Bandcamp/Warp
- Indie pop
- Space pop
- Experimental pop
- Lounge pop
- Jazz
- Indietronica
- Avant-pop
- Art pop
- Electronic
- Post-pop
- Drone pop
- Shoegazing
- Neokrautrock
- Neo-psychedelia
- Noise pop
- Ork-pop
- Cinematic
- Alternative dance
- Doo wop
Põhjust oodata Prantsuse-Inglise bändi uut albumit oli küll ja küll -- eelmisest albumist oli möödunud juba 15 aastat ning teiseks oli tegu kahtlemata ühe kõige huvitavama (indi)bändiga üheksakümnendatel ning nullindatel. Kuivõrd möödas oli niivõrd pikk aeg, siis võis oletada, et kui taas albumi salvestamiseks kokku tuldi, ju siis on legenditel piisavalt kaalukat kuulajale öelda. Tõepoolest, 13-loolise üllitise esimesed viis lugu (sh albumi parim "Melodie Is a Wound") on korralik popmuusika Stereolab'i parimate päevade tasemel. Pärast seda teravus laulukirjutamisest kohati kaob -- helid (algosakesed) on ju intrigeerivad, ent mört valgub vuugivahest välja -- liidetavate summa on ilmselgelt suurem konkreetsetest kompositsioonidest. Mõned lood võivad tunduda mitte omaloomingu, vaid pelga tribuudina nende eeskujudele (a la Free Design). On ka varem juhtunud, et mitte kõige õnnestunumate lugude puhul hakkab Laetitia Sadier'i vokaal imaluses rõhuma, eriti kui ta hakkab teatud sõnu selge intonatsiooniga rõhutama (nt loos "Le Coeur Et La Force"). Eks nad teevad jätkuvalt ideaalpoppi (ehk isegi totaalpoppi), kuigi jah, et kas välja kukub ideaalne pop, on iseasi (1998-1999. aastal üllitatud kahel albumil see ühildamine igatahes õnnestus). Ideaalpopi esindajad on nad seetõttu, et justkui pretendeerides popile ning võttes sulatuskatlasse väga erinevaid mõjusid, sünteesivad nad kompromissitu tulemi, samas jättes alles õrnad vihjed (pop)muusikaajaloo kuulsusrikastest peatükkidest. Eks kaudselt annab sellest skeemist aimu seegi, et hoolimata tohutust žanrite nimekirjast ülal, ei näe ma vajadust neid eraldi rõhutada. Samas ma vist ei mäleta nii otsest jätsuga flirtimist üheltki nende varasemalt albumilt. Iroonia osakond töötab neil hästi -- nt loos "Electrified Teenybop" pannakse juustuse ent parajalt hüsteerilise elektropopiga rõõmsalt puid alla, mille taamal lõpuks jooksevad filmilinalikud orkestratsioonid. Päeva lõpus tuleb möönda, et legendite kosmiline meta-doo wop võidab taas südame ja mõistuse. Kui albumi pikkus ei häiri, siis on juba hästi. Kui esimestel kuulamistel jäi mulje, et tegu on vaese mehe...Stereolab'iga, siis õnneks see tundmus taandus. 8.0 (6.5-9.0)
