Dead Eros -- When EP (2005)

Monotonik

• Indietronica 
• DIY 
• Art pop 
• 8-bit 
• Electronic 
• Lo-fi 
• Experimental pop 
• IDM 
• Tracker music 
• Microsound 
• Plinkerpop 
• Ambient pop

4-looline taies oli artisti esimene üllitis, et iga kahe aasta järel üllitada veel kaks taiest ühe ja sama netiplaadifirma ehk Monotoniku all. Nõndaks Dead Erose looming on isoleeritud tänapäevasest kuulajast puhtalt ühe kümnendiga. Puhverdekaadiga. Siin on nii filtreerimata emotsioonide väljendamist kui peenemat kujundlikkust, aga plaadiümbris osutab ähmasuse taotlusele -- ilmselt nii stiililiselt (indi ja erinevat laadi elektroonika ning IDM-i vahel) kui ka helitugevuslikku ebaühtlust. Suhtumine on lo-fi, väljendusviisi on kujundanud isetegevusrõõm ja -tuhin. 21 aastat tagasi ei tundunud kaheksabitine muusika jäänud kaugele selja taha -- iseäranis telekamängudest tuttavlik saund, mis kohati resoneerus industriaalmuusikapioneeride varaste katsetustega (nt Cabaret Voltaire'i" Do The Snake"). Arenguvektor oli tänu Playstationi pealetungile muidugi suunatud tänapäevasele uue põlvkonna graafikale ja kvaliteedile nii pildis kui helis. Võib-olla just seetõttu tundub EP asjakohasem kui kunagi varem -- kui uuendustest tingitud pinge on maandatud, uus vool on kindla positsiooni saavutanud ning vana asi nišitooteks taandunud. Eks seegi ole hämmastav, et 8 miljardi elaniku olemasolul on sellel nõnda vähe hinnanguid Discogsis. Ent imesid juhtub. Aga jah, Dead Erose helid on kohati vulgaarsed, valusad kõrvadele; kuulaja kõrvadesse paisatakse pinisevaid ülemhelisid ning põrkavaid rütme. Samas on sellel 15-minutilisel taiesel ka vaevukuuldavat, allasurutud helikude, mis tasapisi otsib väljapääsu omaenda hiireurust ("I Don't Need To Wake Up", mis võib-olla on inspireeritud The Smithsi loost "Asleep", kuigi kõlab rohkem justnagu Bebe ja Louis Barroni abstraktne elektrooniline muusika 50ndatest). "When We Are Home" joovastub kõrgelennulistest ja ülevatest süntesaatoritest ning käikudest; ehk midagi säärast, kuidas M83 püüdis kitarrihämu elektrooniliseks ulmaks tõlkida (või kuhu Boards Of Canada tänavuse albumig "Inferno" mõne looga jõudis). Dead Erosel võib-olla transformatsioon õnnestub pareminigi, kuna ei ole kohustatud haibist ning mõjutatud produktsioonivanakeste "õigest" käekirjast. Ehk teisisõnu -- kuulates tajun, mis on õige ning mis paneb mind naeratama. Tore on see, kuivõrd korduvatel kuulamistel - lühikesed pausid kuulamiste vahel - toob välja nüansse esmapilgul suht verevaesest taiesest. 8.5 (7.5-9.0)

Pro Audio -- Saturday We're Even (2005)

Urban Sprawl

• Indie rock 
• DIY 
• Neo-psychedelia 
• College rock 
• Alternative rock 
• Drone rock 
• Acid rock
• Lo-fi

Kuulates seda 12-loolist taiest - üllitatuna Urban Sprawl-nimelise plaadifirma all - tuleb möönda Erich Frommi tõdemust, et mida kõrgemale arenguastmele on loom jõudnud, seda vähem kaalukad on stereotüüpsed käitumismudelid, mis on rangelt ära määratud ja ajus fülogeneetiliselt programmeeritud. Tõsi, selle taiese kohta, mis kõlab märksa enam kõiksugu assotsiatsioonilisi protsesse rakendades kui mõni suvaline peavoolu tunginud (rokk)bänd. Rääkimata neist, kes seal oma koha on pikemalt säilitanud. Siin muusikas on USA kolledžiroki vaibi - mis kujunes peaasjalikult Uus-Inglismaa alternatiivrokkbändide põhjal -, aga teevad põikeid nii varasemasse ja hilisemasse, nii originaalsusesse kui sünkretismi. Siin on elektroonilistel orelitel põhinevat lauspsühhedeeliat nagu seda tegi Clinic nullindate algul - mis omakorda ulatub tagasi The Silver Applesini, The Doorsini, Iron Butterfly'ini, Acid Symposiumini. Happeroki ja (rohkem või vähem) elektroonika piiridele lähenemine-seal kõikumine on alati olnud meeliköitev, kuivõrd instrumendid pakuvad nii dünaamilist vunki kui hajusamat virvendust. Kõige markantsem näide ilmselt on Suicide. Teemadest on nii majanduslikud kui sotsiaalsed valupunktid -- ning ilustamata konkreetsed, mis nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on veelgi süvenenud Ühendriikides. Vaesus, vägivald, meelemürgid, suhete lagunemine. Nii palju siis punase mütsiga USA suureks tegemisest! Tavaühendriiklased on need, kes selle ja tolle kiuste kogu kupatust ülal hoiavad. Pro Audio heliloogikat mõjutab kahtlemata ka music halli ja vodevilli traditsioon, mis sellesse jantlikkust sisestab. Ühelt poolt põhjatust kompav psühhedeelia ning teisalt muusikasse kätketud kõike jaburaks muutev hoiak. Pro Audio muusikaliselt omab kindlasti ühisosa Elephant 6 Collective'i artistidega, kelledele on olnud omane ihaldada natuke nii peavooluindi- kui ka väljapoole jääja staatust. 8.5 (7.5-9.0)

NNY -- ECT (2005)

Test Tube

• Micronoise 
• Ambient 
• Avant-garde 
• Micro-techno 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Ambient drone 
• Experimental electronica

