elektroonika. See muusikaline kontseptsioon kannatab välja võrdluse suletud kogukondadega (amišid, mennoniidid), mis on piiratud ja tõrges välise suhtes (reeglid on kindlalt paigas!), ent selles eneses on piisavalt värvikirevust, rõõme ja samas ka vapustusi. Või peaks ütlema, et näiliselt väikesed rõõmud pakuvad palju suuremat meeleliigutust. Tõepoolest, pisikesed heliefektid sellel ahtal territooriumil mõjuvad kui 120 detsibelli mõnel staadioniroki etendusel. Kõik on suhteline, kuivõrd inimlikkuse mõtestamist ja sellele lähenemist muusikas saab eri helindeid ja taustsüsteeme pidi konstrueerida. Üks ei ole parem kui teine iseeneses. 

 

7.5 (7.0-8.0)

Mohawk Talk – Extreme Dreams (2009)

 

Bandcamp

 

• Slacker rock 
• Indie rock 
• Alternative rock 
• DIY 
• Lo-fi 

 

Kaks California päevavarast, kes suutsid nullindate ja kümnendi vahetusel luua kokku 5 lugu – ja seda kahel helikandjal! – , aga need lood on head. Lihtsad ja loogilised, ent ellu äratatud kui elektrivooluga laetud kuivatatud konnakoivad. Kuigi närvetunud, siiski elu tundemärkidega. Kidrad kärisevad ja kriibivad ning vokaal on emotiivselt poolenisti sordiini all, poolenisti valla päästetud, meenutades kohati Loomakollektiivi joodeldamist. Lihtsa struktuuriga lood, mis räägivad normaalseks olemise ja hullumise talumatust vahekorrast, armastuse ja ootuste, lahkumise ja mälestuste kibemagusast suhtest. Kummastavatest hetkedest ja harjumustest selja taha jäänud suhetes, mis ikka kummitavad. Siin see on – kes teab, millega Alex Tatusian ja Eli Kaufman hetkel tegelevad, ent jälg nende poolt on siia maha jäetud. 

 

8.0 (7.5-8.5)

dessktop & tiny feathers – split EP (2009)

dessktop

• Lo-fi
• Experimentalism
• Sound poetry
• DIY
• Avant-garde
• Psychedelic
• Musique concréte
• Improvised music
• Primitive music
• Bedroom pop
• Ambient

 
Noil hetkil, kui ma olen muusikalisest olukorrast rääkides ülistanud nullindate lõppu ja kümnendate algust, siis olen muuhulgas silmas pidanud lo-fi ja DIY-kultuuri õilmitsemist. Viimast rõhutatult silmas pidanud. Olulisel kohal liikumises oli USA platform CLLCT ja Hollandi netileibel Rack & Ruin Records, mida juhtis tulbimaal resideeruv inglismann Dean Birkett; kes korjas internetifoorumitest üle ilma koduste vahenditega muusikat loovad artistid kokku, toimetades järjepanu kolm aastat (2008-2011). Küllalt artiste varjus mitme pseudonüümi taha (sh Robby Massey, olles tollal dessktop ja A Warmth). Kokku kogunes natuke üle sadakonna üllitise, milledest käputäis jääb jutuks olevate artistide hingele. Nende hing on äraspidiselt vuajeristlik, ent kombekuse piiridesse jääv. Avatud teistele, et siseneda, pealt vaadata ja saada inspireeritutki. See kogum, mis koosneb küll 11 heliepisoodist, ent saavutab vaevu keskmise poploo pikkuse kokku, on ühelt poolt kibemagusalt nostalgiline ja teisalt piisavalt meeli ärgitav. Olles ühtaegu infantiilne ja lõbus ning teisalt kompromissitult otsinguline, on see meeldiv teos, milles mängutoosidest maha mängivad helid ja mäuguvad-määgivad inimhääled vahelduvad psühhedeelsete oreliimprode, väänatud (konkreet)helide, kummituslike kajade ja vabas vaimus kilina-kolinaga. Ehk žanriliselt oleks seda väär nimetada magamistoapopiks, kuna selle kese on eksperimentaalne ja laialivalguv. See on keskkond, kus inimese enesesse käänduv mängulisus pääseb valla, andes eksistentsile nii mõtte kui tulemuse.

