Vanity Puppet & Filmy Ghost -- Dead Vanity (2018)

Witch Spectra

Witch house/Avant-garde/Electronic music/Sound poetry/Drag house/Newbreed/Dark ambient/Experimentalism

Tšiili produtsendi Sábila Orbe ja Ühendriikide lauljatari Vanity Puppet'i 8-looline taies, mis ekspluateerib nõia-, okultismi- ning gootitemaatikat elektroonilises võtmes. Õigupoolest kogu plaadifirma Witch Spectra esteetilis-ideoloogiline alus on nimetatud teemadele üles ehitatud. Muusikaliselt on käesolev teos kahtlemata nullindate lõpu-kümnendate alguse haibist elik drag house/witch house-stiilist mõjutatud, pannes rõhku gootijoodeldamisele ja häälutamisele. Kui witch house-artistid omandasid produtseerimisnõkse jämedate bassiliinide ja kurjade tumesündifoonidega manupuleerimisel, siis käesoleval on pigem tajutav stiili DIY-lähenemine -- muusika on pealtnäha hõre ja passiivne. Kohustuslikud elemendid on küll esindatud, ent ühtne madalatele sagedustele toetuv rusikas on hajunud sõrmede piklikvarjudeks ja nukkide haloringideks. See ei ole negatiivne nending -- see on mänguväljaku rajamine huvitavale häälefantaasiale, mis luitunud pinnases võsub. Teisalt ilma kahtlusteta on taies mõjutatud seesugustest (eksperimentaal)häälutusgigantidest nagu Meredith Monk, Joan La Barbara ning Laurie Anderson.

8.0 (7.5-8.0)

New Vogue – S​/​T EP (2018)

Bandcamp

• Punk rock 
• Art punk 
• Indie punk 
• Pronk 

Ajal, mil ma olen kriisis mõne oma kunagise lemmiku suhtes – arvan, et My Bloody Valentine`i „Loveless” (1991) on enim valesti mõistetud album üleüldse – selle väärtus käib iga kuulamisega üha enam maha. Mõned pärlid keset keskpärast pläusti. Poolfabrikaat. Geniaalsus on segi aetud talenditu nikerdamisega. Anglosaksi muusikakriitikud on tahtevõimetud asjast aru saama; hoolimata tõigast, et nende endi valitud parimate kitarristide esisajasse Kevin Shields`il asja reeglina ei ole. Eks punkrokk pakub pinget seesugustes kriisisituatsioonides – eriti kui vastav muusika on pingestatud kunstiliste püüdlustega. Sellel kuueloolisel albumil on nii kõrvalõikavat detsibelli kui teravat heliornamentikat – kiledate kidrade foonil tõusevad aeg-ajalt esile elektroonilised efektid, klahvpillipassaažid ja meeldivalt pealevalguv gruuvrütmistik (eriti lugu „The Stranger Inside”), meenutades mõneti Röövel Ööbiku „Ilu” (1989), mis arvatavasti on üks parimaid indipunkalbumeid üleüldse. Ülbet ja eneseteadlikku tõnupedarulikku jauramist võib kohata ka siin-seal. Album ei ole tohi olla pikk – pikk selles tähenduses, et üllitis on (eriti päramises osas) täidetud keskpäraste lugudega, mis tõmbavad paratamatult terviku üldhinnet alla. Täna kogesin seda näiteks The Verve`i klassikuga „Urban Hymns” (1997). Montréal`ist pärit New Vogue doseerib oskuslikult triviaalsust vürtsi ja maitsekusega, andes reliisile värske vaaba. Kõrtsirokist progepungini; kuigi tegu on buliimikutega, oskavad nad halva maitse lõksu mitte astuda – see vist ongi uus mood. "Vogue" on prantsuskeelne sõna, ent nad laulavad inglise keeles. 

7.5 (6.5-8.0)

ll nøthing ll – artificial nature (2018/2019)

Global Pattern

Bandcamp

• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Electronic music 
• New Age 
• Dreamwave 

Ämbientmuusikat on palju, ent head ämbientmuusikat ei ole kunagi piisavalt. Nimetatud žanr on väljaveninud küllalt, et tuleks täpsustada, mida täpsemalt silmas peetakse. Alustaks kõige lähemalt ehk Eestist, kus tegutseb artist nimega Tont, kes segab pärishelisid kunstlike helidega. Muusika, milles on kussutav ja rahustav vaib; kuivõrd väga holistlik ja orgaaniline on Siim Kuusemäe looming ning teisalt ulatuvad emotiivse ämbientmuusika juured New Age'i, siis nii Eesti artisti kui Prantsuse plaadifirma Global Pattern'i all üllitatavat muusikat võiks klassifitseerida kaasaegse New Age'i helipeegelduseks. Ideeliselt on käesolev teos kantud murest koduplaneedi pärast – kui Maa on haige, siis ka selle asukad jäävad haigeks ja kurtuvad puuduses ja lootusetuses. Mingisugust paranemist seesuguses situatsioonis on raske loota (kas loota lootusetus olukorras ei ole mitte arulage?). Pealkirja tõlgendaksin tehisliku loomusena – sellena, mis on viinud inimese loodusest võõrdumiseni. See on tsivilisatsioon, mida lewismumfordilikult tuleb käsitleda masinana, mis mingis arenguetapis loob küll hüvesid, aga kasvava fenomenina hakkab iseenda raskuse all nii füüsiliselt kui mentaalselt roiskuma ja ennast hävitama. Parasiidist paelussi organismis leviku ja organismist väljumise võrdlus pädeb. Paradiisi parasiidiks. Negatiivsest stsenaariumist pääsemiseks tuleks jõuda järgmisele arenguastmele tehisintellekti abiga. Kas me usaldame seda, andmaks sellele piisavalt autonoomiat? Äkki loodu hävitab oma looja tehislikus armukadeduses? Olukord on ühelt poolt groteskne ja teisalt paradoksaalne – ehk see imetabane helind aitab masinatesse ja inimestesse sisenenuna barjääre maha murda? Emotsionaalse värvikirevuse eeldus on siin olemas, kontrollmehhanismid ülekuumenemise vastu samuti. Kuulame ja muutume paremateks inimesteks. Püüame vältida olemast biomass (kuulake ka Tondi muusikat – viimane album muuseas kannab pealkirja "Biomass").

8.5 (8.0-9.0)

Light is a blue trap – Animal grotesque (2018)

Nowaki

 

• Synthwave 
• Electronic music 
• Coldwave 
• Goth synth 
• Ambient pop 
• Neokrautrock 
• Minimal synth

Selle albumi ideelised juured asuvad kusagil 70ndate keskpaigas ja 80ndate alguses. Ühelt poolt motoorsed rütmid sel ajal kui Neu! kolmandal albumil muutus elektroonilisemaks ja Kraftwerk täiselektrooniliseks; mis omakorda mõjutas punkareid, kelledest nii mõnedki leidsid lohutust tumedakõlalisuses ja sünteetikas. Lisaks Udusele Albionile oli üheks oluliseks kohaks prantsuskeelne Valloonia, kus segati postpunki hingesoppidest immitseva sünguse ja elektroonikaga. Stiili hakati nimetama coldwave'iks. Kuulates seda peamiselt prantsuse keeles laulvat ja aeg-ajalt sensuaalselt manavat lauljatari, tuleb meelde nii Belgia seos kui tahtmatult Siouxsie Sioux, kes samuti on osaliselt valloonlanna ning teisalt gootiliku postpungi iidol. Muusikalises keeles on need mõjud kaasajastatud, mis tähendab kas ämbientselt voogavat helimassi või suht minimalistliku rütmikaga sündimuusikat, mille pealmine kihistus kasvab ja laieneb. Korralik tumeda alatooniga popmuusika. Või siis sellest alatihti lahti rebida püüdev.
 

8.5 (7.5-9.0)

6KLOP – Naskigo (2018)

Murmure Intemporel

• Post-rock 
• Indietronica 
• Electronic music 
• Experimental rock 
• Drum and bass 
• Modern classical 
• Downtempo 
• Art music 
• Avant-rock 

Olid ajad, kui rokk- ja elektrooniline muusika omasid ühte ja sama juurt. Headeks näitedeks on The Silver Apples ja esiotsa Kraftwerk, Neu! kolmas album, CAN'i "The Lost Tapes". Hiljem toimus selgem polariseerumine. Praegu ollakse algpunktis tagasi. Vähemalt selle albumi kontekstis küll. Siin on asi üsna karikatuursel viisil välja toodud, n-ö luudeni paljaks kistud. Ülimalt minimalistlikust rütmistruktuurist võib välja kasvada eriilmeline muusika – trummi ja bassi masinlikkusest ja madaldatud kiirusega ujuvast rütmikast kuni elektroonilise indi, kaasaegse klassika ja postrokini välja. Siia-sinna vahele valge müra pahvakuid ja teisi elektroonilisi efekte. Tõele au andes on see seitsmelooline üllitis osa nii modernistlikust kui postmodernistlikust traditsioonist. Viimase sees ta kunati ja paratamatult on, mängides ja korda luues, liites ja lahutades, teeseldes ja tõele pretendeerides; esimese piirides näikse püüdvat taastada kronoloogilist loogikat arengu- ja loomusunnist tulenevalt. Või on see siis just kronoloogilise loogika vastu, kuna alati on eksisteerinud selles "kõrvalekalded". Ent nagu teadus(ajaloos)t teada, on teaduse (lineaarset) arengu(loogika)t aidanud need kõrvalekalded kriisi viia, sillapead luua ja sel viisil uuele tasandile tõsta. Erandid võivad reeglit kinnitada. Reeglina kinnitavadki. Muusikas pealtnäha kriise ei ole, ent inimestes loojatena selle taga küll. Sillapead on lahendus ja väljakutse. Kuivõrd eeldustesse on kätketud niivõrd paljut, siis valiku moraalsus eeldab valikute eesmärkidega hakkamasaamist. Moraal demokratiseerunud muusika(tegemise)s tänapäeval ei seisne "õige" ja "vale" jutlustamises, vaid esteetilise kvaliteedi tagamises. Väärt asi, mis iga kuulamisega paljastab midagi oma varjatuses. 

