Ausgang II – New Rendering (2023)

Eyes Wide Open

Deep house Avant-garde Minimalism Ambient drone Progressive electronic Electro-house Club dance Experimentalism

Kahest eriilmelisest loost koosneb käesolev üllitis; järjestuses teine lugu "Taklamakan" on eksperimentaalsem, mis põhineb pulseerival droonämbiendil; olles küll minimalistlik, ent pakkudes lopsaka tämbriga rammusat vaimu- ja hingekosutust -- sihuke tangerinedreamilikust progressiivelektroonikast/Kosmische Musik'ist lükkunud-tõukunud väikese kumerusega diagonaalis kulgev, ent täpselt välja mõõdetud on see intensiivsus. Nimiloost avalugu seevastu on tantsumuusika parimal moel -- konkreetsemalt on see haussmuusika; õieti elektrohaussi ning süvahaussi sugemetega intensiivne ning kaasahaarav küte -- väga funky. Funky-funky. Igati õnnestunud Dr. Jekyll and Hyde'i laadis ümberkehastumine muusikaliselt.

Other Eyes – Ghost Tape #9 (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Experimental rock Alternative rock Psychedelic Avant-rock Garage rock Indie rock

See kuuelooline ning 22-minutiline teos oli minu eelmise aasta üks lemmikuid rokk-kategoorias. Täpsemalt seda mürglit ei määratle mitte võimas energiakaarleek kitarride, trummide ning aeg-ajalt happeliste klahvpillide paistel, vaid meeleheide, lootusetus ning haavatavus. Kui avalugu justkui juhataks bändi sisse Sonic Youth'i, My Bloody Valentine'i ning Röövel Ööbiku ((kunati tõnupedarulik vokaal ning tämber (sic!)) patronaaži all, siis õige pea näikse ansambel mõistvat, et see ei ole mitte väljapääs, vaid hoopis tupiktee; mistõttu ansambel hakkab hulluma ning tuure juurde keerama, püüdes destruktiivse ahastusega kõike enda ümber lõhkuda, et efektiivselt ja elegantselt fookust kitsendada -- mitte oma energiat raisata ega hoogu jahutada --, et sinna kitsasse tunnelisse maksimaalselt tulistada. Ses mõttes on justkui tegu roki mässuga roki vastu ehk vastumürgiga etableerunud muusikale elik siis tegu on ehtsa rokkmuusikaga. Või kas ikka on? Äkki on nad aru saanud, et rokkmuusika ei ole enam teatud sõpruskonna kokkusaamise ning ühise tegevuse ja huvide põimumine ning teostamine, vaid omaette elu elav masin, mis kontrollib inimeste meeli, tundeid ja arusaamu. Kokkuvõtvalt traagika seisneb selles, et nad ei suuda ikkagi lõplikult veenda ning saavad ise ka aru -- sellest annab ilmekalt aimu lõpulugu nimega "Telekinesis", mille pikkade mürgiste hammastega sooritatakse enesetapp. See masin kontrollib ka nende meeli, tundeid ning mõttemustreid.

John Lithium – 2023 EP (2023)

Lithium Industries

Dark ambient Dark synth Post-rock Experimentalism Post-industrial Avant-garde Electronic music Abstract Sound art Micronoise

