Aidan Baker & Dead Neanderthals -- Cast Down and Hunted (2024)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone 
• Improvised music 
• Experimentalism
• Dark ambient 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Free jazz 
• Post-psychedelic 
• Post-metal 
• Post-bop 
• Drone doom

Kahelooline taies (kogupikkus 42 minutit), mis on loodud Kanada-Hollandi koostööna, mis algas aasta tagasi. Üks huvitav erinevus on täheldatav Hollandi tandemi puhul - tehtud on huvitav lüke - kui Rene Aquarius on jätkuvalt trummide taga, siis Otto Kokke on loovutanud saksofoni Kanada vanameistrile, eksperimenteerides ise süntekal (tõsi, Kokke on ka varem mänginud elektroonikaga mõnel albumil). Nii äärealade tume metallmuusika, pealispinna all võbelev-vigisev jäts kui pahaendeline droon- ja ämbientmuusika ilmuvad välja, et teineteist tervitada ja ühte sulanduda (tõsi, kogu aja püsib üleval tihe udu nagu Dracula lossi ümber; või sõidab udupasunatega laevuke kusagil maailma veerel). Jätkates albumi meeleolu ja pealkirja silmas pidades -- muserdavasse tulevikku viiv kaunilt ehitud muusika; kui võrdkuju peole katku a'al, kui pidulised naudivad viimaseid hetki, olles teadlikud Vikatimehe kohalolust. Hollandi eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture Records on meisterliku (minimalistlik, kuid ei hakka kordagi igav) teose üllitamise taga.

Smolders, Guido Nijs & Koen Delaere – Smolders / Nijs / Delaere (2023)

Moving Furniture

Improvised music Avant-garde Cool jazz Avant-electronica Experimentalism Free jazz Improvised noise Experimental electronica Musique concrète Field recording

Käesolev 5-looline taies ühelt poolt loob ning teisalt võitleb teatud standardite vastu. Nimelt Hollandi eksperimentaalplaadifirma Moving Furniture'i rohkem- ja vähemkodustatud artistid võitlevad improvisatoorse ja vabajätsu monokroomse šabloonhelivaabaga, mis ilmselt paljudel kuulajatel meelt just rõõmsaks ei tee. See on midagi sellist kui kulgeda bussis mööda magistraali ning vaadata, kuidas eessõitvad autod vahetavad kohti. Toimub liikumine, isegi teatud mustri vaheldumine, ent selle tähendus jätab kuulaja külmaks. Õieti -- jääb kuulajale kaugeks. Käesoleva plaadi ümbris näikse samuti sellele viitavat. Kuulasin eile maal kuldnokkade siristamist, ning kuulsin neilt kummastavaid helisid. Vend ütles, et nad pidid (osaliselt) imiteerima teiste lindude hääli -- ent tundus, et nad olid viimati kuulanud modulaarsüntesaatoreid. Sarnane tunne hakkab sugenema alates loost "Bianco di Titanio", mis ristab nimetet elektroonikat improvisatoorse muusikaga. See on väärt sugereeriv kogemus, kuivõrd ühes loos püütakse vokaaliga imiteerida udupasunaid. Tõele au andes ei suudeta seda vaapa ületada, ent vorm muutub niivõrd peeneks ja oskuslikuks, et kvalitatiivne hüpe toimub. Kahel viiendikul albumil, aga päästikule on juba vajutatud -- korduskuulamisel kandub udupasunate vaib ka esimestele lugudele. Lisaks ujub pinnale meeldiv kergus ja hõllanduslikkus. Uue laine jahejäts. Väärt kraam.

Coen Oscar Polack – A Concrete Pasture (2023)

Moving Furniture

Drone/Electro-acoustic/ Experimentalism/Ambient/Musique concrète/Avant-garde/Sound art/Field recording

Hollandi helialkeemiku käesolev üllitis ilmus rohkem kui kolm aastat pärast keset Covid-19 pandeemiat ja sellest ajendatud albumit "Harlemmerhout" -- eesmärgiks pakkuda konkreethelide abil tröösti sulus inimestele. Mäletavasti kasutas ta kodulinna Haarlemi pargis salvestatud helisid. Nüüdseks on pandeemiline situatsioon kardinaalselt muutunud, ent heli seetõttu nii põhjalikult ei muutu. Konkreethelid on jätkuvalt esindatud, piisavalt on elektroakustilisi katsetusi, ka tuulekelli meenutavad improvisatsioonid on kohal -- siuksed pehmed ja nunnud akordid siia-sinna kiikumas. COP-i tugevus on seisnenud abstraktse tuttavliku heliga edukalt ristamises; sinna vahele-peale-ümber-alla igasuguseid helikatsetusi -- pärishelidest väljaarendatud rütmid, kiirendatult keriv droonheli, mis mingil hetkel omandab udupasunate mõõtme ning lõppeb -- üllatus-üllatus -- saksofoni soologa. Mis ta tegelikult nii väga üllatus on -- sobib ju suurepäraselt otsa! Avaloo "Cuero Nero" eepiline, koguni pompöösne ilu (milles on natuke nii Arvo Pärti, Fennesz'it kui Tim Hecker'it) sai astendatult loogilise otsa. Kuigi kontseptualistid võivad viriseda hollandlase muusikalise hüperaktiivsuse peale, veab artist helilises meisterlikkuses igati välja.

