Warp/Bandcamp
- Shoegazing
- Electronic
- Ambient
- Experimental rock
- Sound poetry
- Avant-rock
- Ambient rock
- Post-rock
- Art rock
- Sound art
- Post-minimalism
Kuulates kitarrimuusikat ja elektroonikat juba rohkem kui kolm kümnendit ristanud legende tuleb küsida, et millest seda mitte kuulanuna võiks ilma jääda? Vormiliselt ilmselt mitte millestki, teisalt on selge, et Seefeel on on ajanud oma rida, lähtunud kingapõrnitsemisse kätketud tarkade kivi otsingutest, pihustades ja lagundades kitarrisaunde molekulaarseteks fraktaalideks. Ning säherdusel juhul rokkmuusika käilapillide kõlad kaugenevad roki käilapullide matšolikust punnitamisest. (Samas mainitet eemaldumine peakski õige rokivaimuga kaasas käima). Teisisõnu -- nende muusika peaks väga hästi sobituma postroki määratlusega: kasutada kitarre mitterokilikul viisil. Mõni võib ju öelda, et - ehhee, vabandust -, aga Briti punt on ideedest täitsa tühjaks jooksnud. Kes ei jookseks! Ma ei tahaks seda nõndamoodi käsitleda, kuna 9-loolise taiese vaimsus sunnib vastupidist tunnetama ning väitma. Selles kasinuses on ilu ja sügavust -- seal, kus on viimatinimetatud ilmingud, seal reeglina kolmanda õena on ka müstiline tunnetus kohal. Armastus sedalaadi muusika vastu sai isiklikus plaanis peaasjalikult alguse Slowdive'i "Pygmalioniga" (1995, Creation) ning hiljem seda suunda modifitseerisid Labradford, siin-seal Mark Van Hoen, Stars Of The Lid ning Labradfordi ninamees Mark Nelson oma sooloprojektiga Pan American (kellelt ka just ilmus uus taies). Aga nende esivanemaks atmosfääriliseks keeratud minimalistlike kitarride ja elektroonikaga on kindlasti Vini Reilly (jah, ka The Durutti Columnil ilmus just album). Ei saa üle ega ümber ka Cocteau Twinsist (nii omapäi kui koos Harold Buddiga). Ka Sven Grünbergi filmimuusika ning hiljuti avastatud ja avaldatud Venetsueela ukrainlanna Oksana Linde aastakümnete tagune ookeaniavarusi peegeldav elektronmuusika on kandnud sarnast vaimsust. Seefeel on kindlasti kõlanud oma modaalsuste elluviimisel rohkem sünteetilisemana, aga antud juhul nende (heli)kunstilisus rokkmuusika vahendeid kasutades viib nad kaugele-kaugele pelutavast igapäevast nagu mõnda ulmeromaani sukeldudes. Brittide helid ei püüdle ei kulminatsiooni ega traditsioonilise atmosfäärilisuse poole; pigem tekitatakse seisundeid, milles kuulaja tajub aja kulgu ning ruumilist tunnetust teisiti. Kahtlemata need, kes otsivad teistsugusust ning seeläbi lunastust, on õiges kohas. (Nad on selle albumiga jõudnud ideaalile lähemale kui näituseks see õnnestus kahel viimasel albumil Talk Talkil. (Ehk jõudnuks Mark Hollise juhitud punt kuuenda üllitisega säherduse, st perfektselt otsi kokku sõlmiva tulemuseni). Seefeel on siin nii karge kui kergelt leitsakuline, nii kergelt eemalehoidev kui kummastavalt empaatiline, nii kategooriliselt imperatiivne kui omaenda ilu valguses kergelt veelduma hakkav. See suhestatus, see muusikasisene karkass püsib sisuliselt täiuslikus suhtes. Helid näivad olevat korraga nii liikumatud kui pidevas muutumises, justkui vaataks aegluubis kristalliseeruvat udu või millegi ebatavalise - näiteks mägede - liikumist või ookeani isereguleerimist elava entiteedina. Sellest tuleneb ka albumi paradoksaalne jõud. Materjal on napp, žestid tagasihoidlikud ning ideed esmapilgul peaaegu märkamatud, kuid nende elementide omavaheline suhestumine ning mõningane hõõrdumine tekitab imetabase gravitatsiooni. Muusika ei nõua tähelepanu, vaid ongi loomuldasa iseloomaks muutunud. Ning võib-olla seisnebki Seefeeli suurim saavutus selles, et nad on jätkuvalt võimelised looma helimaastikke, mis ei paku pelgalt pelgupaika igapäeva eest, vaid seavad küsimärgi alla kogu iseenesestmõistetavuse, mida reaalsuseks nimetatakse. Võttes selle triptühhina lahti ilmneb selle taga veel midagi muud, ning millesse saab aina sügavamale kaevuda, kaevuda, ja kaevuda, ning kaevuda. Kindlasti üks parimaid asju AD 2026 ning julgen kihla vedada, et sellest saab klassikaline album, st millest räägitakse veel aastakümneid hiljem. 9.5 (9.0-10)