8.0 (8.0-8.5)

jack_plug – Costanera (2009)

Epa sonidos

• Dub techno 
• Deep dub 
• Deep techno 
• Tech-dub 

Käesoleval viieloolisel üllitisel on kõik kohustuslikud dub- ja tehnoelemendid esindatud, olemata ühe või teise poole kaldu. Nagu ka ülal väljatoodud stiililised märksõnad moodustavad ringi – ring on geomeetrilise kujundina täiuslikkuse väljendaja. See on kohustuslik osa, miinimum, täitmaks hea albumi tingimusi. See ilmtingimata ei tähenda, et album oleks originaalne. Originaalsus tänapäeval ilmneb pisidetailides. Esiteks tuleb ära märkida artisti mängulisust armastav loomus - palju liikumist, kohtade vahetamist ja huvitavate helindite lisamist; näiteks roostesed kajad ja sügavustest mööda spiraalseid kaableid ülespoole keerduvad sündikobarad nagu igihaljas Grööni hai külmadest ookeanisügavustest. Kindlasti üks osa mängulisusest on artisti identiteet. Üllitajaks on Tšiili plaadifirma Epa Sonidos, mille üks asutajaliikmetest on Felipe "Baradit" Stevenson. End albumi looja on hoopis teine Baradit – tema vend André. Midagi ei ole öelda – kummagi venna kõrva ei ole hai ära hauganud ega ole ka londiste portselanipoodi sisenenud. Peenemaitseline ja huvitav samaaegu. 

8.5 (8.0-9.0)

Rocky Controlo - sale ma chaise

Carl Phaser - End Of The Dark (2009)

Free Music Archive

• Electro pop
• Synth-pop
• Alternative dance
• Post-disco
• Electronic pop
• Electro house
• Italo disco

Carl Phaser`i viielooline on jurakas. Vist ainus jurakas, mille ta lõi (väidetavalt olla tegu Moosefrog`i kõrvalprojektiga; vahet ei ole – Moosefrog`i muusika on niikuinii vähem tantsulisusele orienteeritud). Elektrojurakas nimelt. Meeldivalt hulluksajav elektrojurakas. Kogu see 80ndate mõjudega diskojärgne masinatega uusdisko (italo ja haussmuusika), milles on ka tänapäeva vaib selgelt tunnetatav (sellel võinuks koguni olla kaasaegsete indisauruste Tame Impala ja MGMT'i mõju ja puude – ent selle albumi tantsulisus ennetas ajaliselt mainitud nimede gruuve. Tame Impala oma kindlasti – "Currents" ilmus kuus aastat hiljem ). Selle üllitise teebki heaks peen tasakaal tehnitsistliku vormi ja laulukirjutamisoskuse vahel. No hästi pulseerib! Väljaandjaks kunagi eksisteerinud tore netiplaadikas Catnap. 

8.0 (7.5-8.5)

Autism – Future-Proof Present (2009)

Segment

• New Age 
• Electronic music 
• Chilltronica 
• Psybient 
• Organic electronica 
• Sampledelic 
• World music 
• Ethnotronica 
• Progressive