8.0 (7.5-8.5)

Elvii Marten – D`ansphurdoux (2018)

Free Music Archive

Bandcamp

Jamendo

Archive.org

• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Avant-electronica 
• Post-psychedelic 
• Electronic music 
• Avant-funk

 

Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e ehk Martin Rach'i ehk Nin Martoize'i ehk Elvii Marten'i teos on elektrooniline, ent teostatud impro-artisti mängulisusega. Kummastav on artisti lähenemine, milles ristuvad nii tervikute ja kontekstide lahtiharutamine kui uute kokkuklopsimine, nii kindel pind kui selle vee alla uputamine ning mädasooks muutmine. Identiteet, selle muutumine, hägustumine ja hääbumine. Et siis uuesti tekkida. Tsipa teistsuguses konfiguratsioonis ja permutatsioonis. Ühelt poolt on omanäolistele elektroonilistele artistidele ette heidetud tahtmatust muutuda, teisalt igasugune teisenemine muudab artisti haavatavaks; haavatavamaks kindlasti. Eks sellest johtuvalt paljud artistid teevad erinäolist elektroonikat eri aliaste all. Martinas on teravmeelne, kuna eeldab konkreetse albumi piires avarat mänguruumi. Ilmselgeteks lemmikheebliteks on tal kiirendus- ja aeglustusnupud, ent toores elektrooniline kude – mis iseenesest on täiesti nauditav – omandab aeg-ajalt tantsulise funk-motoorika. Selline varjatult esiletulev fenomen on ilmselgelt tektoonilisem. Seda enam, et protsess on immanentselt orgaaniline – rõõm, tegutsemistahe ja musikaalsus on veatult ühte langenud. Lisaks eelpoolmainitule sisalduvad siin ka hip-hop'i eksperimentaalsed harud nagu chopped and screwed ning cloud rap. Ta osaleb selles, olemata kuidagi rap-artist, see on lihtsalt Martinas'e mänguruum- ja rõõm. See on fantastiline masin – isegi kui algul pahviks lööduna tuleb selle trajektoorilt mõneks ajaks maha astuda, et tabada leedulase muusika mõtet ja rütmi, tasub see lõpuks kuhjaga.

8.5 (8.0-9.0)

Centz – Night Games (2018)

Dusted Wax Kingdom

Bandcamp

• Trip-hop 
• Breaks 
• Acid jazz 
• Electronic music 
• Hauntology 
• Nu jazz 
• Sampledelic 
• Jazz house 
• Plunderphonics 

Prince'i kodulinnast Minneapolisest pärit Colin Thieme on kokku salvestanud suure posu albumeid, mis on pärisalbumid vaatamata võimalusele, et helid ei pruugi olla "päris" ehk ehtsad – on võimalus, et artist on kõik need helid pätsanud tolmustelt krõbisevatelt vinüülidelt. Eks kummitava jätsu, koperdava triphopi ja elektroonilise muusika ristamine ongi kitsamas mõttes konkureerimine parima maitse ja sünergilise laksu väljamanamiseks. Raske on seesugusele muusikale näppu peale panna, veel raskem sellest lõppjäreldusi teha. Võib-olla selline taotluslikkus muudab pildi veelgi ähmasemaks, mis omakorda võib olla taotuslik. See on postmodernistlik äärmuste näitamine ja võimendamine, kurioosumite ilmestamine kompositsioonilistes vormides. Fragmentide, väljalõigete, juhuslike helide pühendamine popformaati. Olles ühtaegu nii kummitav kui varjulejääv. Varjulejääv seetõttu, et olles tohutust pärandist ja võimalustest ära hirmutatud. See ei kohusta küll millekski, ent sunnib kuulajat poolt valima. Loomulikult enda poolt. 

