Stockfinster* – Dead Line (2009)

Sutemos

• Indietronica 
• Alternative pop 
• Indie 
• Electronic music 
• IDM 
• Ambient 
• Synth-rock 
• Neokrautrock 
• Post-rock 
• Ambient pop

Comment: listening to this 13-notch outing it is a cordial arrival at a couple of phenomena being darling to me. Stockfinster, a one-man-project from Malmö, Sweden crafts music representing tendencies in the indie scene having been strongly prevalent in the end of the 90s and the beginning of the 00s mostly in the mid-Europe. Secondly, Dead Line comes out of the roster of releases from a Lithuanian netlabel, Sutemos, being the most respected one from within the Baltic States. The tendencies mentioned above came mostly from Germany, and the Benelux Countries and being inspired by krautrock-infused experimental (pop) music. Just some names to be mentioned – Masha Qrella, Mina, To Rococo Rot, Tarwater, Kreidler, Lali Puna, The Notwist, The Go Find, Styrofoam, Pluramon, Bernd Fleischmann, Mouse On Mars, Radian. The virtue of this movement was not to get encapsulated within one genre but the tendency was to push forward the stylistic borders, mostly toward IDM, and post-rock. All these elements are adeptly represented over there, even more, Batti (with some of his friends) adds more elements to the mix, for example, atmospheric piano chords, concrete music chips, jazz-inflected toots and vague improvisations, and roughly cut-up yet catchy electro cadences in some tracks. In general, most of the tracks used to sink into a laid-back, contemplative mood based on slightly gloomy yet majestic electronic progressions and subtly tinkling guitars. Fortunately all these layers keep moving and changing and interacting with one another in a way not to lose excitement. Partly due to it these 13 compositions constitute a cohesive, worthwhile whole. Dead Line was the artist's third and also the last release so far.

mmpsuf - Retina (2012)

mmpsuf

Sutemos

Free Music Archive

• Ethereal pop
• New Weird Lithuania
• Trip-hop
• Leftfield
• Alternative
• Avant-pop
• Indietronica
• Electronic pop
• Dream pop
• Post-pop
• Ambient pop

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)

Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit