New Animal New Animal (New Animal)

New Animal is a duo from Atlanta, consisting of Kris Hermstad and Derek Burdette. Recently the duo issued their self-titled album, compiled of 15 tracks. Actually their similarity with Animal Collective is not incidental on the name level only as having much broader touch through shimmering soundscapes and blissful milieu as well. Of course, they are more contemporary (i.e blissfully arranged) group incorporating a little chillwave and glo-fi elements as well. All of it can be seen via psychotic singing manners, repeated psychedelic loops, and impressive (even epic) overdrives, all in all, those mixed electronic pop currents and acoustic folk indie grounds do make out a subtle post-crossover (or post-Animal Collective) approach. Apparently it could be called as animated indie or spiritualized disco too. Really outstanding/transcending moments are embodied in such songs as All I Want Is Gone, Grow Back Out, They Don`t Know, Kill The Lights. In fact, something similar happened about one year ago as well when another duo named as Magic Man released their Real Life Color. Indeed, New Animal might be one of the best candidate for the top album of 2011 at today`s hour already.

Listen to it here

9.7

dustdevil & crow while speaking softly you can hear the insects sing (Bandcamp)

While speaking softly you can hear the insects sing is the sophomore album by dustdevil & crow, however, in the meantime having got a solid addition regarding the line-up subsequently consisting of Michael Duane (guitars, basses), Bendle (voice, inept guitar, junk percussion, jaw harp, organ, low tech digital mischief), Aboombong (drums, percussion, treatments drones), Delphine Sayre (voice), Rob Tarana (violin), and Nick Toombs (guitar, field recording) at the moment. Indeed, all of those artists and their roles are very worth to be emphasized out. Here are represented 11 tracks, making out an idiosyncratic mix of post-rock, avant-garde, chamber rock/folk, dark-hued folk, psychedelia, and more concretely, having obvious influences from the 60`s British psych-folk, drone folk, some decades later appeared concept-based vanguard guitar workouts, and fuzz-filled or other feedback-based experimentations. Regarding the recent case, indeed, it is quite hard to draw difference between the kind of post-folk and post-rock. Yet, it would not have made up any difference at all if the basic ground were rubbish. Moreover, the sextet has even their own "pop song" (Breathing In). In a nutshell, it is a wide-opening yet subtle killer giving no chance for a listener to be realized out with some listening times.

Listen to it here

9.5

Greyhound Out Of Mainline The Cat That Got The Dream (Bandcamp)

First-off, I felt deeply in love with this 10-track album, fulfilled with hypnotic blues and dirty psych-folk elements, which roots seem to be closely bounded up with the American Primitivism movement via angular, minimal-laid guitar chords and a genuine intimacy feeling, though, the project comes from Edinburgh, Scotland, UK. For sure, the issue is getting look high and low, more detailly, veering from the epic blowup of Rembetiko (The Strange Relationship) to murmuring dream-drowned illusions. The side-effects (or instruments) of those description objects are strongly reverb-drenched sonic membranes being often accompanied with concrete music sounds, spoken word snippets and dusty milieu evoking hiss-crackle appearances hovering overhead and everywhere. In any cases, it should not be misunderstood - it is not a kind of GOOM`s shortcoming but the kind of being occurred to come out as the advantage.

Listen to it here

9.3

Model Warships Capsules (Bandcamp)

No doubt, Leeds-based Michael Waters is an idiosyncratic singer-songwriter, who has issued 4 releases during last 2 years under the likes of Tavern Eightieth, BeatIsMurder, and Bandcamp. For an argue, concerning on his abundant experiences and possibly much collected know-how in various experimental ensembles (Perfect Writing; Shi Toys; Syuzhet; The Amber Sleep; Cedar Trees), it should not make a big heck of his (sub)conscious expressions and stylistic palette. Indeed, it is eccentrically diverse on each of his issues, stretching out to form kinds of striking wholes consisting of wide-rangely used plaintive and sometimes dirge-alike vocal manners encompassed by noise and hiss-infused guitar strummings, which is enriched with glockenspiel snippets, electronics and stereo effects. Finding out his nichè in drifting between the ways of silence and noise, calmness and unrest, dream-alikeness and horribleness Waters` music is compared to such defiant pop acts as Xiu Xiu, Frog Eyes, Belong, Sufjan Stevens, and Martin Grech. By my side I would add the metal-slapping adoreness of Einstuerzende Neubauten, and dream folk-esque invertedness of Pipher, and Barbagallo.

