Daniel Maze -- Lush Premiere (2011)

Test Tube

• Ambient 
• Glitchtronica 
• Experimental electronica
• Microsound 
• Clicks'n'cuts 
• Micronoise 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Dub techno

Olulise Kanada ämbientmuusiku Daniel Maze'i - kuigi ta ei ole nii tuntud kui ta kaasmaalased Tim Hecker ja Loscil, ent samavõrd kui teised meistrid Muhr ning Dave Zeal - muusika loob taas ülevaid emotsioone. Seda oleks õigem nimetada heliliseks manipulatsiooniks, kuivõrd kokku on sulatatud nii tehislik kui orgaaniline ülakihtides ning teisalt maagiliselt pulseeriv rütm all (tegelikult igal pool) lükkab seda kõike edasi. Nõnda see sünergia avaldub ja muutub 8 loo vältel, millesse mängulisust ja raputavat muljet lisavad väikesed ent oskuslikult lisatud elemendid (mikroskoopiline müra, vinüülinõela praginad-sahinad, eri liiki pärisheli fragmendid, tükeldatud sõnad-silbid-häälutused, võbelevad mikroskoopilised sagedused). Digitaalne tähetolm ja pärishelid segunevad jälgi maha jätmata, kiirates mõõtmatult soojust mõõdetamatutest sügavustest. Vabalt võiks olla tegu jõulumuusikaga, kuivõrd õdusas miljöös valguse ja pimeduse mängus ümbritsetuna paksust lumest päästab nii lumevangist kui vaimsest kurnatusest. Mingid elemendid, mis esmapilgul võivad kõlada kahtlase väärtusega, saavad loomulikul viisil lahendatud -- näiteks rütmid võivad trampida - olles tihedad, ent muutumata rõlgeks tagumiseks -- olles kas summutatud või hägustatud hüpnopatjadega, mistõttu sobitub loomuldasa ülemiste kihtidega. Tükeldatud dešifreerimata silbid lisavad albumile alateadlikult inimlikku puudet ja üllatusmomenti - panustades üldisesse dünaamikasse -, samas kuidagi kahjustamata ämbientset mana. Suurepärane teos meistrilt suurepärase Portugali netiplaadifirma Test Tube'i all, mis hägustab žanripiire, olles seniidis ja nende horisondil. Loodetavasti saab (lähi)tulevikus ämbientklassikuks.

Berlinist – My Darling Grace / No Love Song (2011)

Bad Panda/Archive.org/Free Music Archive

Drone pop Art pop Indie pop Alternative pop Electronic Baroque pop

See taies koosneb kahest loost -- paarist pealtnäha erinevast armastusloost. Ühte lugu esitab meeshääl ning teist laulab klaveri saatel naisterahvas -- see on sarnane Alika Milova Eurovisiooni looga, kuigi jah, Bad Panda kaitsva varju all välja antud loos on märkda rohkem artistlikku vabadust ja hingamist kui harilikult lauluvõistluste lugudes. Mis tähendab seda, et emotsioon ei põle produktsiooni all tuhaks; teatavasti Bad Panda oli nullidate lõpus-kümnendate algul üks huvitavamaid singlitele ja EPdele keskendunud indiplatvorme. Põnev on kõrvutada konkreetseid lugusid -- kui Barcelonas resideeruva projekti maskuliinse esitusega loo pealkiri viitab sentimentaalsusele, ning ka esitusviis on kaeblik -- vokaali sügavus kohati tuleks justkui tõrre põhjast, siis naise esitatud lugu vastupidiselt jaatab armastuse olemasolu lõppu. Olles emotsioone vapralt ohjav -- loomulikult kõike seda rõhutab mõnusalt ujuv klaverikäik, mis teises pooles omandab tumedaid varjundeid -- kui ilus ja veenev on see kõik! Teist lugu viivad edasi programmeeritud trummitaldrikute sahinad, oreli monotoonsed akordid ning rütmimasina kasinad biidid -- ka see lugu areneb, rullub elegantselt valla ning kulmineerub uhkelt. Kokkuvõtvalt võib nentida, et tulemus on väga tasemel -- inspireeritud nii Mozart'ist kui Beach House'ist, nii Billie Holiday'st kui Tom Waits'ist, nii viktoriaanlikust kirjandusest kui kokkamisest.