8.0 (7.5-8.5)

Tongues Of Mount Meru – Kalpa (2023)

 

Moving Furniture

 

• Minimalism
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Psychedelic 
• Experimentalism
• Post-classical
  
• Drone 
• Raga music 
• Sound art

 

Käesolev kahelooline üllitis ei ole veel ametlikult üllitatud – see juhtub mai lõpus –, ent Hollandi eksperimentaatorid Moving Furniture'i plaadifirmast saatsid promopaki kohale. Tõepoolest – kaks pikka kompositsiooni, mille taga on kaks legendaarset helide tekitajat Norramaalt – Lasse Marhaug ja Jon Wesseltoft. See album keerleb kõige ja eimillegi ümber – keskmeks on droonpoom, mis kiirgab paremale ja vasakule, ülesse ja alla. Ühelt poolt on see klassika, ent jätkuvalt värskelt ja virgutavalt kõlav. Jätkates abielupaari La Monte Young'i ja Marian Zazeela 60ndatel alustatud pikkade heliintonatsioonide keskset traditsiooni, mis kahtlemata on ka mõjutatud Hindustani klassikalisest muusikast ja filosoofiast. Muusika, milles helide suhestumine aja ja ruumiga võib läänlaste kannatuse proovile panna (esimese osa-loo pikkus on 58- ja teise oma 44 minutit). Olles varem suht kriitiline nii mõnegi MFR diskograafias ilmunud droonalbumi suhtes, ei ole ma teps selle suhtes. Selles on jõudu ja sädemete pildumist, elektrit ning kiiresti teisenduvat seestumist-väljumist. Pärast äsjamainitud eelduste täitmist töötab helitervik printsiibil – vähem on rohkem – veatult. Poolorkestratsioonid ja udupasunad – mida teistes kontekstides oleks ehk liialdus nõnda nimetada – paisuvad ja liiguvad keskme suunas; muidu triviaalne helide vibreerimine omandab tavalisest olulisema rolli. Ja kolmandaks hakkavad albumi pikkus, muusika monotoonne iseloom ja kuulaja ootused paratamatult genereerima uusi eksisteerivaid ja fiktiivseid toone; lisaks tekitades peapööritust ja taju nihkumist. Koha parameetrid, mida külastatakse lõputult. Nii tekibki ülene seostatav kogemus elik kohavaim.

 

8.0 (8.0-8.5)

Tasos Stamou – Monoliths (2021)

 

Moving Furniture 

 

• Drone 
• Avant-garde 
• Post-folk 
• Electro-acoustic 
• New Weird Greece 
• Abstract 
• Minimalism 
• Electronic music 
• Microtonal 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Improvised music 
• Free folk

 

Kui naasta Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records'i manu, siis tähendab see tõenäolist kohtumist artisti(de)ga, kelle(de) üllitisi oled juba kuulnud. Ühelt poolt järjepidev ja ratsionaalne – võimalik jälgida artisti uusi tegemisi ja võimalikku liikumist-arengut; eriti kui tegu on eksperimentaalmuusikutega. Kreeka juurtega Tasos Stamou loomingut on juba varasemalt siin käsitletud ("Caveman" aastast 2018). Stamou on huvitav artist ka seetõttu, et ehitab ise elektroonilisi instrumente, müües ja sel viisil end finantseerides. "Monoliths" sarnaselt eelpoolmainitet albumile on korralik ja huvitav teos, milles pealtnäha vastandid on üheks seotud. Ühelt poolt mitmekihiline-mitmeharuline ja teisalt terviklik, vasakult poolt vahetult lõikav ja paremalt jälle distantsi hoidev. Ühelt poolt determineeritud, ent teisalt improviseeritud ja hingav. Stamou muusika ei taandu efemeerseks hallitooniseks üles-alla pendeldamiseks või verevaeseks binaarseks helide järgnevuseks, vaid oskuslikuks kihistuse loomeks. Võib-olla žanrilise eelistamatuse eeldus tagab helide sügavustesse käändumise – sellesse on kätketud nii elektroakustiline kõlaruum kui abstraktse folgi võbelused ja elektrooniline manipuleerimine nii pikkade nootide kui (kiriku)kellade ja suvaliste kolksatustega. Kuigi ta varasemalt on teinud koostööd vaprate metsafolgiamatsoonide Kuupuu ja Lau Nau'ga, siis esmajoones selle albumi helikeele ja lähenemise sugulust võiks võrrelda Kemialliset Ystävät'i ja Charalambides'ega. Kompromissitu, ent imetabane klaaspärlimäng.

