Ton de Leeuw -- The Electronic Works (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• EAI 
• Cinematic 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Drone 
• Spoken word 
• Avant-electronica 
• Modern creative 
• Radiophonic art
• Tape music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Art music 
• Film noir 
• Sound poetry

Hollandi helilooja Antonius Wilhelmus Adrianus de Leeuw (1926-1996) on öelnud, et pärast nädalast mõtiskelu selle üle, milline võiks olla ta kreedo, pidi taas tõdema, et tal seda ei ole. Kreedod eeldavad konkreetseid veendumusi; veendumused aga ähvardavad aheldada loovat vaimu, ehitada müüre ja viia monoloogideni; täita ülejäänud ruum tühjusega. Käeolev kogumik hõlmab ta kompositsioone ajavahemikust 1956-1982. Kuivõrd siin on esindatud kaheksa kompositsiooni kahe tunni ja kahekümne kolme minuti vältel, siis võib nentida, et on küll võetud aega ideede väljakujundamiseks ning elluvimiseks. Lisaks tuleb möönda, et igav siin igatahes ei hakka nii ideede väljakäimise kui nende realiseerimise mõttes. Teiseks tuleb möönda loomingu tegemise ajastut, mille loomise iseloomu on vaid vähesed kogenud. (Isegi kui sellest on siin-seal räägitud, ei anna see subjektile korralikku ülevaadet fenomenist). Igal juhul on selle muusika tämbriline osa huvitav ning võrreldes tänapäevase loominguga teistsugusem. See on n-ö vana kooli muusika, vana kooli eksperimentaalne muusika, mille nimetamine elektrooniliseks võib-olla veidi tinglik. Pigem on see elektromehaaniline ning lindimanipulatiivne taies, mille tonaalsus omandab kohati müstilise mõõtme; nt loos "Job" on inimhäälele tehtud mööndus, ent helid seal taustal kõlavad kui Bernard Herrmanni heliread Hitchcocki psühhotrilleritele või Albert Glasseri omad õudusfilmidele -- ühtaegu õõvatekitavalt mõjusad ning ebamaiselt müstilised. Konkreetses kompositsioonis apoteoos ilmneb hulluse manamisena: emotiivse liialdamisena, manipulatiivse eriilmelisusena, milles sildamine ilmneb jõnkslemise ning üleelusuuruses pingutusena. Mida muud see on, kui obstsöönse surematuse manifesteerimine, püüd tungida kahevalentselt väljapoole surma ja elu binaarsust. Esiteks loomingulisuse ning teiseks liialdava, veiderdava loomingulisusega. Üheks settekihiks oligi (justkui) raadiotes esitatav kuuldemängulik heliriba, mis laiemale auditooriumile esitledes võinuks liiga arusaamatuna paista. Kompositsioonis "Mountains" põimuvad lahutamatult läbi jäts ning uusklassikaline muusika -- mitte osava läbipõimumise nimel, vaid luua loomuldasa dünaamilist ja viljakat; midagi sellist, mida hiljem määratleti uuskreatiivsusena ning võis peaasjalikult kuulda ECM-i alt. "Syntaxis I" kasutab ka inimhääli, ent need on teineteisest nõnda läbipõimunud, et liigse infotulva all jääb sõnum dešifreerimatuks. Arusaamatusest tingitud intensiivsust võimendavad veelgi enam delikaatsed-teravad elektronhelindid, millede puhul võib aimata, kas kavatsuslikkus ei väljendu mitte segaduse summutamise taotluses. Kuidas iganes, aga see ning "The Birth Of Music II" on igal juhul helilooja näited elektroonilisest muusika loomest. Vahetu ning veenev. Kokkuvõtvalt võib möönda, et selle väljaandmise aeg saabus millalgi tulevikus. Tung üllitada kvaliteeti (kauges) tulevikus, siis, kui seda kvaliteeti osataks tõeliselt hinnata, sai teostatud. 9.5 (8.5-10)

Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. "Kõrge" ja "madala" fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat olemise võrdkujuna. 8.5 (8.0-9.5)

Jim O'Rourke & Jos Smolders -- Albumin (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• EAI 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Drone 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Avant-garde 
• Lobit 
• Post-industrial 
• Electronic

Kahest pikast, 18-minutilisest taiesest koosnev koostööprojekt kerjab esmapilgul pehmust kui siledaks kulunud autorehvid, mis külmast peast käituvad lihtlabaste plastmassjunnidena, st maanteega haakumata. Ei ole mõtet nendega sõites kiirendada, kui esimeses kurvis võib sõit kurvalt lõppeda. Tõepoolest, USA ja Hollandi koostööprojekt algab vahedaks kulunud helindina, mis skeletaalse ilminguna kõlab vaata et karikatuurina monokroomses spartalikkuses. Austusest kahe suure looja vastu nii ei jää arvama, ning ka helind areneb piisavalt, pakkumaks vaheldust, uusi mustreid, uusi helisid, uusi rõhuasetusi. Võiks teha peamise pakkumise elektroakustilisele improvisatsioonile, mis siin domineerib, ent siit-sealt kostub läbi ka droonimist, helikunstilist enesekehtestamist nii modus operandina kui konkreetsete helide peenhäälestusena. Isegi gamelani meenutavat plinkimist on kohati kuulda, ent see näikse impulsiivse sisenemisena. Aga heli on kohati tahtlikult roostes madalsageduslikkusega manipuleerides -- justkui ammutamaks inspiratsiooni lobit-(neti)plaadifirmade 20kbps'i, Sub65 Media ning Proc-Records'i plaadikogust. Ning siis jälle artistid osutavad tahtlikele valikutele eelpoolmainitut hüljates ning kontrapunktina poolorkestreeringuid genereerides. Meeste granuleeritud sünteesis ilmselt tegeletakse helide jagamisega millisekundilisteks teradeks ja nende uuesti kokkupanemisega viisil, millest kumab läbi tervitatav vulgaarsus ja eluterve ülereageerimine helilistele aistingutele, mis ka päästab käesoleva kuulamise. Eeldades, et meeste stuudiote väärtus ulatub kümnete tuhandete dollariteni, siis siit kõlav kontrast on eriti ilmekas tõestamaks, et heli on piiratud ressurss nii ruumiliselt kui valikute tegemise mõttes. Ning artisti(de) esteetilised otsused nende helide taga on samuti piiratud -- nii (enese)tsensuuri kui eelnevast kogemusest tingituna. (Soovimata ennast korrata on tulemuseks pisimuutused, teisalt heli füüsilised parameetrid sunnivad artisti seda taltsutama, seda tsenseerima ning esteetiliselt reageerima-- nii-öelda sitast saia tegema). 8.0 (7.5-8.5)