Nineteen Eight Eight -- Beach Flats EP (2011)

Bad Panda/Archive.org

Chillwave Hypnagogic pop Glo-fi Vaporwave Electronic music Indietronica Organic electronica

Mõnikord heidetakse ühele või teisele taiesele ette tipphetkede või ekstaasi jõudmise puudumist. Käesolev 3-looline taies on sellest patust igatahes puhas -- see ainult tippudest koosnebki. Õndsad hetked on kinni püütud ja pandud korduma. Iseendid kordama. Kohtuvad  ja põimuvad stilistiliselt chillwave ning vaporwave. Üksteise peale kuhjatud vokaalkihid, mis hoiavad lõputult meeleolu -- kui seda lõputult korrata. Tõsi, vokaalharmooniaid lükkavad edasi rütmid ning lisavad õhku "pärishelid". Justkui mõnest eepilisest teosest on tipphetk ekstraheeritud; samas ka kontekstist välja rebitud ning seega uus elu antud. Kogemusele toetudes võib väita, et kestva ajalise faktori tõttu muutub algne taevas põrguks. Heledad pilved omandavad kiiskava varjundi ning hakkavad silmi ja kõrvu ahistama. Kõrvaussist kasvab madu, mis uuristab ja hakkab mürki pritsima. Seega kogemaks taevast ning nunnut kõrvaussikest tarbige seda mõõdutundlikuIt. Selle üllitise andis kord välja legendaarne singlitele ja EP-dele orienteerunud leibel Bad Panda.

Monday Night Fever – Rainbow Reef EP (2011)

Bad Panda/Free Music Archive

Cowbell indie Slacker pop Indie rock Alternative rock Psychedelic pop Chamber pop

Vajame kaasahaaravaid meloodiaid ja kõrvust-tõstvaid harmooniaid. Kas ikka vajame? Kas mitte kõike madaldav autotune-inin ei ole see uus norm, mille järgi peame joonduma? Kreeka projekti 4-looline ei tunnista seda, kuivõrd kümnendi tagune ajastu pakkus teistsuguseid väljakutseid; siis kui elules kaks plaadifirmat -- Beko DSL ja Bad Panda --, kes üllitasid intrigeerivat indimuusikat peamiselt iganädalaste singlitena. Monday Night Fever'i käesolev muusika on kohati segu kohmakast lehmakella-indist ja lõnguserokist, kohati vastupandamatust laulukirjutamisest, mis äratab ellu Peter Sarstedt'i ja Lee Hazlewood'i pärandi (aga konkreetselt mainitakse Spiritualized'i, Flaming Lips'i, Curtis Mayfield'i, The Velvet Underground'i, Nick Drake'i, Tom Waits'i, Belle And Sebastian'it, Erik Satie't. Kujutate ette, kui lõngused hakkavad südamest laulma ja tundeid väljendama? Oeh, jah, kõrvust-tõstev ja silmipimestav on see muusika. See baritonsentimentaalsus liigutab ning on siiras.

Steven Tetzloff – Flyspecks Buzzworld (1985/2011)

 

Archive.org

The Living Archive of Underground Music 

 Meteor Face Tapes

 

• Industrial music 
• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Dada music
• No Wave
  
• Experimentalism 
• DIY 
• Post-punk
• Outsider music
  
• Psychedelic 

 