Tunnustatud Argali netiplaadifirma bossi neljalooline taies on jõuliste tõmbetuulte vallas valla erinevate stiilide poole. Atmosfäärilisest rokist tumemeelse sündimuusikani ning pahaendelistest industriaalsetest kajadest katakombides kükitamiseni. Neli erinäolist taiest justkui artist püüaks isiklikku plaati koostada kogumiku põhimõttel; Argali netiplaadifirma all on antud välja küllalt kogumikke, mistõttu eeskuju on olemas. Kõige eristuvam lugu on number kaks, olles põhimõtteliselt Cocteau Twins'i üles soojendamine -- õhulised hinge pugevad kitarrid, mida palistavad elektroonilised sahinad ja pisiefektid -- need helindid ei ole üksnes saateks, need kipuvad oma elu elama, samas resoneerudes keelpillidega. Üks lugudest algab reipa fraasiga -- "ma sain magada" (I've got to sleep) meenutab piinava haiguse käes põdevat haiget, kes ei ole mitu ööpäeva järjest magada saanud, kuid kellele lõpuks on unevalla väravad lahti tehtud. Seesamune lugu number kolm on kõige abstraktsem -- justkui viibiks kusagil vanas tuuleveskis, kus agregaat on tasakaalust väljas ning täisringi tehes kipub kriuksuma. Teisalt see ja järgnev kõlamajandus püstitavad eksistentsialistliku küsimuse -- kas see, mida me ärkvel olles kogeme, on väärt, et unest üles ärgata. Avalugu on 8-minutiline, hellitades korraga nii tumeämbendi, tumesündi kui ka fantaasiamuusika poolehoidjaid; aga võib-olla on asi veelgi madalam -- äkki kirjeldab see võimsaid helivõimendeid kasutades keldrikakandite bioloogilisi protsesse ning võimalikku hingeelu. Kõik neli lugu sumisevad-surisevad elektrist, mööda külgi liikuvast särisevast lummast ning kohati ka söeämbrite ja roostes redelite kajadest. Käesolevat albumit tuleb ilmselt kuulata palju ning järjest, saamaks aru artisti kavatsusest ning albumi keskmest (antud kontekstis tuleb leida üles lugude heliline ühisosa). Kuivõrd Argali netiplaadifirma on andnud välja mahukaid ja menukaid kogumikke, siis paradoksaalsel kombel tundub, et John Lithium on teinud isikliku kogumiku (kuigi käesoleval juhul plaadifirmast distantseerudes) -- see võiks ka kõlada kui aastakümneid muusikaga tegelenud artisti väljavõte eri perioodidest. Lõpulugu on esiplaanile tõstetud kõrgete akordidega klaveripala, mille all sumiseb minimalistlik elektroonika, mille külgedelt loo lõpuosas sisenevad võimendatud madalat akordid, hakates oma osa nõudma. Kummastav helikogemus EP-formaadis.

Orti – Green Deserts (2023)

HOA

Electro pop EBM Synth-punk Electronic music Deep house Breakbeat Alternative dance Deep techno

Prantsuse mõtleja Gilles Deleuze olla öelnud, et kui kusagil käsitleda midagi loominguna, siis ainult niivõrd, kuivõrd liialdada selleks, et leiutada uusi eluvorme; mitte eraldada elu sellest, mida too pakub. Selle väite valguses kerkib küsimus, et kas popmuusika üleüldse on looming? Kas liialdustega seondub midagi, mis eelnevaid käibetõdesid ja -võtteid häbitult kordab? Teisalt esteetiline nauding ei pruugi mainitet eeldusega alati ühtida. Carlos Orti projekti Orti 5-looline üllitis on liialdustest pungil, ent see ei tähenda, et ma sellest ahvivaimustuses oleksin. Liialduste all mõtlen stiililiselt seinast-seina tõmblemist (EBMst ja kõvatuumatehnost kuni elektropopi, electroclash'i, süntpungi ja süvahausi- ja tehnoni). Lood seesmiselt on tuttavlikud elik suht ontlikud, seega liialdus jääb pigem lugude vahelisele alale elik on tahtlikult väljapoole pööratud (või on see hoopis kontrolli alt väljunud inspiratsioon, ning ilmnenud buliimiana). Seesamune, mis näiteks kuulus punkmuusika varustusse -- osaliselt ka nartsissistlik poos valada väljapoole ängi ja meeleheidet, näidata kui valus neil on. Vahet ei ole -- ei ole mul valus, ei ole ilmselt ka neil mitte. Seega rohekõrb kär(ss)ab küll nagu ütlesid vanad vepslased. Plaadiümbrisonkategija.

Smolders, Guido Nijs & Koen Delaere – Smolders / Nijs / Delaere (2023)

Moving Furniture

Improvised music Avant-garde Cool jazz Avant-electronica Experimentalism Free jazz Improvised noise Experimental electronica Musique concrète Field recording

Käesolev 5-looline taies ühelt poolt loob ning teisalt võitleb teatud standardite vastu. Nimelt Hollandi eksperimentaalplaadifirma Moving Furniture'i rohkem- ja vähemkodustatud artistid võitlevad improvisatoorse ja vabajätsu monokroomse šabloonhelivaabaga, mis ilmselt paljudel kuulajatel meelt just rõõmsaks ei tee. See on midagi sellist kui kulgeda bussis mööda magistraali ning vaadata, kuidas eessõitvad autod vahetavad kohti. Toimub liikumine, isegi teatud mustri vaheldumine, ent selle tähendus jätab kuulaja külmaks. Õieti -- jääb kuulajale kaugeks. Käesoleva plaadi ümbris näikse samuti sellele viitavat. Kuulasin eile maal kuldnokkade siristamist, ning kuulsin neilt kummastavaid helisid. Vend ütles, et nad pidid (osaliselt) imiteerima teiste lindude hääli -- ent tundus, et nad olid viimati kuulanud modulaarsüntesaatoreid. Sarnane tunne hakkab sugenema alates loost "Bianco di Titanio", mis ristab nimetet elektroonikat improvisatoorse muusikaga. See on väärt sugereeriv kogemus, kuivõrd ühes loos püütakse vokaaliga imiteerida udupasunaid. Tõele au andes ei suudeta seda vaapa ületada, ent vorm muutub niivõrd peeneks ja oskuslikuks, et kvalitatiivne hüpe toimub. Kahel viiendikul albumil, aga päästikule on juba vajutatud -- korduskuulamisel kandub udupasunate vaib ka esimestele lugudele. Lisaks ujub pinnale meeldiv kergus ja hõllanduslikkus. Uue laine jahejäts. Väärt kraam.