8.0 (7.0-8.5)

ref/inter – iwbiactnle (2018)

Electron Emitter

Bandcamp

Archive.org

• Spoken word 
• Drone 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Dark ambient 
• Electronic music 
• Ambient drone 

Siin on kolm eksperimentaalmuusika pala, mis vastavad igati sellele määratlusele – transgressiivsus, samas fokusseeritus et mitte öelda obsessiivsus teatud elementide rõhutamisel. Obsessiivsus, mis vastandub levimuusikas valdavale pealiskaudsusele. Teisalt ometi on see liialdustega manipuleerimine. Antud juhul oskuslik ümberkäimine, mis rõhutab nii dekadentsi kui roiskuva tõrjumist. Kogu see sõnaline esitlusviis luupiva ja katkestatud elektroonilise helipildi või kurjakuulutavate ämbientsete rünkade esiplaanil meenutab moderniste Laurie Anderson'i ja Meredith Monk'i. Tõsi, nimetet legendite taamaseaded olid märksa puritaanlikumad. Siin seda elektroonilist õitsemist on küllaga. Sõnalises pooles inimene sukeldub oma mälestustesse, korrates fraase, mis ühelt poolt on teda defineerinud, kuigi käesoleval hetkel on selle sisust jäänud pelk nostalgiline jälg. Või siis korratakse eksistentsiaalse sisuga, ent veidi absurdseid käibefraase. Hea üllitise on välja andnud Leedu plaadifirma Electron Emitter.

Renè Aquarius – Transmutation (2018)

Moving Furniture

Bandcamp

• Dark ambient 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Illbient 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Acousmatic music 

Hollandi muusiku kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis sobitub tänasesse päeva – nimelt on see natuke rohkem kui pooletunnine üllitis kommentaar Norra kunstniku Ajla R. Steinvåg`i skulptuuriseeriale. Huvitav on seejuures, et mõlemad artistid on meditsiinihariduse taustaga – esimene neist on meditsiiiniteadlane ning teine tegeleb õnnetusjuhtumitest tingitud vigastuste visandamisega. Päevakajaline on seetõttu, et artiste intrigeeris mõte metallosakeste kogunemisest inimkehas, mille lõppeesmärk on surnud koe tuvastamine inimkehas. Ilmselt on silmas peetud metalli funktsioneerimist markerina. Kuna metall on organismi sisestatud, siis siit tuleneb kohane analoogia vaktsineerimisega-mittevaktsineerimisega, mis lõhestab tänasel päeval ühiskondi ja inimrühmi. Fookus, millele omakorda loovad fooni paljud muud teemad. Kuidas lahendada suur haigestumus ja suremus? Moraalsed, eksistentsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised dilemmad närivad otsustajate ja tavainimeste alateadvust ja mõistust. Sellest johtuvalt näikse see kitsaplaaniline lineaarne helitaies olevat võrdluspilt hullumeelsusele, milles inimese tundmused nii seesmiselt kui sotsiaalses plaanis on määratud ekslema, üksteise vastu põrkama ja eikuhugi jõudma. Iseennast tühistama. Tõepoolest, elame segasel ja pöörasel ajal – Hollandi leibeli Moving Furniture Records`i diskograafia sisaldabki piisavalt võimalikkust-hüpoteetilisust ja selle realiseerimist, et olla paljudes aspektides prohvetlik. Aga muutumine on kõige loomulikum asi elus – ehk selle sünonüüm koguni. Küsimus on vaid selles, et kas muutus on lineaarne, st kas subjekt jääb põhiolemuses samaks või teiseneb, st ilmneb põhituuma muutev ehk kvalitatiivne mutatsioon.  

Ant GM – Herbal Underground (2018)

Soisloscerdos

Soisloscerdos

Jamendo

Bandcamp

Free Music Archive

• Synth-pop 
• Techno pop 
• Dubtronica 
• Electronic music 
• Electro pop 
• Tech-electro 
• Kraut-electro 

Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin Hispaania pealinnast pärit Antonio García ühemeheprojekti Ant GM EP`st “Pekulliar” (väljaandjaks Enoughrecords), mis ühelt poolt oli popilik ning teisalt piisavalt käänuline ja mitmekihiline, et kuulajat sügavustesse kukutada. Madridi muusik on viimase viie aasta jooksul ainult reliisinud muusikat kas EP´de või singlitena, mis kahtlemata on huvitav lähenemine. Kolmeloolise “Herbal Underground`i” andis välja Soisloscerdos netiplaadifirmade päeval kolm aastat tagasi; Barcelona plaadifirma on peaasjalikult üllitanud elektrot ja tehnot, mille taamal on rippunud kuulsusrikas krautroki mõõk. Ega siis seesuguse “terariista” vastu ei tahagi vist midagi omada – las lõikab sisse ja mõjutab! Plaadiümbris annab liialdatult edasi mehe ja naise vahelist (füüsilist) armastust ja kehamuusika tungi – anatoomiliselt südamed väljas üksteise vastu asetatuna. Ilmselt “taimne/ravi-” osutab ka orgaanilisusele, mida García loob peamiselt niinimetatud raudvara ehk pärissüntesaatoreid kasutades. Ilus muusika, mis võiks ju päevasel ajal raadiojaamades mööbeldada – kaasahaarav elektro- ja tehnopop, mille laiem levipiilsus ilmneb süntpopi haakide ja teemaarengutega; mille taamal omakorda Neu!, Kraftwerk`i ja Faust`i motoorne pärand kangastumas.