11-looline teos avaldati algselt Meteor Face Tapes'i all (ilmselt Steven Tetzloff'i isiklik plaadifirma, kuivõrd tema nimi figureerib ka plaadifirma ülejäänud 3-4 albumil) ning peegeldab kahtlemata tee-seda-ise kassettikultuuri elujõudu California osariigis. Tänu põrandaaluse kultuuri aktivistile ja selles osalejale Don Campau'le on teos pimedusest osalise päikesevalguse kätte tõusnud. Ei ole see piinav teps mitte loojatele endile, küll võib see kimbatust tekitada tavakuulajale. Esiteks eeldatakse tervikalbumit, ent teos kõlab splitalbumina – ühelt poolt tagasihoidlikult kirjeldades kitarrimuusika ((psühhedeelne alternatiivrokk/agiteeriv (post)punk)), ent teisalt justkui industriaalpioneeride algusperiood kohmakate kandiliste rütmide, podiseva rasvase primitiivelektroonika ja kinnisideelisi sõnumeid-silpe kordava solistiga. Albumil on lisaks Tetzloff'ile (laul, kidra, sünt) tegev ka Mauro Aragon (sünt, klarnet, trummid, trummimasin). Kuigi mainitud harud on näiliselt üksteisest erinevad, kuuluvad nad ometi ajalooliselt kokku. Ühisnimetajaks on postpunk, selle mässuline ja mängu muutev hoiak. Sellel albumil muudab veelgi enam mängu tahtmatus väljuda keldrist, kasta vanu juuri ning seda maksimumini kurnata. Kuuluda sõgedasse subkultuuri kahtlaste tegelastega. Ja tulemuse järgi on nende hoiak vägagi õigustatud. Muuseas, Campau'l on hea huumorisoon, kuivõrd on kirjeldanud albumit grungerokina.

8.0 (7.5-8.5)

Yu Murakami – Contextual (2011)

Bunkai-Kei

 

• Field recording 
• Musique concréte 
• Experimentalism 
• World music 

 

See 4-looline üllitis koosneb diktofoniga salvestatud avatud helidest, milles on nii hüplevat monotoonset rütmi (loo pealkiri osutab tantsule), kaugidamaist laulumana, masinate oigamist-suminat, varese kraaksumist, vee vulinat kui ka distantsilt kostuvast raadiost suvalise poploo mängimist. Võib küsida, et kas kõik need katked on salvestatud lihtsalt teisi üles täheldades või ehk ise kunstlikult asju luues ja esile tõstes? Sisuliselt ei ole sellel vahet, kuigi põhimõtteliseIt jah. Mis eristab seda formaati sämpledeeliast? Olen kuulnud paremaid, ent paraku halvemaid sama formaadi asju. 

 

7.0 (6.0-8.0)

rllrbll – Murwa Mbwa EP (2011)

Silber

• Krautrock
• Psychedelic
• Alternative rock
• Neo-psychedelia
• Remix
• Motorik
• Alternative dance
• Experimental rock
• Indie rock

Seda 5-loolist üllitist võiks pidada eeskujulikuks popalbumiks, kui ühiskonnas valitseksid ülevamad kunstilised hoiakud. Olgu-olgu, see jutt oli nimme provokatiivne – kui olekski nii, siis ilmselt aetaks samasugust joorupit teiste muusikaliste näidetega edasi. Sellel SiIber Media-nimelise plaadifirma poolt üllitatud albumil on kese popilik, ent on palistatud eksperimentaalsete tendentsidega. Näiteks 9-minutiline avang põhineb kompromissitul rütmilisel impulsil, mida näiteks maamehed nimetavad motoorseks käiamiseks. Tõepoolest, kirjeldatud lugu "Coffee with Donnie" areneb minutite vältel nii rütmiliselt kui tekstuuriliselt, millesse panustatakse osavalt elektrooniliste klahvkade (sünteetiline happegruuv) ja sugereeriva naisvokaaliga. ONEWORD'i ehk Ben Gunn'i tehtud "Cesana" remiks toob sisse intensiivselt vaaruvaid džässilikke puhkpille ning õhulisust kaikuvasse sõgedusse. Vahepealsed lood on intrigeeriv mäng sulni sundimatuse ja müraplahvatuste vahel ning progest inspireeritud sädelev laulukirjutamisoskus lööb lootusetult välja. Väga tugev reliis.