Vadim Militsin'i ehk Autism'i auks tuleb möönda, et ta ei tüüta eriti kuulajat; kaheksa lugu mahuvad 32 minuti sisse. Seesugust muusikat kuulates meenuvad Delia Derbyshire'i sõnad süntesaatori kahjulikkusest muusikale. Legendi skeptiline hoiak on osutunud tõeseks. Liiga lihtsalt on võimalik produtseerida, mille tulemuseks on reeglina sõnnik, eks ole. See on seesama neetud New Age-muusika, mis reeglina on juustune ja tüütu, pretensioonikas ent tühi, pompöösne ent seesmiselt õõnes, stiililiselt teadlik ent pealiskaudne. Autism'i auks peab siiski mainima, et ta on suutnud eelpoolmainitud karidest enamasti mööduda, samas riivekatest pääsu ei ole olnud. Nagu jooks mõrkjat teed, kuna tõrvatilk on valgunud meepotti. Eks ta ole lisanud kaasaegsust miksi psühhedeelse ämbiendi ja träänsielementide manipuleerimisega (mis omakorda on New Age'st välja kasvanud ning seetõttu haavatavad). Eestis on Tont, kes New Age-muusikat on manustanud intelligentsel viisil, seetõttu isegi rehabiliteerinud stiili. Andnud sellele tagasi tõsiseltvõetavuse, sügavuse ja avaruse. Albumi on üllitanud Segment.

Palancar – The Land of the Electric Monsters (2009)

Just Not Normal

• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Avant-electronica 
• Improvised music 
• Drone 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Ambient 
• Live session 
• Dark ambient 
• Psycho-acoustic 

Olles kuulanud kordi järjest Darrell Burgan'i aka Palancar'i kahest pikast kompositsioonist koosnevat üllitist kerkis vaimusilma ammu nähtud video Jean-Michel Jarre laivesinemisest, mille jooksul Prantsuse sündivõlur püüdis taltsutada kapriisseid analoogsüntesaatoreid; kattes neid tekkidega, et nende optimaalseks toimimiseks ettenähtud temperatuuri alal hoida. Palancar'i 65-minutilisel laivis salvestatud üllitisel võib samuti tajuda masinate raevu ja mässu, milles hillitsetud, samas turris ämbientdroonvoog on kunati pikitud ootamatute kääksatuste-tämbrimuutuste-kajade-müradega, mis mõjuvad tektooniliselt. Selles on lisaks esoteerilist tumedust ja äraspidist psühhedeeliat, mis võib meenutada Alio Die't ja Coil'i. Ei jää see kaugele ka varaste elektronmuusikapioneeride Daphne Oram'i ja Ruth White'i loomingust. Üllitise on väljutanud huvitav leibel nimega Justnotnormal (aga ka nimekujul Just Not Normal), mis tegutses nullindatel ja kümnendate algul. Palju huvitavat sündikraami võib sealt leida nagu näiteks14-aastase Hannah Shapero katsetused Buchla 100 nimelisel modulaarsüntekal 60ndatel lõpus ja 70ndate alguses. Aga lisaks sellele ja tollele kuulake kindlasti Palancar'i ülejäänud diskograafiat, koosnedes enam kui 40 albumist.

The Lights Galaxia – Globe EP (2009)

The Lights Galaxia

Luxus-Arctica 

• Art rock 
• Modern classical 
• Post-classical 
• Experimental rock 
• Post-rock 
• Musique concrète 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Ambient rock