 

9.0 (8.5-9.5)

Jacaszek, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra – IT DEEL I (2022)

 

Moving Furniture 

 

• Modern classical 
• Art music 
• Musique concrète 
• Post-rock 
• Ambient drone 
• Conceptual 
• Electronic 
• Ambient 
• Spoken word 
• Organic electronica 
• Post-classical 
• Electro-acoustic

 

Eesti filmisõpradele tuttav Poola helilooja Michał Jacaszek – kes helindas filmi "November" – on mestinud Kleefstra vellekestega, et juhtida tähelepanu inimlooma arutule käitumisele looduse suhtes. Õigupoolest on see Hollandi vendade looduse kaitsmise projekti esimene osa, mille raames nad teevad koostööd erinevate muusikutega, st esinevad ja salvestavad laivis. Igatahes avang mainitet seeriale on muljetavaldav – orgaanilised ja akustilised helindid on seotud üheks tervikuks kunstlike elektrooniliste võngetega. Sugereerivalt Jan Kleefstra esitatud friisikeelne sõnaline mana lisab sügavust nii helilisel kui tähenduslikul tasandil. Inimene kui osa loodusest; kui väike osa loodusest, kes ei tohiks muutuda mürgiks teiste osapoolte suhtes. Küsimus ei ole niivõrd looduse hävitamises, kuivõrd paratamatuses taanduda inimlike vajaduse miinimumini (ent kas sellest piisab?). Loodus saab kahjustada, ent selle käigus sureb välja inimene; saamata loodusest emalikku tuge – pärast mida loodus taastub niikuinii, hakates taas pulbitsema elurikkuses. Inimskelettide massid vedelemas linnatänavail, samas asfalt ja betoon murenemas pealetungiva puude ja põõsastiku massiivi all. Inimkolbad on putukatele eluasemeks, abaluude taga otsib mõni varju, taimed tungivad sümfüüsimulkudest kõrgustesse, randmed ja sääreluud on purustatud kõrghoonete lagunemisel eraldunud ja alla kukkunud ehitusmaterjaliga. See on sünge apokalüptiline vaatepilt – eleegia sellele, kes arvas kõike valitsevat. Süngeimad kõlad siin 8-loolisel albumil näikse implitsiitselt sellele vihjavat. See ongi viimne kohtupäev. Alternatiiv sellele vaikselt tiksuvale õõvale oleks tuumasõda – ohverdusakt, mille teostamiseks inimene on liiga arg ja egoistlik (saamata aru, et altarit ja ohvrilooma ei vali enam tema, vaid see on talle juba välja valitud – panustatakse temale). Kiirgus on tapvalt roheline, ent puhas(tav). 

 

9.0 (8.5-10)

Scanner & Modelbau – Loess (2022)

Moving Furniture

• Ambient 
• Drone 
• Microtonal 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Electronic music 
• Minimalism 
• Ambient drone 
• Experimentalism 

Legendaarse Robin Rimbaud'i ehk Scanner`i  ja mitte vähem legendaarse Frans De Waard`i (tuntud ennekõike muusikakriitikuna) ehk Modelbau ühisalbumi esimene osa on väga meisterlik ämbientmuusika. Piisavalt abstraheeritud, et hägustada piirjooned nii helis kui mälusoppides. Hägustamine nii helides kui mälus kutsub esile unustuse – unustus on seesugune viirastus, mis võimaldab fantaasial piiritult lennelda, olles mitu sammu eespool kuulaja pertseptsioonist. Ka ei sega hägustumist fraaside korduma hakkamine – ju on valitud õiged, antud kontekstis pihustumist võimendama ja teisalt koondama suunatud fraasid. Isegi kui üllitise keskpaigast hakkab muusika rohkem fokusseeruma ja sobituma juba teada-tuntud klišeedesse ning võib meenuda Brian Eno ütlus ämbientmuusika funktsionaalsuse kohta (ämbient kui pelk sisustusmuusika), tuleb rõõmuga möönda, et mingisugune kaardistamatus ratsionaalses lahtimõtestamises jääb püsima. 