Bam Bam's Boogie – Son Of A Black Panther (2023)

Human Tree

Funk Electronic Soul Funk rock Synth-rock Psychedelic Rap Hip-hop Drum and bass Disco Dance rock Raggamuffin AOR Lovers rock

Seda 10-loolist plaati tutvustav infoleht on pretensioonikas – Musta Pantri poeg jätkab isa üritust, seda muusika kaudu. Plaadiümbrisel on ülespoole sirutatud rusikas, täis trotsi ja võitlustahet. Tõepoolest, kõik musta muusika loomise kuubikud on siin kenasti esindatud, ning ka ontlikeks kujunditeks vormitud. Kõik klassikalised stiilid on siin esindatud – funk, soul, rock; lisaks uuemad žanrid nagu hip-hop, trip-hop, drum and bass, raggamuffin, lovers rock. Funkadelic, Parliament, Prince, Goldie, Tricky, Massive Attack, Chic, Sly & The Family Stone ning ka A.R. Kane kostuvad siit. Teisalt seesuguse kontseptsiooniga albumilt eeldaks natuke rohkem radikaalsust ja sügavamale kaevumist. Need 51 minutit kõlavad mõnes mõttes kena dokumentaalalbumina, sisaldades fakte ja kombinatsioone, mis niikuinii on üldteada. Klotsid on ees, ent ees on ka instruktsioonid, kuidas genereerida niiöelda head maitset. Luua uuesti sama tegumoega muusikat, mis niikuinii on kogu aeg siin ja praegu. Teisalt konteksti kõrvale jättes on tegu igati korraliku taiesega – hästi produtseeritud, rütmidesse on dünaamika hästi sisse istutatud; kidrad kõlavad täissulis ja veenvalt. Seetõttu kokkuvõtvalt annan teosele plusspunkti – korralik töö juures kuulamise album – piisavalt keskel, informatiivne ja hoogne.

Keith Helt – Divide The Sky (2023)

pan y rosas discos/ Bandcamp

Experimental rock Avant-rock Indie rock Alternative rock Psychedelic Art rock No Wave

Keith Helt on eksperimentaalleibeli/võrguplaadifirma pan y rosas discos asutaja ning juht, kes samas on ka ise muusik – andnud välja eriilmelist muusikat nii oma pärisnime kui aliaste all. Tema käesolev 7-looline on huvitav segu huvitavate bändide elementidest – Sonic Youth'i nurgelisest keerukast kidrakäsitlusest, The Fall'i sardoonilistest põlglikkust väljendavatest sündihelidest, aga ka kodulinna Chicago vabalt lainetavast impro- ja postrokk-skeenest; näituseks John McEntire'i kõrvalpundi Sea And The Cake'i voolav meeleolurokk. Ega siis kaugele jää ka Stereolab ning Electrelane. 80ndate alguse Sonic Youth kasutas ka süntesaatoreid, tõsi, vähesel määral. Sonic Youth oli hea bänd, ent neile kahtlemata oli oluline ka poosetamine. Teisalt poosidest popmuusikas ei pääse üle ega ümber – küsimus taandub sellele, et mida Keith Helt tahab öelda? Kuidas ta midagi tahab väljendada? Teisalt jälle – vastus neile küsimustele on vähetähtis, sest põranda all hoolitakse vähe, mida kriitikud suvatsevad arvata. Keith Helt'i eesmärk on jõuda transsi, ning lasta teistel sellest osa saada – tema tegutsemisviis on kordus, kordus, muutus, kordus, muutus. Põrandaalune horisont on hoopis teistsugune kui Taylor Swift'i oma. Sealsed tungid on ehtsad ja teravad – vähemalt esialgu. Kui seal ongi manipulatsiooni, siis selle algpõhjused ja väljundid on kindlasti erinevad miljoneid müüvast artistist. Tõele au andes – Taylor Swift'i seni suurim popakt oleks, kui ta tõmbaks Keith Helt'i nimega särgi endale selga. Või siis The Hirundu, Origami Repetika või Hanetration'i oma. Nagu omal ajal Kurt Cobain riietus Daniel Johnston'i nimega kaltsu.

