Mendigo -- Olamuetra (2004)

Subsource

• Ambient 
• Organic electronica 
• Abstract 
• Drone 
• Experimental electronica 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica 
• Microsound

Kes kaeb väljapoole -- unistab, kes kaeb sissepoole -- ärkab. Carl Jung`i eristus ei valmista Renzo Peressi`le ehk Mendigo`le muret, kuna ta teeb mõlemat. Unistus on osa lootusest - lootus seevastu tähendab ootust teatud stsenaariumite täitumisele. Lootuse nihkumisel ootuseks teiseneb subjekti (passiivne) tegevus praktiliseks -- hakkab tegutsema. Heliloomeilmas on arusaamise piirid õhukesed, piiritlematud ning sageli kontrollimatud -- juhul kui artist ise ei ole seadnud teatud eesmärke. Ometi ka sellisel juhul asi taandub rohkem või vähemal määral vabale tõlgendamisele, mis teaduslikku vaatevinklit võrdluseks võttes ei vasta teaduslikele kriteeriumitele. Aga selles peitubki valdkondade loogika ja eristuse iva. 8-looline taies on loodud 2004. aastal, mil elektroonika ei olnud veel nii kättesaadav ning selle kvaliteet võis samuti kõikuda. Osaliselt sellest johtuvalt (või siis teadliku valiku tulemusena) on sellel taiesel tunda asjastuvaimu -- konarlikud helikänkrad ning hetktõrked sageli orgaanilist helikavatsuslikkust ja -loomet häirimas. Asi muutub veelgi segasemaks ses mõttes, et sugenevad mõtted heli kontrollimiseks algallikatest -- tekib tahe väljaandjast netiplaadifirma Subsource koduleheküljel failide voogedastuskontrollis kontrollida, kas tegu ei ole mitte riknenud failidega. Ent selleks kaob tahe ning teisalt taastub usk, kuna niikuinii tõlgendamise filter jääb vahele. Oluline on just võimalikkuste mitmekesisuse tulemuste nautimisest tulenevalt (muusika)elukvaliteeti tõsta. Selline muusika on igati parem, kui hiljuti nähtud lõik Pealtnägijas, mis oli pühendatud juubilarile Raimonds Pauls'ile. See muusika, mis sealt kostus, oli ikka masendavalt jube -- totalitaarestraad, millest vahtis vastu õõvastav hingetühjus, labasus ning kunstiline impotentsus. See on masendav osa jubedast ideoloogilisest kapast ja sisust nimega Nõukogude Liit, mis eelmisest sajandist paraku mitte ainult poliitikasse, vaid ka inimhinge on edasi kandunud. Need USA produd, kes väidetavalt olla nimetanud nende helide loojat geeniuseks, jätsid pehmelt öeldes kohtlase mulje. Ning on piinlik lugeda, kuidas Anne Veski nimetab end diivaks kusagil uudistes -- Eestis ainult Marju Kuut oli (loominguline) diiva, AV on temaga võrreldes eikeegi. Kurat võtaks! -- taanduge juba suurelt pildilt, mitte ärge mürgitage noorte hingi! Sellest johtuvalt -- Renzo Peressi abstraktne ning viljastavast tühjusest ning "vigadest" sündinud muusika on märksa "diivalikum" -- ärgitades tundma ja mõtlema, mitte madaldava nivelleerimisega inimhinge täis pasandama. 8.0 (7.5-8.5)

Zanstones -- Wormdig (2004)

zh27

• Noise music 
• Avant-garde 
• Deconstructed music 
• Industrial music
• Improvised noise 
• Experimental electronica
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Live session 
• Acousmatic music

Legendaarse USA müramuusiku ja industriaalartisti Zan Hoffman'i (ZH) loomingut eri pseudonüümide ning koostööprojektide tagant spetsiifiliselt - konkreetse üllitise keskselt - analüüsida on ilmselt tühi töö ning mõttetu vaimu närimine. Nii et suur taieste hulk võib mõnes mõttes osutada artistile karuteene, kuigi teisalt nimetatud stiilile keskenduvate artistide tohutu viljakus vihjab pigem vaba teadvuse voolule, mille puhul ei kahelda, et kas pähe turgatanud ideid oleks kohe vaja aktualiseerida ning seejärel väljutada või siis mitte. Sellest tulenevalt ei ole ka mõtet säherdusele muusikale läheneda tavaarusaamu rakendades ning narratiive määgides -- ZH sarnaselt teiste sugulashingedega, kes samuti panustasid märkimisväärselt 80ndate DIY-kultuuri ning põrandaaluse kassetikultuuri arengusse - Big City Orchestra'ga ning Stanley Keith Bowsza ehk Minóy'ga - dekonstrueeris paremal (tuttavlikumal) juhul popkultuuri, kuigi esmajoones püüdis ehitada kitsaks peetavale heli perifeeriale omaette platvormi. Sellest muusikaliselt väga kaugele ei jäänud ka The Residents ning suhtumiselt isegi vennad Mael'id. Nagu kirjutas hiljuti lugupeetud kultuurikäila Taavi Eelmaa Müürilehes, et popkultuur on kõige demokraatlikum ilming ühiskonnas, milles on nii tervitatavat pealiskaudsust kui ainiti süvitsiminekut. Täiendaksin omalt poolt, et pealiskaudsust tuleks pigem mõista tinglikult, kuna muusikute käes on tohutu valikute ja võimaluste pagas - luksus -, mida realiseerida. Pealiskaudsusest räägin tinglikult seetõttu, et on popipoliitika on teadlik valik; kõik, mis on teadlik, on kalkuleeritud. Kalkuleeritust seevastu oleks naeruväärne pealiskaudsusega siduda. Nagu eelpool juba osutatud, ei oska seda 30-minutilisest valgusvoost koosnevat tähte ei tõsta esile ega lükata tahapoole ZH-nimelises konstellatsioonis (mis hõlmab rohkem kui 1100 üllitist!), mis olekski selle elulemise loogika vastane. Mida võib öelda - ning seda vihjelisust on ka natuke kuulda üllitise servades -, et Zanstones-nimeline projekt põhineb reeglina eri linnades toimunud esinemistel, millede tarvis ta eelnevalt kogus helid võõrustava linna keskkonnast või lava ümbrusest. Kuigi jah, käesoleval juhul ei oska sellele kohaspetsiifilisele lähenemisele täpset lookust anda. Õrn vihje osutas üldisemale Madalmaade skvott-tripile. 9.0 (8.5-9.0)