8.0 (7.0-8.5)

Nils Quak – Ichi-Go Ichi-E (2022)

Eliane Tapes

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Experimentalism 

Seda kaheloolist albumit nimetaksin vanainimeste muusikaks, kuna seesugust (eksperimentaalset) kidumist olen juba kuulnud sadakond aastat. Päriselt ehk mitte nii kaua, ent La Monte Young'ist saati on sedasorti muusikat produtseeritud vähemalt paari saja aasta kuulamise jagu. Tõsi, järjestust ja rõhuasetuste komakohti on muudetud ja ümber tõstetud. On see silmamoondus või mitte – on igaühe enda otsustada. Mikroskoopilise tasandi vaatlus läbi filtrite ja minimalistlike pinnavirvenduste. See üllitis sunnib mind küsima muusikaliste realiteetide kohta. Kuivõrd see, mida me sellel kuuleme, on tõene, st algallikast lähtuv. Mis eeldustel me muusikat üleüldse ehtsana kuuleme-tajume? Kas need krõbinad, mida siin aeg-ajalt kuulukse, on need internaaIsed või tulenevad kõrvaklappide klapikatte krõbinast ja bluetooth-ühenduse ebatäiusest? Kas keegi teine või kolmas kuuleb neid? Sama teema laieneb ka fantaasia ja muusika vahekorrale – kas muusika kutsub esile fantaasiaid ilma vormi sekkumata või fantaasiad "sekkuvad" muusikasse ning hakkavad vormi mõjutama? Kui palju on muusikas eimiskit? Ehk võime edasi tõdeda, et kui eimiski on muusikas ning kuulajatena seda aktsepteerime, siis eimiski muutub miskiks. Siin see on ning kiidame heaks. Ja kõik me saame kunagi vanaks – seega kohane vanainimesemuusika on siin. 

7.5 (7.0-8.0)

Jos Smolders & Jim O'Rourke – Additive Inverse (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

 

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Musique concrète
• Sound art 
• Avant-electronica 

Selle peaaegu 40-minutilise kompositsiooni/albumi kuulamiseks olin sunnitud aknad toas sulgema, et eristada kunstlikku "pärishelidest". Kui operatiivmasina huilgamine tuppa tungis, ei olnud ma üldse kindel, mis allikast see heli tuleb; seda enam, albumil on esindatud ka "pärishelid". Ja ma ei saanudki olla kindel – kiirabiauto sõitis nii albumil kui ka siinkirjutaja aknast mööda. Rääkides albumi temaatikast – ümberpööratusest ja taas õigetpidi lineaarsele ajajoonele paigutamisest, siis parim näide tuleb hoopis filmikunstist. Twin Peaks'ist tuntud Musta Jahimaja residentide äraspidine aktsent ja osaline kõne düsfunktsionaalsus oli saavutatud eelpoolmainitet viisil. Nihestatud, veidralt lummav elik visuaalseks saanud transtsendentaalsus. Käesoleva kompositsiooni lineaarsus on kätketud pidevasse muutumisse faasinihete ja heliefektide najal. On valje et mitte öelda ähvardavaid arenguid ning teisalt vaevumärgatavat õnnist kulgemist. Kuivõrd on tegu improvisatoorse muusikaga on juba järgmine küsimus, millele vastamine ja tolle horisondilt hinnangu andmine eeldab võrdluste olemasolu näiteks jätsu kui improvisatoorse muusika võrdkujuga. Eeldan, et eeldades seda muusikat üksnes improvisatoorse muusika näitena, võiks kompositsiooni veelgi kõrgemalt hinnata (elik kõlab põnevamalt kui keskmine näide). Võttes arvessse autorite kogemust ja kuulsust helide genereerijatena ei ole põhjust kvaliteedis kahelda. Küsimus on pigem selles, et kas efektid ei hakka albumi voolavust ja hingamist lämmatama? Vastus on pigem ei, ehk albumile jah. 

7.5 (7.0-8.5)

Claudio F. Baroni & Dario Calderone – Ursae Minoris (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Avant-garde
• Post-classical 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Drone 
• Electro-acoustic 

Kolmest pikast kompositsioonist koosnev teos Claudio Baroni'lt, keda abistab Dario Calderone. Muusika on inspireeritud Väikese Vankri tähtkujust – püüd sellesse kuuluvad tähed kaardistada helidega, kasutades ainsa instrumendiga kontrabassi; lähenedes sellele eri teid pidi ning kasutades instrumendi võimestamiseks elektroonilisi vigureid (luupe, pitch-efekte, aeglustamist-kiirendamist, samaaegset helide suhestamist-nihestamist). Siin on nii mängutehniliselt (intensiivne trummeldamine ja rahulikum droonimine) kui kõlaliselt (alates kärarikkast ja lõpetades järk-järgult vaikusesse sumbumisega) binaarne maatriks seda albumit suunamas. Samamoodi nagu põnevus ja igavus on nende helide põhjal teisenenud kuulaja emotsioone kontrollivast tajukeskusest. Konkreetse muusika funktsionaalsus võiks taustamuusikana kosmoseraketis tulla esile sama eredalt kui mõõtmatutesse kaugustesse jäävate tähtede eredus. Albumi on üllitanud Hollandi eksperimentaalmuusikaleibel Moving Furniture Records. 