Danya Pilchen & Kali Ensemble -- Paper Braids (2026)

Moving Furniture

• Ambient drone 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Microsound 
• Drone 
• Post-classical 
• Sound art 
• Reductionism

Sa pead paar korda enne ära surema, et saaksid hakata elama. Tegelikult on see paratamatu, ent probleem on selles, et enamik inimesi seda ei teadvusta, pidades vähemolulisi asju väärtuslikumaks. Oluline on tähelepanu. Kuidas saada fookust olulistele asjadele? Käesolev 55-minutiline taies algab niivõrd allasurutud minimalistliku helisignaaliga, niivõrd allasurutud tundmustega, niivõrd äärmusliku heli esitlemisega selle füüsilisuses, mille kõrval igamehe suvaline peeretus, röhitsemine ning kubeme kratsimisest tekkiv heli on ka tundeküllasem ja ilmekam. See armutu signaal kasvatab tasapisi liha luudele -- abstraheeritus muutub kombatavaks ja haaratavaks; konkreetsemalt oreli kui instrumendi osiseks. Orel ei pea väljenduma üksnes juuspeente armutute helidena, kuivõrd võib teiseneda ka jõepraami signaaliks. Seda ei pea olema palju, et saaks rääkida ämbientsest droonmuusikast või klassikajärgsest süvikutes kaevamistest. Jõepraami signaalid on sünesteetilised, kuivõrd sinna sugenevad ka udu jahedus ja rõske läbitungivus, virvatulekeste võbelemine ja aovalguse visa ilmnemine; lõhnad võivad tekitada peapööritust või koguni iiveldust. Ka võib kujutleda olukorda arktilisel jääväljal, kui taevast langevad päikesekiired toimiksid vahetute tapjatena -- lõikaksid jääst läbi kui sulavõist, muudaksid jäämäed mänglevalt kuubikuteks ja nelinurkadeks, rääkimata elusolenditest. Julgen arvata, et siinne dünaamika ei ole ainult ülesehituslik element, vaid see on ka provokatsioon, sundimaks kuulajat eelarvamusi ning ootusi muutma. See on mõneti rusuv taies segadust tekitavuse tõttu, saamata aru, millal see lõppeb (kohati valesti tundub, et taies juba lõppes; ent kui see tõepoolest lõppes, siis arusaam selle kohta jõuab pärale palju hiljem). Kõike seda saab teha muusika ülesehituslike tahkude segipaiskamisega. (See raputas... ajendades vahele kuulama Cocteau Twins'i "Treasure'it" -- tuues esile suguluse emotiivse kasinuse ja lopsakuse vahel juhul, kui mõlema alged on ehtsad, st kaemuslikud). Aga see ongi Hollandis resideeruva Ukraina juurtega helilooja kavatsuslikkus keskenduda inimeste ajakogemusele muusika vahendusel -- vaadelda, kuidas muusika mõjutab aja tajumist, kollektiivset kuulamist, ruumi akustikat ja väga peeneid, sageli mikroskoopilise tasandi helilisi detaile nagu seda on (mikro)tonaalsused, resonantsid, aeglased progressioonid. Tema helinstallatsioonides instrumendid ja ruum interakteeruvad ning - ei ole seda sugugi liialdus lausuda - sulavad üheks. Isegi päikesekiired piikidena ei suudaks neid üksteisest eraldada! 8.5 (7.5-9.0).

Orphax -- Continuation (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Post-minimalism 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Avant-electronica