Alati on rõõm olla tagasi legendaarse Portugali netiplaadifirma Test Tube'i diskograafiat avastamas. Käesolev 10-looline taies on ühelt pool väga minimalistlik - väheinformatiivsete helitükikeste jada, mida samas on piisavalt võimendatud, mürisev, ka antud neile dünaamika ja suund. Siin on mikroskoopilisi rütme ning ebastabiilse nivooga rütmihakatisi, mis justkui liiguvad läbi liiga kitsa tunneli, sinna kinni jäädes ning tükiti väljudes. Justkui katkistelt CD-ROM-idelt salvestatud hetktõrked ja helinihked, mis justkui püüaks tõrjutud heli(vigu) legaliseerida. Mikroskoopilise fookuse ning primitivismi koosmõjul sündinud hillitsetud pöörasus, mis ometi toidab fantaasiat; tõsi, vahele on pikutud otsekoheselt tulistavat müra ning paisutatud ämbienti; süntesaatorite gruuvid ja signaalid - isegi kui need kõlavad otsi andva tööjaama seest tulvavatena - süstivad natuke (lisa)ruumi ja orgaanilisust sellesse hillitsetud, ent siiski tektoonilisse tervikpilti. Kuigi jah, kohati süntesaatorite ja elektrooniliste masinate trajektoorid justnagu imiteeriksid katkiste masinate liikumist maanteel. Kui võrrelda seda mõne (post)industriaalse taiesega, siis siin puudub transtsendentaalne narratiiv -- justkui maja, millele on üks lisakorrus jäetud ehitamata. Või siis natuke teisiti -- gravitatsioon litsub siin kõik maadligi. Seetõttu tundub, et tõrjutakse igasugust metakeelt ning üldistuste tegemist ja paralleelide tõmbamist; piisab vaid füüsilisest survest-impulsside tekitamisest ning selle alusel teatud aistingute tajumisest ning omaks võtmisest või tõrjumisest. 8.0 (7.0-9.0).

Okemyshi -- Ottomuff EP (2005)

Urban Sprawl

• Jazzstep 
• Drum and bass 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Drone 
• Breakbeat 
• Dark synth 
• Progressive electronic 
• Sampledelic 
• Neoclassical 
• Abstract 
• Experimentalism
• Nu jazz

See 4-looline üllitis on välja antud nullindate keskel eriilmelist muusikat väljastava Ühendriikide Urban Sprawl Records-nimelise netiplaadifirma all, kuigi artist Lukas Kadlec pärineb Tšehhimaalt. Siin kohtuvad kahes loos jäts ning trumm ja bass, ent vahelduse mõttes - kuigi reljeefse eristusena nii stiililiselt kui emotiivselt - on siin ka moorakarvalist droonimist neoklassitsistliku pahaendelise hoiakuga. (Seda sektsiooni esindavad "Only" ja "Account42"). Kuigi plaadikirjelduses on ühe kategooriana välja toodud ka IDM-i, siis pigem on see mitte žanri tähenduses, vaid käsitööoskust, indu, kihku ning inspiratsiooni metatasandil sildava elektronmuusikana. Kindlasti ei oleks kuidagi ülehinnatud antud tähenduses kasutada selle helindi kohta osutust "intelligentne tantsumuusika". Juhul kui rääkida kõige esimesena mainitud žanrist, siis jazzstepi pioneeridena kerkivad esile Nils Petter Molvær ning Courtney Pine. Kuigi nimetatud suurkujud näitasid jätsu ja tollal kaasaegse elektroonilise (rütmi)(bass)muusika sulandumise potentsiaali, siis selle ristumise võimalikkus muutus ahtaks suht ruttu. Jazzstep kippus 2000. aastate keskpaigaks oma vormelitesse kinni jääma, talletama oma maneerlikkust ennem, kui oli selle ausalt välja teeninud. Jätsu energia tuleb tänapäeval esile ennekõike müramuusika, hetktõrkelisuse ja elektroakustikaga liitu tehes, mis lirtsub, võdiseb, kriuksub ja vigiseb äkiliste pöörete, põikiliikumise ning massiivse masinavärgi raskuse all. Tšehhil on trummi ja bassi tahud ristatud jätsu ning sujuvuse võideks oleva sämpledeelse elemendiga (nt üheks aspektiks näikse olevat mööda maanteed kihutava auto helinope, mis ilmselgelt pühitseb ka Kraftwerki esteetikat). Loos "Speed Lights" on pillerkaaritamist laia kaarega -- siin on ehtsat naeru, siin on siirast lustimist, siin on karnevalilikku tunnet. Samas -- kas simulaakrumis üleüldse saab olla midagi ehedat ja tõe(li)st? Samas mingisugustele tõevalemitele see ju osutab. Kuidagi niimoodi nagu Platonil varjud ehk näivad tõelused peegeldavad selle taga olevaid pärisasju ehk ideid. Pärisasjaks on ka tunne, mis neist mustritest ja mudeldatud rütmistikest kuulaja hinge kerkib. Isegi kui see on abstraktne rütmivada ("Only" ning "Account42" progressiivne järelm), mis pigem tahtlikus piiratuses - või varjulejäämises - ärgitab kuulajat kaasa mõtlema. Ning seda essentsi igatahes kerkib süvistest kihtidena, kuivõrd aluseks olevaid algoritme-algorütme aktiveerivad erinevad lülitid. 8.5 (8.0-9.0)

Jo Jena -- Rhythm 'n' Drones (2005)

Test Tube/Bandcamp

• Guitar ambient 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Art music 
• Experimentalism 
• Ambient rock 
• Avant-garde 
• Hauntology 
• Avant-rock 
• Ethnic music 
• Electronic