6.5 (6.0-7.5)

Renè Aquarius – Transmutation (2018)

Moving Furniture

Bandcamp

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Illbient 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Acousmatic music 

Hollandi muusiku kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis sobitub tänasesse päeva – nimelt on see natuke rohkem kui pooletunnine üllitis kommentaar Norra kunstniku Ajla R. Steinvåg`i skulptuuriseeriale. Huvitav on seejuures, et mõlemad artistid on meditsiinihariduse taustaga – esimene neist on meditsiiiniteadlane ning teine tegeleb õnnetusjuhtumitest tingitud vigastuste visandamisega. Päevakajaline on seetõttu, et artiste intrigeeris mõte metallosakeste kogunemisest inimkehas, mille lõppeesmärk on surnud koe tuvastamine inimkehas. Ilmselt on silmas peetud metalli funktsioneerimist markerina. Kuna metall on organismi sisestatud, siis siit tuleneb kohane analoogia vaktsineerimisega-mittevaktsineerimisega, mis lõhestab tänasel päeval ühiskondi ja inimrühmi. Fookus, millele omakorda loovad fooni paljud muud teemad. Kuidas lahendada suur haigestumus ja suremus? Moraalsed, eksistentsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised dilemmad närivad otsustajate ja tavainimeste alateadvust ja mõistust. Sellest johtuvalt näikse see kitsaplaaniline lineaarne helitaies olevat võrdluspilt hullumeelsusele, milles inimese tundmused nii seesmiselt kui sotsiaalses plaanis on määratud ekslema, üksteise vastu põrkama ja eikuhugi jõudma. Iseennast tühistama. Tõepoolest, elame segasel ja pöörasel ajal – Hollandi leibeli Moving Furniture Records`i diskograafia sisaldabki piisavalt võimalikkust-hüpoteetilisust ja selle realiseerimist, et olla paljudes aspektides prohvetlik. Aga muutumine on kõige loomulikum asi elus – ehk selle sünonüüm koguni. Küsimus on vaid selles, et kas muutus on lineaarne, st kas subjekt jääb põhiolemuses samaks või teiseneb, st ilmneb põhituuma muutev ehk kvalitatiivne mutatsioon.  

Ryan Van Haesendonck – Vauville (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Modern classical 
• Musique concrète 
• Post-classical 
• Ambient 
• Field recording 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Art music 
• Ambient drone 
• Post-classical 
•  Experimentalism 
• Electronic music 

Võib-olla viimaseid Moving Furniture Records'i üllitisi arvustades ei ole ma kuigi armuline olnud; see muidugi ei kahanda kuidagi plaadifirma olulisust ja headust. Teada värk, et suurepärased pärlid ujuvad aeg-ajalt keskpärasema eksperimentaalmuusika seast välja. Muusikat on palju, ning kõike juhtub olema. Noore Belgia muusiku 8-looline album on ilma kahtlusteta pärl – minimalistlik, samas tundeküllane; olles inspireeritud Normandias merekaldal istumisest, kõndimisest ning ilmselgelt puhastumisest. See on kaasaegne klassikaline muusika, isegi kui sinna on pikitud elektroonikat (paar lugu on elektroonilise suunitlusega), improvisatsiooni ning väljavenitatud akorde. Õigupoolest droonhelidel on keskne roll albumil, kuigi need ei ole postindustriaalselt agressiivsed ega läbitungivad - pigem pealtnäha libisevad, pealiskaudsed ja pretensioonitud, kuigi jah, heal albumil peaks olema mingisugune fookus. Siin fookuse ankurdavad paralleelselt kerkivad harmooniad, konkreethelid, kellamängu virvendused ja improviseeritud näpped instrumentidel, mis kangastuvad üle uduhallide väreluste. Aeg-ajalt omandab asi mõnusalt pastoraalse mõõtme, kus aeg näikse tähtsuse kaotavat. Ma ei ole kindlasti originaalne, kui väidan, et mulle meenub Penguin Cafe Orchestra kohati väga mõtlikku ent ainitipilgulist teost kuulates. Ühesõnaga, küps teos noorelt loojalt.