Pitch Boys -- Random Teleports 1 (2004)

Test Tube

• Synth-funk 
• Soul 
• Electronic music 
• World music 
• Hip-hop 
• Breaks

Artisti nime aluseks võttes tuleb möönda, et muusika kinnitab selle õigsust nii nimekõlaliselt sarnase legendi muusikast kaldeerinevuse kui ka seda seitsmeloolist taiest iseendas käsitletuna. Selles muusikas on nii funk'i, soul'i kui hõimlikke rütme. Ei oleks ju eriline juhtum, kui kõike seda ei väärindataks, luues isikupäraselt sünteetilist vaapa selle ümber. Kuhugi sinna vahele mahuvad veel ka suupillikaikumised, mis ei lähe sugugi maitsetuks jätte -- õige puude, sobiv hetk, korralik sünergia elektroonilise muusikaga annavad õige noodi kätte. Võib-olla seesuguse kasina kontseptsiooniga üllitise ainsaks nõrkuseks on paratamatu peenhäälestus, kuivõrd tehakse küll erinevaid mikroskoopilisi trikke, sõlmi ja poognaid, ent kokkuvõtvalt võib see tavakuulajale sulada üheks känkraks. Aga ei -- see on üks võimalikkustest, mis ei pruugi realiseeruda. Siinkirjutajale koguni tundub, et artist mängib kuulajaga natuke nagu kass hiirega -- ära ei pigista, ent ei lase ka lahti. Natuke uimastab igavusega, et siis õige pea pipardada kuulaja meeleelundeid. Ei, tuleb möönda, et selles mikrofunki sünteetikas, selle korduvates mustrites - mis ehitavad interaktsioonis mõjutades üksteist suuremaks -, on hüpnootiline jõud ning lummav jaks sees. See vastastikku mõjutamine ei pruugi isegi juhtuda ühe loo piires, vaid kabduda järgmis(t)esse loosse-lugudesse. Väljaandjaks on Portugali netiplaadifirma Test Tube -- üks nende esiotsa üllitistest. 8.5 (7.5-9.0)

Maina -- Ola Calma (2004)

Alg-a

• Post-classical 
• Art music 
• Avant-garde 
• Dark ambient 
• Glitchtronica 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Electronic music
• Neoclassical 

Alguses võib see 5-looline üllitis tunduda staatilisena, isegi inertsena -- justkui midagi tõeliselt ei rulluks lahti. Ometi hakkab iga mööduva minutiga selle pealtnäha rahulik (im)pulss paljastama hoolikalt struktureeritud ning vaoshoitud energiaga heliilma loogikat. Helimaastik liigub rahutu varjuna, hiilides ja sumisedes mehaanilise eluna. Helid näikse olevat kergelt vinnastatud, valmis hüppeks justkui mänguhoos kodutiiger, kelle innukus võib lõppeda kriimudena väljakutsuja kätel ja jalgadel; nurgelised toonid, fragmentaarsed mürad ja haprad harmooniad ühilduvad hammasratastena selles isevärki kellavärgis, mille rütm näikse iga hetkega nihkuvat veidi paigast ära. Siin on aluseks pinge -- kombitav hõõrdumine orgaanilise ja kunstliku vahel. Naisvokaal triivib läbi helimaastiku mitte traditsiooniliste meloodiatena, vaid tekstuuriliste niitidena, lisades nii inimlikku soojust kui ka veidi kõhedusttekitavat distantsi. Nii Elisabeth Fraser, Brigitte Fontaine kui Diamanda Galas sobituvad ühte valemisse. Nende häälte narratiivne toon ja omapärased hääldusefektid toimivad emotsioone esilekutsuvate viitadena üdini eksperimentaalsel maastikul. Kontrast nende vokaalsete žestide ja luukerelise instrumentaalse raamistiku vahel loob veidra poeesia, mis võlgneb rohkem dissonantsile kui harmooniale. Seda kohati veelgi võimendavad hullusest vallanduvad karjed ning neurootilised naerukatked. Aga jah, 28 minuti ja 49 sekundi lõppemise lähenedes muutub see, mis algselt tundus väheütleva, ehk isegi külma struktuurina, millekski keerukaks ja elavaks. Paralleelsed narratiivid - heliline, vokaalne, emotsionaalne - ilmnevad pinge ja vabanemise õrnas tasakaalus. Aeg-ajalt tundub, et elementide pealtnäha kokkusobimatus annab teosele sidususe: iga fragment liigub omas suunas, kuid kõik jäävad seotuks ühise gravitatsioonikeskmega. Lineaarne kulg peatub, vorm avardub ja laieneb väljapoole, aktsepteerides vastuolu eneses. See on hõõrdumise ja vabaduse peen triumf -- helimaailm, mis püsib veel mõnd aega pärast viimase tooni lahustumist. 8.5 (8.0-9.0)

