- Drone
- Microtonal
- Avant-garde
- Sound art
- Experimentalism
- Post-minimalism
Võiks ju arvata, et mida ikka droonmuusikaalbum pakkuda suudab - ega eriti ei suudagi -, ent vahetu kuulamiskogemus nende helide seltsis pakub piisavalt elamust. Kahtlused taanduvad siis, kui helid hakkavad kaikuma. Ühelt poolt 4-looline (pikkadest kompositsioonidest koosnev) taies evib kristalsust, mis tasapisi hakkab murenema - lisandub vibrato, pakkudes eri variatsioone, justkui kuulaja tajuks maailma õhu ja maa vahendatud vibratsioonides. Alles seeläbi hakkab kuulaja nägema. Eelpoolmanitud kristalne selgus võidab täitsa algusest tähelepanu: mitte selle poolest, et see pakuks ootamatuid pööreid või loogikaülest avangardismi, vaid pigem ausa, puhta ja siira tonaalsusega. Lähenemine on minimalistlik, kuid mitte verevaene. Siin ei ole midagi liigset ega puudu -- iga sagedus on täpselt seal, kus peab olema. Kaudselt saame selles veenduda, kuivõrd muusika tekitab seisundeid ning ettekujutust spetsiifilisest ruumist. Esmamulje võib jätta kuulaja vaiksesse jääkristallide muuseumisse, kus helid helgivad valgusena läbi läbipaistva klaasi. Vibrato lisandumisel hakkab klaaspärlimängulik tüünus vaikselt taanduma. Need peened muutused toovad kuulamisse sügavust, mis ei väljendu meloodias ega rütmis, vaid puhtas helilaotuses -- kõditades salalikult nahapinda, luid ning lihaseid. Isegi eepilisus ilmneb Rasten'i taieses -- vähem on rohkem. Isegi mitte rohkem, vaid palju rohkem kui arvestada tõsiasja, et igasugune pompöössus on sellest vilinaga välja lastud (tekitamata tundmuste maailmas kahetisi impulsse). See on vastumürk pompöössusele: puhastav, karge ning ka loogiline. 8.0 (8.0-8.5)