Matthijs Kouw, Gagi Petrovic – Recalcitrance (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Ambient drone 
• Dark ambient 
• Post-industrial 
• Electro-acoustic 
• Sound art 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Minimalism
• Microsound 
• Abstract 
• Micronoise 

Ma olen Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records`i all üllitatavat muusikat seni üsna ühekülgselt mõtestanud – st kui aktualiseerivat ja genereerivat heli. Äkki annab see muusika edasi hoopis hinge tumedamate värvingute ja impulsside kirjeldusi. Kas inimese seesmine tumedam pool-hingeseisund on mitmekesine ja rikas? Ei tea, ei pruugi olla. Võib-olla sama mitmekesine või kiretu nagu see lahkalbum; koosnedes monokroomsetest droonhelidest, mis samas varieeruvad võngete mustris ja pikkuses selle heli paratamatult kitsastes piirides. Aeg-ajalt lisatakse selle kiretusse kulgu inimhääli meenutavaid oigeid ja sosinaid. Impulsid, mis lisavad kvantitatiivset lasti, samas muutmata kulu kvalitatiivset iseloomu. Teisisõnu, sulandumine jääb ära, elemendid seisavad üksteise kõrval ja lahus. Üks tunne lisandub eristavalt teisele. Ütleme nii, et tulemus oleks olnud mõjusam, kui pärast katse tegemist oleks laualt katseklaas ära koristatud. Matthijs Kouw`ilt kliiniline tehnoloogia jõuetendus. Gagi Petrovic seevastu hakkab värve sisse tooma – minimaalsed biidid, ning isegi postrokile ja uusklassikale lähenev esteetika – tõepoolest, lähenev, hoides nendega targu distantsi. Ühedimensioonilisus taandub, heli ja ruum hakkavad võnkuma ning erinevaid kujusid omandama, emotsioon ja varjundid sugenevad ja katseklaas(itunne) puruneb. 

Bruno Duplant & Alfredo Costa Monteiro – Soleils Noirs (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone 
• Acousmatic music 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Microtonal 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Micronoise 

Pealkiri peaks osutama päikes(t)ele, mis on tuhm(id), monokroomne(sed), st mis ei heida valgust, varje, värviküllasust. Võib olla on koguni kurjakuulutavad. On inimesi, sh siinkirjutaja, kes naudivad päikesevalgust läbi pilvefiltri. Päikesevalgus väsitab, eriti siseruumides viibides. Prantslase ja portugaallase koostöö põhimõtteliselt märgib sama kujutluspilti, mille aluseks on üks jäme bassine droonakord, mis varieerub ning mille satelliitideks on vaevumärgatavad helid-mikroskoopilised mürad; mis aegamööda varieerub ning omandab abstraheeritud signaali meenutavast kõlast pühaliku nimbuse (kõlades kui lopsaka vibraatoga katedraaliorel), seejärel sammhaaval varjub-peitub ning kombineerides uusi ja vanu kombinatsioone LFO efektiga manipuleerides. Kuigi žanriliselt peetakse seesugust heli (muusikat?) perifeerias olevaks, st äärmuslikuks, siis terapeutilises-puhastavas mõttes on see teraapilisem kui kaasaegne pläust(pop)muusika – täis nüridust, kohmakust, tühjust, juhmust. Mõnes mõttes ja kunati ideaalset heli (muusikat?) kandva albumi – mis koosneb 43-minutilisest kompositsioonist (improvisatsioonist?) – on üllitanud Hollandi eksperimentaalleibel Moving Furniture.

Orphax – En De Stilstaande Tijd (2020)

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Minimalism 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Sound art

Plaadifirma Moving Furniture Records'i bossi Sietse van Erve aka Orphax'i kahelooline album – mõlemad kompositsioonid lõpevad 18 minuti man – on täidetud sujuva droonmuusikaga – muusika, mis kõlab kui katedraalioreli vaikne ulg; justkui organist oleks uinunud ja langetanud oma pea ja õlad klahvidele; niisiis see vaikselt muutub kas objektiivsetel põhjustel – akorde lisandub või kaob ära; või teisalt subjektiivselt hakkab kuulaja fantaasia etendama omi mänge. Või siis mõlemat. Teise loo-teise osa algus on natuke tumedama, natuke elektriliselt särisevama minekuga, mis mingi hetk vaibub ja muutub väga ahtaks ja abstraktseks, lähenedes Alvin Lucier'i pingule tõmmatud traadi vibreerimisest tekitatud-tekkinud helikunstile. Aga lugu mängib samu trikke nagu esimenegi osa. Hea töö, puhastav kuulamiskogemus.