Remora – Built To Destroy (2023)

Silber

Post-metal Drone rock Ambient rock Noise rock Experimental rock Funeral doom Avant-rock Minimalism

Käesolev kätkeb kahte lugu; samas nende lugude pikkust arvesse võttes tuleb Silber Records'i all välja antud albumit möönda omaette universumina. Esimene neist –nimilugu – on suht lühike (ligi 7 minutit); ent teine ("Not Create") on suisa 53 minutit pikk. Justkui planeet Maa ja kaaslase Kuu arvuline suhe suuruses – ometi viimane omab märkimisväärset mõju esimesele. Käesoleva albumi kontekstis äkki niimoodi, et nimilugu annab kätte juhtlõnga selle tunnise heliretke mõistmiseks. Ehk isegi vastuoksa arutlema ajendades. Aga alustaksin lõviosast – "Not Create" on täpne kirjeldus, kuigi jah, tuleb möönda, et ehitab küll päeva lõpuks. Konkreetsemalt on see kummardus minimalismile ja funeral doom'ile – lihtsalt asi näikse olevat "valesti" produtseeritud. Kaeblik vokaal vaevutajutavalt kuhugi istutatud. See on siuke riukalik kompositsioon, mis tugevalt lainetab, ent ei löö laineid üle pea. Jäetud tühikäigule nagu hiljuti Indoneesia lennuliinidel jäid piloodid raudlinnus veerandtunniks magama, 153 reisijat pardal. Sellest lainetusest immitseb ürgkurbust, mida võimendab delikaatne helimassiiv taamal – kõmiseb, neelates pooltoone ja ahmides pooltoone. Kõike seda aegluubis kui mereelukas kummitusena liueldes ning ammuli sui planktonit filtreerides. Teisalt meenub maestro Valter Ojakääru legendaarsest raamatust kirjeldus Velvet Underground'ist – /...kusjuures elektriliselt võimendatud vioola kriiskamine võistles kitarriga, bass aga meenutas maanduvat reaktiivlennukit/. Hoolimata eelpoolmainitud aegluubitsemisest valitseb lugu hüperhelikiirusel edasiliikumine – vastandlikud impulsid, mis ilmselt väljenduvad mitmeti peene fraktaalsuse tõttu. Üksnes viimased minutid kõlavad hoo maha pidurdamisena – saavutatud inertsi meeleheitliku alla surumisena. Vaatamata tohutule ajakulule ei kõla lugu raiskamisena. Nimilugu põhineb pahaendelisel kidradroonil, mis kaikudes resoneerub kaugustest kostuva inimhäälega – mis ei ole mitte dialoog, vaid eri maailmade esitlemine minimalistlikus jõudemonstratsioonis. Kokkuvõtvalt näidatakse seda potentsiaali, mis peitub rokkmuusikas kui see allutada minimalismi dogmadele. Kui kõverpeeglis peene (meta)metallmuusika nautimine, kuigi vormiliselt on tegu pigem droon- ja ämbientrokiga. Nagu kummituslikku laadi minimalismiga sageli juhtub, hakkab "päris" fiktiivsega segunema. Järgmise kuulamisega lisanduvad juba uued toonid ja uued kajad-vilinad. Viliseb ka siis, kui "päris" heli on juba välja lülitatud. Entroopialävi on kildudeks purustatud.

The Maravines – Orange (2023)

Mint 400

Americana Indie folk Alt-folk Indie rock Psychedelic Folk indie Slowcore Sadcore Cover