Mõnikord tuleb peale mõte mõelda ajast – selle kulust, kiirusest ja kaduvusest. Reflekteerida mõnd hetke oma elust, mida mäletad kui eilset päeva, kuigi tegelikult võib tollest momendist olla voolanud vett merre juba paarkümmend aastat (ja inimesi – kui hakata mõtlema – on sellel perioodil surnud loendamatu hulk). Heal juhul on see viiendik, reaalselt ehk neljandik inimese elust. Aeg ajaks – see on parameetrite ja mäletamise subjektiivne vahekord, millel objektiivset tähendust ei ole. Kõik see lõppude lõpuks taandub surmale, liikumisele selle suunas. Kas tunneli lõpus on valgus? Oh ei – tunneli lõpus on Vikatimees. Kas tema ongi see valgus? Valgus on ta ehk siis, kui on oldud aktiivne, panustatud piisavalt ja ka raam on eluõhtuks piisavalt väsinud. Ühes Monty Pythoni sketšis püüti Vikatimehega peitust mängida – kas ei usutud, et tegu on temaga või arvati, et Surma on võimalik surmata. Vähemalt lubati seltskonnal endi autode hinged kaasa võtta, asi seegi. Surma foonil on elu ja kunst alati kokku kuulunud ja samas eristavalt lahknenud. Elu on orgaaniline ja päris, kunst aktina seevastu kunstlik. Järelikult kunst ei kuulu ranges tähenduses elusa juurde – sellest tulenevalt peaks see olema loomishetkest alates mitte elus. Kunst kui surma ersats. Ometi kunst saab tähenduse ja elu, kui elus – inimene – kasutab seda referentsi või meediumina objektile osutamisel. Või pelgalt kasutades näiteks muusikat enda väljendusviisina, silmas pidamata konkreetselt üht või teist objekti. Joseph Snodgrass`i ühemeheprojekti The Lights Galaxia neljalooline EP on kahtlemata meeleolukas rännak, millel puudub sihtmärk – justkui lõputuna kestev kulg, mille eesmärgiks näikse olevat püsimine teel, samas ennast ja teisi pidevalt lõbustada; saamaks rõõmu mõningatest kõrvalekalletest, hüpelda postroki, elektroonilise ja konkreetmuusika ning nüüdisklassika nimelistel kividel. Samas pinge püsib – see ei tulene mitte niivõrd võimalusest libastuda või varvas vastu kivi ära lüüa, vaid lõpetamatuse lõpmatu kestmise võimalikkusest – selle võimaluse eelduseks on surm(ajärgsus). Teisisõnu, millalgi tuleb hullumiseni viiv luup maha keerata ja patareid mp3-mängijast välja võtta. Albumi on üllitanud Luxus-Arctica.

3EEM – Third Segment (2009)

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Avant-rock 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Post-rock 
• Experimental rock 
• Free jazz 
• Psychedelic 
• Avant-prog 
• RIO

 

It was almost a crime one did not have had officially a chance to get a copy of this excellent album by an excellent now defunct Italian imprint, Chew-Z for a while. The end of the 00s and the first couple of years of the 10s was a merry time span within the music scene. Lots of musicians with hope and passion, with zeal and power happened to be around there. This bunch of handful of compositions is a proof - an elegant, compelling drift between groovy free jazz, picturesque post-rock, razing progressive rock, some experimental electronic undercurrents (glitch, musique concrète) and borderline psychedelic music which makes the listener think outside of the formal walls of experimental music which otherwise used to happen quite frequently (related to the sense of being incarcerated in a dungeon – though dungeon noise is an OK subgenre of the generally rubbish genre dungeon synth). Lots of changes is up there but it is not the goal but an instrumental measure helping to come to fruition. Before starting listening to a contemporary improvised music release take this in before.

Cough Cool – Buy Some Dust (2009)

Bandcamp

• Shitgaze
• Alternative rock
• Lo-fi
• DIY
• Indie rock
• Garage rock
• Noise pop/rock
• Fuzz pop/rock

Cough Cool'i nagu paljude teiste alustavate artistide jaoks oli oluline väljalasketoru Prantsuse leibel Beko DSL nullindate lõpus ja kümnendate alguses. Jutt käib kümnetest kui mitte sadadest tuhandetest kuulamis- ja allalaadimiskordadest. Cough Cool esindas käredat garaažiroki suunda, mida lo-fi kõlalisuse ja ragisevatest feedback-kajadest küllastatuse järgi nimetati ka shitgaze'ks. Sitapõrnitsemine – kõlab ju hästi, või mis? Sitt, surm, stimulandid, simulaakrum, surrogaatlapseäri, suu- ja sitaauguseks (tsitaat J.M.K.E. laulust „Aidsist”) on sisuka tänapäeva ülendavad orientiirid. Buy some dust kõlab mõneti sarnaselt fraasiga bite (some) dust – justkui oleks meile inimestele tagatud igavene elu; juhul kui elust lõpuks villand saab, on võimalik surma osta. Vikatimees müügiesindajaks. Sellega seonduvalt on muidugi sümboolne, et paljudes riikides on matuseäri libisenud maffia kätte, mis samuti on surma korralikult paaaanustanud (nagu Margus Lepal meeldib raadioeetris huilata). See seitsmelooline oma lärmakuses ja hulluses on samuti maffia, helimaffia. Cough Cool on selle helimaffia (JAMC) derivaat, mis meie rahvuslikule aardele Iffile tekitas seedeprobleeme Rock Summeril umbes kolm aastakümmet tagasi. Tõsi, albumil on paar erandit, mis kõlavad justkui mürarokkarid oleksid peale väsitavat sessi end segi kamminud ja kitarridega parmupilli mänginud. Elektroakustiline muusika riidekapist.

