Please Do Something
- Post-rock
- Alternative rock
- Post-hardcore
Kuulata postrokk-teost 2003. aastast mõjub ka kompositsioonilises mõttes ajas tagasi reisimisena perioodi, mil žanr tundus veel avastamata ja täis potentsiaali. Kolme looga teos, mille ideelised juured on osaliselt kinnistunud ka post-hardcore'i pinnasesse, võimaldab ajalist distantsi erinevuse tajumiseks ning tõstatades samas küsimuse selle värskusest tänapäeval. Briti Ed Powley ühemeheprojekti muusikas on kahtlemata huvitavaid elemente -- kriipivad elektrikitarrid, mis immitsevad toorest energiat. Ka siis, kui traadipillid omandavad pastelsema kõla, on tulemus enam-vähem (siis liituvad ka orel ja elektriklaver). Samas laiemas plaanis, st loovas kompositsioonilises tähenduses, on siinne suht sihitu trillerdamine, millest annab tunnistust tõik, et vähe jääb päeva lõpuks meelde, kuivõrd suutmata tekitada seoseid. See võib olla ka taotluslik -- postrokis on sageli tegemist pigem meeleolude ja tekstuuride loomise kui klassikaliste lugude struktuuridega, kuid siin kaldub see kohati pigem ebamäärasusse kui müstikasse. On tunda, et lood ei arene välja, jättes kuulajale tunde, et potentsiaal jäi realiseerimata. Kohati tundub, et kitarrid otsivad kohta helipildis, pakkudes küll intensiivsust ja energiat, aga see ei väida mulle eriti midagi tähendusrikast. Ent kaasaja kontekstis seisneb paradoks selles, et just seesugune lõpetamatus - kui postrokk žanrina on küpsenud, paljud ideed on korduvalt läbi mängitud ja uudsust leida on keeruline -, siis just n-ö katkendid ja pealtnäha juhuslikud helid konteksti õõnestajatena intrigeerivad rohkem kui etableerunuks kulunud lõpetatud vormid aktsepteeritud normidena. Sellele viitab prohvetlikult ka albumi pealkiri. Probleem on ainult selles, et hingedelt maas oleva ukseava kaudu lastakse tähendust andval energial ära haihtuda. 6.0 (5.5-6.5)