Phoebus -- Peri Sable EP (2004)

Test Tube

• Post-minimalism 
• Guitar ambient 
• Drone pop 
• Avant-rock
• Electronic 
• Experimentalism 
• Ambient rock
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• Experimental electronica 
• Experimental rock

Käesolev 2-looline taies alustas üht olulist peatükki (neti)muusikamaailmas, olles Portugali plaadifirma Test Tube'i esimeseks pääsukeseks. Test Tube'i all anti välja 275 üllitist, üks parem kui teine. Phoebus'e oma peegeldab prohvetlikult neid tendentse, mis järgmise kümne aasta vältel hakkas portugaallaste alt välja tulema. Kitarrid on siin kesksed, ent see on kaugel oodist klassikalisele kidraheerosele. See ei ole rokkstaaripoos, vaadatuna kuulajale ülalt alla. Siin vaadatakse kuulajast läbi, valgustatakse ta hinge, pakkumaks harvaesineva ilu esitlemisega esteetilist raputust. See ühelt poolt on rokkmuusika, ent teisalt ei ole ka. Kitarrid läbivad siin omamoodi purgatooriumi, et seejärel puhtaks põlenuna ning massi hüljanuna tõusta taevastesse kõrgustesse. Plaadiümbrisel kujutatakse hiiglaslikku düüni, mille üks külgedest on avatud vaatele, teine pool on varjus. Ühel poolel kõndides me vajume sügavale sisse, teisel poolel selle kõva pinda kogedes saame suht kergelt edasi kulgeda. Peenmehhaanilised helilained läbivad kuulajat; siin on kuulda meistrite Robert Fripp'i ning Simon Jeffes'i eksperimentaalsust, mis vaatamata piiritletusele ning tehnilise lahenduse omapäradele vaatamata on säilitanud eluterve orgaanilisuse, milles on õhku ja lõõska. Midagi sellist kui vanas palksaunas - mille seinad on veel topitud samblaga - leili võttes nõeljaid kuumustorkeid kogedes; leil, mis sunnib kohale, kogemaks seda õkva õiget tunnet. Heliline kordustele rajatud silmus on kinni, ent selle sees on palju ruumi, milles helid on tükeldatult kihistatud ning katkestatult tapitud. Mõned kihid ei allu seadistusele, liikudes teiste suhtes siis-sinna, tekitades dünaamilisusega ekstaatilist efekti. Käesolevas blogis käsitletud hingesugulastest soovitan heita kõrv peale Gaetano Fontanazza'le, Stephen Briggs'ile, Drew Miller'ile ehk Brother Saturn'ile ning Miffle'ile. 9.0 (9.0-9.5)

Tim Hecker -- Mirages (2004)

Alien8/Bandcamp

• Ambient 
• Hauntology 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Drone 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Ambient drone 
• Microsound 
• Musique concrète 
• Shoegazing

Kanadalase Tim Hecker'i kolmas stuudioalbum "Mirages" on intuitiivses tunnetuses jõudnud sisuliselt maksimumini -- kusagil lähisarktilises kliimas habraste elektriliinide hingeelu kaardistamas. Arusaadav, et kaardistajaks on subjekt, mistõttu see piiritlemine peegeldab mõju tegijale endale. Samuti annab aimu sellest, kuidas isiksus muutub seesuguses äärmuslikus keskkonnas nii mentaalselt kui psühhiliselt (aga ka füüsiliselt). Üle tohutute väljade on välja venitatud subjekti närvid ja ganglionid. Kaardistaja seesmine kliima on muutunud. Kas päevase ereda valguse ja pärastlõunase varju mäng arktilistel väljadel või Hudson'i lahe tohututel jääväljadel muutub fatamorgaanaks, ajades reaalsuse ja väljamõeldise lootusetult sassi? Kohati kõlab heli murdumisena läbi paksu jääkihi -- või jääb see pelgaks kujutelmaks või soovmõtlemiseks. Näiteks kompositsioonis "Aerial-Light Pollution Orange" hakkab kuulaja mikroskoopilisest mürast eraldama mikroplahvatusi ning orkestreeritud helindeid (mis näikse koosnevat happelistest oreliakordidest ja paisutatud-pikendatud nootidest). Kõik see kandub üle järgmisesse taiesesse ("Non Mollare"), milles mikroplahvatuste kõrvale jätmisele vaatamata kummituslik pinge säilib -- justkui oleks kuulaja mässitud soojasse udusulgtekki, sellal kui kuulajat näpistab näost temperatuur 50 kraadi alla nullipügala. Seda 11-loolist taiest kuulates tuleb nentida, et see on kingapõrnitsemismuusikale sama lähedal kui ämbient- ja droonmuusikale. See määratleb stiililiselt ümber tohutut pinget võimendite ja muundurite taga. Samavõrd kujundlikult võib kõike seda ette kujutada survena jää all ("Counter Attack"). Samavõrd kui autor väljendub esteetiliselt - sümbolite kirjeldamise keeles -, samaga mõõdab ta sagedustele tektoonilist survet rakendades. Kõik see on kummituslikku laadi taju moonutamine väliste impulsside ning kompositsioonilise tarkusega afekteerides -- reaalse ja fiktiivse, sooja ja külma, olemasoleva ja puuduva vahel. 9.5 (9.0-10.0)