Elliott Sharp – Foliage (2020)

Moving Furniture

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Electro-acoustic 
• Acousmatic music 
• Improvised noise 
• Sound art 

Elliott Sharp on olnud üks käilakujusid Suure Õuna eksperimentaal- ja avangardmuusikaskeenes viimase nelja-viie dekaadi jooksul – kahe kuu pärast seitsmendat kümmet oma turjal kandma hakkava mehe ampluaa ulatub avangardrokist/No wave-pungist (Mofungo), jätsu, improvisatoorse elektroakustika ja elektroonikani välja. Hollandi eksperimentaalmuusikaleibeli Moving Furniture Records'i üllitatud 8-looline liigub kahe viimasena nimetatud žanri mõjuväljas. Tämbriliselt võrdlemisi kuivetu, et mitte öelda monokroomne; teisalt oma laadilt vaheldusrikas ja otsinguline (samas sedalaadi muusika piire võib juba esimeste akordide kuulmisest edasi ette aimata). On kuulda elektroonilisi eksperimente – võimalik, et selle taga on visuaalselt ja artefaktiliselt isegi põnevamad katsetused kui see helis väljendub (kuivõrd helil-heli salvestamisel on ühtlustav loogika); introvertsest improvisatsioonist müra või sellele lähedase helikaoseni välja. Ühte ja samasse jõkke tõepoolest ei astu, samas erinevad jõed koosnevad jätkuvalt sama koostisega veest.

Tasos Stamou – Caveman (2018)

Moving Furniture

Bandcamp

• Electro-acoustic 
• Abstract 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Experimental electronica  
• Acousmatic music 
• Electronic music 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Post-industrial 
• Drone 

Tasos Stamou on Ateena (Kreeka) juurtega Britannias resideeruv teenekas improviseeriv elektronmuusik, kelle albumeid võib leida paljude leibelite diskograafiast üle ilma (Lal Lal Lal, Orila, Discrepant, Zarek, Ikuisuus, Kukuruku, Triple Bath jpt). Tema metoodika on olnud lihtne – Stamou muusika põhineb impro-sessioonidel, millest ta hiljem on mingi osa albumile ekstraheerinud. Sessidel kasutab ta iseehitatud ja modifitseeritud instrumente nagu muudetud elektrivooluringiga süntesaatoreid ja elektroonilisi müraseadmeid (Stamouphone). Külastades ta kodulehte on näha (koos improviseeritud helinäidetega), et paljud instrumendid on müüki pandud. Päris karm, mida siinkirjutaja kindlasti ei suudaks teha. "Caveman" – mille on üllitanud Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records – koosneb kahest pikemast kompositsioonist. Mõlemad on nimetatud kaasaegse inimese otseste eellaste järgi ("Neanderthal", "Homo Sapiens"). Muusikaliselt on need lood järelindustriaalselt (võib-olla see mõiste tähendabki tagasi loodusesse) motiveeritud elektroakustilised helieksperimendid, täis kriipivat pinget ja ebakindlat tulevikku – väljasuremise oht, mis inimest kui liiki kauges minevikus ilmselt korduvalt ähvardas. Teisalt võib tema muusikat mõista koopasuu sümbolina, mis ühelt poolt oli pääs välisilma ja teisalt sissepääs nii turvalisusesse kui kiusatus looduslikele vaenlastele. Võitlus iseenda ja hõimu eksisteerimise eest oli igapäevane. Armutu kompromissitus. Looduse keskel elati, looduses sünniti ja surdi. Valdur Mikita on eestlasi kirjeldanud metsarahvana – seda võib ka nüüd mõista väga otseses tähenduses, kuivõrd (kurb?) lisavint seisneb selles, et inimesed kipuvad metsa surema. Muideks, Tasos Stamou metsa(folgi)link seisneb selles, et ta on teinud koostööd põhjanaabrite metsafolgisuuruste Kuupuu ja Lau Nau'ga.

Richard Chartier – Continue (2020)

Moving Furniture

• Avant-garde 
• Sound art 
• Experimentalism 
• Microtonal 
• Abstract 
• Microsound 
• Non-music 
• Psycho-acoustic 
• Electronic music 
• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Micronoise

 

Ameerika helikunstnik-eksperimentaator näikse olevat inspireeritud pigem helide kõrvalekalletest kui korralikust helikvaliteedist. Aga...jutt käib helist kui algmaterjalist, mitte kui kompositsioonilisest ülesehitusest. Ei ole ta ei esimene ega viimane artist, kes helidele on veaprintsiibil või selle kõige minimaalsemat alget aluseks võttes lähenenud (meenuvad Frank Bretschneider ja Kaffe Matthews). Teiseks loob Chartier neist helidest põnevad kompositsioonid – võttes eelduseks helide dünaamika, nihete, arenguskeemide olemasolu. Kolmandaks – eirates eeldust, et muusika on inimolendit mõjutav aktiivne kunstimeedium ja inimene selle juures jääb passiivseks – kasutab Chartier nn madala läve kuulamise taktikat/low level listening/, et kuulaja peaks aktiivselt kaasa lööma, et asjast mingisugust sotti saada. Siinkirjutaja pidi haarama vastutahtsi kõrvaklapid, et saada kuuljaks ja isoleerida segavad helid. Ning kuulma hakkasin paljut ja huvitavat, detailset ja üldisemat – nii vaimses plaanis, fantaasiates kui füüsiliste vibratsioonide kaudu. Midagi rappub nii mentaalselt kui füüsiliselt, lisaks kuuldavale on kuuldamatut ja olematut (kuulmismoonutused – vt. Maryanne Amacher). "Rahu ainult rahu!", karjus Karlsson ja pani Moving Furniture plaadifirmalt ostetud taiese maksimaalse helitugevusega mängima, et kuulda minimaalset.