Käesoleva kuu lõpus ilmub ametlikult Orphax'i ehk tollis esitleva nimega Sietse van Erve (kes lisaks muusika loomisele on ühtlasi Madalmaade ühe juhtiva eksperimentaalplaadifirma - Moving Furniture Records'i - boss) kahelooline taies, mis nagu albumi nimigi osutab, flirdib millegi kestvaga (ehk ka lõppematuga). Kaks ülipikka kompositsiooni, millede kogupikkus küünib 44 minutini. See taies võiks veelgi kesta, kuivõrd isiklikult tundub see kestvat märksa vähem, mis osutab sellele, et taies on sündmusterikas ning tõrjub ajalisust. Üllitise pealkirja võib tõlgendada ka osutusena kultuuritraditsioonile, mis paratamatult valmistas ka käesolevat ette. Hollandlase muusika kahtlemata on imetabane ja täpselt doseeritud, kuivõrd lisaks modulatsioonidele, üleminekutele ning uue kuju omandamisele on ka tämber lopsakas - ütleks koguni, et tõeliselt isuäratav (justkui üleküpsenud pirn või ploom puu otsas magusast mahlast tilkumas). Ma ei ole varem mitte alati nautinud mitte kõigi MFR-i droonmuusikaalbumite tämbreid, iseäranis nende omi, mis on opereerinud aneemiliste postindustriaalsete kõlavärvidega, ent seekord on raske kõrvaklappe peast ära võtta. Prantsuse mõtleja Jacques Ellul'i taies "Tehnoloogiline ühiskond" ["La Technique ou l'Enjeu du siècle"] (1954) - mis on mõjus juba seetõttu, et raamatukaanel ilutseb lintmagnetofon - resoneerub Orphax'i teosega, kuivõrd siit ei kuma taotlust olla uus ja äge, vaid analüütiline (samas kaotamata emotiivset tunnetust) -- tabada ajastuvaimu, mängida ajastut määratlevate helide ja instrumentidega. Katedraaliorel võngub, läheb otse, kusagil liituvad sellega ka teised helid; ei saa üldse välistada, et mõni natuke roostes orelivile võis ka keskajal seesugust heli tekitada. Ka ajaliselt on see taies pidev ja katkematu, mis võib kuulajat isegi pelutada, kuivõrd ta võib sellesse siseneda ajaväliselt ehk viirastuslikult (üks kummastavamaid ütlusi, mida kuulnud olen, kui kunagi tollal 4-aastane tütar lausus täiesti ootamatult, et ta ei usu, et me olemas oleme!). Kui nimetaksin seda sakraalseks muusikaks (iseäranis teise kompositsiooni lõpuosa), siis vaevalt kellelgi võiks olla vastuväiteid. Küsiksin isegi edasi: mille poolest Arvo Pärdi muusika on sellest pühalikum? 9.5 (9.0-9.5)

Calineczka -- ADWOS/ABWOS (2022)

Moving Furniture/Bandcamp

• Abstract 
• Reductionism 
• Avant-garde
• Drone 
• Microtonal 
• Post-minimalism 
• Lowercase 
• Experimentalism

Kui sageli muusikat samastatakse kaasahaaravate meloodiatega-harmooniatega või rütmiliste mustritega ja nende arengutega, siis käesolev väljalase - kaks identselt ajastatud teost, mõlemad ei rohkem ega vähem kui 42 minutit ja 42 sekundit - midagi radikaalselt erinevat: puhas, rikkumata staatiline müra. See, mida võiks kergesti pidada eemale paigutatud masina vaikseks urinaks või elektroonilise lainetuse madalaks suminaks, osutub pühendunud kuulamisel sügavalt võrgutavaks ja üllatavalt inimlikuks kogemuseks. Heli on hägune, soe ja haarav, sarnanedes kosmoselaeva mootori helilekkega sügavas ilmaruumis. Sellel küll puudub meloodia, harmoonia ning tajutav rütm tavapärases mõttes, kuid sellel on peaaegu kombitav kva(n)liteet. See on stimuleeritud müra -- kuulmisnärvi õrn ja püsiv aktiveerimine, mis köidab tähelepanu võib-olla mitte niivõrd keerukuse, kui puhta kohalolekuga. Nagu Ellen Fullman'i pika pingul traadiga installatsioonid või Alvin Lucier'i resonantsed akustilised eksperimendid, muudavad need teosed lihtsaimad vibratsioonilised nähtused sügavateks helilisteks sündmusteks. Ühest püsivast tekstuurist saab lõuend kuulaja enda tajumuutustele. See, mis algab näiliselt monotoonsena, paljastab järk-järgult elu kihid ja vibratsioonid. Tekivad peened kõikumised -- intensiivsuse mikrovariatsioonid, nõrgad faasilaadsed lainetused, amplituudi aeglane hingamine. Kummagi loo vältel lakkab staatiline heli olemast inertne mateeria, hakates pulseerima -- mitte trotsliku, pealesurutud rütmina, vaid orgaanilise lainepikkusena, mis peegeldab vaikset südamelööki või apikaldast hingamise tõusu ja langust. Ehk on see hoopis mõistukõne „tuimast“ põhjamaa inimesest -- väliselt reserveeritud, seesmiselt kiirgav. Mida kauem selle heliga koos olla, seda enam introvertset soojust immitseb, muutes esialgse eemaldumise ja isegi tõrjutuse omalaadi intiimseks. See on minimalistlik kunst oma kõige kompromissitumal, kuid paradoksaalselt kutsuval kujul. See kutsub kuulajat üles hülgama eelarvamused muusika toimimise kohta ja omaks võtma selle, mis see lihtsalt olla saab: elav vibratsiooniväli, mõtiskluste ruum, kummastavalt lohutav kohalolu. Sellal kui teine pala on jõudmas lõpp-punkti, ei tundu sumin enam pelga toormaterjalina, mis ootab hingestamist. See tundub terviklik, autarkiline ning meditatsiooni eeldusi täitev. Mürarohkes maailmas pakub käesolev haruldast kingitust -- müra, mis vaigistab meele. Soovitan soojalt neile, kes on valmis sellega kohtuma selle endi tingimustel -- aeg reserveeritud, kõiksugu ootustest loobutud; ei pea kuulama ainult kõrvklappidega, et selle tõelist mõju ja mõnu tunnetada. Ka annab taiese väärtusest aimu tõik, et nõnda palju sõnu on lausutud selle isevärki tühjuse kirjeldamiseks, millest tuleb esile või mis muutubki soojaks suminaks. See paradoksaalselt lausub vaibumises, samas ilmutades just ellujäämise instinkte. Veelgi enam -- see on omamoodi vääramatu jõud, mis võib-olla ennustab ette inimkonna tulevikku. Säherdusse äärmuslikku kasinusse pööratud taiesed on Hollandi eksperimentaalmuusikaolsadifirma Moving Furniture'i leib. 9.0 (8.5-9.0).