Mouse On Mars -- Radical Connector (2004)

Sonig/Thrill Jockey

• IDM 
• Electro pop 
• Experimental electronica 
• Post-pop 
• Avant-hop 
• Hyperpop 
• Art pop 
• Deconstructed music 
• Indietronica 
• Experimental electro 
• Neokrautrock 
• Glitchtronica 
• Avant-electronica 
• Cloud rap 
• Future soul

Kuulasin eile nädalpäevad varem Trash'i käest ostetud Kiwa uut plaati/kassetti "Electriss". Võrreldes varasemaga teeb Eesti popkunstnik popilikumat muusikat -- kuigi tema elektro ja elektropop on meeldivalt intelligentne ja mutant. Korralik muusika, ent mis nõuab rohkem kuulamiskordi, et sellest lõplikku sotti saada. Ehk ei saagi -- mis ei oleks ka üldse paha. Haarasin selle kuulamise järel ja ajel riiulist Mouse On Mars'i (MOM) 9-loolise CD-plaadi, sest tahtsin tekitada distantsi ja võrdlusmomenti. Võtsin kuulamiseks ekstra 25-30 aastat vana Philips'i CD-mängija (kahe AA-patarei pesaga) ja tagavara-Sennheiser'i kõrvaklapid, et saada kätte õiget tunnet. Jan St.Werner ning Andi Toma kinnistavad sellel enda legendi staatust, mis ei piirdunud ainult Saksa põrandaaluse skeenega, vaid arenes koostööks Stereolab'iga aastaid varem ning Mark E. Smith'iga (Von Südenfed'i nime all) mõned aastad hiljem. Ka indi- ja eksperimentaamuusikalplaadifirmad nagu Domino ja Thrill Jockey võtsid nad enda embusse. Nagu ikka MOM'i üllitistel valitseb ka siin mänguline õhkkond ning meeleolude vaheldumine -- rappuvad hetked vahelduvad rahulikemate, isegi alateadvust (kinni) voltivate momentidega. Kaasa löövad Niobe ning Dodo Nkishi. Kuulates postrokiliku/artpopiliku avaloo "mine is in yours" sõnu - /Live by and die by the/Use of your voice/Voice of distinction/The power of choice/.../Holding the key to resist/ -: siit ilmneb Düsseldorf'i tandemi taotlus ja ellujäämissoov ujuda moevooludele vastuvoolu, et säilitada oma mina. Veel edasi -- looga "blood comes" edastatakse ja sisestatakse: /All is too clear/Blood comes all around/Blood comes all around/Is imperfect/This imperfection/All around/Is imperfect/.../And we enjoy it/Is interrupted/ -, et ebatäiuslikkus ongi nende olemise normaalne seisund ehk täielikkus (milles, tõsi, võib tekkida midagi täiuslikku). Teisisõnu -- nad keeravad täiuslikkuse otsingu teelt maha - see ei ole nende valik -, et leida jätkusuutlikum esteetika ja loomismõistestik. Aga edasi - loos "evoke an object": /A perfect use of this disguise/Where it is to decide/.../Evoke an object/And bring out of it/A state of soul/. Selle 48-minutilise üllitise tähtsus seisnebki selles, et pööraselt paarutava hüperpopi, dubstep'i, post-dubstep'i, glitch-hop'i, wonky, pilveräpi, dekonstrueeritud (klubi)muusika - veel enne, kui need stiilimääratlused kasutusele võeti - keeristele-pööristele vaatamata üleneb nende masinavärk (üli)hingeks. Taies, mis kahtlemata väärib klassiku tiitlit. 9.5 (8.5-10.0)

La Plume -- Untitled (2004)

20kbps

• Ambient 
• Lo-fi 
• Electronic music 
• Lobit 
• Techno pop 
• Club dance

Šveitsist pärit netiplaadifirma 20kbps'i esimeseks üllitiseks oli Hakin Basar'i "Fuck Fantasy" detsembri lõpust 2002. aastal. See oli see aasta, mil The Flaming Lips lõi fantaasiaküllase meistriteosega "Yoshimi Battles the Pink Robots" nii mõndagi popi- ja rokimaailmas uperkuuti. Eks pop ja rokk põhineb niikuinii suuresti müütidel (sageli need eristavad muusika asemel üht artisti teisest), mille fantaasiaid saab uppi lüüa uute samasuguste, ent löövamatega. Sul võib ju kõige kaunim nägu olla, aga pead aru saama, et ka sina sured millalgi. Nii et fantaasiate kuradile saatmine ei tähenda iseenesest sellest loobumist. Isegi siis, kui üllitist ümbritsevat potentsiaalset infohulka minimeerida maksimaalselt -- La Plume kohta ei tea, kes projekti juhib; üllitanud vaid kaks samanimelist ("Untitled") teost, millest esimesel kandsid kõik lood "Untitled" nime; ka käesoleval kannavad neljast loost kolm sama osutust. See võib ka osutada aastatuhande vahetusega kaasnenud pohmelusele -- tehnoloogiline moolok ei kukkunud iseenda raskuse all kokku, süsteemid jätkasid toimimist ja arenemist; ent teisalt kõiksugu prohvetid ennustasid kadu seoses tehnotsivuiisatsiooni arenguga. Midagi heideti kalkuleeritult kõrvale, ent teisalt uued võrsed võtsid jõudsalt vedu. La Plume otsib selles virvarris enda anonüümseks taandamisega lihtsalt varjupaika, osutades sellele, et ükskõik mis tema ümber ka ei toimuks, tema suhe ümbritsevasse on võrreldav ööklubi ülakorrusele eksinuna hoone alakorruselt hingele oluliste helimustrite kuulmist -- küll vigasena (või filtreerituna), läbi lae metallarmatuuri ja betooni -- madal heliresolutsioon ja virvendav pinge kvaliteedis, ajutised katkestused helivoos (kas kuulaja enda kahtlustest tingitud psühhilise pinge või päriskatkestuste tõttu; või siis reaalsus suuremal või vähemal määral seguneb fiktsiooniga). Siit kuuleb räsitud ämbienti, laiali vajuvat tehnot -- ühelt poolt loomupärane trotslik hoiak, ent teisalt seeläbi ka manipulatiivne akt üle popkultuuri erinevate tähendusväljade. 7.5 (7.0-8.0)