The whole array of the abovementioned elements are proudly represented on Capsules too, though, some new elements are up here for Waters` weird conception to be completed. For instance, through electro-cadenced undercurrents and metallic abrasiveness are brought forth some new grinning facies. No doubt, Model Warship is one of the most powerful representatives in the New Weird Europe movement nowadays.

Listen to it here

9.4

[Artists] Modern Warships

Model Warships/Bandcamp
Tavern Eightieth
BeatIsMurder
Myspace
Lastfm

[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)

Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).

Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.

Kuula albumit siit

[Artistid] Children of the Drone

Children of the Drone
Children of the Drone
Myspace
Lastfm

Least Carpet Least Carpet (Dying For Bad Music/Bandcamp)

Marko Martini aka Least Carpet`i 8-loolise ning 23-minutilise debüütalbumi epiteetideks on "psühhedeelne" ja "eksperimentaalne". Žanr on folk. Psühhedeelne igati, ning sellega seoses on juba jõutud tema muusikat seostada maagiliste seente tarvitamisega. Vaevalt selle järele üldse tarvidust tekib, kuivõrd seesuguse muusika projitseerimiseks ei vajata illusoorseid pilte ega peiteskeeme. Kuigi folk, on see kaugel folgi peavoolu traditsioonist. Kontseptsiooni instrumentaalsus ei võimalda esitada steitmente ega visioone. Seisundimuusika, helide voog, harmooniate liikumine, mittetraditsiooniline pillikooslus (buzuki, meloodika, flöödid, kitarr, taldrikud, juudi harf). Kindlasti ei peegelda "Least Carpet" friikfolgi ekstaasi ja ekstravertsust ega ole ka osa Ida- ja Kesk-Euroopa muusikast - vastupidiselt sellele, mida koduleheküljel mainitakse; v.a Old Wedding Song, mis töötleb Ungari rahvamuusikast ning millest kostub ka balkani rütmikat. Eksperimentaalsus väljendub ennekõike harmooniate ülekasvamises pikkadeks drone-nootideks ning kitarri (ja selle efektide) oskuslikus sulatamises etnopillide sekka. Kes on tuttav Children Of The Drone`i (ning külgnevate projektidega), Six Organs Of Admittance`i muusikaga, küllap aimab kuulvat sellest voogavaid India muusika mõjusid. Ning paralleele võib ka tõmmata Charalambides`e veniva psühhmuusikaga. Enamasti väga ilus, nagu lootoseõie avanemine (A Narrow Path (Part II); Leaving)). Mäletamist mööda teine suurepärane mitteeuroopalik eksperimentaalfolgi album Saksamaalt (gillicuddy "the yaouhl! mashups"-i järel).

Kuula albumit siit

9.6

Weird Forest Records Sampler One (Weird Forest)

Juba kolmandat päeva kuulan plaadifirma Weird Forest sämplerit. Tõepoolest, patt oleks nuriseda selle üle, mida seal pakutakse. 12 erinäolist artisti - kelledest kindlasti tuntuimad on Grouper, Maurizio Bianchi ja Yellow Swans -, kes pakuvad kaootilist ja hulluvat noise rock-kaost (So So Many White White Tigers), sulnist shoegaze`i ja ambient`i segust kõrvapaitust (Grouper), kummastavat introspektiivset folk-croonerlust (Dead Western); legendaarne noisenik Maurizio Bianchi esitleb industriaalse pohmelusega ambient`i - helid justkui valguksid läbi pikkade-pikkade ja siksakiliste metalltorude, DMPH mängib vabavormilist kammerlikku müra elektroakustilises keskkonnas, Yellow Swans manab aeglases tempos õhulist mürarock`i, Sam Goldberg esitleb enam-vähem seda, mida Grouper pakub, tõsi, tehes seda vähemveenvamalt, Derek Monypeny on seestunud digitaalsetest "kollidest" ja "aurudest" - obsessiivne, ainitivahtiv ja kasin. Pump Kinn kulgeb samuti "jääkidel" - teisisõnu, vaevutajutav ambient`i ja spoken word`i ühispuudutus. Jaapani kitarrist Taku Sugimoto improviseerib mürast vaevatud kitarridel, Hexlove/Faulouah on näide New Weird America kaugemast-veidra(ma)st divisjonist. Starving Weirdos`e God Of Echoes Excerpt on siinkirjutaja lemmik käesolevalt kogumikult - kummituslik kitarriambient, mida saadavad sporaadiline trummeldamine ning vokaalsämpel, mis kõlab nii nagu libahunt uriseks oma "väljavalitule" fataalset serenaadi.

Kuula sämplerit siit

Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)

Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.

Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.