Jo Jena 2005. aasta album „Rhythm ’n’ Drones“ (ilmunud legendaarse Portugali netiplaadifirma Test Tube alt) toimib nagu vana, ajahambast puretud analoogfotograafia, kus pildimaterjali järk-järguline kulumine ja lagunemine nihutab fookust. Kui piltidel hävivad keemiliste protsesside käigus kihi elemendid, siis tulevad sellest tekkinud tühimike arvelt seda tugevamalt esile varem varju jäänud detailid ja tekstuurid. (Isegi kui need elemendid on koltunud või pleekinud, võidavad nad tähelepanu rohkem kui eikunagi varem). Täpselt seesugune kihistuste tekke- ja kaduprotsess leiab aset ka Jena kitarriga esilemanatud taiesel. 8-loolise, ent pelgalt 21-minutilise taiese helikudumit kriibivad suht mahedad heliefektid, kohati kirevalt trummeldavad tabla-rütmid ning teadlikult väändunud kitarrimoonutused. Kõik see loob üllatavalt asümmeetrilise, pidevalt nihkes oleva helipildi. Jo Jena tehnika - kitarriakordide minimeerimine, teadlik katkestamine ja abstraheerimine - nihutab muusika geograafiasse, mille täpset koordinaati on võimatu määratleda. Võimust võtab kummituslik meeleseisund. See on helimaastik, mis on ühtaegu ebareaalselt ilus ja seletamatut õõva süstiv -- kusjuures see viimane sünnib paratamatult just nimelt esimese puhtusest ja ilust. Aeg on teinud oma töö ka teose žanrilises tajumises. See, mis paari kümnendi eest kõlas oma digitaaltekstuuride ja -kordustega pigem elektroonilise muusika sekka kuuluvana, asetub kaasaegse arusaama kohaselt pigem eksperimentaal- ja ämbientroki rikkalikku perifeeriasse. Frankfurdi punt on loonud teose, mis ei vanane, vaid kulub -- ja muutub iga kulumisjäljega vaid sügavamaks. Pealkiri ilmselt reedab sakslaste taotlust luua uue põlvkonna rütmi ja bluusi, millest omal ajal saigi rokkmuusika nurgakivi. 8.5 (8.0-9.0)

Vägskäl -- As Summer Comes Creeping (2005)

Test Tube

• Ambient drone 
• Ambient 
• Modern classical 
• Avant-garde 
• Downtempo 
• Art music 
• Organic electronica

Kõik, mis tuleb, see ka läheb. Üksnes selle muutumise algpõhjus on muutumatu ja igavene. 4-looline taies algab reipa trummeldamisega, millele kontrapunktiks lisandub kergelt melanhoolne sünteetiline lainetus; lainetus ilmneb eri intensiivsuse, eri lainepikkusena. Mingist hetkest need sagedused löövad üle pea kokku, hakates suisa kergelt vilistama (plaadiümbrisel kujutatud kiiskavus on kirjeldatu võrdkujuks). Aga hoog raugeb, vaikus sugeneb, ent avarus säilib. Teistsuguse värvingu ja sagedusega rütmid tulevad asemele, mille tagajärjel kuulaja hakkab seda ruumi enda ümber teisiti tajuma. Kuulaja ei taju enam heli välise objekti, vaid keskkonnana, kus valguse ja varju suhted pidevalt muutuvad. Tõepoolest, Vägskäl 25-minutilise taiesega edastab suvist maagiat, aga ka kurbust, kui soe aastaaeg hakkab sügiseks üle kanduma. Helikeeles selle tabamine nõuab täpset tasakaalu sooja ja orgaanilise analoogtekstuuri ja külmema digitaalkaja vahel. Transformatsioon on kandev -- augustikuus päevad võivad olla veel soojad ja päikeseküllased, ent hommikune rõskus ning päeva lühidus annavad aimu paratamatusest. Kuivõrd Erik Svensson on rootslane, siis kõiki neid meeleolusid võivad ka eestlased endile üle kanda. Põhjamaa inimesele on aastaaegade vaheldumine suur boonus, võimaldades osa saada taassündide jadast seni, kuni kõik lõpuks lõppeb. Säherdune ettevalmistus surmaks on suur privileeg, mida mängitakse inimese ja teiste elusolenditega (taimedega ilmselt veelgi sügavamal tasandil) läbi palju kordi, võimaldades osa saada laiast emotsioonide spektrist. Nagu plaadiümbrisel kujutatud kiiskav ja pimestav päikesepaiste, kujutades lõppematuse arhetüüpi meie vaimusilmas. Albumi on üllitanud legendaarne Portugali netiplaadifirma Test Tube. 9.0 (8.0-10)

Aitänna 77 -- Spring is Coming Soon EP (2005)

Test Tube

• Glitch-folk 
• Post-folk 
• Electronic 
• Folktronica 
• Ambient folk

Kujutame ette situatsiooni, kus kitarri juhib mingisugune vedrul põhinev mehhanism, ning see mehhanism töötab ebastabiilselt; kutsudes kitarri mängides esile helisid, mis ühelt poolt on küll tuntavalt instrumendile omased, ent teisalt moondub elektrooniliseks vinnutamiseks ning õrnnurgeliseks hetktõrksuseks. Säherdust muusikat mängib Vall d'Uixóst pärit Mikel Martínez (MM), kes peaasjalikult üllitas oma muusikat 10-20 aastat tagasi oluliste elektroonilist ja akustilist muusikat väljastavate netiplaadifirmade nagu Test Tube'i, Error! Lo-Fi, Dusted Wax Kingdomi, Miga all. See muusika ilmsesti on kahevalentne -- ühelt poolt on selles domineerivam - digitaal-masinlik - alge ning sellele kontrapunktiks kussutav, vedru vibratsiooni mahasuruv element sees. MM tekitab eripärade miljöö ning vaimsuse eelpoolmainitud elemente nii mikroskoopilisel tasandil kui veelgi mikroskoopilisemal tasandil hüpitades ning ellu viies. Kuigi see on folkmuusika, ei teki siiski kordagi tunnet, et seda salvestaks tõsise näo ning ebameeldiva laulumaneeriga muusik. See 4-looline kõlab mängutoosimuusikana, mis on kunati üles keeratud ning mis kaane klõpsudes sulgub. Jah, see on õhuline, ent samas mõnusalt laisk, et mitte sirutada omi tiibu. Igati õnnestunud mikroeepilised kenitlused, kus elektroonika ja akustika kohtuvad viisil, justkui loodus ise prooviks digitaalsete vahenditega kohaneda. Siin tekitatakse folgi ja glitchi vahel delikaatset, ilma et see kaotaks oma orgaanilist hingamist. Hilisemate töödega kümmekond aastat hiljem liikus katalaan sämpledeelsema kontseptsiooni ning leitsakulisemate rütmidega igati kohaselt Dusted Wax Kingdomi alla, kuid siin oma esikreliisil tundleb ta avatud viljapuuaedade vahel tuuleiile enda peale juhtides. 8.0 (8.0-8.5)