Natural Snow Buildings -- The Winter Ray (2004)

 

Discogs/RYM

• Post-rock 
• Experimental rock 
• Electronic 
• Post-psychedelic 
• Avant-rock 
• Abstract 
• Chamber rock 
• Drone rock 
• Post-classical 
• Musique concrète 
• Micronoise 
• Ambient rock 

Üheksakümnendate lõpus alustanud Mehdi Ameziane`i (ehk TwinSisterMoon'i) ja Solange Gularte`i (ehk Isengrind'i) tandemprojekti võib arvata Prantsuse (eksperimentaal)(rokk)muusika koorekihti kuuluvaks. Praeguseks hetkeks on nad saavutanud kultusstaatuse üleilmselt. Näiteks kriitiliste muusika- ja filmisnoobide keskkonnas nagu Rate Your Music ulatub nende jälgijaskond 14 620 isikuni (see näitaja on näiteks suurem kui Suede'il, Mercury Rev'il, Travis'el, Seefeel'il, The Orb'il, Bastille'il, M People'il, Orbital'il, Curve'il jpt. Kõiksugu edetabelite - sh järgijaskonnaga - tipus troonival Radiohead'il on sääl 164 933 järgijat). Samas keskkonnas ulatub nende plaatide keskmine hinne reeglina üle 3.5, mis sealsete kasutajate pirtsakust arvestades on keskmisest kõrgem näitaja (erinevalt nt Discogs'ist, kus keskmised hinded kipuvad märksa kõrgemad olema). Käesolev topeltplaat - mille eest üks tüüp oli nõus välja käima 800 dollarit Discogs'is - hõlmab 25 lugu, mille baasiks on kitarrimuusika, ent mille pealisehituses figureerivad kõiksugu huvitavad helindid. Kitarridega reguleeritakse tingimusi, milles transgressiivsed tegurid siin-seal ilmnevad. Erinevalt traditsioonilisest rokkmuusikast ei määra kitarrid siin transgressiivset olemust. Efektiblokid, pärishelide moonutamine, simulatsioonide loomine, võib-olla ka teadlik negatsioon rokkmuusikast annavad helipildile baasi eeldustest erineva olemuse. Tavainimese teadmus traditsioonilisest rokkmuusikast ei lange kindlasti selle megaalbumiga ühte. Nende nohiklik renomee ning esinemislaad ei toeta samuti eelpoolmainitud traditsiooni. Käesolevat taiest kuulates helisevad mu kõrvus nende hilisemad taiesed, ennekõike isiklikuks lemmikuks kujunenud megaüllitised "Alpha Centauri" (2010, Vulpiano) ning "Aldebaran" (2016, Vulpiano). Hoolimata tohutust pikkusest pakkusid nood imetabast ja müstilist kuulamiselamust algusest lõpuni. Tõepoolest, plaadi lõppedes oli kuulaja unistustes jõudnud neile tähtedele. Kuigi "Winter Ray" saab mu meeltes ja analüüsikeskmes natuke madalamad punktid, siis tõsi on, et see album kronoloogiliselt oli väga hea asendus puhkusele läinud Godspeed You! Black Emperor'ile (kelle kaks aastat varasemale albumile "Yanqui U.X.O." torkavad Solange ja Mehdi nii esteetiliselt kui emotiivselt päkad silma). See andis ka aimu, mida GY!BE hakkas tegema pausilt naastes. Hea plaadi tunnuseks võib olla ka paar hitti. Siin on selleks "Bloody Snow", millel Solange laulab inimpõlglikult ja eneseirooniliselt: /This motherfucker gets out alive of this hole/

/With all these killers around/

/All these motherfuckers got out alive of this hole/

/With all these motherfuckers all around/

/There are tracks on the bloody snow/ 

/And they are surely mine/. Võimas! Stiilselt võimas! 9.0 (8.0-9.5)

Tree Wave -- Cabana EP (2004)

Observatory Online

• Indietronica 
• Indie pop 
• Electronic 
• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Chiptune 
• 8-bit 
• Tracker music