Haarvöl – Ridge Of Humming Spoils (2020)

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone
• Post-classical
• Electronic
• Avant-garde
• Ambient drone
• Experimentalism
• Microtonal
• Modern classical
• Electro-acoustic
• Abstract

Portugalist pärit trio on tagasi rohkem kui eikunagi varem, tehes seda taas Hollandi leibeli Moving Furniture Records abil. See on imetabane tervik droonhelidest, mis paisuvad ja poogivad viieloolise terviku vältel enda külge moodsa klassika, ämbiendi ja elektroakustilise muusika parimad puudutused. See on lumm, mis valitseb kuulaja ajusid, mis valitseb nii muusika kestmisel kui pärast helide vaibumist. Konkreetsemalt on selles nii dünaamilist voogavat soojust, teravamaid metalliklõpsatusi, elektroonilise muusika mahedust ja pretensioonikust; oma kõige minimalistlikumal ja abstraktsemal kujul kõlavad helid kui Alvin Lucier'i kõige perifeersemate helide talletused. Oma kõige lummavatel hetkedel kui ajasõlme kapseldunud klassikaline muusika. Ja see samm-sammhaaval taanduv lumm oma hüpnootilises veetluses on justkui taandumise ja surma võrdkuju. See ei ole hirmutav, pigem julgustav, mis seatud Kõrgema poolt. On liigne lisada, et tegu on selle aasta ühe väljapaistvaima teosega.

Coen Oscar Polack – Haarlemmerhout (2020)

Moving Furniture

• Field recording
• Musique concrète
• Organic electronica
• Electronic music
• Electro-acoustic
• Avant-garde
• Drone
• Abstract
• Ambient
• Sound art
• Micronoise
• Non-music
• Experimental electronica
• Minimalism

Lammaste määgimine, sigade röhkimine...kas on tegu ühiskonnakriitilise kommentaariga? Ei hakka kaunikõlalist albumit, selle kunstilist väljapaistvust banaalsustega sittama. Aga jah, eelpoolmainitud loomad on siin esindatud, keset linnulaulu ja veevulinat. Hollandlane Coen Oscar Polack on tuntud helide looja, kes on tuntud konkreethelide kasutamisega oma heliteostes. Tema ilmselt tuntuim ja väljapaistvaim album on The Skipping Monk (Recordings Of Nature And Culture In India) aastast 2009 (plaadifirma Narrominded), mis – nagu pealkirigi vihjab – on India rännakutel põhinev audiopäevik-manipulatsioon-kompositsioon. Suurepärane ja teadvustavardav teos, kus on nii avarust, sügavust kui transtsendendaalset (üle)minekut. Meeldib, et COP ei püüa pärishelide abil presenteerida helide taga olevat realismi – kuivõrd see püüe on juba eos võimatu –, vaid komponeerib neid helisid autentsel kujul kasutades, vahel moonutades ja genereeritud pikki signaale, mõõdukalt doseeritud mürasid ja droonhelisid ja vahedat elektroonikat juurde lisades ja segades. Kas ongi enam imekspandav, et elektrooniline heliloome võib olla niivõrd emotsioone esilekutsuv ja dünaamiline – liikudes range ja lõdva, terava ja maheda, obsessiivse ja meeliavardava heliessentsi vahel. Kohati liigub album väga eepilistele väljadele – ilma pingutuste, ilma punnimiseta. Album on inspireeritud urbaansest eskapismist, põgenemisest parki (kuigi siinkirjutaja jaoks on see vähe vildakas idee, kuna linnast põgenemiseks on reaalselt sealt vaja väljuda, mitte simulaakrumsõlme peadpidi vinduma jääda). Aga muusika räägib – ja räägib kõigest üle ja kõigest kõvemini. Plaadi on välja andnud üha olulisem ja oma (teenitud) kohta väljanõudev Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records (tuntuimad artistid Merzbow, Machinefabriek, Frans de Waard, D'Incise, Gareth Davis).