Mihai Popoviciu -- Plastic Woman (2005)

Arhiva7

• Synth-funk 
• Electro pop 
• Post-disco 
• Hi-NRG 
• Italo disco 
• Deep techno 
• Club dance 
• Electronic music

Käesolev kuuelooline taies võtab šnitti kuldaja diskost, ent andes asjale sünteetilise vaaba; ikka ses võtmes nagu itaallased nii saapamaal kui mujal diasporaas olles tunnetasid tulevikku. Siin on nii elegantsi kui ka robustsust; kuivõrd tegu on nutika artistiga, siis viimase iseloomustuse puhul tasub asja tunnetada kindlasti muigega. Kuivõrd need peaaegu 30 minutit kaevad kaugelt tulevikust tagasi minevikku, siis tagantjärele tarkusega saab teha imesid ja tegusid. Eks MP seda teebki -- siin on nii Yello-sugust ülekaaluliste alpimajakeste meeste rohmakust ning kergeid maitsevääratusi-kahtlasevõitu nalju kui geidiskost võrsunud seda õiget Hi-NRG-tantsulkat. 80ndate kajadega trummimasinad, happelised sündisekventsid ning mesimagusate sõnadega naiste paitamine. Lipps Inc., Gino Soccio, Patrick Cowley'i, Giorgio Moroderi vaib kandumas läbi kümnendite, andmaks ja kandmaks midagi elujõulist minevikust kaasaega. "Monothonik 12" on erand emotiivse tagasihoidlikkuse ning isegi kasinalt abstraktse tehnorütmiga. Aga see kasinus tehnoülikonnas leiab üles ruumilise resonantsi ja tunnelid sekventside vahel, kinkides neile vähestele elementidele kaalukuse. Viimane näide osutab sellele, et MP kasutab (disko)pärandit pigem tööriistakastina kui püha reliikviana, painutades tuttavaid võtteid (kaasaegse) klubitunnetuse teenistusse. Seetõttu ei mõju taies ei muuseumieksponaadi ega ka lõpuni iroonilise stiiliharjutusena, vaid alternatiivse tuleviku peegeldajana kusagil paralleeluniversumis teistest isoleerituna. Tolmused peeglikuulid laes lükatakse uuesti pöörlema ning nende peegeldustes vilksatavad nii erksad toonid kui kolletunumad varjundid. Kibdla peale James Bondi filme oleks selle saatel väga tšill vaadata. 8.5 (7.5-9.5)

Makunouchi Bento -- Balada unui creier mic (2005)

Arhiva7/Bandcamp

• Glitchtronica 
• Modern classical 
• Art music 
• Organic electronica 
• Post-chamber 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Hauntology 
• Experimental pop 
• Cinematic 
• Post-classical

Olen varasemalt määratlenud Rumeenia tandemit (Felix Petrescu ja Valentin Toma) heliliste arhitektidena. Nende muusikas on detailitäpsust, süvakuulamist ning atmosfäärilist elektroonikat, mis ei karda olla ühtaegu kummastav ja ilus. See sageli pakub filmilinalikku - olematute filmide helindamise -rännakut, pakkudes nii horisontaalset vaibi kui vertikaalset tumedust ja sumedat tüünust (mis samas kahtlemata mõjutavad teineteist - et mitte öelda - kasvavad loomuldasa teineteisse). Kõik see kehtib ka antud 4-loolise taiese kohta, mille heliväljade sügavus, avarus ja pinge tulenevad akustilise ja elektroonilise muusika, kauge mineviku (iseäranis loos "Usa farmaciei 8") ja tänapäeva ühendamise taotlusest. Kui mõelda käesoleva taiese pealkirjale ("Väikese aju ballaad"), siis on see segu eneseirooniast, sürrealismist ja minimalismist, kus iga krabin, struktureeritud ja struktureerimata helind omavad kohta ja kaalu narratiivis. Kui perspektiivitunne liialt laieneb, siis kahtlemata pealiskaudsus võtab maad konkreetsuse üle -- tuleb leida tasakaalupunkt või siis kinnisideeliselt kaevuda ja kleepuda antud sageduste külge. Rumeenlased kasutavad ka pärishelisid, mis lisab veelgi orgaanilisust keelpillide vaiksetele võngetele, olles vastukaaluks hetktõrkelisele helirähale. Aga olles ka laiendiks kaasaegsele klassikale, mis aeg-ajalt võrdsustub mängutoosiliku muusika väljavaatega. Aga väljapaistev on see taies, mis hülgab lisaks harilikult määratletavale popilikkusele samamoodi ka klassikalise muusika klassitsismi ning maneerlikkuse. Siin on seda žanrite vahele jäävad eikellegimaad, mis on kutsuv ja viljakas ühtaegu. Arenenud välja kõrgendatud teadlikkuse positsioonilt. 9.0 (9.0-9.5)

Aymeric de Tapol -- Klingelt (2005)

Nowaki Music

• Reductionism 
• Avant-garde 
• Lowercase
• Glitchtronica 
• Dark ambient 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Hauntology 
• Sound poetry 
• Microsound