Kuula albumit siit

9.5

Enko Okne (Bypass)

Muusikaajaloos on olnud ning on jätkuvalt artiste, kes kiivalt on püüdnud oma identiteeti varjata. Tuntuim näide on kindlasti legendaarne The Residents, kelle kohta on koguni arvatud, et selle taga võivad California tippärimehed peituda. Üle 30 aasta oma identiteeti varjata ei ole saavutus kergete killast. Ka Ukrainast Sumõ linnast pärit Enko (ka eNKo) nime all tuntud artisti kohta ei ole palju infot. Tema myspace`i lehekülge ei suutnud ma vaatamata suurtele pingutustele üles leida. Teada on, et ta on tuntud veel pseudonüümide Artem ning Enkolf Kitler all. See, mis Ukraina artisti eest kõneleb, on tema muusika. Muusikat on ta üllitanud kahe leibli all - Venemaa Qulture Productions`i ning Hiina Bypass`i all. Plaadifirmad, mis mõlemad on tuntud elektroonilise kvaliteetmuusika poolest.

Enko muusikat võib peaasjalikult iseloomustada järgmiste terminitega: abstraktne/eksperimentaalne/minimalistlik tehno; abstraktne elektroonika; avangardelektroonika. See ei ole tantsumuusika. Klubibiit ei saagi niivõrd krutskiliselt kõlada. Puurivad madalsageduslikud bassiliinid ning helipilti kallutavad-moonutavad efektid on Enko`se helipildi lahutamatud osised. Kõrgete ning madalsageduslike helide äärmised piirid ristuvad sageli ühes ja samas loos. Ruumi avaruse ning selle puudumise testimine. Eepilised orkestratsioonid ning elektroonilised mudakihistused. Näituseks tema esimene album “Steel Retina” (2008, QP) tulistab müra, digital hardcore`i, plunderphonics-esteetika ning massiivselt abrassiivse elektroonikaga. Saund omandab kohati thrill and bass´i peapöörituse. Seesugust saundi produtseeriks tänapäeval CAN või Neu!, kui nende liikmed sündinuks 30-40 aastat hiljem. Krautrock`i vaimu hõljumine tänases päevas. Loomulikult seesugusest muusikast kõneldes ei saa üle ega ümber Autechre`ist (kuigi käesolev projekt teeb Briti legenditele juba silmi ette). Sugulushingedest - kelledega viimastel aegadel olen kokku puutunud - väärivad äramärkimist veel Shtift, Xenoglosia, Nth Synthesis, HermeneutecH, Proswell.

“Okne” on Enko kolmas album Bypass`i all. Reliis koosneb 4 lühikesest loost. Võrreldes varasemate albumitega on üllitis popilikumaks muutunud - suhtelises tähenduses loomulikult. Ennekõike tähendab see lihtsustatumat ning hõredamat ülesehitust. Struktuurist on kadunud varasem pingestatus. Ühesõnaga, konstrueeritakse popilähedasi kontseptsioone. Avalugu Ekon on eepiline, massiivne ning ekspansiivne. Techno-rütmide kaskaadile järgneb nende lammutamine. Kaheduuriline kirkuorel kihutab sihitult edasi-tagasi. “Ära lammutamine” tähendab antud kontekstis mängimist rütmi erinevate kiirustega. Enok on elektroakustiline taies, mida leiab toetust keskmise biidisagedusega basstrummilt. Neko algab ning jääb kestma nagu mõnele psych-folk-bändile (Castanets, Six Organs Of Admittance) omane. Õieti loop jääb korduma, millega hiljem liituvad rütmid ning vokaalsämplid. Ka viimases loos (Keno) distantseerub ukrainlane oma varasemast muusikast, liikudes indietronica ning Boards Of Canada vahelisele alale. Loo lõpp teeb sugereerivaid põikeid-volksamisi-hüppeid-käändeid. Suurepärane lugu!

Vastuolulised tunded. Käesolevat albumit kuulasin ma Enko`se diskograafiast kõige varem. Esimene (ja teine, ning arvatavasti ka kolmas) mulje oli väga positiivne. Tõsi, varasemaid albumeid-šedöövreid kuulates “Okne” üldmulje langes. Ometi - kui see kullatolm korraks minema pühkida, paistab sealt alt üks korralik üllitis välja.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Vierivä Viiksiportieeri

Vierivä Viiksiportieeri
Myspace

[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit

[Artistid] starstarstar/***/Ringo Star

starstarstar
starstarstar
starstarstar

[Artistid] Barbagallo

Barbagallo
Barbagallo
Barbie Noja
Myspace
Lastfm

Thuoom sun resonate my summer (Textural Healing)