Scott Lawlor & David Gerard – The Silence That Surrounds Us (2018)

Bandcamp

• Post-classical 
• Ambient drone 
• Modern classical 
• Ambient 
• Art music 
• Electronic music 
• Drone 
• New Age

Missugune küll on see vaikus, mis meid ümbritseb? Eeldusel, et absoluutne vaikus puudub. Kas vaikuse puhul võiks eeldada korrastatust ja teatud korrapärase struktuuri olemasolu? Kuulates seda seitsmeloolist koostööprojekti kahelt vilunud ämbientnikult ja droonitsejalt tuleb möönda omadussõnu "rahulik", "sujuv", "tüüne", "sulnis", "meeleolukas". Aga ma kuulen ka taustal väljapool muusikat kiirabimasinate huilgamist, lennukite tektoonilist heli/õhusurvet, autode kiirendamist, inimeste suminat. Tõepoolest, vaikus tänapäeva kontekstis on suhteline mõiste, mille tähendus pigem tuleneb suhestatusest ümbritsevasse mürra. Helid, mis oma korrastatuses summutavad ja minimeerivad müra. Olles puhvriks ja kõrvatroppideks. Funktsionaalsus. Lawlor'i ja Gerard'i album ristleb kaasaegse klassika, ämbiendi ja droonmuusika ristteel, suhestades stiile omavahel; samas dünaamiliselt nihutades rõhuasetust stiililiselt – näidates eraldi mainitet žanrite potentsiaali ja tuues välja varjatud võimalikkusi. Tõsi, siin-seal hüppab sisse ka New Age-kõrkus ja idealism, mis ei ole kuigi positiivne. Eks tänapäevase ämbientmuusika kurbloolisus seisneb selles, et Tim Hecker nullindate esimesel poolel oma esimese nelja stuudioalbumiga viis ämbientmuusika lõpule. Nüüd ongi mõttekas funktsionaalsusele keskenduda, olla osa mööblist otseses ja kaudses tähenduses nagu žanri ristiisa Brian Eno seda ette nägi. 

Medo's Little Trap - Birds on the snow

Nanopix – Ivresse des profondeurs (2018)

Nowaki Music

• Ambient 
• Electronic music 
• IDM 
• Psychedelic 
• Kosmische Musik 

Prantsuse plaadifirma Nowaki Music on tegutsenud 2004. aastast saati, olles ealiselt koos Portugali Enoughrecords'iga üks vanimaid aktiivselt muusikat väljastavaid netileibeleid. Nanopix on nende üks põhilisi stamme, olles aastate jooksul produtseerinud ligi kakskümmend albumit. See 11-looline on intrigeeriv kuulamine, olles segu intelligentsest tantsumuusikast, ämbiendist, tehnost ja millestki veel. Aga mis see miski on, see varieerub kuulamiste käigus, tulles kord esile või jäädes teinekord varjule. Sellesse elektroonikasse on kätketud nii mängulisus kui pühalikkuses, nii kombinatoorne optimism kui ilmaruumi kinnistavad universaalsed rütmiseadused. See on ulakas ja ülendav ühtaegu. Ei ole siin aega ühti, et seda pärli ignoreerida.

Bean Machine – Scrap Brain Material (2018)