Hetkest, mil Aymeric kujuteldava nõela plaadile asetab, hakkab kohe juhtuma...st ei juhtu alustuseks midagi. Ise ta nendib, et ta on hirmul, väga hirmunud ning küsib, et kas kuulsite? Algul tundub 14-looline album vähem muusikana ning pigem vandalistliku teguviisi jäädvustamise moodi. Esimesed kuulamised on tõeliselt vaenulikud -- abstraheeritud isevärki julmuseks, taandatud heliks, mille haprast pealispinnast kumab luustik läbi. Ehk on see roostest puretud lehtmetall, mida lohistatakse läbi betooni, õõnsad bensiinivaatide resonantsid, kaugustest kostuvad elektrilised lühised. Ehk on see koguni orgaanilise anorgaaniliseks teisenemise võrdkujuks -- jõhker, kuid aus. Samal ajal kuulen kõrvaklappidest läbi eespool istuvat ema oma lapsele "Suurt maalritööd" ilmekalt ette lugemas. Homme on ju Suur Reede -- (täht)päev, tähistades ühelt poolt silda ning teisalt suurimat kriginat maise ja taevaliku vahel. Ometi paljastab kuulaja püsivus sügavama,, märksa keerulisema arhitektuuri. Eelpoolmainitud esteetiline tõrksus hakkab materialiseeruma millekski rütmiliseks. Konkreetsemalt on see katkine kellavärk: pulss näikse takerduvat, lakkab mingitel hetkedel töötamast, ent tänu kontrollmehhanismide toele siiski taaskäivitub ning liigub edasi. Mehhanismi takerdumine jätab siiski maha ilmekad, peaaegu visuaalsed jäljed, segunedes poolvaikusega, mis ei olegi tühi; see on kõrbenud, rütmist väljas, ent ikka veel liikuv. Kõiges selles kangastub peen õõv ning ebamugavustunne -- kui kristalliseerunud mälestused, heliline vaste vanadele fotodele, mis on rõskele pööningule hallitama jäetud. Mõju on sügavalt jube, miilav ebamugavustunne, mis laskub pigem luudesse kui kõrvadesse. See on tunniajane luupainajalik kaemus lagunemisest, mälestustest ning ebamäärasest piirist mehaanilise rikke ning üleloomuldasa vahel. 9.0 (8.0-9.5)

French Teen Idol -- French Teen Idol (2005

Nishi/Bandcamp

• Experimental rock 
• Post-rock 
• Art rock 
• Spoken word 
• Electronic
• Pomp rock

Itaallase Andrea Di Carlo 8-looline avaalbum on kenasti tasakaalustatud, et ta ei hakka ühelt poolt hullu ajama ning teisalt on ta siin nii mõnedki huvitavad ideed lihaks teinud. Arusaadav ju, et kui tegu on debüüttaiesega, siis tavaliselt omatakse ideid, mida letti laduda -- järgmised taiesed võivad juba olla nii ja naa. Muusika siin ei ole kramplik, vaid nõtke klaveri klimberdamise juhtimisel kenasti edasi liikumas -- millega liituvad nii küllastunud orkestratsioonid, dramaatilised jutukatked ning efektselt modelleeritud häälutused, elektrisse kootatud kitarri(seina)d ning peened heliefektid - milledes on nii pärishelisid kui sünteesitud kihte. Tulemuseks on helipildi loomuldasa laienemine, millest immitseb nii meloodilist majesteetlikkust - samas vaatamata pompöössusele minemata vähimalgi määral läägeks - ning teisalt kunstilisus, mis ei pea uuele ringile minema, et enda sümboolset surma lavastada ja kogeda ning samasuguse - reeglina hädisema - kakandina naasta. Igavese Linna muusikul seda probleemi ei olnud, kuivõrd teda ei kohustanud kõrge staatus, selle säilitamine ning võimukate rokkarite panteon. Tühisuse pjedestaal, millelt peale valju hääle ning tühja kõmina ei ole seal seisjatel reeglina midagi asjalikku niikuinii edastada. Nartsissismi närvetunud sära muudab sealsed residendid naeruväärseks, kelledel ei näi sünapsite vahel elektrilaenguid tekkivat -- ehk iroonilisel kombel on need muusikasse ohverdatud. Võimujanu asemel esitletakse siin loomuldasa laetud ideid, saamaks pakkuda kuulajale mõnusat kulgemist. Ei ole siin midagi murrangulist, ent pole ka väiklaste ideede pikki varje. 8.0 (7.5-8.5)

Leo Cubanero -- Wanna Talk... (2005)

Textone

• Micro-techno 
• Abstract techno 
• Deconstructed club 
• Electronic music 
• Tech-funk
• Experimental techno 
• Avant-techno 
• Micro-funk

Intube'i ehk Leo Cubanero (LC) 7-loolise struktuurse helisära mõistmiseks tuleb sellele läheneda mikrotehnoloogiale keskendumisega: selle tehnika - sekventside - tootmine ja täpne rakendamine eeldab tehnoloogia kasutamist ebatavalisel viisil. Iga helielement näikse olevat taandatud üksikuteks molekulideks, mis seejärel on eriskummaliselt kobarateks koondatud elik täpsuse ja etteennustamatusega konfigureeritud, moodustades suuremaid ja funktsionaalsemaid kompositsioone. See kinnisideeline helikujunduse mikrojuhtimine toimub ilma traditsioonilise „silmuseta”; pigem saalitakse pidevalt taastuvate mustritega, mille katkendlik esteetiline kood on tingitud tämbri temperamendi, mahu ning ajastamise muutustest. Kordused sellel 38-minutilisel taiesel lihtsalt ei teki kopeerimise ja kleepimise järjestusest, vaid keerulisemast algoritmilisest ümbermonteerimisest. Ideaalilähedase kalibreeritud masinana arvutatakse elementide tihedust ja kiirust pidevalt ümber, vältides peaasjalikult klubitehnole omast produktsiooni. Tõsi, (dekonstrueeritud) tehnoga (kuigi kohati teiseneb funkiks) on ju ikkagi tegu -- nimetaksin seda kõikuvaks, tuultele avatud rippsillaks klubimuusika ja abstraktse tehno ja intellektuaalse tantsumuusika vahel (näiteks Warp'i all olesklevad artistid). Teisalt pealkirjas sisalduv kavatsuslikkus või pakitsev soov viitab kõnega seotud puudele või anomaaliale. Vokaal on mainitet silla otsatugedeks, olles ühelt poolt elu konkretiseerijaks-esindajaks, ent teisalt tekitab inimhääl ka nihestatust. Kõige subliimsematel hetkedel meenub Curd Duca hõrgud vokaalmutatsioonid... . Mitte mastaap ei loo pinget, vaid väikseimate detailide halastamatus ja hoolikas manipuleerimine. See on masina kui organisatoorsete ilmingute võrdkuju lummav heli, mis lühistab hetke(ks); mitte et see katki läheks, vaid tuletab meelde süsteemide habrast keerukust, milles iga detail ja osaleja loeb. Gruuv näikse olevat ehitatud kahele pea võrdsele, ent teineteise suhtes näiliselt nihestatud sünkopeerimistele, põimides keerulisi, mittelineaarseid elemente, mis trotsivad lihtsat ennustamist. Neis kõrgstruktureeritud keeruldasa põimunud kordustes on tasakaalutust põhjustavat tõmblemist -- akuutne, peaaegu märkamatu ajaline luksumine ning sagedustesse peidetud ebakõlad, mis toimivad samaaegu nii kognitiivsete häirijate kui ülendajatena. Igatahes sünkap! 8.5 (8.0-9.0)