Sellel 4-loolisel taiesel on kõik vajalik olemas, et kõlada ideaalpopina -- kõlades nagu mõni Stereolab'i või Broadcast'i EP; ainult selle vahega, et Farfisa ja Moog'i süntekate asemel kasutatakse Commodore 64 koduarvutit, Atari 2600 telekamängukonsooli ning Epson'i punktmaatriksprinterit. Elektrooniline piiksumine ning tektoonilised bass-sündid loovad madalreljeefi pastelsele elektrikitarrile ning Lauren Gray sugereerivale vokaalile. Eelpoolmainitud ideaalpopi tingimusteks võivad olla seesugused kogemused, mis ilmtingimata ei pruugi otseselt muusikale pühendatud olla. Näiteks noodsamused telekamängu saatel veedetud sajad-tuhanded tunnid, mis ennekõike visuaalselt, ent ka muusikaliselt mõjutasid mängijaid. Ideaalpop ei saa ju taanduda üksnes mahedatele saundidele ja laialt heakskiidetud maitse(te)le, vaid seal peab lisaks veel olema mingi kergelt vastanduv (ent tervikut mitte lõhkuv) heliline ilming. Ideaalid ei ole kergesti teostatavad, ning kui muusikas seda suudetakse, siis võiks eeldada, et see on kõike muud kui pealiskaudne. "Cabana"-nimelisel EP'l see loov hõõrdemoment on. Veelgi enam -- kuivõrd kontseptuaalselt ja eelduslikult on tegu väga eripärase sulamiga, siis on oht, et tulemus võib jääda pelgalt sensatsiooniliseks-šabloonseks. Õnneks seda siin ei juhtunud. 7.5 (7.5-8.0).

Broke Gringos – Junk EP (2004)

iD.EOLOGY/Bandcamp

Hip-hop Cinematic Rap Breaks Sampledelic Electronic Urban music Nu jazz

Einoh, see on igati lõbus saksakeelne räpp (paari inglisekeelse erandiga) kahe kümnendi eest CAN'i kodulinnast. Kuus lugu mahutatakse paarikümnesse minutisse. Mainitakse teiste seas Miles Davis't ja Jacko't, tehisintellekti ja 2.0 versiooni -- millest konkreetsemalt, ei jaganud matsu. Kuivõrd siinkribajale on ennekõike oluline olnud Morrissey ja Mark E. Smith'i verbaalne osa, siis hip-hop'i puhul on kohustuslikud eelkõige taustad ja räppimisviis -- juhul kui oleks vastupidi, siis oleks hinnang raudpolt madalam. Mõnusalt suitsune ja filmilik on see miljöö ja kulgemine -- vokaalid ilmnevad eri variatsioonides, olles kord summutatud, teinekord otse lajatavad. See on vana kool -- autotune'i ei ole (kuri)tarvitatud, ei ole tehnitsistlikult anaeroobne; kulg on sujuv ja humoorikas -- biitide ning sämplite keereldes tekib aeg-ajalt gravitatsiooni hajumise tunne. Mõnikord on rütm elegantselt laisk -- et mitte öelda hüpnootiliselt laisk. Kokkuvõtvalt -- ei ole siin midagi väga erilist, ent häbeneda ka ei ole. Eriti kui eeldada, et saksakeelse räpiga meenuvad kõige piinlikumad muusikalised hetked 90ndatest. Üle keskmise igatahes.

Nihil Limit -- First EP (2004)

17 Sons//Jamendo//Bandcamp

Alternative dance/Hi-NRG/Electronic music/Electro/Electro-house/Minimal synth

Mida muud võikski oma esimese üllitise pealkirjaks panna kui mitte "esimene". Numbriline markeering on päris hüva, kuna nimelise üllitise puhul paneb mõtlema, et mitmes see või too artisti diskograafias üleüldse on. Prantsuse leibel 17 Sons oli viljakas plaadifirma, mis üllitas huvitavat muusikat nullindate keskpaigast kümnendate alguseni. Käesolev 21-minutiline on just seesugune, mis plärtsub eri stiilide piiridel, olemata tegelikult tõupuhas vaatamata ülalmainitud stiilidele -- seesugused asjad kipuvad piisavalt mängulised ja huvitavad olema, et kõrv kreeni vajuks ja jalg tatsuma hakkaks. Ühelt poolt minimalistlik -- et mitte öelda helilistelt eeldustelt kasin -- ning teisalt meeliliigutavalt kombineeriv. Rütm taob suht monotoonsel sagedusel, ent paralleelkanalis elavad vilgast elu elektrojurakad. Jörisevad, undavad, huugavad -- justkui elegantselt krampides tõmmeldes. Ning pannes ka kuulaja võnkuma. Minimalistlikust sündimuusikast väljakasvanud äge tantsukas.

8.0 (7.5-8.5)

Line Noise -- Soul Clouds EP (2004)

Camomille Music

Balearic house/Easy listening/Electronic music/Organic electronica/Deep house/Chilltronica/ Ambient pop

Avastasin, et olen sellelt kolmelooliselt EP'lt valinud päevalugudeks välja kaks kolmandikku; ent arvustust veel kirjutanud ei ole. Väljaandjaks Kanada leibel Camomille Music, mille eestvedajaks oli samuti muusik (Vincent Fugère aka Muhr). Line Noise on ameeriklase Rudy Gonzalez'i ühemeheprojekt, kelle lõunamere päritolu annab helindis kahtlemata tooni. Paradoksaalsel kombel on ta omast ajast kümnendi võrra ees -- lähtudes tõdemusest, et see kõlab kui post-chillwave'ilik taies; sellal kui chillwave'i esilekerkimiseni kulus veel 4-5 aastat. Vahet ju väga ei ole, on see pärit Vahemere või Kariibi mere kallastelt. Ämbient, hauss, pärishelisid järelematkiv (või hoopiski moonutav) ripptooli elektroonika. Sügav ja pinnapealne, tulles esile lahutamatult ning käsikäes. Väärt meduusjas hõllandus Florida poolsaare tipust. Ei tea, kas saarlased-sõrvelased viljelevad ka neeme tipus Sõrve biiti.