Abstrakt Reflections

• IDM 
• Experimental techno 
• Tech-electro 
• Electronic music 
• Breakcore

Kui sattuda elektrooniliste ritsikate platoole, siis huntidega analoogiale mõeldes tuleks nendega üheskoos siristada. Võimalik et putukate puhul oleks samane teguviis veelgi õigustatum, arvestades, et putukad hõlmavad faunast suurima massi. Üksikisikute arvust rääkimata – äkki on enamus neist samuti isiksused, kes teab. Aga kui palju kaaluvad elektroonilised ritsikad (kokku)? Kas albumi heliline intensiivsus osutab massile ja massiivsusele? Mis on selle ekvivalent? Palju biite, sirinaid, helgekõlalisi süntesaatorite trillerdusi-sämpleid on sellel 11-loolisel üllitisel keerisena ülesse kerkimas ja alla vajumas. See on risttee, kus digitaalsele kuradile on võimalik anda näpp, et vastu saada nullidest ja ühtedest koosnevast koodireast destilleeritud IDM, elektro ja tehno võlumikstuur. Analoogpagan on surnud, elagu digitaalkurat – või mis? Või on see hoopis digiritsikas-kuninganna oma tundlatega meie pertseptsioone mudimas sääl teelahkmel pimedas. Ilushelge mürgine simulaakrum keset tohutut digidüstoopiat. Nagu pealkirigi vihjab niivõrd mürgine, et pärast kuulamist tuleb oma aju kokku kraapida. Inglise keeles “gift” tähendab kingitust, andi; saksa keeles seevastu mürki. Etümoloogilisest mängust lähtununa võiks hoiatada, et ärge kinki vastu võtke, sest see on midagi negatiivset, st adressaadile karuteenet osutav. See meisterlik album võtke küll vastu, tajuge selle vaimu ja füüsist ärgitavat efekti. Abstrakt Reflections`i viljakast põuest on see meile antud.

Airplanemusic – Elements (2018)

Tranzmitter

Bandcamp

• IDM 
• Electronic music 
• Indietronica 
• Ambient 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Experimental techno 
• Post-rock 

Airplanemusic'u 9-looline album kätkeb endas väga erinevat stilistilist paletti, ning ka abstraktset balletti. Abstraktne ballett ei saa olla midagi muud kui elektrooniline, väljendatuna sugereerivate rütmitippude ja kaasahaaravate korduste kaudu. Ent on see siis abstraktne üleüldse? Mõistus eitab, ent intuitsioon jaatab. Mis on selle muusika algosakesed? Elektroonika, rokk, ämbient, konkreethelid. Eksperimentaaltehno, milles on nii funkilikku vunki ja ämbientset lumma, nii Autechre't kui Detroit'i; nii Montréal'i boreaalset kaemust rokilikus ja ämbientmuusika võtmes. Selles on Seefeel'i ja Slowdive'i idealistlikku progressiivsust indimuusika võtmes, kellede roll on ajapikku tõusmas ajaloolisele autroonile. Bändid, kes defineerisid või ennetasid muusikaliselt paljut, samas olles järgijate keskpärasusest mitu korrust kõrgemal. Airplanemusic võtab kusagilt sealt servast kinni, luues oma klaaspärlimängu tandri ja taktika, reeglid ja mänguvaimu. See on igati lustlik pulseerimine erinevates stiilides ja nende vahel; sellist rõõmu on meile vahendanud Tranzmitter.

Francis McKeys – The Next Chapter (2018)

Sioux Trails

• Lo-fi
• Singer-songwriter
• DIY
• Indie folk
• Americana
• Alt-folk
• Folk indie

Francis McKeys on üks kümnetest tuhandetest laulukirjutajatest, kelle koduks on Ühendriigid. Kas Francis McKeys`i looming annab aimu sealsete laulukirjutajate tasemest? Või siis on see üks viljatu tühikargamine ja silmamoondamine kidra, väheste efektide ja sõnade saatel… . Põrguline seda kultuurilist bioomi jagab. Kunst pidi ühe kohaliku kirjaniku sõnul alati taanduma inimolemise-olemuse esiletoomisele. Selles peituvat käivitav impulss. Iseasi, et kas alati on seda siis ilmtingimata vaja – seda õudust oma alastuses laadaplatsile vedada. McKeys`i kuuelooline kaigub atmosfäärilistes kajaefektides ja kidrafiidbäki rägastikus ning teisalt peitub – olla tasakaalus või efektselt liialdada mõlemaga ja lõpetada õigeaegselt on samuti efekt. Mees on pärit Philadelphia`st; linnast, mis peaks inspireerima küll ja küll, kuna see olla inspireerinud David Lynch`i nooruses. Ütleme siis lõpuks jah üllitisele, mille on üllitanud Sioux Trails (mille kõige esinduslikum figuur meie peategelane muideks on aastaid olnud).