8.5 (8.0-9.0)

Crowcat – Color Bendin (2011)

Sun Energy Sound

Psychedelicate

• Avant-garde 
• Freeformfreakout 
• Post-psychedelic 
• Outsider music 
• DIY 
• Avant-blues 
• Experimentalism 
• Improvised noise 
• Avant-rock 
• Black noise 

Kummaline oli vaadata neid stiilimärksõnu, milledega olin püüdnud inglise keeles kirjeldada seda albumit kümme aastat tagasi. Väga mööda. Ei ole see ei tehniline ega metallmuusika. See on tribuut mürale ja ekstaasile, eksperimentidele ja raadiolainetele. Hinge sügavatest soppidest kasvavad välja tummised bassikõminad ja elektrooniliselt risustatud kajaefektid. Vahele vokaalseid sõnarünnakuid, mis annavad albumile inimliku(ma) mõõtme. Ekstaasi ülalhoidmine ei õnnestu, selleks on teos liiga sakiline ja hüplev, liiga kiiresti kuju muutev. Metallmuusika asemel seestub muusika bluusipõhiselt, sel viisil meenutades umbes samal ajal alustanud brasiillast Lucas Pastina't. Noil hetkil asi vägagi töötab. Kitarrid kiunuvad elektrisupis, heliline metabolism töötab ning samal ajal neelab alla iseenda heitmeid. Toitub ja mürgitab end samaaegselt. Samal viisil töötab asi ka siis, kui kitarrid on vahetatud raadiolainetega manipuleerimise vastu. Väärt kõrvaamps. 

8.0 (7.0-8.5)

The Never Years – Life of Dreams (2011)

Bandcamp

• Chillwave 
• Dream pop 
• Indie pop 
• Electronic 
• Ambient pop 
• Synth-pop 

Hämmastav on, et kui ruttu aeg tegelikkuses möödub. Ning samas kümne aasta tagune aeg paistab väga kaugel olevat. Sinna vahele mahub palju sündmusi. Eks ajakulu kiirus olegi peamine põhjus, millega inimesele surelikkust meelde tuletatakse. Aga surelikkus ja selle realiseerumine võib võtta kummastava kõverpeegelduva kuju. Näiteks üleeile viimase NLKP peasekretäri ärasaatmisel Moskvas visati risti kõvasti ette. Ei tea, kas see tuli kristlikust halastusest või ajaloolisest teadmisest, et NLKP koos peasekretäridega võitles usulise vabaduse eest nii, et kirikutornid varisesid ja kirikus käivaid inimesi pandi salaja ligimesearmastusest kirja. Stalin ja teised tippkommunistid keeraksid praegu nähtu peale ilmselt teist külge hauas. Oleks eluohtlik olnud, kui keegi Koba matustel oleks risti ette heitnud. Skisoidne oleks mõelda, et keegi Stalini haua ees Kremli müüri ääres sedasi teeks. Suurim nali on see, et see ei ole tegelikult nali. Ilmselgelt seda tehakse. Mõnes mõttes see muusika ilmumise aegu ilmestas muretust enne sünget perioodi. Unenäopopist ekstraheeritud helged meeleolud, orkestreeritud süntesaatorid ning hüpnootiliselt põrkavaks programmeeritud rütmid loovad maguskibeda tundmuse hinge. Siin ei ole kuigi laia stilistilist diapasooni albumi lõikes. Kiidusõnad lähevad ka Prantsuse plaadifirmale Beko DSL, kes hoolitses seesuguse heli esiletoomise eest. 

8.0 (7.5-8.5)

Beko DSL La Station Radar (2011)

Free Music Archive

• DIY 
• Lo-fi 
• Chillwave 
• Psychedelic 
• Glo-fi 
• Avant-garde 
• Noise pop 
• Hypnagogic pop 
• Electronic 
• Singer-songwriter 
• Drone pop 
• Ambient 
• Experimentalism 