Igati korralik albumite album New Jersey'st pärit pundilt, kes on üllitanud üle saja ühiku muusikat (sic!). Ma nimetasin käesolevat albumite albumiks seepärast, et see hõlmab nii uusi lugusid kui ka uustöötlusi neljalt varasemalt üllitiselt. Žanriline diapasoon on lai, kui kuulata terava kõrvaga; ent külgetõmbepunkt geograafiliselt nihkub väljapoole metropoli -- rohkem USA keskmaale ja lõunasse, kus tegutsevad kauboid, asuvad rantšod ning laiuvad rohumaad. Kohustuslikult on kuulda bandžot ja akustiliste kidrade plõnnimist, ent ärme unustame, et tegu on ikkagi linnavurledega -- elekter ja elektroonika lisanduvad katlasse, andes kupatusele tugeva psühhedeelse ning dünaamilise varjundi. Käesolev hõlmab loomingut aastatest 2015-2021, mille keskmeks on peenekoeline ja uudishimulik Amerikaana. Amerikaana-stiiliga on sama lugu kui postrokiga -- see on mänguline ja painduv žanrimääratlus, mis venib ja kaardub. Kui mõelda seesugustele USA puntidele nagu Wilco'le, Calexico'le, Iron & Wine'ile, Lambchop'ile ning Ataque Escampe'le Hispaaniast, siis ka käesoleva puhul on selge, et Appalatši-juurtemuusika manu kinni ei jääda. Folkmuusika tähendab pelka koolmekohta, millest üle hüpates tõeline piiride lõhkumine alles hakkab pihta. Mängitakse oskuslikult vokaalharmooniatega; kasutatakse osavalt kitarre ja (kosmilisi) sünte, et avardada ruumi nii endas kui laiendada enda ümber. Selliseks näiteks on lemmiklugu "Avon-by-the Sea". Siin on kompositsioone (nt hingekriipiv "Fears", aga ka just eelpoolmainitet lugu), milles bänd elegantselt sildub teise USA-keskse stiili -- slowcore'i kaldale. Galaxie 500, Low, Red House Painters'i kui Ühendriikide indieliidi suunas maani kummardus. Kuivõrd The Maravines'i diskograafiasse kuulub "Nevermind"-nimeline album; mitte niisama, vaid algusest lõpuni vastavate Nirvana-lugude tõlgitsusversioonidega, siis ka üks suurepärane variant (loost "On A Plain") on siin esindatud (hää kuulata, kuis Seattle'i legend kõlanuks klahvkadega küllastatult). Kui see oleks omaette album, siis olnuks see eelmise aasta parimate nimekirjas. Plaadiümbris on samuti viimase peal!

JDisk – Corrupted Files of Myself (2023)

Bandcamp

Flashcore Breakcore Electronic music Ambient Drill and bass Glitchtronica Deep house Digital hardcore Jungle Digitalgaze

Parafraseerides kõigi aegade parimat laulusõnade kirjutajat -- kuidas saab nii noor mõelda nii (enese)kriitilisi mõtteid. Tõepoolest, 20-aastane argentiinlane on jõudnud nii mõnegi inemise kuulmekäiku oma üllitistega, olles nostalgiline, eufooriline, intensiivne ning impulsiivne. Olles allutatud välistele signaalidele, sünteesides end kriitiliselt selle koorma all. Tagasi 11-loolise üllitise pealkirja manu -- mis asi õieti on rikutus digitaalses helikeeles? Digitaalses kultuuris? Digitaalsel ajastul? Lähtudes JDisk'i varasemast ja hilisemast loomingust ning digitaalse asja ühe ja nulli vahel pendeldamisena tulebki pealkirja mõista iroonilise tõdemusena -- rikutus on süsteemi osa. Biite kiirendatakse ja aeglustatakse, nurgelisus heidetakse ühte meloodiate ja hõllanduslike harmooniatega (kuigi neid tuleb harvem ette. Või kas ikka tuleb?). On mis on, ent nullidel ja ühtedel kogusummana on suurem väärtus kui üksikpulkadena -- teguviis, mida juhib meistri Florencio Varela käsi, kingib asjale jume ja temperamendi. Näiteks "Ventana" -- see on ju digiajastu sümfoonia, see on digiajastu Wagner (mitte Kurt, vaid Richard). Või sellele vahetult järgnev "Crash" -- algab deep house'ina, ent käändub sõgedasse jungle'i labürinti. "]]]]]" on vaimukas kingapõrnitsemise ja inditroonika paroodia. Ühe lausega -- see on terviklik, lakooniline, ent sellele vaatamata emotsioone kuumutav taies. Kuradi täiuslik egolaks.