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Spoken word 
• Modern classical 
• Electro-acoustic 
• Sound poetry 
• Contemporary classical 
• Avant-garde 
• Ambient 
• EAI 
• Art music 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

John Duncan & TR Kirstein -- John Duncan & T.R. Kirstein (2021)

• Drone 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Reductionism 
• Spoken word 
• Microtonal 
• Electronic 
• Sound art 
• Post-minimalism 
• Avant-garde

Kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis Hollandi plaadifirma Moving Furniture`i all lähtub nii tekstilise kui ruumilise horisondi avardamisest. TR Kirstein`ile (TRK) turgatas (legendaarse happerokkari Roky Erickson`i surmapäeval) pähe, et võiks ehitada albumi lihtsale fraasi kordusele - your are safe -, toetades seda helitaustaga. John Duncan laiendab sõnalist osa, lisades küsimusi ning täiendusi; lisaks muudab ta fraseerides oma tämbrit (kohati mana suisa meeleheitega ergastades), mis käesoleva ülimalt minimalistliku muusika kontekstis omab vägaagi silmatorkavat efekti. Teisalt oleks sõnalisest poolest suht mõttetu rääkida, kui muusika sellele liha kontidele ei kasvataks. TRK muusika eesmärgiks ei ole just pakkuda tektoonilisi muutusi; visuaalselt ei kujutaks ette, et ta - ookeani konteksti abiks võttes - laskuks madalalt mandrilavalt selle lõppedes püstloodis ookeani sügavustesse. Või kui -- siis on ta juba algusest saati sügavustes, olles ümbritsetud tohutust tühjusest, survest ning külmast. Delikaatsed madalbassivõnked toonitavad seda raskust; siin on seda madala intensiivsusega kummituslikku nihkekiirust, mis kord tugevneb, siis jälle nõrgeneb; laiendab oma ala ning tõmbub kokku. Pealtnäha lihtsad füüsikalised seadused, mis siin aktualiseerudes mateeriat väntsutavad. Läbi filtrite kanaliseerituna muudab artist helide tonaalsust, mis tekitab antud kontekstis taas emotiivseid muutusi. See ei ole ei rõõmu- ega kurbusetunne, vaid vaikellu nihkumine, milles tühjus ning eraldatus subjekti üle võimust võtavad. Ei ole enam mõtet tagasi vaadata -- vaata ettepoole, loo uus universum. 8.0 (8.0-8.5)

Gareth Davis & Scanner -- Songlines (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Progressive electronic 
• Post-rock 
• Organic electronica 
• Experimental rock 
• Art music 
• Ambient rock 
• Guitar ambient

Gareth Davis'e ja Robin Rimbaud' 2-looline taies otsib, märkab ja talletab vaikust helides. Kuidas sobitada nähtamatut olevas nii, et see muutuks nähtavaks? Nende suhtlemine, analüüs ja vaatenurga esitlemine toimub ämbient- ja postrokkmuusika ristumiskohas. See ei ole peene ja toore võitluse mänguväli; toores on jäetud kõrvale valemist -- see ei ole rajatud vastuseisule ning välistamisele; selle asemel toimub järk-järguline ülenemine, milles on võrdne roll nii (vale)kitarridel (hoolimata ilmsest kõlast kitarrid siin puuduvad), elektroonikal kui pärishelide manipulatsioonil. Elektroonika omakorda võib ka tähendada kitarre, ent (kitarride) helisid on töödeldud viisil, et need ei toimiks rokkmuusikaliste seoste tekitajana. Kastreerides kujutluspilte staadioniihalusega rokkmuusikast antakse väljund noile pingetele, mida seal peetakse sündsusetult eksperimentaalseks (laskmata neil luupainajatel tekkidagi). Tandemi mõtte järjepidevus on teisenenud ämbientseks fooniks, mille osaks on kas fraktaalsete kihistuste vaheldumine või siis helikoe pingestumine ja lõdvenemine. Ämbientmuusika annab nende 46 minuti vältel püsiva tonaalse, tekstuurilise ja sugereeriva aluse - analoogse mõtte -, mis võimaldab kuulaja meelel jälgida üldist suunda ilma, et teravad ja katkendlikud märgid teda segaksid. Arvestades tõika, et Robin Rimbaud on suur Swans'i fänn, siis näiteks loo "Figurative Language" teise poole hüpnootiline astumine viitab ilmselt šniti võtmisele. Kõiksugu viiteid ja katkestusi ei ole kuigi palju, aga eelpoolmainitud fooni valguses mõjuvad need võrdlemisi tektoonilisena. Heli vibreerib, olles võimendatud ja laetud. Ent seesugust laetust ei leia me etableerunud rokk- ja popmuusikast. Küll see resoneerub rokkmuusika kui teistsuguse ja mässulise (alg-)idee pildiga. 8.0 (8.0-8.5)

Bruno Duplant & Judith Wegmann -- Univers Parallèles - Des Nuits Et Des Jours (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Improvised music 
• Sound art

