The Silent Ballet: Volume 4 (2007)

Lost Children

• Post-rock 
• Art rock 
• Alternative rock 
• Ambient rock 
• Experimental rock 
• Psychedelic

Üks on öelnud, et tsivilisatsiooni ei hävita õelad mehed; selle hävitavad nõrgad mehed, kes ei suuda head kaitsta. Olles hiljuti vaielnud ühe sõbraga Led Zeppelin'i headuse ning väärtuslikkuse rokkmuusika ajaloos, saan aru, et nad vedasid pjedestaali mäe otsa, et sealt teistele alla vaadata. Mis lihtsalt tähendab muidugi seda, et ullikesed lollitavad endast tuhmimaid; mis omakorda tähendab seda, et Lääne popkultuuri peavoolu aluseks olevad algoritmid on lihtlabaselt ettekirjutatud, isegi mõõdetud stsenaariumid. Mõnes mõttes on bändile traagiline, kui ta sellesse valemisse sobitub. Samas oleks jälle veider mõelda, et LZ asemel olnuks Captain Beefheart või Keiji Haino (või ta bänd Fushitsusha). Frank Zappa, kes juba 60ndatel tajus konformismi rokkmuusikas, võttis aeg-ajalt vaevaks seda kõike parodeerida ja naeruvääristada. Eks kõiges selles ilmneb ka popmuusikatööstuse kontrolliv mehhanism sotsiaalsel tasandil. Popstaarid ulatavad sööda ning hoiavad samuti konksu otsas. Ka nemad ise on konksu otsas -- see ei ole ainult lõbu (kuigi peaks ideaalis olema), see on kolmandasse pensionisambasse raha kogumine. Alternatiivid -- tegelikult alternatiivid jooksevad ju paralleelselt, ning alati võib ning peabki ka neis kahtlema. Suhtun aeg-ajalt umbusuga nii My Bloody Valentine'i, Radiohead'i, Pulp'i, Suede'i, Sonic Youth'i, Tortoise'i, The Fall'i, GYBE!'i kui Stereolab'i. Isegi The Smiths'i ja CAN'i suhtes väheneb usk kunati. Ka siin ilmutab popkultuur sümptomeid -- (kvaasi)revolutsioonilisi nõrkushoogusid. Samas päris nii ka ei ole, et kui oled tuhm ja sul ei ole enam palju alles, siis muutud tugevaks. Kuigi jah, ilma fantaasiamänguta ei ole ilmselt ükski loominguline teos sündinud, samas see fantaasia on suht kohitsetud ja nõrk, et kangelased saaksid üleelusuuruseks sirguda. Mistõttu mõni kodus nikerdav melomaan kõlab palju huvitavamalt ja usutavamalt (eks selle valguses saigi Ariel Pink'i fenomen võrsuda). Rääkides sellest 13-loolisest kogumikust, siis siin on ansambleid nii Ühendriikidest kui Kanadast; kuni Rootsi ja Soomeni ning sealt Hispaania ja Austraaliani ning sealt Iirimaa ja Belgiani välja. Raskuskeskmeks kahtlemata on Ühendriigid - mis ei ole ka ime -, kuivõrd seal on artiste rohkem kui võimsal sõjaväekompleksil rakette. Tuntuimad ilmselt on Montréali punt Destroyalldreamers ning Texase oma Balmorhea. Esimesena nimetatu lugu on üks kogumiku tipphetki igatsuslikult sisisevate kitarridega, mis mõjusalt laiendavad kuulamisspektrit; Amplifier Machine ei lukusta endid meetristikku, vaid lahustab kitarrid õrnaks uduks ning orkestraalseks hämuks, mille vektor on pigem suunatud ülespoole. Ehk kitarridega tehtud ämbient, on ju? Ülejäänud artistid kinnistavad postroki kui žanri tuumikut crescendo'deks paisuva kitarrienergiaga. Igati aus kraam, mis lisaks dokumenteerib tõetruult nii sotsiaalmeediat (MySpace!) kui nullindate rokiaktsente. Pöördudes jutuga algusesse -- no mida sa ikka nii väga ihaldad? Ning kogumikele punkte ka ei ole mõtet panna.

Helsingfors – Schematics (2009)

Lost Children

Bandcamp

• Post-rock 
• Math rock 
• Indie rock 
• Alternative rock

Keskmist post-rock`i vaimust vaevatud albumit – kuigi seda ideaalkujul, st keskmisena ilmselt ei leia – on nimetatud ka normcore'ks, st igat moodi keskmine, mille nurgad on ära lihvitud, kumeraks muudetud ning tahud väga korrapärased. Mõeldud normeeritud kasutamiseks normeeritud kogustes. Selline taotlus kinnisideelisel kujul võib viia avangardi või varjamatu kunstilise väljundini (näiteks elektroonilise muusika puhul). Ühesõnaga, jutt normcore'st on puhtteoreetiline; kogemusele järgnev, milles kogemuse vähemmärgatavad aspektid on kuulaja poolt ära kohitsetud kas vastuvõtuvõime nõrkuse, kõrkuse või unustuse tõttu. Võib-olla otsitakse nähtustest midagi, mida seal ei pruugigi olla. Helsingfors'i neljalooline instrumentaalalbum võib kohati kõlada igavana, kui selle mõned kohad terviku kontekstist välja arvata. Post-rock'i struktuurid kasvavad ja avanevad uuteks perspektiivideks, näiteks tuleb siin mingi hetk sisse math-rock'i nurgeline elegants kõrvuti dünaamilise eepilisusega. Mõtlesin seda kuulates Solarise-nimelise planeedi muutuvatele struktuuridele (kuigi sealsed moodustised eraldi võetuna on ilmselt imetabasemad ja fantastilisemad, avaldades vahetumat ja suuremat mõju terviku metamorfoosile). Albumi on välja andnud Lost Children võrguleibel.

The Shy Trafficker – Hard Fought, Found Thought (2008)

Lost Children

• Post-rock 
• Math rock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Art rock 
• Avant-rock 
• Fusion 
• Yacht rock 
• Mood music 
• Field recording

Comment: by listening to this 11-track issue one can concentrate on different aspects within the soundscape, which is conjured up by a guitarist, a bassist, and a drummer. Given that this sparse collective must be expert at conjuring up interesting sonic combinations and extracting picturesque colours from within their instruments. Indeed, they did it perfectly because one could discern all these sublime nuances to run throughout in a moody vein. It might sound oddly enough but this set of 51 minutes could be considered an easy listening session additionally. It is mostly due to a bet of jazz rock/fusion and yacht rock-inflected colourful keys. The Shy Trafficker`s album reminds by its tones and approach of Sea And The Cake, of which music is also easy (superficial?) and complicated at the same time. Indeed, music is a platform for talented people to surmount contradictions. The only stylistic exception is Santa Margarita, which is an arousing interlude of the recording of choral singing. In a word, it is the trio’s field recording case. In a nutshell, you can readily listen to this outstanding issue at work and while you are reading or eating or just having a pinpointed focus on it. There are no contraindications at all. This music is highly logic maybe even beyond logic at times. The issue is a part of the discography of Lost Children.

[Artists] Radius System

Radius System
Lost Children
Several Bleeds
Myspace
Lastfm

[Artistid] Pet Slimmers of the Year

Lost Children
Progarchives
Myspace
Lastfm

Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Moya

Moya
Myspace
Lastfm