Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga BeatIsMurder. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga BeatIsMurder. Kuva kõik postitused

11/12/2026

Yeah Pretty Boy -- Death To False Bitpop (2008)



BeatIsMurder

  • Indietronica 
  • Lo-fi 
  • Electronic 
  • DIY 
  • Plinkerpop 
  • IDM

Nii mõnedki indimehed heitsid mingist hetkest kitarrid kõrvale 90ndatel, hakates produtseerima klubi- ja tantsumuusikat ning mõned pöördusid IDM-i poole. Võib-olla viimase puhul vastupidi -- IDM-i ja tserebraalsema tehno mehed pöördusid kitarride manu. Vähemalt nad võtsid need instrumendid menüüsse, et püüda väljuda narratiivist, mida nii paljud pidasid lahedaks, et produtseerida täpselt samadest väärtushinnangutest tingitud rütme ja kõlavärve. Kõik see oli produtseeritud millekski peeneks ja samas mittemidagiütlevaks, st korralikuks ning standarditele vastavaks tooteks. Justkui käinuks sellest üle Bob Ludwigi-taoline oma masterdamismasinaga, mis pigem osutas brändingule kui oma teed otsivale artistile. BeatIsMurder on plaadifirma nimi. "Meat Is Murder" oli The Smithsi teise albumi ning nimetatud üllitise viimase loo pealkiri. Plaat, mida ebaõiglaselt vähe on väärtustatud. (Hakkan seda pärast antud lause kirjutamist kohe kuulama). Antud 10-looline taies püüab samu radu käia, ent selles on vulgaarne produktsioon ning ebaharilikud rõhuasetused välja valitud. Alates ühes laulus edastatud sõnumist, milles tänatakse Loojat selle eest, et ta andis meile Jeesuse, tapatalgud, õudsa elukese ning midagi veel, tõsi, see osutus sumbus hirmsasse raginasse. Meenub äkitselt see nali, milles vanapagan lõi põrgu selleks, et inimese sigaduste eest varjule pääseda. Paljakannikaline pärdik püüab alati süüdistada teisi oma sigadustes. Teised, kes püüavad osutada selliste tegudele, olles seeläbi...samasugused paljaperselised. Ja nii edasi ja nii edasi. Nimetame säherdust käitumismustrite ahelat ürgpatu valendikuks. Asi, mida iseeneses ei olegi, aga interaktiivses tegevuses aktualiseerub. Nagu iseenesest olematud kvarkid, mis teatud situatsioonides aktualiseeruvad. See kaheksateistkümne ja poole minutiline üllitis meeldib just robustse ning kergelt iroonilise hoiaku tõttu, milles on ülal väljatoodud hoiakute suhtes katkestusi ning "vääraid" rõhuasetusi. Helipilt on sageli tasakaalust väljas, klõbistades ja kobades patuses sünteetikas. Igasugust võltspoosetamist naeruvääristatakse, näidatakse, et esteet-kusipead lähevad ühe ja sama vooluga kloaagist alla. Neid võidakse mäletada, aga mille poolest nad teiste seast esile tõusid, seda ei osata enam nimetada. Õieti ei saagi olematule osutada. 8.0 (8.0-8.5)

5/24/2026

Werner Kitzmüller -- Proximity EP (2009)




BeatiIsMurder

  • Blues rock 
  • DIY 
  • Alternative rock 
  • Singer-songwriter 
  • Indie rock
  • Lo-fi 
  • Experimental rock