Üks lihtsustatud viis üllitist planeerida on luua pikaldane taies. Nagu see 42-minutiline kompositsioon Madalmaade eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture'i all, mille puhul ei pea pead vaevama vähemalt lugude järjestamise ning pealkirjade väljamõtlemisega. Siin see on -- loogeldes prepareeritud klaveri ankurdamise saatel; ent seda nimetada ainult klaverimuusikaks on ilmne moonutav kitsendus; klaveriakordid on siin tõepoolest rõhutatud, ehk isegi eraldi võimendatud -- madalad akordid tungivad kõigest läbi ning sügavale allapoole; ent nootide vahele jäävast ruumist on tehtud omaette instrument ja selle mängimisest kompositsiooniline tulem; sellega liituvad aeg-ajalt (peen)elektroonilised helid ja osakeste vood, andes taiesele teistsuguse dimensionaalsuse. Kolmandaks lisandub improvisatoorne mõõde -- seda nii klaverimängu tasandil kui ka delikaatse manipuleerimisega kihtide vahel (nt 10.45 algab töötavat filmiprojektorit meenutav heli; kohati mõned helid meenutavad suuga tehtud häälutusi). Nii et kokkuvõtvalt on tegu on nii akustilisse kui elektroonilisse muusikasse ulatuva taiesega, milles liikumist võimendavate impulsside vahele jääb ka hoogu pidurdavat staatilisust. Sellesse kuuluvad konstandid (konkreetselt klaveriakordid) on ilmselt aastasadu tuntud, ent kaasaegseks teeb selle ennekõike ajastu võimalustest ja looja tahtest tulenev (normide külge mitteklammerduv) tõlgendus. Kokkuvõttes -- mida muud see on kui tänapäeva klassikaline muusika, mis nii vormilt kui definitsioonilt õieti ei olegi seda enam. Tähelepanu ja äratundmise järgi on see seda. 8.5 (8.0-9.0)

Fani Konstantinidou -- Undertones (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Drone 
• Sound art 
• Abstract 
• Improvised music 
• Post-industrial

Paari esimese kuulamiskorraga ei suutnudki näppu täpselt peale panna, mis on Fani Konstantinidou (FK) 4-loolise taiese ankurhelid. Tõsi on, et keskseid helisid siin ei olegi. Ei olegi kohta, kuhu näppu peale panna. Kui mõelda filmide kategooriates, siis meenub "Pulp Fiction", mis samuti koosnes neljast omaette, ent siiski seotud peatükist. Siin antakse siirdeid metoodiliselt ning samu või lähedaste helide tämbreid ja mustreid ühest loost teisse üle kandes. Lugu "Undertones II" kõlab nagu prügikonteineri hingeelu jäädvustamise näitena (selliseid laiendusi leiab ka teistest kompositsioonidest). Muidugi lisab autor sinna ka kellade kolinaid ning tukslevaid helinaid. Ühelt poolt FK läheneb viisil, mis on eduka albumi loomise eeldusteks. Esiteks heakskiidetud normide kasutamine, millelt on hea oma isikupärast kontseptsiooni arendada -- siia kuuluvad mõned helitrikid ja ebakonventsionaalsed võtted. See helide süsteem intensiivseimatel hetkedel koosneb justkui kinnisest torusüsteemist, millest auru jõul võimsate masinatega õhku läbi puhutakse või imetakse. Selle protsessi käigus hakkavad mõned helid helisema, vilisema ja pöörlema. FK taies on sõna otseses mõttes industriaalne muusika - mitte seesugune, mida industriaalsetes kogustes tootma peaks -, vaid tootmisliini heliline kirjeldus. Tõsi, aeg-ajalt seesuguse monokroomse heli seesugune jälgimine muutub letargiliseks koormaks, v.a "Undertones I", kus tooreid instinkte hoitakse elus ja isegi õhutatakse tagant. 7.5 (7.0-8.0)

Bas van Huizen -- Waanzintraan (2016)

Moving Furniture

• Noise music 
• Ambient noise 
• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Sound art 
• Experimentalism
• Lowercase
• Drone 
• Post-industrial 
• Improvised noise
• Illbient 
• Post-classical 
• Micronoise
• Psycho-acoustic 
• Post-minimalism 
• Reductionism

Mis juhtub, kui võtta prügiosised - kõige üldisemas mõttes - ja tõsta need ühele tasandile, panna võnkuma ja lasta neist elekter läbi (või siis vastupidi -- jätta need erinevatele tasanditele, et tekiks elekter ning pinge oleks võimsam). Tulemus võib olla midagi sellist, mida võib kuulda käesoleva artisti (üllitanud albumeid aastast 2008) 11-loolisel albumil. Jah, see on müramuusika, ometi kasutaksin mõninga ettevaatusega eesliidet "micro" või kasutaksin stiilimääratlust "noise". See ei ole tappev Japanoise-stiilis püstloodis atakk, see on peamiselt atmosfääriline, ruumiliseks paisutatud helisein, mis viitab kindlasti nii Glenn Branca totalismi ihalusele helis kui elektroakustilisele muusikale üldisemalt. Heliseinte sümfooniateks paisutamisel on vaja kontrolli ja oskuseid, kannatlikkust ning selget meelt. Kontroll eeldab - ja siin on seda ka kuulda - mürarohkete seinte mahasurumist ning lagede madaldamist. Imaginaar-visuaalselt ma kujutaksin end kusagil tühermaal keset hüljatud asju ja prügi ning pilvi mõõduka kiirusega üle liuglemas. Kaunis nägemus ju! Seda mürarohket idülli häirivad kohati FM-sageduslikud raadiolainete kruttimised, toored helikillukesed, mis on kukkunud eelpoolmainitet massiivist välja, ent on haaratud gravitatsiooniliselt tervikusse tagasi -- eriti lugude alguses või lühemapoolsetes kompositsioonides ilmnevad erisused. Sümfooniad on siin erinevate intesiivsustega. Näituseks "Stoppermot" kõlab klassikalise muusika järgse edasiarendusena. Väga efektne. Üldiselt on see album näide sellest, kuidas "ebanormaalsusest" elik ebakõladest, "mittemusikaalsetest" helialgetest ja kombinatsioonidest on loodud (uus) normaalsus (kui uus on, siis kui uus ta tegelikult on?) See ju ei ole heli, mis kuulajat pelutaks. Enamjaolt mitte. Kas me peame külmkapi undamist või pesumasina kuivatusfaasi mürgeldamist jälestusväärseks? Ilmselt mitte. Ilmselt seetõttu, et seesugune heli on praktilise kasuga kaasnev kahju. Võib-olla me siiski salaja päriselt naudime seda avalikult väljendatud põlguse varjus. Lugu "Reigerspijns" võiks küll pretendeerida kodumasina sumina võimendusele. Siuke sulnis sahinatest pikitud droonmuusika viirg, milles on elu tänu õrnalt tõusvatele ja langevatele helinditele. Mõnikord hääbub kompositsioonist impulss -- justkui jookseks veel eelmise loo inertsist (nt nimiloos). Lõpuloo "Zinnesikkel" teinepool meenutab katkendlikus ja müraelementidest laetud ioonkambris kohati My Bloody Valentine`i seestunumaid hetki -- segu seksuaalsest laetusest ning vappuma panevast ülevusest. Kui meid miski hirmutab, siis on see apokalüptiline nägemus lõpust -- konkreetsemalt inimolendi üksinda jäämise ja minemise maisest otsast ning võimalikust sellele järgnevast osast (apokalüptilised filmid seevastu püüavad alateadvusesse süstida kollektiivse lahkumise lunastust). Peab möönma, et üllitise lineaarsus kuidagi illustreerib seda -- seda on läbimas mingi pelutav vari -- kujutage ette edasi kihutavat (surma)lafetti, millel on inimene peal rappumas. Kokkuvõtvalt on need 55 minutit igati haaravad, st ei pressi kuulaja meeleolu ja kindlust kokku, vaid süstematiseerivad mõtteilma ja kannavad lisaväärtust. 9.0 (8.0-9.5)