Helsingfors – Schematics (2009)

Lost Children

Bandcamp

• Post-rock 
• Math rock 
• Indie rock 
• Alternative rock

Keskmist post-rock`i vaimust vaevatud albumit – kuigi seda ideaalkujul, st keskmisena ilmselt ei leia – on nimetatud ka normcore'ks, st igat moodi keskmine, mille nurgad on ära lihvitud, kumeraks muudetud ning tahud väga korrapärased. Mõeldud normeeritud kasutamiseks normeeritud kogustes. Selline taotlus kinnisideelisel kujul võib viia avangardi või varjamatu kunstilise väljundini (näiteks elektroonilise muusika puhul). Ühesõnaga, jutt normcore'st on puhtteoreetiline; kogemusele järgnev, milles kogemuse vähemmärgatavad aspektid on kuulaja poolt ära kohitsetud kas vastuvõtuvõime nõrkuse, kõrkuse või unustuse tõttu. Võib-olla otsitakse nähtustest midagi, mida seal ei pruugigi olla. Helsingfors'i neljalooline instrumentaalalbum võib kohati kõlada igavana, kui selle mõned kohad terviku kontekstist välja arvata. Post-rock'i struktuurid kasvavad ja avanevad uuteks perspektiivideks, näiteks tuleb siin mingi hetk sisse math-rock'i nurgeline elegants kõrvuti dünaamilise eepilisusega. Mõtlesin seda kuulates Solarise-nimelise planeedi muutuvatele struktuuridele (kuigi sealsed moodustised eraldi võetuna on ilmselt imetabasemad ja fantastilisemad, avaldades vahetumat ja suuremat mõju terviku metamorfoosile). Albumi on välja andnud Lost Children võrguleibel.

Ann Deveria – Domingo Tarde (2009)

 
Audiotalaia
Archive.org

• Experimentalism 
• Ambient 
• Post-rock 
• Drone 
• Ambient drone 
• Americana 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Abstract
• Live recording
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Microtonal 
• Micronoise

Comment: this is a 2-notch track of unusual choice of music by Ann Deveria under the Spanish experimental imprint Audiotalaia. The beginning part is a 14-minute track consisting of whitish droning imbued with light hisses, accidental electro-acoustic/concrete music episodes a la door opening, walking and other every day's home noises which in fact add a positive, familiar impact upon the track. The pace behind the composition is brought forth by an act of simple pulsating and harmonized phase shifting. One may perceive it as if a dozen channels of electricity was embedded in a huge concave. Despite its apparently pale nature the result does have a deep sensibility.

The second part, however, is a surprise due to decelerated pace based on lone yet atmospheric acoustic guitar plucks and longing dreamy harmonica improvisations as if Route 66 was depicted in a panoramic view meandering in the middle of a secluded, uncivilized landscape as we frequently can see in the movies. It is also the kind of what Sergio Leone would have used in some episodes of his Spaghetti Western movies. Solid by any means.

