Dan Gelder ja Kerstin Wilson (aka Ker) on naasnud neljaloolise EP`ga. Nagu ikka, teevad nad sulnist popmuusikat, milles kõnelevad sulnid üleminekud, orgaanilised progressioonid pluss värviküllane erksus. Avalugu Atlas üllatab viiulikäiguga, instrumendiga, mida varem nende loomingus kohanud ei ole. Slowdivelikult strummivad ning õrna overdrive`iga rulluvad kitarrid on juba varasemast tuttav element. Can`t see why on link shoegaze`i ja New Order`i vahel, võttes jalad tatsuma ning viies indie-muusika kuldpäevi meenutama. Lõpulugu we`re modern recordists on atmosfääriline heiastus, kus pulbitseva hillitsetuse tagant näib kohe-kohe shoegaze-sein lahti pääsevat. Ometi seda ei juhtu, ning see ei pruugi ka halb olla. Igatahes see töötab. Kuid paradoksaalsel kombel ei jää nimilugu millegi poolest kõrva. Või tuleks ka edaspidi reliisid tiiteldada eeldatavalt nõrgima träki järgi, et kuidagigi sellele positiivset valgust heita?
Kuula albumit siit
9.0