8.5 (8.0-8.5)

Origami Repetika – dirty habit EP (2004)

 

20kbps

Archive.org

 

• Psychedelic 
• Lo-fi 
• DIY 
• Noise pop 
• Shitgaze 
• Electronic 
• Indie pop/rock

 

Kriipiv, dissonantsi uppuv, kordustest jõudu ammutav on see lühike EP, mille autoriks on Adam Sigmund. Ei, see ei ole tülgastav – selles on õhulisust ja harmooniaid, tasakaalustamaks karust poolt. Ka see karune pool on suhteline – kui lugeda selleks raskelt vibreerivat orelipõhist käiamist, millel justkui näikse olevat eesmärk võimalikult sügav vaib sisse võngutada. Ei ole see muusika vaid indimeestele-naistele, kuna ka haussmuusika nautisklejad leiaksid siit endale üht-teist (eelkõige "yo ho ho and a bottle of rum"). Tõsi ta on, et Adam Sigmund'i hilisemad teosed nihkusidki elektroonilisema popi poole. See on kahtlemata omaaegse Zeitgeist-muusika näide, kuna tollal (AD 2004) oli Ariel Pink kõige kuumem uustulnuk. 

 

8.0 (7.5-8.5)

The Space Lady aka Suzy Soundz – Street-level Superstar (Owed to Boston) (2004)

Comfort Stand

Free Music Archive

• Singer-songwriter 
• DIY 
• Lo-fi 
• Art pop 
• Latin pop 
• Psychedelic 
• Americana

Käesolev neljalooline üllitis on pühendatud fännidele ajal, kui Susan Dietrich alias The Space Lady oli hakanud jõudma laiemasse avalikku teadvusesse. Muusik, kes on külastanud ka Maarjamaad. See populaarsus oli tinglik niivõrd kuivõrd oli see võimalik ühe tänavamuusiku puhul. Võib ju küsida, et kellelt võttis Kosmoseleedi imagoloogiliselt rohkem šnitti: kas Moondog'ilt või Sun Ra'lt või kelleltki kolmandalt ekstsentrikult, aga tiivulise kiivriga daami muusika oma eheduses ja naiivsuses on tõepoolest midagi kosmose ja maise sfääri vahepealset. Kohati kõlab muusika kui šlaagripopp, aga mingi hetk näib see siiski nihkesse langevat. Meenutab vokaalses maheduses ja meloodilises õrnuses teist kaua unustatud legendit Linda Perhacs'i, mida toetavad elektroonilise klahvpilli orkestratsioonid ja programmeeritud ladina rütmid või lõõtsmooniku umpaumpalikud tõmbed, aga kitši kõige kiuste siit ei jõua ammutada. Või sõnastame selle nii, et vaevutekitatud kitšikihi hävitab tume voog Maad ja Kuud ümbritsevast radioaktiivsest kihist. Mürgine kiht, millele meelsasti apelleerivad  isikud, kes väidavad, et inimene olla külastanud meie kosmilist kaaslast üksnes lauludes, filmides, kujutavas kunstis ja unenägudes. Selle kummastava trajektoori ja (mõju)väljadega reliisi on välja andnud Comfort Stand.

Violet – Let The Sunshine In (2004)

Zeromoon

• Avant-garde
• Minimalism 
• Non-music 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Drone 
• Sampledelic 
• Post-industrial 
• Experimentalism

Lase päikesepaiste sisse ja saa õnnelikuks. Või jää õnnetuks...kui päike kütab toa soojaks ja sul ei ole enam piisavalt värsket õhku organismi küllastamiseks ning silmadesse valgub söövitav higi ja silmavalged hakkavad punetama. Ei, Violet`i muusika on kaugel päikesepopi avarakõlalistest ja psühhedeelsetest sillerdustest. See on hoopis midagi muud, kus helisid fokusseeritakse ja uuritakse mikroskoobi all. Uurijaks ja täideviijaks on mees nimega Jeff Surak, kelle 21-minutiline üllitis on täis – kasutades kulunud käibetõdesid – higi, verd ja pisaraid. On tuimemat (samas mitte igavat) müttamist, aga ka lummavat minimalismi ja kiirgavaid müraepisoode; millest omakorda kiirguvad vaevutajutavalt välja meeliülendavad meloodiad (hilisemast ajab meenub väidetav Eesti artist Misha Mishajashvili, kes on kasutanud Nõukogude ajastust ja ajastule omaseid sämpleid; mis, tõsi, nii meeliülendavad ei olnud iseendas, aga seda enam lõid düstoopilise, inimvaenuliku fooni). Tõsi, lugu nimega “Wonsan” seisab eelpooltoodud kirjeldusele lähedal. Meisterliku teose on üllitanud plaadifirma Zeromoon.