Prantsuse plaadifirma Beko DSL tuli nullindate lõpul pildile iganädalaselt paariloolisi singlireliise üllitades. Sellal, kui indimuusika peavoolus valitses Coldplay ja Snow Patrol'i pompöösne tühjalausumine ja eimidagiütlemine. Ka juhtus see samaaegselt elektroonilise unenäopopi ehk chillwave/glo-fi-muusika esilekerkimisega. Žanriliselt oligi nimetatu kõige enam esindatud, ent ka teiste indistiilide esindajad pääsesid kenasti pildile. Sageli muusikat läbis eneseteadlik tee-seda-ise ja lo-fi mentaliteet. Mingi hetk jõuti ka kogumike koostamiseni, ning seal on, mida kuulata. Käesoleval üheteistloolisel kogumikul vihvatavad drooniv ja kobrutav psühhedeelia ning leekiv mürapopp, elektroonilised eksperimendipadrikud ja horisondini kaikuvad ämbient-kaemused ning pealtnäha loksuv-logisev autorilaul ja "kohatu" helikollaaž. Palju on seesugust muusikat, mida toona tootis hulgi James Ferraro oma nime-pseudonüümide ja koostööprojektide vahendusel. Vastastikku mõjutati teineteist. Artistidest on esindatud Archers by the Sea, Dirty Beaches, Ela Orleans, Gremlins, Holy Strays, Je suis le petit chevalier, Jeans Wilder, Skitter, Terror Bird, Wet Hair ning yves son ace. Nii mõnigi artist peaks kuulajale tuttav olema. Ja Ela Orleans'i fänn olla keegi David Lynch. 

8.0 (7.0-9.0)

THE ANANAS – THE ANANAS (2011)

Free Music Archive

• Avant-pop
• Synthwave 
• Synth-punk 
• Experimental pop 
• Minimal synth 
• DIY 
• Lo-fi 
• Art punk 

Seda 11-loolist albumit on Free Music Archive`i leheküljel kirjeldatud uuelaine ja süntpopina. See on vaid pooltõde, kuna tehniliselt on see tõesti mängitud sisse süntesaatorite ja trummimasinatega, vormiliselt on see midagi enamat, kaugemat ning müstilisemat. Või siis tuleks seda mõista hoopis vastupidi – kui midagi vähemat, häbitult ja alasti silme all seisvat ning banaalset. Kas bändi nimi vihjab nii banaanile kui ananassile? Tegelikult vihjab loojatele ehk Anne Raymond`ile ja Florian Steiner`ile aka Unasele. See on vinge süntpunk-kütmine, milles on nii müstikat, eksootikat kui segast fantaasiat a la kujutluspildid Kuu pinnale külvatud ananassidest ja Marsil kasvavatest banaanidest. Ja sinna sekka varjusurmast üles äratatud elukate summutatud huilgeid ning artikuleerimata vada. Põhimõtteliselt tegu punkaritega, kellede esmaseks eeskujuks ei ole mitte olnud Sex Pistols ja Clash, vaid Delia Derbyshire, Silver Apples, Bruce Haack, Neu!, The Space Lady ja Les Baxter. Enne nimetet pungilegendeid ka pungi sünteetilised kummitused Suicide ja Cardboards. Vot sedasi juhtub muusikutega, kes partei põhijoonest kinni ei pea! Meisterliku teose üllitajaks on Los Emes Del Oso.

Bartek Kawula – Glass (2011)

basic_sounds

Archive.org

• Electronic music 
• Minimal house 
• Deep house 
• Tech-house 

Torontolase teine ja ühtlasi viimaseks jäänud üllitis pärast "Pressure"-nimelist reliisi; mõlemad on üllitatud basic_sounds'i all. Kolm lugu, täis teadlikku rütmikeemiat – isegi väga teadlikku –, milles on lisaks tantsupõranda kutsele ka intelligentne psühhedeelne vaib ning žongleerimistung man. Või on see siis minimalistlik lumm, mis võtab kuulaja üle. See on graatsiline haussmuusika, mille servadeks on diskreetselt vihjavad tehno ja funk. Värvi lisavad mees- ja naisvokaalsämplid siin-seal; sämplid, mille pikkus on ehk paar kümnendiksekundit, aga mõju hoomamatu. Sämplitilgad, mis muudavad meepoti magusamaks.