Bacanal Intruder -- Herramientas Para Abrir Un Libro (2005)

Test Tube

• Folktronica 
• Folk indie 
•  Singer-songwriter 
• Art folk 
• Post-folk 
• Electronic 
• New Weird Spain 
• Indie folk 
• Free folk

Hispaania keelest eesti keelde tõlgituna kõlab selle 6-loolise taiese pealkiri kui "Raamatu avamise tööriistad". Kui alustada lõpuloost - vähemalt mu muusikamängijas - "Paper Bach", siis meenub ennekõike Sean O'Hagan'i ühemeheprojekti Rhe High Llamas'e analoogakustiline indikosmofolk, milles tavapärasest rohkem on Moog-süntesaatorite lõbusaid heligruuve ning efektinõkse; ainus lugu, milles võetakse ka laul üles -- kas siin peetakse silmas papüürusojakest või paberist Johann Sebastian'it, jäägu kuulajate endi otsustada. Ülejäänud lood nurruvad hillitsetumalt, ent ka neis on meeldejäävad hetked igati olemas. Neid 16 minutit võiks isegi võrrelda aeglustatud versiooniga Islandi ansamblist Múm. Näiteks loos "Melancoholic" kiiksuvad meeleolukalt loogikat eiravad meloodikaakordid ning katki lõigatud ja seejärel jämedate lõikejoonte ning liimiplekkidega uuesti kokku kleebitud suupillinoodid -- siin ei ole objekte laotatud kuulajale jalge ette - ei ole mõtet eristada ühte teisest; kuulajale on langetatud sild üle vallikraavi, et saaks siseneda ja samastuda Luis Solís'e tsipa kummastava maailmaga. Aga kuivõrd tegu on avatud ruumi armastava - vähemalt loob seesuguse mulje - teosega, siis siia orgaanilisse tervikusse kuuluvad ka päikesepaiste ja vihmasabin, tuuleiilide tekitatud resonants ja tänavalt kostuvad helid või maapiirkonna idülliline sume. Sõltub sellest, kus sa hetkel seda kuulad ja naudid. Naastes viimast korda pealkirja manu, siis tuleb tõesti tõdeda, et ilmselt hispaanlase muusika loob head eeltingimused ja tausta millegi lugemiseks; olles ühtaegu pealtnäha lihtne ning varjatult ambitsioonikas. 8.5 (8.0-9.0)

Katatsumuri -- Lone September Start (2005)

Hamsterloco

• Jazz rock 
• Post-rock 
• Improvised music 
• Lo-fi 
• Experimental rock 
• Post-hardcore 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• DIY 
• Art rock 
• New Weird Spain

Barcelona plaadifirma Hamsterloco hakkas muusikat üllitama laias laastus 20 aastat tagasi, ning Katatsumuri on nende seni 52 ühikust koosnevas diskograafias üks enim esindatud artiste. Kahtlemata on ka põhjust, kuna näiteks artisti 10-looline debüütalbum on intrigeeriv segu eksperimentaalsest jätsust, nurgelisest rokkmuusikast ning kummastavast fluidumist, mida immitseb siin-seal umbsetest ja avatud pooridest. Kahtlemata meenub seda ligi tunniajalist teost kuulates Chicago läbipõimunud roki- ja jätsuskeene eesotsas Tortoise`iga -- ennekõike meenub nende esimene üllitis, mis on järgnevaga võrreldes toorem ning nurgelisem. Katatsumuri komponeerib kitarrisaunde kokku nurgeliste trummihelidega; justkui tükeldatud basstrumme kompenseeritakse trummitaldrike sahinate-kahinatega; luues kontrasti, veidrust ning isegi ülevust. Siin-seal tulevad sisse vokaalid, ent seda oleks patt nimetada vokaalinstrumentaalseks projektiks. Siia-sinna lisatakse ka mürastunud lõike, mis samas loovad kontrastset tausta aeg-ajalt päikeseloojangu jälgimise pastelsetele pintseldustele. Vaikset urinat ning seestunud müra kostub sellest aeg-ajalt läbi, sekka ka tagurpidi keeratud vokaalidega esitletud zombistumist ning välja venitatud helidega manipuleerimist kui pikkade jalgadega ämbliku tants ümber nahka pistetud kärbeste-mutukate kesti. Eks see heliline põimitus osutab milleeniumijärgsele pingelangusele -- kuna vahetusel ei juhtunud midagi, ent sellele järgnevatel aastatel ka midagi defineerivat ei oldud paika pandud. Tehti lahedat eksperimentaalmuusikat, mille koostisesse juurutati nii harjumuslikku praktikat kui metafüüsilist vaba lendu. "When The Man Learns You Are Not Coming Back" on vahe triptühh veiderfolgist, post-hardcore`ist ning emo`st. Tõepoolest -- sobib ka praegu - 20 aastat hiljem - septembrile iseloomulikku lagunemise ning koospüsimise tundmuste läbipõimitust edasi kandma. 7.5 (7.0-8.0)

Patrick Walker -- Irradiation EP (2005)

Avionix

• Minimal techno 
• Tech-house 
• Electronic music 
• Glitch techno 
• Club dance 
• Deep techno
• Remix 
• Click techno