Luxurious Dagger – Glue Factory (2023)

Argali/Archive.org/Bandcamp

Plunderphonics Sound collage Mash-up Electronic Experimentalism Avant-garde Sampledelic Freeformfreakout

Üldiselt plunderphonic-albumitega kohanemine võtab arusaadavatel põhjustel aega -- esiteks on tegu eelmiste kontekstide lõhkumise ja uute tähendusväljade loomisega. Kogu see kohanemine uue konteksti mõtte ja tõeväärtusega võib kuulajal aega võtta. Eks see on muusikaliselt etendatud juhtum, mille poliitika on kaaperdada ja nihestada, sageli juhtida tähelepanu elu kitsaskohtadele. Tõsi on, et seesugune üllitis ei muutu kunagi n-ö pärisalbumiks, jäädes pigem sensatsiooniks ja kurioosumiks. Ei saa öelda, et siin 6-loolisel häid momente poleks -- nt lugu nimega "Barbara", mis illustreerib südantlõhestava loo ühe noore neiu elust pisarate, etteheidete ja lootusetust süstivate fraasidega. Koduvägivalla ilmekas helind, kas pole mitte nii. "Bye Cycle" on nutikas faasinihkele ehitatud lugu ühe Briti glämmdinosauruse hitist, milles kinnisideeline kleepumine ühte fraasi väljub kiiskavalt kontrolli alt. Kas sellist Queen'i me tahtsimegi?

Fog – Thirty Three, Recurring (2023)

Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.

Kukan Effect -- Fluctuate (2023)

Bandcamp

Folktronica Ambient Reductionism Post-classical Electronic Shoegaze Musique concrète Acousmatic music Minimalism

Jaapani ühemeheprojekti 8-looline taies on üks säherdune, milles näikse olevat palju elemente, ning mille kokku võtmine ei olegi nii kerge ja üheselt mõistetav. Olulisem on selles muusikas peituv sisemine põlemine ja pinge, mis sõna otseses mõttes hõõgub ning mingil hetkel lööb lõõmama. Saab hapnikku juurde ning hakkab leegitsema, ning seejärel taas osaliselt kustub, et hakata taas tasapisi jõudu koguma. Võib võrrelda ka tõusu ja mõõna näitena, mis kohati justkui pärineks rooste läinud planeedilt, mis tahaks õlitamist. Teisalt saab kuulaja osa naturaalse ja töödeldu käändumisest väljapoole ja üksteisest eraldi (kunstiteoses jäävad nad ometi loomuldasa kokku). See on alandlik hümn inimlikkusele ja teisalt austusavaldus inimesi teenivatele masinatele. Me ei mõtle ju sageli, kui oluline roll on masinatel ühe või teise kunstiteose valmimisel. Kas mitte seda albumit läbiv ulg justnimelt ei osuta tunnustusest ilmajätmisele? Kukan Effect'i taies on nn taandatud muusika, mis surub alla nii kingapõrnitsemise pöörase temperamendi kui annab folgile ja uusklassikale salakanali uut moodi välja immitseda. Sõna otseses mõttes.

Interpretace -- Piss Off (2023)

Noise Margin

Industrial Avant-garde Experimentalism Post-psychedelic

Legendaarse Tšehhi industriaalneliku kolme loo vältel paisatakse kuulaja meeltesse tavatuid pulseerimisi, happelisi analoogsüntesaatori lainetusi nii üleval pool kui allpool tasapinda. Ilmselt osad saundid on saavutatud lindimanipulatsiooniga, mis ikka on kuulunud rühmituse praktikasse. Pidev sünteetiline mulin ja kobrutav vada on siin ülal, mis ei lase subjektil kuidagigi settida. Justkui ümberpööratud põrgulik tantsupidu, mis ajab keha tõmblema sellal kui aju on juba surnud. Helind ühelt poolt on pidevas liikumises-muutumises, mis hetketi kehastub iseenda pahaendelisuses kurjakuulutavaks tulevikuennustajaks. Või siis ongi see lihtsalt kurjade kavatsustega inimeste psühhedeelia, mille grotesksust ja liialdust on siin meisterlikult visualiseeritud. Seda sorti söakas psühhedeelne muusika elik kergemat sorti industriaalmuusikute veiderdav ettevõtmine, mis ühtaegu on nii lõbus kui intellektuaalselt väljakutsuv. Raevukas grimass naeratava näo varjus, mille motoks on Nietzsche öeldu, et mis iganes tõlgendus valitseb kunati, on see jõu mitte tõe hoob.