Fredrik Rasten -- Murmuration and Stasis (2025)

 

Moving Furniture/Bandcamp 

• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde
• Sound art 
• Experimentalism 
• Post-minimalism 

Võiks ju arvata, et mida ikka droonmuusikaalbum pakkuda suudab - ega eriti ei suudagi -, ent vahetu kuulamiskogemus nende helide seltsis pakub piisavalt elamust. Kahtlused taanduvad siis, kui helid hakkavad kaikuma. Ühelt poolt 4-looline (pikkadest kompositsioonidest koosnev) taies evib kristalsust, mis tasapisi hakkab murenema - lisandub vibrato, pakkudes eri variatsioone, justkui kuulaja tajuks maailma õhu ja maa vahendatud vibratsioonides. Alles seeläbi hakkab kuulaja nägema. Eelpoolmanitud kristalne selgus võidab täitsa algusest tähelepanu: mitte selle poolest, et see pakuks ootamatuid pööreid või loogikaülest avangardismi, vaid pigem ausa, puhta ja siira tonaalsusega. Lähenemine on minimalistlik, kuid mitte verevaene. Siin ei ole midagi liigset ega puudu -- iga sagedus on täpselt seal, kus peab olema. Kaudselt saame selles veenduda, kuivõrd muusika tekitab seisundeid ning ettekujutust spetsiifilisest ruumist. Esmamulje võib jätta kuulaja vaiksesse jääkristallide muuseumisse, kus helid helgivad valgusena läbi läbipaistva klaasi. Vibrato lisandumisel hakkab klaaspärlimängulik tüünus vaikselt taanduma. Need peened muutused toovad kuulamisse sügavust, mis ei väljendu meloodias ega rütmis, vaid puhtas helilaotuses -- kõditades salalikult nahapinda, luid ning lihaseid. Isegi eepilisus ilmneb Rasten'i taieses -- vähem on rohkem. Isegi mitte rohkem, vaid palju rohkem kui arvestada tõsiasja, et igasugune pompöössus on sellest vilinaga välja lastud (tekitamata tundmuste maailmas kahetisi impulsse). See on vastumürk pompöössusele: puhastav, karge ning ka loogiline. 8.0 (8.0-8.5)

Giovanni Di Domenico & Rutger Zuydervelt -- Painting A Picture / Picture A Painting (2025)

Moving Furniture

• Modern classical 
• Ambient pop 
• Musique concrète 
• Art music 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Cinematic 
• Ambient 
• Drone 
• Minimalism

Itaallase ja Hollandi eksperimentaalmuusikalegendi neljaloolise üllitise väärtus seisneb kontseptuaalses ja mängulises väjundis -- kaks esimest lugu kannavad üht ja sama nime ning kolmanda ja neljanda kompositsiooniga on tehtud sama. Erinevus seisneb vaid selles, et lugusid visandatakse ja viimistletakse üksteise alla ((tegelikult on ääretult kahju, et taolist formaati-kontseptsiooni kasutatakse äärmiselt harva -- mingi lugu iseeneses võib kätkeda palju enamat kui artisti konventsionaalne (ja aneemiliseks osutunud) taotlus luua pärast üht lugu järgmist jne)). Moodne klassika, mis on tõesti veenev iseenda ilus, ent samas jäämata nartsissistlikult iseennast nautima ega tuimalt iseenda külge klammerduma; vaid liikudes minimalistlikest rajajälgedest indu saades edasi. Klaveri ja elektriklaveri akorde -- mida isegi on võimestatud nutika esitluse, vaikelulise progressiooni ja ruumilise avarusega -- laiendatakse mõõduka ämbiendi, konkreethelide, udupasunaid meenutava droonmuusika, filmilinaliku ulma ja kangastuse ning eksperimentaal- ja ruumiroki tagasisidestuse ja moonutustega (kui kidrasaund on kontrollitult võimendatud resonantsi piiridele). Eks igaüks ise leiab siit endale kauneima joonistuse -- kuigi selle taotlemine võib osutuda tautoloogiliseks juuksekarva lõhki ajamiseks (selmet nautida fantastilist tervikpilti). Tõepoolest, kompositsioonid on piisavalt pikad, et kuulajaid sügavuse, tekstuuri ning hüpnootilise puutega ära tinistada (samas viimane sirgub esimestest). Meistriteos üllitatakse ametlikult 13. juunil Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records'i all. 9.0 (8.5-9.5)