Taas kord pöördun lemmik(rokk)staari Mark E. Smith'i poole, kes mingil hetkel lahkus kodusest Manchester'ist elama Edinburgh'i, ent seal väga kaua vastu ei pidanud, kuna sääl olla kõik liigagi kena, viks ja lahke. Samast Šoti linnast pärit Patrick Walker'i (PW) neljalooline ratsutab klubimuusika rütmide saatel, segades haussi ja tehnot, tehes seda kord minimalistlikumalt, kord puistates rohkem külluslikkust radadesse-radade vahele. Kaasaegne klubimuusika on tõstatanud omamoodi lahkmõistmise, mis osaliselt on ajendatud kunstiteoreetikute- ja kriitikute mängulisuse nimel lihtsustatud vastandusest (päris)instrumentidega tehtud muusika kui sooja ja inimliku ning masinatega tehtud muusika kui külma ja võõra vahel. Masinaid seostati dehumaniseerimise, käsitööoskuste kadumise ning võõrandumisega. Kui kuulata õhtusesse vööndisse sobivat muusikat - iseäranis (süva)haussi ja -tehnot -, siis see kõlab väga hingeliselt; või siis teisiti lausutuna -- keegi võõras on ära kodustatud. Teisalt jälle - sinna sisse jääb eluterve, siirdeid andev piirjoon ning tunnusmärgid, osutades dünaamilisele kulgemisele (või vähemalt selle võimalikkusele) eri suundades. Kunsti ja muusikat ei saagi (ei tohigi saada) lõpetada, kuivõrd piirjooned seavad looja teelahkmele, võimaldades luua midagi uut (ja ehk) ka unikaalset. PW 'i muusika on hästi produtseeritud ning iseäranis kaks lugu kutsuvad esile ahhaa-hüüatust. Nois kahes ülejäänud loos - mis on igati korralikud (sic!) - on see masinlik pool liialt assimileeritud (näiteks nimiloos püütakse kiirgustunnet reljeefselt - isegi karikatuurselt - intensiivistuva undamisega näitlikustada). Kaasaegne identiteet ei piirdu üksnes subjekti käändumisega-subjektist välja käändumisega - sellesse kuulub ka tehisintellekt masina kõige peenema vormina. Kaasaegsele minale tundub hoopis eelpool osutatud tasalülitav assimilatsioon võõrana. Seevastu lugu "Sterile Knot" - hoolimata nimest - klikib veerand- ja poolrütmide saatel mikroskoopilisel skaalal tormlevaks hetktõrketehnoks ning metatasandil muteerunud funk'iks. Ka mutantdisko "Every Minute Of the Hour" veenab kappava käigu ning aeglaselt avarduva helipannoo ning elliptiliselt välja veniva struktuuriga, tuues mu meeltesse Arthur Russell'i mitte üksnes sünteetilisema poole. Ei ole vaja näitlikustada, ei pea olema liiga viks ja kena -- seinu on vaja maha murda, ent piire peab teadma ja tunnetama. 8.5 (8.0-9.0)

Andrey Kiritchenko -- Scatter Stars (2005)

-N/Bandcamp

• Experimental electronica
• Avant-electronica
• Micronoise
• Electronic music
• Glitchtronica
• Minimal techno
• Avant-techno
• Micro-techno
• Ambient techno

Arvatavasti kaasaja väljapaistvaima Ukraina (eksperimentaal)elektroonilise muusika produtsendi ja plaadifirmaomaniku (Nexsound) Andrey Kiritchenko (AK) 4-looline 26 minutit hõlmav taies pöörab esmajoones mikroosakestele tähelepanu -- kuidas need omandavad jõu, kuidas need organiseeruvad ning võib-olla omandavad koguni elu tekkele sarnaselt kompleksse iseorganiseerumisautonoomia. Seda viimast väidet ei peaks mõistma otseselt -- pean silmas autori mõtlemist heli keskselt - mõistes helisageduste iseärasusi, võimalusi ning loogikat, seda nii eraldi kui teiste sagedustega kohtudes. Selles mõttes hakkab heli füüsiliste parameetrite läbi autorit juhtima, autorile jääb valida piiratud esteetiliste valikute piires. Samas need väited ei mööna üllitise staatilisust. Hetktõrkehelidest välja kasvanud rütmide ning pulseeriva mehhaanika taga on dünaamilisem ja pehmem elektrooniline pool, võimaldades kuulajale mitmedimensioonilist kuulamiskogemust. Lisadimensioon tekib veel makro- ja mikrorütmide vaheldumisest, muutustest -- hüpnootilisuse tekkeks ja kasvuks on oluline muutust sisaldav kordus. Püsivas sisaldub püsitus -- muutused väljenduvad süsteemi olekus. AK tugevus ilmneb selles, et ta ei loo pelka ämbienttehnot -- see on pigem süvaämbiendist ning keerulistest rütmidest kokku sobituv tinglik tehno - lahutatuna kihtideks omaks ka kihid eraldi lugudena vastavalt ämbient- ja tehnožanris väärtust. Kummastav on see, et neid nelja lugu kuulates hakkas üllitise pealkiri muutuma "Scatter Scars'iks". Ihaldades tähtedele tahab inimolend jätta selja taha armid -- nii füüsilist kui psühhilist laadi. Samuti AK muusika väljenduslaad ilmestab sellesuunalist dünaamikat -- prügist, kõdust ja armidest tekitatud heliline tervik hakkab helisevalt unistama. 9.0 (8.5-9.5)

Cisfinitum -- Malgyl (2005)

Entity/Bandcamp

• Post-industrial 
• Drone 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Dark ambient 
• Ambient drone 
• Micronoise

Eks me kõik omaarust teame, ometi sealsamas otsime ja püüame aru saada. See 8-looline taies võib ju kõlada monokroomselt kõlava kinnisideena, mis kas sobib kuulaja intellektiga või ei tee seda mitte. Kuu aega vähem kui 20 aasta eest üllitatud teos pakub kauneid hetki, mis osutavad sellele, et kogusumma on siin suurem algosakeste summast. Tõeline meistriteos on kuues lugu, milles kummitama pandud inimhääled resoneeruvad droonide ja kohati kõmisevate bassidega. Sügav, unistuslik, igati meeltesse sööbiv. Teisalt ei tohi ära unustada, et albumi pealkirja kolmest esimesest tähest moodustuv eesliide osutab pahaloomulisele-pahaendelisele. Ka unenäod võivad olla tõeliselt luupainajalikud. Justnimelt albumi tugevuseks oleva unenäolise lopsakuse taamal vihjatakse millelegi kurjemale -- siinkirjutaja lemmikkanaliks on viimase pooleteise aasta jooksul kujunenud ID-kanal ning Duo 5 tõsielul põhinevad krimisarjad, mis paljastavad USA juhtumite näitel inimeste varjatuid ning kurje impulsse, viies võigaste kuritegudeni. Nagu üks blogija tabavalt märkis, et põrgu eesmärgiks ei ole patuste hingede kogumine ja karistamine, vaid Kurat ise putkas inimeste eest sinna. Minu koljus see asi sünkab ja funkab -- ning mitte vähe! 8.5 (8.0-9.5)