Metsad ning veekogu kaldad on läänemeresoomlastele pikka aega loomulikuks elukeskkonnaks olnud. Seetõttu ei ole imestamisväärne, et suured metsamassiivid laiuvad jätkuvalt Põhja-Euroopas, olemata “turvalisteks” parkideks muudetud. Mets ei ole “võõras” ega “ohtlik”, see on tugevalt identiteedi osa. Samuti nimetavad soomlased oma underground-folgi liikumist “metsafolgiks”. “Metsafolk” ei tähendagi mitte niivõrd kusagil metsade vahel salvestatud muusikat, vaid omab ennekõike sümbolistlikku tähendust. “Metsafolk” on oma horisondis sama läbipaistmatu kui mets ise - folkmuusikal kui sellisel on omad “puud” ees - psühhedeelne ning post-psühhedeelne elektroonika, elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, drone, ambient/illbient, noise ja lo-fi.

Üks selle liikumise esindajaid Tuomo aka Thuoom (vahetevahel ka kui Thuuooom) klassifitseerib oma muusikat kui "metsaelektro”. Mees, kes umbes 10 aastat tagasi mängis veel metalbändis ning katsetas popelektroonikaga (isegi millede nimesid ei pidanud ta oluliseks mulle mainida, tõsi, vihjates, et raskemuusikabänd jõudis lokaalselt tuntust koguda), on sellest seosetult kaugele irdunud. Katsetused marginaalsete tehnikate ning avangardžanritega on selle ilmseim tõestus. Drone, improvisatsioon, child music, elektroakustika, minimalism, circuit bending, ambient, vokaal(häälikute)eksperimendid, avant-folk- ja elektroonika. Kogu diskograafia - 7 albumit - on üllitatud veidi rohkem kui aasta jooksul (2008-2009) omaenda leibli Textural Healing all. 2009. aastast pärineb 4 albumit.

“Sun resonate my summer” on jätk albumile “EL EP”, mis hõlmas üksnes inimhäält (ning katsetusi kahe foneemikombinatsiooniga). Tuomo uueks lähtekohaks on pärishelide miksimine arvutimanipulatsioonidega. Kuigi lood nagu rubicon delayed, 3000 ning grilf vihjavad jätkuvalt eelnenud üllitisele, on see hoopis teistsugune teos. Tegelikult on ka äsjamainitud träkid varasema edasiarendus - näiteks rubicon delayed kõlab kui minimalistlik vokaaltekno. Jõulisus ning intensiivsus, mis oli nii iseloomulik albumi “Aava” domineerivates drone-liinides, paljastub ka loos smooth reversi. Tagurpidi käiatavas repetiivsuses, selle minimeeritud nihkes peitub võimas psühhvarjund. Avangu 6star folgilik kitarriläide areneb elektrooniliseks lainetuseks. Psühhfolgi liinid suunatakse loo kulgedes rohkemal ja vähemal määral läbi digitaalfiltrite. Ka lugu k`bomm algab õrnalt robbiebasho`liku ragamuusika mõjutustest kantud kitarritinistamisega, kuigi õige pea avastad ennast mesilaste motoorse sumina keskelt. Kuigi see ei ole ähvardav vaatepilt - pigem tekib kujutluspilt suurest putukasülemist lendamas kusagil kauni ja avara loodusmassiivi taamal. Kuigi akustilisi ning kitarridega loodud saunde on sel albumil märksa rohkem kui mõnel varasemal, kõlab muusika sellest hoolimata täiesti ekstraordinaarselt. Teisalt on see üks neist reliisidest, mille puhul on etem vakka olla ning muusikat nautida. Noil hetkedel, kui ma Thuoom`i kuulan, näib see maailma parim muusika olevat. See on album, mida võib iga päev kuulata, vajamata mingisuguseid õigustusi. Loodan, et Tuomo`l jätkub veel jõudu uusi albumeid seesugusel viisil hingestada.