Sullivan Johns -- Pitched Variations (2025)

Moving Furniture

• Drone 
• Contemporary classical 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Conceptual 
• Art music

7-loolise taiese pealkirjad osutavad nii instrumentidele kui tehnilisele lähenemisele -- seda kõike helikalde varieerimise võtmes. SJ muusika jääb kuhugi eksperimentaalse minimalismi ja akadeemilise muusika vahele, olles kord ühele, teinekord teisele poole kaldu. Mõni lugu - vähemalt tundub - läheb udupasunate saatel üle vete rändama. Kui see viimane välja jätta, siis ei ütleks, et tegu on eriliselt fantaasiat sütitava teosega; teisalt jälle -- see sobitub hästi märtsi- või novembrikuise ilmaga kui lund (vastavalt enam või veel) ei ole, ent väljas on kuiv, päike ei paista ning maailm näib gootilikult mustvalge. Limboseisund looduses, mis aegamööda sütitab inimestes emotsioone (ka siin on aeg-ajalt tajutavad melanhoolsed viivud). Tehniliselt hästi teostatud ning loomuldasa sobiks nii eksperimentaalse muusika lavadele kui ka suure teatri repertuaari (eriti siis, kui tahetakse kava laiendada -- sisaldades nii ühis-kui ka uuenduslikku osa). 7.5 (7.0-8.5)

Gagi Petrovic -- Music for Dance and Theatre 2011-2024 (2025)

Moving Furniture

• Art music 
• Experimentalism 
• IDM 
• Avant-techno 
• Experimental electronica 
• Conceptual 
• Micronoise 
• Abstract 
• Avant-electronica 
• Glitchtronica 
• Sound art

Gagi Petrovići uus kogumik, mis hõlmab 13 aasta jooksul loodud muusikat teatrile ja tantsuetendustele, on mitmekihiline ja piire kompav. Tema stiili on keeruline üheselt määratleda, mistõttu selle plaadi puhul võib rääkida helimaailmade kogumikust, mis ulatuvad abstraktsest elektroonikast kuni elektroakustiliste tekstuurideni, põimides endasse nii popmuusika struktuure kui ka postindustriaalseid ängistusi. Petrović mängib tasakaalu ja kaose piiril. Ühest küljest on siin tuttavlikke rütme, mis võivad meelde tuletada IDM'i ja tehno struktuure, teisalt on siin lammutamist ootamatu müra või glitch-elementidega, muutes muusika justkui omaenda dekonstruktsiooniks. Ta ei karda ka meloodiat, kuid see ilmub pigem hetkeks -- kui kuulaja võiks oodata mingit maandust, kas hääbub või rändab kõledale elektroakustilisele maastikule, abstraktsiooni ning postindustriaalsesse ängi. Huvitavamad hetked kogumikul on need, kus inimhääled tõusevad esile. Need pole klassikalised vokaalpartiid, vaid väljendusrikkad häälitsused, mis kõiguvad ekstaasi ja valu piiril. Need hääled, sageli moonutatuna või "helivigadest" ussitatuna, võimendavad teose intensiivsust ja emotsionaalset laetust veelgi; võimendades tundeskaalat veelgi, muutes mõned palad peaaegu füüsiliselt tajutavaks. Plaadil leidub ka loodushelisid, mis ilmuvad justkui vastandina linlikule kõledusele, pakkudes kuulajale hetkelist rahu. Ometi ei ole need loodushelid kuigi idüllilised, vaid pigem hallutsinatoorsed -- justkui mälestused loodusest, mitte loodus ise. Negatiivse poole pealt tooksin välja, et helisündmused, mis siin aset leiavad, on liiga lineaarses järjestuses (justkui museaalidena) esitletud; teisisõnu, samaaegseid sündmusi, mis võiks luua uusi helikombinatsioone ja sünergiat, ei ole siin kuigi palju. 7.5 (6.5-8.5)

Pierre Gerard -- Full Yellow Cylinder (2025)

Moving Furniture

• Reductionism 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Drone 
• Microsound 
• Spoken word

Pierre Gerard'i kaheloolist taiest (kumbki kompositsioon kestab täpselt 20 minutit, st kokku 40 minutit) kuulama asudes tabas mind...õigupoolest ei taibanud ma midagi -- abstraktsed mahasurutud surinad-mürinad-sahinad, mis pigem näisid pärinevat mitte niivõrd sagedusgeneraatoritest, kuivõrd tehnilise pargi vigasusest. Näituseks ülepingest tulenev surin, mis viitas ühenduste või juhtmete defektsusele. Pigem füüsiline kõrvalmõju kui otsene esteetiline taotlus. Ent jätkates kuulamist avardus heliline horisont, kuigi jah, helide iseloom jäi jätkuvalt taandatuks ja lakooniliseks. Tõsi, vahele lükiti ka sõnalist poolt, aga selle mõju jäi kolmandajärguliseks. Oluline on, et algul paistnud mehaaniline heli pehmendus ja muutus meeldivaks podinaks -- justkui ennast häbenev masin kusagil nurgas vaikselt nurrumas või lainetavalt droonimas; ning sinna peale kootud monotoonsed piiksud kontekstuaalses üheülbalisuses võimendumas ja teisenemas. Korrates ja pidevalt võõrandades end, seeläbi nihestades ja murendades enda algtuuma. Kui masina võrdkuju, mis abilisena on ära kodustatud ja pereliikmeks võetud omaniku tajus. Üllitis on välja antud Hollandi plaadifirma Moving Furniture'i alt, olles pärit sellest sektsioonist, mis on pühendatud legendaarse Prantsuse eksperimentaatori Eliane Radigue'i pärandile ja mõjule. 8.0/10