KobrA -- Madvillainy X Madscience Remix (2023)

 

Jamendo

Hip-hop Sampledelic Rap Remix

Raske on näppu täpselt peale panna, et mis teeb ühest hip-hop-albumist nauditava albumi. Näiteks kuulasin hiljuti Wu Tang Clan'i esikalbumit, ent üldisest kiidukoorist hoolimata jäi see minu universumis kuhugi ripakile. Midagi oli kas liiga palju või hoopis vähe -- või siis vales vahekorras. Ilmselt nagu üleüldiselt muusika puhul on oluline voolavus -- voolavus nii helis kui meeleolus. Saavutada mõlemat üheaegselt ei ole vist kuigi kerge ülesanne. Voolavus meeleolus eeldab kergust ja õhulisust -- rämeräpparite kiuste. Tegelikult viimatimainitud omadus on just kontrasti loov eeldus ja mängu osa. 10-looline taies krutib korralikult rämeda ent mängulise vokaali, õhuliste ent huvitavate sämplite ning sugereerivate rütmide õiges kihistuses ja järjestuses. Enamik koostisosi on õigesti doseeritud ja kokku segatud. Ka ei ole taies liiga pikk, et hakkaks iseennast kordama ning kuulajat tüütama. Kusjuures autor ise ei olnud rahul originaaliga, mistõttu ta tegi selle ümber MF DOOM'i sünnipäeval, mälestades niiviisi tema arust läbi aegade suurimat räpi kurikaela. Kiidame igati heaks.

Ataque Escampe – Cabalgata (2023)

Bandcamp

Synth-rock Funk rock Dance rock Indie rock Alternative dance New Wave Psychedelic Pop rock Disco rock Art rock

Nagu näha ülal välja toodud žanrimääratluste rohkusest, siis Portugali piiri äärsest Galiitsia (Hispaania) piirkonnast pärit ansambel on kaugenenud algsest indifolgi/folkpopi pärandist. Kuigi jah, käesolev 10-looline taies on liikumine popi keskplatsi poole võrreldes eksperimentaal(popi) albumiga "A Alma". Teisalt kostub ka siit aeg-ajalt läbi põgusaid pöördeid katsetuslikku valdkonda -- meeliülendavat ruumilist müra, kriuksuvat elektroonikat, filtritesse-kanalitesse summutatud vokaale ja helisid. "Cabalgata" tugevuseks kahtlemata on tugev laulukirjutamisoskus. Meloodiad, mis kutsuvad taasesitamisele; harmooniad, milledes on nii jõudu kui lendlevust, nii raskust kui teisele poole langemist. Tohutut helide, stiilide ja emotsioonide vaheldust ja virvarri, mis suisa kutsub tagasi saamaks aru selle popdžungli loogikast. On ka sutikene popiga loomuldasa kaasas käivat pompöösset banaalsust, ent maitsete ja emotsioonide intrigeerivus kahtlemata on korraliku popalbumi eelduseks. Ühes loos võivad kohtuda nii Italo disco sünteetiline lopsakus kui eelpoolmainitud katsed ruumiga. Iga lugu siin on suurem või väiksem galaktika, mida saaks pikalt kirjeldada. See eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid kinnitab hüpoteesi, et (pop)eksperimentaatorid on võimelised kirjutama parimaid popalbumeid.

Jukka-Pekka Kervinen – Asymmetric Modes (2023)

Pan y rosas discos/Bandcamp

Experimental rock Electro-acoustic Improvised music Avant-garde Experimentalism Avant-rock Improvised noise Musique concrète Math-rock

Soome teeneka eksperimentaatori Jukka-Pekka Kervise 5-loolise taiese pealkiri peaks kätte andma juhtlõnga albumi mõistmiseks, või ajab arusaamise veelgi segasemaks. Saab nentida, et paralleelliinid on igas loos, mis liiguvad iseenda loogikat järgides oma trajektoore pidi -- kuigi põhiliini moodustab siiski kitarril improviseerimine, mis magnetina tõmbab ligi kõiksugu elektroonilist rämpsu; mis justkui elektronkihti(de)na tiirlevad aatomi ümber. Teisisõnu, protsess on kontrollitud ja kindlalt suunatud. Ning pealkirjas püstitatud hüpotees on seetõttu kahtlane. Suht sirge ja sümmeetriline tundub esialgu see kõik. Avardavat ruumi mainitet hõõruv-kraapivasse helindisse lisavad konkreethelid, mis samas on vaat et liigagi kasutatud element. Küsimus on selles, et kas seda lisaruumi on ilmtingimata tarvis või on hoopis tarvis helindit veelgi tihendada. Käesolevat albumit võiks kidramängu silmas pidades pidada pöörase bluusibrassi Lucas Pastina kergteoseks, kui seda elektroonilist segmenti siin ei tiirleks-pöörleks. Või siis kuuleme siin pöörasest bluusist tingitud pohmeluse leevendamist nurgelise math-rock'i abil. Et siis päeva lõpuks peab ikkagi nentima, et kulg tõepoolest on asümmeetriline. Jäägu need teost läbivad arusaamatused-vastuolud lõplikuks arusaamiseks.