Ghouliez – Bits and Blood EP (2011)

Dramacore

Robo Robotica

• Electronic music 
• Robot pop 
• Electro pop 
• Breakcore 
• Alternative dance 
• Glitchtronica 

Dramacore'i ja Robo Robotica nimeliste plaadifirmade inspireerivate tiibade all üllitatud viielooline EP David Turner'ilt ja Mike Warden'ilt annab kuuma hektiliste breikide, ragiseva mikromüra ja happeliste sündidroonidega. Prügi on tantsima pandud. Puuritakse ja põrnitsetakse, heites monokroomseid varje piiritletud reeglitega rütmi- ja tämbrimängus. Teisalt duo otsib meloodiaid ja harmooniaid, mahendamaks ja tasakaalustamaks võimenduvat hardcore-ilmet. Kuigi käesolev üllitis ei ole kaheksabitise ja chiptune-muusika musternäide, on see loodud vanal operatsioonisüsteemil, mille tulemusena heli on suht nurgeline, jäme ja toores. Kui elektroonilise muusika kontekstis oleks asjakohane kasutada terminit "lo-fi", siis siin saaks seda teha. Ent see teebki sellest üllitisest üllitise. Masinlik ent pulbitsev, kohmakas ent kaasahaarav, toores ent elujõuline.

Magnetic Wind – La Petite Morte (2011)

Rain

Bandcamp

• Dark ambient 
• Experimentalism 
• Drone 
• Microtonal 
• Ambient 
• Electronic music 
• Spoken word 
• Sound art 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Kosmische Musik 

Ameeriklanna Jessica Waters'i seitsmelooline üllitis Rain'i-nimelise netileibeli all on hea näide sellest, kuidas naiselik vaist ja arusaam tumeämbienti ja droonmuusikat elik eksperimentaalmuusika kõige pirtsakamaid žanre edukalt lahti kerib. Ei ole see üldse lapsemäng, jäämaks mainitet žanrites plusspoolele. Esiteks luuakse palju, ja nii mõndagi on jäänud aastakümnete jooksul pinnale, mida kvaliteedi võrdkujuks seada. Teiseks piir hea ja halva vahel on õhkõrn ja piiritsoon seatud ahtale jääkihile. Kolmandaks žanritsoon ise on suht kitsas ja kokkusurutud – tahe seda laiendada võib muuta töö pealiskaudseks, lahjendatuks ja fokusseerimatuks. Jessica Waters püüab rustikaalseid helisid pehmendada orgaaniliste väljundite ja helidega, sel viisil säilitades pinge, ambivalentsuse ja dünaamika. Kõige õnnestunum kompositsioon on lõpulugu "L'Enfant Fille", milles väntorelil primitiivselt mängitud hällilauluke saab katkestatud jätku kahanevate-paisuvate helimassiivide, kaikuvate Geigeri loenduri rütmide ja lopsakate lindisahinatega. Hea album.

PREC – Cultural Revolution (2011)

Test Tube

• Electro-acoustic 
• Improvised music 
• Art music 
• Avant-garde 
• Free jazz
• Live session 
• Micronoise 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Cinematic 

Kas see just kultuurilise revolutsiooni mõõtu postmodernistlikul ajastul peaks pakkuma, aga huviköitev on see küll. Portugali leibeli Test Tube'i poolt üllitatud viielooline album Portugali triolt opereerib

elektr(oon)ilise ja akustilise muusika hallide piirjoonte sfääris, mille mehhaanilisust ja monokroomset fassaadi mahendatakse mängutehnilise varieeruvusega. Värve lisandub mõningase vabajätsu, klassikalise muusika ja mikromüra saastega. Eraldi tahaksin rõhutada vana kooli filmimuusika noir-segmenti – a la Albert Glasser või Bernard Herrmann'i muusika Alfred Hitchcock'i filmidele –, mis sageli tipnevad pikemate improte lõpuosas. Intensiivne, piisavalt hullunud ja sugereeriv. Sellise muusika puhul on raske mõista modaalsuse olemasolu või olematust. Justkui eksisteeriks intuitiivselt, aga mis see täpsemalt on jääb selgusetuks. Ja ongi parem, sest konkreetne üllitis on selle mõistmisetagi väga hea. No võib-olla tõesti on tegu kultuurilise revolutsiooniga – vähemalt kunatise muusikalise situatsiooni-ajusurma kontekstis kõlab portugaallaste muusika nagu Marsi intelligentsete amööbide muusika.