Aidan Baker & Dead Neanderthals -- Cast Down and Hunted (2024)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Improvised music 
• Experimentalism
• Dark ambient 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Free jazz 
• Post-psychedelic 
• Post-metal 
• Post-bop 
• Drone doom

Kahelooline taies (kogupikkus 42 minutit), mis on loodud Kanada-Hollandi koostööna, mis algas aasta tagasi. Üks huvitav erinevus on täheldatav Hollandi tandemi puhul - tehtud on huvitav lüke - kui Rene Aquarius on jätkuvalt trummide taga, siis Otto Kokke on loovutanud saksofoni Kanada vanameistrile, eksperimenteerides ise süntekal (tõsi, Kokke on ka varem mänginud elektroonikaga mõnel albumil). Nii äärealade tume metallmuusika, pealispinna all võbelev-vigisev jäts kui pahaendeline droon- ja ämbientmuusika ilmuvad välja, et teineteist tervitada ja ühte sulanduda (tõsi, kogu aja püsib üleval tihe udu nagu Dracula lossi ümber; või sõidab udupasunatega laevuke kusagil maailma veerel). Jätkates albumi meeleolu ja pealkirja silmas pidades -- muserdavasse tulevikku viiv kaunilt ehitud muusika; kui võrdkuju peole katku a'al, kui pidulised naudivad viimaseid hetki, olles teadlikud Vikatimehe kohalolust. Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records on meisterliku (minimalistlik, kuid ei hakka kordagi igav) teose üllitamise taga.

Smolders, Guido Nijs & Koen Delaere – Smolders / Nijs / Delaere (2023)

Moving Furniture

Improvised music Avant-garde Cool jazz Avant-electronica Experimentalism Free jazz Improvised noise Experimental electronica Musique concrète Field recording

Käesolev 5-looline taies ühelt poolt loob ning teisalt võitleb teatud standardite vastu. Nimelt Hollandi eksperimentaalplaadifirma Moving Furniture'i rohkem- ja vähemkodustatud artistid võitlevad improvisatoorse ja vabajätsu monokroomse šabloonhelivaabaga, mis ilmselt paljudel kuulajatel meelt just rõõmsaks ei tee. See on midagi sellist kui kulgeda bussis mööda magistraali ning vaadata, kuidas eessõitvad autod vahetavad kohti. Toimub liikumine, isegi teatud mustri vaheldumine, ent selle tähendus jätab kuulaja külmaks. Õieti -- jääb kuulajale kaugeks. Käesoleva plaadi ümbris näikse samuti sellele viitavat. Kuulasin eile maal kuldnokkade siristamist, ning kuulsin neilt kummastavaid helisid. Vend ütles, et nad pidid (osaliselt) imiteerima teiste lindude hääli -- ent tundus, et nad olid viimati kuulanud modulaarsüntesaatoreid. Sarnane tunne hakkab sugenema alates loost "Bianco di Titanio", mis ristab nimetet elektroonikat improvisatoorse muusikaga. See on väärt sugereeriv kogemus, kuivõrd ühes loos püütakse vokaaliga imiteerida udupasunaid. Tõele au andes ei suudeta seda vaapa ületada, ent vorm muutub niivõrd peeneks ja oskuslikuks, et kvalitatiivne hüpe toimub. Kahel viiendikul albumil, aga päästikule on juba vajutatud -- korduskuulamisel kandub udupasunate vaib ka esimestele lugudele. Lisaks ujub pinnale meeldiv kergus ja hõllanduslikkus. Uue laine jahejäts. Väärt kraam.

Coen Oscar Polack – A Concrete Pasture (2023)

Moving Furniture

Drone/Electro-acoustic/ Experimentalism/Ambient/Musique concrète/Avant-garde/Sound art/Field recording

Hollandi helialkeemiku käesolev üllitis ilmus rohkem kui kolm aastat pärast keset Covid-19 pandeemiat ja sellest ajendatud albumit "Harlemmerhout" -- eesmärgiks pakkuda konkreethelide abil tröösti sulus inimestele. Mäletavasti kasutas ta kodulinna Haarlemi pargis salvestatud helisid. Nüüdseks on pandeemiline situatsioon kardinaalselt muutunud, ent heli seetõttu nii põhjalikult ei muutu. Konkreethelid on jätkuvalt esindatud, piisavalt on elektroakustilisi katsetusi, ka tuulekelli meenutavad improvisatsioonid on kohal -- siuksed pehmed ja nunnud akordid siia-sinna kiikumas. COP-i tugevus on seisnenud abstraktse tuttavliku heliga edukalt ristamises; sinna vahele-peale-ümber-alla igasuguseid helikatsetusi -- pärishelidest väljaarendatud rütmid, kiirendatult keriv droonheli, mis mingil hetkel omandab udupasunate mõõtme ning lõppeb -- üllatus-üllatus -- saksofoni soologa. Mis ta tegelikult nii väga üllatus on -- sobib ju suurepäraselt otsa! Avaloo "Cuero Nero" eepiline, koguni pompöösne ilu (milles on natuke nii Arvo Pärti, Fennesz'it kui Tim Hecker'it) sai astendatult loogilise otsa. Kuigi kontseptualistid võivad viriseda hollandlase muusikalise hüperaktiivsuse peale, veab artist helilises meisterlikkuses igati välja.

8.0 (7.5-8.5)