Multiple Personality 3 -- Mutations (2023)

Le Colibri Nécrophile

• Improvised music 
• DIY 
• Avant-garde 
• Noise rock 
• Acousmatic 
• Lo-fi
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Krautrock 
• Indie punk

Kui naasta Le Colibri Nécrophile-nimelise plaadifirma diskograafia manu, siis võib üsna kindel olla, et kuulaja saab osa alateadvuse vimkadest juhitud perifeersest rokkmuusikast. Kas perifeerne on ka perversne -- see on kuulaja moraali ja esteetilise otsustuse küsimus. Kompromissitult kriipiv ja pealtnäha valulik, tundub, justkui ekstaatiline õhkutõusmine on veninud pikaks. Ontlike kuulajate meelest mainitud tõus on ilmselt suisa ebaõnnestunud -- lõppenud kusagil puutüvede vahel. Viis muusikut rokiinstrumentidega manamas kõike ja eimidagi; kuivõrd piirdudes vaid laivseansi kirjeldamisega, pääsemata ligi muusikute transile (mis selle üllitise tekke jõuks oligi). Loos "Sugar Daddy Bottle" on hing saanud üheks vormiga (olles vahepeal lennus olles omandanud "halbu" harjumusi), pakkudes erilist kuulamiselamust (mille puhul šamanistlik häälutuskiht toob meelde CAN'i hunnitu kompositsiooni nimega "Animal Waves"). Alain Grille'i kitarrimäng on keskmes, mille teraskeeled on kohati niivõrd kareda heliga, et suus võib tunda külma metalli maitset (ennekõike loos "Back To The Three"). Faust'i ja Kenji Hainio'ga sarnase brutaalhelikunsti trajektoore pidi loogeldes on see pöörane, kunstipärane ja täis tervitatavaid vastuolusid, mida saab ja samas ei saa meeldivaks pidada. Tõotatud maale jõudmiseks tuleb läbida valulik reis, aga kui juba oled seal, siis kuulaja elevus on armistunud piinarikaste mälestustega. Inimese kogemuslik pool võõrdununa muteerub ajapikku hingetuks pudi-padiks. Pudelpadjaks. Veidi liiga pikaks venitatud albumi kuulamise jooksul nii mõnedki hetked jäävad kuradi häguseks -- justkui vahiks tühja pilguga mingit punkti, mäletamata, mida tahtsid öelda või mõelda! Mõjusa krautpunk-lõpuloo "My Monkeybone Hardly Come Out Of Coma" pealkiri viitab tabavalt sellise (tupik)tee võimalikkusele. 7.5 (6.5-8.5)

Best of Beat Generation (2012)

 

Le Colibri Nécrophile

 

• Avant-garde 
• Jazz 
• Easy listening 
• Experimental electronica 
• Sound collage 
• Spoken word Conceptual Experimentalism 
• Avant-electronica 
• Storytelling 
• Sampledelic 
• Improvised music 
• Sound poetry

 

Kuivõrd käesoleva megakogumiku (47 taiest!) nimi vihjab biitpõlvkonnale, siis kõigi eelduste kohaselt võiks kuulda (vähemalt kuulsamate) biitnike häält. Seda saab. Teiseks eelduseks on uuendusmeelsus – valdavad kõiksugu väänatud ja sikutatud elektroonilised eksperimentaalhelid ja avangardvormid-ristandid. On aeglasemaid-kiiremaid rütme ristatuna inimhääle ja sämplitega; enamasti on tegu skisoidse polüfoonilise muusikaga, kus ühes ja samas loos jooksevad eri teemaarendused eraldi (ent paralleelselt). Esineb rütmide-helide äkilist vaheldumist, mis eksaktselt vahendab poeetide meeleolumuutusi. Eks siin kogumikul kõneleb eeskätt William Burroughs'i vaim, kes võttis kasutusele (teksti) dekontekstualiseerimise helikollaaži vormis, võimaldades sedasi avalikus ruumis manipulatsiooni, häiritust ja propagandat. WB kirjutas instruktsiooni sellesuunaliste kunstiliste praktikate läbiviimiseks (nn elektrooniline revolutsioon), mis avaldas tugevat mõju industriaalpioneeridele Richard H. Kirk'ile ja Throbbing Gristle'ile, kes hakkasid heliloomingus vastavaid või sellest tuletatud meetodeid teostama. Aga ka Mark E. Smith'ile, kes kasutas diktofoni The Fall'i esinemistel. See on meetod, mis on tulnud, et jääda. Olles kunati värske. Teksti on siin ohtralt, saamaks ülevaadet tollaste poeetradikaalide vaadetest ja murepunktidest. Poliitiliselt oldi valdavalt sedasi, et Punase Väljaku puuslikud olnuksid väga uhked. Samastatakse fašism ja kapitalism; viimase vereringe käivitajaks olevat sõda. Revolutsiooni eelduseks olevat vennastumine, ent tekstidest kumab läbi misantroopiline alatoon – ei ole lootust. Ärge lootkegi, kuna inimene on saamahimuline ja egoist. Ja ei taha muutuda. Kogumikes viimasesse veerandisse sugenevad seksuaalse alatooniga tekstid, mis kõiguvad õrnast räige masohhistliku vägivallani (eriti üks lugu, kus ori kutsub isandat end kõikvõimalikel viisidel seksuaalselt tarbima ((ilmne osutus sotsiaalsele (ebaõiglusele) kui konteksti loovale ning teisalt seksuaalse plahvatuslikkuse personaalne tasand)); jätsu- ja meeleolumuusikahelid loovad siin pooltoone. Artiste on Le Colibri Nécrophile'i koostatud ja üllitatud kogumikul palju, ent mitte neljakümne jagu, kuivõrd ollakse esindatud mitme kompositsiooniga. 