Wings Of An Angel – The Medieval Master Art Mutant Is Creating A Clone In His Image (2018)

Bandcamp

• Ambient 
• Dark ambient 
• Post-classical 
• Microtonal 
• Drone 
• Space music 
• Ambient drone 
• Abstract 

WOOA on väidetavalt sooloartist ja filosoof, kes on välja andnud umbes 560-570 üllitist (viljakaim artist läbi aegade?). Umbes ja vahemik tähendavad seda, et iga uue päevaga võib lisanduda mõni uus. Ma imestan, kuidas see produtseerimine välja näeb; kas nagu viimasel ajal Thomas Park'il (aka Mystified), kes genereerib lugusid-albumeid (väljaandja Treetrunk) teatud tarkvara algoritmi kasutades. Pigem vist mitte, kuna helipildis ei kajastu teatud heliline kohmakus ja kõlaline primitiivsus ning selgelt tajutav determineeritus. Tõsi, viimases punktis ei ole Iisraeli projekti osas nii kindel, kuivõrd üllitised on kohati (samas mahtu arvestades paratamatult) väga sarnased, toetudes justkui samadele helikihtidele. Aga neis pikkades kompositsioonides on piisavalt sügavust, dimensiooni, pinget ja emotiivsust (st tundmuste esilekutsumist), et mitte omistada seda seni tuntud masinatele ja tehisintellektile. Müstiline-müstifitseeritud kosmos kaigub siin tihti vastu. Teisalt läbivad tehnilised võtted meeleoludega manipuleerimiseks on ju lihtsad – helid keeratud natuke kiiremaks või oktavi võrra alla-üles. Aga kes seda teab, äkki on WOOA kvantarvuti pilootprojekt, mis selle varjus singulaarset väge laiali laotab ja võimukombitsaid harali ajab? Tavapäraselt (väga) pikale kestusele on lood koormatud (väga) pikkade pealkirjadega, mis kannavad sageli mingisugust sõnumit ja kriitikat; käesoleval albumil on tajutav katoliku kiriku/Vatikani vastane hoiak. Tõepoolest, mida rohkem mingi religioon on institutsionaliseeritud, seda vähem on seal Jumalat; seda rohkem on seal ideoloogiat, poliitikat ja ego. Aga alguses oli Sõna (sellele järgnes Heli) ja Meister kasutas vokaalakrobaatikat ning pani hullu.

Akaao – Psychic Uprising (2018)

Mansarda

Archive.org

Bandcamp

• Live 
• Electronic music
• Art music 
• Kosmische Musik 
• Avant-garde
• Progressive 
• Experimentalism 

Kummalised on need albumite pealkirjad... . Kas mitte iga albumi kallal nokitsemine ei ole tavapärasest kõrgema psüühilise ja vaimse nivoo aktiveerimine? Tõusmine üles ja millegi vastu? Iga eelmise autoriplaadi ja ümbritseva saundi vastu? Tautoloogiline nending, on ju? Brasiilia muusik Jonas Dalacorte on mänginud bassi ja kidrat mitmes (rokk)ansamblis, aga käesolev neljalooline üllitis – paar lugu on esitatud ja üles võetud laivis – on kosmilise krautroki territooriumile liikumine. Tegelikult peaks tõmbama joone Kosmische Musik'i ja krautroki vahele, kuna on suur muusikaline erinevus Tangerine Dream'i ja CAN'i suguste puntide vahel. 60ndate lõpul Saksamaal esile kerkinud puntide üldistamine ühe ja sama žanrilise vihmavarju alla on mugav, ent eimidagiütlev ja sageli väär. Kosmische Musik on Ashra, Tangerine Dream ja Popol Vuh, aga mitte CAN, Faust, varane Kraftwerk, Guru Guru ja Neu!. Muidugi albumite lõikes võib kattuvusi olla, aga üldjoontes väide pädeb. Kuulates Dalacorte'i Kosmische't tuleb nentida meeleolust tingitud erinevust rokkmuusikaga – esimene on inertne, sissepoole pööratud; teine on väljapoole tungiv pulbitseva energia foonil. Konkreetne inertsus ehk kasinate helidega manipuleerimine tohutusuures kõlaruumis on hästi välja mängitud. Kvaliteeti lisab tõik, et (mõõdukas) pompöössus on tasakaalustatud (mõõduka) eksperimentaalse obsessiivsusega, meenutades nii kõlaliselt kui metodoloogiliselt Konrad Schnitzler'it ja Asmus Tietchens'it. Asjalik klingel-klangel igati. See veenab, see kutsub uuesti osalema psüühilises ülestõusus, mille on üllitanud Mansarda Records.

