- Electro pop
- Synth pop
- Electronic music
- Sampledelic
- Ambient trance
Kraftwerk'i vaim on kõikjal ja eikusagil. Isegi kui üks või teine artist ei too otseselt Düsseldorf`i nelikut esile, kõnetab nende muusikas peitunud kõnelaad läbi kollektiivse alateadvuse. Kõik need realiseeritud võimalused ja inspireerivad võimalikkused said teoks järgmistel kümnenditel. Ei tohi unustada, et Kraftwerk alustas eksperimentaalansamblina, kelle üks algusaja laivesinemisi ("First Techno") näitas publiku vastuvõtu osas olevat jagunenud eri sektoritesse. Monotoonne, üht nooti järjepanu prääksuv nuudeldamine, milles pulssi hoidis tulevane Neu! liige Klaus Dinger, kitarrisüntesaatorit mängis Ralf Hütter ning flöödil soleeris Florian Schneider. Umbes viis aastat hiljem oli olukord kardinaalselt muutunud – pealtnäha kardinaalselt, kuna koosseis oli muutunud ning ansambli muusikasse olid lisandunud harmooniad ja meloodiad. Ent Kraftwerk'i meloodiad ei olnud kunagi banaalsed – olid kas wagnerlikult ülendavad või naiivsed. Nojah, robotite värk. Ei banaal ega banaan. Erinevalt käesolevast teosest ei olnud neis tehislikku-tööstuslikku aspekti – kui paradoksaalselt ka see ei kõlaks. Siin on kalkulatsioon – on kõike eelpoolmainitut, ent see ei kasva loomuldasa. On natuke siin, näpuotsaga on seal. Halvim ongi, et kalkulatsioon rasvase jäljena kumab helindis. Teisalt veiderdav huumor nagu jalaga tagumikku naljad. Algul ehk ongi naljakas, ent õige pea enam mitte. Saksa nelik tuli modernistlikust traditsioonist, mil usuti (lõputusse) arengutrajektoori; postmodernism halvimatel juhtudel ilmneb buliimia ja oksendamisena. Algul ehk on šokeerivalt efektiivne, ent õige pea visiseb tühjaks poosiks. Rootslane Martin Stääf aka Liquid Stranger kobab ja aeg-ajalt ka eksib, ent kokkuvõttes pakub enam-vähem elamuse. Postmodernismis – ehk koguni paradoksaalselt – on hindamislävend kõrgemgi kui modernismis, kus arusaam tehnika ning muusika lõputust ja lineaarsest arengust on asendunud lõpuleviiduse ja kõige kohalolekuga; mistõttu ühe või teise valiku tegemise aktile omistatakse suuremat (eetilist) kaalu. Näiteks tagantjärele hinnates tuleb üllitis tõsta ajas tahapoole, konkreetselt tänapäeva, kuna paljud lood kulgevad stiliseeritud nostalgilises voolus, mida hakati nimetama Soviet wave' ks (paradoksaalsel moel paljud nimetet žanri viljelejad pärinesid Ukrainast), ent arusaadavatel põhjustel paljud ei taha sellest enam midagi kuulda – isegi kui lapsepõlv jäi sellesse aega. VäidetavaIt (roiskuva maailma) biitleid ja Iron Maiden'it fännavad roimarid on selle nostalgia tülgastavaks muutnud.
7.0 (6.0-8.0)