 

8.0 (7.0-8.5)

PIRATE Tapes – Hippy Death Day (2019)

Zone FusION

Head Handmade Tape

Le Colibri Nécrophile

• Lo-fi 
• Organcore 
• Electronic 
• Drone pop 
• Avant-pop 
• Slacker rock 
• DIY 
• Experimental pop

Ma ei tea, kas see muusika on salvestatud viletsa helikaardiga või siis heli algusest saati on tahtlikult kehva kvaliteediga, aga hiljem korraliku helikaardiga kõik see kahelooline rist ja viletsus esile toodud. Vahet ei ole, tulemus tänu sellele ongi hea. Soovitan tänapäevasest popmuusika tarbimisest hoiduda niipalju kui võimalik, kuna sellesse a priori on skisoidne tahk sisse istutatud. Kõik on hüperreaalselt ilus ja taotluslik, aga reaalsus ei ole ju ilus. Reaalsus on sageli vaevarikas, piinav, õudne. Taotlus ja kutse luua mingisugust simulaakrumit on kurjast, kuna reaalsus on ainus tõeline ja päris. See taotluslik lõhe ja pinge, mis inimlooma istutatakse, on kurjast. Kuulata The Fall`i on kindlasti tervislikum kui kuulata Arca`t. Kuulata The Smiths`i on ratsionaalsem kui kuulata kaasaegseid autot(junn)iga soul`i- ja hip-hop-tühitaidlejaid. Ei saa olla mingit sügavat armastust kunstliku ja võltsi vastu. See on kõigest kuulaja afektiseisundis viibimine. Peab muidugi ise ka piisavalt säsi olema, et üleüldse sellesse seisundisse sattuda. Hing jääb tühjaks ja peab hakkab valutama. Kaks lugu kogupikkusega 1000 sekundit roomavad laisalt ja vastuvoolu, lohisedes omi arusaamu ja põhimõtteid järgides eikusagilt eikuhugi. Kuhugi, mida ei ole (ja ei ole ka olnud ega saagi olema). Ometi mulje, mis neist hõredatest ja primitiivsetest trummidest, pealtnäha hoolimatult droonivatest klahvkadest, juhuslikest kidrakatsetustest ning lohisevast häälutusest jääb, on kahtlemata mõjus ja uuesti kutsuv. See on päris (elu). See ei ole perusindi. See on pärisindi ehk eksperimentaalne indi. Selle on väljutanud mitu leibelit – Zone FusION, Head Handmade Tape ja Le Colibri Nécrophile (need leibelid on niikuinii üksteisega tihedalt seotud).

Yoshiwaku – Back To The Tape (2016)

Le Colibri Nècrophile

Bandcamp

• Noise 
• Avant-garde 
• Live 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Improvised noise 
• Drone 
• Psycho-acoustic

Comment: this 7-track outing is a part of the discography of French Le Colibri Nècrophile and represents bright side of noise music. The bright side means noise in its playfulness, being represented through an innumerable amount of turns and dodges, iterative phrases and phase changes, galvanised thick whirlpools and distorted synth progressions. I adore the noise music because the genre is ready to allow almost everything into a mix. Sometimes additional channels will be added to get into the more sultry blend. What kind of phenomenon it should represent for I have no idea. Some sort of disease? The madness of the recent world? The tracks are long-lasting extending from an 8-minute span to a 14-minute span (with one exception of a 2-minute torrent). It is recorded live at Dole the 19th march 2016 and indeed it captures the uncompromisingly rough energy of a life performance. By the way, Yoshiwaku is a part of such an intriguing collective called Vivid Tribe of Psychics.

Vivid Tribe of Psychics – Seize To Seizure (2017)

Le Colibri Nècrophile

Bandcamp

• Sampledelic 
• Plunderphonics 
• Avant-garde 
• Sound collage 
• Hauntology 
• Dada music 
• Experimentalism 
• Electronic music 
• Spoken word 
• Leftfield 
• Film noir

Comment: this set of 23 tracks might be considered an instance of excessive luxury today because it could be a content for three albums at least. Musically it embodies the mighty hydra whom two new heads had grew after one was chopped off by the legend. In the recent audible case, the more you listen to it the bigger the audible snowball is growing for the listener. Psychedelic and surrealistic texts being inspired by the beatniks are supported by different kind of stuff, from frantic rhythmic configurations and trebly decelerated trip-hop (if it can be embedded in the term anymore) to eerie, film noir-esque samples and smouldering sonic effects to massive and rough guitar riffs. Lots of oldie music templates get involved in that and thereby it abandons its temporal lines. By shifting swiftly between different eras it will provide the immunity against possible Zeitgeist related platitudes and commonplaces. Are you tracking me? Are you tracking me? By its method and timbre and attitude in general there can be drawn parallels upon the likes of The Fucked Up Beat, and The Caretaker. Additionally to English you can hear storytelling in French, and in Italian. This is a kind of tribute to Crammed discs` serie Made to Measure. The mind-provoking umbrella – consisting of such projects as Gestalt OrchestrA, Parrhesia Sound System, Chromatic, Ubuntu Sound Antisystem, and Wild Worm Web – is located in Montrèal, Quebec, Canada, one of the main centres within the innovative music scene worldwide. The issue is a part of the discography of Le Colibri Nècrophile.