Tasos Stamou – Caveman (2018)

Moving Furniture

Bandcamp

• Electro-acoustic 
• Abstract 
• Improvised music 
• Avant-garde 
• Experimental electronica  
• Acousmatic music 
• Electronic music 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Post-industrial 
• Drone 

Tasos Stamou on Ateena (Kreeka) juurtega Britannias resideeruv teenekas improviseeriv elektronmuusik, kelle albumeid võib leida paljude leibelite diskograafiast üle ilma (Lal Lal Lal, Orila, Discrepant, Zarek, Ikuisuus, Kukuruku, Triple Bath jpt). Tema metoodika on olnud lihtne – Stamou muusika põhineb impro-sessioonidel, millest ta hiljem on mingi osa albumile ekstraheerinud. Sessidel kasutab ta iseehitatud ja modifitseeritud instrumente nagu muudetud elektrivooluringiga süntesaatoreid ja elektroonilisi müraseadmeid (Stamouphone). Külastades ta kodulehte on näha (koos improviseeritud helinäidetega), et paljud instrumendid on müüki pandud. Päris karm, mida siinkirjutaja kindlasti ei suudaks teha. "Caveman" – mille on üllitanud Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records – koosneb kahest pikemast kompositsioonist. Mõlemad on nimetatud kaasaegse inimese otseste eellaste järgi ("Neanderthal", "Homo Sapiens"). Muusikaliselt on need lood järelindustriaalselt (võib-olla see mõiste tähendabki tagasi loodusesse) motiveeritud elektroakustilised helieksperimendid, täis kriipivat pinget ja ebakindlat tulevikku – väljasuremise oht, mis inimest kui liiki kauges minevikus ilmselt korduvalt ähvardas. Teisalt võib tema muusikat mõista koopasuu sümbolina, mis ühelt poolt oli pääs välisilma ja teisalt sissepääs nii turvalisusesse kui kiusatus looduslikele vaenlastele. Võitlus iseenda ja hõimu eksisteerimise eest oli igapäevane. Armutu kompromissitus. Looduse keskel elati, looduses sünniti ja surdi. Valdur Mikita on eestlasi kirjeldanud metsarahvana – seda võib ka nüüd mõista väga otseses tähenduses, kuivõrd (kurb?) lisavint seisneb selles, et inimesed kipuvad metsa surema. Muideks, Tasos Stamou metsa(folgi)link seisneb selles, et ta on teinud koostööd põhjanaabrite metsafolgisuuruste Kuupuu ja Lau Nau'ga.

Timo Petmanson – Hacker Songs (2018)

Timo Petmanson

Bandcamp

• Synth-pop 
• Yacht pop 
• Progressive 
• Electro-rock 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Alternative pop 
• Electro-fusion 
• Acid pop 
• Synth-rock 

Juhul kui vihakõneseadus vastu võetakse, kas siis plaadiarvustusi tohib enam kirjutada? Näituseks annad plaadile kaks punkti viiest võimalikust. Artist kaebab kohtusse, kuna tema arust on arvustaja argumentatsioon kantud (ajast-arust/valedest) (eel)arvamustest; ja üleüldse – arvustaja ei ole lihtsalt tema meelest kompetentne, ei ole asjast üldse aru saanud. Siinkohal muidugi siinkirjutaja süda heldiks tohutult, kui näiteks Tõnis Kahu ja Valner Valme konstrueeriksid maksimumpunkte hõlmavaid plaadiarvustusi Toivo Asmeri ja Vallo Randpere teostest. Dadaakt missugune! Juhul kui on tegu gei-artistiga (kohmakas väljend? – nõus) või rahvusvähemustest koosneva pundiga, kas siis tuleks end veelgi enam tasa lülitada ja valetada asja sisu kohta (juhul muidugi, kui tegu on jamaga)? J.M.K.E laulis organiseeritud elu/süstematiseeritud õnn esmakordselt kakskümmend neli aastat tagasi. Ainult et tänapäeval isiklik plaan standardiseeritakse ühiskonna nähtava käega. Varem nähtamatu on muutunud nähtavaks. 

Mäletan aastate eest Mart Niineste kirjutet plaadiarvustust Winny Puhh'ist, milles vaenas lõunaeestlasi väheses või olematus huumori omamises ja kergitas enda saba (väidetavalt mulgi juured).  Standardiseerijatele-manipulaatoritele näitan ma trääsa. Vahet ei ole, on tegu parem- või vasakpoolsetega. Peab hoidma tasakaalu, et mitte langeda äärmustesse – totalitarismi.  

Timo Petmanson on Lõuna-Eestist pärit muusik – eks igaüks arvaku, kas selle seitsmeloolise albumi loomiseks oli vaja huumorisoont või mitte. Pealkiri näikse viitavat – logime end siia ja sinna stiili sisse, võtame siit ja sealt ning paneme joviaalse miksi kokku. Selleks piisab talupojatarkusest, vajamata kõledat võõristavat leksikat ja naeruväärsetest poosidest koosnevat personaalavatari. Selles on ülendavat vaibi, positiivset ajukeemiat, pillerkaaritavat rütmustringel-tranglit ja piisavas doosis suunurki mõõdukalt kergitamapanevat nostalgiat. Tõsi, pealkirjas osutatud klassikalist 8-bitist saundi ei ole albumil paraku kuulda.