Lee Noble – Horrorism (2011)

Bathetic

• Organcore 
• Drone pop 
• Vaporwave 
• Ambient pop 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Chilltronica 
• Hauntology 
• Art pop 
• Experimental pop 
• Post-pop 
• Avant-pop 
• Dreamwave 
• Post-psychedelic 
• Hypnagogic pop 

Kalifornialase Lee Noble'i muusika on üks ilusamaid ilmutusi eelmisest kümnendist; "Horrorism", mille üllitamisest möödub varsti kümme aastat, kõlab ajast ees ka vihmasel novembrilõpu päeval AD 2020. See on nii psühhedeelne kui psühhedeeliajärgne ajaväline kaemus, mis loomishetkel ammutas jõudu jõu kaotanud New Weird-liikumisest, ristates selle The Caretaker'i ajastuülese hauntology-müstikaga. Paralleelselt olid aktuaalsed chillwave ja witch house, millest tulenes varsti uus žanr vaporwave, mis õnneks on elujõuline tänini. See on sugereeriv album, mis viib kuulaja ajas tagasi rändama tema mälupalees; teisalt rännaku muudab palju müstilisemaks kuklatunne, et selles on ajastuülest hõngu ja väge, mis on üle konkreetse kuulaja kuulamisväest ja -kogemusest. See resonants isikliku ja üldise, palju suurema vahel näikse elimineerivat või vähemalt märgatavalt minimeerivat ideoloogiaid ja nende (reeglina) pisendavat rolli, mida Michel Foucault omistas igale loomisaktile. See on ka põhjus, miks käesolevat albumit tuleks kohelda klassikuna. Üllitajaks on Bathetic Records.

Dave Zeal – Animal Craft (2011)

Test Tube

• Ambient 
• Electronic music 
• Drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Sound art 
• Microsound 

Dave Zeal'i seitsmeloolise albumi pealkirja võib tõlkida mitmeti – "loomalik osavus/kavalus/pettus". Kõik nimetet adjektiivsed nimisõnad osutavad loomade olelusvõitlusele eesmärgiga leida piisavalt lobi, jätkata sugu ja lükata oma surma edasi. Viimane aspekt ei ole siiski universaalne, kuna mõnede ämblikuliikide puhul isased pistetakse pärast paaritumist nahka ja lõhed lähevad pärast kudemist surema. Kõik see näikse morbiidne ja madal olevat, aga tegelikult mitte. Selles ilmneb looduse eepiline mõõde – loomad on võidurelvastumises saavutanud kõrge(ma) taseme, mis puudutab nii füüsist kui intelligentsi. Vaadata karu, pühvlit, kaslasi, haisid, gaselle on kahtlemata naudingutpakkuvam pilt kui mõnd luitunud hipsterit Kalamaja kandis jalgrattaga ukerdamas (palju alandavam ja masendavam on vaadata (uusöko)orjandusliku korra ahelaisse langenud suurte roheliste seljakorvidega inimesi jalgratastega ringi kooserdamas - "head isu" kõigile, kes sealt toitu tellivad). Ühesõnaga, armastan loomi, austan loomi ja arvan, et meil – inimloomadel (vabandust, tarkinimestel) – oleks palju neilt õppida. Ennekõike tegeleda asjaga – eesmärgile orienteeritus –, mitte peksta sõnavahtu eimillestki üles eimillegi ümber. Dave Zeal on väärikas Kanada ämbientmuusik teiste väärikate Kanada ämbientmuusikute rivis (Scott Morgan, Vincent Fugère, Daniel Maze, Tim Hecker, Nicolas Bernier), kellel on küll ja küll mida öelda. Ja ta ütleb varjude ja varjundite tagant piisava innukusega, et kogemus meelde talletuks. Konkreetselt – tema muusika ei ole (ambient) dub, aga ta kasutab sellele žanrile nii omaseid pakse kahisevaid-sahisevaid analooghelitaustu, millest ilmuvad droonivad-luupivad boreaalsed kummitused. Ja need kummitused on väga teretulnud, nad ehk annavad (suurlinna)inimesele tagasi osakese sellest tundmusest, mis tal viimastel sajanditel on kaduma läinud. Loodetavasti mitte lõplikult – et ta oleks võimeline seda taas ära tundma. Hinge värelust sisestava albumi on üllitanud imetabane Portugali leibel Test Tube.