Kuula albumit siit

9.3

Uesa Guilbe Beko_06 (Beko DSL)

Kui ma mõtlen sellele, mismoodi 90ndate keskpaigas sai alternatiivpoppi , krautrock`i ning varajast industriaalmuusikat avastamise käigus tajutud, siis praegune aeg ning asjad on hoopis teistmoodi. Tollased üllatused, ootamatused ning isikliku universumi paisumised on langenud tänapäeval nüansside tasemele. Ka on afektiseisund kuulamiskogemusse siginenud. Samas tahaksin teada, kuidas ma näituseks tänapäeva muusikat puhta lehena tajuksin. Puhas leht tähendab seda, et kuulaja on varasemalt omanud muusikaga pealiskaudset või siis kardinaalselt teistsugust kokkupuudet. Kuidas kõlaksid sel juhul nt Atlas Sound, Deerhunter, Panda Bear või Uesa Guilbe – kas nad saavutaksid minu mälus samasuguse aujärje nagu Suede, (esimese kahe albumi) Air, Pulp, The Cure, The Smiths, CAN või Cocteau Twins omal ajal ning ka praegu? Samas viimatimainitud bände kuulates jäi mulje, et alati oli neil võimalik vormilise külje pealt juurde lisada, peegeldada omaenda võimalikkusi (mis kindlasti ei osutanud kuidagi nende helipildi puudulikkusele) – seesugune ettekujutamisvõimalikkus näib tänapäeval tasalülitatud olevat. Miks? Põhjus on lihtne – tänapäeva ansamblid on totaalkontseptsioonis kinni. Idee totaalsest muusikalisest kehandist nullib imaginaarsuse. Rokkmuusika keha püütakse kõikvõimalikele viidetele ning märkidele toetudes üles ehitada. Kuulajal jääb üle vaid puhast helimöllu konstateerida. Konkreetsest saundist väljapoole ei ole võimalik kiigata. Vaatleme Prantsuse (singli)leibli Beko DSL all üllitanud Seattle`i mehe John Downing`u alias Uesa Guilbe`i loomingut. Kõigest kaks lugu, kuid referentse on nendel rohkem kui keskmisel 90ndate albumil. Post-rock, fuzz rock, psych-folk, eksperimentaalne indie, ambient, field recording, lo-fi. Viidete ning märkide külge kinnistumine - samal ajal meloodia - ning harmooniaideedega "hõõrdumises" - seab tänapäeva muusikutele suuremad (moraalsed) kohustused. Uesa Guilbe on selle ülesandega kenasti hakkama saanud ning meisterliku kaheloolise helikandja üllitanud. Egas siis midagi, kui jääme Uesa Guilbe`i täispikka albumit ootama.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Paavoharju Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna EP (Miasmah)

Uurisin Wikipediast Paavoharju järele. Mis mind üllatas, oli see, et Paavoharju diskograafia koosnes ainult 2 albumist. Nende Miasmah leibli alt lendu lastud EP`d "Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna" ei oldud eimiskikski peetud. Mis iseenesest on piinlik, kuivõrd "TA/US" ennustas ette nende 2008. aastal ilmunud ning jätkuvalt nullindate parimat albumit "Laulu Laakson Kukista". Igatahes rohkem kui nende ametlik 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Yhä Hämärää". "TA/US" koosneb aastatel 2002-2006 tehtud salvestustest. Album on lühike, ainult 20 minutilise kestusega. Psühhedeelia, digitaalne elektroonika/psühhedeelia-järgne elektroonika ning alt-folk. Segu, mida tänapäeval tavatsetakse Soome metsafolgiks nimetada. Paavoharju on selle liikumise südametunnistus – omapäraseim, parim ning ka tunnustatuim esindaja terves maailmas. Emil Mihai Cioran kirjutas kord: “inimkonnal on ainult päike ning lootus”. Tegelikult on ka muusika. Muusika nagu teeb seda Paavoharju - täis lootust ning tähti. Iseasi muidugi, kas Maalt või kosmosest vaadelduna.

Avalugu Nuo Maisemat on haldjate disko või muinasjuttude “taustaheli” – Sigur Ros`i haldjalikkus näib mulle tühi poos selle kõrval. Kuljin Kauas (Lepovaunu-05 Live) põikab lavalaudadele kusagil Soomes. Tavataan 12-7-2004 on helidesse valatud astraalseisund. Äkki astraalseisund ongi võimalik ainult helide vahendusel? Kunagi üks tuttav väitis mulle, et alkeemikute eesmärk ei olnud sünteesida kulda, vaid LSD-sugust ainet. Paavoharju albumit kuulates ei ole kindlasti vajadust meelemürkide järele. Üleüldse – inimene, kes tarvitab narkotsi muusika kõrvale, on kas sita maitsevalikuga või siis nõrkade tundmustega vennike. Alati on võimalik leida muusikat, mille kõrvale ei ole “võimendust” tarvis. Paavoharju pakub seda. 7 alkeemilist valemit? Võimalik. Kindlasti külastage ka homme Tartus ning ülehomme Tallinnas esinevat Paavoharju liiget Joose Keskitalot.

Kuula albumit siit

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8