Käesolevat viieloolist võib vabalt kategoriseerida nii laulukirjutanise kui bluusrokina. Muusika, mis on kantud ängistusest, depressioonist, maailmavalust ning eksistentsiaalsetest küsimustest. Werner Kitzmüller küsib otse, et ta ei tea, kuhu kuradit ta küll kuulub! Arvestades seda kõike sitta, mis hetkel maailmas aset leiab, on ilmselt nii mõneski tekitanud misantroopseid tundeid -- tsiviilelanike tahtlik pommitamine ja tapmine - varjamatu sõjapidamine - liigitab inimliigi kannibalismi harrastavaks liigiks. Mitte kõik endised ohvrid või nende järglased ei ole ajaloost õppinud, olles võtnud omaks eelmiste kurjategijate-kiusajate võtted ning jätkanud sigatsemist. Kas sellised on võimelised lendama Marsile või veelgi kaugemale kosmosesse või elu alal hoidma? Ei usu kohe üldse sellesse, kuivõrd see eeldab kõrgemat moraalsust. Riike tüürivatelt vanatoidest jõmmidelt on seda ilmselgelt palju nõuda. Või siis toid jooksevad oma otsustega amokki seetõttu, et surmahirm varsti neid paratamatult tabava ees ajendab sellele arulagedalt vastu astuma. Käesolev tabab minu nõrku kohti, kuivõrd kitarrisaundid on hästi säbrulised ja risustatud, kohati delta blues'ile omaselt mudased, mida aeg-ajalt selle sügavuses toetavad ka elektroonilised allhoovused. Ütleme otse välja -- kidrasaundid aeg-ajalt aetakse täitsa pöördesse, hööritades ja püherdades improvisatsiooni ja eksperimentaalse ämbiendi narratiivis. Jäädes kuhugi Tore Elgarøy ja Loren Mazzacane Connorsi vastavalt mängumaadele ning äärealadele. Nihe on tajutav, nihe on pidev. Laulja tämber seevastu meenutab mõtlike hetkede Damon Albarni, mis tähendab kaemuslikkust ning sugestiivset harmoonilisust. Juhul muidugi mitte siis, kui ta asjakohaselt oigab dadaistlikult ja absurdi väljendavalt eelpoolkirjeldatud kurjusest läbiimbunud reaalsuse vastu. Kas seesugust 21. sajandit me tahtsimegi? 9.0 (8.5-9.5)

5/09/2026

Anton -- Let's Go, I'm Going (2010)



Beatismurder

  • IDM 
  • Drill and bass 
  • Fantasy music 
  • Electronic music 
  • Lo-fi 
  • Toytronica 
  • 8-bit 
  • Breakcore 
  • DIY 
  • Indie rock 
  • Breakbeat 
  • Jungle 
  • Chiptune

Siin 16-loolisel taiesel on vaiksemad hetked vaheldumas intensiivsete rütmistikega. Kõige olulisem on mängulisus, mis seda suunab ja ka mõtestab. Ameeriklase muusika kõlgub intelligentse tantsumuusika ning vabamas vormis -- võib isegi öelda, et eeltehno muusika leiutamise faasis. Samas avalugu "The Works" pulseerib psühhedeelse indirokina, millest kumab läbi tugev DIY- ning lo-fi-mentaliteet, mida ei häbeneta. Ka lugu "There There" on kellamängust juhitud, ent areneb tugevalt pulbitsevaks murtud rütmide kaskaadiks. Ka teistes lugudes esineb just mainitud detaile, millest kumab läbi nii lapsemeelne muretus kui ka rütmirägastikesse peidetud mahasurutud tume energia.See on IDM-muusika perifeeria, see on mässumeelne piirimaailm, mille krigin ja ragin ei tulene mitte masinavärki puistatud klibust ning risust, vaid süsteem ongi säherduseks friigitankiks kallutatud; mis kergelt provotseerib, näitlikustab ning väljendub ebatavaliselt. Aga eelpoolmanitud lapsemeelsus -- seda nii meloodiaarendustes kui temaatilistes suundumustes ning sämplivalikutes avaldab üldmuljele rohkem (neutraliseerivat) mõju; mistõttu asi mõneti paratamatult muutub liiga sketšilikuks -- mitte niivõrd tüütute stamphelide ja -mustrite valiku tagajärjel, kuivõrd suundumus vormi valikus seab seatud kunstilistele ülesannetele kindlad piirid ja üldistused. Siin on kaheksabitiseid vana kooli konsoolimängude ja fantaasiamuusika progressioone, aga jah, taolisse muusikasse reeglina ongi efemeersus ja pealiskaudsus sisse kodeeritud. Isegi siia, kuhu hõredalt on puistatud tähti, võiks tunda rohkem ruumi pahaendelist raskusjõudu. Kokkuvõttes läheb asi liiga umpa-umpaks kätte. 7.0 (6.5-8.0)