Manoeuvres Sentimentales -- Delightfully Deceitful (2025)

CIRCUM-DISC/Andrea Bazzicalupo

• Post-bop
• RIO
• Improvised music
• Free jazz
• Avant-jazz
• Experimentalism
• No wave
• Avant-prog

Kolme nädala pärast ilmub Prantsuse plaadifirma CIRCUM-DISC all 7-looline üllitis, mis suudab vältida klišeesid (ning pakkuda uut), isegi improvisatsioonilise muusika vallas. Konkreetsemalt Andrea Bazzicalupo kitarri(m)äng kõlab avangardjätsu nihkumisena no wave-skeene ja avangardistliku progeroki suunas; kuidas siis teisiti mõista kohati mürarohket kitarrimängu jätsu kontekstis (tavapäraselt on see suund olnud vastupidine). Või siis Laurent Rigaut' kohati hakitud-tükeldatud puhkpillid, mis on spetsiifiliste heliühikute ekstraheerimine ning sisestamine helivalemisse, mis siis kas loob väärtusi või hoopis läheneb nullile (sõltub loomulikult subjektiivsest hinnangust!). Peter Orins klõbistab tavapäratult, kohati sisenedes minimaaleksperimentaalelektroonika mängumaile. Saan aru, et nimetatud asjad ongi virtuoosselt otse sisse mängitud, et säilitada isikupära. Eks trio muusika olegi pendeldamine vabajätsu vabalanguse ja postbop'i kontrollitud kaose vahel, vaadeldes end ringiga endasse tagasi tulles, taas endasse sisenedes, end kõrvalt vaadates ning taas tsüklit korrates. Õnneks ei ole tegu nartsissistidega, ollakse kriitilised, ego surutakse maha ning vajadusel kriimustatakse teineteist. Aeg-ajalt langeb kolmik pingutuse tagajärjel letargiasse: mõtte-ja helilõng hakkab hääbuma. Mõned vandenõuteoreetikud on pidanud jätsu saatanast -- kui mõelda pidevalt ringi(de)s liikumisele, siis jah, see mõte näib vägagi ahvatlevana. Nali naljaks ning ennastõigustavaid religioosseid mõtteid kõrvale jättes on see muusika kahtlemata ood intellektile, millest ei puudu ka tugev emotiivne säde. 8.5 (8.0-9.0)

Almufaraka -- Master Of Disorder (2024)

Circum-Disc

• Improvised music 
• Dada music
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Sound poetry

Prantsuse plaadifirma Circum-Disc'i all üllitatud kaheksaloolisel taiesel tekitavad kolm vokalisti-vokaalakrobaati suudega helimaastikke, ning neid toetab trummar. Nad mitte ainult ei vahenda, aga kehastuvad ka ise helienergia kanaliteks. Nende piklikud (ehk ka pilklikud) "ooooooo", "eeeäääöööö", "mhhmhhh" ja-nii-edasi häälutused-oiged-röhitsused on siseelu pinge vibratsioonilised väljendused, iga kääne ja modulatsioon on põgus hetk pidevas muutumises. Need häälitsused (neid võib sõna otseses mõttes tajuda efektidena -- nendega kaasneb otsene tulem kuulaja tajule) mööduvad tahtlikult intellektist ja resoneerivad vastuvõtjate endi intuitiivse tajuga. Ma ju ei taipa venitatud "mmm" tähendust; ma tajun selle laienemist, selle püsivat kohalolekut helikudumis. Kõike seda arvesse võttes meenub, et lisaks kõigele on suu ka seedekulgla algus (äärmuslikemaid helisid võiks siin tõlgendada seedekulgla, peristaltika jms väljendusena). Eelpoolmainitu taamale paigutatud trummar ei toimi mitte jäiga taktimõõtjana, vaid maandusjõuna, rütmilise konkretiseerijana, võimaldades vokaalkatsetustel sidusalt hõljuda, lahustumata puhtaks abstraktsiooniks. Tema pulss ei ole piirang, vaid pigem elutähtis alamvool, ühtlane südamelöök, mille taustal voolavaid häälitsusi kujundatakse. Nii et häälutuste ja löökide koosmõju loob emotiivse pinge puhta kestuse ja "kirjavahemärkide" vahele. Trummari aktsendid ja täidised ei ole lihtsalt rütmiline plaasterdamine; need on energeetilised impulsid, mis interakteeruvad vokalistide heliuuringutega -- mõnikord tõukavad neid edasi, mõnikord pakkudes hetke maandatud peegeldust -- trummar korra loojana. 8.0 (7.5-8.5)

Kaze & Ikue Mori – Sand Storm (2020)

Libra

Circum-Disc

Bandcamp

• Improvised music 
• Free jazz 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Psycho-acoustic 
• Electronic 
• Voice poetry

 

Kaze ehk Christian Pruvost, Natsuki Tamura (trompet), Satoko Fujii (klaver), Peter Orins (trummid) ja "juhtiv rüperaali pioneer" Ikue Mori (elektroonika) ludistavad 64 minutit, tuues esile erinevaid laade ja kompositsioonilisi mustreid. Algab mürapurske ja vee voolamist meenutava heli saatel, et siis suht inertseks klaaspärlimänguks taanduda. Et seejärel taas esile tõusta harmooniliste progressioonidega. Samas mõtlen, et kui plaat olnuks kaks korda lühem, et kas kvalitatiivselt olnuks plaat kaks korda kehvem? Ilmselt mitte – pigem vastupidi. Paljude vabajatsu ja impro-, aga ka elektroakustiliste üllitise häda on, et need kipuvad ajaliselt lohisema. Kvantiteet hakkab kvaliteeti mõjutama, liivatorm on vaibunud ammu enne kui plaat lõppeb (kuigi vormilist möllu on küll ja küll de facto, aga ekstaatiline kõver on ammu horisontaalseks madaldunud). Ka võiks keegi Ikue Mori'le delikaatselt teada anda, et läpakaga saab ka teistmoodi ja huvitavamalt toimetada. Ei ole huvitav lõputult monokroomset digipuru(stamist) kuulata. Protsessina ja treeningu mõttes on see mängijatele kindlasti huvitavam ja sündmusterikkam kui kuulajatele. Siinkirjutaja lemmik on algul kussutav poolatmosfääriline Noir Poplar, mis hiljem efektselt põrutab klaveri ja Mori elektroonika saatel hoopis teises suunas. Ka sellele järgnev lühike, aga sündmusterikkalt kütkestav ja kramplik Suna Arashi on veenev. Luguloo Noir Soir teine pool on häälutuste keskne. Ühesõnaga, võin eelpool väljatoodud kriitikat nende lugude valguses natuke mahendada. Aga kordan – improartistid peaksid ekstaatilisusega hoolikamalt ümber käima. Plaadi on välja andnud Circum-Disc ja Libra Records.