Elian -- We Are All Visitors Here (2005)

Test Tube

• Microsound 
• Ambient drone
• Reductionism 
• Post-minimalism 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Ambient 
• Electronic

See 5-looline taies Portugali netiplaadifirma Test Tube'i all püüab kahtlemata tähelepanu -- mis omakorda tõukab aktiivse tähelepanemiseni, kuivõrd mõte peitub siin detailides, sageli vägagi pisikestes. Kikita kõrvu, tunneta süvitsi seda, mis sageli kõlab vaevukuuldavalt. See on midagi sellist, mis ühendab mineviku, oleviku ning tuleviku üheks jadaks; mis on igati mõistetav, kuna aeg eksisteerib üksnes inimese tajus -- meil on mälestused, meil on järgnevusest ja põhjuslikkusest arusaam. Muusikaliselt võib seda nimetada muidugi ajatuks. Ameeriklase Michael Duane Ferrell'i loodud taies muudab eelpoolmainitud protsessi mänguliseks -- meisterlikul viisil suunates hõrku ent värelevaid pikki noote, aeg-ajalt paisudes pühalikuks ruumiks. Ühelt poolt võib näha sulneid üleminekuid, teisalt jälle mängulist pinget droon- ja ämbientmuusika vahel. Kus on nimetatud stiilid, seal on ka teadvus haaramas klassikalise ning klassikajärgse muusika vorme. Emotiivset sulandumist (ning võimalikku steriilse tundmuse elimineerimist) pakub elektroonilise muusika kohalolu masinate siristamine paradoksaalselt võimendab loomulikku tunnet, lisades tekstuuridele värve ning mustreid. Kuigi krõbinad, elektripinge kõikumisest tulenev undamine ja sahinad on muutunud inimese loomupärasteks helideks, samas säilitades algupärase salapära kummituslike kajadena: tsükkel, millesse on juba talletunud ajalooline muster, vihjates sellele, kuidas kunagi seesugused helivead ja müraosised on muutunud tervitatavateks nüüd ja tulevikus. Vaadates aknast välja seda arvustust kritseldades kiikan üle nostalgiliste maastike ning naelutan pilgu horisondile. Nagu seal vahelduvad päikesepaiste ja rünkpilved, soojus ja vihmavaling, ütleb ka kogemus ning selle albumi kordusel kuulamine, et jälle algab kõik, algab uuesti. Muutumine on loomulik, samas muutumine on seotud teisale minemisega -- selle arusaamaga külgneb ka maiste olendite surelikkus (millele muusika autor albumit luues keskendus). Ja see on igati loomulik ja tervitatav! 9.0 (8.0-9.5)

Freddy Musri -- Tundra EP (2005)

Pueblo Nuevo

• Tech-house 
• Deep house 
• Dub house 
• Nu jazz 
• Club dance 
• Electronic music 
• Jazz house 

Selle 4-loolise taiese kohta võib peamise märksõnana öelda "sügav".Tšiili netiplaadifirma Pueblo Nuevo algusaegadel üllitatud taies ühildub hästi tollal Thinner'i, Epsilonlab'i ning Textone'i all üllitatud muusikaga. Kindlasti klubimuusika sügavam osa, mis haarab peamiselt haussi, mis käesoleval juhul ühildub tehno, dub'i ning moodsa jätsuga (aga ka juustusemaga, mis on isegi väljakutsuvam). See on üldkirjeldus, mis ei anna edasi pisidetaile -- näiteks seal on huvitavaid sündijurakaid ja kõrgeid noote, elektropuristamist ning pearütmist väljas olevaid biite. Kuulasin eile “Muusikanõunikud“-saadet ning seal mainiti drum and bass'i võidukäiku Eesti klubimaastikul. Siinkõnelejal on raske selle tuhmi stiili domineerimist mõista, ent haussmuusika omast saaksin aru -- see hingab, see lõõskab, see elab -- see jätkuvalt inspireerib mind kuulajana. Ei ole ajaspetsiifiline, ei ole aegkriitiline (hauss seab ise ajapiire). Nii et lükake nende helidega kõrvale see, mida tegelikkuses ei eksisteeri.

Bern -- Just Married (2005)

Thinner

• Tech-house 
• Electronic music 
• Deep house 
• Micro-techno 
• Experimental techno 
• Minimal techno 
• Ambient techno

Laurent Bernonville'i 4-loolise taiese on välja andnud legendaarne Saksa netiplaadifirma Thinner -- ainuüksi see on kvaliteedi märk. Pealtnäha taltsas muusika, mis sobitub hästi just hetkel valitseva sombuse ilmaga -- kussutav, hüpnootiline, minimalistlik. Ei paku järske helilisi haake ega emotsionaalseid raputusi (mis reeglina kipuvad taanduma labaseks tümmumiseks -- seda nii heliliste lahenduste kui etteaimatavustega). Mõni võib ehk küsida seepeale, et mida siis seal üldse intellektuaalselt kuulata on? On küll -- tuleb sügavustesse - antud juhul - mikroskoopiasse sukelduda. Helipilti taandatakse kohati abstraktse piirini Kuulda roostes ukse kiiksumist, leebelt pragisevat bassi ning tajuda ühenduslülisid tehno ja hausi vahel (kuigi esimest on selgelt rohkem). Bernonville ei ole musikoloogi kohuseid täitmas, et seda visandada ja populariseerida -- stiilid on vahendid toomaks esile peaaegu kuuldamatu (vaik)elu sagimist ja värvikirevust. Tuletades meelde lausungit - vähem on rohkem -, ütlen, et vaikne on valjem. Kui pealkiri vihjab sellele, et tegu on pulmakingitusega, siis on see igati vääriline and.