Big City Orchestra – Nereids (2011)

Nostalgie De La Boue
Bandcamp

• Electro-acoustic
• Avant-garde
• Drone
• Experimentalism
• Abstract
• Spoken word
• Industrial
• Micronoise
• Acousmatic music
• Microtonal
• Electronic
• Experimental electronica
• Psychedelic
• Minimalism
• Musique concrète

Comment: Big City Orchestra is a combo from Los Angeles, USA which needs no longer introduction to a dedicated old school industrial music fan. Having been active since the first day of 1979 the combo's core consists of a few constant members and many other artists have provided their contributions to this weird and wonderful sonic universe. It can be considered a universe because of being highly prolific similarly to other (old school) industrial acts like Zoviet France, and Ashtray Navigations. It does mean permanent and uncompromising shifts between drone music, more or less noisy explorations, every kind of electronic variations (including the sheer aesthetics of electronic pioneers like Raymond Scott, Daphne Oram, Delia Derbyshire), and playing with iterative patterns up to a very psychedelic, even magical rate (reminds of Angus Maclise's trancey experiments). This time their soundscape is supported by court jester of hippie music, Daevid Allen. Additionally to his guitar sounds (prominently at enchanting Thirteeb) one can hear those loosely grooving spaced-out synthesised loops here and there being so characteristic to the soundscape of Gong. Speaking about the aforementioned remarkable psychedelic rate the embarking track Special Alert is the best example of it being relied upon shimmering repetitive organ drones full of lysergic magic as if Silver Apples were produced by Philip Glass. All the soundscape of the track used to grow wider and then again a bit get restrained within its borders. There is also a track called Dirty Sheen which speaks of a lack of authority, lack of God which ultimately will produce chaos and thereafter inevitable violence according to silly will of the human being. These overcoming and inspiring foursome tracks are a part of the discography of Nostalgie De La Boue, a really great imprint run by Tristan Koreya.

Altierjinga Lepers – Ghost Friends (2011)

Lepers

• Noise rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Math rock 
• Psych-rock 
• Dada pop 
• Freeformfreakout 
• Punk funk 
• No Wave

Comment: a crazy issue by a crazy imprint called Lepers Produtcions. Both come from Italy, a country being now severely exhausted by the damned Coronavirus. Back then approximately 9 years ago all was sunshiny and joyful yet like this dada-inspired and math rock and noise rock-molded issue used to represent for (by watching the cover print one can find out very relevant appearances on the recent issue, though). All used to rustle and hop with convulsive staccato structures and interrupted sonic lines and vocal shrieks and agitated singing being obviously influenced by punk funk and No Wave movement and some Tzadik Records related daring crossover outputs with hints at free jazz and improvised music and noise. In a word, it is a powerful shift between an impressive format and overcoming emotive content.

Marco Lucchi – Mater Natura (2011)

Webbed Hand

Bandcamp

 

• Contemporary classical 
• Art music 
• Ambient 
• Modern classical 
• Microtonal 
• Minimalism 
• Epic

Comment: Marco Lucchi's 3-notch outing Mater Natura continues elongating the glorious tradition of Italian ambient and contemporary/modern classical music. More profoundly, it chimes in a highly spirited and mysterious manner with the aid of lengthy chords and little yet tectonic changes within lengthy compositions. The lengthy chords are accentuated and stretched even more due to indecipherable female vowels and gravity rejecting easiness. Just coming in and going out as if a panoramic soundtrack to a picturesque documental movie about Earth and the act of Creation. It is all about where mundane and divine amalgamate into one another to become a seamless whole. At least by Marco Lucchi's side it is very possible. The release is a part of the discography of Webbed Hand.