Kol McEntrye – Weakened Addition (2023)

Chicken Shack

Electronic Synth-punk Lo-fi DIY Psychedelic Minimal synth Krautrock

Käesolevat artisti võib pidada siiski õnnistuseks -- psühhedeelne lo-fi, mida siiski tuleb määratleda laias kontekstis. Karune kidrakäsitlus vaheldub abrasiivse elektroonika ja hapnikku süstivate (vokaal)sämplitega. Ei häbeneta kasutada kõige primitiivsemaid sündirütme ja rütmimasinaid; teisalt tekib paralleel La Düsseldorf'i ja 80ndate Neu! albumiga ("IV"). Kui Neu! mängis Saksa hümnist ülendava versiooni nii õiget- kui tagurpidi, siis ka Kol pakub hümnist -- USA omast -- eufoorilise lõigu. Kuidagi väga kausaalne paralleel! Lisaks veel väga meeldiv moment, mis ikka aeg-ajalt DIY-meeste-naiste esituses esile kerkib -- Casio Tonebank-süntekate kasutamine (antud juhul psühhedeelne Computer Sound-nimeline helind). MES'i kohta ütles lemmikblogija Johnny Zchivago, et MES võis paarkümmend aastat jutti purjus olla ning ajada ajakirjanikele mitte kõige adekvaatsemat juttu, ent see ei muuda tõika, et tegu oli DIY-hertsogiga Ühendkuningriigis. Täna on paras hetk seda meenutada -- eile kuus aastat tagasi sai MES'ist heli. The Fall ei tunnistanud žanrilisi piiranguid, mistõttu ongi (suhtumise) mõju käesolevale 10-loolisele üllitisele ning ehk veelgi otsesem mõju mõnele teisele artistile Chicken Shack-nimelise (kodu)leibeli all. Plaadifirma muideks avastasin eelpoolmainitet Johnny blogis.

Sequentialwork – SequentialTrax Vol.2 (2023)

Bump Foot/Archive.org

Deep house Tech-house Funk house Club dance Electro-house

Tokyo'st pärit Kiyoshi Tomehara ehk Sequentialwork'i neljas EP legendaarse Jaapani netileibeli Bump Foot'i all on järg 2014. aastal ilmunud väljalaskele "SequentialTrax EP". Peaaegu dekaad möödus, ent (tänu sellele?) asja sai -- valisin käesoleva 4-loolise eelmise aasta parimate sekka. Mis siis eristab seda teost pealtnäha paljudest (võimalikest) sarnastest, mida ei valinud? Ennekõike pinge muusikas, mis on tekkinud masinliku ja funkiva vahel; teisalt minimalistliku ja täissulis atmosfäärilise kohtumine. Kolmandaks pisikesed efektid, mis kindlasse masinavärki on siin-seal pillutatud; mis tänu viimase püsivusele seda enam väljenduvad. Kuivõrd Nipponi netileibeli skeene on siseriiklikult ülipopulaarne, siis võib kindel olla, et käesolev teos leiab sealseI klubimaastikul väärilist tähelepanu.

Michael Trommer – Spectral Sound System (2023)

No Type/Panospria

Ambient Musique concrète Sound art Space music Experimentalism Electronic music Field recording Avant-garde Organic electronica Ambient drone Conceptual

Inglise keeli "spectral" osutab nii lainepikkusele kui kummitustega seonduvale. Järelikult lainepikkustel võib kohata lahkunute hingi; vaevalt keegi seda soovib -- seega ettevaatust raadio lainepikkustega mängimisel! Mainitet kahemõttelisust püüab konstrueerida 36-minuti pikkuses kompositsioonis torontolane Michael Trommer. Ja mitte ainult! Kogenud kanadalane on kasutanud välisalvestusi psühhogeograafiliste taieste genereerimiseks. Sujuvalt kulgev -- alatihti kiirendatud -- sugereeriv ämbient (kohati kosmilisi parameetreid omandades) seguneb nii ebamääraste inimhäälte kui näiteks kusagil tümpsuva popmuusikaga (loo alguses ning hiljem katkendlikumalt). Järelikult ka autoriõiguste alusreeglitele esitatakse väljakutse (kas siis rikutakse õigusi, kui salvestatakse tänavahääli ning juhuslikult jääb peale möödasõitvast autost või kaasaskantavast kõllist kostuv tümm?). Eks see teos ole linnaruumi mälu talletamise ning tahtlikult moonutamise katse -- püüdes simuleerida seda, mida tavakodanik teistmoodi ja tahtmatult -- pealiskaudset tähelepanu osutades -- niikuinii teeb.