Fricara Pacchu – Waydom (2004)

Bandcamp

Lal Lal Lal

• Minimalism
• Lo-fi
• Psychedelic
• Avant-pop
• Acid rock
• Improvised music
• Progressive
• Drone pop
• DIY
• Forest folk
• Free folk
• Freak folk
• New Weird Finland

Jätkame "luhtamineku" lainel. See tähendab hoolimatust ümbritseva moe ja ettekirjutuste vastu, mõnes mõttes ka pöördumist juurte juurde eeldusel, et juurestiku ja kaasaja vahe on tohutu erinevus ja kattumatus. Sageli on mõisted teisenenud ja kaotanud oma algse tähenduse. Iseasi, kas peab alati asi omama algset tähendust, aga orientiiri mõttes ei teeks paha seda teada. Kuna sõna "juur" vaste ladina keeles on "radix", oleks õigustet küsimus – kas radikaalsus muusikas tähendab juurte manu naasmist? Soome ühemeheprojekti Fricara Pacchu 10-loolist albumit on iseloomustet terminiga "metsafolk", siis juured ja (radikaalne) eraldumine tsivilisatsioonist on kahtlemata asjassepuutuv. Antud kontekstis tsivilisatsiooni iseloomustab pigem Billboard jt edetabelid ning muusikalise establishment'i väärtused ja rõhuasetused. Jah, kümme-viisteist aastat tagasi seisnuks "Waydom" lähemal popituumale kui praegu tänu Animal Collective'ile jt New Weird-liikumise suurnimedele tollal. Aastaid tagasi muutus see taas marginaalseks, ja ehk nii ongi hää (must-valge tähenduses). New Weird-liikumise, sh metsafolgi seos folkmuusikaga on tinglik, kuna liikumise transgressiivne iseloom mõjutuste kaudu tulenes väga erinevatest allikatest (folk, psühhedeelia, DIY ja lo-fi, elektroonika, minimalism ja droonmuusika, impromuusika, müramuusika, tantsu- ja popmuusika). Siin näituseks on esindatud poole sajandi tagune piiridest üleastuv happerokk/eksperimentaalne psühhedeelia a la Red Krayola ja teisalt minimalismi lummavasse lõksu sattumine seda nii motiivikorduste kui droonivate akordidega esiplaani ja süvakihte korrastades. Tulles subjekt-objekt suhtes esimese juurde ja eeldades, et subjektil on samane roll objektiga, siis missugune võiks olla see subjekt? Kuivõrd metsafolgi artistid on sageli väga erinevat nägu, peaks küsima – mis neid õigupoolest ühendab? Ma pakuks välja sõna "metsapoole". Muusikaliselt metsapoole. See teebki folgist metsafolgi. Üllitise on välja andnud Soome teenekas plaadifirma Lal Lal Lal.

Mais – Stand (2004)

Maetrixsolution

• Electronic music 
• Alternative dance 
• Kraut-electro 
• Kraut-techno 
• Electro pop 
• Alternative dance 
• Indietronica 
• IDM 
• Breakbeat 
• Breakcore 
• Deep house

Comment: this 7-track outing comes out of the discography of Maetrixsolution being an instance of supersonic electro the way of which being paved by motorik krautrockers and synth-led post-punkers and rhythms deconstructing alchemists. Beyond that the admission of the fact of existing hefty neokrautrockers, indie electronic artists and IDM musicians in the beginning of the 00s may have been influencers before a new hype of the New Weird scene did embark on (of whose more peripheral artists were also partially influenced by the aforementioned compartments). And additionally, the club scene with rattling broken beats, rusty jungle, deep house incantations and gritty sped-up cadences to provide a perfect, seamless smorgasbord of then tendencies approximately 15 years ago. At the time house and jungle were going out of mode but this album is a successful attempt to rehash the styles.

Randomajestiq – Deepmove EP (2004)

One

• Electro house
• Electronic music 
• Alternative dance 
• Deep house

Comment: behind Randomajestiq is a musician called Vladimir Hropov from Gomel, Belarus who has been active in creating music since the beginning of the 90s and later on exploring many electronic genres and also crisscrossing them into the mix. Deepmove EP is a fabulous drift between an active and a passive, between the rhythms and laid-back atmospheric swirls, between robots and a human being, between cerebral and a body dance. All what is just said it is a bit artificial construction because if you let it go freely you just perceive it as an organic, undivided one. By the way, the issue is a part of the discography of One.

Digitalverein – Changes LP (2004)

Thinner

• Electronic music 
• Dub house 
• Dub techno 
• Dubtronica 
• Ambient dub

Comment: Jörg Schuster (aka Lufth, and Sensual Physics) is an artist and a designer of graphics for computer software from Dortmund, Germany. He can be considered a main domestic artist within an acknowledged imprint called Thinner. In fact, Germany can be considered home for many outstanding dub and minimal techno labels and one of such cornerstones is certainly Thinner. One can just conclude from it the artist should be worthwhile. This 8-track outing is as emotive as it is hypnotic. The first adjective does not exclude the latter, and vice versa. The vibes just come in, starting to wobble around one`s head and soul and then keep mutating slowly, almost invisibly into something else. The format is mainly restricted with techno, dub, and atmospheric and nocturnal electronic developments yet at times one may perceive something punctual and iterative therefore creating a bridge between the aforementioned styles and krautrock. There is even up one track by employing exquisite vibraphone sounds and thereby resembling a bit of Tortoise. At times dub rhythms are replaced by more bold steps (proto-dubstep?) yet preserving its wobbly feel. Just listen to it, just feel the touch of it.