Anémic Cinema - We All Dream, We All Die (2009)

Mediafire

• Gothic rock 
• Darkgaze 
• Cinematic 
• Post-punk
• Alternative rock
• Coldwave 
• Ethereal Wave 
• Darkwave

Comment: I have not reviewed many post-punk albums which could be tagged "cinematic" anyhow. Anémic Cinema (what a great name for a combo!) is one of such acts by straddling on the border of moderate powerful and strongly dreamy, in other terms, it is something which conveys an existential anxiety of one's burden of living and impending descending into death. It may be the former is even worse because the perspective of the human being who could live forever it would be truly horrendous. However, many people act against it as if the rules of cosmic power and Eternity were erroneous and as if we were God-alike creatures. Maybe we are but we don't have the omnipotence of Lord. So we are not ultimately, though. Most of us can see nothing more than just bare shadows on the wall of a cave (reference to Plato). Just like living in an idiot joy showland (reference to MES and The Fall). Thirdly, the drift between life and death is something natural and...dreamy and of course mystical. Like something based on a plot by David Lynch. Thanks to the existence of death one could more appreciate his/her life. These 5 compositions of clocking in at a 24 minute and being a bit of the discography of Zorch Factory Records are a blend of such tendencies previously brought forth by Joy Division, Lycia, The Durutti Column, Dream City Film Club, Siouxsie And The Banshees but showing up their own measure within this trademark of floating atmospheric synths, pounding drums, and thundering basses, and expressive guitar licks. Unfortunately I could find out the issue from within the discography of Zorch Factory anymore so I decided to hint at a Mediafire link.

Olympic Smoker – Noises And Echoes (2009)

Bypass

Jamendo

• Electronic music 
• Alternative dance 
• Breaks

Comment: undoubtedly this patch of 13 tracks is not an easy fare to be described although musically it is an enjoyable ride. Olympic Smoker is an artist from Russia who did start making music in the mid of the 00s. Lots of spiky rhythms, low frequencies and different tempos used to surface and fade away. Clangour is traded for silent progressions occasionally (even a couple of piano balladry stylised snippets are represented over there). I would like to call it post-breakbeat/post-techno/post-jungle music because it contains vague echoes of the aforementioned styles yet surpassing obviously their limits and thriving toward a wider comprehension. Some advantage of the album is a partial withdrawal at greater extent from the annoying contemporary post-dubstep and autotune/poptronic influenced (electronic) pop scene. There is no need to waste time on the aesthetics of softened artists and thin machines. All we need is more power, more jungle, more sweat, more pain, more sincerity, more natural feelings and organic consequences! We need more Barry Whites, Fausts, Sun Ras, Aphex Twins, Kraftwerks, Pulps, Joy Divisions, My Bloody Valentines, Scott Walkers, Johnny Cashes, CANs, The Smiths, Sonic Youths, Carpenters, Authechres, Lee Hazlewoods, Nina Simones, Diana Rosses! We need more obsessed characters and especially natured mavericks! The release is a part of the discography of Chinese imprint, Bypass.

Atlas Sound – @ 40 Watt Club 2009-12-31 (2009)

Southern Shelter

• Ambient rock 
• Noise pop 
• Avant-rock 
• Live 
• Experimental rock 
• Space pop 
• Art pop/rock 
• Alternative pop/rock 
• Indie pop/rock

Comment: Bradford Cox was back in his hometown Athens, Georgia, USA to perform at a club on the last day of the 00s. The set embraces 10 tracks within a 83-minute. It is an impressive, even dreamy live through improvised songwriting based on noisy outbursts, loopy ambient and space pop chords and rough guitar-based tour de forces as if backed up by an adept guitar hero. Mellow and rough segments used to collide with one another yet all of that does not create some sort of incongruousness to minimize the effect of the whole set. He searches for silence after a noisy outburst, and vice versa. However, those noisy appearances are the best part of the live because by immersing in it one can find out some sort of oblivion In fact, it reflects very exactly upon a human being`s life experience with intention to get fulfilled with positive impulses and get satisfied based on rejecting negative memories and forgetting adverse experiences. The first song was dedicated to Vic Chesnutt who had committed suicide 6 days before. The live set is presented via Southern Shelter.